Kaarna suud täitis naljakas hapu järelmaitse, mis ei tahtnud kuidagi kaduda ... pähkline aga samas ka hapu, ent mitte sidrunhapu vaid kuidagi palju sügavamalt hapu.  Otsustus õuna peale närida, ei päästnud ... see maitses ka hapult, või ei ... mitte just hapult aga kuidagi täiesti mitte õunalikult, nagu oleks pappi närinud, mitte magusat ja mahlakat õuna. Kaaren vaatas oma käes olevat õuna ... oli küll õun, ei olnud papp, isegi papist õun ei olnud, ikka täitsa päris oli ...

Järgmisel hetkel aga ei omanud see enam mingit tähtsust, sest keegi oli Kaarna varbad märjaks kastnud. Ehmatusega heitis Kaaren pilgu oma varvastele. Märga polnud näha. Sinised nahksed jalavarjud olid nagu tavaliselt kuival kevadisel päeval pargis ... kuivad ja kodused ... Ent ometi tundis Kaaren ju ilmselgelt, et nad on läbinisti märjad, justkui oleks just pahkluuni lombist läbi käinud ... Kaaren vaatas uuesti oma varbaid... sedakorda märksa pinksamalt kui esimesel korral ... ehk peitis see märgus end kusagil ...

Kaarna uurivat  pilku märganud härjapõlvlane heitis samuti pilgu Kaarna varvastele ja naeris ... nii naljakalt sinised olid need jalavarjud. Kaaren vaatas nüüd juba härjapõlvlast ja siis taas oma jalgu ... "Ei ole ju märjad?" küsis ta ebalevalt. "Ei, ei ole, ainult sinised on," vastas härjapõlvlane ja itsitas totakalt edasi. "Aga ma tunnen, et nad on märjad!" hüüatas Kaaren ja vaatas jälle omi varbaid. "Juhtub," lohutas härjapõlvlane ja heitis pilgu möödavuhisevatele jalgratastele. "Nad sõidavad nii hirmus kiiresti," ütles ta hetke pärast. Kaaren sundis pilgu varvastelt enda ees pargiteel vuravatele ratastele. Ta jalad olid märjad, kuid need rattad sõitsid tõesti kiiresti. Kaaren ja härjapõlvlane vaatasid rattaid ja siis teineteisele otsa ja siis uuesti rattaid... Huh kui kiiresti need mööda sõitsid. Kaaren mõtles ammusele naljale flegmaatikust, kes kilpkonnad kogemata nende puurist välja lasi... ta sai täpselt aru mida too flegmaatik oli tundnud ... viuh ja viuh tuhisesid rattad neist mööda.

Kaaren vaatas taas oma jalgu ja siis rattaid ja tundis, et tal on hirm. Need rattad sõitsid nii kiiresti, ta jalad olid salaja märjad ning tal polnud aimugi kuhu jäi nende ööbimispaik, ning kõhe kevadine jahedus oli juba nahavahel. "Hakkame minema!" ütles ta ja tõusis otsustavalt püsti. "Kuhu me läheme?" küsis ta kaaslane.
"Läheme tagasi ööbimispaika, mul on natuke hirm ja külm ronib nahavahele." vastas Kaaren ja sikutas härjapõlvlast käisest. "Oota nüüd, vaatame enne kaarti, mul pole hetkel aimugi kuidas me sinna saame," vastas härjapõlvlane ja tõmbas Kaarna uuesti enda kõrvale pargipingile. Kaaren otsis taskust välja kaardi ja laotas selle põlvedele laiali.

See polnud mingi lihtne kaart, pigem midagi, mis laenatud Kettamaailmast. Kaaren ja härjapõlvlane uurisid mõlemad nii pingsalt kui suutsid kaarti, keerasid seda oma nina ees kord üht, kord teist pidi, ent olid absoluutselt võimetud aru saama, kus olid nemad, kus oli see linna suurim park, kus nad olid ja kus oli nende ööbimispaik ...  rääkimata sellest kuidas sai kõige hõlpsamalt ühest teise. See kaart elas oma elu, ääraalade majad justkui sulasid kaardilt ja tilkusid tänavale, ning kõik teed ja sillakesed lihtsalt vahetasid paiku, ilma igasuguse loogikata. See oli rohkem nagu sipelgapesa, mitte suurte piltidega turistikaart, mis Kaarnal varasemalt taskus oli olnud.

"Ei, sellest pole abi. Hakkame parem lihtsalt minema," ütles Kaaren kerge paanika hääles. Härjapõlvlane kes kaardilugemisega samuti polnud hästi toime tulnud, ajas end püsti ja nad hakkasid minema.
Kui Kaaren kolmandat korda sellest ühest ja samast kõrgest tammest ja selle kõrval keksumängivatest lastest mööduma hakkas ei suutnud ta end peatada ja puhkes nutma: "Me ei saa siit kunagi välja!" Härjapõlvlane, kes ilmselgelt polnud korduvust tähele pannud ehmus "Ole nüüd, võta end kokku, värav on kohe siinsamas." Kaaren heitis pilgu näpuga näidatud suunas, tõesti seal oli kõrge raudvärav, millest nad olid parki sisenenud. Kaaren jättis nutmise ja nad läksid edasi.

Olles kõndinud pea tunde, nagu Kaarnale tundus ja möödudes aina ja aina sellest ühest ja samast kõrgest punasest tellikivi majast, millel plakatid mingist koledast päikseprillidega mehest jõudsid nad suure ristuva teeni. Tee oli lai, nagu Emajõgi, või vähemalt nii tundus Kaarnale ja väga kiire liiklusega. Liiklus oli seal nii kiire, et Kaarna kummaliselt töntsiks muutunud nägemine ei suutnud tuvastada ei ühtegi autot, trammi, ratturit ega jalakäijat ent ta kuulis nende müra ja see hirmutas teda. Kuidas nad peaksid üle tee saama?

"Võtame takso ja sõidame ööbimispaika," ütles ta härjapõlvlasele peaaegu palavikuliselt. "Oota nüüd, istume siia ja vaatame, ehk läheb liiklus rahulikumaks," arvas härjapõlvlane, kes samuti üle tee ei tihanud minna. Nad istusid parki ümbritseva aia kõrvale maha. "Ei, see müra on liiga suur ja mu jalad on märjad. Me peame kohe takso leidma," nuuksus Kaaren, kes oli taas püsti ja otsustavust täis. "Kust me selle takso võtame?" küsis härjapõlvlane. Kaaren vaatas palavikuliselt ringi. Ta ei suutnud endiselt tuvastada ühtegi autot ega suuremat transpordivahendit. Ta nägi vaid jalgrattureid, kes läheduses oleva kanalisilla alt läbi sõitsid, kui kiire veevool. Ikka viuh ja viuh ja viuh. Ta polnud varem veel siin selliseid jalgratturite kanaleid näinud. Kaaren vaatas ja imestas siis aga meenus talle taas tema hirm ja müra ja see, et neil on vaja taksot. Ta läks tagasi härjapõlvlase juurde ja istus ta kõrvale. "Me peame leidma hotelli ja paluma sealt abi takso tellimisel," käis ta välja enda arvates vägagi nutika plaani, sest maju nad ju suutsid veel tuvastada.

Härjapõlvlane ei vaielnud vastu, plaanil oli jumet, nad tõusid taas püsti ja läksid tagasi suure tee äärde ja vaatasid mõlemale poole nii kaugele kui silm ulatas, ei ühtegi hotelli, ainult see neetud müra ja need päikeseprillidega mehed plakatitel ja jalgratturid. Kaaren kontrollis taaskord oma jalgu. Ikka veel täiesti kuivad, kinnitas vaatlus.

 "Me peame üle tee minema. Vaata, seal on valgusfoor!" hüüatas härjapõlvlane ja äratas Kaarnal käest haarates tolle justkui unest. "Jookseme!"Kaaren ja härjapõlvlane jooksid nagu jalad võtsid ja nad jõudisid üle tee, ei jäänud trammi alla, ega auto alla ega ratta alla. Nad isegi ei näinud ühtegi neist, kuigi müra oli jätkuvalt suur.

Milline kergendustunne, milline rõõm, nad liikusid käsikäes keksides ja rõõmust huilates terve kvartalivahe selle rõõmu najal. Korraga märkas Kaaren, et nad möödusid jälle ühest punasest telliskivi majast, see oli teistsugune kui see eelmine, ent ka see tuli ja tuli aina uuesti, nagu mingi needus. Kaaren ei saanud aru, kui mitu korda saab ühest ja samast majast mööda minna. Viiest aitab juba küll ju. Paanika ronis vaikselt tagasi pinnale. Ja need kuradi märjad jalad!

Kaarnal oli taas hirm, ent just sel hetkel kui ta oli uuesti valmis nutma hakkama, nägid nad enda kõrval punase telliskivi maja seina küljes silti "Hotel". "Seal," hüüdis härjapõlvlane ja näitas nurgataha viitavale noolekesega sildile.

Kuna Kaarna jalad olid märjad, siis ei saanud ta sellesse udupeene välisukse süsteemiga hotelli astuda, lisaks tundis ta et kuhugi sisseastumine oleks üleüldse olnud ilmselgelt liiga suur pingutus, nii et härjapõlvlane jättis ta hotelli ukse kõrvale ootama, seniks kuni tema ise sees kiirelt ära käib. Kaaren ootas ja nägi vaeva et hotelli ukse kõrval seinanajal püsti seista ja oma varvastel silm peal hoida.

Härjapõlvlane jäi kuidagi kauaks. Kaaren püüdis jääklaasist uksest sisse piiluda kuid ei näinud midagi. Kuhu ta nii kauaks jääb, mõtles Kaaren oma varbaid hetkeks unustades. Ta kogus end ja oli valmis härjapõlvalast juba otsima minema, kui too just uksest tagasi tänavale astus. Tema rahulolev näoilme reetis, et teda oli saatnud edu. "Takso tuleb?" uuris Kaaren. "Tuleb," vastas härjapõlvlane. "Ja märgade jalgadega saab auto peale?" "Saab, kuigi su jalad ei ole märjad." kõlas vastus. "On küll, ainult salaja." oli Kaaren veendunud.

