Vatsiis elu ja maailma ... täna lõi USA trumbi lauale ja saab olema äärmiselt põnev ja kõhe samal ajal, vaadata, et kuidas ja kuhu see kõik edasi läheb ... aga mitte sellest ei tahtnud ma täna kaevelda ...

 Mul on peas hoopis teised mõtted mõlkunud, mida justkui jagada olen tahtnud aga kuidagi on taas lükkunud ja lükkunud ... ei teagi, kuidas selle kirjutamisega alati on nagu on ...

Viimasel ajal, seoses kabariitide kasvamisega olen muutunud siin saarel aina enam ja enam koduseks ning palgatööde lõppemisega ka kuidagi kummalisse isolatsiooni sattunud, mis on mulle üsna sirgjooneliselt selgeks teinud, et ma olen ennast kuidagi üsna üksildasse nurka mänginud ... ja vist on vaja kas tõsist sisemist avardumist või enese ümber orienteerumist ja avatumat suhtumist kohalikesse.

Jah, aga ma tunnen teatud umbusku kohalike suhtes ... ma tean, et nad on osalt väga toredad ja sõbralikud ning lobisejad saarlased ... ent samas on neil kummaline keeleline komme üksteisele kogu aeg korrutada et nad saavad teineteisest aru ja teavad teise inimese nime ... seda eriti just ametlikes või poolformaalsetes jutuajamistes - Kui telefonikõne jooksul pöördutakse minu poole 5-6 korral minu eesnime pidi, siis ma muutun närviliseks. Ma tean, mis on minu nimi ja ma tean, et ma tutvustasin ennast ka oma vestluspartnerile, nii et ka tema teab minu nime ja mina tean et tema teab ... miks ta siis aina ja aina seda kordama peab? Ma saan aru et ta räägib minuga, ma olen ka kindlal teadmisel, et ta teab mu eesnime, ning hääldab seda korrektselt, miks siis aina uuesti ja uuesti üle korrata?
Minu sees sügaval on kusagil see uskumus, et nime teadmine annab sulle nimekandja üle kontrolli ... on ka sees õpetus, et kui metsas keegi võõras su nime hüüab, siis ära vasta, võib mõni kole haigus olla mis tahab külge hakata. Nimi on üldse kuidagi väga isiklik asi ja see pidev poolformaalses jutuajamises nimemainimine, mis tuleb justkui mingist etiketist või vestluskontakti hoidmise vajadusest, tekitab minus suurt võõristust.

Teine üsna samalaadne kummastav komme on siinsetel kohalikel teineteisele märku anda, et nad esiteks ikka kuulavad mida neile räägitakse ja teiselt poolt rääkijatena nad tunnevad huvi, et kas teine/vestluspartner ikka saab aru, mida nad räägivad ... nii kostab läbi poolformaalsete ja formaalsetevestluste aina kinnitusi - "Ma olen sinuga ..." -  mille kontekstipõhiselt võiks tõlkida, ma kuulen ja saan aru, mis sa mulle selgitada püüad. Ning sõprade vahel rohkem - "Ma kuulen sind" - mis tõlkub üsna sarnaselt.
Ning sõpradevahelistes kõnelustes on äärmiselt sage rääkijapoolne küsimus, mis tavaliselt lõpetab mingi jutu - "Sa saad aru, mis ma mõtlen" - mille kontekstipõhine tähendus võiks olla, et ma rääkisin oma loo ära ja nüüd sa võid kommenteerida ja/või sa saad aru ju mida ma mõtlen/tundsin/rääkisin.
Tegemist on peamiselt kontakti kinnitavate lausungitega, ma olen ikka siin, ma saan sust täiesti aru jne.  - pole kuigi keeruline mõista ... ent samas mulle, eestlasele, kes on harjunud vestluskontakti hoidmiseks noogutama või pomisema midagi habemesse või silmsidet hoidma, on see väga naljakas ja harjumatu kui peab pidavalt selgesti sõnadega väljendama et ollakse ikka veel kuuldel ja tõesti mõistetakse mida teine pool räägib. Tekib mingi lollakas pooletoobise tunne, millest ülesaamist, vist tuleb eraldi harjutada ...

Njah, ja ikka ja jälle jään ma hätta ka kohalike pisivestlustega ... näiteks kui perearstikeskuses istuv registraatoritädi, kes väga armastab lobiseda, sinu haiguslehte täidab ja küsib üle vastuseid, mida ta arsti poolt ettekirjutatud lehelt loeb ja ümber kirjutab, siis ei piisa kui sa vastad : "Jah, vist tõesti see sotsiaalkindlustusele minev leht." "Jah, teisest kuupäevast alates." "Mhmh, põhjus tõesti teie mainitud ..."
Sest siis oled sa ilmselgelt jutuaher ja ebaviisakaski ... ja pälvid kommentaariks juba ilma siira naeratuseta üle huulte tuleva "Te vist ei räägi palju?". Pole parata ma satun kimbatusse, meelde tuleb kuidas ma iga kord siin ooteruumis istudes mõtle, kuidas too tädi küll jaksab nii palju lobiseda ja kui ta kasvõi 15 protsenti vähem lobiseks, siis ootaksid pooled siin istuvatest patsientidest võib olla isegi 10 -15 minutit lühemalt. Aga küllap tõesti, tegelikult on viga minus. Naeratan kohmetult siis registraatorist tädile, kes on lehe täitmisega peaaegu lõpusirgel ja on mu nime kolmandat moodi valesti kirja saanud, ning pomisen vastuseks, et ma olen jah üks neist, kellel pole palju öelda.

Ja siis on veel see eestlaslik uhkus, mis mind siinsetes tutvuse-algustes ikkagi tihti valele rajale juhatab.
Minu rääkimismaneer avaldab kiiresti, et ma ei ole kohalik ja nii on uute tutvuste puhul ruttu tulema küsimus "Kus te pärit olete?" või "Kas te olete poolakas?". Vastus, et ma olen Eestist või et ma ei ole poolakas vaid eestlane, tekitab tavaliselt kohalikes saarlastes segaseid tundeid. Tuleb aus olla, on neid kes teavad kus Eesti on ja on rõõmsalt üllatunud et ma poolakas pole ja kes kohe tunnevad huvi kuidas meil ka kodumaal ilm on. Aga rohkem on mu teele siiski sattunud neid, kellel pole aimugi kus täpselt asub Eesti, ent kusagilt on siginenud teadmine, et see on Poolaga samas kandis ja nii on igaljuhul tegemist idaeurooplastega, kes on tulnud meie saarele kulda ja õnne otsima ... ja nii mind nende peas kullaotsijaks tembeldataksegi ja suurt pikemat juttu pole vaja teha ... sest võib ju juhtuda, et kui nad minuga viisakat vestlust edasi arendavad siis ma ajan küüned taha nende töökohale ning võib olla ka pangakaardile.
Asja ei tee tihti paremaks ka kohalik kaaslane, sest siis ma olen ju ilmselgelt kullakaevaja kes on juba ühe nende omadest ära võrgutanud ja oma püünisesse püüdnud ... järgmiseks on mul kindlalt silme ees nende või nende abikaasa töökoht ja pangakaart ...
Eestlaslik uhkus aga ei jäta seda kiiret automaatset tembeldamist märkamata, ning paratamatult tekib miskine trots, mis keeldub vabatahtlikult ise initsiatiivi haarates selgitamast, kus on Eesti, kes on eestlased ning mis põhjustel ning asjaoludel mina täpselt siia saarele olen sattunud, mis tööd ma teen, mis haridus mul on ja miks ma arvan, et saarlased ise on liiga mugavad ja hea elu peal mõttelaisaks läinud ning idaeurooplased ei võta ära mitte nende töökohti vaid töötavad kohtadel, mida nad ise vaid väga pika hambaga täitma soostuksid ... Nii et ma lihtsalt naeratan kerge ärritusega hinges ja pisivestlust mitte kuigi julgustavalt ...

Njah ja nii see läheb ... ma näen endas palju arenguruumi ... aga samas on kusagil sügaval hinges lootus, et äkki ei pea nii palju arenema selles pisivestluste ja keelemaneeride muutmise suunas ... ehk leidub mõni kohalik, kes sellest eestluse veidrusest minus suudab läbi hammustada ja on valmis rääkima ehk kauemgi kui 10 minutit ja muustki kui ilmast ...

Ma ei ole kunagi olnud mingi suuremat sorti magaja ... laisk, seda küll ... igal eluhetkel ... nii vertikaalis kui horisontaalis ... aga minu üldine unevajadus on alati olnud korrektses kooskõlas üldiste teada-tuntud keskmistega seal 7,5 tunni ümber ööpäevas.

Viimasel ajal aga ei tule mul magamine hästi välja ... esiteks on põis pisikeseks jäänud ning ajab öösel üles ning teiseks kui pissihäda on üles ajanud, siis ei taha uni enam tulla ... igavesti tüütu on lamada oma soojas voodis, vahtida katuseaknast paistvat veel pimedat taevast ja kuulatada, et kas vihma sajab, või kas kellegi auto-/varga-alarm kusagil undab või äkki on kohalikud purjutemperamendiga saarlased akna taga jälle peretülisid lahendamas, või ehk krabistab allkorrusel miski, ega gaasiboiler ööseks ometi sisse ei jäänud või kuidas hingab härjapõlvlane ... samal ajal tiksuvad peas mõtted ... viimati nähtud unenäost, eelmisest päevast, tulevast päevast, koduste muredest, ebakindlast tulevikust, kuuldud muusikast, nähtud filmist, ammu tehtust ja tegemata jätmistest ... refräänina kordumas aina tungivamalt rõhuv teadmine et magama peaks, sest hommikul tuleb vara tõusta ...see ajab närvi, siis tunned kuidas mingine stressihormoon tõstab verekohina kõrvu ... siis üritad rahuneda ja mõttelõngu lahti ja kokkusõlmida ning lõpuks ometi magama jääda.

Üles ajab mind tänapäeval kahe erineva äratusmehhanismi töö, üks magamistoas laual, teine 20 minutit hiljem allkorrusel, märkimaks aega kui juba peaks all olema ja tööle asuma ... selleks hetkeks kui esimene äratus tööle hakkab olen ma suutnud ennast tavaliselt kuhugi kahe maailma piirile unisesse lumma stressata või veenda, ning olemine ei ole kõige värskem ... Teise äratusega ma olen tavaliselt juba püsti ja teel alla ... või poolel teel vähemalt ...

võideldes unisuse, väsimuse  ja pahurusesga, samal ajal algavaks tööpäevaks atra vahedaks seades ...  üritan ma kuidagi päeva alustada ja nean igal hommikul maapõhja selle pissihäda, mis mind keset ööd üles ajas ...

Vahel ma ei saa sinna parata ja jään mõttesse selle üle, et mis maailmas ma elan ... või mis maailmas mind kujutletakse elavat ...

Üks siinne tuttav tegi nalja, et kuigi endiselt on elus kujutelu, et lõõgastav puhkepäeva hommik algab mõnusa hilise hommikusöögi ja ajalehelugemisega siis kes tänapäeval päriselt tahab ajalehti lugeda? See on ju lihtsalt masendav ... Kes peaks tahtma puhkepäeva hommikul võtta enda kanda kõik need bussiõnnetused alpides, terrorirünnakud Lähis-Idas ja USA-s ning vihakuriteod Euroopas? Ajalehtede lugemises või sirvimises pole midagi lõõgastavat ja oma vaba aega sinna alla küll panna ei taha, kui just ei pea ... Enne tema sõnavõttu polnud ma sellele suuremat mõelnud ... just sellele vastuolule lõõgastava hommikulugemise ja uudiste vahendatud maailma vahel?

