Kui portselanist tüdrukud purunevad kildudeks, siis kas plastmasstüdrukud sulavad, või?

Ja kui plastmassist tüdrukud sulavad, siis mis juhtub lihast ja luust ja veest tüdrukutega?
Külmuvad lihtsalt ühel hetkel ära...väikeste tikumüüjate ilmaga??

Kaarna pea oli täis punkteismelise mõtteid...

Viimasel ajal oli üsna külmaks tõmmanud, ilm langes miinuskraadidesse ja korstnad suitsid.... enam ei köetud sügisise niiskuse, vaid talvekülma peletamiseks...
Jahh, üsna ebameeldiv jahedus, mis kontidesse ja naha vahele puges....
Ptüi!!...Kindaid ei olnud, Kaaren polnud jõudnud kududa veel, aga müts ja särk ja püksid olid!....need olid eelmise aasta jäänukid...kõik ei olnud seega halvasti.....

Jõgi oli mõne tunniga jäässe läinud, veel ei kandnud, aga õhk oli jää lõhnast ja maitsest pea, et tiine...hakkide silmades tundus kajavat ta tulek....

Ptüi!! Kodu oli kütmata, ei jäänud muud üle kui istuda pooltühjades lokaalides ja juua teed ...nurgalauas....ise pingutatult tähtsat, mõtlikku asjalikkust täis nägu tehes...ikkagi haritlane ju..... parema meelega oleks võtnud ühe jacky tee kõrvale, aga palgapäev oli alles pärast ööd
...ikaldus...sulaselgelt...

Kaarna pea oli tühjuse müra täis...milline kohutav poeetiline liialdus...tee sai ka otsa, samas....kõrvallaua organiseeritud naistudengite valjult säravad mõtted muutusidki juba tüütuks...ptüi!

Krt, külm oli...ja sees polnud isegi ühtegi sooja mõtet.....Kaaren püüdis mõelda...

....Suur Reheahi...

...köetud.....

Ptüi....väikeste külmunud tikumüüjate ilm!!

longats.... algusest lõpuni, veidi tüdinult haigutava koaala pilguga... antke mulle neid lehti veel... ja olge paid, ärge tüüdake tobedate küsimustega... ma ei tean neile kõigile vastuseid...

Aga, tuleb netida, et uusaasta öö oli täitsa änksa, punases minis, punane side ümber jala ja aksessuaariks kaasas kark ning kaine autojuht.... nagu mõnes heas filmis...seltskond oli kah ülevalt meeleolukas, õhtu jooksul sai palju naerda, eriliselt just minu üle, esimene kommentaar, mis ei puudutanud invaliidist vaiku, lonkamist, või karku sai seltskonnas välja hüütud vahetult enne keskööd ja viimaseks mitte vaigu üle nalja heitmiseks see seda korda ka jäi....
Ei noh, mis seal ikka...ega ma kade tüdruk ei ole...ja naer on ikka terviseks olnud...

Esimesel selle aasta päeval suutsin aga ikkagi ka meele heita, et oleks kohe uue aasta alguses see tükk ka tehtud ja ei peaks ennast hiljem igasugu heitmistega vaevama....
millest see kõik alguse sai, seda nagu õieti polnudki....lihtsalt, hetkeks tundus maailm väga tühi ja kõle.....õhtul oma suurde sängi pugedes oli kollase kraakleja tiigri asemel kollane koer, lontis kõrvadega hunnik õnnetust......

Eile aga pärast tatist tööpäeva, mis möödus tööluusi viljeledes sai massuga välja töötatud generaalplaan....kiletatud märkmed, uurivad ja asjalikud pilgud, nimekirjad, plussid ja miinused.... ning jaht ja võistlus alaku, parim koos õiglusega võitku...

võitja saab printsessi ja pool kuningriiki....

Ma tean kedagi, kes täna liialt ei tantsi....pagan!

Eilne algas kõik väga ilusti, kõigepealt hommikune meele heitmine, siis tugev korrastustegevus kodusel pinnal ja siis üllatuseks kõne Koksilt....jaaah, ta nagu oleks taibanut et just nüüd on õige hetk tulla ja olla olemas.... no ja siis ta tuligi koos siidrite ja mandariinide ja saatjatega..... vaatasime ära Eesti suure lauluvõistluse finaali ja rõemustasime, ilus poiss võitis.... seda me olimegi oodanud, kõik ei olegi maailmas valesti.....

Siis viisid jalad meid feenoksisse, kus sai omandatud suure raha eest rohkem kui mitu õlle, noh 2,5 liitrit näo peale...siis suudlevatesse, et õlle tühja kõhtu ei kurnaks ja edasi sealt juba raskete kandamitega neiu Siiroja uude sulnisse residentsi, mis jääb just Antoni akende alla.... seal toodi välja mäng, saksakeelse pealkirjaga Bier Spiel (oder etwas solches).... ehk eesmärgiks sai käia õllekorgiga mööda mängulaua ruute ja samal ajal hävitada ruutudel antud ülesandeid täites näppude ja killerite viisi õlle.... mängu jagus just niipaljuks, et tühjad olid kõik 23 pudelit ja mina õnneliku hõbemedali omanikuna üsna loksuvas konditsioonis....