Autot tuli oodata kaua, vähemalt tunni, tundus Kaarnale, ent lõpuks ta ikkagi tuli, kuigi Kaaren oli vähemalt kaks korda peaaegu meeltheitmas ja valmis jala edasi minema. Kaaren ja härjapõlvlane istusid autosse. Ahh et kuhu nad tahtsid sõita? Kaaren ütles taksojuhile majutusasutuse nime, mille peale viimane täpsustavaid küsimusi küsis. Kaaren sattus kimbatusse. Ta ei saanud aru ei küsimusest ega teadnud vastuseid, ning äkitselt tundus talle ülimalt kahtlane see taksojuht, kes nii palju küsis. Härjapõlvlane aga oli jõudnud midagi juhi pärimistele vastata ja auto hakkas liikuma.

Kaaren vajus sügavale nahkistmesse ja oli veendunud, et nad sõidavad valele poole. Lisaks tundus talle kangesti, et see pole üldse takso vaid hoopis mingi ametlik auto ja nad viiakse kuhugi ülekuulamisele.
Kaaren haaras härjapõlvlase sõrmed oma pihku ja pigistas kõvasti. Härjapõlvlane vaatas aknast välja ja ei paistnud sugugi mitte mures olevat. Auto sõitis liiga sujuvalt, et olla takso, mõtles Kaaren. See oli pigem kosmoselaev, või midagi veel palju pahaendelisemat oli Kaaren veendunud ning sepitses peas kiiresti plaani, kuidas koos härjapõlvlasega poole sõidu pealt märkamatult põgeneda. Enne kui plaan ilmet hakkas võtma,  peatus auto ja Kaaren tundis ära nende ööbimiskoha suure musta ukse.

Milline rõõm, ikkagi takso! Kaaren naeris laginal ja astus autost välja, nad olid päästetud, nad võisid kergemalt hingata.
Härjapõlvlane aga istus ikka veel autos, juht rääkis talle midagi ja härjapõlvlane kuulas. Kaaren seisis kõrge musta ukse eest ja hakkas uuesti umbusklikuks muutuma. Mis nad räägivad seal nii kaua, miks härjapõlvlane omati juba ei tule, äkki see juht ei taha teda välja lasta, äkki tal on härjapõlvlasega mingi kurikaval plaan. Kaaren ootas veel natuke, rahutus võttis aina ja aina enam maad, ent ta ei tihanud ukse juurest lahkuda, justkui kaoks see niipea kui Kaaren selle kõrvalt paar sammu eemale astub.
Kaaren hüüdis härjapõlvlast... Härjapõlvlane tuli autost välja, vahetas uksevahel juhiga veel paar sõna ent sulges siis ukse ja oligi juba Kaarna kõrval. "Viimaks, " ohkas Kaaren ja nad astusid majja. Oma toa leidmine ei kujutanud õnneks raskusi, see oli esimesel korral kohe välisukse kõrval. Kui nad oma toa turvaliste seinte vahele olid jõudnud hingasid mõlemad kergendatult ja vajusid rammestunult voodisse.
Kell voodikõrval ütles et nad olid pargi poole teele asunud umbes 2,5 tundi tagasi.

Kaaren tundis kuidas ta varbad on märjad, ta võttis soki ära ja katsus varbaid kätega, ei mingit jälge märgusest, ta jalad olid täiesti kuivad, krdi imelik värk, ent ta ju selgelt tundis et nad olid märjad.

Kaaren sulges silmad, ta tundis et ta sulab, ta unustas oma varbad ja toa ja härjapõlvlase. Ta oleks tahtnud kaevata endale pisikese uru, pugeda sinna sisse ja lugeda üle oma näpud... ta teadis, et läheks omajagu kaua aega enne kui ta kõik kümme kokku sest, sest sõrmed kaoksid aina ja aina mööda urgu laiali... Ent seal urus oleks neid üsna kerge siiski leida, palju kergem kui seal pargis näiteks.

Kaaren avas silmad ja puges teki alla. Teki all oli soe ja mõnus, ning hetkega oli Kaaren sinna ära eksinud ta ei saanud aru kus pool on ta jalad, kus pool on pea ja kuidas selle suure valge lina alt välja sai, õnneks leidis ta ootamatult härjapõlvlase, kes sama teki alla oli pugenud ja haarast tast tugevasti kinni. Nüüd teadis ta küll kus pea ja kus jalad ja kuidas siit välja sai.
"Nüüd ei eksi me üldse enam ära," ütles Kaaren ja lükkas pea teki alt välja, ise kõvasti ikka veel härjapõlvlasest kinni hoides. Härjapõlvlane noogutas, ta sai hästi aru mida Kaaren silmas pidas. Nad naersid rõõmsalt.

Neil oli mõlemal hea meel, et nad ei ole enam pargis ja rattad ei vuhise neist mööda ja ei ole seda meeletut müra ning needuslikke maju, millest ei saa mööda ega kaarte mis sulavad tänavale laiali ega jalgratturite kanaleid, mis tunduvad eluohtlikumad kui nende vesised vennad.

Kes üldse tuli sellele geniaalsele mõttele minna parki ja süüa neid hapukaid kreekapähklimaitselisi seeni just seal? Kaarnale meenus küll hoiatus bukletis, et liiklusesse ei maksa pärast trühvlite söömist minna, ent keegi polnud veavunud mainima, et tegelikult ei maksa suurt kuhugi minna, sest täiesti võimalik on ka oma voodis tekkidevahele ära kaduda ... tundideks ... vähemalt viieks ....

Rääkisime ... nagu ikka ligikaudu tunni ... ja üks hetk, kui vestlus oli just sealmaal, kuhu ta jõudnud oli, ütles psühholoog Maasikas, et ma vist olen harjunud kõiki asju endaga kaasas kandma ...

Jäin selle üle mõtlema ... tal on vist õigus. Harva panen ma midagi õlgadele tõstetut või kätel kantud maha tagasi ... kannan ikka niikaua kuni kantu ära kulub ja läbi sõrmede kaob või tolmuna õhku haihtub.
Eriti keeruline on vastutust kuhugi ära maha panna, jätta vedelema ... öelda, et rohkem ei pea, minu osa on tehtud.

Naljakas, aga tõesti kui lapsest peale oled õppinud, et kõik mis teed, teed endale ja ise vastutad on tegude eest, siis nagu ei tule selle pealegi, et vastutus võib saada otsa, et ühel hetkel võid oma vastutusekoorma kui kasuka maha visata ja öelda, aitab küll, tehtud, rohkem ei pea ... olen teinud oma parima ... aeg on kergemalt edasi minna.
Et vastutus võib olla ühel hetkel kantud ... see on väga kummaline kontseptsioon. Ma ei oska sellest isegi hästi mõelda mitte ...

Et kuidas siis ... et kes siis ütleb, et nüüd enam ei pea ... kuidas peaks aru saama, et küll on saanud?
Mul tõesti endal ei ole sellist mõõdupuud, mis ütleks et nii nüüd on mõõt täis, rohkem ei pea, tubli töö, nüüd võid käest visata ... ja kuhu ma siis selle vastutuse viskan, kuhu? Jääb veel kõigile jalgu ja keegi komistab ja ütleb et miks ma pean sinu vedelema jäetud asjade otsa komistama ...sest kui käest viskad, siis jääb ju vedelema ... või ei?

Või on see hoopis mingi ihnus, et minu oma, kuidas ma ta siis nüüd jätan?

Ei .... ihnus see vist ikka vist ei ole ... ikka pigem kohusetunne ... ise tegin, ise vastutan ... lõpuni ... kõige eest. Kui nii mõelda siis läheb vist ajapikku raskeks küll, sest aina ja aina koguneb uusi vastutusi, igasugu uute valikute ja otsuste tõttu ... njaa ... ja kui mina otsa lõppen, kes siis vastutab? Mitte keegi, teod on tehtud ja tagajärjed kah, aga keegi ei vastuta, enam mitte ... ja siis on see nagu loomulik, aga mitte enne?   

Kummaline värk ... väga keerukas ja kummaline ... mul läheb veel natuke aega enne kui ma oma pea selle mõtte ümber olen suutnud keerata ... aga ma püüan ja võib olla isegi proovin järgi, et mis tunne see on, kui midagi maha paned ja edasi lähed ... süütundeta ...

Rehabiliteeritud ... jah tõesti ... tundub, et naistepäev on Eestis läbi teinud rehabiliteerimise ning kannab nüüd auga tunnustatud rahvusvahelist naiste tunnustamise päeva tiitlit ...

Naljakas on natuke sellele mõelda ... kui ma olin veel üsna pisike ja suurt ei taibanud oli naistepäev punaste nelkide püha ... ja siis natukene aega ei olnud naistepäev justkui suurt midagi ja siis juba natukene hiljem, kusagil keskkoolis oli mul endal kombeks naistepäeval tavapärase kulukate asemel ikka seelikut kanda, et kui on ikka naistepäev siis olgu ikka naiselik, suuri lilleõite mägesid ei meenu ...
ja siis kunagi natuke hiljem veel lugesin arvatavasti mingist naisteportaalist, kuidas naistepäev pole sugugi nõukogude punaste nelkide püha vaid hoopis midagi palju vanemat ja rahvusvahelisemat, et saagem oma nõukogude hirmust üle ja ja tähistagem nagu kord ja kohus ... vatsiis ... naisteportaali sõnast ...

terve eilsele eelnenud nädala tähistasid kõik kodumaa veebimüüginduse gurud igatahes ihu ja hingega naistepäeva ... veri ninast väljas ... kujutasin elavalt ette kursavenna mõttes tööle pandud bakalaureusetööde pealkirjade generaatorit, mis oli õhinast tulvil meedikute käete all muundatud naistepäeva pealkirjade, hüüdlausete ja müügiartiklite generaatoriks ...  Generaator pritsis aiva ja aiva hulljulgemaid versioone ja kõik läks müügiks ...

