Rebides katkendeid klassikute laulutervikuist
... sai välja võetud kaart
ja üllatunult leidsid ennast Lollakate Maalt.
Siin kraavipervel istud nüüd, pea kohal sinav kumm,
su tulevik on hägune ja minevik on tumm.
Sa hädavares oled. Ja siis? Ükskama kõik.
...
Kaaren istus ja jõi sinise leevikesega klaasist lonksu piima ... ta vaatas sinist leevikest ja nokka mööda tõusis muiglik irve ... "Leevike, " mõtles Kaaren ja silitas leevikese klaassiledat ja potisinist kõhtu ... "Hädavares!" mõtles leevike ja isegi ei liigutanud ennast.
Kaaren jõi kiiresti klaasi tühjaks, pesi puhtaks ning pistis ära kappi ... "... aga vähemalt, mitte klaasist!" mõtles Kaaren.
Kaarna elu polnud kunagi olnud selge ja piiriline vaid alati midagi natuke kahtlast, segast, hajuvat ja kusagil millegi vahel olevat ... Alati oli justkui vaid hetk enne teadmata tulevikku ning just seeläbi tähtsusetu ... Kaaren aina ootas midagi, mis saab olema, mis saab tulema, mis on peidus ning kohe-kohe algab, näitab, teeb ... tema ise oli selles kõiges üks passiivne tegelane, temaga justkui pidanuks ise juhtuma ... kusagil või midagi....
Kaaren lootis, et kellelgi või millelgi oli tema jaoks plaan, ning tema ei pidanud muud kui kannatlik olema.
Kaarna kannatus hakkas aga katkema, ta ei petnud enam ennast ära, ta tundis, et ta on juba piisavalt olnud ka, ja potentsiaal, see oli kasutamata, mitte keegi ega miski polnud sellega midagi teinud, ning see hakkas kuivama, närbuma, kuluma, otsast eiteakuhu otsa saama.
Kaarent oli haaranud ärevus, mis mässis teda endasse, ning sisendas, et tuleb tegutseda nüüd, hakata end kohe liigutama, tõusta tuhast ...
Ta mõtles ja nuputas ning astus enda arust geniaalselt kombineeritud samme, ent kõik veeres edasi hernena, lapredades ja vale trajektoori mööda ...
Ärevus kasvas, ent Kaaren sai aru, et ei, et jaa, et oota, et peatu, et vait! ... oli vaja mõelda, oli vaja vaikust ... jahh oli vaja ... aga see oli ju juba olnud? ...
Kaaren istus maha ja kallas endale klaasi piima ...
teisipäev, mai 03, 2011
laupäev, aprill 23, 2011
pühapäev, aprill 17, 2011
Kaaren kükitas laguneval katuseräästal ja vaatas vaid meeter jagu allpool laiutavat vett, mis tema peegelpilti vaikselt katuse alla jääva maja uksest ja akendest sisse kandis ... oli hall ja märg, kaela sadas uduvihma, kuid Kaarna meelest sobis see suurepäraselt siia ümbrusse ja olustikku ... ainult natuke liiga palju inimesi oli seekord, leidis ta, kui kõrvad püüdsid kinni järgmise hõike ja laulujoru, mis kostisid lähdel ulpivast kanuust. Ega muidu poleks neist inimestest vast hullugi olnud, ent kaaren oli natuke nördinud, et need aina ja aina ta poole näpuga näitasis ja hüüdsid: "Vaata, varest!" ...
Kaaren oli tulnud suurt vett kaema koos Kõrvukrätsuga, kes parasjagu täiesti unustamatult valgel mustaträpsulisel kaelkirjakul möödavuhisevate kanuude, paatide ning tuule tekitatud lainete harjal ringi kappas. Hetketi ta peatus ja puhkas hiidpuude sammaldunud okste veepeegeldustel jalgu või pistis kaelkirjaku seljal istudes noka vette ja lasi märgadel paju-utudel seda kõditada. Aegajalt tõi ta aga kuuldavale kummalisi huikeid, mis kui kõlakojas veeväljalt vastu kajasid ning krätsu silmadesse helkleva ärtundmisrõõmu sära tõid....
Kaaren sai aru, nähtavasti oli ta sõber sellistelt avardatelt aladelt pärit ning igatses seda ning teiste omasuguste huikeid omajagu... Kaaren vajus mõttesse, tema sisse tõi see vesi mingi veniva ning natuke nukra rahu ja üksinduse ja ta sai aru ka sellest, ei tohtinud unustada pealisülesannet, mis ootas lahendamist, ei tohtinud lasta end eksitada, sest kindel sai lõpuks olla vaid ühes, tema ise on ainus, kes on jääv ... Ja wohl, mõtles Kaaren ...
Kaaren oli tulnud suurt vett kaema koos Kõrvukrätsuga, kes parasjagu täiesti unustamatult valgel mustaträpsulisel kaelkirjakul möödavuhisevate kanuude, paatide ning tuule tekitatud lainete harjal ringi kappas. Hetketi ta peatus ja puhkas hiidpuude sammaldunud okste veepeegeldustel jalgu või pistis kaelkirjaku seljal istudes noka vette ja lasi märgadel paju-utudel seda kõditada. Aegajalt tõi ta aga kuuldavale kummalisi huikeid, mis kui kõlakojas veeväljalt vastu kajasid ning krätsu silmadesse helkleva ärtundmisrõõmu sära tõid....
Kaaren sai aru, nähtavasti oli ta sõber sellistelt avardatelt aladelt pärit ning igatses seda ning teiste omasuguste huikeid omajagu... Kaaren vajus mõttesse, tema sisse tõi see vesi mingi veniva ning natuke nukra rahu ja üksinduse ja ta sai aru ka sellest, ei tohtinud unustada pealisülesannet, mis ootas lahendamist, ei tohtinud lasta end eksitada, sest kindel sai lõpuks olla vaid ühes, tema ise on ainus, kes on jääv ... Ja wohl, mõtles Kaaren ...
neljapäev, aprill 14, 2011
Vahel, tulevad inimesed...need kõige kallimad, need kellega oled jaganud oma elu, maailma ja/või iseennastki, need kes peaksid sind teadma ja tundma läbi ja lõhki ning kellega lähedus on peaaegu käega katsutav, välja kõige kummalisemate ja kohatumate ning mõistmatute avaldustega sinu kohta.
Ja kui sa kuidagi ei suuda nende avaldustega nõustuda, sest ükskõik kui avatud ja/või kriitilise pilguga sa neid ka mistahes poolt ei vaataks, tunduvad nad ikka algusest-lõpuni väärad...tegib sees ärevus ja mõistmatus....enam ei tea kas õelalt naerda või kurptuses nutta.....hinge matab mingi lõpmatuna tunduv pettumus, sest enam ei olegi miski päris...
Ja kui sa kuidagi ei suuda nende avaldustega nõustuda, sest ükskõik kui avatud ja/või kriitilise pilguga sa neid ka mistahes poolt ei vaataks, tunduvad nad ikka algusest-lõpuni väärad...tegib sees ärevus ja mõistmatus....enam ei tea kas õelalt naerda või kurptuses nutta.....hinge matab mingi lõpmatuna tunduv pettumus, sest enam ei olegi miski päris...
kolmapäev, aprill 06, 2011
Kaaren istus ilukuuse käharal oksal ja püüdis oma pilukil silmadega loojuva päikese kiiri...
Ta ussitas seest, ning ta teadis et taolise ussitamise vastu aitasid kõige paremini sõbrad ja päike ja ilusad mõtted. Päike oli, sõber ka mõtles Kaaren ja vaatas alla Kõrvukrätsu poole, ilusate mõtetega oli raskem... nad ei tahtnud kuidagi peas püsida, aina ja aina võtsid vanad andestatud kui unustamata asjad mõttemaad endale ning trots tuli sisse... Kaaren ei sallinud seda trotsi, see tõmbas ta vimma ning tegi tigedikuks, ta ei tahtnud olla tigedik, aga tema minna laskmise oskused olid õige viletsad ja ta oli liiga väike, et paremaid omada....
