Sügis on jõudmas kaamose faasi ... sajab ja on pime - oktoober ja november oma suurepärasuses ... selline tunne on, et lihtsalt kogu kuradima aeg on pime, ärkad on pime, jõuad koju ja on pime, isegi kui päevad ei ole sisult ühesugused tunduvad nad olevat ühtemoodi pimedad ...

Ja need kollased imelised lehed, mis veel nädal tagasi tundusid kõige ägedam looduse leiutis üldse ... need aina kukuvad, sealjuures vaikselt, mitte nagu õunad, mõnusa potsatusega ... ei, need hiilivad lihtsalt okstelt minema ... iga päevaga on neid puuotsas aina vähem ning vihmast märgadel tänavatel ja kõnniteedel aina rohkem ... nad muudavad kõnniteed ligedaks ja libedaks ja juba ei tundu nad toredad ... ei mitte sugugi, nad häirivad oma kollases ligeduses, millesse ei taha kukkuda.

Ja tuul on ka tagasi, see külm ja läbilõikavalt ligihiiliv tuul, mis võib tuua nii mõndagi. Alguses sa naudid teda küll, sest ta toob sellise vabaduse tunde, et miski ei loe ... aga siis ta sindrinahk ronib su seeliku alla ja kampsuni vahele ning järgmine päev on nina tatine ning mingises kummalises roietevahelises närvis põletik ... sähh sulle vabadust ... valuvaigisti hoopis!

Njah ja ning siis see paganama tempo, mis elu edasi sunnib, see justkui üritaks sügisese kaamose eest ära joosta, nimekirjad asjadest, mis peab ära tegema venivad aiva pikemaks ... sinna voorib mingiseid väikesi tüütuid tegevusi teiste sappa ning ootamatuid, üllatavalt palju tähelepanu nõudvaid ja "muidu on pekkis" tegevusi trügib lisaks nende vahele.
Pea rehkendab samal ajal, loeb näppe abiks laenates, päeva alles jäänud tunde ja kalkuleerib võimalike tegevuste eeldatatavaid kestvusi, et teha parim võimalik valik ... aega tundub olevat kogu aeg vähem kui tegevuste peale eeldatavasti peaks kuluma ... lõpuks hakkavad isegi meeldivad sotsiaalsed toimingud ennast kuidagi õigustama, ning ühtäkki taban ennast tõsiasja eest, et "peab" tegevuste ritta on sattunud ka puhkamine ja ma parasjagu olen rehkendamas, kaua see mu päevast saab võtta, see puhkamine ... ma ei ole sugugi kindel, kas on enam varsti asju, mida ma tahan teha või kolib kogu krempel "peab" lahtrisse ...

Võib muidugi kohe ka väita, et "peab" on ju tegelikult ainult keeleline, et tegelikult ma ju tahan ikka ka ... jaa, tõsi, enamusi asju mis ma teen, ma siiski tahan teha, aga ideaalis tahan ma neid teha omas tempos, mitte jooksu pealt, samal ajal kõigile neile teistele asjadele mõeldes, mis veel seal nimekirjas laiutavad.
Tahan asju teha keskendudes, mõtlemata, kaua mul selleks asjaks on ... või nii ma kujutan seda ette ... Vastik on korraga avastada, et keegi asjalik ja veenev mu peas korraga heale ideele tuleb - Mõtle, kui ma 10 minutit vähem käesolevale pühendan, siis ma ju ometi leian need 10 minutit justkui maast ja saan nad kasutada mingile muule tegevusele, mis peab veel täna ära tehtud saama - ... imeline mõte, kiidab keegi takka ja siis enam mitte ... miski tõuseb peavoolu mõttefoonist kõrgemale ja kolgib südametunnistusele ... allooooo??

Kutsun ennast korrale, katsun sellest arvutusmasina rollist hetkeks taas kõrvale astuda ... lähen keeran ühe sigareti ja luban, et ei rehkenda rohkem ... - Ei, ei tohi ... ma ei ole päriselt selline, ma ju ei naudi seda, see teeb mu tobedaks väikeseks väikeste mõtetega inimeseks ... on ju suuremaid asju, palju suuremaid asju, mis on ju palju tähtsamad, onju, ON JU?! - nügib miski sees ...

On, hingan sügavalt sisse, on küll, aga mille pagana pärast pole neid keegi sinna PEAB nimekirja kirja pannud ...

Kaaren ümises väikesest viisijuppi ... midagigi, et täita seda pehmet vaikust, mis juba paar kuud peas valitses.

Nad panid kesklinna need paganama hakipeletid ja Kaaren oli sunnitud hankima kõrvatropid.

Ta polnud kunagi olnud väga lärmi austav tüüp, kuid need hakid olid seesinase peltimasinavärgi kõrval olnud poisikesed ... Kaaren mõistis et lärm ja täissitud villane mantel ei olnud hästi võrreldavad suurused, aga ... tema oli see, kes pidi elama tropid kõrvades.

Üha viludamaks muutuva sügistuulenaerus oli see ühtpidi talvevarustuse eelmäng, ent see pehme puuriv vaikus, see mittekuulmise müür, mis eraldab maailmast, kui tropid kõrva sead oli ängistav.
Kaaren muidugi ei murdunud lihtsalt, ta laulis endale ja ümises ja vestis lugusid oma peasisese vaikuse murdmiseks, ning kui suu vahutas ning kurk oli kähe, süüvis vähem või rohkem väärt vaadetele või pusis mõne keerukama ülesande kallal, mis elu ta õlule oli heitnud ning pidas vastu ...

Tõele au andes ei karjunud need hakipeletid ju kogu aeg, ent Kaaren polnud suutnud nende graafiku salapärasse hingeellu süveneda ning otsustas oma parema närvikava huvides olla varustatud.