Eile sattusin aga kuidagi otseselt silmitsi mündi teise küljega ... nimelt oli minu istuv tööpäev rahulik ja nii klõpsisin ma ringi internetis leides end korraga ühelt väga roosalt kodumaiselt naiste lehelt ... Ma ei satu naistele suunatud lehekülgedele just tihti, aga vahel igavuses ikka ... ja igavuse peletamiseks nad seal vist ka on ... eile aga oli mu aju vist vähe enam ärkvel, kui tavaliselt ... sest aiva ja aiva leidsin ma ennast küsimast: Miks? Kellele? Kuidas?

Kogu see jubeda roosa kujundusega virtuaalplank oli täis pikitud sisutühje, ajusurma nupukesi, enamus neist sealjuures tõlgitud ja/või rpodutseeritud kraam ... alates sellesügisesest moevärvist lillast lõpetades kellegi naisterahva arvamuslooga kuidas meeste ja naiste petmise definitsioonid on erinevad (arvamuse lõpetas sealjuures tõdemus, et ka mehed ja naised isekeskis võivad olla erinevad) ... vaatasin ja imestasin ...
Siis jõudsin ühe intrigeerivama pealkirjani "Lugeja pihtimus ..." tegemist oli kui ma õigesti mäletan kellegi austraallanna pihtimusega (ma täpselt ei tea kelle lugeja too austraallanna oli), kuidas ta polnud oma lapseootusest teada saades alguses just väga õnnelik ... lugu lõppes siiski hästi, sest õnn tuli naise õuele nii kui ta oli oma lapse isa juurde Lõuna-Aafrikasse kolinud ning kuulis ultrahelis loote südamelööke, lõpp hea kõik hea.

Olles selle "pihtimuse" läbi lugenud ja teema suhtes vastuvõtlikum võib olla kui "Harju keskmine" mitterase naisterahvas, oli mu pea lihtsalt täis uskumatut imestust - Mida ma just lugesin?
Kelleks siia lehele sattunuid peetakse? Missugust kuvandit naistest, meestest, perest siin lehel luuakse?

Ise endale vastama hakates tundisn ma õõva - missugune elukauge, pinnapeale ja üheülbaline madalalaubalisus siin lokkab. Milliseid uskumatult rumalaid stereotüüpe siin toidetakse?
kui rumalaks ja ühekülgseiks peetakse selle lehekülje auditooriumi? Tahtmine oli kuhugi kirjutada ja küsida, et vabandage, kelleks te peate oma lugejaid, sest ma tundis, et mulle tehakse sellel lehel liiga või veelgi enam naistele tehakse sellel lehel liiga, tehakse ilmselget ülekohut pidades neid ilmselgelt rumalateks, kerglasteks ja ühetaolisteks ...

Mina eemalt neljakümnele lähenev naisterahvas, kes ma olen oma elus kohanud üsna mitmesuguseid naisterahvaid, eri vanuseid, eri rahvustest, erineva haridusega, ei suutnud välja mõelda kedagi, kelle naiselikkuse, intelligentsuse ja huvide mõõdetele antud lehekülg vastaks ... kohe päris ausalt, mitte kedagi ei meenunud ...

See pani mind veelkord järele mõtlema, et missuguses maailmas ma elan, missuguse maailma annavad mulle uudised ja missuguse maailma loovad mulle meelelahutusleheküljed ... kelleks mind peetakse ... üsna masendav värk ... ma ei imesta et inimesed kaotavad huvi ja/või radikaliseeruvad ... üldse ei imesta ...

Eide halaaaa! Ära aja mulle oma eide halaaaa, ma ei taha kuulda seda eide halaaaa ... (tuntud viisil) ...

Minu sisse on mingisugune rahulolematuse kramp tekkinud, tahaks kurta ja halada ja siis samas jälle ei taha ka ... miski sees kisub krampi ja ei taha mitte midagi ... kui järele mõelda, siis ma isegi täpselt ei tea mis see oleks, millest peaks halama või mida peaks jagama ... aga pea on paks ja tunne on kusagil tagasagaras, et midagi peaks ...

Mul on stress vist ... või noh ... selle-aastaselt mereretkelt tagasi saabudes sain ma aru, et päris kindlasti on stress ... tööga seotud stress, sellest et ma ei taha oma saare tööd teha, ma ei taha seda teha sel samal põhjusel miks ma kord varemalt ei tahtnud olla tõlkeprojektide juht ... Ma ei suuda töötada rumalatele inimestele, kelle vastu ma olen kaotanud igasuguse austuse. Mul on tunne, et minu puhul on raske välja mõelda midagi rohkem demotiveerivat kui halb ülemus ... sealjuures ei pea tegemist olema halva inimesega vaid lihtsalt oskamatusega olla ülemus, oskamatusega hallata inimesi, oskamatusega planeerida, oskamatusega end kehtestada nähvamata ja solvamata, oskamatusega näha enda imeilusast suurest nabast kaugemale ... Naljakas on veel see et mõlemad kehvad ülemused kellega mul on tulnud koos töötada on olnud oma väikefirma omanikud ehk siis teevad tõesti kõike päriselt endale ... vbl sellest samas ka see oskamatus ... ei tea ... Mulle meeldib kui tööd tehes saadakse aru, et töötaja on väärtus ja töötajad kujundavad su ettevõtte näo, mulle meeldib kui on kokkulepped ning valitseb mingisugune kord ja süsteem ... Ja minu arust on vajalik et ülemus suudaks kõik selle, mis sülg suhu toob, siiski läbi mingi filtri lasta ... aga võib olla olen ma liiga idealistlik või rikutud ...
Õnneks lõpp paistab, ümisen Tom Waits-i "Hold on" lugu ja hingan sügavalt sisse ... ehk peab see vingumiseni pingule keritud närvinöör siiski kuu lõpuni vastu.

Njah ... merel olles panin tähele, et ma olen hakanud valjul häälel ohkama. Ma muidu ei ole olnud suurem asi ohkaja tüüp, aga nagu mingi nakkav parasiitsõna on ohe mu igapäevasesse repertuaari siginenud ning leidnud endale seal mõnusa sooja koha ... Ma ei tea palju selle ohke taga peitub väsimust, vaeva ja rahulolematust ja kuipalju on tegemist lihtsalt helimaastikuga, ent selge on siiski see et tegemist ei ole itsitusega või naeruga ... viimasega on jälle kuidagi kitsas käes ... ammu pole naernud nii et vats valutab ... mulle meeldib naerda nii et vats valutab ... jah aga naermine on minu puhul ligedalt seotud sõpradega ... vahel perega ka ... jah sõbrad ja õed suudavad mind vahel niimoodi naerma panna, et vats pärast valutab ... aga sõprade naerule ajamise ligidusega on hetkel nii nagu on ... rohkem nagu pole ...

Mis siis veel? Et kui juba, siis juba ...

Selg valutab paiguti kuratlikult, uni on enamuse ajast ja kogu aeg, jalad väsivad ning samm on tönts, seletamatuid meeleoluvõnkeid jagub hormoonide möllu piisavalt ... aiva tahaks midagi ja kummikommid on juba olemas ... aga tahaks nii et maa must ... ebakindlus tuleviku ees painab meelt ... ning puuduv generaalplaan teeb olemise pisut närfiliseks

Ja siis vahel tahaks vajutada standby nuppu ja kõndida minema ... kõige juurest ... ei ole nii et tahaks minna edasi või kuhugi tagasi ... ei, lihtsalt minema, ristisuunas, oma elust, iseendast ... puhkaks natuke ja vaataks olematu pilguga ringi ning võib olla tuleks ja elaks natukese aja pärast edasi ...

Ei, häid asju on ka ... (noh nagu Bowie ja mõmmi ja õlivärvid ja härjapõlvlane ja veel üht teist ...) aga neist ma lihtsalt täna ei räägi, sest täna on lihtsalt - Eide halaa ...

Paar korda nädalas või vahel ka mõned korrad rohkem, sõidan ma natuke linnast välja, linnalähedale maale kohvikusse ..

Kõigepealt tuleb jalutada kodust 20 minutit bussijaama, mis tihti asendub kerge 15 minutilise sörgiga mäest alla bussijaama. Siis tuleb sõita bussiga keskmiselt 45 minutit linna lähedale maale ja siis kõndida mööda käänulist kõrgete aiamüüride ning okkaliste põlmarjapõõsastega palistatud teed ligemale kaks kilomeetrit, et jõuda sihtmärgini ...

Üldiselt on see teekond üsna meeldiv, sest on mida vaadata ... on aasu, mis pikitud täis valgeid mustade ninadega kummuteid, on üdini hoolitsetud kauneid aedu, millest möödudes, tekib nagu kiuste tahtmine leida mõnd looduslikku ebakorrapära, on karjamaid, kus valged kummituslikud või tuttavamad  musta-valge kirjud kollaste kõrvarõngastega uudishimulikud lehmad, on vaateid taamal asuvatele küngastele, mis kaetud lapiteki kombel eritoonis rohekate ja kollakate ja pruunikate lappidega, mis moodustavad naljakaid inimhõngulisi mustreid ... on naljakaid saareinimesi ja veel palju muudki ...

Minu viimase aja eriliseks lemmikuks on teedel üllatavalt tihti kohatavad hobuveokid.
Ei, mitte et hobused veaks midagi, aga hobuseid veetakse, erisuuruses ja erivärvi kärudes, mille ees tavaliselt küllalt väikesed pereautod sees mõni vanem või uuem paar inimesi.
Naljakas, mina läbin toda teed kohvikusse tavaliselt nädalalõppudel ja iga ilmaga ja olen märganud et hoburakendid liiguvad teedel enamasti siiski päikesepaistelise ja ilusa ilmaga.
Alati kui ma mõnd sellist rakendit märkan, tahan ma kohe teada, et kas hobu on ka sees või on käru tühi ... alles teel hobuse juurde või lihtsalt tuulduma toodud või harjutatakse rakendiga sõitu ... enamasti on siiski hobune sees ja siis ma mõtlen, et kuhu see loom nüüd siis teel on, et kas viiakse uude elupaika, või väljanäitusele või kuhu?  Ja siis ma üritan heita pilgu inimestele autos ... et lugeda põgusast viivust välja mõnd vihjet, et kas on kauboimütsid peas või pintsakud seljas, kas on näha põllumehepäevitusega ja ruuduliste pluusidega tõsiseid maainimesi või rohkem rikkaid äri-inimesi ... ja ma ei tea kas see on vaid minu interpretatsiooni viga või hetke lühidus või mis, aga enamasti tunduvad nad mulle suvise ja puhkuseliku olemusega keskklassi saarlastena, kes lähevad jalutama või/ja loodusesse piknikku pidama ... ... Et see vanem või uuem paar, kes elab linnas või linnalähedal maal ja peab oma armast lemmikut vannitoas või neli korda viis meetrit taga-aias ... on otsustanud loomasõbralikkust üles näidata ja viivad ta jalutama. Et otsivad mõne kauni aasa, aitavad hobuse kärust välja ja peavad siis piknikku, lastes loomal natuke võõrast õhku nuusutada ja muru näksida, ning viivad ta siis tagasi koju vannituppa või taga-aeda, patsutavad looma turjale, võib olla harjavad natuke ning lubavad siis suuremeelselt, et kui ilusat ilma jagub, siis minnakse veel ...