Kaaren oli astunud viimasel ajal oma tormlemise käigus nii mõnelegi varbale ja see tõi kaasa vajaduse vabandada, ta oli seda teinud, ning teadis, et asja pärast, tal oligi olnud kahju, kahju oli rohkemgi kui vabandusi, aga trots ei lasknud rohkem vabandada...trots muudkui õiendas Kaarnaga, et miks ta alati ja kogu aeg vabandab...see polevat üldse vajalik....et ta teadvat ju isegi, et teised küll keegi ei vabanda, nad teavad, mis nad teevad, nad teavad, et neil on õigus ja neil pole põhjust vabandada... Võta ennast ometi kokku ja ela oma tegudega nagu teised....teod on ju alati õigustatud... sisendas trots Kaarnale ning pani ta ussitama....
Kaaren ei tahtnud olla nagu teised, Kaaren tahtis olla rahul, aga ta ei osanud lepitada endas elu vastuokslikkust, milles kõigele võis leida õigustuse ent samal võis jäädagi vabandama selle pärast missugune sa oled.
Päike oli kadunud....Kaaren heitis pilgu uuesti maas sebivale krätsule. Kõrvukrätsu ukerdas parasjagu kuuse all ja sättis väikesi pruune mängukarusid paremini laste tuletõrjeauto kasti. Krätsu oli kogunud mängukarusid juba mõnda aega, ta tõi neid oma erinevatelt retkedelt linnaparkidesse, kus väikelapsed olid karud maha unustanud või hoopis ära visanud. Öölinnul oli juba seitse mõmmikut, mõni istuv, mõni seisev, mõni hele pruun ja mõni tumepruun, mõni riietega mõni ilma, mõni kulunum ja mõni pärisuus. Kõik seitse karu oli sätitud selle sama ilukuuse alt leitud mänguauto kasti. Kui Kaaren kord küsis mida sõber oma karudega teeb oli too selgitanud, et tegemist on mõmmikukomandoga, mille ülesandeks on olla valvel ja sõita appi, kui keegi kvartali lastest või lindudest peaks hätta sattuma. Kaaren oli olnud natuke skeptiline ja küsinud seepeale, et kuidas komando teab, et keegi on hädas. Selle küsimuse peale osutas Kõrvukrätsu justkui iseenesest mõistetavalt marukaruks nimetatud mõmmiku ninale.
Kaaren läks alla krätsu juurde ja aitas mõmmikute paigutamisel. Nokaga nende pehmeid ja karvaseid kogusid sättides ja tumedatesse nööpsilmadesse piiludes sai ta aru, mida krätsu oli silmas pidanud, kui ta marukaru ninale oli osutanud - karu, saab aru.
Ta ussitas seest, ning ta teadis et taolise ussitamise vastu aitasid kõige paremini sõbrad ja päike ja ilusad mõtted. Päike oli, sõber ka mõtles Kaaren ja vaatas alla Kõrvukrätsu poole, ilusate mõtetega oli raskem... nad ei tahtnud kuidagi peas püsida, aina ja aina võtsid vanad andestatud kui unustamata asjad mõttemaad endale ning trots tuli sisse... Kaaren ei sallinud seda trotsi, see tõmbas ta vimma ning tegi tigedikuks, ta ei tahtnud olla tigedik, aga tema minna laskmise oskused olid õige viletsad ja ta oli liiga väike, et paremaid omada....
Kaaren oli astunud viimasel ajal oma tormlemise käigus nii mõnelegi varbale ja see tõi kaasa vajaduse vabandada, ta oli seda teinud, ning teadis, et asja pärast, tal oligi olnud kahju, kahju oli rohkemgi kui vabandusi, aga trots ei lasknud rohkem vabandada...trots muudkui õiendas Kaarnaga, et miks ta alati ja kogu aeg vabandab...see polevat üldse vajalik....et ta teadvat ju isegi, et teised küll keegi ei vabanda, nad teavad, mis nad teevad, nad teavad, et neil on õigus ja neil pole põhjust vabandada... Võta ennast ometi kokku ja ela oma tegudega nagu teised....teod on ju alati õigustatud... sisendas trots Kaarnale ning pani ta ussitama....
Kaaren ei tahtnud olla nagu teised, Kaaren tahtis olla rahul, aga ta ei osanud lepitada endas elu vastuokslikkust, milles kõigele võis leida õigustuse ent samal võis jäädagi vabandama selle pärast missugune sa oled.
Päike oli kadunud....Kaaren heitis pilgu uuesti maas sebivale krätsule. Kõrvukrätsu ukerdas parasjagu kuuse all ja sättis väikesi pruune mängukarusid paremini laste tuletõrjeauto kasti. Krätsu oli kogunud mängukarusid juba mõnda aega, ta tõi neid oma erinevatelt retkedelt linnaparkidesse, kus väikelapsed olid karud maha unustanud või hoopis ära visanud. Öölinnul oli juba seitse mõmmikut, mõni istuv, mõni seisev, mõni hele pruun ja mõni tumepruun, mõni riietega mõni ilma, mõni kulunum ja mõni pärisuus. Kõik seitse karu oli sätitud selle sama ilukuuse alt leitud mänguauto kasti. Kui Kaaren kord küsis mida sõber oma karudega teeb oli too selgitanud, et tegemist on mõmmikukomandoga, mille ülesandeks on olla valvel ja sõita appi, kui keegi kvartali lastest või lindudest peaks hätta sattuma. Kaaren oli olnud natuke skeptiline ja küsinud seepeale, et kuidas komando teab, et keegi on hädas. Selle küsimuse peale osutas Kõrvukrätsu justkui iseenesest mõistetavalt marukaruks nimetatud mõmmiku ninale.
Kaaren läks alla krätsu juurde ja aitas mõmmikute paigutamisel. Nokaga nende pehmeid ja karvaseid kogusid sättides ja tumedatesse nööpsilmadesse piiludes sai ta aru, mida krätsu oli silmas pidanud, kui ta marukaru ninale oli osutanud - karu, saab aru.
teisipäev, märts 15, 2011
Kui ei suudeta leppida vähemaga kui Kuu ja tähed, siis tundub, et ei jää muud üle kui kosmonaudiks hakata, mõtles Kaaren ja libistas end pildi servast tagaplaanilt maha ...
Ei rohkem ei tulnud oodata, sest oli saanud selgeks, oli vastuvõetud otsuseid ning tehtud valikuid....ning imesid ei juhtunud ... kõik Kaarna salasoovid olid selles osas luhta läinud ... kunstnik oli sunnitud nentima et pilt ei töötanud ... oli küll armas ning natuke aega ka huvitav, ent muutus peagi üksluiseks ... võib olla kunagi hiljem, julgustas ta musta õnnetut lindu ...
Ja Kaaren sai aru, et nüüd tuleb minna, tuleb kaduda silmapiiri taha või peituda puu otsa. Jahh, aga selgusetu oli hetkel veel, et kuhu suunas tuleb minna... Kaaren vaatas vasakule ja paremale, tõepoolest raske valik, tuli natuke aru pidada ja välja mõelda, sest sihitu ekslemise jaoks oli liiga palju armastust koormaks ... jahh armastuse võis selle väljamõtlemise ajal raamatute vahele tallele panna, sest polnud ju kadunud lootus, et keegi selle hunniku kunagi ära teeniib ....
Ei rohkem ei tulnud oodata, sest oli saanud selgeks, oli vastuvõetud otsuseid ning tehtud valikuid....ning imesid ei juhtunud ... kõik Kaarna salasoovid olid selles osas luhta läinud ... kunstnik oli sunnitud nentima et pilt ei töötanud ... oli küll armas ning natuke aega ka huvitav, ent muutus peagi üksluiseks ... võib olla kunagi hiljem, julgustas ta musta õnnetut lindu ...
