sattusin, nagu ikka minu puhul vaheldi juhtub, kuulama muusikat...ja tuli järgnevate ridadega laul:
Minä olen kova ylipuhumaan
tiedän miten ihmisille sanotaan
asioita joita ne tahtovat kuulla
Tähän meni multa vuosia tottua
mutta nyttemmin kun olen niin taitava
en ajattele sitä juurikaan
Älä tee minun kanssani mitään sellaista
jonka voisit säästää siihen
kun sinulla on mies jonka todella tahdot
Älä tee minun kanssani mitään sellaista
jonka voisit säästää siihen kun
sinulla on mies jota todella etsit
Sinä olet sillä tavalla niin viaton
että uskot aivan kaiken mitä minä sanon
sinä uskot jos kerron että oot kaunis
Ja se on totta, enhän minä valehtele
mutta paljon on kiinnostavampaa se
miksi minä sen sinulle kerron
Älä tee minun kanssani mitään sellaista
jonka voisit säästää siihen
kun sinulla on mies jonka todella tahdot
Älä tee minun kanssani mitään sellaista
jonka voisit säästää siihen kun
sinulla on mies jota todella etsit
Jos sinulla on mies jonka todella tahdot
ja sinulla on mies jota todella etsit
sinulla on mies joka nimesi muistaa aamulla
Jos sinulla on mies jonka todella tahdot
ja sinulla on mies jota todella etsit
sinulla on mies joka tekisi aamuista lauhkeita
Älä tee minun kanssani mitään sellaista
jonka voisit säästää siihen
kun sinulla on mies jonka todella tahdot
Älä tee minun kanssani mitään sellaista
jonka voisit säästää siihen kun
sinulla on mies jota todella etsit
Älä tee minun kanssani mitään sellaista
....prrr....njah, ma maigutasin hetkeks suud....äratundmine oli nii suur, et tahtis alla neelata....paratamatult küsisin endalt, et mitu korda olen ma kohtunud meestega, kes räägivad sellist juttu, soome, eesti, inglise või mistahes muus suupärases keeles???.....
....naersin luksumiseni....njahh...
Õigem oleks küsida, mitu mitte säärase jutuga meest, mu teele on juhtunud?
...piisab ühest nukrast saekaatri mehe käest, et üles lugeda vist....
Ei saa öelda muidugi, et põnev ei oleks....
...Luksumiseni põnev......jaaah...just!
(....wierd I don´t see nobody else smiling...)
teisipäev, märts 04, 2008
esmaspäev, märts 03, 2008
Kaaren oli hetkeks valmis murre minema.
Ta lamas voodil, kulm kipras ja vahtis pimedusse peitunud lae suunas, suu pisut totralt irvakile vajunud...intensiivse mõttetöö tulemina....
Enda vastu aus olles oleks ta pidanud tunnistama, et kõige parema meelega karanuks ta püsti ja laamendanuks...... vihaga tahtis ta peksta laiali kogu selle korda seatud mööblitükkide ja riiete ning pisiasjade krempli oma ümber, ta tahtis karjuda ja trampida jalgu.
Aga ei, kindlasti mitte, tema enesekontroll oli selleks spontaanseks väljaelamiseks liiga heas vormis, pealegi puudus igasugune põhjus niimoodi käituda. Kaarna mõistus ei kiitnud tühipaljast kihku põhjusena heaks, algusest lõpuni nõrk argumentatsioon taoliseks tundeliseks plahvatuseks, liiga häiriv nii endale kui teistele.
Kaaren pööras pilgu enda kõrval lamavale kehale. Teki alla kerratõmbunud alastus, ilmatuma rahulik, magav, unist soojust kiirgav teine. Kaaren surus põse patja, tema oleks samuti pidanud magama. Magama ja mitte minema murre, mitte mõtlema. Ta sulges silmad ja avas nad samal hetkel uuesti. Keha ta kõrval rapsis teki jalgadelt.... rahunes.
Õhtul oli ta tahtnud teada saada, miks Kaaren teda vihkab. Otseloomulik lollus, ta teadis ise sama hästi, et Kaaren ei vihka teda. Aga ta ei jätnud, käis ja küsis korda mitu, palus vabandust, ta oli purjus, Kaaren oli ka ja vastas üha uuesti, et ei vihka ju.
Ta sihtis pilguga seina sees olevasse öös paistmatusse aknasse, ta ei vihanud, kuid ei armastanud ka. Viimane ajaski südame täis.
Ta oleks pidanud ehk veidi ära kasutatuna tundma, ta ju oli näinud küll neid punaseks nutetud pisarais silmi ja juba esimestest keelega üheselt pehmetest sõnadest oli tunda, kuhu see kõik tüürib.
Oli olnud riid või midagi tõsisemat, mis jonnima ajas, lohutust nõudis.
Kaaren ei tundunud kaasa, ta armastas ennast selleks liiga palju, kuid ometi oli ta tulnud kaasa ja lõpetas siililegi selgelt siin voodis.
Jahh, ta oleks võinud tunda end ärakasutatuna...aga oleks ja poleks on vennad ja pidi nende pisike õde...
.....ta ohkas hommikul korra, kuid see oli ka kõik, ta hoolis liiga vähe......
Keha Kaarna kõrval keeras end ootamatult näoga tüdruku suunas, tiris ta üles ärkamata oma kaisutusse ning kattis tekiga.
Kaaren sulges silmad, ta hoolis liiga vähe, kuid oskas sellele vaatamata naudiskleda.
Ta lamas voodil, kulm kipras ja vahtis pimedusse peitunud lae suunas, suu pisut totralt irvakile vajunud...intensiivse mõttetöö tulemina....
Enda vastu aus olles oleks ta pidanud tunnistama, et kõige parema meelega karanuks ta püsti ja laamendanuks...... vihaga tahtis ta peksta laiali kogu selle korda seatud mööblitükkide ja riiete ning pisiasjade krempli oma ümber, ta tahtis karjuda ja trampida jalgu.
Aga ei, kindlasti mitte, tema enesekontroll oli selleks spontaanseks väljaelamiseks liiga heas vormis, pealegi puudus igasugune põhjus niimoodi käituda. Kaarna mõistus ei kiitnud tühipaljast kihku põhjusena heaks, algusest lõpuni nõrk argumentatsioon taoliseks tundeliseks plahvatuseks, liiga häiriv nii endale kui teistele.
Kaaren pööras pilgu enda kõrval lamavale kehale. Teki alla kerratõmbunud alastus, ilmatuma rahulik, magav, unist soojust kiirgav teine. Kaaren surus põse patja, tema oleks samuti pidanud magama. Magama ja mitte minema murre, mitte mõtlema. Ta sulges silmad ja avas nad samal hetkel uuesti. Keha ta kõrval rapsis teki jalgadelt.... rahunes.
Õhtul oli ta tahtnud teada saada, miks Kaaren teda vihkab. Otseloomulik lollus, ta teadis ise sama hästi, et Kaaren ei vihka teda. Aga ta ei jätnud, käis ja küsis korda mitu, palus vabandust, ta oli purjus, Kaaren oli ka ja vastas üha uuesti, et ei vihka ju.
Ta sihtis pilguga seina sees olevasse öös paistmatusse aknasse, ta ei vihanud, kuid ei armastanud ka. Viimane ajaski südame täis.
Ta oleks pidanud ehk veidi ära kasutatuna tundma, ta ju oli näinud küll neid punaseks nutetud pisarais silmi ja juba esimestest keelega üheselt pehmetest sõnadest oli tunda, kuhu see kõik tüürib.
Oli olnud riid või midagi tõsisemat, mis jonnima ajas, lohutust nõudis.
Kaaren ei tundunud kaasa, ta armastas ennast selleks liiga palju, kuid ometi oli ta tulnud kaasa ja lõpetas siililegi selgelt siin voodis.
Jahh, ta oleks võinud tunda end ärakasutatuna...aga oleks ja poleks on vennad ja pidi nende pisike õde...
.....ta ohkas hommikul korra, kuid see oli ka kõik, ta hoolis liiga vähe......
Keha Kaarna kõrval keeras end ootamatult näoga tüdruku suunas, tiris ta üles ärkamata oma kaisutusse ning kattis tekiga.
Kaaren sulges silmad, ta hoolis liiga vähe, kuid oskas sellele vaatamata naudiskleda.
reede, veebruar 29, 2008
Kui nüüd hetkel, peaks olema keegi, kes tahaks kujutada vaiku portreelisel maalil, millel ka kogu kogu vaigu olemuslik ja kodune miljöö näha jääks, ning millel saaks väljendatud kõik tema klaasistunud pilgus peituvad salasoovid, siis peaks too agar indiviid maalima kõigepealt ühe suure aurava teetassi, väikese ninatilgapudelikese ja nende vahele hunnikusse vaigu, suure adolfi vuntse meenutava punetusega nina ja ülahuule vahelisel alal, alumise kultuurkihina võiksid maalil välja paista hunnikus täis nuusatud ja nuuskamata valged salvrätikud, mis kui lumi ümbrust kataks. Mis puutub pilku, siis see on veidikese tüdinud ja hädine, kuid mitte sugugi veel alla andja oma, sest niikaua kui puudub palavik on mul siiski plaan minna täna veel ka tantsima......
Aga eile käisin ma teatris, Athenas, kaasas hulk nuuskamiseks mõeldud pabereid ja seljas haiglasele sitahipile kohaselt katkised teksad ja kamsi...nohh ikka selline hädine lõnkuja....juba välisuksel tuli hakata rinda pistma kõrgete tikk-kontsade ja õhtutualettidega, kes samuti olid oma tee teatrisse leidnud...heitnud pilgu all fujeees kriitiliselt peeglisse, olin sunnitud lööma käega, õhtukleiti ei oleks ma kõige parema tahtmise juuresgi sellise olekuga välja kandnud.....
...tükk ise oli, nagu oli...ei olnud halb, sugugi mitte, aga väga naerma ka ei ajanud, aga rõkkava saali keskel rõkkamata istudes hakkab lõpuks imelik....pärast välja tulles oli aga etendusest tulenevalt totter lauseid moodustada, piinlik oli nohh.....aga see läks pärast esimesi veinilonkse taas mööda....