no ja õhtu lõppes teadagi kus..... jälle mängiti palli ja mina oma loksuvas tujus suundusin mänguilu kaema.... ühel hetkel, ma küll ei oska kommenteerida miks, tuli kukkuda, otse põlve pealt, nii et minu krooniline kehv põlv ragises tuntavalt ja sisse lõi valu mis oleks kainena võtnud pildi eest..... kõigil oli korraga muret palju, mina ainult istusin ja nutsin....ärge puutuge, ärge rääkige, ärge kutsuge mind oma lauda istuma, ärge katsuge... mul on natuke liiga valus et Teiege jageleda hetkel! oleks võinud kirjeldada mu tuju.... aga kui inimestel on mure, siis nad tahavad aidata, suured tänud selle eest..... lasin end lõpuks maast toolile paigutada ja suutsin uskumatul kombel selgeks teha, et murdunud ei ole midagi, käed ei ole ka klaasikilde täis, kiirabisse ei pea minema ja nutmist ei jäta veel järgi......Istusin võtsin mõned minutid dialoogiks endaga, samal ajal kui keegi sulnis tütarlaps tuli ja sisendas mulle, et nende lauda tulles hakkab mul kohe absoluutselt suurepärane......sel hetkel kui olin talle valmis vasak sirget andma, et ta läheks enda lauda ja tunneks ennast suurepäraselt tulid kusagilt Koks ja massu... jumal vist siiski on olemas......

...võtsin veel mõned minutid et end koguda.... pisarad ei tahtnud lõppeda, inimesed pallimängijad läksid juba väga rahutuks, nutvad neiud, kes ei taha kuuldagi nende abikätest ja sõnadest, ning käituvad nagu neil oleks väga valus, muudavad inimesed tihti rahutuks.......lõpuks olin nõus koksi ja massu najal välja lonkama, seal istusin uuesti maha.... ikka veel oli valus ja see põlve ragin peas ajas südame pahaks ja nutt keeldus lõppemast....alles taksoga kodu ette jõudes tundus pisarate jõud raugevat....

Mind pandi teki alla seoti külmad friikad punase venisidemega jala külge, anti veepudel kõrvale ja sooviti kena und.....hommik tuli järsku, lõin jala sirgeks ja valuga meenusid eilsed sündmused.....sidusin jala lahti...ja tõesti ei pidanud pettuma.... vasaku põlve vasaku põlvesideme venitus oli omast käest võtta....ja ma teadsin kohe, kes täna liialt ei tantsi!

olles saavutanud taas tolle kainusastme, kus maailm paistab läbi punase veini kergelt roosa tundis ta rõõmu, et oli olemas maailm ja punane vein ja tema ja too kainusaste.....keegi ei saanud enam süüdistada liigses kainuses, mitte kunagi... otsustatud... ja sõõm suitsust punast jooki, mis suurest pokaalist pärit, liikus oma radapidi alla, kustutades janu....

Hetkega oli kogu olemine sattunud pööravasse päeva ja Kaaren oskas juba aimata kuhu too pöörane päev pöörata kavatses.... kiiresti-kiiresti, tuli ümber harjuda, harjuda ära, süües koera-pöörirohtu, mis aitas peapööramise vastu.... siis kui pööripäevad ula kaks läksid ja iseenesele vindi peale keerasid....jahh... nii oli juba täitsa hea.....veel lonks veini......

- Rääkides trammidest, siis.....

Kaaren vaatas enda ümber ja jäi vait. Vali hääl vaibus sisemonoloogiks
.... siis mulle tundub et nii pea neid ei tule.
Ta oli täiesti üksi selles kergesse udusse peitunud trammipeatuses, siin, maailma otsas.
Kaaren oli kindel, et kunagi kohtuvad siin kõik, nagu maailma otsas ikka ja ta imestas siiralt praegust tühjust ja oma üksiolekut. Igaksjuhuks kaes ta ka pingi alla ja selja taha, jahh siiski, siin ei olnud kedagi teist, kes oleks vaevunud külmetades ja jalgu trampides ootama.... küllap nad teadsid, mõtles Kaaren, küllap nad teadsin, et niipea ei tule midagi... ainult tema, oli lootnud, et ehk ja jätnud tegelikkuse plaanist vaatamata.....

Kaaren heitis pilgu eemal mere kohal tiirlevate kajakate poole, nood nägid välja nagu siberi põtru meenutavad piktogrammid kusagil halli koopa seinal.... jaa kunagi olid kajakad ta lemmik linnu olnud, sest neid oli lihtne siberipõtradena joonistada....ilus, oli siin küll, läbis mõte pead, aga nii kuratlikult külm.

Kaaren tundis kuidas ta hetkega vareseks muutus, ei mitte sugugi Cortney Love-iks, ega lätlasest hulluks kunstnikuks Montaks ega Édith Piafiks, vaid üsna hädiseks ja pahuraks vareseks.
Kaaren oleks selle kergelt masendava mõtte peale tahtnud ohata, aga õnneks muutus viimane öhe jõudes hoopis laiaks haigutuseks.
Jahh, õige küll, väsimus. Ta keris enese üllatava osavusega pingile kerra ja otsustas magada, enne suikumist heitis veel igaksjuhuks pilgu kaugusesse trampiva trammitee rööpaile.
Ei midagi, võis hooletult uinuda... siia, maailma otsa jõuavad trammid uuesti alles pärast keskpäeva, vististi....loodetavististi

Korrakem palun kõik koos - EKSami SESSSS-Siooon!