Vahel ta siiski võttis tropid kõrvust ja pühendas end võõrastele kõnekatketele, mis Barclay püsti otsa ära kostusid ning keskendus igale sõnale.  Kaaren oli veendunud, et neis katketes peitubki tõde ja inimolemuse eksistents ... jah sest mis oleks õigem vastus kolmeaastase poisikluti küsimusele: "Emme, mis on ostupalavik?" kui "Kole haigus, mis tabab, kui ostad liiga palju asju ..."

Mõnikord kui äng siiski ajudele hakkas ei suutnud ta vastu panna ja kergendas end parimatele mantlitele, autodele, diplomaadikohvritele ja soengutele, mis silmapiiril ning tundis kuidas teatav rahuldustunne pehmet vaikust saatma sigines ... 

Neil puhkudel, kui isegi see ängi ei leevendanud allus ta provokatsioonidele ja tegeles sellega, mis pähe tikkus, kõik need mõtted ... mõeldud ja mõeldamatud tilkusid ükshaaval ta teadvusesse ning nõudsid tähelepanu ja Kaaren andus ... needes oma väikese pea suutmatust ja mõttelõngade pikkust ... õnneks juhtus seda siiski harva ja Kaarna sisetunne ütles, et varsti saab parem ...

Amsterdam ... ma olen juba kaua tahtnud sellest kirjutada ... jah, ma käisin Amstrdamis, sel suvel.
Elus esimest korda ...Ma sattusin sinna, sest ma purjetasin Harlingeni - üks teine linn väikeses Hollandis - ja kuidagi tuli sealt ju koju saada ning lennujaam asus Amsterdamis.
Tegelikult ma käisin Haagis Kährikul ka külas ja Amsterdami tahtsin ikkagi ka näha.
Kokku veetsin ma seal lõpuks kaks päeva ja need olid pikad päevad mõlemad. Esimese päeva veetsin ma mööd linna ringi kolades, lihtsalt uudistades ja nuuskides ning ühes kohalikus ilusate hollandlastega pubis jalkamängu vaadates. Teisel päeval nautis ma kultuuri, kollaseid päevalilli ja sinisel taustal õitsevaid kirsse vahtides ning pärast seda Kährikuga pargis mõnuledes ... Kui me aga pargist tulbiturule suundusime, juhtus midagi, mis muutis mu senist elu ja Amsterdami.

Me olime Kähriga tulnud just pargist ja astusime välja ühest väikesest vanakraami kauplusest, kui ma märkasin, et Marukaru on kadunud. Maru käis minuga ikka reisidel kaasas ja oli seekordki käekotis klapi vahelt imelisi paiku piilumas ja iga natukese aja tagant ma instinktiivselt katsusin ta pead, et olla kindel, et ta seal ikka alles on ja alati oli olnud, kuni selle hetkeni ...

... Mind haaras sõnuseletamatu ahastus ja pihta hakkas klaperjaht karule.
Klaperjaht seisnes tuldud teed pidi tagasi parki minemises, siis veelkord tuldud tee läbi käimises ja pidevas otsimises ning igast poest ja baarist, mis tuldud teele jäi, karu järgi küsimises. Seejärel  Kähriku Haagi saatmises ning temalt e-maili ootamises. Kui kinnitus olemas, et e-mail on tulnud, siis hostelis tema saadetud otsimiskuulutuse, kus Maru pilt ilusti peal, kümne eksemplari välja printimises ning nende kleepimises umbes iga 100-200 meetri järel tuldud tee kõrval olevatele postidele ning seintele ning kõigile mõeldavatele ning mõeldamatutele kohtadel.
Aktiivne klaperjaht, mida saatsid suured krokodilli pisarad, mille voolu ma kuidagi peatada ei suutnud lõppes öösel kella ühe ja kahe vahel, lõppes edutult. Istusin mingile suvalisele tänava-kanalinurgale, kimusin suitsu ja vaatasin kusagil eemal pilvede kõrgustes toimuvat piksemängu, mis taeva ajuti täitsa valgeks lõi, ning mis seal salata ulgusin samas ka veel peatäie nutta. Juba järgmisel hommikul pidin suunduma tagasi koju ja juuresolevalt diagrammilt oli aimata, et ma teen seda ilma Maruta.

Otseloomulikult mul on ka lapseõlves olnud kanne ja lelusid, ent Marukaru oli miskil enneolematul moel täiesti eriline.
Võib tunduda üsna lootuselt lollakas, aga ta oli päris sõber, karu sai aru, sealjuures kõigest ning temaga sai jagada kõike ja ta väljendas omal kummalisel kaisukarusel moel ka arvamust, kui seda küsiti. Maru käis minuga tol korral vaatamas ka neid päevalilli ja muid kauneid maale ja nii ma seal tänavanurgal end lohutasingi, et nähtavasti karule hakkasid need maalid hirmsal kombel meeldima ning ta otsustas hoopis muuseumisse kolida või otsustas keerata endale ühe pläru hea ja paremaga ning natukene trippida, ma ise ei olnud nende kahe päeva jooksul selleni jõudnud, või siis arvas ta, et ma käin lihtsalt täiesti valesid radasid mööda ja ta tahaks ise Amsterdamis ringi vaadata. Aga need mõtted iseseisvast Marust, kes laseb kotist jalga, sest ta nii tahab, lohutasid vaid väheke, sest skisofreeniliselt sõitis sisse teistsugune teadmine, mis ütles et see väike mängukaru oli mu kotis ja ei liigu ju omal tahtel mitte kuhugi, ma igavene hoolimatu tegelane, ma lihtsalt kaotasid ta ära, just nagu tähepoiss oli telefonis öelnud, ma kaotasid karu ära! 

Ja nii ma tulingi järgmisel hommikul Amsterdamist läbi Riia koju, kurb ja tatine, ning ainuke mis mul Amsterdamist praeguseni meeles on, on see meeletu klaperjaht ja see tunne, kus käe all ei ole pehmet karu pead ja need maalid, mida ma Maru peos vaatamas käisin.