Ja Kaaren sai aru, et nüüd tuleb minna, tuleb kaduda silmapiiri taha või peituda puu otsa. Jahh, aga selgusetu oli hetkel veel, et kuhu suunas tuleb minna... Kaaren vaatas vasakule ja paremale, tõepoolest raske valik, tuli natuke aru pidada ja välja mõelda, sest sihitu ekslemise jaoks oli liiga palju armastust koormaks ... jahh armastuse võis selle väljamõtlemise ajal raamatute vahele tallele panna, sest polnud ju kadunud lootus, et keegi selle hunniku kunagi ära teeniib ....
Kaaren seisis poodiumil, surus oma kraakvarbad kokku ning hüppas sukeldudes vette ...
Vesi oli sini-sinine ning vee all oli kummituslikult vaikne. Kaaren lõi silmad lahti ja vaatas ... talle tundus hetkeks, et ta on taevas, sinisinises raske õhuga taevas, milles lendavad suured lennumasinad. Propellerite ja veskilaadsete tiibadega kirjud voolujoonelised lennumasinad või olid need hoopis kummaliselt peenikeste ja äkiliselt liikuva nelja tiivaga linnud, kes raskes taevas kiirema liikumise nimel on oma pead kilpkonnapea sarnaseks moondanud ... või oli seal nii ühtesid kui ka teisi ...
Kaaren liigutas varbaid ning tuletas meelde, mismoodi see ujumine õigupoolest käis ... jaa, tõepoolest, see oligi natukene nagu lendamine. Suure väärika lennumasina moodi, aeglane lendamine ... ainult et ...
Kaaren ei saanud aru, miks nad selle taeva kasti olid pannud ... lendamisest kaob juu vähemalt pool tema lõbust, kui aina ja aina tulevad seinad ette, kust edasi ei saa ...
Vesi oli sini-sinine ning vee all oli kummituslikult vaikne. Kaaren lõi silmad lahti ja vaatas ... talle tundus hetkeks, et ta on taevas, sinisinises raske õhuga taevas, milles lendavad suured lennumasinad. Propellerite ja veskilaadsete tiibadega kirjud voolujoonelised lennumasinad või olid need hoopis kummaliselt peenikeste ja äkiliselt liikuva nelja tiivaga linnud, kes raskes taevas kiirema liikumise nimel on oma pead kilpkonnapea sarnaseks moondanud ... või oli seal nii ühtesid kui ka teisi ...
Kaaren liigutas varbaid ning tuletas meelde, mismoodi see ujumine õigupoolest käis ... jaa, tõepoolest, see oligi natukene nagu lendamine. Suure väärika lennumasina moodi, aeglane lendamine ... ainult et ...
Kaaren ei saanud aru, miks nad selle taeva kasti olid pannud ... lendamisest kaob juu vähemalt pool tema lõbust, kui aina ja aina tulevad seinad ette, kust edasi ei saa ...
esmaspäev, märts 14, 2011
Tsiteerides kalssikuid
Ära mängi klõuni, kui sul pole klõuni nina!
Ära mängi klõuni, kui sul pole klõuni nina!
Tähepoiss
... ja siis veel sellest, et ma heameelga püstitaks monumendi inimestele, kes võtavad üksikuid kindaid porilompidest üles ja/või tõstavad kuhugi nähtavale kohale või/ja lihtsalt poriste jalanõude levialast kõrgemale...
...Ma paar päeva tagasi kaotasin koduteel nimelt ühe oma kahest roosa-valgekirjust kindast, ta vist pudenes maha siis, kui sõrmed endid kevadpäikses palavuse vältimiseks paljastasid ja ma kindaid tasku pistsin. Kinda kadumist märkasin peaaegu alles koduukse ees, aga kuna kinnud on õde tehtud ja soojad ning armsad, siis üldse ei tahtnud kadumisega leppida. Ma siis vantsisingi murelikult tuldud teed tagasi ja püüdsin, silmi lahti hoides ja teist kinnast käes lehvitades, tabada tuttavat värvi ja mustrit määrdunud lume ja poriloikude sees... Kui juba üle poole tee tagasi olin läinud märkasingi oma kinnut, se oli tõstetud kellegi hea inimese poolt maast poriloigust või selle lähedalt üles ning pandud aknalauale. Kinnas oli täitsa kinda nägu ja mitte isegi väga määrdunud ja märg...
...täh, kniks-kraaps ja kummardus tollele heale inimesele, kes kinda uppumis-surmast ja tallumisest päästis, sa oled monumenti väärt!
...Ma paar päeva tagasi kaotasin koduteel nimelt ühe oma kahest roosa-valgekirjust kindast, ta vist pudenes maha siis, kui sõrmed endid kevadpäikses palavuse vältimiseks paljastasid ja ma kindaid tasku pistsin. Kinda kadumist märkasin peaaegu alles koduukse ees, aga kuna kinnud on õde tehtud ja soojad ning armsad, siis üldse ei tahtnud kadumisega leppida. Ma siis vantsisingi murelikult tuldud teed tagasi ja püüdsin, silmi lahti hoides ja teist kinnast käes lehvitades, tabada tuttavat värvi ja mustrit määrdunud lume ja poriloikude sees... Kui juba üle poole tee tagasi olin läinud märkasingi oma kinnut, se oli tõstetud kellegi hea inimese poolt maast poriloigust või selle lähedalt üles ning pandud aknalauale. Kinnas oli täitsa kinda nägu ja mitte isegi väga määrdunud ja märg...
...täh, kniks-kraaps ja kummardus tollele heale inimesele, kes kinda uppumis-surmast ja tallumisest päästis, sa oled monumenti väärt!
laupäev, märts 12, 2011
Kaaren, tundis kuidas asjad olid taas kusagil nihu läinud, ning tema ja selle pilvepiiril istuva habemiku plaanid ei klappinud ... temal oli ju olnud plaan õnnelikuks hakata, aga see vägev pitsitus südames ja laupa soonivad murekurrud ei ühtinud kuidagi tema õnnelikkuse nägemusega ...
Kaaren teadis küll neid lugusid lunastusest ja vabanemisest ja kõigest heast, mis saabuvat läbi kannatuse, kuid ta ei jaganud usku nendesse lugudesse. Võib olla oli sellesse umbusku segatud ka nende tavapäraste kannatuse populariseerijate tundetud, tühja ja lääge pilguga ning igavese naeratusega kaetud näod, mis ei tekitanud Kaarnas mingit usaldust. Aga tuleb tunnistada, et ennast painavast raskemeelsusest oleks ta täitsa meelsasti vähemalt poole neile kannatajetele jaganud, et nood tõotatud õnnelikkusele sammukese lähemale aidata. Sest see oleks ju igati võida-võida situatsioon olnud ...
... aga oleks ja poleks on vennad ja pidi nende pisike õde ... Kaaren teadis hästi, et seda rasket meelt ei saa ta enda seest kusagile ära sokutada, see oli nii isiklik nii oma ning nii sees, et juba sellest sõnades mõtlemine oli kõrgem pilotaaž ...
Kaaren teadis hästi, aga see ei teinud midagi kergemaks, teadmisest oli siin paganama vähe kasu ja nii vähe oli asju millest üldse oleks kasu olnud. Elu oli Kaarna taas nurka surunud ning habemiku plaanid käisid kõrge kaarega üle tema arusaamise ... ainuke võimalus oli istuda ja mängu jälgida, kuid see polnud sugugi kerge, kui kõik valutas ...
Kaaren teadis küll neid lugusid lunastusest ja vabanemisest ja kõigest heast, mis saabuvat läbi kannatuse, kuid ta ei jaganud usku nendesse lugudesse. Võib olla oli sellesse umbusku segatud ka nende tavapäraste kannatuse populariseerijate tundetud, tühja ja lääge pilguga ning igavese naeratusega kaetud näod, mis ei tekitanud Kaarnas mingit usaldust. Aga tuleb tunnistada, et ennast painavast raskemeelsusest oleks ta täitsa meelsasti vähemalt poole neile kannatajetele jaganud, et nood tõotatud õnnelikkusele sammukese lähemale aidata. Sest see oleks ju igati võida-võida situatsioon olnud ...
... aga oleks ja poleks on vennad ja pidi nende pisike õde ... Kaaren teadis hästi, et seda rasket meelt ei saa ta enda seest kusagile ära sokutada, see oli nii isiklik nii oma ning nii sees, et juba sellest sõnades mõtlemine oli kõrgem pilotaaž ...
