Kaaren, tundis kuidas asjad olid taas kusagil nihu läinud, ning tema ja selle pilvepiiril istuva habemiku plaanid ei klappinud ... temal oli ju olnud plaan õnnelikuks hakata, aga see vägev pitsitus südames ja laupa soonivad murekurrud ei ühtinud kuidagi tema õnnelikkuse nägemusega ...

Kaaren teadis küll neid lugusid lunastusest ja vabanemisest ja kõigest heast, mis saabuvat läbi kannatuse, kuid ta ei jaganud usku nendesse lugudesse. Võib olla oli sellesse umbusku segatud ka nende tavapäraste kannatuse populariseerijate tundetud, tühja ja lääge pilguga ning igavese naeratusega kaetud näod, mis ei tekitanud Kaarnas mingit usaldust. Aga tuleb tunnistada, et ennast painavast raskemeelsusest oleks ta täitsa meelsasti vähemalt poole neile kannatajetele jaganud, et nood tõotatud õnnelikkusele sammukese lähemale aidata. Sest see oleks ju igati võida-võida situatsioon olnud ...

... aga oleks ja poleks on vennad ja pidi nende pisike õde ... Kaaren teadis hästi, et seda rasket meelt ei saa ta enda seest kusagile ära sokutada, see oli nii isiklik nii oma ning nii sees, et juba sellest sõnades mõtlemine oli kõrgem pilotaaž ...
Kaaren teadis hästi, aga see ei teinud midagi kergemaks, teadmisest oli siin paganama vähe kasu ja nii vähe oli asju millest üldse oleks kasu olnud. Elu oli Kaarna taas nurka surunud ning habemiku plaanid käisid kõrge kaarega üle tema arusaamise ... ainuke võimalus oli istuda ja mängu jälgida, kuid see polnud sugugi kerge, kui kõik valutas ...

Tsiteerides klassikuid ...

Las olla pääle - kõik on hää:
Ilm, elu, siia-sinna.
Kuid parem veel, kui paned pää
Käe na'ale - lased minna
Neil mõtetel, neil tõtetel,
Neil vaikseil ettevõtetel,
Et viimaks tea ei isegi,
Kust pääsed jälle tagasi.





Ernst Enno, Las olla pääle...

Kaaren on kaduv kunst...

Kui ta ka alguses peaks olema pikalt esiplaanil, võib ta äkitselt nihkuda tagaplaanile ... järgmisel ootamatul hetkel võivad aga paista ainult tükike nokka või sabasuled, mingi nurga alt ... ning peagi ei pruugi olla nähtaval enam neidki ja siis ongi Kaaren pildilt kadunud ...

Pilt saab hoopis uueks ... ja tõesti, miks ka mitte ... kõik me oleme ju elukunstnikud ning murtud südamete kilde pole enam ammu mõtet kokku lugeda ...

Kaaren vaatas öhe ... Jaa, polnud kahtlustki, ta armastas seda linna, ta armastas kevade lõhna ja neid valgusi, ta armastas ka siinseid inimesi ...

Praegu, pimedas öös istudes armastas ta ka neid tehaseid ja suitsevaid korstnaid ning seda öö lummust, mis tegi tolgi ööl siinsed kunstnikud, kirjanikud ja muusikud ... ta vaatas ja kuulas huviga ning nautis iga hetke ...

Tehase trepil rääkis tuttav kirjanikuhärra parasjagu kaunitele piigadele imelugusid oma varsti amputeeritavast jalast. Koduses lokaalis aga, oli linna pundist põlisest üliõpilastest koorunud tolleks õhtuks andekad muusikud, kes avasid kaunitele austajannadele muusika kõikehõlmava lummuse saladusi ... Kusagil baaripukil aga veenis tuttav männimaalija, et tema pikaajaliseks kireks on siiski naesterahvaste kehad, millest saab kõige kaunimad loodusmaalid ning lõppematust õnnest on puudu vaid mõni lopsakam modell ... ning otseloomulikult on ta valmis kõike juba senitehtut eksponeerima, kuid siis tuleb minna kohe ... sest järgmist päeva ei ole ...

Kaaren oli siin linnas elanud juba aastaid ja ta teadis, et järgmist päeva neile kaunishingede imelistele lugudele, aktidele ja muusikale tihti ei tulnudki, nad olid öö loodud, ning hommikuks jäid alles vahel vaid mõned hägused mälestused ning vahel sahtlisse kirjutatud lood ning kapi taha peidetud lõuendid ...

Kaaren tundis seda tuhkatriinu maailma, see oli täitnud nii mõnedki tema ööd, ent praegu ei olnud kaasamängime tema jaoks, ta jälgis teiste mängu ning nautis selle ilu, igatsedes samas midagi, mis oleks päris, mis peaks vastu päikesetõusule ja väljamagamisele, mis oleks hommikuses pohmeluseski käegakatsutav ning ehe ... nagu Underwoodi kirjutusmasin, tärpentiinilõhn ja värvised pintslid, aknalaual kohvitassi kõrval vedelev taevasinine medikas või telefonikõne
...
...

Mul on äärmiselt vähe traditsioone...kuid ma armastan neist igaüht...