Elu on ikka üks naljakas kaadervärk ... viimasel ajal taban ennast ikka ja jälle selle üle enda ette imestamast ... ja naljakas mitte just oma humoorikuses vaid oma kummalisuses ning mingis uskumatus ebakõlalisuses või maise loogika vastasuses.
Ja ikkagi samal ajal ajab muigama ka, sest puudub võimalus vastu vaielda on nii uskumatult mõttetu pahandada või solvuda, nii suur ning inimeseülene või vastupidi nii narr ja tobedalt kitsas tundub see kõik ... nii et ikka lõpuks raputan vaid pead ja mõtlen - vatkus - ja muigan mõttelisse habemesse, sest raske on uskuda ...

 ... raske on uskuda ... et keegi, kes võitleb pöörase tahtejõu ja elujanuga oma ellujäämise eest, oma pere eest ... keegi kes oma positiivsuse, nakatava naeru ning kirega elada inspireerib ja paneb mõtlema selle üle mis on elus oluline, nii mind, kes ma teda põgusalt isiklikult tunnen kui ka tuhandeid teisi, kes teda kunagi kohanudki pole ... et see keegi lihtsalt ühel hetkel lahkub maailmalõpu kohvikusse. See tundub nii uskumatu, see tundub pea et sürreaalne ... kõik märgid ütlesid, et see peaks olema õnneliku lõpuga lugu ... kuigi olid teada kõik tõenäosused ja asjaolud tundus ju ometi kõigile et siin, just selle inimese elus, on õige paik imele ... ta on selle ausalt välja teeninud kogu oma uskumatu vapruse ja võitlusega elu eest ... aga ei.
Justkui oleks elul olnud lihtsalt oma plaan, mis vääramatult ikka lõpuks teoks sai, olenemata kõigist asjaoludest ... olenemata minu arusaamisest õiglusest ja õnnest ja idealistlikust maailma toimimise mudelist ... ja kuidagi kurta ei julge ... sest see tundub kõik nii arusaamatu, et tekib kahtlus, et kusagil on ikkagi mingi suur pilt, mis minu eest varjatud ...

... raske on uskuda ka kuidas ühel hetkel on tunne et mu keha vallutanud keegi võõras ja mina lihtsalt lepin sellega - nojah siis - mõtlen ma ... mõningail hetkil isegi tundub, et olen selle ise valinud ... Ja siis aeg-ajalt tõstab miski mu sees pead ja leian end arutlemas selle "omaenese" valiku üle ... et kui palju on selles sotsiaalset survet, kui palju on selles õpitud arusaama, et nii peab ja on kombeks, sest muidu pole nagu õige ... kui palju on selles juhust, sest ise ma ju lubasin, et järgminekord lasen minna, sest kolm on kohtuseadus ja kui palju on minu küsimustes hirmu ... hirmu ennast kaotada, olles samas juba aastaid kuidagi enda jaoks kadunud olnud, hirmu vastuse ees ... ning igavest vabaduse ihalust.
Ja selgeid vastuseid pole ... on vaid uued küsimused ning hetked kus mõtled - vatkus.

.... naljakalt keeruline on uskuda ja vaadata kõrvalt ka kellegi stressirikkaid suureks kasvamise päevi ja öid ... kui palju kannatust ja kangeid õlgu võib tekitada teadmine, et nüüd, jah nüüd ja ei grammigi hiljem tulebki võtta enda kanda majanduslik vastutus iseenda ja natuke ka oma pere eest ... see tundub naljakas, sest võrdluspunkt olen ju mina ise, kes ma olen enda eest majanduslikult hoolt kandnud juba aastaid, see on olnud asjade loomulik käik, see on tulnud ilma pikemalt kurtmata, ilma pikemalt kannatamata, ilma selle üle arutamata, mõtlemata ... selle järele küsimata ... naljaks on uskuda, et see võib olla nii raske ... et on aegruumilisi punkte, kus see on justkui enese aheldamine, vangi minek, igavene tööorjus ... ainult kohustused, kohustused, kohustused ...
Ja siis leiangi ennast mõtterajalt, et ei tea, kas ma olengi lihtsalt kasvanud mingis orjameelses ühiskonnas, kus seda aheldatust normiks peetakse ... või ikkagi on nii et see ongi norm ja mõnes heal järjel ühiskonnas on lihtsalt võimalused kasvuraskusteks selles osas lihtsalt niipalju kergemad tulema ...  kummaline värk ...

... uskumatult häbi võib korraga olla kui ühes poolenisti poola pulmas võtab tantsima õhtu tantsukuningaks osutuv pruudi viiekümneaastane lihtne onu, kes otsustab sinuga jalga keerutada sellises tempos ja manöövritega, mis tunduvad arusaamatult pöörased. Ja siis seal sa oled keset tantsupõrandat selle tantsulõvi käte vahel ja ainult naeratad kohmetult oma kohmakuse peale, lähed siis näost punaseks ja nead maapõhja kõik elus ettetulnud, mis sind peotantsu kursustest on eemale hoidnud ... ning siis mõtled - vatkus lops - ja lased lihtsalt minna, sest lõpuks on tants meeleseisund ja meeldiv tegevus, isegi kui tantsida ise ei oska aga tantsupartner oskab ... ja õhtu lõpuks lubad et oma viiekümnendal juubelil keerled samba ja cha-cha-cha sammudes justkui noor jumal ...   

... üsna tobedalt uskumatu ... on paari päeva jooksul kohata oma üsnagi lihtsa nimekuju nelja kuni viit valesti kirjutatud versiooni ... no tõesti, 32 aastat olen oma nimega üsna edukalt igal pool hakkama saanud ... väikesi viperusi on küll ette tulnud, ent ei midagi suurt ja siis ühtäkki paari päeva jooksul järjest neli-viis, naerma ajab ... ning siis ajab juba vihaseks ... ning siis jälle naerma, sest kuidas selle peale ometi vihane saab olla ...

... jah ja elu tundub üksjagu kummaline kui odavlennufirma lennuki õhkutõusmise ajal, avan lennujaamast ostetujd 11 euri maksnud 50 grammise šokolaadikarbi ja pistan põske pisikese tumešokolaadi kuuli ja leian end mõttelt, et ah nii siis maitsebki kuld ... ja järgmisel hetkel itsitan iseenda narruse üle ...

Kaarna suud täitis naljakas hapu järelmaitse, mis ei tahtnud kuidagi kaduda ... pähkline aga samas ka hapu, ent mitte sidrunhapu vaid kuidagi palju sügavamalt hapu.  Otsustus õuna peale närida, ei päästnud ... see maitses ka hapult, või ei ... mitte just hapult aga kuidagi täiesti mitte õunalikult, nagu oleks pappi närinud, mitte magusat ja mahlakat õuna. Kaaren vaatas oma käes olevat õuna ... oli küll õun, ei olnud papp, isegi papist õun ei olnud, ikka täitsa päris oli ...

Järgmisel hetkel aga ei omanud see enam mingit tähtsust, sest keegi oli Kaarna varbad märjaks kastnud. Ehmatusega heitis Kaaren pilgu oma varvastele. Märga polnud näha. Sinised nahksed jalavarjud olid nagu tavaliselt kuival kevadisel päeval pargis ... kuivad ja kodused ... Ent ometi tundis Kaaren ju ilmselgelt, et nad on läbinisti märjad, justkui oleks just pahkluuni lombist läbi käinud ... Kaaren vaatas uuesti oma varbaid... sedakorda märksa pinksamalt kui esimesel korral ... ehk peitis see märgus end kusagil ...

Kaarna uurivat  pilku märganud härjapõlvlane heitis samuti pilgu Kaarna varvastele ja naeris ... nii naljakalt sinised olid need jalavarjud. Kaaren vaatas nüüd juba härjapõlvlast ja siis taas oma jalgu ... "Ei ole ju märjad?" küsis ta ebalevalt. "Ei, ei ole, ainult sinised on," vastas härjapõlvlane ja itsitas totakalt edasi. "Aga ma tunnen, et nad on märjad!" hüüatas Kaaren ja vaatas jälle omi varbaid. "Juhtub," lohutas härjapõlvlane ja heitis pilgu möödavuhisevatele jalgratastele. "Nad sõidavad nii hirmus kiiresti," ütles ta hetke pärast. Kaaren sundis pilgu varvastelt enda ees pargiteel vuravatele ratastele. Ta jalad olid märjad, kuid need rattad sõitsid tõesti kiiresti. Kaaren ja härjapõlvlane vaatasid rattaid ja siis teineteisele otsa ja siis uuesti rattaid... Huh kui kiiresti need mööda sõitsid. Kaaren mõtles ammusele naljale flegmaatikust, kes kilpkonnad kogemata nende puurist välja lasi... ta sai täpselt aru mida too flegmaatik oli tundnud ... viuh ja viuh tuhisesid rattad neist mööda.

Kaaren vaatas taas oma jalgu ja siis rattaid ja tundis, et tal on hirm. Need rattad sõitsid nii kiiresti, ta jalad olid salaja märjad ning tal polnud aimugi kuhu jäi nende ööbimispaik, ning kõhe kevadine jahedus oli juba nahavahel. "Hakkame minema!" ütles ta ja tõusis otsustavalt püsti. "Kuhu me läheme?" küsis ta kaaslane.
"Läheme tagasi ööbimispaika, mul on natuke hirm ja külm ronib nahavahele." vastas Kaaren ja sikutas härjapõlvlast käisest. "Oota nüüd, vaatame enne kaarti, mul pole hetkel aimugi kuidas me sinna saame," vastas härjapõlvlane ja tõmbas Kaarna uuesti enda kõrvale pargipingile. Kaaren otsis taskust välja kaardi ja laotas selle põlvedele laiali.

See polnud mingi lihtne kaart, pigem midagi, mis laenatud Kettamaailmast. Kaaren ja härjapõlvlane uurisid mõlemad nii pingsalt kui suutsid kaarti, keerasid seda oma nina ees kord üht, kord teist pidi, ent olid absoluutselt võimetud aru saama, kus olid nemad, kus oli see linna suurim park, kus nad olid ja kus oli nende ööbimispaik ...  rääkimata sellest kuidas sai kõige hõlpsamalt ühest teise. See kaart elas oma elu, ääraalade majad justkui sulasid kaardilt ja tilkusid tänavale, ning kõik teed ja sillakesed lihtsalt vahetasid paiku, ilma igasuguse loogikata. See oli rohkem nagu sipelgapesa, mitte suurte piltidega turistikaart, mis Kaarnal varasemalt taskus oli olnud.

"Ei, sellest pole abi. Hakkame parem lihtsalt minema," ütles Kaaren kerge paanika hääles. Härjapõlvlane kes kaardilugemisega samuti polnud hästi toime tulnud, ajas end püsti ja nad hakkasid minema.
Kui Kaaren kolmandat korda sellest ühest ja samast kõrgest tammest ja selle kõrval keksumängivatest lastest mööduma hakkas ei suutnud ta end peatada ja puhkes nutma: "Me ei saa siit kunagi välja!" Härjapõlvlane, kes ilmselgelt polnud korduvust tähele pannud ehmus "Ole nüüd, võta end kokku, värav on kohe siinsamas." Kaaren heitis pilgu näpuga näidatud suunas, tõesti seal oli kõrge raudvärav, millest nad olid parki sisenenud. Kaaren jättis nutmise ja nad läksid edasi.