Oma otsimiskuulutusele sain vastuseks vaid ühe e-maili, kus üks hea amsterdamlane soovitas mul ühendust võtta ühe teise perekonnaga, kes paar päeva enne Maru kadumist, mitte kaugel sellest pargist, kus me käisime, ühe karu olid leidnud, ning sellest leiust kuulutused tänavatele riputanud.
See oli väga ilus mõte ja ma olen selle eest tänulik, lihtsalt see pole päris see.

Olen hiljem paaril korral Maru ka unes näinud ja arvanud teda näiteks Toomel punaste vahtralehtede sees nägevat, ent need on olnud vaid silmapetted. Kummalisel moel oskan ma neid ja ülejäänud Marusse puutuvaid tundeid kokku võtta vaid sõnaga lein, ning tunda end selle juures väheke  idiootselt ...
... mingi osa minust on ratsionaalne täiskasvanu ning ei saa sellest leina võimalikkusest sugugi aru ent see teine osa minust, mis oma riugastega teeb esimesele 1:0, oli Maruga parim sõber, ning ei salli nüüd Amsterdami silmaotsaski, teda samal ajal muidugi armastades, sest Amsterdam on nüüd Maru linn.

Madis lahkus eile ... lõplikult sedakorda ja kui ma sellest kuulsin, oli mul korraga hirmus kahju.

Mitte et ma oleks osanud teda tonnide viisi lugeda ja aru saada, mitte et ma oleksin teda oma suurimaks lemmikuks pidanud, ei, mitte seda, ent oli lohutav teada, et kusagil on temasugune suurkuju. Vana küll, aga elus ja mingil määral ka tegus.

Tema Analüüs Koidula luuletusest Meil aiaäärne tänavas, jääb minu inspiratsiooniks ma arvan kuni lõpuni. Need tema keerdkäigud ja sõnamängud ning -kasutused, see on midagi erilist, tema mõttelõngu pole ma siiani veel suutnud lõpuni jälgima õppida, ent nende ehedus on see, mis paneb ikka ja jälle üritama.

Jah, Madis oli mingis naljakas ja kipakalt nihestunud mõttes, mu jaoks väga oluline. Ta oli oluline sest ta oli, mu lähedastele oluline, ta oli oluline, sest ta oli omajagu võõras, ent imetlusväärne, aukartust äratavgi.
Ning tema mälu-uuringud, need kirjeldavad mäletamist mu arust paremini kui mistahes teine tekst millele ma sattunud olen, ma olen seal tundnud ära seda omi mäletamise hajusust.

Mul on kahju, Madis, et sa läksid, aga ma soovin siiralt, et su teekond sihtpunkti on sujuv ja olu rahulik, palju sai tehtud, nii et puhka nüüd rahus.

Nonii, nonii, nonii ... tegin kõik nüüd ümber, lihtsalt ... et kõik on uus septembrikuus või kuidagi hoopis kolmandat moodi. Alguses läks väga roosaks kätte, aga siis sain aru, et see ei lähe mette ... minu naiselikkus pole kunagi kuigi roosa olnud, ning roosa on mu jaoks liiga beebisüütu värv, mina aga olen paras patune.
Muutsin kirjelduse ka ära, sest kaua ma ikka siin raskustega kasvan ... ei, ärge saage minust valesti aru, nii nagu ma usun elukestvasse õppesse, usun ma siiralt ka igipõlisesse sisemisse kasvamisse ... ent ma tunnen, et ma vahepeal olen vist peaaegu täis kasvanud, ning kõik edasine areng on teistmoodi, kui see mis varem ... no on noh ... sees on teine tunne kui kümme aastat tagasi, tee või tina ... Lisaks tundub, et rännakud ja ekslemised lähevad paremini mu praeguse olemusega kokku, olen sunnitud tõdema, et ka minu sees elab nuuskmõmmik.

Naljakas, mõtlesin siin täna, et peaks ikkagi tagasi siia pöörduma (mis sa hing muud ikka mõtled kui rampsis artikli lugemine kuidagi sujuda ei taha :), sest on mingeid asju, mida saab vaid kirjutades, ning see, mis mul siin vanast ajast on, on kuidagi kodune ja armas, ei ole vaja otsida endale uusi väljundeid, uusi paiku ...
Lehele jõudes avastasin, et pole kirjutanud umbes-täpselt aasta jagu, huvitav sünkroonsus mõtlesin ma ja muigasin ... ju siis oli vaja seda aastat ilma sissekanneteta, ju siis oli vaja ja ega ma luba et nüüd hakkan jälle grafomaaniks, lihtsalt annan endale veel ühe võimaluse ning natuke saputan neid asju siin tolmust puhtaks ...

Kui Kaaren jõeäärsesse kodulinna tagasi jõudis, ei olnud suvi veel läbi, ent siiski tundus nagu oleks ta eemal olnud kuude kaupa ja ajataju ei tahtnud suve enam päris ehtsaks pidada ...

Ürgorus oli alguses harjumatu, sest kuhu poole tahes Kaaren oma musta soolase noka ning päikeses parkunud näo pööras, paistis rohelus, idüll majade ning rohumaade ja viljapuuaedadega ... see kõik oli koduselt väga armas aga samas igatsust tekitav. Kaaren oli ära harjunud kiviklibu ja kaljusaarte ning soolase vee ja silmapiiriga, mis ulatus nii lõpmatult kaugele ja kus paistis harva midagi peale looduse poolt sirgeldatud kaunite taeva ja mere ning maatriibu kompositsioonide.

Kaaren kõmpis mööda tänavaid ja lasi päikesesoojal asfaldil omi taldu kiipsida, mida rohkem ta käis seda enam meenusid tänavad, nurgad ja lood ning sammu sigines kergus, peaaegu keksluski - keha hakkas tasapisi tagasi koju jõudma ...
Linnu meel näitas üles aga hääletut protesti ning keeldus koduseid mõtteid liikvele laskmast, protesti tekitas kartus piirialade pärast, mis oli merel juurde võidetud. Kaarna meelel polnud plaaniski neid kokku pakkida ja ülejäänud suvemälestustega kuhugi fotoalbumi vahele või alla koltuma jätta, et siis vaid vahel harva koristamistuhinas võiks nad leida ja hardalt meenutada, nukruse pisar ühes ning heldimusnaer teises silmanurgas.