...Ühe üsna tüütu end samas meeliülendava pärast ajasin ma end eile õhtul taas pealinna, ning täna õega keel kuus maast lahti, õepoja sikutasime ka kahekesi voodist välja ning kobisime trolli peale, mis viis vabaduse platsile. Seal kohtusime auväärse traditsiooni perre toonud kolmanda õega, koos viis tee mäkke.
Tuli kiirustada, sest ega see va Päike, see ju ei oota hilinejate järgi.

Roosa maja hoovis selgus, et kiirustamine oli ehk ennatlik, kuid nagu ikka - parem karta, kui kahetseda. Siis sõime halvaad ja seirasime õue, kohale oli tulnuid mitmesuguseid, kes rapiiride ja lippude, kes teklite, kes pagunite, kes kaamerate, kes ihukatsjate, kes laste, kes kasukatega... Meie tulime halvaa-kommidega.
Siis ei jäänudki palju muud enam üle kui komm põske pista ning ahetavasse helesinisesse taevasse passida ja oodata....

Oodata ei tulnud kaua, sest Päike juba tõusiski, sellest andis märku seina-ääres peitnud meestekoori lauluhääl. Paljud tulnud võtsid mütsid peast, lõpetasid lobisemise, pöörasid pilgud kõrge torni tipu poole ja laulsid kaasa, meiegi laulsime. Tundus, et kõik laulsid, kes sõnu teadsid, ning kes ei teadnud lugesid paberi pealt ja laulsid ka, ainult need olid vait, kellel isegi paberit polnud....

Kui laul lauldud, oligi põhimõtteliselt valmis.
Lipp oli heisatud, sini-must-valge plagu oli torni otsas vardas, tuulepuudusel ta küll ei lehvinud uljalt, ent juba kaugelt tänavalt oli siiski paista tema pidulikkus, ning hingel hakkas natuke hea.
Siis pidas kosmose uurijast poliitikatädi kõne, mida roosa maja õuele sugugi kuulda ei olnud, sest külm oli helitehnika pintslisse pistnud. Pärast ema rääkis, et telekast oli kuulda küll, hea seegi ...
Pärast kõnet laulsid mehed kooris veel ühe laulu, kes kohaletulnuist oskasid, aitasid kaasa, mina kaa ... sellest laulust on muide mu esimene laulumälestus, ma õppisin ta selgeks lasteaias ja ta meeldis mulle väga. Meeldib siiani.
Siis pidas veel keegi jumalamees kõne, aga ka usk ei saanud külma vastu, nii ei kostnud ka tema sõnad just liialt õuelolijate kõrvu ... seejärel lauldi hea kombe kohaselt ka üks uskujate laul, lauljaks sedapuhku peaaegu ainult seina-äärsed laulumehed ning võis vaid rõõmustada, et mitme mehe häälel on väge, mistõttu tehnikat pole vajagi....

Ja sellega oligi selleks aastaks kõik, võis rahuliku südamega punast Päikeseketast imetledes lahkuda ... mäest alla ja vanemate koju, kilku-munku-võikusid sööma ja kohvi jooma.

Ma ei tea, mida minu elu hetkel kõige rohkem on....ent hetkel julgen ma teda nimetada tähelepanuväärseks...ning tänast päeva suisa ajalooliseks ... ma tegin täna midagi, mida ma mõni aasta tagasi poleks võimalikukski pidanud, ma tegin midagi, mida ma praegu võin nimetada üheks kõige raskemaks teoks oma elus...jahh tõesti, ma pole kunagi varem pidanud või suutnud olla nii täiskasvanulik, nii ratsionaalne, nii tulevikule suunatud ja ma pole kunagi suutnud enda emotsioonide virr-varrist sellisel kombel üle olla ...

... ma läksin ära ... pärast pikki emotsionaalseid-nutuseid jutuajamisi ning pikki külmalt kalkuleerivaid kõnelusi ... läksin, ilma pahameeleta, ilma vihata, ikka veel südamest armastades ja tulevikulootusi õhku pildudes...läksin ning ei vaadanud tagasi ...

Nüüd on mul pisut nukker ja pisut hirm ... ei, valetan ... hirm on suur ... ent samas on sees mingine imeõhuke teadmine, et tegu oli õige ... ning ükskõik, mis sellele nüüd järgneb, see minemine jääb kõigele vaatamata õigeks ...

... selles teadmises peitub teatav rahulolu ...

Kaaren ruttas... ta oli juba hiljaks jäämas oma kohtumisele, sõbrapäeva kohtumisele...Kaarna nokk tõmbus muigele, kui ta sellele mõtles, jahh tõesti.....sõbrapäeva kohtumisele, oma päris sõbraga...ta tegi rutates suurest külmast ja rõõmust paar kelmikhüpet.

Kaaren tundis oma uue sõbra juba kaugelt ära, sest to konutas nii temalikul moel pargipingi all ja vaatas oodates uudishimulikult oma suurte tume-tume roheliste silmadega ümbrust.

Kaaren oli sõbra leidnud mõni nädal varem ühe suure kollase maja kõrvalt, ajalehel istumas.... uus sõber oli ootamatult selle sama maja katuse salakaval serval, ekpeditsiooni "mis on teisel pool maja" ajal, libisenud ja ülepea-kaela alla kukkunud.... viimasel hetkel välja sirutatud tiivad päästsid küll kõige hullemast....aga olemine, millest Kaaren ta leidis ei olnud siiski veel sugugi ühele korralikule linnule sobiv...

....väike puhevil pruunikirjute sulgedaga loom, nikastatud varba ja väga kohkunud olemusega, nii oleks Kaaren teda kirjeldanud, kui keegi oleks sel hetkel küsinud....