Kui tavaliselt püütakse võrgumeedias nagu mujalgi pilku ja klikke ilusa naisterahva pildiga, siis paari päeva jooksul tundus, et absoluutselt kõike alates murutraktorist ja värvilahustist kuni meeste aluspesuni saab müüa parema ja edukama naistepäeva egiidi all ... Nagu värviline hobuse unenägu: "Ära maga maha! Ainult sinule ja sinu kaunile naisele tärpentiinipõhine värvilahusti soodushinnaga. Naistepäeva puhul anname kaasa roosad kummikindad ja kaabitsa... "

Antropoloogilist huvi tekitav ning feministeeriumit kahisema panev oli ka kogu retoorika ... millised suurepäraselt väljajoonistuvad stereotüübid, uskumused ja tabud ... kui ma oleksin noor sotsiaalteaduste tudeng uurimisteema puuduses ei istuks ma enam käed rüpes vaid üritaksin kogu seda suurepärast kiiresti riknevat infotulva talletada ja konserveerida... kõike suurepärase teadustöö nimel ...

Siin peeti äsja märtsi esimese pühapäeva kombe kohaselt emadepäeva ja kuigi sellega oleks teisipäevale langenud naistepäev müüginduse mõttes suurepäraselt kokku klappinud ... polnud kuulda ega näha midagi ... ausalt, mitte üht vihjetgi suurepärasele rahvusvahelisele kõigi naiste päevale ... Emadepäevgi läks suht rahulikult ... kohvikud küll olid puupüsti täis ja lillemüüjad ei teadnud kuhu sajalisi toppida, aga ei olnud märgata suuremat sorti nännimüüki ja ostlemishullumaja, mida siinmail palavalt armastatakse ... aga samas juba järgmine nädal on kõikide õllejoojate meelispüha siinmail... ja kõikvõimalikes ostupaikades on oma eraldi sekstsioon kõigele rohelisele ja ristikheinalisele ... tavaliselt paikneb see üsna lihavõtte munade sektsiooni lähedal ... nii et võib olla nad lihtsalt halastavad kohalike rahakotile ja lihtsalt vaikivad naistepäeva maha ... sest siililegi selge et rahakotil on põhi ...

Mina muidugi ei suutnud oma suurt teadmist rahvusvahelisest naistepäevast vaka all hoida ja teenisin sellega välja väikese šokolaadi ja joonistuse lillest ...jess ... ent sellega see tänavune naistepäeva tähistamine tänavu ka piirdus... loodetavasti läks naistel kodumaal ikka paremini ja kõik said ikka korvide kaupa lilleõisi ning xboxe ja murutraktoreid ... mis naistepäev see muidu oleks ... eks?

Ikka ja jälle võtan ma hoogu ... võtan hoogu ja ei jõua ikkagi kuidagi pärale...

Üdini aus olles, siis sageli juhtub, et ei jõua mõttest kaugemale, sest päev saab otsa ja öö kukub peale nagu raske kott... sest tööpäev on liiga pikk ja arvutit ei taha koju jõudes lahtigi teha ... sest on nii palju muud teha ... koristada, pesta nõusid, valmistada midagi söögiks, koristada veel midagi, vahtida lakke ... võtta hoogu ... sest arvuti on vales toas ... sest nii palju kergem on teha midagi muud ...

Mõnikord aga on arvuti tegelikult juba lahti, noh nagu neil kontoritööpäevadel ikka ... siis võtan taas hoogu ja siis ütleb sees miski, stiilis: "Oleks vaja natuke keskenduda ..." aga tööl olles ju ei saa keskenduda muule kui tööle, nii et palju mugavam ajakasutus on vabadel momentidel lihtsalt suvalisi radu mööda läbi interneti kolada ja taaskord mitte hoo võtmisest kaugemale jõuda ... ja pärast töööpäeva, kui arvuti ikka veel lahti on, siis võib olla leidub küll aega, et lobiseda mõni sõna nendega, kes olemas ... ent pole nagu õige olek, et hoo võtmisest kaugemale jõuda ... sest vaja oleks veeta aega arvutist eemal.

Ja siis on selliseidki hetki, kui juba on arvuti lahti ja õige lehekülgki avatud, aga lihtsalt sõnu ei ole ... no mitte ühtegi ei leia ... või noh mõni nagu on aga kui need ritta panen, siis tundub et nad üldse ei sobi sedasi reastuma ja kuidagi ei taha sõnade tagant paista midagi ...

Jah ja siis paratamatult vahel mõtled, et milleks siis üldse ...
ja siis et milleks üldse midagi ...
ja ei oska vastata.

Aga siis jälle tuleb tunne ... tunne et tahaks kirjutada, tahaks kirjeldada mõnd mõtet, tahaks jagada mõnd tähelepanekut ... eesti keeles tahaks jagada ... tahaks hirmsasti panna sõnu ritta, isegi kui keegi neid ei oota, isegi kui liiga paljud neid lugema ei satu ... tahaks päästa midagi enda seest valla ... pannes sõnu ritta ja jättes jälje ... jättes raja ... luues raja ... kuhugi uude ... kuhugi ... vahel aga lihtsalt tagasi endani.

Korteriotsingud kohaliku tava järgi ... Kummalisel kombel on neil siin linnas elamispindadega halvasti, ma ei tea mis pärast või kuidas see ühtäkki juhtus, aga viimane aasta poolteist on käputäis pindu ja kümme kapatäit inimesi ... ning see kõik on vesi kohalikule maakleritsunftile ... Kahe päeva jooksul olen saanud jalutada ühele poole linna otsa ja teisele poole linna otsa ning näinud ära oma unelmate elamispinna ning samas seadnud teise nähtud koteri järgi võimaliku alumise valuläve ...

Esimest üüris välja samas majas pesitsev omanik ise, näidates kõigile soovijatele oma 19. sajandi kõrgete lagede, laiade uste ja hirmsuurte lõunakaarde pööratud hunnitu vaatega akende ja elutoa kamina ees laiuva tantsupõrandaga korterit ning majatagust aeda isiklikult, varudes sealjuures igale vaatama tulijale pool tundi ...

Teises linna otsas oli korteri väljaüürimise raske taaga võtnud enda peale maakler, kes korraldas kenal pealelõunasel ajal ühisvaatluse, kutsudes kohale kõik huvilised ja lastes inimesi korterisse siiski ainult üks või paar korraga ja hoides nii põnevust kõrgel värava taga looklevas sabas ... kuna korter ise oli pisike (julge pakkumine on 1/3 - 1/2 esimese korteri suurusest), ning kiviaia poole vaatavad kolm matistatud klaasiga akent just liialt palju valgust sisse ei lasknud piisas maakleri poolt pühendatud 10 minutist ülevaate saamiseks küll ... urgas nagu urgas ikka.

Esimeses linna otsas, mis ulatub kaunile künkale pidas korteriomanik pärast ruumide tutvustamist iga huvilisega maha privaatse vestluse, küsides töökoha, sissetuleku, pikema-ajaliste plaanide ning hariduse kohta ja märkides kõik piinliku täpsusega kontaktandmete järgi filigraanse käekirjaga märkmikusse. Kuigi kõik oli väljapeetud ja viisakas, oli näha et samal ajal toimus omaniku lahkelt naeratava näo taga peas kogu aeg jälgiv hindamine ning peastarvutus. Et välja selgitada kas järgmiseks neljaks aastaks on selle korteriga  hooleta, kas üür laekub iga kuu õigeaegselt ning kas vastasistujatel on kohe lauale panna ka kahe kuu üüri-raha. Kui oleks olnud vähe rohkem aega, oleks kindlasti ka teed pakutud ning jälgitud kuidas tassi sang näppudevahele satub.

Teises linna otsas, mis ulatub pea et järve kaldale loetles maakler üles dokumendid, mis talle esitada tuleks kui urgas huvi pakub: avaldus, eelmise üürile-andja soovituskiri + kinnituskiri praeguselt tööandjalt. Lisaks peaks tagataskus olema esimese kuu üür ning kuu üüri suurune deposiit-tasu ... Paha ei teeks muidugi kahe eelmise üürile-andja soovituskirjad ning võib olla ka trikoovooru ülesvõtted.

Njaa ... esimesest elamisest jäime ilma, sest polnud vist päris nii veenvad kui oleks pidanud nende nelja aasta paigal oleku ja igikindlate töökohtade koha pealt ... teises kohas hallitavate seinade vahel aknast kiviaeda vaatama aga ei olnud me ise nõus... 

Naljakas aga on see, et nende kahe äärmusliku elamispinna kuu üüri vahe on 55 euri, mis teeb natukene rohkem kui 5 protsenti koguhinnast ... makes you wonder ... doesn't it. 

Kaaren vahtis tühja pilguga kaugusesse ... sadas lund ... sellist mitte suurte helvestega jõululund vaid sellist väikestest jääkristallidest koosnevat külma, kerget ja keerlevat lund.

Tagasi kodus, jah tõesti natukeseks tagasi kodus ... hea, et sadas lund ja oli selline kõva külm, et tahtis noka otsas jäätada ... selline külm tekitas paradoksaalselt sooja koduse tunde ...

Jah, siin oli kodu küll, tänavad tuttavad, paigad mälestusi täis, õhk õige ja talvine külm näpistamas ... nii nagu talvele kodus kombeks ...

Kaaren oli rahul, olgugi et pilk natuke tühi ... talle meeldis siin, talle meeldis kuulata seda tuttavat keelt ning kohtuda vanade igiheade inimestega, istuda nende juures ja kuulata kuidas neil läheb ... Kummaline oli aga kui nad vastu tahtsid teada, kuidas Kaarnal läheb ... Ikka ja ikka jäi vastus kurku kinni, tal polnud aimugi kuidas tal läheb ...