Ta tundis, et vajab neid uusi valdusi ja tahtis, et need jääks.
Mõistagi kõike ei saanud, aga see avarus, see vabadusetunne, see silmapiiri pikkus ning too natuke meeletu vali naer, mis suvi ta sisse oli toonud, neist polnud ta valmis loobuma, see oli pärisosa. Ja Kaarna meel tahtis olla kindel, et selle uuega kodu kohandub ning võtab omaks ... mitte et kodu väga vastu oleks punninud või kuidagi märku andnud. et see pole kohane, aga lihtsalt, meel tundis Kaarent juba hästi teadmaks mismoodi kõigest ilusast ja meeliülendavast sai saada hall argipäev ...

Sain, jahh sain mis tahtsin ... sain kõik ja nautisin algusest lõpuni ... rõõmustades, ennast välja elades, uurides, uudishimutsedes, unustades, naerdes ... nautisin ja tundsin end eneses õnnelikuna ... aga mis edasi?

Ei oskagi enam midagi õieti peale hakata ... taga-ajus on natuke pettumusmaigune tunne nagu elu oleks vingerpussi mänginud ... justkui visanud kinda. Võib ka muidugi olla, et tegemist on lihtsalt väikese tagasilöögiga, sest kes see siis jaksab aina ja aina rõõmustada ning õnnelik olla ... õnne kass? ... või siis kohanemisraskused?

Tuleb tunnistada, et nõutuks teeb, et ei oska, et ei oska lihtsalt võtta mis antakse ja rahul olla ning libiseda läbi elu, kergelt, lihtsalt, laginal ... aga samas, samas ei vahetaks ma seda möödunud suve millegi vastu ... las siis olla raskused kohanemises sügisesse või kass või segadus või oskamatus midagi veel tahta ... ma siiski ei kahetse ja rõõmustan et oli ning olen tänulik ... südamest tänulik antud võimalustele ...

... küllap leidub ka tee edasi ...

Kaarna pea oli raske ja nii umbes, et tilluksedki mõtteterad ei pääsenud omi pisikesi radupidi liikuma ...

Oli siis vaja kogu oma elu ühel hetkel pähe kolida, see võttis enda alla kogu vaba, peaaegu vaba ja ka juba hõivatud  ruumi aga ega sellele tobe lind ju enne mõelda ei suutnud kui juba kogu tavaar pähe oli aetud ... siin ta nüüd istus oma raske umbes peaga, mis täis kõiksugu võimalikku ja võimatut kola ning võimetus mõelda, sest mõtted lihtsalt ei pääsenud liikuma, kuigi pimesiku mängimiseks ning küüned persse tagumiseks paistis ruumi kuninglikult olevat.

Pff ... suutis Kaaren artikuleerida kui kõrvuk oma suurte silmadega küsivalt talle otsa vaatas. Krätsu oli karudelt nii mõndagi õppinud ning sai aru. Väike kakk ronis korra lähima põõsa alla ning tuli hetk hiljem mingi naljaka kollase toru ja vähe kulunud klantspildiga Kaarna juurde tagasi. Enne kui Kaaren mõtlemise peale mõeldagi jõudis oli krätsu kollase toru ta kõrva juurde asetanud ning puhus, nii mis väikesed kopsud võttis toru ühest otsast sisse.

Kogu ümbrus kajas veel mitu aega kumedast udupasuna hüüust ning see, mis Kaarna peas toimus, on ilmselgelt sõnadega kirjeldamatu ... Pimesiku mäng oli lõppenud ja kõik kola oli kolinud pea tagumisse nurka, sest eespool polnud enam ruumi, seal oli vaid udupasuna hüüd ning mälupilt klantsfotost, väikese kaku käes. Fotol oli suur sinine meri mis kaetud valgete vahujänestega. Kõrvuk ise oli ammugi nelja tuule poole kadunud oma fotoga, ent kollane udupasun vedeles Kaarna kõrval pingil.

Jahh, võib olla tõesti, otsustas Kaaren, kui mõtted taas end vähekene liigutada julgesid, ei olegi ammu puhkust võtnud võib olla kuluks väike keskkonna vahetus marjaks ära, ning ta alustas pikema planeerimiseta lendu, sihiks lähim rannik.

Ma ikkagi suudan veel üllatuda ... või oleks õigem öelda, inimesed mu ümber suudavad mind ikka veel üllatada, nii heas kui halvas ja vahel on üllatus sedavõrd suur, et ei oskagi seda sõnadesse panna.

Suumulk vajub lahti ning mõte on halvatud. Edasi mõeldes võib veel vaid tagantjärgi targutada, et süda aimas ette või sisetunne hoiatas, et  harjavarrest võib tulla pauk ... aga mis sa ära teed, kui enese usk, uskmatus, lollus, naiivsus või vähene fantaasia saavad võitu ja juba ongi hari käes ning äkitselt kärgatab kõu, silmad paisuvad peas suureks nagu Rossi hülgel ning meel on hämmastust pilgeni täis, teadmata samas õieti, kas peaks naerma või nutma.

Nojah ja siis aju natuke tõrgub aga vaikselt teadvustab juhtunut, ning peale hakkab analüüs sisekõnelise selgitustööga ja kuigi üldse ei tahaks või ei julgeks tunnistada tekib mingisugune arusaam ning emotsioon, mis siis vastavalt üllatusele on kas üdini kõikehõlmavalt õnnelikuks tegev või südame põhjani kurvastav-vihastav, retooriliselt kirjeldatav küsimusega - kes oleks uskunud?

Aga mis edasi?