....ma usun, et nii umbes keskkoolis oleks ma antud tükist kindlasti vaimustunud, rõkanud ja suurest elevusest veel mitu päeva hiljemgi käsi plaksutanud, praegu aga, olen ma liiga vana ja liiga palju oma sisimas antud teemat arutanud, keelelisele tühjusele ning täitmatusele mõtelnud ning ei ole sellest tulenevalt enam nii vaimustuv.... kuigi samas tuleb nentida, et puudutas ju küll, muidu poleks olnud pärast totter...jahhh ja ikka on tore kui tehakse....
Muidu on nii, et üritan jõuda rohkem ja mõelda vähem, sageli aga läheb ikka nii, et mõtlen rohkem ja jõuan vähem...aga mis teha, mõtteis on paljutki....õnneks hakkavad aja jooksul kokku tõmbuma kõik lahtised otsad ja varsti lihtsalt ei saa tegutsemata olla.... aprillis näiteks tuleb stipendiumi avalduse tähtaeg, siinkohal on tore mainida, et niipea kui konkurss avati saatsid mulle viis inimest antud konkursi avamisest teate edasi, olen vist väga avalikult ümbritsevatele selgeks teinud, kuhu saada ja mida teha tahan (: ning lisaks tulevad aprillis peale koolitused, et saaks minna suvel lastega metsa......jaa, mitu nädalavahetust koolitavad ja siis juunis saab lõpuks minna päriselt ka....ma hetkel veel ei ole kindel, et mis ja kuidas, aga ma olen tähele pannud et julge hakkamine on alles pool sõgedusest..... njahh ja siis olen ma edasi lükanud seda va avalduse kirjuamist, kauem enam vist lükata ei anna...ooeh....aga kuidas siis ikkagi kirjutatakse soovist lahkuda meeldivast kollektiiv leekide seltskonnast....pagan... ma olen sellistes asjades nõrk....pfff...olgu olgu rohkem ei virise.....joon hoopis tassikese teed.....
- Kiilaspäine lauljanna?
- Temal on ikka endine soeng.
Aga eile käisin ma teatris, Athenas, kaasas hulk nuuskamiseks mõeldud pabereid ja seljas haiglasele sitahipile kohaselt katkised teksad ja kamsi...nohh ikka selline hädine lõnkuja....juba välisuksel tuli hakata rinda pistma kõrgete tikk-kontsade ja õhtutualettidega, kes samuti olid oma tee teatrisse leidnud...heitnud pilgu all fujeees kriitiliselt peeglisse, olin sunnitud lööma käega, õhtukleiti ei oleks ma kõige parema tahtmise juuresgi sellise olekuga välja kandnud.....
...tükk ise oli, nagu oli...ei olnud halb, sugugi mitte, aga väga naerma ka ei ajanud, aga rõkkava saali keskel rõkkamata istudes hakkab lõpuks imelik....pärast välja tulles oli aga etendusest tulenevalt totter lauseid moodustada, piinlik oli nohh.....aga see läks pärast esimesi veinilonkse taas mööda....
....ma usun, et nii umbes keskkoolis oleks ma antud tükist kindlasti vaimustunud, rõkanud ja suurest elevusest veel mitu päeva hiljemgi käsi plaksutanud, praegu aga, olen ma liiga vana ja liiga palju oma sisimas antud teemat arutanud, keelelisele tühjusele ning täitmatusele mõtelnud ning ei ole sellest tulenevalt enam nii vaimustuv.... kuigi samas tuleb nentida, et puudutas ju küll, muidu poleks olnud pärast totter...jahhh ja ikka on tore kui tehakse....
Muidu on nii, et üritan jõuda rohkem ja mõelda vähem, sageli aga läheb ikka nii, et mõtlen rohkem ja jõuan vähem...aga mis teha, mõtteis on paljutki....õnneks hakkavad aja jooksul kokku tõmbuma kõik lahtised otsad ja varsti lihtsalt ei saa tegutsemata olla.... aprillis näiteks tuleb stipendiumi avalduse tähtaeg, siinkohal on tore mainida, et niipea kui konkurss avati saatsid mulle viis inimest antud konkursi avamisest teate edasi, olen vist väga avalikult ümbritsevatele selgeks teinud, kuhu saada ja mida teha tahan (: ning lisaks tulevad aprillis peale koolitused, et saaks minna suvel lastega metsa......jaa, mitu nädalavahetust koolitavad ja siis juunis saab lõpuks minna päriselt ka....ma hetkel veel ei ole kindel, et mis ja kuidas, aga ma olen tähele pannud et julge hakkamine on alles pool sõgedusest..... njahh ja siis olen ma edasi lükanud seda va avalduse kirjuamist, kauem enam vist lükata ei anna...ooeh....aga kuidas siis ikkagi kirjutatakse soovist lahkuda meeldivast kollektiiv leekide seltskonnast....pagan... ma olen sellistes asjades nõrk....pfff...olgu olgu rohkem ei virise.....joon hoopis tassikese teed.....
- Kiilaspäine lauljanna?
- Temal on ikka endine soeng.
teisipäev, veebruar 26, 2008
Sitahipi kepisonks.....milline imeline keeleloome.....
...nojahh, võib olla mitte nii imeline, aga peegeldab hästi asjade seisu ja üldist olukorda, milles loome algus...... ehk siis läinud on kuidagi äärmiselt jätkusuutliku pidususe lainel....
...kõik algas sedakorda sellest, et meie oma Lauri kaitses ära oma seminaritöö, pärast seda aga oli mingi kontsert kusagil ja siis oligi juba kätte jõudmas vabariigi aastapäev.....Õelt kingituseks saadud liitrine Absolut, mis külmas oma aega oli pandud ootama, ei teinud kogu asja sugugi kergemaks...vähemalt massu sünnipäeva hommikul, pärast pidulikku Vabariigi sünnipäeva, oli olek raske.....peavalust, ma siinkohal üldse ei räägi.... pärast mõningaid meenutusi sai õhtu siiski täitsa korralikult kokku pandud, kuid mõistus ei tahtnud veel päriselt aru saada, kuidas küll jälle nii....aga mis seal ikka, mis läinud, see läinud, parem juba siis nautides leppida või vastupidi......kõigest sellest tulenevalt voodist lahkuda enne õhtut polnud mõtteski....ammu polnud niimoodi vedelenud...mõnus..... Kui lõpuks voodist välja sai, tuli joosta linna, poodi, koju ja tagasi linna, sest kui sünnipäev, siis sünnipäev....kohustusliku elemendina shampus pirogovis ja siis lõbusalt edasi, tordi aseaineks tehase pelmeenid ja morsi asemel gin toonikus....kaaslasteks sõprade ringi ja rõõmsad näod......mis hetkel või millest sai alguse spontaanne õllesõda, seda enam ei mäletagi, aga elevust oli hetkeks palju....njaaa.......kojumineks oli õhtule kohaselt samuti meeleolukas...väljas on muide juba hulga kevadet.....
...seda, kuidas jõudis hommik enam ei mäleta, uni oli magus... ärgates oli tõeline ettevõtmine enese organiseerimine järjekordseks ajapeale pealinna minekuks.....lõpuks bussis olles, ei uskunud isegi, et nii hästi läks...muidugi värin kadus seest alles päris kohale jõudes.....njaaa, aga pole vist ka ime...kui kõik saab alguse sellest et Lauri kaitseb lõpuks oma seminaritöö....
...nojahh, võib olla mitte nii imeline, aga peegeldab hästi asjade seisu ja üldist olukorda, milles loome algus...... ehk siis läinud on kuidagi äärmiselt jätkusuutliku pidususe lainel....
...kõik algas sedakorda sellest, et meie oma Lauri kaitses ära oma seminaritöö, pärast seda aga oli mingi kontsert kusagil ja siis oligi juba kätte jõudmas vabariigi aastapäev.....Õelt kingituseks saadud liitrine Absolut, mis külmas oma aega oli pandud ootama, ei teinud kogu asja sugugi kergemaks...vähemalt massu sünnipäeva hommikul, pärast pidulikku Vabariigi sünnipäeva, oli olek raske.....peavalust, ma siinkohal üldse ei räägi.... pärast mõningaid meenutusi sai õhtu siiski täitsa korralikult kokku pandud, kuid mõistus ei tahtnud veel päriselt aru saada, kuidas küll jälle nii....aga mis seal ikka, mis läinud, see läinud, parem juba siis nautides leppida või vastupidi......kõigest sellest tulenevalt voodist lahkuda enne õhtut polnud mõtteski....ammu polnud niimoodi vedelenud...mõnus..... Kui lõpuks voodist välja sai, tuli joosta linna, poodi, koju ja tagasi linna, sest kui sünnipäev, siis sünnipäev....kohustusliku elemendina shampus pirogovis ja siis lõbusalt edasi, tordi aseaineks tehase pelmeenid ja morsi asemel gin toonikus....kaaslasteks sõprade ringi ja rõõmsad näod......mis hetkel või millest sai alguse spontaanne õllesõda, seda enam ei mäletagi, aga elevust oli hetkeks palju....njaaa.......kojumineks oli õhtule kohaselt samuti meeleolukas...väljas on muide juba hulga kevadet.....
...seda, kuidas jõudis hommik enam ei mäleta, uni oli magus... ärgates oli tõeline ettevõtmine enese organiseerimine järjekordseks ajapeale pealinna minekuks.....lõpuks bussis olles, ei uskunud isegi, et nii hästi läks...muidugi värin kadus seest alles päris kohale jõudes.....njaaa, aga pole vist ka ime...kui kõik saab alguse sellest et Lauri kaitseb lõpuks oma seminaritöö....
pühapäev, veebruar 24, 2008
Kusagil sügaval minu sees on üks patrioot täitsa olemas, kahtluseta...just tema on see, kes veab mu Vabariigi aastapäeval hommikul, enne kui Päike jõuab üles horisondile ronida, Toompeale, seda juba mitmendat aastat, vaatama kuidas heisatakse lipp, pidulikult, lauluga au andes...Tõeliselt ilus on see vaatepilt, kuidas see sini-must-valge plagu tõuseb väärikalt sinisesse teavasse Hermanni kupul....ja patrioot minus üürgab isekeskis rõõmust ja uhkusest särades, ahnelt sööb ta ka laulupidusid, trallides rõõmust ja leides et hetkel ongi kõige parem koht kus olla, siin, siiras armastuses oma riigi ja rahva vastu....