Vaikselt, kippus Kaaren kergema vastupanu teed minnes vastama, peitudes oma vana kulunud fraasi taha ... Inimesed aga ei tahtnud leppida ... nad olid Kaarna inimesed ja nad tahtsid teada, kuidas päriselt läheb ... aga tal polnud lihtsaid vastuseid ... kuidagi läheb ... natuke võib olla laperdades ... ei, midagi suurt ei ole sündinud ... kõrgelt ei lenda ... Kaaren oli palju töötanud, et saaks tulla koju käima ... jah ja siis oli ta lihtsalt vaikselt elanud, hinganud, otsinud, süüa teinud, filme vaadanud, tutvunud ... kõik sellised pisikesed elulised asjad, ei midagi suurt, ei midagi jahmatavat ...
Ei, oma hobitööga pole palju olnud aega tegeleda ... või noh, aega on olnud, aga jaksu nagu pole olnud ... jah ikka tahaks teha ... aga ...

Kaaren vajus mõttesse ja vaatas jällegi kuhugi horisondi taha, pilk ulatumas tegelikult ainult nokast järgmise lumehelbeni, mis maapinna poole tiirutas ... Kuidas tal siis seal kaugel läheb?
Kui keeruline saab üks lihtne küsimus ometi olla ...Silmad veeresid suurest mõttepingutusest noka kohale kokku ... väga väikeste sammudega, sinusoidselt ... aiva ja aiva tagasi vaadates ja arupidamiseks seisma jäädes ... kaheldes ja kõheldes vahepeal kükki laskudes ja eesseisvat maapinda katsudes ... mõnikord külg ees ... ikka vahel paar sammu selg ees tagasi astudes ning kõrvale pilku heites ... mitte kuigi kindla sihiga ... ent siiski vaikselt edasi ...

Neil ei ole siin lund ... mitte päriselt päris lund ...

Paar korda talve jooksul võib juhtuda, et õhutemperatuur langeb küll paari pügala võrra alla nulli, nii päevaks või paariks ... ja võib kokkusattumuslikult juhtuda ka, et neil igikülmadel päevadel sajab maha lumekirme, ent tavaliselt kaob see kiiremini kui tuli ja kindlasti sel puhul tegemist paanikat tekitava erandjuhtumiga, kui tavalise talvise argipäevaga ...

Jah, ühesõnaga lund neil ei ole, päriselt ... aga jõulu-unelm on neil ikkagi üsna lumivalge ... Nii ilmuvad jõulude lähenedes, see on siis kohe pärast Halloween-i novembri alguses, kõikjale lumememmed ja lumised kuused ja lumised sokid ja tuhvlid ja Rudolfid ... ning muidugi lumised jõuluvanad ... paberist, plastist, klaasist, kangast ... igal võimalikul ja võimatul kujul ...Ja nii siis ongi, et väljas sajab laia vihma, kraadiklaas näitab kusagil pluss seitse ja kodude aknalaudadel säravad tehiskuused, kaetud tehislumega, kohalikud elektrimehed sõidavad oma tavapäraste furgoonidega ringi, vabadele kõrvalistmetele installerit pea pooleteistmeetrised tüsedad pehmed lumememmed, pubide akendele on kleebitud jõulupildid, lumesajust ja läbi lumesaju saabuvast jõulumehest või lihtsalt kaunistatatud jõulukuuskedest vms ...

Naljakas ... kuidagi kummaliselt nihkes värk, eriti minu kui põhjamaalase jaoks, kelle meelest lumetu talv on iseäranis tavatu ja kuidagi kurnav nähtus ...

Veel aga jõuludest rääkides ... tuleb esimese asjana meelde, et piparkooke neil suuremat pole ja mandariinid ei tule üldse jutuks ...  poed on aga hunnikutes täis erinevad assortii kommikarpe ning populaarsed on kummalised väikesed pirukakesed, mille sisuks rosinad siirupis ... kuidagi paremini ei oska ma seda kirjeldada ... hõõgveinile pole ma samuti sattunud ... ent igal pool on midagi mida kirjeldatakse väljendiga jõuluspice, mis on pigem lõhna kui maitsebukett ning põhineb mulle tundub peamiselt nelgil, kaneelil ja vbl kardemonil....

Muidu nii natuke laiemas plaanis tunduvad jõulud siin ikka suuremalt jaolt poodlemise ja heategevusliku rahakogumise püha olevat. Aga ma ei imesta, nad lihtsalt armastavad ostelda, ning jõulud on ju lihtsalt suurepärane põhjus seda teha ... tundide ja tundide kaupa ... praegusel viimasel jõulueelsel täisnädalal on alates neljapäevast enamus suuri kaubamajasid ja poode ka ekstra kauem lahti... et kõik vajalik saaks ikkagi kõigil soetatud ning linn on täis, minule eelkõige kusagilt ammustest seriaalidest tuttavaid pildikesi paberkottidega ülekoormatud neidistest, tädidest, mammidest, kuttidest, džentelmenidest, daamidest, nolkides ... noortest, vanadest ...
Poodide vahel seisavad kaubamajade uste satelliitsete kaaslastena heategevuslikud rahakogujad, õigemini nende hordid, igal tänavanurgal on kesklinna piirkonnas vähemalt üks, sageli ka kaks-kolm, neoontoonides jakid seljas ... kõik nad sirutamas möödujate poole naerusuiselt oma kogumiskarpe ja soovimas häid jõule!   

Väga toredad on ka raadiost kõlavad reklaamid (televisserit mul pole, nii et siinkohal jään sellekohase tähelepaneku võlgu), mis ütlevad, et kuigi me ometi kõik soovime jõuludeks oma armsamatele ja lähedastele, sooja, armastust, õnne ja muid kauneid soove, on kingitusi pakkida ikkagi ka väga tore ... või et kuigi me teame, et kõige tähtsam tuleb jõulude ajal otse südamest, on seda väga raske kingituseks pakkida, nii et tule osta parem midagi pakkimiskõlbulikku ikka kaa....

Kirikki tuletab ennast meelde saates sedelikesi otse  kodusesse postkasti, sõnumiga, et jõulud on rahajagamise ja -annetamise aeg ... siia ja siia võib tuua ja anda ... 

Ja, et igaüks ikkagi saaks jõuludest täiel rinnal osa ehk et oleks ikka raha ostelda, jagada ja annetada on näiteks siinne sotsiaaltoetuste süsteem igale toetusesaajale ettenäinud ka jõuluboonuse, mis on  pool või enam tavapärastest toetussummast ... pole midagi öelda, jõulud on siinsetele pühad...

Natuke naljakad tarbimise ja rahajagamise, lumised pühad ...

Kasvuraskused... jah tõesti nad on tagasi!

Ma mingi hetk arvasin et nüüd on nad läinud, et on juba kasvatud kah, et neljakümnele lähenev naine, et ehk aitab küll, ent ei ... mitte midagi sellist ... leidsin ennast ükspäev taas täiesti mõistmatult elule otsa vaatamast ... no lihtsalt arusaamatu ... no, et ei saa aru ... et oled, elad, kasvad ja mõistad paljudki, aga on mingid asjad, millest kuidagi aru ei saa ... et ei suuda omi arusaamu keerata ümber teadaolevate tõsiasjade, et no lihtsalt ei paindu noh ...  lihtsalt vaatad mokk pisut töllakil ja ei saa aru!

No näiteks mismõttes, on nii et inimene läheb ja kaob ära ...  väikeses Eestis läheb inimene ja kaob ära ja sureb maha ... Ma saan aru, et kui on tahe, tahe ära kaduda, tahe minna ja mitte tagasi tulla ... saan aru, et on võimalik ... peabki ehk olema ... ent minna ja olla Eestis kadunud nädalaid, nii et üks ja teine ikkagi kusagil näevad, aga olla samal ajal ikkagi täiesti kättesaamatu ja siis maha surra ... ehk samuti tahetult ... aga, aga, aga ikkagi...  Aru ei saa ma sellest kuidas saab olla elus ja kadunud nädalaid ...Eestis ... see võimalikkus hirmutab ... natuke vist mingit tahku lohutab kaa ... aga hirmutab rohkem ... võib olla see hirm ei lasegi arusaamisel painduda ...

Ja kuidas on nii, et võtad kätte ja lõhud oma elu ära, sest edasi enam vanamoodi ei saa ... mis neist detailides, no ei saa noh ... lõhud ära, et minna edasi, et saaks parem ja siis mitmeid kuid hiljem kui ongi nagu kõik saanud parem, leiad ennast ikka sealt paganama vana elupuru keskelt ... ümbrus on muutunud, inimesed on uued ja tõesti palju on saanud parem justkui kõigile osapooltele ... aga mingitel hetkedel leiad end oma sisemuses ikka sealt lõhkise elu seest, nagu külmunud südamaega Kai mängimas jäätükkidega ja suutmata edasi minna ... sest sõna pole koos ... sest miski on aru saamata? ...  nii et kõik uus ja parem justkui on ja ei ole kaa ...


Ja siis, kuidas aru saada kui palju mahub enesesüüdistusi inimese sisse, kes vähemalt ise arvab, et ta usub mõistlikkuse piires saatusesse? Et kuidas see loogika töötab ja millega mõõta?

Ja mis värk on tagantjärgi tarkusega? Et miks saavad inimesed mingitest asjadest nii hästi aru alles tagant järele? Miks peab millestki ilma jääma, saamaks aru selle tähtsusest või isegi tähendusest? Et miks ei võiks tähtsusest arusaamine käia koos hetkega? Mis selles hetkes on, mis takistab arusaamist?
jne. jne. jne.

No vahel ma lihtsalt ei saa aru ja see paneb jonnima ... jah, ja jonn, see omakorda takistab üksjagu arusaamist...

Elu on ikka imelik küll!

Ilm ... see on siin veider...

Ilm oma laiemas mõistehaaras üleüldiselt ikka ja ennegi veider olnud ... aga see pole see, mis mind praegu ja siin kummastama paneb ... ei, hetkel on täiesti harjumatu, mis siin kõige tavalisema ilmastikuga toimub ...