Vahel korraldub maailm ümber, mõnikord aga sõidab vana kord oma inertsusega lihtsalt üllatusest üle ning kumb versioon parasjagu käiku läheb, sõltub juba suuresti üllatuse omadustest ning üldisest eluehitusest.

Jahh, ja kuigi ma siiralt usun, et üllatumine on tegelikult on hea, on ehituse ümber kukkumise ähvardus üsna hirmus sest pole päris kindel kas ise jõuab alt ära või ei ning see tekitab õõva, sest enese elu on ometi suur asi.  

Mul on üks tädi, see tädi on vohh nii! ...
Nii võib laulda küll ja tunda kerget pistet hinges.

Kui ma sündisin oli mul neid kolm (neid sõtselisi tädisid siis), kõik isast vanemad. Kõige vanem tädi tegi suitsu, jutu järgi teismeliseeast peale ja minuteada lõpuni välja, ning sõitis koolilapsena oma kooliportfelli kelguna kasutades toompea järskudelt nõlvadelt alla, hoolimata keelitustest, et see pole ilus. Jahh ja talle meeldisid varesed. Minu mälestustes istub ta ikka meie suvises tagaaias kohvitassi taga, lokid hallides juustes suits käes ja kraaksub kähedal valjul häälel võidu posti otsas istuva suure vana varesega. Minu suhe tädisse oli lapsepõlves pehmelt öeldes abivalentne, ma armastasin kõiki oma tädisid siiralt ja aupaklikult, aga ma päriselt ei suutnud leppida väitega, et minu issi on tema vend ning ka ei meeldinud mulle südames et ta mind kakajunniks kutsus, kui mul parasjagu jonnituurid peale tulid. Vanemas aes jäid alles imetlus ja huvi selle riukaliku naisterahva kadetama panevalt hea mälu soppidest kõlavate lugude vastu.

Teine tädi, ohh, tema oli alati suvine lemmiktädi, korra paar sai iga suvi tema juures kuurortlinna Mere puiestee  pikkade raamaturiiulitega korteris mõned päevad suvitatud. Tal oli kõige ilusam soolatoos ning tema valmistatud kohv oli meistriteklassist. Tema juurde minnes sai alati ka turult läbi käidud ja maasikaid ostetud, ning muidugi need rannaskäigud, jalutused tädi väikese krantsiga, ööd diivail, mille peatsis valvas vanaisa fotoportree, äiketormid, südamlikud jutuajamised pikale venivates suvistes pärastlõunates, täditütred ja tütretütred, omlett, väike kuurortlinn oma kiikude ja muuliga, tädi kirjutatud retseptid, millest jagus järgmise aastani vähemalt, ning tädi muhe naer, vahe mõistus ning alati natuke räpane põll. Ning hiljem tema 80. juubeli puhul sisse loetud mälestused, mis oma tuttavliku hääle ja muhedate juttudega, paratamatult paneb heldima, ning soov südamest naerda jääb saatma, alati.

Ja kolmas tädi, kes on kogu minu lapsepõlve on elanud kusagil kaugel ja metsa sees, ning seetõttu jõudis külla vaid kole harva. Kelle laste arvu sain selgeks alles kunagi hilises teismeaes, ning kes teeb maailma kõige paremat pohlamoosi ning marineeritud seeni, kelle mõistus on olnud kogu aeg sama vahe kui temal õdedel ja vennal, kes ei ole sugugi vähem riukalik kui tema kõige vanem õde, ning kelle ma tunnen eksimatult ära ükskõik kus, kuna elus ei ole kedagi, kes praegu mu isaga rohkem sarnaneks. Sama hääl, samad kõnemaneerid, nõudlikud küsimused, samad näojooned, sama tõrjuv-tõre hoiak ...

Seisime õega matustel kõrvuti ja vaatasime isa ja noorimat tädi, ning püüdsime isekeskis meelde jätta tähtsamaid detaile, sest tundus, et harva on inimesel võimalus pilk ajapeeglisse heita.

Nii vaikseks kõik on jäänud mu ümber ja mu sees ... võiks öelda, tsiteerides klassikalisi tüvitekste.
Aga mis seal ikka, ega kogu aeg ei peagi patrama, kuigi samas hea oleks, kui vahel tuleks mõni mõte mida tahaks jagada. Ei tea kas vanusest või elusituatsioonist või kes teab millisest muust põnevusest pole ammu olnud ühtegi jagatavat mõtet, kuigi on olnud üksjagu ilusaid hetki. Jahh, ilu pole elust, sugugi otsa saanud, jagub teist nii mõnelegi poole, eriliselt just ümbritsevatesse inimestesse ja loodusesse laiemalt. Aga ilu jagamisega on nagu, kadedus ning sõnade väljenduslikkuse piiri tunnetamine kipub sageli jagamisekihust endast võitu saama ja nii jääbki kõik enda ja kaasolijate vahele. Jahh ja igav ka ei ole olnud, on olnud kuidagi huvitavalt vaikne lihtsalt, või pigem rahulik või, kes teab kuidas seda kõike kirjeldada, mis on olnud see elu siin vahepeal. Suures osas nagu ikka, ainult natuke vanem kui varem, täiesti märkamatult tabasin viimast ükspäev. Käisin mööda tänavat ja nägin kampa noori, uljaid, paljapäiseid, rõõmsaid, värskeid ja räuskavaid üliõpilasi, vemmeldava vere ja säravate silmadega kampa ja tabas äratundmisrõõm. Mitmeid tunde ja kuid on veedetud täpselt samamoodi mööda linna jultunult ringi möllates ja kui meeletult hea see on olnud. Aga samas, endal ei ole veri enam päris see, kuidagi iseenesest, märkamatult, on elu lihtsalt läinud edasi ja aeg käinud läbi vere ja kuidagi tahtmatult ning vastupandamatult viinud meelegi kaasa, kuhugi edasi, nii et kõik on meeles, iga tundeliigutus, iga tegu peaaegu ka iga nägu ning paik, aga tunne on uus, teistsugune, selline mis paneb muhelma ja sunnib mütsi pähe tõmbama, korralikult üle kõrvade, ning hääl ei ole enam nii vali. Lisaks on linn ja selle elu kuidagi saanud koduseks, misläbi, on peale tulnud teatav laiskus olemises, uuest elust ja paigast tulev elevus, mis segunenud teatud tähelepanuvajaduse avastamisrõõmu ning ujedusega ja aukartusega on asendunud meeldiva äratundmisrõõmu ning mugavusega, nautlemisega, mingil hoopis teise moel... jahh nii ongi, aga väljas, väljas on kevadine, juba on, kuigi on veel lund ja on veel külma, on palju ka kevadet ning päikest.
Ja see, see on hea.