Olles kõndinud pea tunde, nagu Kaarnale tundus ja möödudes aina ja aina sellest ühest ja samast kõrgest punasest tellikivi majast, millel plakatid mingist koledast päikseprillidega mehest jõudsid nad suure ristuva teeni. Tee oli lai, nagu Emajõgi, või vähemalt nii tundus Kaarnale ja väga kiire liiklusega. Liiklus oli seal nii kiire, et Kaarna kummaliselt töntsiks muutunud nägemine ei suutnud tuvastada ei ühtegi autot, trammi, ratturit ega jalakäijat ent ta kuulis nende müra ja see hirmutas teda. Kuidas nad peaksid üle tee saama?

"Võtame takso ja sõidame ööbimispaika," ütles ta härjapõlvlasele peaaegu palavikuliselt. "Oota nüüd, istume siia ja vaatame, ehk läheb liiklus rahulikumaks," arvas härjapõlvlane, kes samuti üle tee ei tihanud minna. Nad istusid parki ümbritseva aia kõrvale maha. "Ei, see müra on liiga suur ja mu jalad on märjad. Me peame kohe takso leidma," nuuksus Kaaren, kes oli taas püsti ja otsustavust täis. "Kust me selle takso võtame?" küsis härjapõlvlane. Kaaren vaatas palavikuliselt ringi. Ta ei suutnud endiselt tuvastada ühtegi autot ega suuremat transpordivahendit. Ta nägi vaid jalgrattureid, kes läheduses oleva kanalisilla alt läbi sõitsid, kui kiire veevool. Ikka viuh ja viuh ja viuh. Ta polnud varem veel siin selliseid jalgratturite kanaleid näinud. Kaaren vaatas ja imestas siis aga meenus talle taas tema hirm ja müra ja see, et neil on vaja taksot. Ta läks tagasi härjapõlvlase juurde ja istus ta kõrvale. "Me peame leidma hotelli ja paluma sealt abi takso tellimisel," käis ta välja enda arvates vägagi nutika plaani, sest maju nad ju suutsid veel tuvastada.

Härjapõlvlane ei vaielnud vastu, plaanil oli jumet, nad tõusid taas püsti ja läksid tagasi suure tee äärde ja vaatasid mõlemale poole nii kaugele kui silm ulatas, ei ühtegi hotelli, ainult see neetud müra ja need päikeseprillidega mehed plakatitel ja jalgratturid. Kaaren kontrollis taaskord oma jalgu. Ikka veel täiesti kuivad, kinnitas vaatlus.

 "Me peame üle tee minema. Vaata, seal on valgusfoor!" hüüatas härjapõlvlane ja äratas Kaarnal käest haarates tolle justkui unest. "Jookseme!"Kaaren ja härjapõlvlane jooksid nagu jalad võtsid ja nad jõudisid üle tee, ei jäänud trammi alla, ega auto alla ega ratta alla. Nad isegi ei näinud ühtegi neist, kuigi müra oli jätkuvalt suur.

Milline kergendustunne, milline rõõm, nad liikusid käsikäes keksides ja rõõmust huilates terve kvartalivahe selle rõõmu najal. Korraga märkas Kaaren, et nad möödusid jälle ühest punasest telliskivi majast, see oli teistsugune kui see eelmine, ent ka see tuli ja tuli aina uuesti, nagu mingi needus. Kaaren ei saanud aru, kui mitu korda saab ühest ja samast majast mööda minna. Viiest aitab juba küll ju. Paanika ronis vaikselt tagasi pinnale. Ja need kuradi märjad jalad!

Kaarnal oli taas hirm, ent just sel hetkel kui ta oli uuesti valmis nutma hakkama, nägid nad enda kõrval punase telliskivi maja seina küljes silti "Hotel". "Seal," hüüdis härjapõlvlane ja näitas nurgataha viitavale noolekesega sildile.

Kuna Kaarna jalad olid märjad, siis ei saanud ta sellesse udupeene välisukse süsteemiga hotelli astuda, lisaks tundis ta et kuhugi sisseastumine oleks üleüldse olnud ilmselgelt liiga suur pingutus, nii et härjapõlvlane jättis ta hotelli ukse kõrvale ootama, seniks kuni tema ise sees kiirelt ära käib. Kaaren ootas ja nägi vaeva et hotelli ukse kõrval seinanajal püsti seista ja oma varvastel silm peal hoida.

Härjapõlvlane jäi kuidagi kauaks. Kaaren püüdis jääklaasist uksest sisse piiluda kuid ei näinud midagi. Kuhu ta nii kauaks jääb, mõtles Kaaren oma varbaid hetkeks unustades. Ta kogus end ja oli valmis härjapõlvalast juba otsima minema, kui too just uksest tagasi tänavale astus. Tema rahulolev näoilme reetis, et teda oli saatnud edu. "Takso tuleb?" uuris Kaaren. "Tuleb," vastas härjapõlvlane. "Ja märgade jalgadega saab auto peale?" "Saab, kuigi su jalad ei ole märjad." kõlas vastus. "On küll, ainult salaja." oli Kaaren veendunud.

Autot tuli oodata kaua, vähemalt tunni, tundus Kaarnale, ent lõpuks ta ikkagi tuli, kuigi Kaaren oli vähemalt kaks korda peaaegu meeltheitmas ja valmis jala edasi minema. Kaaren ja härjapõlvlane istusid autosse. Ahh et kuhu nad tahtsid sõita? Kaaren ütles taksojuhile majutusasutuse nime, mille peale viimane täpsustavaid küsimusi küsis. Kaaren sattus kimbatusse. Ta ei saanud aru ei küsimusest ega teadnud vastuseid, ning äkitselt tundus talle ülimalt kahtlane see taksojuht, kes nii palju küsis. Härjapõlvlane aga oli jõudnud midagi juhi pärimistele vastata ja auto hakkas liikuma.

Kaaren vajus sügavale nahkistmesse ja oli veendunud, et nad sõidavad valele poole. Lisaks tundus talle kangesti, et see pole üldse takso vaid hoopis mingi ametlik auto ja nad viiakse kuhugi ülekuulamisele.
Kaaren haaras härjapõlvlase sõrmed oma pihku ja pigistas kõvasti. Härjapõlvlane vaatas aknast välja ja ei paistnud sugugi mitte mures olevat. Auto sõitis liiga sujuvalt, et olla takso, mõtles Kaaren. See oli pigem kosmoselaev, või midagi veel palju pahaendelisemat oli Kaaren veendunud ning sepitses peas kiiresti plaani, kuidas koos härjapõlvlasega poole sõidu pealt märkamatult põgeneda. Enne kui plaan ilmet hakkas võtma,  peatus auto ja Kaaren tundis ära nende ööbimiskoha suure musta ukse.

Milline rõõm, ikkagi takso! Kaaren naeris laginal ja astus autost välja, nad olid päästetud, nad võisid kergemalt hingata.
Härjapõlvlane aga istus ikka veel autos, juht rääkis talle midagi ja härjapõlvlane kuulas. Kaaren seisis kõrge musta ukse eest ja hakkas uuesti umbusklikuks muutuma. Mis nad räägivad seal nii kaua, miks härjapõlvlane omati juba ei tule, äkki see juht ei taha teda välja lasta, äkki tal on härjapõlvlasega mingi kurikaval plaan. Kaaren ootas veel natuke, rahutus võttis aina ja aina enam maad, ent ta ei tihanud ukse juurest lahkuda, justkui kaoks see niipea kui Kaaren selle kõrvalt paar sammu eemale astub.
Kaaren hüüdis härjapõlvlast... Härjapõlvlane tuli autost välja, vahetas uksevahel juhiga veel paar sõna ent sulges siis ukse ja oligi juba Kaarna kõrval. "Viimaks, " ohkas Kaaren ja nad astusid majja. Oma toa leidmine ei kujutanud õnneks raskusi, see oli esimesel korral kohe välisukse kõrval. Kui nad oma toa turvaliste seinte vahele olid jõudnud hingasid mõlemad kergendatult ja vajusid rammestunult voodisse.
Kell voodikõrval ütles et nad olid pargi poole teele asunud umbes 2,5 tundi tagasi.

Kaaren tundis kuidas ta varbad on märjad, ta võttis soki ära ja katsus varbaid kätega, ei mingit jälge märgusest, ta jalad olid täiesti kuivad, krdi imelik värk, ent ta ju selgelt tundis et nad olid märjad.

Kaaren sulges silmad, ta tundis et ta sulab, ta unustas oma varbad ja toa ja härjapõlvlase. Ta oleks tahtnud kaevata endale pisikese uru, pugeda sinna sisse ja lugeda üle oma näpud... ta teadis, et läheks omajagu kaua aega enne kui ta kõik kümme kokku sest, sest sõrmed kaoksid aina ja aina mööda urgu laiali... Ent seal urus oleks neid üsna kerge siiski leida, palju kergem kui seal pargis näiteks.

Kaaren avas silmad ja puges teki alla. Teki all oli soe ja mõnus, ning hetkega oli Kaaren sinna ära eksinud ta ei saanud aru kus pool on ta jalad, kus pool on pea ja kuidas selle suure valge lina alt välja sai, õnneks leidis ta ootamatult härjapõlvlase, kes sama teki alla oli pugenud ja haarast tast tugevasti kinni. Nüüd teadis ta küll kus pea ja kus jalad ja kuidas siit välja sai.
"Nüüd ei eksi me üldse enam ära," ütles Kaaren ja lükkas pea teki alt välja, ise kõvasti ikka veel härjapõlvlasest kinni hoides. Härjapõlvlane noogutas, ta sai hästi aru mida Kaaren silmas pidas. Nad naersid rõõmsalt.

Neil oli mõlemal hea meel, et nad ei ole enam pargis ja rattad ei vuhise neist mööda ja ei ole seda meeletut müra ning needuslikke maju, millest ei saa mööda ega kaarte mis sulavad tänavale laiali ega jalgratturite kanaleid, mis tunduvad eluohtlikumad kui nende vesised vennad.

Kes üldse tuli sellele geniaalsele mõttele minna parki ja süüa neid hapukaid kreekapähklimaitselisi seeni just seal? Kaarnale meenus küll hoiatus bukletis, et liiklusesse ei maksa pärast trühvlite söömist minna, ent keegi polnud veavunud mainima, et tegelikult ei maksa suurt kuhugi minna, sest täiesti võimalik on ka oma voodis tekkidevahele ära kaduda ... tundideks ... vähemalt viieks ....

Rääkisime ... nagu ikka ligikaudu tunni ... ja üks hetk, kui vestlus oli just sealmaal, kuhu ta jõudnud oli, ütles psühholoog Maasikas, et ma vist olen harjunud kõiki asju endaga kaasas kandma ...

Jäin selle üle mõtlema ... tal on vist õigus. Harva panen ma midagi õlgadele tõstetut või kätel kantud maha tagasi ... kannan ikka niikaua kuni kantu ära kulub ja läbi sõrmede kaob või tolmuna õhku haihtub.
Eriti keeruline on vastutust kuhugi ära maha panna, jätta vedelema ... öelda, et rohkem ei pea, minu osa on tehtud.

Naljakas, aga tõesti kui lapsest peale oled õppinud, et kõik mis teed, teed endale ja ise vastutad on tegude eest, siis nagu ei tule selle pealegi, et vastutus võib saada otsa, et ühel hetkel võid oma vastutusekoorma kui kasuka maha visata ja öelda, aitab küll, tehtud, rohkem ei pea ... olen teinud oma parima ... aeg on kergemalt edasi minna.
Et vastutus võib olla ühel hetkel kantud ... see on väga kummaline kontseptsioon. Ma ei oska sellest isegi hästi mõelda mitte ...