Einoh päriselt, laiskus on võtnud kogu mõistuse ja viimastel päevadel toimunud erinevate kollektiivide jõulu- ja muud peod kogu tahtmise.... või vastupidi... igaljuhul selge on see, et EI OLE ei mõistust ega tahtmist ja ON hulk tegemata töid ja väga keerulised eneseületuslikud distsiplineerimise katsed, milles on tunda kerget meeleheitlikkuse maiku.....
Nii jäi täna ungari jõulupeole minemata, sest ungarikeele kodutööd olid juba nädalaid tegemata... nohh oma osa mängis siin muidugi ka teadmine et tuleb minna hommikul, ilma pohmellita, tööle ja olla asjalik õhtuni rokkides raamatu kallal, mis selgitab rõõmsalt kõrvutades võimalike ja väljamõeldud maailmade kontseptsioone.... iiiiiiiii.... ütleks ma tsiteerides klassikuid....

Aga nädalalõpus oli suur konverents, kuhu tulid kohale suured ja tähtsad mehed, sealhulgas kauaoodatud Vilmos..... Vilmos oli nagu mees muiste, parimatest aastatest natuke üle, parimast paksusest ka natuke üle ja palju muhedam kui Karlsson.... lisaks sõbralik ja jutukas... nii et vaatamata isegi minu tavapäratule ujedusele, sai siiski mõned mõtted ja laused vahetatud ja jaanuaris hakkan ma tegusema helgema tuleviku nimel... üritan oma ametlike kirjade soone taas roostest ja tolmust puhtaks puhuda ja hakata rokkima..... jaaa isegi Anti oli poolt et ma lähen, sest siis saaks finno-ugri semiootika ühendus endale ehk viienda liikmegi ja tõestaks sellega oma jätkusuutlikkust ja kasvataks värske vere arvelt elujõudu.

Lisaks konverentsile ja kahjuks sellega häbitult kattuvalt oli toimumas ka punapäise haldja sünnipäev, spontaanselt sai korraldatud oleng ja kohale nuiatud ka näriline Tallinnast, muidugi tähendas see seda, et õhtu venis pikale ja peale Vilmosi jäi kõik muu konverentsi teisel päeval kuulmata...aga mis seal ikka, kartulisalat oli kõigele vaatamata hea ja ühine olemine haldja auks igati korda läinuks kuulutatav.....Lisaks oli närilise nägemine lihtsalt ilmvajalik, sest ilmaolemine oli juba ammu üle mõistlikkuse piiride lükatud....

Njaa täna aga sai ihu ja hing lisa akadeemilisse lumma baasi, nimelt toimus osakonnas Peet Lepiku doktoritöö kaitsmine... oponent oli vana Vilmos ise...
See oli minu esimene vaade doktoritöö kaitsmistele ja see oli lihtsalt midagi nii väärikat ja nauditavat et võttis kõhualt külmaks... päris ausalt võttis ilma tolmuta silmas pisara jooksma ja südame uhkust täis..... ma tahan ka kunagi niimoodi 72 aasta vanuselt olla jõudnud nii kaugele, selg sirge, soeng korras, hääldus selge ja püüdlikult mitte kiirustav, kergelt värisevad käed ja teadmine, et kas nüüd või mitte kunagi.....tänusõnad ´armastavale abikaasale ja vanale Lotmanile pisarat silma toomas....... oi..... mulle meeldis see kõik algusest lõpuni... ja puudu jäi jultumusest minna ja suruda kätt, vbl siis kui magistrikraad käes, seni las jääda vaid aukartust täis pilk saatma.....

Puiklematult päike.....tuli täna tõustes nentida.... rõõm.... viimane päike oli viimati Kopenhaagenis, aga Kopenhaageni päike ei ole ju sugugi seesama.... See päike siin piilub aknast sisse, teeb triipe kapipeale ja uksele ning heidab päikesejäneseid fotodele, mis seintele on laotatud....jaaa, see päike on hoopis soojem ja hirmsal kombel kodune.... hea oli teda teki alt piiluda ja püüda pilguga tema toas mängivaid kilde...

Viimased päevad on olnud keerulised ja kangesti tigedust täis..... üllatades tabati hea hoobiga minu nõrka kohta, mille olemasolust ma isegi liialt teadlik polnud... tabati nii vastikult, et mitmeks ööks kõõksudes pikali kägarasse vajusin... Üsna ebameeldiv tunne on siiani sees, aga olgu, küllap vaikselt toibun.... mõtetes on juba korrektuure tehtud ja üks diskursus kahjutundega aga väga resoluutselt lõpetatud......

Tugevnenult hoobist on issiasena välja löönud teadmine, et tuleb minna, et tahan minna, ja mida varem, seda parem..... enam ei jaksa hoida elu ootel.....ja seesinane tänane katuste taha kukkuv päike, see oleks ju nii ilus algus...jahh, täitsa kena algus..... algus äraminemisele....

Kaaren heitis noka peast ja marssis välja....aitab, ei, kõik!
Ta silmad olid vett täis.... ta oli tige.... ta oli väga tige ja pettumuseni kurb.....

Ta ei tahtnud rohkem.... ta oli valinud vale rolli.... ta oskas seda küll piisavalt, et ärapetta teisi... kõik ülejäänud olid ta osatäitmisega suuremal-vähemal määral rahul..... rohkem sealjuures suuremal....aga tal endal olid silmad olnud vett täis juba alguses....