...ülejäänud aja on too kodumaa arm enamasti peidus, suurt rohkemat sõna ei võta, kipituse toob kurku vaid vahel, kui pilk kissitades kaugele silmapiirini jooksvat raba püüab tabada ja paljajalu Muhumaa karjamaal käies, kus torgib taldu nii mõnusasti ja kadakate vahel suveleitsakus metsistund maasikaid noppides ning halli hülge karva tuules mäslevat Läänemerd vahtides.....jaaa....ilus on ta küll... ja mul on hea meel, et ta mul siiski olemas on..... see va sindrinahk, kodumaa ja armastus ta vastu....
...ülejäänud aja on too kodumaa arm enamasti peidus, suurt rohkemat sõna ei võta, kipituse toob kurku vaid vahel, kui pilk kissitades kaugele silmapiirini jooksvat raba püüab tabada ja paljajalu Muhumaa karjamaal käies, kus torgib taldu nii mõnusasti ja kadakate vahel suveleitsakus metsistund maasikaid noppides ning halli hülge karva tuules mäslevat Läänemerd vahtides.....jaaa....ilus on ta küll... ja mul on hea meel, et ta mul siiski olemas on..... see va sindrinahk, kodumaa ja armastus ta vastu....
teisipäev, veebruar 19, 2008
Intensiiv intensioon........elik väljakutse olla kolm päeva standis tragi ning pärast seda veel kaks päeva tööl käia on vastu võetud ja läbi mängitud.....
tulemus - ikka veel seisan, kui nõutakse ja kõigile päringutele on paari ületunni hinnaga vastatud......
....meel on kummalisel kombel naljakalt rahuldunud....intensiivne töö siiski annab vahel pääsemise läbi eneseteostuse momendi... ja pealegi oli Tallinnas omajagu ootamatult tore - pehme voodi ja vanniga hotellituba, kuhu armunute päeval peitu pugeda, tähtsa näoga onud ja tädid messil ja palju abivajavaid pilke, naljakas sattumine keset trendipeo sissejuhatust, kus kõrgete kontsade konsentratsioon tõusis üle keerdtrepi astmete otse teisele korrusele ja hirmutas päris ära, halb pidu millest sai pääsemine Kloostriaidas kallite pilkude all ja Juuksur ja Mutant, kus pole käinud lubatud vanusega vist veel kunagi....jäine tuul ja linnamelu, saun seal kus ikka on saun...hommikused lõhesaiad ja tunne, et aeg saab otsa......
Lõpuks kui Tartus tagasi, siis oli kogu olek läbini väsinud aga nõudmas veel enne väljamagamist endale üht purjuskäiku...sobivalt leidus ka kompanjone, oma ungarlane ja punane vein...millest kasvas välja tühi tehas oma Nirvaanase pühapäeva ööga ja naabrid põhjast, keda ikka vaid seal näha saab ja keda ammu polnud näinud ja kes tublid olnud...
Hommikul kliendi äreva kõne peale ärgates puudus mälestus kojujõudmise detailidest, kuid suu nurka surus end muie....hea oli olla....kohv ja sigaret ja välja, sinna kus ootamatult soe päikesepaitus ja libedad tänavad.....
Hirmus hea on vahel kiirustada, kui on selline tuju ja samal ajal koht kuhu ja peidetud siht mille pärast kiirustada....jahh...vahel võib olla ajatult asjalik ja õhtul kaotada kainuse sõprade turvalises seltskonnas, vilavate pilkudeta....pistes põske kommi...
tulemus - ikka veel seisan, kui nõutakse ja kõigile päringutele on paari ületunni hinnaga vastatud......
....meel on kummalisel kombel naljakalt rahuldunud....intensiivne töö siiski annab vahel pääsemise läbi eneseteostuse momendi... ja pealegi oli Tallinnas omajagu ootamatult tore - pehme voodi ja vanniga hotellituba, kuhu armunute päeval peitu pugeda, tähtsa näoga onud ja tädid messil ja palju abivajavaid pilke, naljakas sattumine keset trendipeo sissejuhatust, kus kõrgete kontsade konsentratsioon tõusis üle keerdtrepi astmete otse teisele korrusele ja hirmutas päris ära, halb pidu millest sai pääsemine Kloostriaidas kallite pilkude all ja Juuksur ja Mutant, kus pole käinud lubatud vanusega vist veel kunagi....jäine tuul ja linnamelu, saun seal kus ikka on saun...hommikused lõhesaiad ja tunne, et aeg saab otsa......
Lõpuks kui Tartus tagasi, siis oli kogu olek läbini väsinud aga nõudmas veel enne väljamagamist endale üht purjuskäiku...sobivalt leidus ka kompanjone, oma ungarlane ja punane vein...millest kasvas välja tühi tehas oma Nirvaanase pühapäeva ööga ja naabrid põhjast, keda ikka vaid seal näha saab ja keda ammu polnud näinud ja kes tublid olnud...
Hommikul kliendi äreva kõne peale ärgates puudus mälestus kojujõudmise detailidest, kuid suu nurka surus end muie....hea oli olla....kohv ja sigaret ja välja, sinna kus ootamatult soe päikesepaitus ja libedad tänavad.....
Hirmus hea on vahel kiirustada, kui on selline tuju ja samal ajal koht kuhu ja peidetud siht mille pärast kiirustada....jahh...vahel võib olla ajatult asjalik ja õhtul kaotada kainuse sõprade turvalises seltskonnas, vilavate pilkudeta....pistes põske kommi...
kolmapäev, veebruar 13, 2008
See on üsna rõlge tunne, kui miskisel arutul hetkel taipad, et elad konnatiigis ja ujumisoskus ununes Aura dushiruumi nagisse.....
....Eino-aino, et siis päriselt...kui sa ühel õhtul pärast iseenda heroiiniks tunnistamist kaalud, et kas minna välja või ei...sealjuures teisel vaekausil on asjade pakkimine ruudulisse riidest kohvrisse, mis ei mahuta palju ning ööle järgnev kell 10 algav koolipäev....ja sa otsustad ei, sest Illegaardis, mis antud võrrandis oleks "väljas", on neli inimest, keda sa tead, kuid kes ei ole sulle rohkemat kui tuttavad ja neist neljast ühega sa oled kunagi mingitel otsekohestel asjaoludel ühte voodisse magama sattunud ning kolm ülejäänut teavad seda...ehk siis kokkuvõttes tundub lihtsalt liiga imelik väljatoodud asjaoludel üksi "väljasse" minna, eriti siis, kui ei ole plaan raskelt jooki teha........et kuidas palun???....et siis inimlik piinlikkus, häbelikkus, uhkus......ja äng....sest miks ei võiks "väljas" olla hulk toredaid inimesi, keda sa ühtegi ei tunne ja kellega ei ole mingit lugu, kusagil......
Jahh..olen märganud varemgi, et kui sattuda ruumi, koos hulga inimestega, kellest keskmiselt 3-5 on sul miskine intiimne lugu, siis läheb olemine sees kitsaks....jälgid samme ja sattumisi, zheste ja silmanurgast liikumisi..... ja samas nagu kusagil mujal käia ka ei taha, sest neis ruumides on mul hea olnud, alati parem kui mujal...või meeldib mulle nii vaid enesepettuseks uskuda...aga ei aga jaa.... ma tunnen et oleks jub aeg vist, vast hakata astuma ehk....
...lähengi pakin siis asju sinna ruudulisse riidest kohvrisse, kuhu palju ei mahu...jahh ja olen nõus, see kanne käiks rubriigi alla liiga palju informatsiooni....kui mul kanded rubriigitatud oleks vaid.......
nokk kinni, saba lahti.....
....Eino-aino, et siis päriselt...kui sa ühel õhtul pärast iseenda heroiiniks tunnistamist kaalud, et kas minna välja või ei...sealjuures teisel vaekausil on asjade pakkimine ruudulisse riidest kohvrisse, mis ei mahuta palju ning ööle järgnev kell 10 algav koolipäev....ja sa otsustad ei, sest Illegaardis, mis antud võrrandis oleks "väljas", on neli inimest, keda sa tead, kuid kes ei ole sulle rohkemat kui tuttavad ja neist neljast ühega sa oled kunagi mingitel otsekohestel asjaoludel ühte voodisse magama sattunud ning kolm ülejäänut teavad seda...ehk siis kokkuvõttes tundub lihtsalt liiga imelik väljatoodud asjaoludel üksi "väljasse" minna, eriti siis, kui ei ole plaan raskelt jooki teha........et kuidas palun???....et siis inimlik piinlikkus, häbelikkus, uhkus......ja äng....sest miks ei võiks "väljas" olla hulk toredaid inimesi, keda sa ühtegi ei tunne ja kellega ei ole mingit lugu, kusagil......
Jahh..olen märganud varemgi, et kui sattuda ruumi, koos hulga inimestega, kellest keskmiselt 3-5 on sul miskine intiimne lugu, siis läheb olemine sees kitsaks....jälgid samme ja sattumisi, zheste ja silmanurgast liikumisi..... ja samas nagu kusagil mujal käia ka ei taha, sest neis ruumides on mul hea olnud, alati parem kui mujal...või meeldib mulle nii vaid enesepettuseks uskuda...aga ei aga jaa.... ma tunnen et oleks jub aeg vist, vast hakata astuma ehk....
...lähengi pakin siis asju sinna ruudulisse riidest kohvrisse, kuhu palju ei mahu...jahh ja olen nõus, see kanne käiks rubriigi alla liiga palju informatsiooni....kui mul kanded rubriigitatud oleks vaid.......
nokk kinni, saba lahti.....
pühapäev, veebruar 10, 2008
Pidu, saab otsa, pidu saab otsa!....laulsid juba klassikud, nohhh... ma igaljuhul loodan et see saab toimuma hetkel kui kõik rõemsad, tervise juures ja valmis koju minema....