"Bush, te olete nõrkh!" ütles Kaaren peeglisse vaadates....
"Mina? Mis mõttes?" Küsis Bush, peeglist suurte nukker-hämmeldunud ratassilmadega Kaarnale otsa vahtides.
Kaaren pööras pea ära.
Möödunud oli terve suvi, otsa oli saamas juba ka sügis.
Juhtunud oli kõiksugu häid ja hulle tükke, ent ikka ootas ta mingit ilmutust, mingit märki, midagigi.
Ja ei midagi.

Aga kas ta üldse oskas märgi ära tunda, kas ta oli üldse valmis märkama midagi, kui see elu senisest keerulisemaks tegi.Kaaren polnud enam sugugi nii kindel. Lind pööras pilgu taas peeglisse, Bush oli ilmselgelt solvunud, torutas nurgas mossitavalt huuli ning põrnitses Kaarent kulmu alt vaid poole silmaga. Kaaren tundis, kuidas miski nööris kõri, ta koputas nokaga vastu peeglit.

"Kuule, Bush, anna andeks!" sosistas ta. Bush vaikis, ent ta pilk oli juba märksa sõbralikum.
"Nõrk oled sa küll, ent see pole sinu süü, või noh ... on küll, aga ..." pobises Kaaren kuhugi noka alla.
Bushi näos oli trots, ta surus nina vastu klaasi ja näitas Kaarnale keelt.
"Need sinu unenäod, need ajavad mu hulluks. Niisugust igatsust, niisugust kõikehõlmavat igatsust ning armumist täis unenägusid on raske taluda." üritas Kaaren selgitada, "mina olen ka nõrk, noh ... ja piinlik on, lihtsalt ilmatuma piinlik on jälle olla nagu 16-aastane.".

Bush vaatas Kaarent, näitas talle trääsa, keeras selja ning jalutas minema.
Järgmisel hetkel oli Kaaren oma turris peegelpildiga üksi, nagu ka kõige selle kummalise tundemöllu ning rahulolematusega. Ta sai aru küll, et see oli tema asi korda ajada, ent kui ta ei saa, ei või, ei taha, mis siis?

Kas teate, need ööd, need ööd kus on niipiisavalt soe, et jahedus pingilt tuppa ei kohuta, ja kus piiritajad peaaegu keskööni tuhmsinise taeva all tiirutavad ning mil Kuu on suur ja peaaegu täiuslik ketas (mitte mingi õõbi kahemõõtmeline projektsioon) ning tuleb nähtavale juba küllalt varasel õhtupoolikul ...

need ööd ajavad pööraseks, käid muudkui ringi nagu kuutõbine munas kana ning ei jõua ära imestada, kui teovõimetu võib inimene õigupoolest olla, samal ajal aga lahmab peas mõte mõtte järel kuhugi põhjatusse ruumi, nii et ei saa sabadest kinni ega miskit selgeks, mõtted on suured ja segased ja läbivad pead sellise impulsiivsuse ja kiirusega, et tekib hirm, et peakoor läheb üks hetk selle pinge all lihtsalt katki ... jahh ja silmad, need kilavad ning aina rändavad midagi kõõriti otsides ringi, otsides midagi millest kinni haarat, millest saada mingi pide, mingi uus teadmine, mis rahustab, mingi asi, mingi inime ... midagigi!

Ühel hetkel leiad endagi tiirutamas nagu piiritaja, rumal rahutus hinges, vantsid, mõtled, vaatad ning tunned kuidas pöörasus ei taandu ... Lõpuks tekib tahtmine saata kirju kuni saab, keppida, üürata, tantsida, maalida, joosta, uluda, kratsida ...
...

kõike ja palju ning samal ajal mitte üldse, lihtsalt, et saabuks vaikus ja rahu, keskendumine, teadmine, vabadus olla niisama ja jääda magama... ja samas pesitseb kusagil tagasagaras aim, et see pöörasus ongi kõik, see mingi lõputu eluvaim ilma milleta elul ei ole maitset, lõhna, häält ...mitte kui midagi nauditavat ning ilma selleta oled kadunud ...

... kas teate?

Üksildane Georg pani oma väikesed aukus kõrvad pea alla ja lõpetas hingamise ... ning oligi kõik ... teisel pool maakera mõni aeg hiljem aga istus kõrvukrätsu, luges nukral pilgul uudisnuppu ning suured krokodilli pisarad pääsesid ta ümmargustest tõllaratta silmadest valla... Üksildane Georg oli viimane omasuguste seast, suur, uhke ning kõrvu ajatajus ka üsna vana, ent väike ökul teadis, et armas auväärt Georg oleks võinud elada kauemgi, temasugustele oli esimene 100 alles keskikka jõudmise aeg ... ning pisarate lohutamatu vool jätkus ... krätsu oli veendunud, et kui Georg ei oleks olnud nii üksik, kui tal oleks olnud mõni omasugune seltsiks, kellega jalutamas käia, ning maailma asju arutada ning vahel nooruslikult möllata, oleks ta veel mõned aastad kui mitte aastakümned vastu pidanud, ning oma elevantsusega maailma rikastanud, kuid nüüd, ähh ... olidki otsas vist kõik, kuigi säilis lootus, et ehk kusagil on mõni Georgi sugulane peidus ja elus.
Kõrvukrätsu vaatas pilti uudisnupu kõrval ning tundis, et ta oli midagi maha maganud ... ta oli näinud Georgist vaid pilte, ent ta tundis, kuidas nad oleksid pidanud tegelikult kohtuma ... ei, kõrvu ei tahtnud ratsutada Georgi-suguste seljakilbil ning teha mälestuseks päevapilte ... ta oleks tahtnud kohtuda, istuda nende kõrval liivas, vahetada pilke ning saada aru, mida õigupoolest tähendab olla elevantkilpkonn ... Kõrvu tegi mõttes Üksildasele Georgile kummarduse, ning salaja ka ühe pai, tõmbas siis teki üle pea ja otsustas rohkem selliseid kohtumisi mitte maha magada.