Ta ei osanud olla tänapäeane mõistulind... ta oskas ette kujutada, kuidas too peaks toimima, mis funktsiooni täitama ja ta kujutas ette kuidas tema seda mängib, kuid see ei olnud talle sugugi omane, sest ta tegelikkuses oli kõike muud kui tänapäevane mõistulind.

Suutmatus ajas ta marru.....ta oli just niisama enesekeskne, et teha toda rolli endale, mitte teistele.... ta oli niisama enesekeskne, et võtta toda linnuksolemist südamesse... võtta seda tõsiselt.....

Ta kimus suitsu ja ei suutnud meenutada, kust oli õptud too tobe teadmine, kui teed midagi, siis tee seda hästi ja kui hästi välja ei tule, siis on kaks võimalust, õppida tegema hästi või loobuda...... Kaaren tundis, kuidas ta oma sügaval sisemuses ei olnud kriipsuvõrdki lind, õppimine oleks olnud nii vaevarikas... ja see mis sellest välja oleks tulnud.... ta ei olnud päris kindel, kas see hästi tempereeritud tänapäevane mõistuKaaren oleks talle meeldinud... Kergem oli loobuda.

Tiivad viskas ta ära minnes lähedal asuva ridaelmu teise korruse rõdule, sinna kus elas too ilusate punupatsidega printsessi mängiv väike blond tüdruk.... Kaaren oli teda mitu korda seal rõdul lehvitamas näinud. Ta ise polnud kunagi päriselt osanud noid pikkade pärlmutter sulgedega ilutiibu kasutada, ehk oli too väike tüdruk selles osas andekam....

Kaaren üritas meeles pidada, et ta saadab lavastajale punupatsi koordinaadid....

Lõunapausi ajal boxi kunkus istudes, tabasin enese äkitselt mõttelt, et hea meelega omaksin pisut karedamat ja pikemat keelt kui mul praegu on.... sest lihtsalt nii hea oleks siis jogurtitopside nurgatagustest maitsvat kraami eemaldada ja vahel halvasti käituvaid kaaslasi füüsilise noomitusega korrale kutsuda... tõmmates kareda keelega üle näo.... ja siis saaks ninaotsa vahel sügada, ilma enda või teiste sõrmi kasutamata.... oleks ju hea küll...

Kui aga rääkida muust, siis tuleb nentida, et hakkab kiskuma ebameeldivalt sessiseks... ja üldse ei viitsi... muuhulgas ei viitsi isegi põdeda, et ei viitsi... aga teades mind, siis lõpuni lootusetu pole olukord kunagi... natuke käimalükkamist on lihtsalt vaja....andke ometi natuke aega atra seada

Jahh, ja eelmise nädala lõpukulminatsioonidest teavad nüüd vist küll peaaegu kõik, kes teada on tahtnud, nii siit kui sealt poolt.... ja ma ei taha ega oska iseend selles osas liialt paigutada.... ei kohatut ega kohtlast tunnet ole, kuid ei tea, kas nagu peaks istuma või seisma.... nii et jätkan vaikselt lõnkjudes ja paika hõivamata.... vahepeal natuke punastades ja hulga tihedamini lihtsalt kulmkibrakil pisult totakalt muiates.... sest see mida räägitakse kuluaarides ei tee mulle ju niikaua haiget, kui see minu kõrvu ei puutu... pealegi üleüldiselt oleksid kõik kommentaarid silmakirjalikud... pole keegi teinegi ju liialt ingel!.... Teada tahaks aga küll üht teist, kuid küsimine oleks ju liiga banaalne.....

Kaaren istus oksal ja kõlgutas jalgu ning näris viimast sügisest leitud tohletanud kuldrenetti.....õun maitses hea.....
Närimise vahele üritas Kaaren tegelda oma viimaseaja hobiga, koguda kokku kõik üksindusse surevad mõtted ja paigutada nad ohustatud mõtete varjupaika...hetkel püüdis ta tagasagarast kätte saada üht väga väikest ja väetit mõtteräbalat, mis end suitsidiaalselt kõige alumise riiuli ideelaamade taha oli peitnud.... tüütu värk, Kaaren polnud kunagi eriline küttija olnud "kui ei taha, pole vaja", oli tema põhimõte olnud, aga nüüd... nüüd oli mingi haiglane entusiasm tast võitu saanud, ja suisa hasartses deliirumisse vedanud, juba kolmandat päeva järgemööda ei teinud Kaaren muud, kui püüdis kätte saada üksindusse surevaid mõtteid...kui ta mõne neist kätte sai, naeratas ta mõttele oma sooja naeratust, pühkis viimaselt tolmu ja asetas poputades väikestesesse invakärusse, mis ta eelmisel nädalal muretsenud oli ja mis olid seatud kõige veetlevama ja energilisema looduskauni kose kujutluspildi ette.......
Kaaren tundis, et ta teeb midagi head ja kasulikku, kust selline illusioon oli tekkinud ta ei teadnud, kuid see toimis ennekuulmatult kenasti....
Just hetk enne seda kui ta oma parasjagu päästetud mõtte oli järgmisse pisikesse invakärusse paigutanud kostis eriliselt vastik klirin..... Poisid, kes tagaaias olid lumepallisõda mänginud, tabasid eriti võika loperguse kollaka sulalume känkraga kõige veetlevama ja energilisema looduskauni kose kujutluspilti, mis saadud hoobist solvus ja kildudeks purunes.....