Et kuidas siis ... et kes siis ütleb, et nüüd enam ei pea ... kuidas peaks aru saama, et küll on saanud?
Mul tõesti endal ei ole sellist mõõdupuud, mis ütleks et nii nüüd on mõõt täis, rohkem ei pea, tubli töö, nüüd võid käest visata ... ja kuhu ma siis selle vastutuse viskan, kuhu? Jääb veel kõigile jalgu ja keegi komistab ja ütleb et miks ma pean sinu vedelema jäetud asjade otsa komistama ...sest kui käest viskad, siis jääb ju vedelema ... või ei?

Või on see hoopis mingi ihnus, et minu oma, kuidas ma ta siis nüüd jätan?

Ei .... ihnus see vist ikka vist ei ole ... ikka pigem kohusetunne ... ise tegin, ise vastutan ... lõpuni ... kõige eest. Kui nii mõelda siis läheb vist ajapikku raskeks küll, sest aina ja aina koguneb uusi vastutusi, igasugu uute valikute ja otsuste tõttu ... njaa ... ja kui mina otsa lõppen, kes siis vastutab? Mitte keegi, teod on tehtud ja tagajärjed kah, aga keegi ei vastuta, enam mitte ... ja siis on see nagu loomulik, aga mitte enne?   

Kummaline värk ... väga keerukas ja kummaline ... mul läheb veel natuke aega enne kui ma oma pea selle mõtte ümber olen suutnud keerata ... aga ma püüan ja võib olla isegi proovin järgi, et mis tunne see on, kui midagi maha paned ja edasi lähed ... süütundeta ...

Rehabiliteeritud ... jah tõesti ... tundub, et naistepäev on Eestis läbi teinud rehabiliteerimise ning kannab nüüd auga tunnustatud rahvusvahelist naiste tunnustamise päeva tiitlit ...

Naljakas on natuke sellele mõelda ... kui ma olin veel üsna pisike ja suurt ei taibanud oli naistepäev punaste nelkide püha ... ja siis natukene aega ei olnud naistepäev justkui suurt midagi ja siis juba natukene hiljem, kusagil keskkoolis oli mul endal kombeks naistepäeval tavapärase kulukate asemel ikka seelikut kanda, et kui on ikka naistepäev siis olgu ikka naiselik, suuri lilleõite mägesid ei meenu ...
ja siis kunagi natuke hiljem veel lugesin arvatavasti mingist naisteportaalist, kuidas naistepäev pole sugugi nõukogude punaste nelkide püha vaid hoopis midagi palju vanemat ja rahvusvahelisemat, et saagem oma nõukogude hirmust üle ja ja tähistagem nagu kord ja kohus ... vatsiis ... naisteportaali sõnast ...

terve eilsele eelnenud nädala tähistasid kõik kodumaa veebimüüginduse gurud igatahes ihu ja hingega naistepäeva ... veri ninast väljas ... kujutasin elavalt ette kursavenna mõttes tööle pandud bakalaureusetööde pealkirjade generaatorit, mis oli õhinast tulvil meedikute käete all muundatud naistepäeva pealkirjade, hüüdlausete ja müügiartiklite generaatoriks ...  Generaator pritsis aiva ja aiva hulljulgemaid versioone ja kõik läks müügiks ...

Kui tavaliselt püütakse võrgumeedias nagu mujalgi pilku ja klikke ilusa naisterahva pildiga, siis paari päeva jooksul tundus, et absoluutselt kõike alates murutraktorist ja värvilahustist kuni meeste aluspesuni saab müüa parema ja edukama naistepäeva egiidi all ... Nagu värviline hobuse unenägu: "Ära maga maha! Ainult sinule ja sinu kaunile naisele tärpentiinipõhine värvilahusti soodushinnaga. Naistepäeva puhul anname kaasa roosad kummikindad ja kaabitsa... "

Antropoloogilist huvi tekitav ning feministeeriumit kahisema panev oli ka kogu retoorika ... millised suurepäraselt väljajoonistuvad stereotüübid, uskumused ja tabud ... kui ma oleksin noor sotsiaalteaduste tudeng uurimisteema puuduses ei istuks ma enam käed rüpes vaid üritaksin kogu seda suurepärast kiiresti riknevat infotulva talletada ja konserveerida... kõike suurepärase teadustöö nimel ...

Siin peeti äsja märtsi esimese pühapäeva kombe kohaselt emadepäeva ja kuigi sellega oleks teisipäevale langenud naistepäev müüginduse mõttes suurepäraselt kokku klappinud ... polnud kuulda ega näha midagi ... ausalt, mitte üht vihjetgi suurepärasele rahvusvahelisele kõigi naiste päevale ... Emadepäevgi läks suht rahulikult ... kohvikud küll olid puupüsti täis ja lillemüüjad ei teadnud kuhu sajalisi toppida, aga ei olnud märgata suuremat sorti nännimüüki ja ostlemishullumaja, mida siinmail palavalt armastatakse ... aga samas juba järgmine nädal on kõikide õllejoojate meelispüha siinmail... ja kõikvõimalikes ostupaikades on oma eraldi sekstsioon kõigele rohelisele ja ristikheinalisele ... tavaliselt paikneb see üsna lihavõtte munade sektsiooni lähedal ... nii et võib olla nad lihtsalt halastavad kohalike rahakotile ja lihtsalt vaikivad naistepäeva maha ... sest siililegi selge et rahakotil on põhi ...

Mina muidugi ei suutnud oma suurt teadmist rahvusvahelisest naistepäevast vaka all hoida ja teenisin sellega välja väikese šokolaadi ja joonistuse lillest ...jess ... ent sellega see tänavune naistepäeva tähistamine tänavu ka piirdus... loodetavasti läks naistel kodumaal ikka paremini ja kõik said ikka korvide kaupa lilleõisi ning xboxe ja murutraktoreid ... mis naistepäev see muidu oleks ... eks?

Ikka ja jälle võtan ma hoogu ... võtan hoogu ja ei jõua ikkagi kuidagi pärale...

Üdini aus olles, siis sageli juhtub, et ei jõua mõttest kaugemale, sest päev saab otsa ja öö kukub peale nagu raske kott... sest tööpäev on liiga pikk ja arvutit ei taha koju jõudes lahtigi teha ... sest on nii palju muud teha ... koristada, pesta nõusid, valmistada midagi söögiks, koristada veel midagi, vahtida lakke ... võtta hoogu ... sest arvuti on vales toas ... sest nii palju kergem on teha midagi muud ...

Mõnikord aga on arvuti tegelikult juba lahti, noh nagu neil kontoritööpäevadel ikka ... siis võtan taas hoogu ja siis ütleb sees miski, stiilis: "Oleks vaja natuke keskenduda ..." aga tööl olles ju ei saa keskenduda muule kui tööle, nii et palju mugavam ajakasutus on vabadel momentidel lihtsalt suvalisi radu mööda läbi interneti kolada ja taaskord mitte hoo võtmisest kaugemale jõuda ... ja pärast töööpäeva, kui arvuti ikka veel lahti on, siis võib olla leidub küll aega, et lobiseda mõni sõna nendega, kes olemas ... ent pole nagu õige olek, et hoo võtmisest kaugemale jõuda ... sest vaja oleks veeta aega arvutist eemal.

Ja siis on selliseidki hetki, kui juba on arvuti lahti ja õige lehekülgki avatud, aga lihtsalt sõnu ei ole ... no mitte ühtegi ei leia ... või noh mõni nagu on aga kui need ritta panen, siis tundub et nad üldse ei sobi sedasi reastuma ja kuidagi ei taha sõnade tagant paista midagi ...

Jah ja siis paratamatult vahel mõtled, et milleks siis üldse ...
ja siis et milleks üldse midagi ...
ja ei oska vastata.

Aga siis jälle tuleb tunne ... tunne et tahaks kirjutada, tahaks kirjeldada mõnd mõtet, tahaks jagada mõnd tähelepanekut ... eesti keeles tahaks jagada ... tahaks hirmsasti panna sõnu ritta, isegi kui keegi neid ei oota, isegi kui liiga paljud neid lugema ei satu ... tahaks päästa midagi enda seest valla ... pannes sõnu ritta ja jättes jälje ... jättes raja ... luues raja ... kuhugi uude ... kuhugi ... vahel aga lihtsalt tagasi endani.

Korteriotsingud kohaliku tava järgi ... Kummalisel kombel on neil siin linnas elamispindadega halvasti, ma ei tea mis pärast või kuidas see ühtäkki juhtus, aga viimane aasta poolteist on käputäis pindu ja kümme kapatäit inimesi ... ning see kõik on vesi kohalikule maakleritsunftile ... Kahe päeva jooksul olen saanud jalutada ühele poole linna otsa ja teisele poole linna otsa ning näinud ära oma unelmate elamispinna ning samas seadnud teise nähtud koteri järgi võimaliku alumise valuläve ...

Esimest üüris välja samas majas pesitsev omanik ise, näidates kõigile soovijatele oma 19. sajandi kõrgete lagede, laiade uste ja hirmsuurte lõunakaarde pööratud hunnitu vaatega akende ja elutoa kamina ees laiuva tantsupõrandaga korterit ning majatagust aeda isiklikult, varudes sealjuures igale vaatama tulijale pool tundi ...

Teises linna otsas oli korteri väljaüürimise raske taaga võtnud enda peale maakler, kes korraldas kenal pealelõunasel ajal ühisvaatluse, kutsudes kohale kõik huvilised ja lastes inimesi korterisse siiski ainult üks või paar korraga ja hoides nii põnevust kõrgel värava taga looklevas sabas ... kuna korter ise oli pisike (julge pakkumine on 1/3 - 1/2 esimese korteri suurusest), ning kiviaia poole vaatavad kolm matistatud klaasiga akent just liialt palju valgust sisse ei lasknud piisas maakleri poolt pühendatud 10 minutist ülevaate saamiseks küll ... urgas nagu urgas ikka.

Esimeses linna otsas, mis ulatub kaunile künkale pidas korteriomanik pärast ruumide tutvustamist iga huvilisega maha privaatse vestluse, küsides töökoha, sissetuleku, pikema-ajaliste plaanide ning hariduse kohta ja märkides kõik piinliku täpsusega kontaktandmete järgi filigraanse käekirjaga märkmikusse. Kuigi kõik oli väljapeetud ja viisakas, oli näha et samal ajal toimus omaniku lahkelt naeratava näo taga peas kogu aeg jälgiv hindamine ning peastarvutus. Et välja selgitada kas järgmiseks neljaks aastaks on selle korteriga  hooleta, kas üür laekub iga kuu õigeaegselt ning kas vastasistujatel on kohe lauale panna ka kahe kuu üüri-raha. Kui oleks olnud vähe rohkem aega, oleks kindlasti ka teed pakutud ning jälgitud kuidas tassi sang näppudevahele satub.

Teises linna otsas, mis ulatub pea et järve kaldale loetles maakler üles dokumendid, mis talle esitada tuleks kui urgas huvi pakub: avaldus, eelmise üürile-andja soovituskiri + kinnituskiri praeguselt tööandjalt. Lisaks peaks tagataskus olema esimese kuu üür ning kuu üüri suurune deposiit-tasu ... Paha ei teeks muidugi kahe eelmise üürile-andja soovituskirjad ning võib olla ka trikoovooru ülesvõtted.

Njaa ... esimesest elamisest jäime ilma, sest polnud vist päris nii veenvad kui oleks pidanud nende nelja aasta paigal oleku ja igikindlate töökohtade koha pealt ... teises kohas hallitavate seinade vahel aknast kiviaeda vaatama aga ei olnud me ise nõus... 