Kaaren teadis hästi, aga see ei teinud midagi kergemaks, teadmisest oli siin paganama vähe kasu ja nii vähe oli asju millest üldse oleks kasu olnud. Elu oli Kaarna taas nurka surunud ning habemiku plaanid käisid kõrge kaarega üle tema arusaamise ... ainuke võimalus oli istuda ja mängu jälgida, kuid see polnud sugugi kerge, kui kõik valutas ...
reede, märts 11, 2011
kolmapäev, märts 09, 2011
Kaaren on kaduv kunst...
Kui ta ka alguses peaks olema pikalt esiplaanil, võib ta äkitselt nihkuda tagaplaanile ... järgmisel ootamatul hetkel võivad aga paista ainult tükike nokka või sabasuled, mingi nurga alt ... ning peagi ei pruugi olla nähtaval enam neidki ja siis ongi Kaaren pildilt kadunud ...
Pilt saab hoopis uueks ... ja tõesti, miks ka mitte ... kõik me oleme ju elukunstnikud ning murtud südamete kilde pole enam ammu mõtet kokku lugeda ...
Kui ta ka alguses peaks olema pikalt esiplaanil, võib ta äkitselt nihkuda tagaplaanile ... järgmisel ootamatul hetkel võivad aga paista ainult tükike nokka või sabasuled, mingi nurga alt ... ning peagi ei pruugi olla nähtaval enam neidki ja siis ongi Kaaren pildilt kadunud ...
Pilt saab hoopis uueks ... ja tõesti, miks ka mitte ... kõik me oleme ju elukunstnikud ning murtud südamete kilde pole enam ammu mõtet kokku lugeda ...
pühapäev, märts 06, 2011
Kaaren vaatas öhe ... Jaa, polnud kahtlustki, ta armastas seda linna, ta armastas kevade lõhna ja neid valgusi, ta armastas ka siinseid inimesi ...
Praegu, pimedas öös istudes armastas ta ka neid tehaseid ja suitsevaid korstnaid ning seda öö lummust, mis tegi tolgi ööl siinsed kunstnikud, kirjanikud ja muusikud ... ta vaatas ja kuulas huviga ning nautis iga hetke ...
Tehase trepil rääkis tuttav kirjanikuhärra parasjagu kaunitele piigadele imelugusid oma varsti amputeeritavast jalast. Koduses lokaalis aga, oli linna pundist põlisest üliõpilastest koorunud tolleks õhtuks andekad muusikud, kes avasid kaunitele austajannadele muusika kõikehõlmava lummuse saladusi ... Kusagil baaripukil aga veenis tuttav männimaalija, et tema pikaajaliseks kireks on siiski naesterahvaste kehad, millest saab kõige kaunimad loodusmaalid ning lõppematust õnnest on puudu vaid mõni lopsakam modell ... ning otseloomulikult on ta valmis kõike juba senitehtut eksponeerima, kuid siis tuleb minna kohe ... sest järgmist päeva ei ole ...
Kaaren oli siin linnas elanud juba aastaid ja ta teadis, et järgmist päeva neile kaunishingede imelistele lugudele, aktidele ja muusikale tihti ei tulnudki, nad olid öö loodud, ning hommikuks jäid alles vahel vaid mõned hägused mälestused ning vahel sahtlisse kirjutatud lood ning kapi taha peidetud lõuendid ...
Kaaren tundis seda tuhkatriinu maailma, see oli täitnud nii mõnedki tema ööd, ent praegu ei olnud kaasamängime tema jaoks, ta jälgis teiste mängu ning nautis selle ilu, igatsedes samas midagi, mis oleks päris, mis peaks vastu päikesetõusule ja väljamagamisele, mis oleks hommikuses pohmeluseski käegakatsutav ning ehe ... nagu Underwoodi kirjutusmasin, tärpentiinilõhn ja värvised pintslid, aknalaual kohvitassi kõrval vedelev taevasinine medikas või telefonikõne
...
...
Praegu, pimedas öös istudes armastas ta ka neid tehaseid ja suitsevaid korstnaid ning seda öö lummust, mis tegi tolgi ööl siinsed kunstnikud, kirjanikud ja muusikud ... ta vaatas ja kuulas huviga ning nautis iga hetke ...
Tehase trepil rääkis tuttav kirjanikuhärra parasjagu kaunitele piigadele imelugusid oma varsti amputeeritavast jalast. Koduses lokaalis aga, oli linna pundist põlisest üliõpilastest koorunud tolleks õhtuks andekad muusikud, kes avasid kaunitele austajannadele muusika kõikehõlmava lummuse saladusi ... Kusagil baaripukil aga veenis tuttav männimaalija, et tema pikaajaliseks kireks on siiski naesterahvaste kehad, millest saab kõige kaunimad loodusmaalid ning lõppematust õnnest on puudu vaid mõni lopsakam modell ... ning otseloomulikult on ta valmis kõike juba senitehtut eksponeerima, kuid siis tuleb minna kohe ... sest järgmist päeva ei ole ...
Kaaren oli siin linnas elanud juba aastaid ja ta teadis, et järgmist päeva neile kaunishingede imelistele lugudele, aktidele ja muusikale tihti ei tulnudki, nad olid öö loodud, ning hommikuks jäid alles vahel vaid mõned hägused mälestused ning vahel sahtlisse kirjutatud lood ning kapi taha peidetud lõuendid ...
Kaaren tundis seda tuhkatriinu maailma, see oli täitnud nii mõnedki tema ööd, ent praegu ei olnud kaasamängime tema jaoks, ta jälgis teiste mängu ning nautis selle ilu, igatsedes samas midagi, mis oleks päris, mis peaks vastu päikesetõusule ja väljamagamisele, mis oleks hommikuses pohmeluseski käegakatsutav ning ehe ... nagu Underwoodi kirjutusmasin, tärpentiinilõhn ja värvised pintslid, aknalaual kohvitassi kõrval vedelev taevasinine medikas või telefonikõne
...
...
neljapäev, veebruar 24, 2011
Mul on äärmiselt vähe traditsioone...kuid ma armastan neist igaüht...
...Ühe üsna tüütu end samas meeliülendava pärast ajasin ma end eile õhtul taas pealinna, ning täna õega keel kuus maast lahti, õepoja sikutasime ka kahekesi voodist välja ning kobisime trolli peale, mis viis vabaduse platsile. Seal kohtusime auväärse traditsiooni perre toonud kolmanda õega, koos viis tee mäkke.
Tuli kiirustada, sest ega see va Päike, see ju ei oota hilinejate järgi.
Roosa maja hoovis selgus, et kiirustamine oli ehk ennatlik, kuid nagu ikka - parem karta, kui kahetseda. Siis sõime halvaad ja seirasime õue, kohale oli tulnuid mitmesuguseid, kes rapiiride ja lippude, kes teklite, kes pagunite, kes kaamerate, kes ihukatsjate, kes laste, kes kasukatega... Meie tulime halvaa-kommidega.
Siis ei jäänudki palju muud enam üle kui komm põske pista ning ahetavasse helesinisesse taevasse passida ja oodata....
Oodata ei tulnud kaua, sest Päike juba tõusiski, sellest andis märku seina-ääres peitnud meestekoori lauluhääl. Paljud tulnud võtsid mütsid peast, lõpetasid lobisemise, pöörasid pilgud kõrge torni tipu poole ja laulsid kaasa, meiegi laulsime. Tundus, et kõik laulsid, kes sõnu teadsid, ning kes ei teadnud lugesid paberi pealt ja laulsid ka, ainult need olid vait, kellel isegi paberit polnud....
Kui laul lauldud, oligi põhimõtteliselt valmis.
Lipp oli heisatud, sini-must-valge plagu oli torni otsas vardas, tuulepuudusel ta küll ei lehvinud uljalt, ent juba kaugelt tänavalt oli siiski paista tema pidulikkus, ning hingel hakkas natuke hea.