Krt küll, vandus Kaaren ja heitis puuotsast poiste sekka õunasüdame, kaduge kust seda ja teist, kisendas ta naerurõkatustega majja jooksvatele kluttidele järele.... Kaarna tuju oli rikutud.... nii palju vaeva oli ta näinud ja nii palju tööd teinud.... hähhh.... pagan.... ja kõik selleks et mingid jõnglased saaks selle ilu ära rikkuda.... Päästjahing temas jäätus ja ta otsustas oma uue hobiga kunagi edspidises tulevikus edasi tegeleda... kunagi suisa vbl lähitulevikus.... peaaegu et kohe kasvõi.... aga lihtsalt mitte hetkel......

Ta heitis pilgu kaugusesse silmapiirile ja hakkas rahustuseks väikest viisijuppi ümisema.... korraga jäi ta vait ja fokuseeris hetkeks kogu oma jõu tasakaalu hoidmisele, vähe puudus, et ta siiski puuotsast alla oleks kukkunud... kaugemalt lähenes laperdades veidi räsitud tume kogu..... Kaaren vaatas vasakule-paremale, pistis näpu suhu ja üritas aimata puudelatvade järgi tuule suunda....pagan, kuidas ta seda varem polnud märganud....puhuski lõuna-loode tuul, mis tähendas seda, et eemalt lähenev kuju oli just too, kelleks Kaaren oli teda esmapilgul pidanud......

Ronk võttis istet kõveral oksal teisel pool punast männitüve, millel vaigutuse jäljed....
Kaaren ropendas vaevukuuldavalt...
Ronk tatistas, pühkis suure ruudulise taskurätiga nina ja heitis pilgu Kaarnale....
- Pole ammu näinud, libises hooletult üle ta huulte.....
Kaaren hingas sügavalt sisse ja lõi käega, polnud muud võimalust kui väljakutse vastu võtta......
- Jahh, tõesti....ammu, oli viimane kord!
- Oled must puudust tundnud?, irvitas Ronk....
- Meeletult!, krigistas Kaaren läbi hammaste.....
Ta tundis kuidas meelekohtades hakkas ohtlikult tuikama....
- Ja kuidas läinud on?
Kaaren hingas sügavalt sisse ja otsis kramplikult taskust sigarette.... Ta kimus ja tundis kuidas nikotiin ta krampis lihasteseid lahustas......
- Tead, alustas ta õrna heliseva tooniga.... Elu on üks hädaorg!... jätkas ta rõõmsalt lauldes......

Ronk vangutas oma musta pead..... ta oli ilmselgelt hiljaks jäänud...... oli tema kord ropendada ja suits süüdata..... pagan, et see tee siia nii libe ja pikk oli olnud... Ronk ohkas ja heitis hetkeks veel pilgu Kaarnale..... Tüdruku silmad olid suured ja selged.....ta oli lootusetult ja nii loodetult hiljaks jäänud....kahtluseta oli see üks närune kaotus.... Kuid...
- Elu on üks hädaorg, ümises Ronk, sirutas tiivad laiali ja valmistus tuult püüdes lahkuma.
- Aga ega sa ümber plaani mõelda, küsis ta lootvalt....
- Kaaren neelatas valjult ja kehitas õlgu.... rohkem ei saanud Ronk talt vastuseks midagi......
- Tusaselt seadistas Ronk oma GPS-i headele mõtetele, viskas hambusse ühe Mentose ja läinud ta oligi....


Kaaren vaatas talle veel pikalt järele ja tundis, kuidas tema hobikorras tekitatud üksindusse surevate mõtete varjupaigast sai ülekoormatud kiirabi osakonna sarnane vabaõhu laatsaret....
Õnneks, oli sõda möödas.... ja lahinguväljalt ei kostnud siiski ainult hukkunute oiged....

Minusuguse düsklahvsuse all kannatava grafomaani jaoks on kohutavalt imelikud hetked, kui ainuke mõte, mille tahaks kirja panna on see, et ei olegi ühtegi mõtet, mida tahaks kirja panna.....






....ma arvan et ma kirjutan sellest veel palju.....

Paneb mõtlema.... uskuge, mind paneb kohe tõsiselt mõtlema.... kui ühel hetkel avastad ennast tegemas midagi, mida sa kunagi täiesti võimatuks pidasid.... hakkad mõtlema, et millest selline ...???? Ja kui siis ühel hetkel tajud, et ei teagi miks, asjad lihtsalt on nii.... ja kuigi teguviis ikkagi vähe võik tundub, suudan pärast pikka juurdlemist tunda lihtsalt kerget piinlikkust iseenda ees, kerget häirivat vastikust, mis lõpuks võib viia loobumisele....või siis mitte...

Muidu läheb mul aga hästi, vist...... katkiolemine on otsas, kuidagi kummaliselt ja tähelepandamatult ümbersaanud.... alles on küll minu kerge labiilsus ja emotsioonid-emotsioonid-emotsioonid.... aga see olen lihtsalt mina, oma talumatu kerguse all kannatades...... toda katkist tunnet enam ei ole.... järele mõeldes on muidugi paganlikult aega ka möödas, juba üle aasta, millest pool kaetud väikeste pillide loodud tugevusega ja poolt toibumine pillidest.....nuinu, natuke hirmutav, aga samas mitte sugugi kogemustevaene

Aga hea on tagasi olla, hea on olla..... vähemalt hetkel.....