Tegelikult aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida...
Mööduv nädal on täis olnud vaheaega ja vanu ning armsaid inimesi...ning olnud üdini tore, kui välja arvata, need esmas- ja teisipäevased töötunnid ja kolmapäevane kriiskava häälega koolituse õud....
aga ikkagi neist toredustest rääkides, siis kõigepealt sai õepojale õnne soovitud suure sünnipäeva puhul, juba kaheksa aastat, arusaamatu, kuhu need päevad küll läevad.....
......siis sai kaetud üle Nelli uus elamine, kiidan heaks, ilus...
......Kuna juba Tallinnas olin, siis külastasime mõnekesi Tõnu, kes elab nüüd 5-7 minutit baltast patarei vangla suunal. Tõnu kodu on ilus ja peremees ise on endiselt stressivabalt meeldiv kaaslane. Sai võetud õlled ja väike viin hapukrugi ja süldi kõrvale. Veeretati juttu, muusika taustal ja lõpuks jõuti nagu ikka levist välja vastu ööd ja balta tseburekki vastu hommikut... lõpuks oli täitsa purjus olla ja uni sai magus, miks kõik hommikul helistama hakkasid, on tänini selgusetult arusaamatu...aga hommikune õlu hoidis ära pohmeluse ja burks toitis keha.....
....varsti saabus aga uus õhtu, mis sedakorda möödus kuninglikult kaunis seltskonnas Hellas, veinijooki juues ja vesteldes aktuaalsetel teemadel läbi semiootiliselt naiseliku prisma möödus aeg. Kui jutt otsa sai, olin ma bussilt maha jäämas, kuid see ei olnud variant...nii sai Oksana takso abil siiski jõutud...tagasi Tartus oli olla hea...
Tartus sai koristada ja poes käia ja kütta sai ka...ja siis tulid juba Mari ja Nelli üks ühelt ja teine teiselt poolt, kaasas lagritsakott ja suur ilmakaart, mis seinale sai....meeldiv on meeldivaid inimesi tartus näha ja seda peab tähistama ju alati ka....nii sai õhtu, mis nii kaunilt algas plaanitult jätku lutsus, kus oli jüri ja kompanjonide elektroonikat ja kütet ja tantsutantsutantsu.
Kuidas Mari aga Lutsust Toomele jõudis ja Jaanusele tellitud taksole sai Nelliga pandud, sellest ajalugu vaikib, nagu ka sellest, kuidas mina üle kivide ja kändude tehasesse jõudsin, tuttavaid nägusid nägin, ripsmeid laksutasin ja lõpuks omaaegse geograafiaõpsi poja enda juurde magama viisin....öelda võib vaid, et mõni inimene kohe tundub usaldusväärne, eriti kui tal on säravad silmad ja kena naeratus......hommikuks oli õnneks kõik endine ja inimesi minu juures genraalplaani järgselt kokku kolm....sai juua vett ja mennutada, siis viisid jalad pilku ja hammast heitma esimesele nime poolest lesilale taaralinnas...nohhh, meiepoolne hunnitu hinnang oli, et natuke loksuv ja liimist lahti...aga kui neile endile meeldib, lasku edasi, sest pikapeale saab kõht siiski täis ja ega lilla-must värvikooslus interjööris ei olegi teabmis halb.....
Mari lahkus meie meeldivast seltskonnast Tallinna suunas juba siis, kui me veel õhtuks uute jookide järgi polnud jõudnud.... aga mis seal ikka, meie tee viis koju ja sealt tagasi eelmise päeva kuriteopaika noori setosid kuulama.....sedakorda vedas pea ja süda alt nellit ja taas sai jaanuse nimel auto kutsutud, taas tehase ette....
Oeh ja nii see nädal mööda saama kipubki...ja hea vist ongi...sest jaks kipub otsa saama...ja homme yuleb minna kooli....tõotab tulla päris hurja viikko, kui end soome keeles väljendada....
Aga muidu on nii, et kummaliselt palju on peas naljakaid pulki...aga ma ei kurda, see on veel kõik meeldivuse piiresse jäämas....
Tegelikult aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida...
Mööduv nädal on täis olnud vaheaega ja vanu ning armsaid inimesi...ning olnud üdini tore, kui välja arvata, need esmas- ja teisipäevased töötunnid ja kolmapäevane kriiskava häälega koolituse õud....
aga ikkagi neist toredustest rääkides, siis kõigepealt sai õepojale õnne soovitud suure sünnipäeva puhul, juba kaheksa aastat, arusaamatu, kuhu need päevad küll läevad.....
......siis sai kaetud üle Nelli uus elamine, kiidan heaks, ilus...
......Kuna juba Tallinnas olin, siis külastasime mõnekesi Tõnu, kes elab nüüd 5-7 minutit baltast patarei vangla suunal. Tõnu kodu on ilus ja peremees ise on endiselt stressivabalt meeldiv kaaslane. Sai võetud õlled ja väike viin hapukrugi ja süldi kõrvale. Veeretati juttu, muusika taustal ja lõpuks jõuti nagu ikka levist välja vastu ööd ja balta tseburekki vastu hommikut... lõpuks oli täitsa purjus olla ja uni sai magus, miks kõik hommikul helistama hakkasid, on tänini selgusetult arusaamatu...aga hommikune õlu hoidis ära pohmeluse ja burks toitis keha.....
....varsti saabus aga uus õhtu, mis sedakorda möödus kuninglikult kaunis seltskonnas Hellas, veinijooki juues ja vesteldes aktuaalsetel teemadel läbi semiootiliselt naiseliku prisma möödus aeg. Kui jutt otsa sai, olin ma bussilt maha jäämas, kuid see ei olnud variant...nii sai Oksana takso abil siiski jõutud...tagasi Tartus oli olla hea...
Tartus sai koristada ja poes käia ja kütta sai ka...ja siis tulid juba Mari ja Nelli üks ühelt ja teine teiselt poolt, kaasas lagritsakott ja suur ilmakaart, mis seinale sai....meeldiv on meeldivaid inimesi tartus näha ja seda peab tähistama ju alati ka....nii sai õhtu, mis nii kaunilt algas plaanitult jätku lutsus, kus oli jüri ja kompanjonide elektroonikat ja kütet ja tantsutantsutantsu.
Kuidas Mari aga Lutsust Toomele jõudis ja Jaanusele tellitud taksole sai Nelliga pandud, sellest ajalugu vaikib, nagu ka sellest, kuidas mina üle kivide ja kändude tehasesse jõudsin, tuttavaid nägusid nägin, ripsmeid laksutasin ja lõpuks omaaegse geograafiaõpsi poja enda juurde magama viisin....öelda võib vaid, et mõni inimene kohe tundub usaldusväärne, eriti kui tal on säravad silmad ja kena naeratus......hommikuks oli õnneks kõik endine ja inimesi minu juures genraalplaani järgselt kokku kolm....sai juua vett ja mennutada, siis viisid jalad pilku ja hammast heitma esimesele nime poolest lesilale taaralinnas...nohhh, meiepoolne hunnitu hinnang oli, et natuke loksuv ja liimist lahti...aga kui neile endile meeldib, lasku edasi, sest pikapeale saab kõht siiski täis ja ega lilla-must värvikooslus interjööris ei olegi teabmis halb.....
Mari lahkus meie meeldivast seltskonnast Tallinna suunas juba siis, kui me veel õhtuks uute jookide järgi polnud jõudnud.... aga mis seal ikka, meie tee viis koju ja sealt tagasi eelmise päeva kuriteopaika noori setosid kuulama.....sedakorda vedas pea ja süda alt nellit ja taas sai jaanuse nimel auto kutsutud, taas tehase ette....
Oeh ja nii see nädal mööda saama kipubki...ja hea vist ongi...sest jaks kipub otsa saama...ja homme yuleb minna kooli....tõotab tulla päris hurja viikko, kui end soome keeles väljendada....
Aga muidu on nii, et kummaliselt palju on peas naljakaid pulki...aga ma ei kurda, see on veel kõik meeldivuse piiresse jäämas....
pühapäev, veebruar 03, 2008
Kaarnale meeldis vihm.....aga kõike toda lobjakat, mis jäi oma olekult lume ja vihma vahele ja mida juba mitu tundi oli taevast lastud alla kukkuda, ta jälestas. Vastikusvärin jooksis üle ta selja.
Kaaren pööras pilgu akna taga toimuvalt helendavale arvutiekraanile tagasi. Räpspostituste seksiooni oli saabunud kuus uut kirja. Pealkirjade järgi võis aimata, et teemaks seekordki peenise suurendamine. Jahh, Kaarnale hakkas too igapäevane ajupesu mõjuma. Ta oli juba mitu korda, rituaaliks muutunud rämpskirjade kustutamise kõrvale heietanud mõtet, et võibolla peaks tõesti peenise suurendamisele mõtlema hakkama. Siimaani pole küll probleemi olnud aga mine sa tea millal see sinder tabada võib. Kaaren ohkas ja vajutas virtuaalsele klahvile "Delete", ehk täna veel mitte.
Ta võttis lonksu ingverist tehtud teed ja tundis kuidas soe jutt kurgust alla vajus. Eelmine õhtu keeras ikka veel sees. Lisaks oli huul paistes, eilse ootamatu agressiooni tulemus arvatavasti, kuigi täpne mälestus juhtunust puudus. Täiesti kindlalt aga olid tal huule siseküljel hambajäljed.
Ingver oma kratsiva kibedusega kosutas......
Kaaren tundis, kuidas ta oli natuke sassis, hommikul kohmetult vabandusi telefonitorusse sosistades oli ta taibanud, et kõik pole päris korras ja, et tal õigupoolest pole midagi enda vabanduseks öelda....Telefonist kostunud haigutav hääl vabandas samuti. Kaarnale jäi selgusetuks miks, ta kahtlustas et hääle omanik ei teadnud isegi. Tüdruk oli ta lihtsalt ootamatult tabanud ja kohmetus nähtavasti nakkas......