Siis pidas kosmose uurijast poliitikatädi kõne, mida roosa maja õuele sugugi kuulda ei olnud, sest külm oli helitehnika pintslisse pistnud. Pärast ema rääkis, et telekast oli kuulda küll, hea seegi ...
Pärast kõnet laulsid mehed kooris veel ühe laulu, kes kohaletulnuist oskasid, aitasid kaasa, mina kaa ... sellest laulust on muide mu esimene laulumälestus, ma õppisin ta selgeks lasteaias ja ta meeldis mulle väga. Meeldib siiani.
Siis pidas veel keegi jumalamees kõne, aga ka usk ei saanud külma vastu, nii ei kostnud ka tema sõnad just liialt õuelolijate kõrvu ... seejärel lauldi hea kombe kohaselt ka üks uskujate laul, lauljaks sedapuhku peaaegu ainult seina-äärsed laulumehed ning võis vaid rõõmustada, et mitme mehe häälel on väge, mistõttu tehnikat pole vajagi....
Ja sellega oligi selleks aastaks kõik, võis rahuliku südamega punast Päikeseketast imetledes lahkuda ... mäest alla ja vanemate koju, kilku-munku-võikusid sööma ja kohvi jooma.
...Ühe üsna tüütu end samas meeliülendava pärast ajasin ma end eile õhtul taas pealinna, ning täna õega keel kuus maast lahti, õepoja sikutasime ka kahekesi voodist välja ning kobisime trolli peale, mis viis vabaduse platsile. Seal kohtusime auväärse traditsiooni perre toonud kolmanda õega, koos viis tee mäkke.
Tuli kiirustada, sest ega see va Päike, see ju ei oota hilinejate järgi.
Roosa maja hoovis selgus, et kiirustamine oli ehk ennatlik, kuid nagu ikka - parem karta, kui kahetseda. Siis sõime halvaad ja seirasime õue, kohale oli tulnuid mitmesuguseid, kes rapiiride ja lippude, kes teklite, kes pagunite, kes kaamerate, kes ihukatsjate, kes laste, kes kasukatega... Meie tulime halvaa-kommidega.
Siis ei jäänudki palju muud enam üle kui komm põske pista ning ahetavasse helesinisesse taevasse passida ja oodata....
Oodata ei tulnud kaua, sest Päike juba tõusiski, sellest andis märku seina-ääres peitnud meestekoori lauluhääl. Paljud tulnud võtsid mütsid peast, lõpetasid lobisemise, pöörasid pilgud kõrge torni tipu poole ja laulsid kaasa, meiegi laulsime. Tundus, et kõik laulsid, kes sõnu teadsid, ning kes ei teadnud lugesid paberi pealt ja laulsid ka, ainult need olid vait, kellel isegi paberit polnud....
Kui laul lauldud, oligi põhimõtteliselt valmis.
Lipp oli heisatud, sini-must-valge plagu oli torni otsas vardas, tuulepuudusel ta küll ei lehvinud uljalt, ent juba kaugelt tänavalt oli siiski paista tema pidulikkus, ning hingel hakkas natuke hea.
Siis pidas kosmose uurijast poliitikatädi kõne, mida roosa maja õuele sugugi kuulda ei olnud, sest külm oli helitehnika pintslisse pistnud. Pärast ema rääkis, et telekast oli kuulda küll, hea seegi ...
Pärast kõnet laulsid mehed kooris veel ühe laulu, kes kohaletulnuist oskasid, aitasid kaasa, mina kaa ... sellest laulust on muide mu esimene laulumälestus, ma õppisin ta selgeks lasteaias ja ta meeldis mulle väga. Meeldib siiani.
Siis pidas veel keegi jumalamees kõne, aga ka usk ei saanud külma vastu, nii ei kostnud ka tema sõnad just liialt õuelolijate kõrvu ... seejärel lauldi hea kombe kohaselt ka üks uskujate laul, lauljaks sedapuhku peaaegu ainult seina-äärsed laulumehed ning võis vaid rõõmustada, et mitme mehe häälel on väge, mistõttu tehnikat pole vajagi....
Ja sellega oligi selleks aastaks kõik, võis rahuliku südamega punast Päikeseketast imetledes lahkuda ... mäest alla ja vanemate koju, kilku-munku-võikusid sööma ja kohvi jooma.
neljapäev, veebruar 17, 2011
Ma ei tea, mida minu elu hetkel kõige rohkem on....ent hetkel julgen ma teda nimetada tähelepanuväärseks...ning tänast päeva suisa ajalooliseks ... ma tegin täna midagi, mida ma mõni aasta tagasi poleks võimalikukski pidanud, ma tegin midagi, mida ma praegu võin nimetada üheks kõige raskemaks teoks oma elus...jahh tõesti, ma pole kunagi varem pidanud või suutnud olla nii täiskasvanulik, nii ratsionaalne, nii tulevikule suunatud ja ma pole kunagi suutnud enda emotsioonide virr-varrist sellisel kombel üle olla ...
... ma läksin ära ... pärast pikki emotsionaalseid-nutuseid jutuajamisi ning pikki külmalt kalkuleerivaid kõnelusi ... läksin, ilma pahameeleta, ilma vihata, ikka veel südamest armastades ja tulevikulootusi õhku pildudes...läksin ning ei vaadanud tagasi ...
Nüüd on mul pisut nukker ja pisut hirm ... ei, valetan ... hirm on suur ... ent samas on sees mingine imeõhuke teadmine, et tegu oli õige ... ning ükskõik, mis sellele nüüd järgneb, see minemine jääb kõigele vaatamata õigeks ...
... selles teadmises peitub teatav rahulolu ...
... ma läksin ära ... pärast pikki emotsionaalseid-nutuseid jutuajamisi ning pikki külmalt kalkuleerivaid kõnelusi ... läksin, ilma pahameeleta, ilma vihata, ikka veel südamest armastades ja tulevikulootusi õhku pildudes...läksin ning ei vaadanud tagasi ...
Nüüd on mul pisut nukker ja pisut hirm ... ei, valetan ... hirm on suur ... ent samas on sees mingine imeõhuke teadmine, et tegu oli õige ... ning ükskõik, mis sellele nüüd järgneb, see minemine jääb kõigele vaatamata õigeks ...
... selles teadmises peitub teatav rahulolu ...
esmaspäev, veebruar 14, 2011
Kaaren ruttas... ta oli juba hiljaks jäämas oma kohtumisele, sõbrapäeva kohtumisele...Kaarna nokk tõmbus muigele, kui ta sellele mõtles, jahh tõesti.....sõbrapäeva kohtumisele, oma päris sõbraga...ta tegi rutates suurest külmast ja rõõmust paar kelmikhüpet.
Kaaren tundis oma uue sõbra juba kaugelt ära, sest to konutas nii temalikul moel pargipingi all ja vaatas oodates uudishimulikult oma suurte tume-tume roheliste silmadega ümbrust.
Kaaren oli sõbra leidnud mõni nädal varem ühe suure kollase maja kõrvalt, ajalehel istumas.... uus sõber oli ootamatult selle sama maja katuse salakaval serval, ekpeditsiooni "mis on teisel pool maja" ajal, libisenud ja ülepea-kaela alla kukkunud.... viimasel hetkel välja sirutatud tiivad päästsid küll kõige hullemast....aga olemine, millest Kaaren ta leidis ei olnud siiski veel sugugi ühele korralikule linnule sobiv...
....väike puhevil pruunikirjute sulgedaga loom, nikastatud varba ja väga kohkunud olemusega, nii oleks Kaaren teda kirjeldanud, kui keegi oleks sel hetkel küsinud....
Kaaren oli eemalt vahtra otsast kukkumist pealt näinud ning tippis nii kiiresti kui jõudis kannatanud juurde, et uurida kas kõik on korras...uus sõber ei vastanud midagi, vaatas vaid oma kohkunud pilguga Kaarent ja katuseserva, katuseserva ja Kaarent.... lõpuks turtsatas ta: "Kõrvu-krätsu!" ja vaatas Kaarnale sõbralik-nukral moel oma suurte silmadega otsa....