Mõneti juhtub nii, et voolab käest nädal või kaks ja alles ei jää justkui midagi....vahel aga juhtub, et midagi jääb, näiteks pinu või peotäis mälestuste pudi, mida meenutada. Mingeid katkeid vestlustest, mingeid hetki nähtust, kuuldust, mingeid tundeid, mõtteid ja kummastusi...

Viimasetest nädalatest, mis käest voolasid, jäi näppudevahel parasjagu palju mõttepuru.... Mõned naljakad irvitused ja huumorinurgad ja kummalisi sooje ja kõledalt külmi hetki....

Einoh, ikka juhtub, kui sõbrad kohtuvad, selleks, et teha süüa või sünnipäeva pidada või kui huvilised tulevad kokku, et vaadata ungari filme või, et tantsida.... kui sellele kõigele lisada veel natuke alkoholi, natuke destruktsiooni, antipohmeliini ja pohmeliini ilma antita ning kaamoslikku novembri pimedust ja käegalöömist, siis saab päris kopsaka hulga, mille üle imestada ja mida tahtmatult ja tahtlikult hiljem jagama peab..... noh, kui julgeb........

Tantsulumm....
...mulle meeldib tantsida, mulle tõesti meeldib... ma armastan seda tunnet, kui mõte kaob ära ja jäävad ainult muusika, rütm ja liigutavad kehad.... muusika kõlab ja oledki ära, kusagil kaugel, mingisuguses lohutavas ruumis... paratamatult tõuseb puna palgele ja naeratus venib üle suu......see, kas inimesed on ümber või ei, ei ole sellistel hetkedel oluline... sel hetkel on üksitantsimise lumm, see on muusika ja ise ruum, puuduvad mängud partneriga, ei ole ühes lustimist ega vahel nii meeliergastavat näitamist ja teisele olemist, on minna laskmine ja uppumine, on haaratus......on mmmmmmmm......on nii ütlemata hea....

Eile sattusin täiesti teadlikult kodubaari. Pealisülesandeks oli natuke juttu ja sooja õhku puhuda ning juua üks õlu, enne veel kui hakkab uus ja kiire järjekorras järgmine tööpäev.... No selline "suts ja valmis, 2h pärast kodus lebos ma olengi taas" projekt.... rahulike koduste riietega astusin välja ja pahaaimamatult, ise äärmiselt rahul olles oma plaaniga, mõne aja pärast, mõttelist vilet lüües, üle tuttava ukseläve taas sisse.....

Esimese helina kostis kõrvu tuttav pala, mida seal tavaliselt kõlamas ei kuule, nägu läks meeldivast üllatusest naerule.....järgmisel hetkel sain aru millest selline muusikavalik... taga nurgas seisis brikolöörlikult ülesseatud diskoripuldi taga väike tuttav härrasmees.......Üllatus ja selge teadmine, sedakorda on õhtu täidetud hea muusikaga....hea, nii hea.....ja naeratus näol tahtis kõrvad kuklale kokku lükata...

Rääkimisest ei tulnud õhtu jätkul just liialt välja, puusanõksud ja tantsupõrand vallutasid mu südame ja muust ei hoolinud.... tantsule palujatest ka mitte....korviandmisi võeti isiklikult ja solvunud olemisega tuleb mul veel rinda pista, tean küll, kuid see kõik oli seda väärt. Natuke küll kripeldas see järjekorras järgmine tööpäeva oma kella 09.00 algusega, mida ei saa nihutada, hingel, kuid mitte liialt..... vähem jooki ja vähem und sai otsustatud ja edasi gruuvitud.....

Elu väikesed imed....just see, mida hing oli igatsenud......

Kui viimaks kohusetundega mõtlesin, et peaks vist lahkuma ning hing vastu puikles, et enne ei saa, kui tuleb mingi olemuselt mineku lugu, kuulutas härrasmees välja loo headele naistele.... naersin pisarateni, täpselt, lugu pühendusega mulle, viimane lugu.... ma armastan seda kui juhtumised tunduvad kokku klappivad kui kvaliteetne piltmosaiik.... tantsisin ja sättisin end minekule. Veel enne kui lugu lõppeda jõudis kergitasin mõtteliselt kõrvule tõmmatud kübarat ning saatsin teele õhusuudluse ja tänussõnad....

Ast oli kiire ja kerge ja kerra keerasin end juba siis, kui peaaegu neli tundi und endale veel lubada sai....kuigi välja olid löönud vana issias oli olek naeratav...
too Napoleon oma muusikaga oli loonud mu õhtu.... ma olin tänulik, et ta oli, ma olin tänulik, et olin...

Mul on väga edevad kummikud... mustad punaste moonidega, pärit Räpinast kust kala nad ise mulle tõi. Viimased päevad olen oma edevate kummikutega ringi kooserdanud, kaks paari villsokke sisse ja läeb läbi lume vabalt....

Mõned päevad tagasi ärkasin ma aga üles ja oli juba hilja.... olin maganud päeva maha ja kuidagi ei saanud õhtut ka vedama, õnneks aga tuli punapäine kaunishing külla... siis me tegime putru ja jõime teed ning sõime shoksi.... õhtu sai vaikselt vedama, ning siis korraga oligi juba öö ja mina suisa 8h üleval olnud, tundsin et läheb käest ära ja läksin, otsusega terve järgmine päeva haigena veeta, magama....