Ülejäänud päeva oli ta üritanud mõelda välja, end kokku korjata ning särada. Ei õnnestunud. Kogu olek oli alkoholist värisev ja õhtu võik lõpp hommikuste koduseinte vahel pani pea valutama ja põdeja ronis sisse.
Õhtuks oli Kaaren joonud liitreid vett ja maganud, istunud arvuti taga, joonud ingverist teed, söönud, kuid midagi ei aidanud....põdeja küll lahkus poole päeva pealt, ent raudse eesriide taha pääsenud õhk ja sellest siginenud rahutud mõtted segasid olekut. Oma rahuliku, austusväärse ja targa positsiooni oli ta ausas mängus kaotanud ning tal oli hirm. Noor võlur oli oma sõnu juhuslikult seades Kaarna korraga relvituks teinud. Seda polnud kunagi varem juhtunud ning tundus absurdne.... nii see, et varem polnud kui ka see, et nüüd oli.
Kaaren sulges arvuti ja jõi veel lonksu teed....pikaldaselt tõstis ta sisemuse nurgas pead uudishimu. Kui keegi tõmbab raudse eesriide eest, siis hea või halva õnne korral tullakse varsti ka peegliga. Viimane mõte muutis olukorra peaaegu seeditavaks..... segaduses peitus klaarumise võimalikkust....
Kaaren pööras pilgu akna taga toimuvalt helendavale arvutiekraanile tagasi. Räpspostituste seksiooni oli saabunud kuus uut kirja. Pealkirjade järgi võis aimata, et teemaks seekordki peenise suurendamine. Jahh, Kaarnale hakkas too igapäevane ajupesu mõjuma. Ta oli juba mitu korda, rituaaliks muutunud rämpskirjade kustutamise kõrvale heietanud mõtet, et võibolla peaks tõesti peenise suurendamisele mõtlema hakkama. Siimaani pole küll probleemi olnud aga mine sa tea millal see sinder tabada võib. Kaaren ohkas ja vajutas virtuaalsele klahvile "Delete", ehk täna veel mitte.
Ta võttis lonksu ingverist tehtud teed ja tundis kuidas soe jutt kurgust alla vajus. Eelmine õhtu keeras ikka veel sees. Lisaks oli huul paistes, eilse ootamatu agressiooni tulemus arvatavasti, kuigi täpne mälestus juhtunust puudus. Täiesti kindlalt aga olid tal huule siseküljel hambajäljed.
Ingver oma kratsiva kibedusega kosutas......
Kaaren tundis, kuidas ta oli natuke sassis, hommikul kohmetult vabandusi telefonitorusse sosistades oli ta taibanud, et kõik pole päris korras ja, et tal õigupoolest pole midagi enda vabanduseks öelda....Telefonist kostunud haigutav hääl vabandas samuti. Kaarnale jäi selgusetuks miks, ta kahtlustas et hääle omanik ei teadnud isegi. Tüdruk oli ta lihtsalt ootamatult tabanud ja kohmetus nähtavasti nakkas......
Ülejäänud päeva oli ta üritanud mõelda välja, end kokku korjata ning särada. Ei õnnestunud. Kogu olek oli alkoholist värisev ja õhtu võik lõpp hommikuste koduseinte vahel pani pea valutama ja põdeja ronis sisse.
Õhtuks oli Kaaren joonud liitreid vett ja maganud, istunud arvuti taga, joonud ingverist teed, söönud, kuid midagi ei aidanud....põdeja küll lahkus poole päeva pealt, ent raudse eesriide taha pääsenud õhk ja sellest siginenud rahutud mõtted segasid olekut. Oma rahuliku, austusväärse ja targa positsiooni oli ta ausas mängus kaotanud ning tal oli hirm. Noor võlur oli oma sõnu juhuslikult seades Kaarna korraga relvituks teinud. Seda polnud kunagi varem juhtunud ning tundus absurdne.... nii see, et varem polnud kui ka see, et nüüd oli.
Kaaren sulges arvuti ja jõi veel lonksu teed....pikaldaselt tõstis ta sisemuse nurgas pead uudishimu. Kui keegi tõmbab raudse eesriide eest, siis hea või halva õnne korral tullakse varsti ka peegliga. Viimane mõte muutis olukorra peaaegu seeditavaks..... segaduses peitus klaarumise võimalikkust....
teisipäev, jaanuar 29, 2008
Ära mine närvi ega närv ei ole Sharm el Sheikh, kuhu minna.....ütlesid juba klassikud...
Noh ma siis kuulasin ja valisin Sharm el Sheikhi ja närvi minemise vahel esimese....4,5h lendu, mis nii tüütu, nii tüütu ja kohal me olimegi, mustade alati vaid naeratavat meeste keskel, kesk kõrbe ja kivisid, eestlaste lemmik kuurortis.... hilisõhtul kohale jõudes oli õhk suvist lõhna täis....mõnus....keset siinset talve oli see natuke kummastav aga oi kui mõnus... kepslesime bussiga oma suur-suurde 5 tärni hotelli, kus ühe inimese voodisse mahuks vabalt magama kolm nälginud tudengit, ja keerasime magama.....
Sharm el Sheikh on oma olemuselt Siinai poolsaare tippu keset igavat liiva ja tühja välja ehitatud suurte hotellidega puhkekuurort, mida ühendab üks ca 30 km pikkune tänav.... ühest hotellist teise minna pole eriti võimalik, inimesed kohtuvad suure tänava keskel, väikesel jalakäijate tänaval, kus on pidutsemispaik, paljude-paljude kohvikute ja miljonite mustade meestega, kes üritavad sulle midagi pähe määrida, kohta kutsutakse Naama Bayks ja seal käib mürgel 24h.... shoppamiskirge rahuldavad turistid aga nn vanas Sharmis, mis on turutänav natuke Naama Bayst eemal.....
Liigutakse seda suurt tänavat mööda, kas turismibussidega või taksodega, mida juhivad mustad väikesed mehed, kelle igapäevane leivateenimine käib läbi lõputu kauplemise....jahhh, lõputu kauplemine on seal omamoodi elustiil, mulle tundub.....
Üldiselt on aga kogu paik süstemaatiliselt üles ehitatud turisti rahast tühjaks imemisele ja see tundub töötavat.....Kui sa oled aga heleda nahaga ja heleda juuksepahmakaga naisterahvas, siis algab igasugune suhtlus väljenditega: You are sweet/You are nice/I like You/I like Your body/Hi, what´s Your name!......etc ja lõpuks jõutakse ikkagi selleni, et sa peaksid midagi ostma, hakkama mustamehe tüdruksõbraks ja midagi ostma, suudlema musta väikest meest ja midagi ostma või vähemalt tulema omme midagi ostma, sest sa oled nii ilus....... Minusugusele kalgile põhjamaisele esstlasele oli too kõik väga tüütu......aga ilm oli seal ometi ilus ja päike kõrgel taevas ning vesi sini-sinine ning taamal paitmas kivikaljud, ning igav liiv....see kõik mulle meeldis, Punane meri oma korallide ja värviliste kaladega meeldis ka....seda võiks kunagi uuestigi vaatama minna.....aga too maapealne keskkond oli ikkagi kuidagi kummastav, kui kogu rohelus hotelliaias on lihtsalt kirkaga kivi sisse taotud aukudesse kasvama pandud ja kasvab vaid tohutu vee kuluga ja ainult sellel ruutmeetril, siis tundub see mulle kuidagi ajulage, veidike vägistamisena....ma teataval määral mõistan, miks seda tehakse....aga miskine vimm minu sees ei kiida seda heaks.....inimesed on ikka ühe naljakad loomad aga see, mis nad vahel loodusega teevad tekitab õõva ja puudub igasugune tahtmine naerda....
Pärast kaht päeva Sharm el Sheikhis, suur-suures hotellis ja erinevadel ekskursioonidel, olin ma täitsa valmis juba koju tulema....õnneks meie lühike reis sedakorda kauem ei kestnudki....nii et hulk formaalsusi lennujaamas ja 5,5h lennukisõitu ning tagasi Eesti talveta talves olingi.....Mõttes tegin linnukese Sharm el Sheikhi ees olevasse tühja lahtrisse ja tundsin teatavat rahul olu....kerge päikese jume jäi näkku ja päikese sain kaela....ning nüüd ma tean, kus mu kliendid oma puhkusi veedavad.....miks ka mitte, päike on tore.....ise aga ma sinna raha eest ei kavatse minna, või kui ainult siiskord, kui ma olen vana ja ei tahagi puhkuselt muud kui päikest ja 5 tärni suur-suurt hotelli väikeste mustade naeratavate meestega......
Noh ma siis kuulasin ja valisin Sharm el Sheikhi ja närvi minemise vahel esimese....4,5h lendu, mis nii tüütu, nii tüütu ja kohal me olimegi, mustade alati vaid naeratavat meeste keskel, kesk kõrbe ja kivisid, eestlaste lemmik kuurortis.... hilisõhtul kohale jõudes oli õhk suvist lõhna täis....mõnus....keset siinset talve oli see natuke kummastav aga oi kui mõnus... kepslesime bussiga oma suur-suurde 5 tärni hotelli, kus ühe inimese voodisse mahuks vabalt magama kolm nälginud tudengit, ja keerasime magama.....
Sharm el Sheikh on oma olemuselt Siinai poolsaare tippu keset igavat liiva ja tühja välja ehitatud suurte hotellidega puhkekuurort, mida ühendab üks ca 30 km pikkune tänav.... ühest hotellist teise minna pole eriti võimalik, inimesed kohtuvad suure tänava keskel, väikesel jalakäijate tänaval, kus on pidutsemispaik, paljude-paljude kohvikute ja miljonite mustade meestega, kes üritavad sulle midagi pähe määrida, kohta kutsutakse Naama Bayks ja seal käib mürgel 24h.... shoppamiskirge rahuldavad turistid aga nn vanas Sharmis, mis on turutänav natuke Naama Bayst eemal.....
Liigutakse seda suurt tänavat mööda, kas turismibussidega või taksodega, mida juhivad mustad väikesed mehed, kelle igapäevane leivateenimine käib läbi lõputu kauplemise....jahhh, lõputu kauplemine on seal omamoodi elustiil, mulle tundub.....