Miks ei hakand ma baleriiniks ... mõtles kaaren ja võttis järgmise lonksu, kõik need roosad kohevseelikud, krunnid ning baleriinikingad. Rääkimata muidugi loendamatutest peegliees kükitamistest, jala tõstmistest, päkasirutustest, spagaatidest, sirgest seljast ning nina kirdesse poosidest, täis luikede järve saatemuusikat ja lilledes lavataguseid ...
Aga ei, see oli kõik vaid uni, printsessi uni, ning argipäev on õhtud ja ööd ... juunikuu omad, täis tööd ning sekka päevad tulvil loenguid, ettekandeid ja tahakummardusi. Õhk aga on äikest täis, ning põhjas leidub isegi veel äraõitsemata sireleid, toomingaid ning nende uitse ja sügavaid graniiti uuristatud jõesänge oma lavastatud veemängudega.
Jahh ja varasuvine rahutus on ka koos selle õhus haigutava elektriga, mis pilvedest peale surub, nii et pulss tõuseb lakke ja kõik need uimad, mis ajavad pea sassi, olgugi et toas laual ootavad virnad kaanetatud ja kaanetamata tekste läbitöötamist, ning jooksma või võimaluse puudusel muigama ...

... aga baleriinina, ohh, ei ühtki ettekannet ootavat silmapaari ega kavarida, vaid õige kehahoiak ning traagikat täis suured silmad!

Kaaren vaatas peeglisse ... vana ja hall, ta veel ju ei olnud, ent rutakalt pilku pöörama pani too vastuvaatav kuju siiski, ikka seesama nägu, need pisikesed linnusilmad, iseteadev nokk ja upsakas suletutt pealael ... ehh, vahel oleks ju võinud peeglist vaadata vastu keegi muu, näiteks tüdruk, kes oli sündinud silmad vesise koha peal ning kelle üks silm, sihtis aina kuhugi eemale ja ära, sinna kus elasid ulgukilpkonnad ... või hoopis sita-hipi, kelle woodstock on läbi, ent peas ikka veel kepisonks ... või Rossi hülge moodi alustassi suuruste nööpsilmadega mõmmik, kes ootab ainuliselt kaisukarude piknikupäeva ... või keegi neljas, keda Kaaren teadis enda sees oma äraspidist saladuslikku elu elavat. Aga peeglist passis ikka ainult too must lind, vaata kui intensiivselt või tihti tahes ...
Lind jäi väljast ikka linnuks, mustaks ja nokaga ...

"muinasjutud õpetavad sindki elama ... " mäletate seda laulusalmi ... Ma ei tea kuidas selle õpetamisega täpselt on, aga mingitel hingekeeltel mängivad nad küll. Seejuures pole üldsegi oluline, kui uus või vana muinasjutt on või missugusi leierdatud väärtusi ta kannab või missuguse šlehviga ta kinni on köidetud ... on vaja vaid juhuslike asjaolude kokkulangemist saatuse tahtel ning hing heliseb. Sisse poeb selline igatsuslik eluilu unistus ja kiipsiv igatsuslik äratundmise valu, mis pahandab, et taolist tiivulist tunnet kinni ei mõista hoida. Samas saad juba isegi aru, et vabadus ongi selle tiivulise üks pärisoma, mistõttu kogu püüdmise mõte arutu on ...
Ja nii ei jäägi muud üle kui lasta lool kanda ja nautida, kuni antas ... lummatus ning ohked võivad ka olla ... Hiljem aga oled tänulik kõikide nende lugude eest, muusika eest, mis sulle kuulda ja läbielada on antud ning kui miski unustatu meelde on tõusnud siis heidad pilgu oleviku seostele ja parimal juhul katsud nad läbi ...
Too viimane ongi vist see õpetamine, mille suhtes ma endiselt skeptiline olen, sest näidata "kuidas peab" ei õpeta veel "kuidas saab" aga see võib muidugi olla lihtsalt rumala pseudoprobleem ... ... aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida ...

Tahtsin vaid jagada, et olen täna ära tehtud, kohalikes puudeladvus on tagasi kohinad, mis märgivad suve ning kusagil hinges on revolutsioon :)
...

Kaaren armastas inimesi...alguses armastas ta neid kõiki, ent mida aeg edasi, mida rohkem ta sai sisse vaadata nende eluakendest ja mida enam ta puutus neisse ning nemad temasse, seda enam hakkas ta armastama vaid osasid neist. Teiste osas püüdis ta jääda neutraalseks, kuigi see alati ei õnnestunud, sest nad kohutasid teda.

Inimestele oli Kaarna meelest nii palju antud, nad olid kuidagi nii kaugele ja kõrgele jõudnud, ent nad olid oma olemuselt ikka need samad karjas elavad loomad, kes kunagi ajaloo alguses. Neil oli potentsiaali, ent see, mis suurema osa neist tiksuma pani, oli ikkagi iidne olelusvõitlus, teistele koha kätte näitamine, trügimine, nääklemine ning Endale aina suurema torditüki krabamine ning Kaarnale tundus, et põlvkond põlvkonna järel imbusid nad ikka ja uuesti läbi oma konnatiikide konsentreeritud kiivusest, kibestumusest, tigedusest, kättemaksu- ja võimuihast.