Järgmisel päeval olingi tulihingeliselt haige, voodist ei väljunud, muudkui jõin teed ja lugesin ja kraadisin ja magasin....täitsa tore oli niimodi, natuke veel rohkem oleks võinud magada, kuid kahjuks on ööpäevas vaid 24h ja rohkem kui päeva mul haigeks olemisele kulutada polnud võimalik.

Pärast haiget päeva ja ööd olin ma niisiis jälle terve, natuke rohkem küll nuuskaja kui tavaliselt, aga muidu terve, vähemalt enda arvates.....
Immuunsüsteem ei olnud päris sama meelt ja nii tekkis salakavalalt otse keset tööpäeva mu huulele ohakas-ohatis.....mille tulemusel tuli katkestada suudlustehooaeg.....

Nii, et siinkohal annan teada, ei ühtegi suudlust, enne kui ohatis läinud!!!

Tuntuu siltä, että täällä jotain hurisee....

Meil käisid külalised. Kokku oli neid paras pinutäis, nii kakskümmend või natuke rohkem, mul polnud mahti neid üle lugeda. Külalised peatusid Tampere ja Uppsala majas ja rääkisid kõik püüdlikult inglise keelt.... külalsied pidasid ettekandeid ja küsisid asjakohaseid küsimusi, õhtul istusid nad pikalt Ülikooli kohvikus ja sõid head paremat.... Nad kõik olid väga ilusad ja arukad, rõõm oli neid kuulata.... Õhtu enne ära minemist tänasid nad meid, et nad kutsuti, meie tänasime vastu, et nad ikka tulid... siis jõime me üheskoos veini ja lubasime peatselt uuesti kohtuda... Hartsaga leppisin kokku, et kirjutan talle ja siis vaatame, äkki saan minna kaema, kuidas nemad seal õpivad. Tahaks minna küll väga....Varahommikul Tampere majast lahkudes jätsin ma maha oma mailiaadressi ja põsemusid

Tore on kui käib selliseid külalisi. Sellised külaskäike võiks rohkemgi korraldada, need teevad silmaringi laiemaks ja toovad mõttele värskust....

Jahh, niisiis tulge külla!

Kaelakangus...

Viimasel sugulaste laiahaardelisemal koosviibimisel, mis pühendatud minu armsa täditütre 50 juubileumi tähistamisele, võttis täditütar vaevaks kõiki kõigile tutvustada, no nii igaksjuhuks... Kui järg minu tutvustamiseni jõudis siis öeldi, et ma olen armsa onu tütar, tark aga kangekaelne nagu juurikas....
Minu lähisugulasetki on leidnud, et antud väljend, mind piisava kokkulangevusega kirjeldab.....

Varemalt ei saanud ma sellest liialt aru, enda arust paindun täitsa kenasti ju, arvestades kõiki neid akropaatikaveerandite viisi ja muid keskmisi ja individuaalseid tegureid, siis julgeks susisa väita, et olen keskmisest paindlikum... aga ei, nende jaoks ikka kangekaelne ja kangekaelne.... Muudkui kuula ja imesta, kangekaelne eitus ütleksid muidugi inimesed, kes mind kauemalt teavad.....

Täna hommikul aga, kerge pohmelusega ärgates, sain aru küll, mis nad selle kangekaelsuse all silmas on pidanud, ikka toda meeletut jonni, mis sugugi ei lase asju lihtsalt jätta või tegudel vaid olla, ning mis sunnib tegema füüsilisi ja vaimseid võimeid ületavaid pingutusi, selleks et midagi tõestada või korda saata. Pole ime, et pärast selliseid vaimseid nikastusi, muudkui nutt varrukast võtta. Mõni teine elimineeriks sellised enesepiinajalikud suurema tulemuslikkuseta numbrid juba mõtte tasandil, aga ei, mina mitte.... Loobumine toimub ainult kõige suurema häda korral ilma igasuguse mõistlikkuseta ja loobumise hinnaks on täisväärtuslik kaotaja tunne, mille ravi, olenevalt kaotuse suurusest, suuremal või väiksemal määral egopaitusi nõuab...

Tänane hommik oli selles plaanis peaaegu valgustuslik, peoga nätaki vastu laupa ja hetkeks tundus loobumine järgmisest võitlustandrist mõistlikkuna, hetkeks ma täiesti suutsin aru saada, et kinnisideed vältida püüdes, on viimane aeg teha oma käitumisse ja suhtumisse korrektuure.... Kiirelik "Las, minna!!" tuli konarlikult üle huulte ja kuigi kaela kangus hakkas juba sees pead tõstma ja kõike ülihelikiirusel ümbermõtlema, olin ma siiski olnud hetkelises mõistvuses.... Olin valmis andma igasuguste pretensioonideta alla, sest õhtused niitide hargnemised olid näidanud, et igaljuhul oli mu taotlus ja soov nurjunud või nurjatud juba eos. Sellele lisadusid raskelt õpitud teadmised minust endast ja oma impulsiivsust ning rahuliku loomu ja ükskõiksuse puudusest teatud elu aspektides. Antud tegurite korrutisena formuleerus alalhoiu instinkti tungiv palve - Run, Forrest, run and do whatever You have to do, but don´t look back!

Jahh tõesti, hetkeks oli ihu tahtmist täis, tahtmine üksainus kordki haihtuda oksalt, mida ma nii hoolega saen, enne kui see´jäleda lajatusega on maapinnale prantsatanud...

.....Kuid kes küll kraabiks kaelalt kangust??