Kaaren oli eemalt vahtra otsast kukkumist pealt näinud ning tippis nii kiiresti kui jõudis kannatanud juurde, et uurida kas kõik on korras...uus sõber ei vastanud midagi, vaatas vaid oma kohkunud pilguga Kaarent ja katuseserva, katuseserva ja Kaarent.... lõpuks turtsatas ta: "Kõrvu-krätsu!" ja vaatas Kaarnale sõbralik-nukral moel oma suurte silmadega otsa....

Ahh, et sind kutsutakse siis niimoodi, mõtles Kaaren ja tutvustas viisakalt ennastki. Pärast tutvumist viis ta oma uue sõbra kosutuseks suhkruvett jooma. Kaaren rääkis talle pikalt oma elust ja katustest ja talvedest ja linnast ja prügikastidest ja pilvedest ja asjadest mis talle meeldivad ja asjadest, mis talle ei meeldi ja paljust muustki.... Kõrvu-krätsu kuulas teda huviga, jälgis ta liigutusi, nokkisvahepeal kohvikulauale jäetud kaeraküpsist ning elas Kaarna lugudele kaasa, ütlemata samas midagi. Siiski mõistis Kaaren oma kuklasulgedega, et krätsu sai aru....sai aru kõigest ja mõistis teda, pea et poolelt sõnalt ning, mis tegi Kaarnale eriti suurt head-meelt, tal ei olnud Kaarnaga sugugi igav. Pärast kohvikuseanssi saatis Kõrvu Kaarna koju ning kokku sai lepitud, et juba varsti kohtutakse uuesti...

...Kui krätsu pea Kaarna suunas pööras, viipas Kaaren, kes nüüd enam ei rutanud, vaid käis mõõdetud rahulikul sammul, talle tervituseks. Krätsu noogutas nokaga vastu ning pilgutas silmi.... Miskipärast lipsas Kaarna pähe sel hetkel vastik hirmujudin, et äkki ta sõber on lihtsalt poole-aruline rumal lind, ning temaga sõbrustamine ei ole just väärikas ajaviide, kuid see mõte kadus kui vits vette, kui nad kahekesi paar minutit hiljem jõeäärt mööda kõndisid ning Kõrvu-krästu ikka veel vaikides äärmise osavusega partidele toiduks toodud saia tükikesteks murendas ning Kaarnale oma tumeroheliste silmade põhjas selgeks tegi mismoodi näevad välja kilpkonna pojad Galápagose rannal kuuvalgel ööl....

Kaaren kelmikhüples jalalt jalale, tammus edasi tagasi mööda vigurada, mis olid uuristatud pargi lumepinda, uuris puuris möödakäijaid, piidles-piilus lähedalolevatest akendest sisse ning sedamööda mida enam mõttesse ta vajus aina rohkem kipra tõmbus ta parem kulm.... mida küll kõik need inimesed siinses linnas õigupoolest teevad, kuidas nad end sisustavad, mis hoiab neid elus, mis paneb nad mažoorselt tiksuma, mis see on, kas seda üldse on, ja kui ikkagi on kas ta tuleb ise või tuleb ta kusagilt tuua, võtta, paluda, osta, leida, küsida, näpata, teha??...

... Ta tõesti tahtis seda teada, sest ehk annaks seda matkida, ehk annaks õppida, ehk saaks ta siis oma väikeses tumedas linnupeas aru, mis see on, mida tal polnd või mis oli mõne vigurkõnni ajal tema peast või põuest maha punenenud ja kaduma jäänud .....

Jahh... mõnda aega arvas ta, et selle kõige taga on unistused, aga siis hakkas ta kahtlema ja kõhklema, ta ei leidnud enam üles oma unistusi ja ta ei suutnud enam meenutada, kas tal kunagi neid oli, ja kui oli, siis kas siis oligi olemas kõik see mida praegu polnud....kui oleks praegugi mõni unistus olnud, siis oleks saanud ju ... oleks olnud selgem, kas selle kõige taga olidki unistused või hoopis midagi muud või unistused ja midagi muud ka ...

Aga Kaarnal olid vaid mõned unelmad, nood elasid ta otsmiku taga ega andnud end kuigi tihti näole, neile meeldis äärmiselt nende tabamatus, naiivsus, suurus ja pehmus ning abstraktsus, millele ei õnnestunud ka kibe-kiirematel sõrmedel päriselt näppu peale panna. Nad küll ilmselgelt olid, aga nad olid sõnaseletamatud ning imekaunid ning neist kui sihtidest ja eesmärkidest mõelda oli kraaksjalgadega maapeal olevale Kaarnale võimatu ülesanne...ta isegi ei püüdnud end poeedi kombel nendesse heita ja kaunihingeliselt hulpida, sest ta tundis, et see on ilmselge solberdamine milleski, mis kleepub solberdades su külge kinni ning muutub läägeks.....ja Kaarnas ei olnud peidus seda magusa-armastajast kaunishinge... kui selle alge üldse kunagi oli temas olnud, siis oli see juba ammu läinud kaotsi kusagil Lasnamäel, või Kevade tänava kandis.... Nii piirduski ta oma unelmate sirvimisega kusagil unepiirimail, nende imetlemisega ning vahel harva ka mõne tantsusammuga, kui mõni natuke konkreetsem ja julgem ta tantsule palus...aga ta ei unustanud kunagi oma nokka pärast puhtaks pesta ...