Naljakas aga on see, et nende kahe äärmusliku elamispinna kuu üüri vahe on 55 euri, mis teeb natukene rohkem kui 5 protsenti koguhinnast ... makes you wonder ... doesn't it. 

Kaaren vahtis tühja pilguga kaugusesse ... sadas lund ... sellist mitte suurte helvestega jõululund vaid sellist väikestest jääkristallidest koosnevat külma, kerget ja keerlevat lund.

Tagasi kodus, jah tõesti natukeseks tagasi kodus ... hea, et sadas lund ja oli selline kõva külm, et tahtis noka otsas jäätada ... selline külm tekitas paradoksaalselt sooja koduse tunde ...

Jah, siin oli kodu küll, tänavad tuttavad, paigad mälestusi täis, õhk õige ja talvine külm näpistamas ... nii nagu talvele kodus kombeks ...

Kaaren oli rahul, olgugi et pilk natuke tühi ... talle meeldis siin, talle meeldis kuulata seda tuttavat keelt ning kohtuda vanade igiheade inimestega, istuda nende juures ja kuulata kuidas neil läheb ... Kummaline oli aga kui nad vastu tahtsid teada, kuidas Kaarnal läheb ... Ikka ja ikka jäi vastus kurku kinni, tal polnud aimugi kuidas tal läheb ...

Vaikselt, kippus Kaaren kergema vastupanu teed minnes vastama, peitudes oma vana kulunud fraasi taha ... Inimesed aga ei tahtnud leppida ... nad olid Kaarna inimesed ja nad tahtsid teada, kuidas päriselt läheb ... aga tal polnud lihtsaid vastuseid ... kuidagi läheb ... natuke võib olla laperdades ... ei, midagi suurt ei ole sündinud ... kõrgelt ei lenda ... Kaaren oli palju töötanud, et saaks tulla koju käima ... jah ja siis oli ta lihtsalt vaikselt elanud, hinganud, otsinud, süüa teinud, filme vaadanud, tutvunud ... kõik sellised pisikesed elulised asjad, ei midagi suurt, ei midagi jahmatavat ...
Ei, oma hobitööga pole palju olnud aega tegeleda ... või noh, aega on olnud, aga jaksu nagu pole olnud ... jah ikka tahaks teha ... aga ...

Kaaren vajus mõttesse ja vaatas jällegi kuhugi horisondi taha, pilk ulatumas tegelikult ainult nokast järgmise lumehelbeni, mis maapinna poole tiirutas ... Kuidas tal siis seal kaugel läheb?
Kui keeruline saab üks lihtne küsimus ometi olla ...Silmad veeresid suurest mõttepingutusest noka kohale kokku ... väga väikeste sammudega, sinusoidselt ... aiva ja aiva tagasi vaadates ja arupidamiseks seisma jäädes ... kaheldes ja kõheldes vahepeal kükki laskudes ja eesseisvat maapinda katsudes ... mõnikord külg ees ... ikka vahel paar sammu selg ees tagasi astudes ning kõrvale pilku heites ... mitte kuigi kindla sihiga ... ent siiski vaikselt edasi ...

Neil ei ole siin lund ... mitte päriselt päris lund ...

Paar korda talve jooksul võib juhtuda, et õhutemperatuur langeb küll paari pügala võrra alla nulli, nii päevaks või paariks ... ja võib kokkusattumuslikult juhtuda ka, et neil igikülmadel päevadel sajab maha lumekirme, ent tavaliselt kaob see kiiremini kui tuli ja kindlasti sel puhul tegemist paanikat tekitava erandjuhtumiga, kui tavalise talvise argipäevaga ...

Jah, ühesõnaga lund neil ei ole, päriselt ... aga jõulu-unelm on neil ikkagi üsna lumivalge ... Nii ilmuvad jõulude lähenedes, see on siis kohe pärast Halloween-i novembri alguses, kõikjale lumememmed ja lumised kuused ja lumised sokid ja tuhvlid ja Rudolfid ... ning muidugi lumised jõuluvanad ... paberist, plastist, klaasist, kangast ... igal võimalikul ja võimatul kujul ...Ja nii siis ongi, et väljas sajab laia vihma, kraadiklaas näitab kusagil pluss seitse ja kodude aknalaudadel säravad tehiskuused, kaetud tehislumega, kohalikud elektrimehed sõidavad oma tavapäraste furgoonidega ringi, vabadele kõrvalistmetele installerit pea pooleteistmeetrised tüsedad pehmed lumememmed, pubide akendele on kleebitud jõulupildid, lumesajust ja läbi lumesaju saabuvast jõulumehest või lihtsalt kaunistatatud jõulukuuskedest vms ...

Naljakas ... kuidagi kummaliselt nihkes värk, eriti minu kui põhjamaalase jaoks, kelle meelest lumetu talv on iseäranis tavatu ja kuidagi kurnav nähtus ...

Veel aga jõuludest rääkides ... tuleb esimese asjana meelde, et piparkooke neil suuremat pole ja mandariinid ei tule üldse jutuks ...  poed on aga hunnikutes täis erinevad assortii kommikarpe ning populaarsed on kummalised väikesed pirukakesed, mille sisuks rosinad siirupis ... kuidagi paremini ei oska ma seda kirjeldada ... hõõgveinile pole ma samuti sattunud ... ent igal pool on midagi mida kirjeldatakse väljendiga jõuluspice, mis on pigem lõhna kui maitsebukett ning põhineb mulle tundub peamiselt nelgil, kaneelil ja vbl kardemonil....

Muidu nii natuke laiemas plaanis tunduvad jõulud siin ikka suuremalt jaolt poodlemise ja heategevusliku rahakogumise püha olevat. Aga ma ei imesta, nad lihtsalt armastavad ostelda, ning jõulud on ju lihtsalt suurepärane põhjus seda teha ... tundide ja tundide kaupa ... praegusel viimasel jõulueelsel täisnädalal on alates neljapäevast enamus suuri kaubamajasid ja poode ka ekstra kauem lahti... et kõik vajalik saaks ikkagi kõigil soetatud ning linn on täis, minule eelkõige kusagilt ammustest seriaalidest tuttavaid pildikesi paberkottidega ülekoormatud neidistest, tädidest, mammidest, kuttidest, džentelmenidest, daamidest, nolkides ... noortest, vanadest ...
Poodide vahel seisavad kaubamajade uste satelliitsete kaaslastena heategevuslikud rahakogujad, õigemini nende hordid, igal tänavanurgal on kesklinna piirkonnas vähemalt üks, sageli ka kaks-kolm, neoontoonides jakid seljas ... kõik nad sirutamas möödujate poole naerusuiselt oma kogumiskarpe ja soovimas häid jõule!   

Väga toredad on ka raadiost kõlavad reklaamid (televisserit mul pole, nii et siinkohal jään sellekohase tähelepaneku võlgu), mis ütlevad, et kuigi me ometi kõik soovime jõuludeks oma armsamatele ja lähedastele, sooja, armastust, õnne ja muid kauneid soove, on kingitusi pakkida ikkagi ka väga tore ... või et kuigi me teame, et kõige tähtsam tuleb jõulude ajal otse südamest, on seda väga raske kingituseks pakkida, nii et tule osta parem midagi pakkimiskõlbulikku ikka kaa....

Kirikki tuletab ennast meelde saates sedelikesi otse  kodusesse postkasti, sõnumiga, et jõulud on rahajagamise ja -annetamise aeg ... siia ja siia võib tuua ja anda ... 

Ja, et igaüks ikkagi saaks jõuludest täiel rinnal osa ehk et oleks ikka raha ostelda, jagada ja annetada on näiteks siinne sotsiaaltoetuste süsteem igale toetusesaajale ettenäinud ka jõuluboonuse, mis on  pool või enam tavapärastest toetussummast ... pole midagi öelda, jõulud on siinsetele pühad...

Natuke naljakad tarbimise ja rahajagamise, lumised pühad ...

Kasvuraskused... jah tõesti nad on tagasi!

Ma mingi hetk arvasin et nüüd on nad läinud, et on juba kasvatud kah, et neljakümnele lähenev naine, et ehk aitab küll, ent ei ... mitte midagi sellist ... leidsin ennast ükspäev taas täiesti mõistmatult elule otsa vaatamast ... no lihtsalt arusaamatu ... no, et ei saa aru ... et oled, elad, kasvad ja mõistad paljudki, aga on mingid asjad, millest kuidagi aru ei saa ... et ei suuda omi arusaamu keerata ümber teadaolevate tõsiasjade, et no lihtsalt ei paindu noh ...  lihtsalt vaatad mokk pisut töllakil ja ei saa aru!

No näiteks mismõttes, on nii et inimene läheb ja kaob ära ...  väikeses Eestis läheb inimene ja kaob ära ja sureb maha ... Ma saan aru, et kui on tahe, tahe ära kaduda, tahe minna ja mitte tagasi tulla ... saan aru, et on võimalik ... peabki ehk olema ... ent minna ja olla Eestis kadunud nädalaid, nii et üks ja teine ikkagi kusagil näevad, aga olla samal ajal ikkagi täiesti kättesaamatu ja siis maha surra ... ehk samuti tahetult ... aga, aga, aga ikkagi...  Aru ei saa ma sellest kuidas saab olla elus ja kadunud nädalaid ...Eestis ... see võimalikkus hirmutab ... natuke vist mingit tahku lohutab kaa ... aga hirmutab rohkem ... võib olla see hirm ei lasegi arusaamisel painduda ...

Ja kuidas on nii, et võtad kätte ja lõhud oma elu ära, sest edasi enam vanamoodi ei saa ... mis neist detailides, no ei saa noh ... lõhud ära, et minna edasi, et saaks parem ja siis mitmeid kuid hiljem kui ongi nagu kõik saanud parem, leiad ennast ikka sealt paganama vana elupuru keskelt ... ümbrus on muutunud, inimesed on uued ja tõesti palju on saanud parem justkui kõigile osapooltele ... aga mingitel hetkedel leiad end oma sisemuses ikka sealt lõhkise elu seest, nagu külmunud südamaega Kai mängimas jäätükkidega ja suutmata edasi minna ... sest sõna pole koos ... sest miski on aru saamata? ...  nii et kõik uus ja parem justkui on ja ei ole kaa ...


Ja siis, kuidas aru saada kui palju mahub enesesüüdistusi inimese sisse, kes vähemalt ise arvab, et ta usub mõistlikkuse piires saatusesse? Et kuidas see loogika töötab ja millega mõõta?

Ja mis värk on tagantjärgi tarkusega? Et miks saavad inimesed mingitest asjadest nii hästi aru alles tagant järele? Miks peab millestki ilma jääma, saamaks aru selle tähtsusest või isegi tähendusest? Et miks ei võiks tähtsusest arusaamine käia koos hetkega? Mis selles hetkes on, mis takistab arusaamist?
jne. jne. jne.

No vahel ma lihtsalt ei saa aru ja see paneb jonnima ... jah, ja jonn, see omakorda takistab üksjagu arusaamist...

Elu on ikka imelik küll!

Ilm ... see on siin veider...

Ilm oma laiemas mõistehaaras üleüldiselt ikka ja ennegi veider olnud ... aga see pole see, mis mind praegu ja siin kummastama paneb ... ei, hetkel on täiesti harjumatu, mis siin kõige tavalisema ilmastikuga toimub ...