Ühelt poolt tundub, et viimased kaks kuud on siin peaaegu kogu aeg samasugune ilm olnud ... ehk et ei ole ei mingeid ühe ööga kõik puud punase-kollase kirjuks ja siis paari nädalaga kogu see ilu põrandale ja pargipinkidele maha ja puud raagu ... ja siis pori ja pori ja pori ... ei ole ka äkilisi lumesadusid ega hommikusi jäätunud lompe ... kui talve teises pooles mõnel hommikul ka mõni jäätunud lomp leidub siis jääb elu siin sisuliselt seisma ...
Viimased kaks kuud on siin pidevalt selline 7 - 16 plusskraadi vahel, koguaeg kergelt niiske, ent samas piisavalt päikeseküllane ja nagu ei pane tähelegi kuidas vaikselt puud leht lehe haaval värvi muudavad ja mõni kuldne põõsanutsaks ühtäkki ent samas ikkagi vaid natukese haaval hõredamaks jääb...

Teisalt aga on siin kogu aeg uus ilm ...  selle taga suures plaanis seisab pidev tuulte, vihma, udu ja päikesepaiste varieerumine ... seda nii kuu, nädala, päeva aga sageli ka tunni, pooltunni ning kümneminuti lõikes ... ning need vihmad, tuuled, udud ja päikesepaisted pole sugugi nagu kodus ...

Siinsed tuuled ajavad pea sassi, nad tulevad oma merelise jõuga ja puhuvad vahel kogu lahe vee jõge mööda üles tuues linna soolast ookeani lõhna täis ning kergitades jõevee sildade põhjadeni ning vahel ülegi, nii et vesi vaikselt tänavatele loksub... lisaks pole siinse tuuled kunagi liiga külmad vaid sellised leiged isegi soojemapoolsed ja seeläbi kuidagi meelitavad ... see kuidagi kummastab kogu seda põhjabaltimaa kliimaga harjunud keha ja teeb meeled ärevaks ...

Ja siinne vihm, see on kas päevi kestev halastamatu tibutamine, mis lõppeb nii, et tunde ei saa täpselt aru, kas sajab või enam mitte ... või siis rahetugevusega viie minuti jooksul mahasadav järvetäis, mis ujutab tänavad, ent millele eelneb ning sageli ka järgneb päikesepaiste ja linnulaul ...  lisaks on siinne vihm muidugi märg nagu mujalgi ja tänu üsnagi konstantsele tuulele sugugi mitte alati vertikaalselt ülalt - alla sadav vaid sageli hõlmade vahelt sisse pugev ning seelikuallagi sattuv kleepuv värskendus...

Ning udu... kui see tuleb, siis ta ei hiili nagu tavaline Maarjamaa udu vaid tuleb tümp-tümp-tümp öövarjus ja istub siis kogu oma massi ja pinnalaotusega linnale peale, kattes kõik ja ulatudes kõikjale ... See udu on nii tihe et isegi tänavaotsas asuv katedraal ei paista oma suursuguses kätte, vastasmäe nõlva majaridadest rääkimata ... oled nagu paksu vatiteki sees ... ja kellelegi kurta ei ole, sest kedagi läheduses ei näe ... ja seesinane udu võib sellisena istuda linna peal päevi ja keegi isegi ei köhi ... hiilitakse ringi ja ümisetakse vaikselt vaid...

Tuleb tunnistada, et päikesepaiste on siin üsna koduse päikesepaiste moodi, lihtsalt õhk, millelt ta peegeldub, ning värvid ja pilvepiirid millega ta mängib, need on mereäärele omaselt väga mitmekesised ja seda terves linnas, arvatavasti isegi maakonnas ... see on vist see suure vee värk, et mida suurem on meri, seda suurem on tema kaldaäärne ala ... seda kaugemale rannikupiirkond ulatub ja nii juhtubki et päikesepaiste on nagu mereääres, aga merd ennast ei paista sugugi kätte ...

Jah, nii et veider on see ilm siin, väga veider ...

Elektrilised linnud... inglise keeli Electric birds... saab olema mu tüdrukute bändi nimi, kui ma kunagi hakkan tüdrukute bändi tegema.. ja kõik valvefeministid võivad pekki minna... sest vaevalt ma suudan neile veenvalt selgeks teha, miks see just tüdrukute bändi nimi peab olema... aga ma ei usu ka, et nad kunagi on kuulnud siinseid katedraali tänava traatidel istuvate mustade lindude laulu... selliseid ulmelisi helisid saavad enda seest välja pigistida peamiselt siiski vaid tüdrukud ja elektrilised kitarrid... ja pealegi kui mina peaksin kunagi hakkama bändi tegema, siis see ilmselgelt oleks tüdrukute bänd... küsige Ulla käest, tema teab ...


Olen tahtnud juba ammu kirjutada.. eh.. võib olla et õigem oleks öelda, et olen tahtnud korduvalt kirjutada, aga tahtmine ei ole materialiseerunud arvuti taga istumise ja näppude lühemaks toksimisega vaid jäänud alati kuhugi abstraktsele peasisesele tasandile, kus ma üritan meenutada või säilitada parimaid palu nähtust, mida jagada tahaks...

Jah.. näiteks ükspäev sattusin ühele täsikasvanute harrastusmuusikakooli (kõrgharidusliku muusikakooli sealjuures ... ) rahakogumiskontserdile ühes kohalikus väikepubis... Oli vist reedene õhtu ja käimas, kui ma ei eksi, olid veel rugby maailmameistrivõistlused, mis tähendab, et keegi väga pubis polnud, sest see oli telekata pubi ja keegi ei taha rugby õhtul kuulata pubis täiskasvanuid tavalisi inimesi jauramas oma pillide ja häälematerjaliga... nii olidki pubisse oma tee leidnud esinejad, nende parimad sõbrad, kellest nii mõnigi oleks tegelikult tahtnud teiste normaalsete inimeste kombel mängu vaadata ja siis veel mõned noored ja vanad, kes lihtsalt olid mässajad... ei tegelikult kõik ei olnud mässajad oli üks seltskond noori, kes olid tavalised noored kes olid tulnud välja lõbutsema ja lihtsalt ei hoolinud mängust... see oli üks väga huvitav seltskond, sest nendes peegeldus tõelise kohaliku noore lõbutsemislust ja sellega kaasas käiv kombestik... Nii nagu igal pool mujalgi on ka siin kohalikele noortele kombeks pubis käia kambakesi, enamasti tüdrukuid ja poisse enam-vähem sama palju... Tüdrukud on sealjuures väga korralikult vaeva näinud iseendite sättimisega... praeguse viimase moe kohaselt on kõigil üle pea kammitud väljakasvanud tukad mis on mingi kummalise kõrgendusega naljakasse pead piklikuks tegevasse soengusse seatud, üle naba ulatuvad liibuvad pidupüksid + rinna alt hakkavad nabapluusid ning otseloomulikult laeni kontsad või platvormid ja natuke vambilik täismeik..
Poisid olid ka viimase nö Londoni moega soengutes ja enamasti dressides, nagu ikka, mõni oli jalga panud puhtamad ketsid ja mõni isegi triiksärgi... Poisid istusid ühe laua ümber ja tüdrukud istusid teise laua ümber ja jutustasid, tegid selfisid ja grupiselfisid ning jälgisid pidevalt mida teeb teise laua rahvas... vahepeale käidi suitsu tegemas... sedagi tehti vahetustega, kõigepealt kõik tüdrukud ja siis kõik poisid, kõik poisid ja siis taas kõik tüdrukud... Vahepeal sattus küll ka tihedamat suhtlust laudkondade vahel...  näiteks siis kui üks noormees oma kõrval lauas istuvalt tüdruksõbralt suitsu küsis või kui üks tütarlaps avastas, et tal on raha otsa saanud ja ta palus poistelauas istuval poisssõbral endale üks jook osta... aga peamiselt piirduti pilkude ja mõningate kommentaaridega teise laua aadressil.. See oli üks väga väljapeetud mäng... kui kell hakkas kaks saama ja kõik juba piisavalt purjakil olles koju või ööklubisisse sättisid toimus pubiesisel tänaval väga lühikese silmapilgu jooksul poiste ja tüdrukute seltskondade jagunemine paarideks ja teeleasumine ühele või teisele poole... vaatasin ja imestasid... see oli nagu filmis...

Kontsert oli ka väga meeleolukas... esinejad nautisid kõik kõiki laule täiega ja vahepealana lasti lavale kohalik kahe karguga 84-aastane suupilli virtuoos, kes vist peaaegu juhuslikult just sellel õhtul sellesse kohalikku pubisse oli sattunud ja kes samas sobis sinna kõigesse džentelmenlik-muheda täpsusega...

Jah, vanainimesed on siin üldse ägedad, nii näiteks tuvusin kohalikul jazzi nädalavahetuse õhtul, ühe pubi naiste tualetis kahe vägagi kepsaka daamiga, vanuses 75+ kes vaidlesid selle üle kas huulevärv, mida üks neist samal ajal äärmise hoolega oma peenikestele mokkadele aplikeeris, on liiga punane või ei ole... pärast kui kõigi tualetisviibijate arvamus oli ära kuulatud jõuti omavahelisele konsusele, et vist ikka natuke on, ent õnneks leiti kotist heleroosa sädelev huuleläige, millega olukord kiiresti korrigeeeriti, et siis rutakalt tagasi alla pubileti ette suure häälega naerma suunduda ... siinsed pubipidajad muide armastavad tualetid korrus või kaks pubi enda ruumidest kõrgemale paigutada... olen sageli mõelnud milline kavalus seal taga peitub.. ent ei ole veenvat vastust veel leidnud.. ainuke mida ise olen tunda saanud on see, et need trepid sinna ülakorrustele töötavad üsna heade tunnetusmõõdupuudena kainuse hindamisel...

Üks tähelepanek veel... kui kohalikud inimesed küsivad kus ma siin linnas elan ja ma neile vastan... vangutavad nad kõik pead... linna põjapool pidi paras pättide ja kraadede asupaik olema... samas mulle tundub, et puht koguseliselt on põhjapool jõge linna rohkem kui lõunapool ja kuigi siin kohtab vbl tõesti rohkem erinevate kodukeelte ja rahvustoitudega inimesi kui teisel pool jõge, kergitab ka siin pool jõge minust mööduv härra alati oma kaabut ning kui mõne inimesega tänaval silmside juhtub tekkima, siis ikka öeldakse tere... ning oma tänava lastest ma parem ei räägigi, kuigi nad kõik on kratid, on nad väga viisakad kratid ...