.. Kaaren hakkas mõtlema, et äkki oli ta mõnes oma suures korrastushoos ka unistustest noka puhtaks pesnud või unistuse pesumasinasse pannud et see puhtaks saaks, ning sellest läbi sokiõgija lõugade hoopis ilma jäänud....mõtles mis ta mõtles, selge oli see, et oli see nii või naa, seda ta ei mäletanud enam.
See mittemäletamine häiris teda, häiris et ta oli olulised asjad ära unustanud, ning veel rohkem ärritas teda tunne, et unustama sundisid teda pisiasjad, mõttetud argised killud, mis nõudsid meelespidamist....huhh...

......
Korraga lõid Kaarna silmad särama, miski oli veel siiski ka alles ... kusagil ta sees tõstsid pead ideaalid, ning Kaaren heldis, ta manas näole koaalakaru ekalüpti matsutava näo ning asus oma ideaalide stangelt tolmu pühkima ...

... Olukord oli küll mõnevõrra hirmus, aga siiski mitte veel lootusetu ...

Ma vaatan Seriaali.... ja tuleb tunnistada et ma olen sõltuvuses....see muidugi ei ole just imestamisväärt, sest ma olen alati olnud äärmiselt kergesti kütkestuv, just seetõttu jäävad näiteks kõik kanged meelemürgid minu poolt teadlikult puutumata...

...ega seegi sõltuvus pole kuigi ohutu, ent hetkel annab ta võimaluse põgeneda, sest sellesse produtseeritud maailma suudan ma tõesti täiesti ära uppuda...ja uppuda/põgeneda on vaja siinse igavuse ja tüdimuse eest, millega ma ei taha/ ei viitsi tegeleda...
....seal teisel pool on hoopis huvitavam ja kuidagi helgem...idealistlikum....see kõik sobib kuidagi väga hästi minu naiivse meelelaadiga....

...sealjuures olen ma alati arvanud, et ainult lollidele on igavus võimalik....niisiis tundub, et see kõik ütleb nii mõndagi minu kohta...

....samas ei saa salata see natuke kohutab, kui rahulolematuks võib inimene muutuda.....ning paratamutlt tekib küsimus, et mis saab siis kui siinne muutub talumatuks ja ma ei tahagi enam teisestest maailmadest tagasi tulla....

....
.......

Emme, vaata väike emo!....hüüdis pisike sinises kombes poiss, kükitades Kaarna vasta suure veelombi paremale kaldale...

Misasja?, mõtles Kaaren ja tõstis pead, mina ja emo??? Hähh, vaat kes räägib, keegi kes oskab vaevalt rääkida...hähh, see et ma must ja väike olen ei tee mind veel emoks...hähh....mõtles Kaaren ja raputas tigedalt pead ning rapsis tiibadega, et eemaldada pori, mis vees jalgu trampides tema pugule oli sattunud.....

Tema ja emo....mõtleks vaid milline leiutis....

....ei ole ju....

.....see, et ma vahel nukker olen ning ängistust tunnen ei tee ju mind veel emoks.....ei, ma olen ju tegelikult helge ja päikseline.....ma olen kerge ilus ja päikseline, noh nagu see naine...... nagu Liisa sealt laulusalmist.....Jahh, just!.......

....ta silmitses väikest poiss, kes üle mänguväljaku tagasi liivakasti äärel istuva ema juurde jooksis.....Ma olen Liisa! tahtis Kaaren poisile järele hüüda, ent miskine kurku tõusnud klomp ei lasknud.....

Emo, hähh.... see et vahel on südames raske tunne, et pisarad tikuvad aina ja aina silma ning meel läheb tihti mõruks ei muuda mind ju ometi veel emoks??.........

Hähh.....mõtles Kaaren.....

....ja nii veel mitmel korral sel päeval....too mõte takerdus ta sulgedesse nagu paha lõhn.....alles öö vaikus ning pargiservalt leitud rõngassai suutsid ta peas keerleva vastiku mõtte vaikseks sundida.....

....

Väike Kaspar istus õhtul aga oma väikeses voodis ning vaatas emaga suurt värviliste piltidega raamatut. Emo! Emo! Emo! hüüdis ta ning näitas suure, pika kaelaga, pruunika linnu pildile..... Jahh kallis, Emu.... ütles ema ja paitas poja pead....

Rõõmupaigad.....

....nendega on mul alati olnud raskusi, ei tea mida ette kujutada kui öeldakse et"go to your happy-place".... aga üle-eile nägin ma und, kui üles ärkasin oli hing ja ihu sooja täis....palavikku enam polnud....

...Mida ma unes nägin seda ei tea enam hästi isegi....aga seda võiks veel näha, sinna võiks minna ja vahel ehk kauemakski...

...tänud unemeistrile!

Kaaren istus auväärse Barclay de Tolly õlal ja üritas seltskonda sulanduda... või ehk oleks õigem öelda end mitte liigutada ja võimalikult monumentaalne välja näha... ta lihtsalt ei julgenud enam midagi teha ega olla, sest mingitel kummalistel Kaarnale endalegi tundmatuks jääda soovivatel asjaoludel oli ta muutunud tagurpidi peetriks.... Kõik, mis ta ette võttis, kukkus otse vastupidiselt välja kui planeeritud oli ning Kaarna väikesesse pähe ei mahtunud sugugi nii palju eneseirooniat või mis tahes muid rooniaid, et seda enam naljakaks pidada..