Mingi naiivne alge ütles Kaarna sees, et kogu oma vaimse kapasiteediga võiksid inimesed olla õnnelikud, hoida ja armastada, hedoneerida, lõbutseda, seigelda, luua imelisi meistriteoseid nii endist kui oma eludest, jne. Ent mida enam ta inimesi tunda sai, seda enam sai selgeks, et õnn, armastus, lõbu, seiklused ning meistriteosed ei olnud enamuse jaoks argipäev. Need hüved olid lubatud vaid vähestele, kes looduse abiga või enese pingutuste ning sageli ka raske töö ja vaevaga olid suutnud kummastada end normist välja, mõnda naljakasse äärmusesse.

Kuldsel keskteel oli elu teistsugune, seal oli argipäev, et inimene, kes sõnade järgi oli armastatud, ehmatus ning kohmetus peaaegu halvatuseni kui mõni uus tuttav talle ootamatult hästi ütles või kukkumisest säästmiseks käest haaras. Seal oli normaalne, et lastetoast sai igaüks muuhulgas kaasa vähemalt elementaarsed vaimsed ja füüsilised valuvõtted ning selleks, et pälvida positiivset tunnustust, piisas sellest kui olla jultunud ja loll, pikaajalisema edu tagas muidugi pakett jultumusest, kavalusest, egoismist ning sihikindlusest. See kõik hirmutas Kaarent, sest see nakkas, ning tiivad ei kandnud ...

Kaaren pigistas silmad kinni ning lootuses, et on keegi, kes kuuleb, soovis meelekindlust või poole võrra lindu juurde ...

Heh.....Kaaren tundis kuidas tigedus oli ta peaaegu kringliks keeranud... kahju hakkas nii endast kui kõrval lamavast Iiahi varjust (Iiahi vari oli pärit lambalt, kes kadus tee peal, Kaaren lootis, et ta oli leidnud endale hea kodu ning kadus eesmärgistatult ning teadlikult) ...
Kaaren üritas liigutada oma varbaid, et pääseda pakku sellest hirmsast paigast, kuid ei miskit, prussaka majade kleepaine töötas suurendatud kogustes hästi ka lindude ning varjude peal ehk Kaaren oli kindlalt tänavasillutisele kleepunud ning polnud lootuski, et ta lähiaegadel siit tagahoovist välja pääseb ...

Kaaren oli kuri enda ja maailma peale ... Ta vaatas üles pimeneva taeva poole ja uskus end peaaegu nägevat toda kummaliselt valusa huumorisoonega ja paksude vuntsidega naist pilveserval muhelemas ... Ei, Kaaren polnud veendunud, et see oli tema süü, aga ta oli kindel et oma roll oli sel huumorisoonel kindlasti....
Ta oli siin kiuslikus tagahoovis olnud varemgi, ta oli siin olnud, ning teadis kuidas siin asjad käivad. Siin oli maailm teine kui siit väljaspool, siia sattudes maailm muutus, ning siit ei saanud välja minna ning kui oleks saanudki, siis Kaaren polnud päris kindel, kas maailm üldse oleks olnud sel hetkel kusagil mujal teistsugune, ilusam ja parem või nii, Talle tundus et see tagahoov, külmade hallist kivist seinte ning hingematva kibedusega oligi sel hetkel kogu maailm. Kaaren vaatas Iiahi poole, tundus et eeseli vari oli lamedamaks muutunud, ning ta tegi talle lohutuseks pai.

Kaaren püüdis meenutada, millal ta siin viimati oli olnud, talle tundus, et see oli enne kui ta kõrvuga kohtus, sest kõrvuga oli pool maailma kibedusest üldse ära kadunud, kuid samas ... miski selle mälestuses ei lõhnanud päris õigesti. Siin tagahoovis ei lõhnanud miski muidugi päris õigesti, siia akumuleerunud kibestumus ja enesehaletsus ja ülekohtu tunne, kurbus ja viha olid siinse õhu muutnud raskeks ning läppunuks, nii et ükski õige lõhn poleks mõelnudki siin end lahti laotada.

Kaaren tundis, et siia sattumine pidi olema karistus või näpuviibutus, kuid Kaaren polnud päris kindel, et mida ta valesti oli teinud. Ning mille pagana päralt ei olnud ta saanud ühtegi hoiatust, mingid sildid või viidad oleksid võinud ju teepeal olla ...

Siinne äng, see kleepus Kaarna sulgede külge ning see kole kibedus puges nokavahelt pähe, kuigi Kaaren noka teadlikult kõvasti oli kinni surunud. Ning siis hakkas pihta ... Kaaren tundis kuidas ta elus oli liiga vähe vihmavarje ja lilli, ning see tegi ta ilmatuma kurvaks, kurbus süvenes kui ta vaatas Iiahi varju, ning nägi kui lühike saba tal on ... pisarad tükkisid silma ja ülekohutu tunne võttis võimust ... äkitselt oli kõik hirmus valesti ning Kaaren ei suutnud enam meenutada, kuhu ta teel oli olnud kui ta siia sattus, ning mis oli juhtunud enne ning mis plaan oli olnud järgnevaks. Ta meeled oli täielikult vallanud kurbus, iseenda, Iiahi, kõrvu ja maailma pärast ning tigedus, sest ta ei saanud minema minna ning see kõik sulas kokku tülgastuseks....

Korraga surus Kaaren silmad kinni, talle meenus kusagilt, et siit tagahoovist sai minema vaid ärgates, seega tuli magama jääda...ta kükitas, silitas Iiahi selga ning mõtles nii kauneid mõtteid kui suutis segamini nii uniste mõtetega kui meelde tuli....
... kusagil väikestes tagasagarates oli aimata lootust