Üldiselt on aga kogu paik süstemaatiliselt üles ehitatud turisti rahast tühjaks imemisele ja see tundub töötavat.....Kui sa oled aga heleda nahaga ja heleda juuksepahmakaga naisterahvas, siis algab igasugune suhtlus väljenditega: You are sweet/You are nice/I like You/I like Your body/Hi, what´s Your name!......etc ja lõpuks jõutakse ikkagi selleni, et sa peaksid midagi ostma, hakkama mustamehe tüdruksõbraks ja midagi ostma, suudlema musta väikest meest ja midagi ostma või vähemalt tulema omme midagi ostma, sest sa oled nii ilus....... Minusugusele kalgile põhjamaisele esstlasele oli too kõik väga tüütu......aga ilm oli seal ometi ilus ja päike kõrgel taevas ning vesi sini-sinine ning taamal paitmas kivikaljud, ning igav liiv....see kõik mulle meeldis, Punane meri oma korallide ja värviliste kaladega meeldis ka....seda võiks kunagi uuestigi vaatama minna.....aga too maapealne keskkond oli ikkagi kuidagi kummastav, kui kogu rohelus hotelliaias on lihtsalt kirkaga kivi sisse taotud aukudesse kasvama pandud ja kasvab vaid tohutu vee kuluga ja ainult sellel ruutmeetril, siis tundub see mulle kuidagi ajulage, veidike vägistamisena....ma teataval määral mõistan, miks seda tehakse....aga miskine vimm minu sees ei kiida seda heaks.....inimesed on ikka ühe naljakad loomad aga see, mis nad vahel loodusega teevad tekitab õõva ja puudub igasugune tahtmine naerda....
Pärast kaht päeva Sharm el Sheikhis, suur-suures hotellis ja erinevadel ekskursioonidel, olin ma täitsa valmis juba koju tulema....õnneks meie lühike reis sedakorda kauem ei kestnudki....nii et hulk formaalsusi lennujaamas ja 5,5h lennukisõitu ning tagasi Eesti talveta talves olingi.....Mõttes tegin linnukese Sharm el Sheikhi ees olevasse tühja lahtrisse ja tundsin teatavat rahul olu....kerge päikese jume jäi näkku ja päikese sain kaela....ning nüüd ma tean, kus mu kliendid oma puhkusi veedavad.....miks ka mitte, päike on tore.....ise aga ma sinna raha eest ei kavatse minna, või kui ainult siiskord, kui ma olen vana ja ei tahagi puhkuselt muud kui päikest ja 5 tärni suur-suurt hotelli väikeste mustade naeratavate meestega......
teisipäev, jaanuar 22, 2008
Kaarnale meeldis magavate inimeste lõhn. See väsimuse hõng ning too magavate kehade rahu. Too unise higi ja unenägude lehk, mida nood magavate inimeste voodid välja õhkasid. Too kehade rammestuse ja dushigeeli, padjale laiali laotunud juuste ja öökreemi, kehade all välja surevate käte ja kaisutuste lõhn, mis tuli vooditesse kägardatud ihudest.....
Ja nood pimedad toad, kus värve pole, on vaid pinnad ja lõhnad ja helid. Nohinad, pikad ja ilmatuma rahulikud hingetõmbed, üksikud oiged ja kilked, tekkide kahin ja patjade sahin, mis tekib uniste liigutustest..kella tiksumine öökapil, läbi akende tungiv tuul ja öise liikluse sosin....kõik nii omasoodu voolav ja vaikne, nii ilmatumalt üksik ja vaikne....
Kaarnale meeldis istuda neis tubades ja vaadata magavate inimeste unesid, õige vargsi kusagil nurgas, nii et unenäod ära ei ehmuks, ja nuusutada magavate inimeste lõhnu.
Magavate inimeste, magavad toad, Kaaren polnud kunagi suutnud lahkuda neist vabatahtlikult.....alati aga leidus sundusi ja käskijaid...ta oli veetnud vaid viive...ahminud endasse kiirelt sõõme, sulgenud silmad ja nautinud sekundeid, vaadanud unesid, nuhutanud lõhnu ja lahkunud siis...
Kaaren hingas sügavalt sisse, ta ei mäletanud enam millal viimati oli ta nuusutand tubades uinunud inimeste lõhnu. Kui ammu polnud keegi maganud nendes, kus tema viimastel aegadel viibis.
Kõik olid aina ja aina vaid ärkvel, kui olid....
Ja nood pimedad toad, kus värve pole, on vaid pinnad ja lõhnad ja helid. Nohinad, pikad ja ilmatuma rahulikud hingetõmbed, üksikud oiged ja kilked, tekkide kahin ja patjade sahin, mis tekib uniste liigutustest..kella tiksumine öökapil, läbi akende tungiv tuul ja öise liikluse sosin....kõik nii omasoodu voolav ja vaikne, nii ilmatumalt üksik ja vaikne....
Kaarnale meeldis istuda neis tubades ja vaadata magavate inimeste unesid, õige vargsi kusagil nurgas, nii et unenäod ära ei ehmuks, ja nuusutada magavate inimeste lõhnu.
Magavate inimeste, magavad toad, Kaaren polnud kunagi suutnud lahkuda neist vabatahtlikult.....alati aga leidus sundusi ja käskijaid...ta oli veetnud vaid viive...ahminud endasse kiirelt sõõme, sulgenud silmad ja nautinud sekundeid, vaadanud unesid, nuhutanud lõhnu ja lahkunud siis...
Kaaren hingas sügavalt sisse, ta ei mäletanud enam millal viimati oli ta nuusutand tubades uinunud inimeste lõhnu. Kui ammu polnud keegi maganud nendes, kus tema viimastel aegadel viibis.
Kõik olid aina ja aina vaid ärkvel, kui olid....
reede, jaanuar 18, 2008
Ma leian, et nüüd ei jää varsti küll enam muud üle, kui lihtsalt vihastada.... lõpuni.... kohe niimoodi, et on vihastatud ja siis suure vihaga midagi suurt tehtud, sest mul on tunne, et see jama, mis siin juba nädalaid kestab, ei saagi muidu otsa... muudkui mingi tüdimus, nutt ja hala, enesepiinajalikud unenäod ja kogu see kõrini efekt metsa peitumise soovi krempliga....pfff....Tra, maivõi....sellist asja ei saa tolereerida!
Pff....et siis plaanis lähima(te) päeva(de) jooksul lihtsalt põhjani iseenda peale välja vihastada ja oleks selleks korraks taas korras....
Saaks rahulikult printsess edasi olla ja naeratada muigega....
Pff....et siis plaanis lähima(te) päeva(de) jooksul lihtsalt põhjani iseenda peale välja vihastada ja oleks selleks korraks taas korras....
Saaks rahulikult printsess edasi olla ja naeratada muigega....
teisipäev, jaanuar 15, 2008
Kõik kaob ära, andke vaid piisavalt aega ja oodake....
See teeb mind pisut mõtlikuks, sügavalt sisemusestki ei saa aru....mõistmatus, misjaoks siis nii ometi??
Ja miks nad räägivad lõppude diskursuses alati algustest...pagan, see ei puutu ju tol hetkel üldse asjasse....see pole ju sugugigi oluline.....jaaaaa.....natuke nukker värk.....ja ma üldse ei kipu mõistma.....see kõik tundub olema üks arusaamatus....jonnin...üldse mitte siinjuures äkiline olles, olen täitsa rahulik, täiesti leppiv, natuke abitu, lihtsalt mossitan ja jonnin, sest raske on rallit sõita, kui kõik nii kaduv on...
...palun, palun ärge kaduge!
See teeb mind pisut mõtlikuks, sügavalt sisemusestki ei saa aru....mõistmatus, misjaoks siis nii ometi??
Ja miks nad räägivad lõppude diskursuses alati algustest...pagan, see ei puutu ju tol hetkel üldse asjasse....see pole ju sugugigi oluline.....jaaaaa.....natuke nukker värk.....ja ma üldse ei kipu mõistma.....see kõik tundub olema üks arusaamatus....jonnin...üldse mitte siinjuures äkiline olles, olen täitsa rahulik, täiesti leppiv, natuke abitu, lihtsalt mossitan ja jonnin, sest raske on rallit sõita, kui kõik nii kaduv on...
...palun, palun ärge kaduge!
laupäev, jaanuar 12, 2008
Mulle toodi Väike Prints....madjarite moodi, kes gujashit vist küll ei söö, aga kellest madjari keeles on jutt...jaa...madjarimaa poeg ise tuli ja tõi....hirmus hea meel oli teda näha üle pika aja...ma olin juba igatsemas täitsa.....
Jahh, jällekohtumised on toredad....seekord sai pai, sai gruusia viskit juua ja maailma kanatiibu, sai ikka neid vildakaid nalju ja jutte kaugest maast, kuhu ihkab hing, kuulda...sai veel ka uuelaadset imemaitsvat palinka kokteili, õige mitu, tehase kära sees jutelda sai, seista ja rõõmustada ka, sai inimesi ja shotsho mängu vaadelda, sai nii mõndagi uut kuulda ja uudistada, sai imestada rahvarohkuse üle, ning vahepeal, teades et tulnu ei ole kaugel, rääkida ka teiste headega, naljatleda sai ja kella kaheksani istutud sai, magusat jooki limpsides ja lukustatud ukse taga suitsu kimudes ning tantsides, sai teineteisele tuge pakkudes ära minna, siis kui hakid olid juba üleval ja puhata sai turvalisuse aspektidel külg külje kõrval....ärgata sai ärkamise peale, koos sai õhtuselt hommikust süüa, rõõmustada sai jällekohtumise, kuid mitte tagasiolemise üle ja teadmisega, et varsti juba võib kohtuda jälle, sai lõpuks laiali minna....