Ainuke asi mis mind siinse piirkonna elamisväärsuses kahtlema paneb on paaril õhtul nädalas mind halliks ehmatav natuke leierkastilik laulev signaal, mis pärineb majaees peatuvast jäätiseautost... no tõesti, elu nagu Simpsonites...

Mu kõrvalaias elab baleriin... See baleriin ei salli sugugi ei harakaid ega tuvisid, ning teeb kõik et nad oma territooriumilt eemale hoida... seda sealjuures sageli mitte sugugi kerge tantsija elgantsusega vaid lihtsalt külmalt paigalt sööstes ja hirmsal komber möirates... Kui linnud selle peale minema lendavad, on ta rahul, tõesti rahul, tundub mulle... ta ninaots kerkib teava poole ja suunurka tekib muie, mida osavalt peidab, juba küpsemast east tunnistust andev vunts.
Kui baleriinil juhtub päeval igav olema, siis muutub ta üsnagi jultunuks ning näitab oma suhtumist peamiselt pesurestilt riideid maha tirides, väiksemad pesuesemed saavad sealjuures veel ka mõnusa nätsutuse osaliseks...  aga muidu on ta shik ning graatsiline ja see seisupoos, esikäpad väljapoole pööratud, see on uhke, väga uhke ...

Teisel pool naaberaias elavad aga kolm rumalat koera - viide siinkohal sellele saksa multakanalitelt tuntud multikale, ainult et see suur valge on duubeldatud... ehk siis on kaks suurt valget pulstot, kes hädasti vajaks pügamist ning üks pisike aksessuaarkoer, kes vist algselt mõeldud teismelise peretütre ridiküli koeraks, aga kuna viimane pigem dresse kannab siis hängib aksessuaarkoer tagaõuel koos pulstodega... ning lõugab... jah need kolm koera on eriliselt haukumismaiad, eriti öösiti, kui pererahvas nad mingil ootamatul põhjusel taas välja on lukustanud... olen mõelnud et peaks uurima, kust nad omi kõrvatroppe soetavad...

Meie tagaaias elab aga rott... või noh ausam oleks öelda, et ta on rohkem selline visiitloom, kes rotatsiooni korras ikka ka korra nädalas meilt läbi astub.  Parajalt pirakas ning esmamulje kohaselt vägagi asjalik tüüp. Olen küll kuulnud, et naabrid temast suurt väga ei pea, ent ma loodan et mingeid drastilisi meetmeid siiski ei rakendata sest elevust sünnib temast palju ...

Kodutänaval võib aga kohata ka vana seerut, selline räsitud, tumepruun ja madal... tema resideerub vist vastasmaja piibuvanamehe juures, ent käib üsnagi sageli omi radu... Tegemist on elunäinud krantsiga kelle pilk ütleb juba kaugelt et ta tegeleb omade asjadega ega taha tülitatud saada... mul on kahtlus, et ta sealjuures tegelikult ei ole sugugi nii madal vaid täidab lihtsalt salajast madala pruuni missiooni või midagi ...

Mis on mäe mõõt? 

Mõtlesin siin selle üle ükspäev kui olin oma mäe sõna kasutusega nii mõnegi meele muhedaks teinud ... Kohalikud ütlevad siinse kohta pigem küngas ...
Aga kuulge, minu jaoks, kes ma tulen paigast kus 318 meetrit on Suur Munamägi, on kodutee, mis sisaldab 20 minutit järjest mäkkekõndimist, ikkagi väga konkreetselt mäkke kõndimine ... künkad on Lõuna-Eesti kuppelmaastikul ... ja see siin on ilmselgelt midagi muud ... eriti kui sul on seljas kott, mis on täis peete ja porgandeid ning kohalikku klaaspudelis piima või kui kannad parasjagu käe otsas koju viieliitrises kanistris joogivett... jah sellistel hetkedel on 20 minutit mäest üles kõndimist ikkagi kõike muud kui künkale turnimine. 

Pealegi kuidas ometi mahuks ühele künkale kahekordsetesse ridaelamutüüpi väikese aiaga korteriboksidesse elama sadu ja sadu, kui mitte tuhandeid inimesi ... künkale, lihtsalt puht füüsiliselt ei mahuks neid maju omade väikeste aedade, dresside all lookas pesunööride ja haukuvate koertega nii palju ... mäele, aga vabalt... Nii et ikkagi mägi ju ...

Künkalt ei paistaks kätte ka sugugi nii kaugeid paiku kui siit... kui ma oma teisel korrusel asuvas garderoob-kontoritoas kikivarvukile tõusen ja aknast välja vaatan, siis hea ilmaga paistab siia ära peaaegu ookean ... no olgu, mitte päris, tegelikult paistab too linna läbiv jõgi, mis linnast välja voolates peagi ookeaniks saab... aga oma aknast näen ikkagi toda osa, mis on ookeanile peaaegu sama lähedal kui teiselt poolt linnale, nii et ikkagi üksjagu kauge paik...
Ja vahel hommikuti, nii kella kuue paiku, kui väljas on veel päris pime ja mina olen alustamas tööpäevaga imestan ma ikka tihti kui palju tänavavalgustuslaternate valgusi siia ära paistab... päris meri vast ei ole, aga paras tulede veehoidla küll ... künkale, tühipaljale künkale neid ju nii palju kätte ei paistaks ... nii et ei saa ju kahtlust olla .. siin on ikkagi tegemist mäega, ma elan mäe otsas ja selle kohta ei saa kuidagi öelda küngas... keel lihtsalt ei paindu seda tegema ...
eesti keel vähemalt kindlasti mitte ...

Ja kolm kuud möödus nagu poleks olnudki... 

Ei, tegelikult oli, muidugi oli... olid vaated Norra fjordides ning samal ajal kontidesse pugev keha ja hinge jahutav soolane mereõhk ... ning siis oli eestile omane kehv suusailm keset juulit ... mis kontoris veedetud 18 tunniseid päevi ei morjendanud ... ning siis tulid soojus ja suvekool ja atesteerimine ja kolimine ja kõik ülejäänud asjad seal küljes ja vahel ja kukil ...

Tagant järgi vaadates ma saan aru küll, et see kõik oli omal kohal ... sest kes jaksakski elada korraga läbi kogu seda valu, mis pärast pika-ajalisi purunenud koosolekuid ikka tee sisemusse leiab... elada läbi ilma põgenemisteta, ilma uppumisteta öhe, asendustegevustesse ja (-)triviaalsustesse ...

Jah ja mulle tundub et sellest põgenemisest on olnud kasu, sest siis on valusse uppumist nagu natuke vähem ning arusaamine tuleb tükk haaval ...
Praeguseks ma tunnen et olen juba targem küll, hulga targem kui mitu kuud tagasi ...
Ning ikka ja jälle avastan end tõdamast, et nüüd ma saan aru küll, nüüd tean küll... ja siis kohe järgmisel hetkel sõidab sisse üks väga tuttav ja autoritaarne hääl lapsepõlvest: "Teadmisest, on vähe kasu!" .. jah, seda tean ka kaa, armas isa, tean hästi ...
See tükkhaaval arusaamine tähendab muidugi ka jupi kaupa tegelemist selle samase sisemise valuga... mille puhul tuleb iga kord end uuesti koguda... jälle lohutuseks iseendale lubada, et järgmine kord olen parem.. ja seejärel ikkagi veelkord läbi käia kõik need katkised ja valutavad kohad ... jõudmaks uuesti ja siis veel korra järeldusele, et kindlasti oli võimalusi, aga nad said kõik mööda enne kui jõudis arusaamine ja oskus ... oskus, muide, ma ei ole kindel kas see ongi üldse jõudnud või veel mitte ...
Ei tea kas enesepettuseks või päriselt aga viimasel ajal on tunduma hakanud, et kui ma oleks olnud iseendast varem parem, siis ma oleksin näinud iseendast kaugemale välja ja teinud nii mõndagi teisiti ... aga olen iseendast parem alles nüüd, tagant järele ... nojah ja vist seetõttu neelangi iga jupi järel selle mõrudalt täiskasvanuliku pilli ja püüan leppida ... et armastamisest üksi ei piisa.

Leppimised ei tule minusugustele kergelt ... aga ma usun et lõpuks annan ma endale andeks ja vaata enam nii palju tagasi ...

Mul on siin vahepeal ikka kirjutamise mõtteid ka olnud ... näiteks sellest kuidas kõik eestimaised mehed võiksid ajateenistuses olles nimetada kaitsevägilasteks... ma arvan, et see oleks esiteks väga hea populaarsuskampaania meie kaitseväele ning lisaks kui uskumatult vägevalt see lihtsalt kõlab... te mõtelge vaid dialoogi peale:
- Ja kes teie siis olete?
- Meie, meie oleme Kuperjanovi pataljoni kaitsevägilased Saar ja Voor.
...

Lihtsalt super... mul läheks küll ajateenistujad kohe hulga rohkem korda..

No vot ja siis ma tahtsin mingi hetk jagada mõtteid eestikeelse väljendi "puudust tundma" teemadel ... olin ühel härdamal hetkel hämmeldunult lummatud, kui uskumatult täpne ja läbimõeldud väljend see on ...

Jah ja paar korda olen mõelnud, nagu ikka, et ehk peaks tegelema sellega, mis mu sees ja kirjutamine oleks selleks hea ... aga põgenemine toimetustesse on sellest kihust siiani võitu saanud ... Njah, aga kuna ma nüüd olen immigrant saarel (ja palun mitte nimetada mind ekslikult mugavuspagulaseks, sest see oleks väär, kuna mugavamaks küll suurt midagi mu lahkumisega ei läinud) siis on raskem end toimetustesse peita ja on nagu rohkem vaja tegeleda sellega mis ümber ja sees ...