Ta oli nukker, et mitte öelda suisa löödud, sest just viimastel päevadel olid tal eriti kaunid ja helged mõtted peas olnud...ta tahtis muudkui rõõmu valmistada ja head teha ja meeldivalt aega veeta.....ent alati klappis kõik kõige imelikumalt kokku hoopis sedasi, et ta ajas marru, rikkus tuju, nii et mõnusatest ajaveetmistest ei tulnud midagi välja ja kõik tema heateod tulid bumerangina tagasi teadetega, et "Pole vaja!" või et "mis kuradi päras, seda nüüd vaja oli?!"....

Ja nii ta siis kükitas ja mõtles....püüdes samal ajal monumentaalselt vähe alust anda uute fopaade genereerumiseks tema mõtteliigutustest.....aga sugugi ei suutnud välja mõelda, et mis ta valesti teeb.... Kaarna soovid olid tema enda jaoks siiraimad maa peal, ent kus tekkis siis see 180 kraadine nihe.....tal oli tunne, et midagi suurt on märkamata jäänud...

Korraga ujus kusagilt tagasagaratest pinnale mingi udune kahtlus.....ehk oli see kõik seotud kuidagi nende teiste asjaosalistega, ning nende tunnete ning plaanide ja tahtmisega....äkki oleks ta pidanud neid ka kuidagi oma lennukatesse ja kaunitesse nägemustesse sisse kirjutama, mitte kui passiivseid objekte vaid kui käitujaid, soove omavaid isiksusi, kui....

...kuid, see mõte katkes, sest järgmisel hetkel kukkus Kaarna sulise krae vahele, midagi sooja, ligedat ja lõpmatult ebameeldivalt lehkavat...Kaaren heitis pilgu üles ning sajatas mööduvale hakile järele.....ssssada aastat sitta lennuilma, sulle! hõkk!....

Ning hetkega tundis ta ennast juba märksa paremini....kes oleks võinud arvata et monumendiks olemine, tal kohe hästi välja kukub...

Hinge sõrmenukid on taas valgeks kiskunud....

...ma arvan et kui ma kunagi peaksin looma mõne suurteose, siis saab sinna valatud eelkõige see talumatu abitus... mitte tehtud abitus või kellegi teise abitus, mis tüütab, vaid see talumatu tunne, et su käed ja mõistus on seotud, sai ei oska, sa ei tea, sa ei suuda ja kusagilt pole abi loota ega näha....see tekitab ängi, musta masendavat ängi äratades vahel ka mässumeelsuse minu sees... Nii on näiteks valu, lihtsalt valu ja täiesti üleelatav, ent kui on valu ja sinna juurde abitus, segu sellest tundest, et sa peaks suutma midagi teha, et oleks parem, aga ei oska.....see ajab hulluks....

Lisaks olen ma viimasel ajal ühel ja teisel põhjusel mõelnud, et see on õige hirmutav, kui palju lähedased inimesed minu üle võimu omavad, nad võivad üheainsa repliigiga võtta ära minu päevailu ning samas anda mulle paaris sõnas taevatähed mängimiseks....ma ei tea, kas see on õige, ma ei tea kas niin on kuigi tervislik...aga ma ei saa sinna midagi parata.....

Inimesed on minu kirg või ei, minus uudishimu tekitavad inimesed on minu kirg.....ma tahan pugeda nende lähedale ja vaadata, jälgida, kuulata, mis paneb nad tiksuma, mis moodi näeb välja nende peades olev maailm, mida nad tunnevad ja missugused on nende tõed... Ma ahmin neid sisse ja kui nad mulle väga meeldivad siis loodan, et nemad tahavad teada seda, mis on minu peas ja sees, ning kui eriti hästi läheb ehk saavad arugi....ma tunnen sellest jagamisest ja lähedal olekust kõige suuremat naudingut, mida ma oma elus tundunud olen......ma suudan ära unustada kõik muu ja tundub, et vahel ma kaotan iseenda....minust saab nende ja minu segu ja ma peegeldan neid igale poole enda ümber.....

Ka minu seksuaalne kirg toetub mitte ihulisele ilule vaid alguses uudishimule, mida äratavad huvitavad inimesed, mitte nende ilusad silmad või kenad tuharad, vaid see säde nende silmis, ma tahan teada kust see tuleb, või see nukker kõnnak või see kummastav kõnepruuk või kerge või vastupidi raske meelelaad, nende headus, nende kergus......nende miski, mis mind lummab...
Kui ma inimest juba tunnen, ning ta mulle meeldib, siis võib uudishimulise kire asendada hingelise läheduse kirg... see on teineteisesse sulamise kirg, või teineteises lahustumise kirg....nood kaks tungi on üsna erinevad, ent mõlemad on ülimalt nauditavad.....

....ja ma ei saa parata, aga kui mul puudub huvi teise inimese sisemuse vastu või lähedus temaga, siis puudub mul ka igasugune tahtmine temaga voodit ja/või kehasid jagada ning kuna see tunne on minu sees väga tugev, siis on mul lihtsalt paganlikult keeruline mõista loomalikku ihulist kirge...ning miskine põikpäine ja ülbe misantroop minus, tahaks kategooriliselt keelduda isegi proovimast seda mõista........see aga tekitab vahel arusaamatusi!