Nüüd on laual Väike Prints, soome-ugri karumuinasjutte ja vendade Grimmide paremik madjarite eelkooliealistele....ja meel on rahul
Jahh, jällekohtumised on toredad....seekord sai pai, sai gruusia viskit juua ja maailma kanatiibu, sai ikka neid vildakaid nalju ja jutte kaugest maast, kuhu ihkab hing, kuulda...sai veel ka uuelaadset imemaitsvat palinka kokteili, õige mitu, tehase kära sees jutelda sai, seista ja rõõmustada ka, sai inimesi ja shotsho mängu vaadelda, sai nii mõndagi uut kuulda ja uudistada, sai imestada rahvarohkuse üle, ning vahepeal, teades et tulnu ei ole kaugel, rääkida ka teiste headega, naljatleda sai ja kella kaheksani istutud sai, magusat jooki limpsides ja lukustatud ukse taga suitsu kimudes ning tantsides, sai teineteisele tuge pakkudes ära minna, siis kui hakid olid juba üleval ja puhata sai turvalisuse aspektidel külg külje kõrval....ärgata sai ärkamise peale, koos sai õhtuselt hommikust süüa, rõõmustada sai jällekohtumise, kuid mitte tagasiolemise üle ja teadmisega, et varsti juba võib kohtuda jälle, sai lõpuks laiali minna....
Nüüd on laual Väike Prints, soome-ugri karumuinasjutte ja vendade Grimmide paremik madjarite eelkooliealistele....ja meel on rahul
neljapäev, jaanuar 10, 2008
Eile
...läksin koju plaaniga järgmiseks päevaks tugevalt välja puhata , et siis ülemusega arenguvestlusel rikkalikult areneda. Uneaega pingsalt oodates sattusin lugema, noh kõigepealt kergem ajakirjandus ja siis silmi sattunud Brautigan.... ammu oli Abort laenuks mu raamaturiiulit kaunistanud...viimane aeg ahju kütmise kõrvale läbi lugeda....
Brautigan oli oma headuses....torkis ja silitas üheaegselt...
....kummastav, kuidas....ei teagi mis...kogu see värk ühesõnaga, meeldivalt õiene ja ilus, samas täis pikitud teravaid oigama panevaid kujundeid....ausad, võimatult võimalikud samas...sissehingates nii valusalt hingepugevad.....tegi ärevaks.....
Kui raamatu viimane lause läbi pea lastud, oli magamajäämine võimatu... ilmselgelt liiga palju tahetud.... sees värises, kohises, mühises.... ja pea oli ülekuumenenud....liiga palju mõtteid.....
...klaar, tuli väljuda....damn, sa ei tohiks seda endale lubada, vigises südametunnistus.....aga ärevus ei kuulanud....
Õue, surusin klapid pähe ja kimusin ägedalt suitsu, libe oli, jalad viisid sinna, kuhu ikka....autopiloot.... õnneks olin massu kätte saanud, kohtusime keskplatsil...tema meeldivalt purjakil.... mina, mitte nii meeldivalt, kaine....
Zav oli rahvaküllane, kuid mõistlikkuse piires....hingasin sügavalt sisse, arendasin tuttavlikke ridasid juba olnud vestlustest...rohkem minult ei nõutudki...sinna juurde üks õlu.....reaalsus tilkus vaikselt tagasi sisse....mõtted vajusid ära......ja pärast äraoodatult karukallistust.....oli aeg lahkuda....jalad kandsid ja kell kolm ma juba kodus magasingi.....
...läksin koju plaaniga järgmiseks päevaks tugevalt välja puhata , et siis ülemusega arenguvestlusel rikkalikult areneda. Uneaega pingsalt oodates sattusin lugema, noh kõigepealt kergem ajakirjandus ja siis silmi sattunud Brautigan.... ammu oli Abort laenuks mu raamaturiiulit kaunistanud...viimane aeg ahju kütmise kõrvale läbi lugeda....
Brautigan oli oma headuses....torkis ja silitas üheaegselt...
....kummastav, kuidas....ei teagi mis...kogu see värk ühesõnaga, meeldivalt õiene ja ilus, samas täis pikitud teravaid oigama panevaid kujundeid....ausad, võimatult võimalikud samas...sissehingates nii valusalt hingepugevad.....tegi ärevaks.....
Kui raamatu viimane lause läbi pea lastud, oli magamajäämine võimatu... ilmselgelt liiga palju tahetud.... sees värises, kohises, mühises.... ja pea oli ülekuumenenud....liiga palju mõtteid.....
...klaar, tuli väljuda....damn, sa ei tohiks seda endale lubada, vigises südametunnistus.....aga ärevus ei kuulanud....
Õue, surusin klapid pähe ja kimusin ägedalt suitsu, libe oli, jalad viisid sinna, kuhu ikka....autopiloot.... õnneks olin massu kätte saanud, kohtusime keskplatsil...tema meeldivalt purjakil.... mina, mitte nii meeldivalt, kaine....
Zav oli rahvaküllane, kuid mõistlikkuse piires....hingasin sügavalt sisse, arendasin tuttavlikke ridasid juba olnud vestlustest...rohkem minult ei nõutudki...sinna juurde üks õlu.....reaalsus tilkus vaikselt tagasi sisse....mõtted vajusid ära......ja pärast äraoodatult karukallistust.....oli aeg lahkuda....jalad kandsid ja kell kolm ma juba kodus magasingi.....
kolmapäev, jaanuar 09, 2008
Suts ja valmis....
Ehk siis Helsinkis Mari juures käik selleks korraks taas möödas ja juba jõutud ka aklimatiseeruda....
Seda et Soome läheme otsustasime millalgi novembris Nellig Hundis istudes ja hea sõnaga soomestuvat Mari meenutades... esimene 2008 aasta nädalavahetus sobis ideaalselt, sest pühad läbi, Maril töö läbi ja meil selleks hetkeks palk käes... nii et jusrtkui loodud selleks, et külastada põhjanaabreid...
Kui reedel viimaks oma kodinatega Galaxy nimelisel alusel laevusime, oli kohe esimesest momendist aru saada kuhu reis viib... naer tükkis peale... nii palju jubedaid soome mehi ja me ikkagi läheme kohale :D:D... eino mis seal ikka.... ei minua sittenkään väsyttää....sai kinnitatud ühele noormehele ja suitsunurgast ma juba end leidsingi....
Helsinki asus seal kus vanastigi ja ka Tallinki palgal oleval kaptenil oli koht teada, ümarad 80 km üle Tallinna lahe ja kohal me olimegi... suurlinhnas... nagu hiljem selgus... Mari oli ilusti vastas ja 2.20 eest me ennast peatselt kesklinnast leidsimegi... Soomes oli hulka soojem kui mäletamise järgi samal hommikul Tartus... mõnus selline -5 ja meretuul......
Mari elab nüüd peaaegu kesklinnas... enam ei tule rongiga kuhugi Tikkurilasse, Pasilast mööda sõita, ja siis käia ja käia ja käia... nüüd piisab 10 minutitst raitiovaunussa ja siis lipsti üle tee ning seal ongi Mari kodu.... väike armas maja, 30. aastatest ja väike armas kahtoaline korter......must-valge, maitsekas, äratuntavalt Marine.....otsustame, et täna saab olema kodune õhtu, veini, punasega, enda valmistatud pina colada, lumekrabi, ja kõike armastatud youtube videode ning muude uudistega.....
Vahetades aega taas minevikku, tuleb nentida, et järgmine päev sai veedetud kõiki võimalikke ALEsid külastades.... saagiks lõpuks natuke rõivanodi ja palutud plaat, Ojale.... hiljem läbi nagu läti rahad, leidsime end tusaselt lasanjet valmistamas...tõele au andes tegi Mari tusaselt lasanjet, Nelli salatit ja mina oli lihtsalt taas kasutult teelt eemale hoidmas.....
....hää külm valge vein, lahutas tusatuju õnneks ruttu ja romantiline komöödia lasanja (for thee) kõrvale viis vestluse jälle teadagi kuhu... ohh ma nii armastan neid lõppematuid kõnelusi lõppematul ja lahendamatul teemal...inimsuhted, meie...ja muidugi - Mehed...
...Õnneks, me siiski jõudsime ka välja.... kohas nimega Redrum, esines täiesti juhuslikult Moody Mann....ja see oli hea....Hello Helsinki! How are You?! I asked...how ARE YOU?!... Happy fucking New Year!!!....
....lõime tantsu mitu head tundi järjest.....pilgud olid kuumad, kehad olid kuumad ja baarist sai tasuta jääga vett... nii et kõik oli nii kui peab... selle hetkeni kui mu põlvele tuli meelde, et ta oli ju just välja venitatud, ja hakkas valutama... siis tuli koju minna... kõrvus kumisemas just see lugu, mille saatel Detroidis kunagi rulluisutati.....
...Ööbussis oli preili, kes oli end joonud meeldivasse ebakainusesse ja keda vitutti ihan uskotomasti....ja kellel oli hirveän järkyttävä nälkä....ai-jaa, tore teada....
Hommik saabus päikesepaiste ja unise olemisega, dushi all käik, hommikusöök, viimased virisemised lõputu rahapuuduse üle, kallistused ja kokkulepped, et järgmisel korral Eestis...ja läinud me olimegi...trammiga keskustaan, metrooga Ruoholahteen, bussiga Länsisatamaan ja Stariga Tallinna....
Ehk siis Helsinkis Mari juures käik selleks korraks taas möödas ja juba jõutud ka aklimatiseeruda....
Seda et Soome läheme otsustasime millalgi novembris Nellig Hundis istudes ja hea sõnaga soomestuvat Mari meenutades... esimene 2008 aasta nädalavahetus sobis ideaalselt, sest pühad läbi, Maril töö läbi ja meil selleks hetkeks palk käes... nii et jusrtkui loodud selleks, et külastada põhjanaabreid...
Kui reedel viimaks oma kodinatega Galaxy nimelisel alusel laevusime, oli kohe esimesest momendist aru saada kuhu reis viib... naer tükkis peale... nii palju jubedaid soome mehi ja me ikkagi läheme kohale :D:D... eino mis seal ikka.... ei minua sittenkään väsyttää....sai kinnitatud ühele noormehele ja suitsunurgast ma juba end leidsingi....