Ühelt poolt tundub, et viimased kaks kuud on siin peaaegu kogu aeg samasugune ilm olnud ... ehk et ei ole ei mingeid ühe ööga kõik puud punase-kollase kirjuks ja siis paari nädalaga kogu see ilu põrandale ja pargipinkidele maha ja puud raagu ... ja siis pori ja pori ja pori ... ei ole ka äkilisi lumesadusid ega hommikusi jäätunud lompe ... kui talve teises pooles mõnel hommikul ka mõni jäätunud lomp leidub siis jääb elu siin sisuliselt seisma ...
Viimased kaks kuud on siin pidevalt selline 7 - 16 plusskraadi vahel, koguaeg kergelt niiske, ent samas piisavalt päikeseküllane ja nagu ei pane tähelegi kuidas vaikselt puud leht lehe haaval värvi muudavad ja mõni kuldne põõsanutsaks ühtäkki ent samas ikkagi vaid natukese haaval hõredamaks jääb...

Teisalt aga on siin kogu aeg uus ilm ...  selle taga suures plaanis seisab pidev tuulte, vihma, udu ja päikesepaiste varieerumine ... seda nii kuu, nädala, päeva aga sageli ka tunni, pooltunni ning kümneminuti lõikes ... ning need vihmad, tuuled, udud ja päikesepaisted pole sugugi nagu kodus ...

Siinsed tuuled ajavad pea sassi, nad tulevad oma merelise jõuga ja puhuvad vahel kogu lahe vee jõge mööda üles tuues linna soolast ookeani lõhna täis ning kergitades jõevee sildade põhjadeni ning vahel ülegi, nii et vesi vaikselt tänavatele loksub... lisaks pole siinse tuuled kunagi liiga külmad vaid sellised leiged isegi soojemapoolsed ja seeläbi kuidagi meelitavad ... see kuidagi kummastab kogu seda põhjabaltimaa kliimaga harjunud keha ja teeb meeled ärevaks ...

Ja siinne vihm, see on kas päevi kestev halastamatu tibutamine, mis lõppeb nii, et tunde ei saa täpselt aru, kas sajab või enam mitte ... või siis rahetugevusega viie minuti jooksul mahasadav järvetäis, mis ujutab tänavad, ent millele eelneb ning sageli ka järgneb päikesepaiste ja linnulaul ...  lisaks on siinne vihm muidugi märg nagu mujalgi ja tänu üsnagi konstantsele tuulele sugugi mitte alati vertikaalselt ülalt - alla sadav vaid sageli hõlmade vahelt sisse pugev ning seelikuallagi sattuv kleepuv värskendus...

Ning udu... kui see tuleb, siis ta ei hiili nagu tavaline Maarjamaa udu vaid tuleb tümp-tümp-tümp öövarjus ja istub siis kogu oma massi ja pinnalaotusega linnale peale, kattes kõik ja ulatudes kõikjale ... See udu on nii tihe et isegi tänavaotsas asuv katedraal ei paista oma suursuguses kätte, vastasmäe nõlva majaridadest rääkimata ... oled nagu paksu vatiteki sees ... ja kellelegi kurta ei ole, sest kedagi läheduses ei näe ... ja seesinane udu võib sellisena istuda linna peal päevi ja keegi isegi ei köhi ... hiilitakse ringi ja ümisetakse vaikselt vaid...

Tuleb tunnistada, et päikesepaiste on siin üsna koduse päikesepaiste moodi, lihtsalt õhk, millelt ta peegeldub, ning värvid ja pilvepiirid millega ta mängib, need on mereäärele omaselt väga mitmekesised ja seda terves linnas, arvatavasti isegi maakonnas ... see on vist see suure vee värk, et mida suurem on meri, seda suurem on tema kaldaäärne ala ... seda kaugemale rannikupiirkond ulatub ja nii juhtubki et päikesepaiste on nagu mereääres, aga merd ennast ei paista sugugi kätte ...

Jah, nii et veider on see ilm siin, väga veider ...

Elektrilised linnud... inglise keeli Electric birds... saab olema mu tüdrukute bändi nimi, kui ma kunagi hakkan tüdrukute bändi tegema.. ja kõik valvefeministid võivad pekki minna... sest vaevalt ma suudan neile veenvalt selgeks teha, miks see just tüdrukute bändi nimi peab olema... aga ma ei usu ka, et nad kunagi on kuulnud siinseid katedraali tänava traatidel istuvate mustade lindude laulu... selliseid ulmelisi helisid saavad enda seest välja pigistida peamiselt siiski vaid tüdrukud ja elektrilised kitarrid... ja pealegi kui mina peaksin kunagi hakkama bändi tegema, siis see ilmselgelt oleks tüdrukute bänd... küsige Ulla käest, tema teab ...


Olen tahtnud juba ammu kirjutada.. eh.. võib olla et õigem oleks öelda, et olen tahtnud korduvalt kirjutada, aga tahtmine ei ole materialiseerunud arvuti taga istumise ja näppude lühemaks toksimisega vaid jäänud alati kuhugi abstraktsele peasisesele tasandile, kus ma üritan meenutada või säilitada parimaid palu nähtust, mida jagada tahaks...

Jah.. näiteks ükspäev sattusin ühele täsikasvanute harrastusmuusikakooli (kõrgharidusliku muusikakooli sealjuures ... ) rahakogumiskontserdile ühes kohalikus väikepubis... Oli vist reedene õhtu ja käimas, kui ma ei eksi, olid veel rugby maailmameistrivõistlused, mis tähendab, et keegi väga pubis polnud, sest see oli telekata pubi ja keegi ei taha rugby õhtul kuulata pubis täiskasvanuid tavalisi inimesi jauramas oma pillide ja häälematerjaliga... nii olidki pubisse oma tee leidnud esinejad, nende parimad sõbrad, kellest nii mõnigi oleks tegelikult tahtnud teiste normaalsete inimeste kombel mängu vaadata ja siis veel mõned noored ja vanad, kes lihtsalt olid mässajad... ei tegelikult kõik ei olnud mässajad oli üks seltskond noori, kes olid tavalised noored kes olid tulnud välja lõbutsema ja lihtsalt ei hoolinud mängust... see oli üks väga huvitav seltskond, sest nendes peegeldus tõelise kohaliku noore lõbutsemislust ja sellega kaasas käiv kombestik... Nii nagu igal pool mujalgi on ka siin kohalikele noortele kombeks pubis käia kambakesi, enamasti tüdrukuid ja poisse enam-vähem sama palju... Tüdrukud on sealjuures väga korralikult vaeva näinud iseendite sättimisega... praeguse viimase moe kohaselt on kõigil üle pea kammitud väljakasvanud tukad mis on mingi kummalise kõrgendusega naljakasse pead piklikuks tegevasse soengusse seatud, üle naba ulatuvad liibuvad pidupüksid + rinna alt hakkavad nabapluusid ning otseloomulikult laeni kontsad või platvormid ja natuke vambilik täismeik..
Poisid olid ka viimase nö Londoni moega soengutes ja enamasti dressides, nagu ikka, mõni oli jalga panud puhtamad ketsid ja mõni isegi triiksärgi... Poisid istusid ühe laua ümber ja tüdrukud istusid teise laua ümber ja jutustasid, tegid selfisid ja grupiselfisid ning jälgisid pidevalt mida teeb teise laua rahvas... vahepeale käidi suitsu tegemas... sedagi tehti vahetustega, kõigepealt kõik tüdrukud ja siis kõik poisid, kõik poisid ja siis taas kõik tüdrukud... Vahepeal sattus küll ka tihedamat suhtlust laudkondade vahel...  näiteks siis kui üks noormees oma kõrval lauas istuvalt tüdruksõbralt suitsu küsis või kui üks tütarlaps avastas, et tal on raha otsa saanud ja ta palus poistelauas istuval poisssõbral endale üks jook osta... aga peamiselt piirduti pilkude ja mõningate kommentaaridega teise laua aadressil.. See oli üks väga väljapeetud mäng... kui kell hakkas kaks saama ja kõik juba piisavalt purjakil olles koju või ööklubisisse sättisid toimus pubiesisel tänaval väga lühikese silmapilgu jooksul poiste ja tüdrukute seltskondade jagunemine paarideks ja teeleasumine ühele või teisele poole... vaatasin ja imestasid... see oli nagu filmis...

Kontsert oli ka väga meeleolukas... esinejad nautisid kõik kõiki laule täiega ja vahepealana lasti lavale kohalik kahe karguga 84-aastane suupilli virtuoos, kes vist peaaegu juhuslikult just sellel õhtul sellesse kohalikku pubisse oli sattunud ja kes samas sobis sinna kõigesse džentelmenlik-muheda täpsusega...

Jah, vanainimesed on siin üldse ägedad, nii näiteks tuvusin kohalikul jazzi nädalavahetuse õhtul, ühe pubi naiste tualetis kahe vägagi kepsaka daamiga, vanuses 75+ kes vaidlesid selle üle kas huulevärv, mida üks neist samal ajal äärmise hoolega oma peenikestele mokkadele aplikeeris, on liiga punane või ei ole... pärast kui kõigi tualetisviibijate arvamus oli ära kuulatud jõuti omavahelisele konsusele, et vist ikka natuke on, ent õnneks leiti kotist heleroosa sädelev huuleläige, millega olukord kiiresti korrigeeeriti, et siis rutakalt tagasi alla pubileti ette suure häälega naerma suunduda ... siinsed pubipidajad muide armastavad tualetid korrus või kaks pubi enda ruumidest kõrgemale paigutada... olen sageli mõelnud milline kavalus seal taga peitub.. ent ei ole veenvat vastust veel leidnud.. ainuke mida ise olen tunda saanud on see, et need trepid sinna ülakorrustele töötavad üsna heade tunnetusmõõdupuudena kainuse hindamisel...

Üks tähelepanek veel... kui kohalikud inimesed küsivad kus ma siin linnas elan ja ma neile vastan... vangutavad nad kõik pead... linna põjapool pidi paras pättide ja kraadede asupaik olema... samas mulle tundub, et puht koguseliselt on põhjapool jõge linna rohkem kui lõunapool ja kuigi siin kohtab vbl tõesti rohkem erinevate kodukeelte ja rahvustoitudega inimesi kui teisel pool jõge, kergitab ka siin pool jõge minust mööduv härra alati oma kaabut ning kui mõne inimesega tänaval silmside juhtub tekkima, siis ikka öeldakse tere... ning oma tänava lastest ma parem ei räägigi, kuigi nad kõik on kratid, on nad väga viisakad kratid ...

Ainuke asi mis mind siinse piirkonna elamisväärsuses kahtlema paneb on paaril õhtul nädalas mind halliks ehmatav natuke leierkastilik laulev signaal, mis pärineb majaees peatuvast jäätiseautost... no tõesti, elu nagu Simpsonites...

Mu kõrvalaias elab baleriin... See baleriin ei salli sugugi ei harakaid ega tuvisid, ning teeb kõik et nad oma territooriumilt eemale hoida... seda sealjuures sageli mitte sugugi kerge tantsija elgantsusega vaid lihtsalt külmalt paigalt sööstes ja hirmsal komber möirates... Kui linnud selle peale minema lendavad, on ta rahul, tõesti rahul, tundub mulle... ta ninaots kerkib teava poole ja suunurka tekib muie, mida osavalt peidab, juba küpsemast east tunnistust andev vunts.
Kui baleriinil juhtub päeval igav olema, siis muutub ta üsnagi jultunuks ning näitab oma suhtumist peamiselt pesurestilt riideid maha tirides, väiksemad pesuesemed saavad sealjuures veel ka mõnusa nätsutuse osaliseks...  aga muidu on ta shik ning graatsiline ja see seisupoos, esikäpad väljapoole pööratud, see on uhke, väga uhke ...