Ahh, et sind kutsutakse siis niimoodi, mõtles Kaaren ja tutvustas viisakalt ennastki. Pärast tutvumist viis ta oma uue sõbra kosutuseks suhkruvett jooma. Kaaren rääkis talle pikalt oma elust ja katustest ja talvedest ja linnast ja prügikastidest ja pilvedest ja asjadest mis talle meeldivad ja asjadest, mis talle ei meeldi ja paljust muustki.... Kõrvu-krätsu kuulas teda huviga, jälgis ta liigutusi, nokkisvahepeal kohvikulauale jäetud kaeraküpsist ning elas Kaarna lugudele kaasa, ütlemata samas midagi. Siiski mõistis Kaaren oma kuklasulgedega, et krätsu sai aru....sai aru kõigest ja mõistis teda, pea et poolelt sõnalt ning, mis tegi Kaarnale eriti suurt head-meelt, tal ei olnud Kaarnaga sugugi igav. Pärast kohvikuseanssi saatis Kõrvu Kaarna koju ning kokku sai lepitud, et juba varsti kohtutakse uuesti...
...Kui krätsu pea Kaarna suunas pööras, viipas Kaaren, kes nüüd enam ei rutanud, vaid käis mõõdetud rahulikul sammul, talle tervituseks. Krätsu noogutas nokaga vastu ning pilgutas silmi.... Miskipärast lipsas Kaarna pähe sel hetkel vastik hirmujudin, et äkki ta sõber on lihtsalt poole-aruline rumal lind, ning temaga sõbrustamine ei ole just väärikas ajaviide, kuid see mõte kadus kui vits vette, kui nad kahekesi paar minutit hiljem jõeäärt mööda kõndisid ning Kõrvu-krästu ikka veel vaikides äärmise osavusega partidele toiduks toodud saia tükikesteks murendas ning Kaarnale oma tumeroheliste silmade põhjas selgeks tegi mismoodi näevad välja kilpkonna pojad Galápagose rannal kuuvalgel ööl....
Kaaren tundis oma uue sõbra juba kaugelt ära, sest to konutas nii temalikul moel pargipingi all ja vaatas oodates uudishimulikult oma suurte tume-tume roheliste silmadega ümbrust.
Kaaren oli sõbra leidnud mõni nädal varem ühe suure kollase maja kõrvalt, ajalehel istumas.... uus sõber oli ootamatult selle sama maja katuse salakaval serval, ekpeditsiooni "mis on teisel pool maja" ajal, libisenud ja ülepea-kaela alla kukkunud.... viimasel hetkel välja sirutatud tiivad päästsid küll kõige hullemast....aga olemine, millest Kaaren ta leidis ei olnud siiski veel sugugi ühele korralikule linnule sobiv...
....väike puhevil pruunikirjute sulgedaga loom, nikastatud varba ja väga kohkunud olemusega, nii oleks Kaaren teda kirjeldanud, kui keegi oleks sel hetkel küsinud....
Kaaren oli eemalt vahtra otsast kukkumist pealt näinud ning tippis nii kiiresti kui jõudis kannatanud juurde, et uurida kas kõik on korras...uus sõber ei vastanud midagi, vaatas vaid oma kohkunud pilguga Kaarent ja katuseserva, katuseserva ja Kaarent.... lõpuks turtsatas ta: "Kõrvu-krätsu!" ja vaatas Kaarnale sõbralik-nukral moel oma suurte silmadega otsa....
Ahh, et sind kutsutakse siis niimoodi, mõtles Kaaren ja tutvustas viisakalt ennastki. Pärast tutvumist viis ta oma uue sõbra kosutuseks suhkruvett jooma. Kaaren rääkis talle pikalt oma elust ja katustest ja talvedest ja linnast ja prügikastidest ja pilvedest ja asjadest mis talle meeldivad ja asjadest, mis talle ei meeldi ja paljust muustki.... Kõrvu-krätsu kuulas teda huviga, jälgis ta liigutusi, nokkisvahepeal kohvikulauale jäetud kaeraküpsist ning elas Kaarna lugudele kaasa, ütlemata samas midagi. Siiski mõistis Kaaren oma kuklasulgedega, et krätsu sai aru....sai aru kõigest ja mõistis teda, pea et poolelt sõnalt ning, mis tegi Kaarnale eriti suurt head-meelt, tal ei olnud Kaarnaga sugugi igav. Pärast kohvikuseanssi saatis Kõrvu Kaarna koju ning kokku sai lepitud, et juba varsti kohtutakse uuesti...
...Kui krätsu pea Kaarna suunas pööras, viipas Kaaren, kes nüüd enam ei rutanud, vaid käis mõõdetud rahulikul sammul, talle tervituseks. Krätsu noogutas nokaga vastu ning pilgutas silmi.... Miskipärast lipsas Kaarna pähe sel hetkel vastik hirmujudin, et äkki ta sõber on lihtsalt poole-aruline rumal lind, ning temaga sõbrustamine ei ole just väärikas ajaviide, kuid see mõte kadus kui vits vette, kui nad kahekesi paar minutit hiljem jõeäärt mööda kõndisid ning Kõrvu-krästu ikka veel vaikides äärmise osavusega partidele toiduks toodud saia tükikesteks murendas ning Kaarnale oma tumeroheliste silmade põhjas selgeks tegi mismoodi näevad välja kilpkonna pojad Galápagose rannal kuuvalgel ööl....
kolmapäev, jaanuar 26, 2011
Kaaren kelmikhüples jalalt jalale, tammus edasi tagasi mööda vigurada, mis olid uuristatud pargi lumepinda, uuris puuris möödakäijaid, piidles-piilus lähedalolevatest akendest sisse ning sedamööda mida enam mõttesse ta vajus aina rohkem kipra tõmbus ta parem kulm.... mida küll kõik need inimesed siinses linnas õigupoolest teevad, kuidas nad end sisustavad, mis hoiab neid elus, mis paneb nad mažoorselt tiksuma, mis see on, kas seda üldse on, ja kui ikkagi on kas ta tuleb ise või tuleb ta kusagilt tuua, võtta, paluda, osta, leida, küsida, näpata, teha??...
... Ta tõesti tahtis seda teada, sest ehk annaks seda matkida, ehk annaks õppida, ehk saaks ta siis oma väikeses tumedas linnupeas aru, mis see on, mida tal polnd või mis oli mõne vigurkõnni ajal tema peast või põuest maha punenenud ja kaduma jäänud .....
Jahh... mõnda aega arvas ta, et selle kõige taga on unistused, aga siis hakkas ta kahtlema ja kõhklema, ta ei leidnud enam üles oma unistusi ja ta ei suutnud enam meenutada, kas tal kunagi neid oli, ja kui oli, siis kas siis oligi olemas kõik see mida praegu polnud....kui oleks praegugi mõni unistus olnud, siis oleks saanud ju ... oleks olnud selgem, kas selle kõige taga olidki unistused või hoopis midagi muud või unistused ja midagi muud ka ...
Aga Kaarnal olid vaid mõned unelmad, nood elasid ta otsmiku taga ega andnud end kuigi tihti näole, neile meeldis äärmiselt nende tabamatus, naiivsus, suurus ja pehmus ning abstraktsus, millele ei õnnestunud ka kibe-kiirematel sõrmedel päriselt näppu peale panna. Nad küll ilmselgelt olid, aga nad olid sõnaseletamatud ning imekaunid ning neist kui sihtidest ja eesmärkidest mõelda oli kraaksjalgadega maapeal olevale Kaarnale võimatu ülesanne...ta isegi ei püüdnud end poeedi kombel nendesse heita ja kaunihingeliselt hulpida, sest ta tundis, et see on ilmselge solberdamine milleski, mis kleepub solberdades su külge kinni ning muutub läägeks.....ja Kaarnas ei olnud peidus seda magusa-armastajast kaunishinge... kui selle alge üldse kunagi oli temas olnud, siis oli see juba ammu läinud kaotsi kusagil Lasnamäel, või Kevade tänava kandis.... Nii piirduski ta oma unelmate sirvimisega kusagil unepiirimail, nende imetlemisega ning vahel harva ka mõne tantsusammuga, kui mõni natuke konkreetsem ja julgem ta tantsule palus...aga ta ei unustanud kunagi oma nokka pärast puhtaks pesta ...