Helsinki asus seal kus vanastigi ja ka Tallinki palgal oleval kaptenil oli koht teada, ümarad 80 km üle Tallinna lahe ja kohal me olimegi... suurlinhnas... nagu hiljem selgus... Mari oli ilusti vastas ja 2.20 eest me ennast peatselt kesklinnast leidsimegi... Soomes oli hulka soojem kui mäletamise järgi samal hommikul Tartus... mõnus selline -5 ja meretuul......
Mari elab nüüd peaaegu kesklinnas... enam ei tule rongiga kuhugi Tikkurilasse, Pasilast mööda sõita, ja siis käia ja käia ja käia... nüüd piisab 10 minutitst raitiovaunussa ja siis lipsti üle tee ning seal ongi Mari kodu.... väike armas maja, 30. aastatest ja väike armas kahtoaline korter......must-valge, maitsekas, äratuntavalt Marine.....otsustame, et täna saab olema kodune õhtu, veini, punasega, enda valmistatud pina colada, lumekrabi, ja kõike armastatud youtube videode ning muude uudistega.....
Vahetades aega taas minevikku, tuleb nentida, et järgmine päev sai veedetud kõiki võimalikke ALEsid külastades.... saagiks lõpuks natuke rõivanodi ja palutud plaat, Ojale.... hiljem läbi nagu läti rahad, leidsime end tusaselt lasanjet valmistamas...tõele au andes tegi Mari tusaselt lasanjet, Nelli salatit ja mina oli lihtsalt taas kasutult teelt eemale hoidmas.....
....hää külm valge vein, lahutas tusatuju õnneks ruttu ja romantiline komöödia lasanja (for thee) kõrvale viis vestluse jälle teadagi kuhu... ohh ma nii armastan neid lõppematuid kõnelusi lõppematul ja lahendamatul teemal...inimsuhted, meie...ja muidugi - Mehed...
...Õnneks, me siiski jõudsime ka välja.... kohas nimega Redrum, esines täiesti juhuslikult Moody Mann....ja see oli hea....Hello Helsinki! How are You?! I asked...how ARE YOU?!... Happy fucking New Year!!!....
....lõime tantsu mitu head tundi järjest.....pilgud olid kuumad, kehad olid kuumad ja baarist sai tasuta jääga vett... nii et kõik oli nii kui peab... selle hetkeni kui mu põlvele tuli meelde, et ta oli ju just välja venitatud, ja hakkas valutama... siis tuli koju minna... kõrvus kumisemas just see lugu, mille saatel Detroidis kunagi rulluisutati.....
...Ööbussis oli preili, kes oli end joonud meeldivasse ebakainusesse ja keda vitutti ihan uskotomasti....ja kellel oli hirveän järkyttävä nälkä....ai-jaa, tore teada....
Hommik saabus päikesepaiste ja unise olemisega, dushi all käik, hommikusöök, viimased virisemised lõputu rahapuuduse üle, kallistused ja kokkulepped, et järgmisel korral Eestis...ja läinud me olimegi...trammiga keskustaan, metrooga Ruoholahteen, bussiga Länsisatamaan ja Stariga Tallinna....
reede, jaanuar 04, 2008
Kui portselanist tüdrukud purunevad kildudeks, siis kas plastmasstüdrukud sulavad, või?
Ja kui plastmassist tüdrukud sulavad, siis mis juhtub lihast ja luust ja veest tüdrukutega?
Külmuvad lihtsalt ühel hetkel ära...väikeste tikumüüjate ilmaga??
Kaarna pea oli täis punkteismelise mõtteid...
Viimasel ajal oli üsna külmaks tõmmanud, ilm langes miinuskraadidesse ja korstnad suitsid.... enam ei köetud sügisise niiskuse, vaid talvekülma peletamiseks...
Jahh, üsna ebameeldiv jahedus, mis kontidesse ja naha vahele puges....
Ptüi!!...Kindaid ei olnud, Kaaren polnud jõudnud kududa veel, aga müts ja särk ja püksid olid!....need olid eelmise aasta jäänukid...kõik ei olnud seega halvasti.....
Jõgi oli mõne tunniga jäässe läinud, veel ei kandnud, aga õhk oli jää lõhnast ja maitsest pea, et tiine...hakkide silmades tundus kajavat ta tulek....
Ptüi!! Kodu oli kütmata, ei jäänud muud üle kui istuda pooltühjades lokaalides ja juua teed ...nurgalauas....ise pingutatult tähtsat, mõtlikku asjalikkust täis nägu tehes...ikkagi haritlane ju..... parema meelega oleks võtnud ühe jacky tee kõrvale, aga palgapäev oli alles pärast ööd
...ikaldus...sulaselgelt...
Kaarna pea oli tühjuse müra täis...milline kohutav poeetiline liialdus...tee sai ka otsa, samas....kõrvallaua organiseeritud naistudengite valjult säravad mõtted muutusidki juba tüütuks...ptüi!
Krt, külm oli...ja sees polnud isegi ühtegi sooja mõtet.....Kaaren püüdis mõelda...
....Suur Reheahi...
...köetud.....
Ptüi....väikeste külmunud tikumüüjate ilm!!
Ja kui plastmassist tüdrukud sulavad, siis mis juhtub lihast ja luust ja veest tüdrukutega?
Külmuvad lihtsalt ühel hetkel ära...väikeste tikumüüjate ilmaga??
Kaarna pea oli täis punkteismelise mõtteid...
Viimasel ajal oli üsna külmaks tõmmanud, ilm langes miinuskraadidesse ja korstnad suitsid.... enam ei köetud sügisise niiskuse, vaid talvekülma peletamiseks...
Jahh, üsna ebameeldiv jahedus, mis kontidesse ja naha vahele puges....
Ptüi!!...Kindaid ei olnud, Kaaren polnud jõudnud kududa veel, aga müts ja särk ja püksid olid!....need olid eelmise aasta jäänukid...kõik ei olnud seega halvasti.....
Jõgi oli mõne tunniga jäässe läinud, veel ei kandnud, aga õhk oli jää lõhnast ja maitsest pea, et tiine...hakkide silmades tundus kajavat ta tulek....
Ptüi!! Kodu oli kütmata, ei jäänud muud üle kui istuda pooltühjades lokaalides ja juua teed ...nurgalauas....ise pingutatult tähtsat, mõtlikku asjalikkust täis nägu tehes...ikkagi haritlane ju..... parema meelega oleks võtnud ühe jacky tee kõrvale, aga palgapäev oli alles pärast ööd
...ikaldus...sulaselgelt...
Kaarna pea oli tühjuse müra täis...milline kohutav poeetiline liialdus...tee sai ka otsa, samas....kõrvallaua organiseeritud naistudengite valjult säravad mõtted muutusidki juba tüütuks...ptüi!
Krt, külm oli...ja sees polnud isegi ühtegi sooja mõtet.....Kaaren püüdis mõelda...
....Suur Reheahi...
...köetud.....
Ptüi....väikeste külmunud tikumüüjate ilm!!
neljapäev, jaanuar 03, 2008
longats.... algusest lõpuni, veidi tüdinult haigutava koaala pilguga... antke mulle neid lehti veel... ja olge paid, ärge tüüdake tobedate küsimustega... ma ei tean neile kõigile vastuseid...
Aga, tuleb netida, et uusaasta öö oli täitsa änksa, punases minis, punane side ümber jala ja aksessuaariks kaasas kark ning kaine autojuht.... nagu mõnes heas filmis...seltskond oli kah ülevalt meeleolukas, õhtu jooksul sai palju naerda, eriliselt just minu üle, esimene kommentaar, mis ei puudutanud invaliidist vaiku, lonkamist, või karku sai seltskonnas välja hüütud vahetult enne keskööd ja viimaseks mitte vaigu üle nalja heitmiseks see seda korda ka jäi....
Ei noh, mis seal ikka...ega ma kade tüdruk ei ole...ja naer on ikka terviseks olnud...
Esimesel selle aasta päeval suutsin aga ikkagi ka meele heita, et oleks kohe uue aasta alguses see tükk ka tehtud ja ei peaks ennast hiljem igasugu heitmistega vaevama....
millest see kõik alguse sai, seda nagu õieti polnudki....lihtsalt, hetkeks tundus maailm väga tühi ja kõle.....õhtul oma suurde sängi pugedes oli kollase kraakleja tiigri asemel kollane koer, lontis kõrvadega hunnik õnnetust......
Eile aga pärast tatist tööpäeva, mis möödus tööluusi viljeledes sai massuga välja töötatud generaalplaan....kiletatud märkmed, uurivad ja asjalikud pilgud, nimekirjad, plussid ja miinused.... ning jaht ja võistlus alaku, parim koos õiglusega võitku...
võitja saab printsessi ja pool kuningriiki....
Aga, tuleb netida, et uusaasta öö oli täitsa änksa, punases minis, punane side ümber jala ja aksessuaariks kaasas kark ning kaine autojuht.... nagu mõnes heas filmis...seltskond oli kah ülevalt meeleolukas, õhtu jooksul sai palju naerda, eriliselt just minu üle, esimene kommentaar, mis ei puudutanud invaliidist vaiku, lonkamist, või karku sai seltskonnas välja hüütud vahetult enne keskööd ja viimaseks mitte vaigu üle nalja heitmiseks see seda korda ka jäi....
Ei noh, mis seal ikka...ega ma kade tüdruk ei ole...ja naer on ikka terviseks olnud...
Esimesel selle aasta päeval suutsin aga ikkagi ka meele heita, et oleks kohe uue aasta alguses see tükk ka tehtud ja ei peaks ennast hiljem igasugu heitmistega vaevama....
millest see kõik alguse sai, seda nagu õieti polnudki....lihtsalt, hetkeks tundus maailm väga tühi ja kõle.....õhtul oma suurde sängi pugedes oli kollase kraakleja tiigri asemel kollane koer, lontis kõrvadega hunnik õnnetust......
Eile aga pärast tatist tööpäeva, mis möödus tööluusi viljeledes sai massuga välja töötatud generaalplaan....kiletatud märkmed, uurivad ja asjalikud pilgud, nimekirjad, plussid ja miinused.... ning jaht ja võistlus alaku, parim koos õiglusega võitku...
võitja saab printsessi ja pool kuningriiki....
Tellimine:
Postitused (Atom)