Sadas, sadas lund....
...ja kogu maa on siiani valge, või noh enam vähem, selline määrdunud, natuke räpane, kuid siiski enamvähem valge...

Sadama hakkas laupäeval ja siis sadas kohe hoolega, sügiskoolis Kiidjärve raamatukogus passisidki kõik muudkui suurtest akendest välja...esimene lumi on ikka müstilise ja natuke nukra maiguga ja samas nii imeliselt ilus, eriti kui sajab nii nagu too laupäev, laialt ja hirmus rahulikult, justkui poleks neil helvestel aega ilmatumalt kätte antud...kraadid olid küll üsna nulli ümber, kuid lumi ära ei sulanudki, peale ja sisse astudes tegi küll jalad märjaks, kuid muud ei midagi.....

Öösel aga, siis kui vastupidavamad, veel ikka makrofleksiga tihendatud palkhoones tantsu lõid hakkas korraga külmetama... lõi taeva selgeks ja tähistaeva välja ja muudkui külmetas, nii, et hommikusel silmad lahti käigul metsa ja külasse kõik krõmpsus taldade all, ja inimeste jutuvadast jäi õhku aurune sõnajälg... Tagasi Tartu sõites võisime veenduda, et too lumi polnud sugugi lokaalne nähtus vaid oli ikka suuremalt ja tugevamalt ette võetud.... Külm oli toagi jahedaks löönud, nii et ei aidanud muud kui ahi soojaks kütta, ma siis kütsingi, külla halgude, küll pulkadega, mis Kiidjärvest pähe olid tekkinud. Laulma sedakorda ei jõudnudki, kuigi oleks väga vist tahtnud, aga ehk järgmine kord juba jõuab....

Õhtu sai veedetudki nõnna vaikselt, veel natuke keelt õppides ja mõeldes asjadest mis tol hetkel pähe ei tahtnud mahtuda... ega väga väiksemaks mõelda ei õnnestunudki... aga vähemalt lahutas kenasti meelt ja kulutas aega, niikaua kui aega enam ei olnud....
..siis sai lõpuks kerra keeratud ning mõeldud lubamatult valgele jääkarule...

Palun mulle üks jutuvestja!

Soovitavalt selline mahedalt mehise häälega.
Erioskustena võiks osata ka vahetada lambipirne ja olla osav kitarrikeelte sõrmitsemisel või mõnel muul muusikainstrumendil, viimane tingimus vaid soovituslik.

Lugusid soovin kuulda kaugetest maadest ja ilusatest inimestest, seiklused iseendasse ja hingematvad kirjeldused paikadest kuhu jalg vaid vahel võib sattuda samuti vägagi oodatud.
Kurbade lõppudega lood, võiksid olla esitatud lootustandvas võtmes või jäägu nad lihtsalt jutustaja poolse lõputa, et kujutlusvõime saaks nad kaunilt kokku tõmmata.
Humoorikad, väikese sarkasmi ja irooniga vested olgu esitusviisilt kelmikad ning salapärased....
Jutustused imelistest asjadest fantaasialendu lubavad ja õhinaga edasi antud...

Vestjal palun tulla ja koputada õlale, algatuseks võib näiteks naeratada soojalt....

Lootusrikkalt ootama jäädes...

...tigrr, aga tilluke...

PealeSelle: Neil kellel vesta ühetegi lugu pole ning soovid teiselaadsed, palun mitte hetkel tülitada, puudub tahtmine ja jaks.... vaim on lahjaks jäänud ja lugudepuudusel nõrk... Võtan ühendust, kui olemine taas suhtlust soosiv...

Eilne õhtu oli nagu mõnes huvitava huumoriga noortefilmis millel tugev õpetlik puänt ja moraalitsev sisu....

Ei noh pole midagi öelda, õpetlik oli igatahes, näiteks õppisin mina uudsena, üle ja uuesti taas mitu olulist asja......

....nimelt mitte ükski tegu, mis sa teed, ei jää vaid selleks teoks, vaid sellest sünnib omaette lugu, mis hakkab oma elu elama ja millel võivad olla ulatuslikud tagajärjed, mis ka mitmeid aegu hiljem su elukeeli puuduvad.... et sõbrad on sõbrad ja muud inimesed on muudinimesed ja ühest kategooriast teise ei olegi nii lihtne liikuda....et mitut rauda tules hoides võid end lõpuks leida tuld kustutamas, tühjade kätega istumast ja/või külmetamast....et leidub inimesi, kes on lihtsalt oma olemuselt nii enesekesksed, et vajaksid riigipalgal olevaid sotsiaalimetlejaid.... et kolmnurgad on toredad ainult kõrvaltvaadates..... et sõnadega on meil raskusi ja hirmus palju jääb ütlemata.... et vahel on ainus, mis lõpuks alles jääb, sinu sihikindlus...... et alati ei saa, seda mida tahad...... ja et issanda loomaaed on suur ja teed tema aias käänulised.....

Mulle tundub et ma peaaegu hakkan aduma, mis eilse noortefilmi mõte oli, mulle tundub, et võib olla oleks aeg teha pisukesi korrektuure ja leppida olukordadega, enne, kui nad liiga hakkavad tegema.... ning, karvane tunne mu sees ütleb, et natuke on vaja selgitada oma seisukohti, mis ajajooksul pisut muutunud on.....

...võiks korraldada näiteks pressikonverentsi??
....või tehkem järmisel korral näiteks grupipilt?!