Kaaren kõndis aeglasel sammul mööda elektritraati ja harjutas kartmatust...

...milline imetabaselt halb mõte see õigupoolest on, mõtles ta ettevaatlikult jalga jala ette seades.... Ta ei armastanud traate nagu varblased, ta tundis et ta need on tema jaoks liiga kitsad ja soonisid ebameeldivalt sisse ning tasakaaluga polnud tal kunagi väga head läbisaamist...pealegi olid ta varbad hetkel külmast kanged ning see tegi ta tavapärasest veelgi kohmakamaks....
huhh...vahel ei saanud ta aru kus sellised elektritraadi ja kartmatuse harjutamise mõtted üldse pähe tulid, need olid nii tobedad... et mitte öelda jaburad ja üdini linnulikud, ent sellest sai Kaaren alati aru alles siis kui ta neid mõtteid "mõeldud-tehtud" deviisil teostama oli hakanud....samas parem hilja kui mitte kunagi, mõtles kaaren ja lendas lähedal asuva kollase vahtra jämedale mustjale oksale.... hoopis parem ja palju meeldivam vaade, oli ta oma otsusega ilmselgelt rahul....kuigi rahulolu ei püsinud just kaua....

.... see mööda kihutav kuldne sügis tegi ta murelikuks ja ta teadis, et tegelikult oleks nüüd paras aeg lõunasse lennata või pesa ehitada....aga polnud ju lennuilma, tuul oli muudkui vastu ja kõle ning tegelikult talle siinsed talved meeldisid ja varakevadeid, mille need turismilinnud alati maha magasid, ta suisa armastas....njaa aga head pesakohad olid juba ammu läinud....üsna lootusetu oli sellisel ajal endale mõnd puuõõnde tehtud luksuslikku apartementi leida... ja pesapunumist polnud ta kunagi suutnud ära õppida.... Kaaren heitis pilgu teda ümbritsevatele kollastele vahtralehtedele ning tundis kõhedust....sel hetkel oleks ta tahtnud olla siil...

...väike okkaline loom, kes veab kokku hunniku kuivanud lehti, teeb sinna õdusa pesa, sööb kõhu täis ja heidab magama...ärgates üles alles kevadel, kui päike taas soojemalt paistab...jaa ....salapärane siil, kes turtsub ning tõmbab ennast teravaks keraks, kui miski ohustab, ning kellel ei tule kunagi tobedaid kõleda tuulega elektritraadil kõlkumise mõtteid.....siil olla tundus tõesti mugav.....kuigi ega Kaaren vist lihtsalt okastest poleks ka ära öelnud....


....jaaa....okastega kaaren, kes veereb mööda elektritraate.... see oleks ka päris meeleolukas, eriti varblastele, mõtles must.........

Sel aastal on sügis siinmail erakordselt helge....noh vähemalt värvide poolest... on päikesekulda ja kollaseid, oranže, punaseid, pruuni-rohelisi kirjuid lehti ja on õhku ning valgusi....on ilu, mida vaadata, kui liigselt enesesse ei süüvi....aga kuidas sa siis ei süüvi kui enda elu on nagu seebiooperis, kõik on olemas peale adopteeritud vaeslaste ja mõrvade...ainult vaata ja imesta.....

Isegi kui ei taha, paratamatult leiad ennast taas selle kõige keskelt mõtlemast, et kuidas see nüüd nii on läinud.....jahh.....ja siis on raske peletada seda iiveldust, mis tekib, siis kui pea valutab või kõht valutab või kui hing on katki....see iiveldus on nii tuttav ja nii värskelt mälupildis meeles ühest teisest sügisest ning teeb ettevaatlikuks.....sellest viimasest august välja ronimine, ei olnud sugugi meeldivate killast, see läks maksma palju asjatut aega, pisaraid ja tagantjärgi tundub et ka mõned head sõbrad.....

....tegelikult ma tean küll, et seekord on kõik teisiti, võiks öelda suisa, et täiesti teistmoodi, nii et need olukorrad polegi üldse võrreldavad, seekord ma saan ka hästi aru, ei ole küsimust miks ja kuidas...kõik on selge.... ainult tekib küsimus, miks siis ikkagi valutab.....

Hähhh.......pagan, see kõik on lihtsalt nii lollakalt tobe....

.... aga ma tõesti ei taha sellega tegeleda, pigem juba peita ära enda ja põgeneda kuhugi kuhu päriselt ligi ei pääse....ehk olukord muutub paremaks või hoopis talumatuks, või keha harjub... ja saab selle kõigega midagi ette võtta, nii et seda iiveldust poleks...

Miks sa nii kuri oled?
Ära ole...
Ära ole mu peale kuri, sest siis ma muutun hetkega koletiskajakaks, vastikuks, õelaks linnuks kellel on kõik halvad omadused, mis sa ette kujutad ja kelles ei ole midagi head, näpu otsagagi mitte....minust saab sinu meelevili ja hiljem kui sa enam kuri ei olegi ja mina jälle väikeseks mustaks linnuks muutun jääb koletiskajaka vari mind saatma, ma ei saa sellest kunagi enam lahti, ning iga järgnev kord kui ma taas kajakaks muutun jääb ta vari aina tugevamalt minu sulgede külge kinni, ta kisa kostab aina valjemalt ja ma kardan et ta neelab mu kord alla, nii et jääb ainult kole ja vastik kajakas...nii et ole hea ja ära ole mu peale kuri...