.. Kaaren hakkas mõtlema, et äkki oli ta mõnes oma suures korrastushoos ka unistustest noka puhtaks pesnud või unistuse pesumasinasse pannud et see puhtaks saaks, ning sellest läbi sokiõgija lõugade hoopis ilma jäänud....mõtles mis ta mõtles, selge oli see, et oli see nii või naa, seda ta ei mäletanud enam.
See mittemäletamine häiris teda, häiris et ta oli olulised asjad ära unustanud, ning veel rohkem ärritas teda tunne, et unustama sundisid teda pisiasjad, mõttetud argised killud, mis nõudsid meelespidamist....huhh...
......
Korraga lõid Kaarna silmad särama, miski oli veel siiski ka alles ... kusagil ta sees tõstsid pead ideaalid, ning Kaaren heldis, ta manas näole koaalakaru ekalüpti matsutava näo ning asus oma ideaalide stangelt tolmu pühkima ...
... Olukord oli küll mõnevõrra hirmus, aga siiski mitte veel lootusetu ...
... Ta tõesti tahtis seda teada, sest ehk annaks seda matkida, ehk annaks õppida, ehk saaks ta siis oma väikeses tumedas linnupeas aru, mis see on, mida tal polnd või mis oli mõne vigurkõnni ajal tema peast või põuest maha punenenud ja kaduma jäänud .....
Jahh... mõnda aega arvas ta, et selle kõige taga on unistused, aga siis hakkas ta kahtlema ja kõhklema, ta ei leidnud enam üles oma unistusi ja ta ei suutnud enam meenutada, kas tal kunagi neid oli, ja kui oli, siis kas siis oligi olemas kõik see mida praegu polnud....kui oleks praegugi mõni unistus olnud, siis oleks saanud ju ... oleks olnud selgem, kas selle kõige taga olidki unistused või hoopis midagi muud või unistused ja midagi muud ka ...
Aga Kaarnal olid vaid mõned unelmad, nood elasid ta otsmiku taga ega andnud end kuigi tihti näole, neile meeldis äärmiselt nende tabamatus, naiivsus, suurus ja pehmus ning abstraktsus, millele ei õnnestunud ka kibe-kiirematel sõrmedel päriselt näppu peale panna. Nad küll ilmselgelt olid, aga nad olid sõnaseletamatud ning imekaunid ning neist kui sihtidest ja eesmärkidest mõelda oli kraaksjalgadega maapeal olevale Kaarnale võimatu ülesanne...ta isegi ei püüdnud end poeedi kombel nendesse heita ja kaunihingeliselt hulpida, sest ta tundis, et see on ilmselge solberdamine milleski, mis kleepub solberdades su külge kinni ning muutub läägeks.....ja Kaarnas ei olnud peidus seda magusa-armastajast kaunishinge... kui selle alge üldse kunagi oli temas olnud, siis oli see juba ammu läinud kaotsi kusagil Lasnamäel, või Kevade tänava kandis.... Nii piirduski ta oma unelmate sirvimisega kusagil unepiirimail, nende imetlemisega ning vahel harva ka mõne tantsusammuga, kui mõni natuke konkreetsem ja julgem ta tantsule palus...aga ta ei unustanud kunagi oma nokka pärast puhtaks pesta ...
.. Kaaren hakkas mõtlema, et äkki oli ta mõnes oma suures korrastushoos ka unistustest noka puhtaks pesnud või unistuse pesumasinasse pannud et see puhtaks saaks, ning sellest läbi sokiõgija lõugade hoopis ilma jäänud....mõtles mis ta mõtles, selge oli see, et oli see nii või naa, seda ta ei mäletanud enam.
See mittemäletamine häiris teda, häiris et ta oli olulised asjad ära unustanud, ning veel rohkem ärritas teda tunne, et unustama sundisid teda pisiasjad, mõttetud argised killud, mis nõudsid meelespidamist....huhh...
......
Korraga lõid Kaarna silmad särama, miski oli veel siiski ka alles ... kusagil ta sees tõstsid pead ideaalid, ning Kaaren heldis, ta manas näole koaalakaru ekalüpti matsutava näo ning asus oma ideaalide stangelt tolmu pühkima ...
... Olukord oli küll mõnevõrra hirmus, aga siiski mitte veel lootusetu ...
teisipäev, detsember 07, 2010
Ma vaatan Seriaali.... ja tuleb tunnistada et ma olen sõltuvuses....see muidugi ei ole just imestamisväärt, sest ma olen alati olnud äärmiselt kergesti kütkestuv, just seetõttu jäävad näiteks kõik kanged meelemürgid minu poolt teadlikult puutumata...
...ega seegi sõltuvus pole kuigi ohutu, ent hetkel annab ta võimaluse põgeneda, sest sellesse produtseeritud maailma suudan ma tõesti täiesti ära uppuda...ja uppuda/põgeneda on vaja siinse igavuse ja tüdimuse eest, millega ma ei taha/ ei viitsi tegeleda...
....seal teisel pool on hoopis huvitavam ja kuidagi helgem...idealistlikum....see kõik sobib kuidagi väga hästi minu naiivse meelelaadiga....
...sealjuures olen ma alati arvanud, et ainult lollidele on igavus võimalik....niisiis tundub, et see kõik ütleb nii mõndagi minu kohta...
....samas ei saa salata see natuke kohutab, kui rahulolematuks võib inimene muutuda.....ning paratamutlt tekib küsimus, et mis saab siis kui siinne muutub talumatuks ja ma ei tahagi enam teisestest maailmadest tagasi tulla....
....
.......
...ega seegi sõltuvus pole kuigi ohutu, ent hetkel annab ta võimaluse põgeneda, sest sellesse produtseeritud maailma suudan ma tõesti täiesti ära uppuda...ja uppuda/põgeneda on vaja siinse igavuse ja tüdimuse eest, millega ma ei taha/ ei viitsi tegeleda...
....seal teisel pool on hoopis huvitavam ja kuidagi helgem...idealistlikum....see kõik sobib kuidagi väga hästi minu naiivse meelelaadiga....
...sealjuures olen ma alati arvanud, et ainult lollidele on igavus võimalik....niisiis tundub, et see kõik ütleb nii mõndagi minu kohta...
....samas ei saa salata see natuke kohutab, kui rahulolematuks võib inimene muutuda.....ning paratamutlt tekib küsimus, et mis saab siis kui siinne muutub talumatuks ja ma ei tahagi enam teisestest maailmadest tagasi tulla....
....
.......
teisipäev, november 16, 2010
Emme, vaata väike emo!....hüüdis pisike sinises kombes poiss, kükitades Kaarna vasta suure veelombi paremale kaldale...
Misasja?, mõtles Kaaren ja tõstis pead, mina ja emo??? Hähh, vaat kes räägib, keegi kes oskab vaevalt rääkida...hähh, see et ma must ja väike olen ei tee mind veel emoks...hähh....mõtles Kaaren ja raputas tigedalt pead ning rapsis tiibadega, et eemaldada pori, mis vees jalgu trampides tema pugule oli sattunud.....
Tema ja emo....mõtleks vaid milline leiutis....
....ei ole ju....
.....see, et ma vahel nukker olen ning ängistust tunnen ei tee ju mind veel emoks.....ei, ma olen ju tegelikult helge ja päikseline.....ma olen kerge ilus ja päikseline, noh nagu see naine...... nagu Liisa sealt laulusalmist.....Jahh, just!.......
....ta silmitses väikest poiss, kes üle mänguväljaku tagasi liivakasti äärel istuva ema juurde jooksis.....Ma olen Liisa! tahtis Kaaren poisile järele hüüda, ent miskine kurku tõusnud klomp ei lasknud.....
Emo, hähh.... see et vahel on südames raske tunne, et pisarad tikuvad aina ja aina silma ning meel läheb tihti mõruks ei muuda mind ju ometi veel emoks??.........