Nii et jah, ehk nüüd jälle kirjutan natuke tihedamini taas ... endast ja ehk ka sellest kummalisest saarest, kus näiteks fotosid saab ja on alati saanud ilmutada/printida apteekides ... üks keemia ju kõik!

Sirelite uits ... ja õite söödud ... ja sinna juurde piibelehed ning piiritajate õhtused häälekad tiirud  ning need vihmad, mis lõhnadest tulvil ... see ajab mu endiselt meeletuks ... sellest tekib mingine nostalgiline igatsus ja kibemagus kannatus. Selline, mis tuleb paneb oma raske suvenimbust täis pää mu sülle ja vajutab oma sooja raskusega hinge madalaks...

Nii madalaks nagu saab vajutada ainult mõne Põhjamaa hinge sellega et äkitselt on kõik suved korraga kohal

... kõik ... alates lapsepõlvest kui sai valju häälega lauldes rattaga vigursõidetud mööda Pirita lühikesi tänavaid ja ronitud öödeni lehtpuutüvedel ning istutud tagaias ikka see piiritajate hääl peakohal ... ning käidud ujumas, läbi torkivate kadakate, otse muulilt, püüdes merre kukkuva päikeseratta punaseid kiiri ja peegeldusi, metmaasikate mõrumagusmaik keelel ...

Jah need suved teismeliste soojade viinavõtu õhtutega vanalinna müüridel ja mustamäe garaažipealseil ning jalutuskäikudega kõikvõimalikesse nurgatagustesse ... need on seal ka ...
Ning muidugi need suved Tartus ja ulapeal, sõpradega, harvem üksi, imeliste vaadetega ...  hulkuvad vabaduse õhtud  ... kodus ja Vahemereääres ning Kesk-Euroopa veinikülades, kus ööd on ka suvel mustad ...

Jah, kuni viimaste aastateni välja ... lõppematu remonditegu ja ootamised tagasi rattaretkedelt ja kalalkäigud ning ohtrad seltskondlikud veinijoomised grilllõkkega õunapuu all ning jõesaunaga maal ... vahel ka päevased olemised jäätisekokteilidega ning lõputud koduvaatega kohvijoomised ...

Kõik need suved tõstavad pead ja teevad meele kuidagi kummaliselt härdaks ... sest miski pole enam nagu päris see ... ja samas on kõik just niisamuti ... ja selgusetuks jääb, et kuidas see miski siis on, kui ta päris see ei ole ja ikkagi on ...

Heh, neil hetkil ma saan aru ... ma saan aru millest sündis Nipernaadi ...
Ma saan aru ka kuidas seda meeletust saab mõista vaid keegi, kes on sellest Põhjamaa suve harukordsusest läbiimbunud samamoodi kui mina ise ... mitte sattudes sellest tühipaljasse vaimustusse ... ei, sellest imbutakse juuksejuurteni läbi ... selles kannatatakse ja kaeveldakse saades aru, et siia sündinuna ja sellest läbiimbununa on võimatu kuhugi päriselt lahkuda ...

saab vaid hetketi ära käia ..

Kevad jõudis ... jõudis oodatult ja ootamatult samal ajal ... nagu peaaegu igal aastal, kevaditi ...

Viimased kolm nädalat olen mattunud töösse ja kohustusetesse ... on olnud kuhu mattuda, aga eks on mattumisega ka vaeva nähtud ... püüdes viia mõtted kuhugi ära, anda aega atra seada, vältides seda, mis tuha all tuksub ja tuikleb ... Töösse uppuda on lihtne ... väsitav, stressirikas ja koormav ... ent hingeliselt siiski üksluine ja lihtne.

Enne töösse sukeldumist veetsin nädalat paar ja peale Saarel, enne minemist olin veendunud, et igatahes saab selgem; seal olles ei suutnud oma naiivsust ära imestada ja tagasi jõudes tuli nentida, et aiva keerukamaid ja keerukamaid pöördeid võttes oli kogu krempel üsna hoomamatuks kätte läinud ... Tuttavamaks sai küll aga sellega samas ka kuidagi kaalukamaks ... kuidagi raskeks suisa ... kogu sellise asja üleval hoidmine eeldab pühendumist ja usaldust, mõistmist ja tegevuskava ning suurtes kogustes kannatlikkust ja külma närvi ... seda kõike on üksjagu palju, üksjagu palju raskust toetumas ühele õige õhukesele tundevirvendusele ... ja nii leiangi end  paratamatult tihedamini kui tervislik oleks vaemas selle kõige tagamaid ja tulevikku ... samal ajal otse loomulikult jätkuvalt tunneldes ...

... njah ja kui siis üks hetk on ikkagi liiga palju aega käes ning liiga palju aega möödas ... siis saab minna katki ... tahtes olla iseendast parem võib tekkida samas ka viha ja kurjus ... tuleb tunnistada see on üks päris vastik kombo ... mille adekvaatse kommunikeerimise mõte tuhandete kilomeetrite taha ei aja isegi naerma ... juba ette on selge, et isegi kui kõik läheb kõige parema stsenaariumi järgi ja kõik arutub lõpuks lahti ära ... ei ole keegi enam päris terve ...

... aga mis sellest selgeks olemisest kasu on, kui ei suuda seda kõike ära hoida ... aru ma ei saa aru ... aga loota tahaks ikkagi ...


PS: Täna kuulasin venelasi ... püüdsin olla avatud ja teadlikult ei ristanud käsi rinnale ega pannud jalgu vaheliti ... oli teine tunne küll ... ja tahtmine loota sai uue hingamise ... jah ... üks hetk löövad pirrudki kahel otsal lõkendama ... jah, ma usun küll ... neil hetkil vähemalt kui ma liiga väsinud ei ole ... sellega võiks nüüd natuke aega hakkama saada

Viimasel ajal on ... on nagu on ... noh ...

Tüdimus näiteks on, tüdimus tööst vist põhiliselt ... kevadine töö tüdimus ... eks ta ole vist igal aastal olnud ... aga akuutne on ikkagi selle aasta oma ...
... viriseda aga pole mõtet ... elame üle sellegi kevade, suitsu kulub jälle lihtsalt pisut rohkem ...

Meelelahutusega on natuke kesiselt ... vist eelkõige seetõttu, et finantside ning ajaga on kuidagi veel kesisemalt ... jah aga eks tuleb teha valikuid ... et kas lennata või minna kinno ... kas helistada või ajaks hoopis omad õule ... mina vist olen omad teinud ... isegi kui kindel pole ...

Märkmikus on kritseldusi ... ammu pole olnud ... ja seetõttu on käsi roostes ja kritseldused on kesised ... aga samas jälle, see et neid ikkagi on seal märkmikus, on märk sellest, et peas on pilte ... ja pildid peas on hea ... see kellel on olnud, see teab, et on hea kui on pildid peas ja kui saavad kritseldused märkmikku ... 

Ümberringi on jätkuvalt kultuuri ... ja sellega on ka suhe ... minu puhul nagu ikka natukene aupaklik ja natukene eemalehoidev... mina ei puutu väga teda ja tema ei torgi väga mind ... vahel aga satume kokku ... eile näiteks sattusin kontserdile, mis oli vägagi meeldiv kogemus ... mulle meeldib kui kohtumised kultuuriga on meeldivad ehk siis inspireerivad ja tuju tõstvad ... noh vähemalt suures plaanis ... eile nii oligi ... Elleri kooli Tubina saal on oma Toomele vaatava tagaseinaga imeline leiutis ning mantra kahele klaverile kõlas seal suurepäraselt ... lavastusest ma päris täpselt aru ei saanud ... noh see aelev mees ... jättis nagu küsimuse õhku, et miks ... aga on siis alati vaja kõigest aru saada?

Väljakutse on elus sel kevadel ... peaaegu iganeljapäevane kutse auditooriumisse ... natukene hirmus on ... aga natukene tore on vist rohkem ... sest saab katsetada asju ... asju mida mitte kusagil mujal katsetada ei saagi ... ja see on tore.

Malelaud on nüüd jälle ka ... see vanaisa oma ... isegi vigurid on ... nende eest olen nüüd hulga ilu võlgu, sest need on väga kaunid vigurid ... kellegagi mängida väga ei ole ... sõbrad mängivad minu jaoks liiga hästi ja kedagi teist ei olegi ...  ei, palun ärge saage valesti aru, mul on hea meel et mul on sõbrad ja et nad mängivad hästi malet ... lihtsalt ise võiks ju vahel ka mõne partii teha, kui juba nii palju ilu kokku on saanud ... et on laud ja vigurid ...

Muidu on nii, et nädalavahetusel sai otsustatud, et elu ja armastus võidavad ... nii et tuleb end vist lihtsalt lasta kanda sinna, kuhu viib ... mitte nüüd päris passiivseks jäädes, aga noh niimoodi, et annab kanda, et ei seisa kannad vastu uksepiitu ... võib olla on see seotud muidugi ka selle igakevadise minemise, muutumise nuuskmõmmikliku kihuga ... aga ega sellel pole vist suuremat vahet, millega seotud on, kui sai otsustatud ...

Kahju on ka ... jah, lõpuks sain aru, et just kahju on see, mis on kaa ... ja mitte taas valesti aru saada ... endast ei ole hetkel kahju, tähepoisist ka ei ole ... on kahju, et läks katki, et ei osanud paremini ... tahaks osata õppida, et järgmine kord oskaks paremini ... tahaks jagada seda, et kahju on ... sellepärast vist kirjutangi ...

Mul on veikene mure ... sedakorda on mure üsna proosaline - tundub, et mu elamisse on siginenud üks paganama koterman ja ma ei oska olla kuigi hea võõrustaja ...

Alguses kui ta tuli, siis ma nagu ei märganudki, sest vanad CD mängijad ju ikka väsivad ja keelduvad ühel heal hetkel sinuga koostööst ... Kahtlust ei äratanud ka see, et too vana on üks üsna vähe kasutatud ja kirjade järgi üsna Rootsi raudvara lähedase kvaliteediga vana ....