Teisel pool naaberaias elavad aga kolm rumalat koera - viide siinkohal sellele saksa multakanalitelt tuntud multikale, ainult et see suur valge on duubeldatud... ehk siis on kaks suurt valget pulstot, kes hädasti vajaks pügamist ning üks pisike aksessuaarkoer, kes vist algselt mõeldud teismelise peretütre ridiküli koeraks, aga kuna viimane pigem dresse kannab siis hängib aksessuaarkoer tagaõuel koos pulstodega... ning lõugab... jah need kolm koera on eriliselt haukumismaiad, eriti öösiti, kui pererahvas nad mingil ootamatul põhjusel taas välja on lukustanud... olen mõelnud et peaks uurima, kust nad omi kõrvatroppe soetavad...

Meie tagaaias elab aga rott... või noh ausam oleks öelda, et ta on rohkem selline visiitloom, kes rotatsiooni korras ikka ka korra nädalas meilt läbi astub.  Parajalt pirakas ning esmamulje kohaselt vägagi asjalik tüüp. Olen küll kuulnud, et naabrid temast suurt väga ei pea, ent ma loodan et mingeid drastilisi meetmeid siiski ei rakendata sest elevust sünnib temast palju ...

Kodutänaval võib aga kohata ka vana seerut, selline räsitud, tumepruun ja madal... tema resideerub vist vastasmaja piibuvanamehe juures, ent käib üsnagi sageli omi radu... Tegemist on elunäinud krantsiga kelle pilk ütleb juba kaugelt et ta tegeleb omade asjadega ega taha tülitatud saada... mul on kahtlus, et ta sealjuures tegelikult ei ole sugugi nii madal vaid täidab lihtsalt salajast madala pruuni missiooni või midagi ...

Mis on mäe mõõt? 

Mõtlesin siin selle üle ükspäev kui olin oma mäe sõna kasutusega nii mõnegi meele muhedaks teinud ... Kohalikud ütlevad siinse kohta pigem küngas ...
Aga kuulge, minu jaoks, kes ma tulen paigast kus 318 meetrit on Suur Munamägi, on kodutee, mis sisaldab 20 minutit järjest mäkkekõndimist, ikkagi väga konkreetselt mäkke kõndimine ... künkad on Lõuna-Eesti kuppelmaastikul ... ja see siin on ilmselgelt midagi muud ... eriti kui sul on seljas kott, mis on täis peete ja porgandeid ning kohalikku klaaspudelis piima või kui kannad parasjagu käe otsas koju viieliitrises kanistris joogivett... jah sellistel hetkedel on 20 minutit mäest üles kõndimist ikkagi kõike muud kui künkale turnimine. 

Pealegi kuidas ometi mahuks ühele künkale kahekordsetesse ridaelamutüüpi väikese aiaga korteriboksidesse elama sadu ja sadu, kui mitte tuhandeid inimesi ... künkale, lihtsalt puht füüsiliselt ei mahuks neid maju omade väikeste aedade, dresside all lookas pesunööride ja haukuvate koertega nii palju ... mäele, aga vabalt... Nii et ikkagi mägi ju ...

Künkalt ei paistaks kätte ka sugugi nii kaugeid paiku kui siit... kui ma oma teisel korrusel asuvas garderoob-kontoritoas kikivarvukile tõusen ja aknast välja vaatan, siis hea ilmaga paistab siia ära peaaegu ookean ... no olgu, mitte päris, tegelikult paistab too linna läbiv jõgi, mis linnast välja voolates peagi ookeaniks saab... aga oma aknast näen ikkagi toda osa, mis on ookeanile peaaegu sama lähedal kui teiselt poolt linnale, nii et ikkagi üksjagu kauge paik...
Ja vahel hommikuti, nii kella kuue paiku, kui väljas on veel päris pime ja mina olen alustamas tööpäevaga imestan ma ikka tihti kui palju tänavavalgustuslaternate valgusi siia ära paistab... päris meri vast ei ole, aga paras tulede veehoidla küll ... künkale, tühipaljale künkale neid ju nii palju kätte ei paistaks ... nii et ei saa ju kahtlust olla .. siin on ikkagi tegemist mäega, ma elan mäe otsas ja selle kohta ei saa kuidagi öelda küngas... keel lihtsalt ei paindu seda tegema ...
eesti keel vähemalt kindlasti mitte ...

Ja kolm kuud möödus nagu poleks olnudki... 

Ei, tegelikult oli, muidugi oli... olid vaated Norra fjordides ning samal ajal kontidesse pugev keha ja hinge jahutav soolane mereõhk ... ning siis oli eestile omane kehv suusailm keset juulit ... mis kontoris veedetud 18 tunniseid päevi ei morjendanud ... ning siis tulid soojus ja suvekool ja atesteerimine ja kolimine ja kõik ülejäänud asjad seal küljes ja vahel ja kukil ...

Tagant järgi vaadates ma saan aru küll, et see kõik oli omal kohal ... sest kes jaksakski elada korraga läbi kogu seda valu, mis pärast pika-ajalisi purunenud koosolekuid ikka tee sisemusse leiab... elada läbi ilma põgenemisteta, ilma uppumisteta öhe, asendustegevustesse ja (-)triviaalsustesse ...

Jah ja mulle tundub et sellest põgenemisest on olnud kasu, sest siis on valusse uppumist nagu natuke vähem ning arusaamine tuleb tükk haaval ...
Praeguseks ma tunnen et olen juba targem küll, hulga targem kui mitu kuud tagasi ...
Ning ikka ja jälle avastan end tõdamast, et nüüd ma saan aru küll, nüüd tean küll... ja siis kohe järgmisel hetkel sõidab sisse üks väga tuttav ja autoritaarne hääl lapsepõlvest: "Teadmisest, on vähe kasu!" .. jah, seda tean ka kaa, armas isa, tean hästi ...
See tükkhaaval arusaamine tähendab muidugi ka jupi kaupa tegelemist selle samase sisemise valuga... mille puhul tuleb iga kord end uuesti koguda... jälle lohutuseks iseendale lubada, et järgmine kord olen parem.. ja seejärel ikkagi veelkord läbi käia kõik need katkised ja valutavad kohad ... jõudmaks uuesti ja siis veel korra järeldusele, et kindlasti oli võimalusi, aga nad said kõik mööda enne kui jõudis arusaamine ja oskus ... oskus, muide, ma ei ole kindel kas see ongi üldse jõudnud või veel mitte ...
Ei tea kas enesepettuseks või päriselt aga viimasel ajal on tunduma hakanud, et kui ma oleks olnud iseendast varem parem, siis ma oleksin näinud iseendast kaugemale välja ja teinud nii mõndagi teisiti ... aga olen iseendast parem alles nüüd, tagant järele ... nojah ja vist seetõttu neelangi iga jupi järel selle mõrudalt täiskasvanuliku pilli ja püüan leppida ... et armastamisest üksi ei piisa.

Leppimised ei tule minusugustele kergelt ... aga ma usun et lõpuks annan ma endale andeks ja vaata enam nii palju tagasi ...

Mul on siin vahepeal ikka kirjutamise mõtteid ka olnud ... näiteks sellest kuidas kõik eestimaised mehed võiksid ajateenistuses olles nimetada kaitsevägilasteks... ma arvan, et see oleks esiteks väga hea populaarsuskampaania meie kaitseväele ning lisaks kui uskumatult vägevalt see lihtsalt kõlab... te mõtelge vaid dialoogi peale:
- Ja kes teie siis olete?
- Meie, meie oleme Kuperjanovi pataljoni kaitsevägilased Saar ja Voor.
...

Lihtsalt super... mul läheks küll ajateenistujad kohe hulga rohkem korda..

No vot ja siis ma tahtsin mingi hetk jagada mõtteid eestikeelse väljendi "puudust tundma" teemadel ... olin ühel härdamal hetkel hämmeldunult lummatud, kui uskumatult täpne ja läbimõeldud väljend see on ...

Jah ja paar korda olen mõelnud, nagu ikka, et ehk peaks tegelema sellega, mis mu sees ja kirjutamine oleks selleks hea ... aga põgenemine toimetustesse on sellest kihust siiani võitu saanud ... Njah, aga kuna ma nüüd olen immigrant saarel (ja palun mitte nimetada mind ekslikult mugavuspagulaseks, sest see oleks väär, kuna mugavamaks küll suurt midagi mu lahkumisega ei läinud) siis on raskem end toimetustesse peita ja on nagu rohkem vaja tegeleda sellega mis ümber ja sees ...

Nii et jah, ehk nüüd jälle kirjutan natuke tihedamini taas ... endast ja ehk ka sellest kummalisest saarest, kus näiteks fotosid saab ja on alati saanud ilmutada/printida apteekides ... üks keemia ju kõik!

Sirelite uits ... ja õite söödud ... ja sinna juurde piibelehed ning piiritajate õhtused häälekad tiirud  ning need vihmad, mis lõhnadest tulvil ... see ajab mu endiselt meeletuks ... sellest tekib mingine nostalgiline igatsus ja kibemagus kannatus. Selline, mis tuleb paneb oma raske suvenimbust täis pää mu sülle ja vajutab oma sooja raskusega hinge madalaks...

Nii madalaks nagu saab vajutada ainult mõne Põhjamaa hinge sellega et äkitselt on kõik suved korraga kohal

... kõik ... alates lapsepõlvest kui sai valju häälega lauldes rattaga vigursõidetud mööda Pirita lühikesi tänavaid ja ronitud öödeni lehtpuutüvedel ning istutud tagaias ikka see piiritajate hääl peakohal ... ning käidud ujumas, läbi torkivate kadakate, otse muulilt, püüdes merre kukkuva päikeseratta punaseid kiiri ja peegeldusi, metmaasikate mõrumagusmaik keelel ...

Jah need suved teismeliste soojade viinavõtu õhtutega vanalinna müüridel ja mustamäe garaažipealseil ning jalutuskäikudega kõikvõimalikesse nurgatagustesse ... need on seal ka ...
Ning muidugi need suved Tartus ja ulapeal, sõpradega, harvem üksi, imeliste vaadetega ...  hulkuvad vabaduse õhtud  ... kodus ja Vahemereääres ning Kesk-Euroopa veinikülades, kus ööd on ka suvel mustad ...

Jah, kuni viimaste aastateni välja ... lõppematu remonditegu ja ootamised tagasi rattaretkedelt ja kalalkäigud ning ohtrad seltskondlikud veinijoomised grilllõkkega õunapuu all ning jõesaunaga maal ... vahel ka päevased olemised jäätisekokteilidega ning lõputud koduvaatega kohvijoomised ...

Kõik need suved tõstavad pead ja teevad meele kuidagi kummaliselt härdaks ... sest miski pole enam nagu päris see ... ja samas on kõik just niisamuti ... ja selgusetuks jääb, et kuidas see miski siis on, kui ta päris see ei ole ja ikkagi on ...

Heh, neil hetkil ma saan aru ... ma saan aru millest sündis Nipernaadi ...
Ma saan aru ka kuidas seda meeletust saab mõista vaid keegi, kes on sellest Põhjamaa suve harukordsusest läbiimbunud samamoodi kui mina ise ... mitte sattudes sellest tühipaljasse vaimustusse ... ei, sellest imbutakse juuksejuurteni läbi ... selles kannatatakse ja kaeveldakse saades aru, et siia sündinuna ja sellest läbiimbununa on võimatu kuhugi päriselt lahkuda ...

saab vaid hetketi ära käia ..