Hähh.....mõtles Kaaren.....
....ja nii veel mitmel korral sel päeval....too mõte takerdus ta sulgedesse nagu paha lõhn.....alles öö vaikus ning pargiservalt leitud rõngassai suutsid ta peas keerleva vastiku mõtte vaikseks sundida.....
....
Väike Kaspar istus õhtul aga oma väikeses voodis ning vaatas emaga suurt värviliste piltidega raamatut. Emo! Emo! Emo! hüüdis ta ning näitas suure, pika kaelaga, pruunika linnu pildile..... Jahh kallis, Emu.... ütles ema ja paitas poja pead....
Misasja?, mõtles Kaaren ja tõstis pead, mina ja emo??? Hähh, vaat kes räägib, keegi kes oskab vaevalt rääkida...hähh, see et ma must ja väike olen ei tee mind veel emoks...hähh....mõtles Kaaren ja raputas tigedalt pead ning rapsis tiibadega, et eemaldada pori, mis vees jalgu trampides tema pugule oli sattunud.....
Tema ja emo....mõtleks vaid milline leiutis....
....ei ole ju....
.....see, et ma vahel nukker olen ning ängistust tunnen ei tee ju mind veel emoks.....ei, ma olen ju tegelikult helge ja päikseline.....ma olen kerge ilus ja päikseline, noh nagu see naine...... nagu Liisa sealt laulusalmist.....Jahh, just!.......
....ta silmitses väikest poiss, kes üle mänguväljaku tagasi liivakasti äärel istuva ema juurde jooksis.....Ma olen Liisa! tahtis Kaaren poisile järele hüüda, ent miskine kurku tõusnud klomp ei lasknud.....
Emo, hähh.... see et vahel on südames raske tunne, et pisarad tikuvad aina ja aina silma ning meel läheb tihti mõruks ei muuda mind ju ometi veel emoks??.........
Hähh.....mõtles Kaaren.....
....ja nii veel mitmel korral sel päeval....too mõte takerdus ta sulgedesse nagu paha lõhn.....alles öö vaikus ning pargiservalt leitud rõngassai suutsid ta peas keerleva vastiku mõtte vaikseks sundida.....
....
Väike Kaspar istus õhtul aga oma väikeses voodis ning vaatas emaga suurt värviliste piltidega raamatut. Emo! Emo! Emo! hüüdis ta ning näitas suure, pika kaelaga, pruunika linnu pildile..... Jahh kallis, Emu.... ütles ema ja paitas poja pead....
esmaspäev, november 01, 2010
Rõõmupaigad.....
....nendega on mul alati olnud raskusi, ei tea mida ette kujutada kui öeldakse et"go to your happy-place".... aga üle-eile nägin ma und, kui üles ärkasin oli hing ja ihu sooja täis....palavikku enam polnud....
...Mida ma unes nägin seda ei tea enam hästi isegi....aga seda võiks veel näha, sinna võiks minna ja vahel ehk kauemakski...
...tänud unemeistrile!
....nendega on mul alati olnud raskusi, ei tea mida ette kujutada kui öeldakse et"go to your happy-place".... aga üle-eile nägin ma und, kui üles ärkasin oli hing ja ihu sooja täis....palavikku enam polnud....
...Mida ma unes nägin seda ei tea enam hästi isegi....aga seda võiks veel näha, sinna võiks minna ja vahel ehk kauemakski...
...tänud unemeistrile!
reede, oktoober 29, 2010
Kaaren istus auväärse Barclay de Tolly õlal ja üritas seltskonda sulanduda... või ehk oleks õigem öelda end mitte liigutada ja võimalikult monumentaalne välja näha... ta lihtsalt ei julgenud enam midagi teha ega olla, sest mingitel kummalistel Kaarnale endalegi tundmatuks jääda soovivatel asjaoludel oli ta muutunud tagurpidi peetriks.... Kõik, mis ta ette võttis, kukkus otse vastupidiselt välja kui planeeritud oli ning Kaarna väikesesse pähe ei mahtunud sugugi nii palju eneseirooniat või mis tahes muid rooniaid, et seda enam naljakaks pidada..
Ta oli nukker, et mitte öelda suisa löödud, sest just viimastel päevadel olid tal eriti kaunid ja helged mõtted peas olnud...ta tahtis muudkui rõõmu valmistada ja head teha ja meeldivalt aega veeta.....ent alati klappis kõik kõige imelikumalt kokku hoopis sedasi, et ta ajas marru, rikkus tuju, nii et mõnusatest ajaveetmistest ei tulnud midagi välja ja kõik tema heateod tulid bumerangina tagasi teadetega, et "Pole vaja!" või et "mis kuradi päras, seda nüüd vaja oli?!"....
Ja nii ta siis kükitas ja mõtles....püüdes samal ajal monumentaalselt vähe alust anda uute fopaade genereerumiseks tema mõtteliigutustest.....aga sugugi ei suutnud välja mõelda, et mis ta valesti teeb.... Kaarna soovid olid tema enda jaoks siiraimad maa peal, ent kus tekkis siis see 180 kraadine nihe.....tal oli tunne, et midagi suurt on märkamata jäänud...
Korraga ujus kusagilt tagasagaratest pinnale mingi udune kahtlus.....ehk oli see kõik seotud kuidagi nende teiste asjaosalistega, ning nende tunnete ning plaanide ja tahtmisega....äkki oleks ta pidanud neid ka kuidagi oma lennukatesse ja kaunitesse nägemustesse sisse kirjutama, mitte kui passiivseid objekte vaid kui käitujaid, soove omavaid isiksusi, kui....
...kuid, see mõte katkes, sest järgmisel hetkel kukkus Kaarna sulise krae vahele, midagi sooja, ligedat ja lõpmatult ebameeldivalt lehkavat...Kaaren heitis pilgu üles ning sajatas mööduvale hakile järele.....ssssada aastat sitta lennuilma, sulle! hõkk!....
Ning hetkega tundis ta ennast juba märksa paremini....kes oleks võinud arvata et monumendiks olemine, tal kohe hästi välja kukub...
Ta oli nukker, et mitte öelda suisa löödud, sest just viimastel päevadel olid tal eriti kaunid ja helged mõtted peas olnud...ta tahtis muudkui rõõmu valmistada ja head teha ja meeldivalt aega veeta.....ent alati klappis kõik kõige imelikumalt kokku hoopis sedasi, et ta ajas marru, rikkus tuju, nii et mõnusatest ajaveetmistest ei tulnud midagi välja ja kõik tema heateod tulid bumerangina tagasi teadetega, et "Pole vaja!" või et "mis kuradi päras, seda nüüd vaja oli?!"....
Ja nii ta siis kükitas ja mõtles....püüdes samal ajal monumentaalselt vähe alust anda uute fopaade genereerumiseks tema mõtteliigutustest.....aga sugugi ei suutnud välja mõelda, et mis ta valesti teeb.... Kaarna soovid olid tema enda jaoks siiraimad maa peal, ent kus tekkis siis see 180 kraadine nihe.....tal oli tunne, et midagi suurt on märkamata jäänud...
Korraga ujus kusagilt tagasagaratest pinnale mingi udune kahtlus.....ehk oli see kõik seotud kuidagi nende teiste asjaosalistega, ning nende tunnete ning plaanide ja tahtmisega....äkki oleks ta pidanud neid ka kuidagi oma lennukatesse ja kaunitesse nägemustesse sisse kirjutama, mitte kui passiivseid objekte vaid kui käitujaid, soove omavaid isiksusi, kui....
...kuid, see mõte katkes, sest järgmisel hetkel kukkus Kaarna sulise krae vahele, midagi sooja, ligedat ja lõpmatult ebameeldivalt lehkavat...Kaaren heitis pilgu üles ning sajatas mööduvale hakile järele.....ssssada aastat sitta lennuilma, sulle! hõkk!....
Ning hetkega tundis ta ennast juba märksa paremini....kes oleks võinud arvata et monumendiks olemine, tal kohe hästi välja kukub...
Tellimine:
Postitused (Atom)