----

Kaaren haaras trepil konutava nälkja järgi ja tatsus matsutades mööda õue edasi...ta tundis ennast targa linnuna, nii et võinuks vähe keksidagi, kui mõtlev pea oleks lubanud selliseid kerglasi võtteid....

...jaa, ta teadis küll, mis ta sees toimus, ta teadis hästi, see oli tuttav, seda oli ennegi juhtunud....ja see kõik põhines sellel, et ta sai aru, aga ta ei suutnud endast kenam olla, kuigi oli kindel, et see on võimalik...

..ta sai aru, et teistel oli ka tahtmisi ja soove ja ta sai aru, et eksiti ja andestati, kuid ta päris täpselt ei osanud veel saada aru, et kuidas see kõik korrektsete läheduste puhul siis tegelikult välja mängis.... tema sees ei klappinud tükid sugugi nii hästi kokku.... Ta sai aru, aga see ei võtnud tema valu ära, ta mõistis hästi, kuid see öelnud talle ometi, et mis tema nüüd tegema peaks...ta oli andestanud, kuid see ei teinud millegipärast tema tiibu terveks ega toonud meelerahu...

Kaaren sai aru, et kusagil selles keerulises süsteemis on viga, ta peaaegu nägi seda vastikut köngerjönksilaadset viga oma vaimupildis.....tema enda sisemuses oli viga ja ta sai aru, et kui ta tahab, et midagi paremini, kenamini ja ausamini oleks, siis tuli alustada vigade parandusega... ainult nii võis neist asjadest asja saada....nii oli ehk õnnestuminegi, millega kaasnes olukorra paranemine kõikidel rinnetele, võimalik....

Sisemine pilk tuli teritada ja üksipulgi kriitiliselt kõik sügavused ja pinnad üle käia, vaadata, korrastada, korrigeerida...olgu, hea plaan, nüüd jäi aga ainult küsimus - kas ta peaks proovima seda, mida ta sissepoole vaatavad silmad nägid, kuidagi välja poole nähtavaks teha, kas ta peaks jagama ja kas see oleks õigustatum kui ajuti keevalise loomu tulemusel ise läbi kõverpeegli paiskuvad detailid, millel polnud lootustki oma tegelikku palet kanda....või polnud seda, mis sees, mingit mõtet väljanäitusele panna, sest need kelle näitus mõeldud jätavad tulemata või näevad ainult varje.....või ehk tunnevad end kõverpeegelduste seltsis kindlamalt, sest need on juba tuttavlikud....

...Kaaren tundis et ta mõte oli ringiga jõudnud taas sinna kust ta oli alustanud, või ei siiski mitte päris sinna samasse, pigem justkui mööda keerdtreppi käies korruse võrra alla poole....taas kerkis küsimus tagamõtetetest....sest praegu oli kõige olulisem olla aus, seda juba oma taotlustes...

....heh, liiga vähe nälkjaid, jõudis Kaaren oma tarkuse pettekujutluse jälile....

Pulki täis....jaa pulki täis oli Kaarna pea...kes tammus jalalt jalale ega saanud miskipärast rahu....ta oli viimasel ajal kuulnud ja tähele pannud nii mõndagi ja nüüd ta mõtles, mõtles miskipärast natuke rahutuid mõtteid inimestest ja nende suhetest...neist kes olid sõbrad ja neist kes olid kallid, neist kes olid üksi ja kellel olid kallid...ta mõtles kui erinev see kõik on ja kuidas ta mitte kunagi varem ei olnud sellele mõelnud....ta polnud varem aru saanud kui erinevad olid need viisid kuidas inimestele said teised inimesed kalliks...kuidas sellele läheneti omamoodi...küsimus ei olnud mitte niivõrd et kes kellele meeldis, kuivõrd kuidas sellest meelidmisest miski sündis....

Oli neid kes ootasid, sõbrunesid ja siis teineteist leidsid, sest oli hea....Kaarnaga polnud seda kunagi niimoodi juhtunud tema sõbrad olid sõbrad ja kallid olid kallid ja need kallid said kalliks juhuslikult mingi kirest kantud kokkusaamiste taustal.... aga miks, seda ta ei mõistnud, ning mis oli erinevat tema sõprade ja kallite vahel, ta armus neisse kõigisse ühte või teisi pidi ühel või teisel ajahetkel, ent see armumine oli erinev, kuid mis seal oli erinevat....seda ta ei teadnud....

...ja siis olid need, kes tekitasid uudishimu, keda ta tahtis tükkideks lahti võtta...ta polnud kunagi varem endale teadvustanud, et see oli ohtlik, see oli lõplik, sest pärast seda ei saanud neid kunagi endiselt tagasi ja sa olid nendega igaveseks ajaks üht väga kindlat viisi seotud, ning sellest ei olnud tagasiteed....ning sellest sündinud positiivsed või negatiivsed või neutraal-naiivsed sidemed jäid püsima, lõpuni justkui needitult ja neetult

....ent miks see ohtlikkus siis vahel nii väga ahvatles.....miks oli seda üldse vaja ja kas selles oli ennast võimalik taltsutada, kui oli juba ette teada et tulem ei saa olla midagi head...või kas sai rahus leppida uudishimu rahuldamatusega, sest kogu situatsioon oli sellele vastu.....