Kui köögiukse hing otsustas uksepiida seest välja ronida ja ukse liikumisvõimetuks teha, ei osanud ma ka veel kahtlustada ...

Ühel hommikul aga, kohe pärast pleieri koostöö lõppemist ja ukse hinge väsimist, keeldus töötamast aga ka minu kohvijahvataja ... tegi küll ilusti veel tolle hommiku oad pulbriks, ent siis päris lõpus enam ei jaksanud ... tuli veel paar õnnetut põrinat ja rohkem ei midagi ... tegemist on küll nõukaaegse masinavärgiga, mida üksjagu juba parandatud ka ... aga kuulge, paari-kolme päeva sees ... kõik see eelkirjeldatud rõem??? ... Kokkusattumus?

Noh laupäeval julgesin veel loota ja läksin kodunt ära, natuke miski kripeldamas hinges, aga piirialad kutsusid ... tegelikult kutsus taluperenaine isiklikult ... ja tuli minna ... sest aega oli möödas juba liigagi kaua viimasest kohtumisest ning sokk oli ju üldse kaemata ...

Järgmine päev kui tagasi tulin ja muusikat hakkasin kuulama, avastasin, et minu uhiuute kõlarite juhe on katki .... No palun! mõtlesin ma, kuidas nii saab ...

Päris ausalt, istusin seal oma voodil ja olin hämmeldunud ... endast hakkas natuke halegi ...

Mõtlesin siis, et ehk peaks haarama initsiatiivi ja tõstatasin jututeema ... noh et tere ja ... kuidas käbarad käivad ja ... et oli nagu asja ka või tulid niisama vaatama ... ja kui sa juba oled, siis ole hea ja ära lõhu ... või kui sa ikka lõhkuda tahad, siis lõhu puid või midagi, aga palun jäta mu kodused mugavused mängust välja ... Püüdsin olla viisakas ja palusin siiralt ning üsna härdalt ... endal kivi käes ja natuke imelik tunne sees ...

... aga vastust ei midagi ...

Kaaren vaatas peeglisse ... sealt vaatas vastu nägu, mis oli pisut unine ent täitsa iseenda moodi ... Kaaren polnud kunagi oma nägu üleliia armastanud, ent ta oli sellega ära harjunud ning teadis milline see tavaolukordades välja näeb, peeglisse vaatamine oli enamasti kontrollkäik, lühike ja mitte kuigi tähelepanelik, justkui kontrollimaks vaid, kas nokk on ikka otse ... seekord aga ei suutnud Kaaren peegelpildilt pilku pöörata ... jaa nokk oli otse, aga mitte see ei köitnud ta tähelepanu. Tegelikult ei suutnud ta otsekohe mõistagi, mis ta tähelepanu naelutas, ent seal see oli.

Kaarna pähe tungis mingisugune mälestuspilt sellest samast näolapist ühes teises peeglis mitte liialt ammusest ajast ning paratamatult sündis võrdlus. Jaa, nägu oli olnud üsna samasugune, ent midagi oli siiski teisiti ... nokk oli otse, põsed sama suured, kulmudki nii nagu ikka silmadele vajuvad kaitsvad puhmad, vaodki laubas olid samasugused ... aga need silmad ... jah just, need silmad olid teistsugused.

Tolles mälupildis olid nad justkui suuremad, justkui lubavamad, justkui uduselt klaarimad, väheke sõbralikumad võib olla isegi kuidagi lohutavad või kaastundlikumad ning rohkem hetkes ... Kaarna ees peeglis paistvad silmad olid natuke nagu hallimad, rahulikumad, ent ka otsivamad ja äraolevamad samal ajal justkui leppinud aga mitte lõpuni rahul ... ehk oli seal igatsustki, mis peitis end argise pilgu taha.

... Silmad - hinge peegel, mõtles Kaaren ja pigistas laud kinni ... Jäi ainult mälupilt ... ta tundis kuidas kurku tõusis klomp ... ühtäkki hakkas Kaarnal iseendast lõpmata kahju ... ta vaatas mälupilti ning meenutas ... need olid armastust jaganu silmad, see pilk oli naerust väsinud pilk, sügav peeglisse vaadanud rahulolu ...

Kaaren surus pildi tagasi mälusahtlisse ... avas silmad ning vaatas uuesti peeglisse ... vahetas kibeduse oma pilgus realistliku otsustavusega ning leppis  otse oleva noka ja nende hallide äraolevate silmadega ...

Täna tuli niimoodi hakkama saada ...

Eelmisel nädalavahetusel võtsin aja maha ... või noh, keegi igatahes võttis selle mult maha ... ise olin selles osas üle keskmise passiivne. Laupäeva hommikuks aga olid erinavad kokkujuhtumised minu varasematele plaanidele kinda visanud ning duelli võitnud ... polnud isegi põhjust kellelegi kurta ... magasin, jõin hommikukohvi ja magasin veel ... kusagil pärastlõunal ajas tühi kõht korinatega kiiret poetiiru tegema. Kuna eelmise õhtu külalised olid viidanud külatamata lähipoodidel otsustasin tutvuda kodukandiga ...

Kõigepealt leidsin oma kodutänavalt ühe täiesti müstilise maja, mida ma seal kunagi varem märganud ei onud ... kuna nii käed kui taskud olid tühjad abivahenditest, sai selle täpsema vaatluse ja jäädvustamise vajalikkus tungivalt meelde märgitud ... nagu külalised olid lubanud leidus ootamatust lähedusest ka Toome poele vägagi sarnanev pisike kauplus, mis seisab Liha poe kõrval ... Liha pood oli kinni aga toidukauplusenimeline Toome poe derivaat avatud .. tikke neil oli ... hapusid kummikomme ka ... sümpaatne värk ... olin tänulik ...

Kui juba kodust väljas, otsustasin oma kodukandi tutvust laotada kaugemalegi ja jalutasin ühest lõikuvatest tänavatest mäest üles ning siis natuke jälle mööda paralleeli tagasi.. Ootamatult leidsin teisegi kaupluse, mille pealkirjaks tabavalt asukoht märgitud .. kaupluseks kohandatud pisike nõukaaegne abihoone paiknes ühe üsna hädise, ent siiski elujõulise pärna all. Kaunis sildi kujundus, sundis mind muidugi rikkuma ka poodi ümbritsevat jäist rahu ning lükkas mu veidi segadusse ajavast ustekeerisest sisse.
 Pood koosnes ühest vägagi valgustatud kandilisest inimtühjast ruumist, pikast l-kujulisest letist ja paarist letitagusest riiulist, millest suurem enamus olid valged ja tühjad ... need vähemusriiulid, kus midagi leidus olid enamasti hõivatud erisuuruses anumatest, mis täidetud mitut laadi keelekastega ... teine kaubaartikkel poes olid kartulikõpsud, mille sortiment võrreldes vedelikega oli märgatavalt kesisem, ent muidu üsna tühjade riiulite tõttu mõjus nendegi valik siiski jõuliselt ning rikkalikultki ... rohkem justkui midagi polnudki, nii vähemalt tundus enne kui ma avastasin ühel kõrgemal asuval riiulil vägagi esindusliku matrjoskade rea ja üsna kummalise valiku erinevatest nipsasjadest ... järele mõeldes ei olnud viimased vist müügiks vaid pigem pakkusid seltsi ja lohutavat hubasust ootamatult leti taha tekkinud tüsedale naerusuisele keskealisele meesterahvale, kes mult uuris, mis ma juua sooviksin ... küsimus ehmatas, sest juua ei soovinud ... rehmasin käega ja lahkusin matrjoskade rida pähetakerdunult kohmakalt poest.

Tagasi kodu poole kõmpides möödusin veel ka Kirsi kauplusest, mis on üsna kuldne kesktee kahe eelnevalt mainitud kodukandi poekese vahel ... muigasin üsna mõnuga ... hea on teada, et kodukanti mahub ...

Vahepeal olin natuke vait taas ... mitte et poleks midagi jagada olnud, aga alguses väga ei raatsinud ning maailmalaiunevõrk jäi ka kuidagi ebamugavalt ja tasuliselt kesklinna ...

siis jällegi kui võrk taas käeulatuses ning raatsimist rohkem sõitis katus emotsioonide toel kuhugi puhkama ja võttis kõik sõnad kaasa ...

... nüüd on katus enam vähem jälle tagasi, ent kogu sisu on nutust ja ilmastikust märg ja läbiligunenud ning tuleb tegeleda kahjude ülevaatamisega + vabandamise ja selgitamisega ning selgitamise ja vabandamisega ...

... väsimus on peal kogu sellest tundemöllust, iseendast ja lüheldaseks kuivama kippuvatest öödest ...  heal meelel võtaks puhkuse ja läheks endast välja ... või pigem suisa ära ...  puhkaks oma rumalusest ning puntras elust ...

Mõtlesin küll et nüüd kui nullist jälle üks on saanud on kergem ... aga võta näpust ... tutkit ... mida ei oska, seda ei oska, olgu null või olgu üks või hoopis analoogeepos ..

Jah, aga mis seal viriseda ... eilse najal hoopis loodan, et vähemalt on tulnud oskus varem ära tunda kui on abi vaja kelleltki, kes ei seisa lähedal.
Hea oleks kui ta tegelikult seisaks päris kaugel, nii et alguses ei paistaks kättegi, ainult häält oleks kuulda, kui ta sealt eemalt hõigub mu mõtetele vastu .. Jah, see annab küll alati võimaluse mängida, et ei kuulnud, mida hõiguti .. ent tegelikult kõrvad kuulevad ja pea peab kinni ...

Lisaks olen ma saanud ikka jupivõrra targemaks kaa kogu selle jama käigus, ma olen saanud aru mingitest asjadest, mille mõistmine on siiani jäänud kätte tulemata ... ja ma tean nüüd juba kindlalt, et kõik ei ole halvasti ning tähepoisil läheb täitsa hästi või vähemalt palju paremini ... ning minul on veel üksjagu teed minna ... saab siis näha kuidas ja kuhu ma jõuan ...