Kaaren oli küsimusi täis ja ta oli segaduses sest need küsimused olid kerkinud ei millestki, ent nende intensiivsus lükkas kõik muud mõtted laval pikali...ta tundis, et vastused annaksid võimaluse millestki enamast aru saada...ent samas ei olnud nad päris puhtad, Kaarna meeled aimasid mingit kirbet kibedust ja ta ei saanud aru kas see tuli küsimustest endist või vastustest, mida veel ei olnud....

Kõheduse võdinad ajas kõik see inimeste ilu Kaarnale peale...isegi sellises kuumas tundis ta selgeid külmade varvastega vaskusse siuglemas üle õla alla niuetesse, vaadeldes kõik neid ilusaid, tarku, taiplikke, toredaid ja rõõmsusest õhetavaid inimesi, kelle silmad särasid....miks küll? mõtles Kaaren ja vaatas tolmusesse peeglist paistvatesse mustadesse linnusilmadesse.....ja ta ei osanud vastata...

Peeglist paistvad silmad pilkusid ja kusagil seal sees välkus hetkeks miskine sinine tuluke, õige vaevumärgatavalt....Kaaren teadis neid silmi hästi ent nende pilk oli hetkel võõras, või tuim, lubamata mingisugust äratundmise heameelt...jahh need olid tema omad, aga mis siis?

Tal oli erakorraliselt hea meel, et selline ilu tema ümber ja maailmas üldse oli, ent miski lõi siiski möödapääsmatu õõvastuse, kes teab, kas see oli lihtsalt kadeduse kihvatusest tingitud või oli seal taga hoopis midagi kihilisemat.....aga hetkeks hakkas Kaarnal külm ja see oli midagi uut....

Suvi...või pigem suisa SUVI, läbiva suurtähega... Põhjamaa suvi lõunamaise kuumusega....jaa mulle meeldib....las käia!

Muidu on nii, et taas on teatud arusaamine mulle järele jõudnud, või siis on olnud aega mõelda...ei teagi....mulle tundub silmavaade on igatahes natuke selgem ja sees ei ole nii sassis...mitte et oleks nüüd rahu või tasakaal vaid lihtsalt nagu digiboxiga....klaarim pilt....

Ma tunnen, et ma olen sammukese vanemaks saanud, mis hetkega võrreldes ma ei tea, aga lihtsalt... selline - nüüd ma tean rohkem, sest olen vanem - tunne on....natuke ajab ennastki nagu sarkastiliselt irvitama, aga miks mitte....jahh sarkasm või iroonia on ka tagasi imbumas....kibestumist pole vist veel vaja karta aga tervislik annus enese üle naermist on kohal küll....

Tartu on suviselt tühi, kuid on olnud mõned ammused tuttavad näod, kellele pole enam tere ütlemisega probleemi...paljudega pole seda kunagi varemgi olnud...aga mõnega siiski on möödunud päevadest kasu olnud... jahh eks rääkida võiks ju ka, jahh mõnd ma suisa vist kallistaks, kui kohtumised nii põgused ja juhuslikud poleks...mitte et oleks midagi ütlemata jäetud et kallistama peaks, aga mingid asjad on lõpuks minu sees hoopis teist pidi ja on nagu heameel et nad on, on olemas või on minu elus olemas olnud.....või noh on heameel.....

Teate mis, natuke vaba tunne on kah.....natuke piiramatult vaba...mingis sügavas metafüüsilises mõttes...kirjeldaks seda inglise keeles mu irooniline sisemina.....aga see tunne võib tulla ka lihtsalt tänasest muusikast, soome omast...

hõkk...pkk....prrrr.....vaaak....tsihh...turtsus Kaaren vaikselt sulgi turritades ja närviliselt varbalt varbale tammudes... raisk! suutis ta viimaks välja kähiseda... ta oli täiesti rooste läinud, suu oli üdini oranži-pruunikirjut puru täis ja ei tulnud välja ühtegi mõistlikku häält....kohutav kolevants, nii ei saa ju rallit sõita, et jääd natukeseks vait ja siis enam ei tulegi välja, ühtegi piuksu ega meeldivat häälepoega....väkkar, vastik-vastik-vastik.... mõtles Kaaren ja jätkas oma puristamis-luristamis-köhatamis tantsu...

Kraak!! suutis ta viimaks üsna häsdise kraaksatuse oma kaeblikult vigisevatest häälepealtest välja köhida....Kaaran ilme oli võidukas... ei, siiski ei olnud kõik veel kadunud, sugugi mitte...hääl oli kusagil seal sügaval siiski veel alles, pisut ära tolmunud ja unustatud vaid.... natuke vähem odavaid sigarette ja mõttenüridust ning natuke enam seda maasika-piima-kohvikoore smuuti-koksi lauluõliks ning lärmamamisest saab veel asja...

Ta istus rohule ja sirutas jalad välja, köhis veel pisut ning kraaksatas taas - Kraak!! - üsna vaikselt ja krabisevalt kuuldus too hüüe, kuid Kaaren lõkerdas helitult heameelest väljatulnud hääle üle naerda...

Ta oli hetkeks juba mures olnud, et ta jääbki vaikima, isegi siis kui hing kisab, et ta jääbki täitsa vait, et enam polegi võimalust midagi öelda, isegi siis kui midagi öelda nagu oleks...kuid ei, ta oli päästetud, kõik oli harjutamises ja ehk natuke ka lauluõlis kinni.....