Asjatan, muudkui asjatan mingite asjade kallal ja endal on eluuni silmis... magama peaks minema, aga ei saa ju... palka makstakse ju ülevalolemise eest....
...njah...

Aga septembrist algab taas kõik otsast pihta...täna tuli selle kohta kinnitus... võtsid mu taas enda kaitsva tiiva alla nii et.... koolipink, loengud, Tiigi maja audikad, garanteeritud akadeemiline olemine... oeh.... mõnusss... ootan juba huviga....peas on tekkimas ka üks väikene plaani kah, et mis, kus ja miks... väikene ambitsioon on tekkimas... millest veel ajalugu vaikib ja valjul häälel rääkida ei saa...hingatagi veel päris ei julge sellele kõigele mõeldes, nii õhkõrn on ta...

...nagu ka too liblikas mu kõhus, kes vahel oma tiibu proovib ja lendleb....ning muige näole toob...ammu pole midagi sellist tundnud... ammu pole niimoodi olla saanud... ja nii ma vaikselt naudin ja loodan et veel natuke antakse aega nautida...ja samas enam ei muretse, annan aega ja võtan aega ja vaatan natuke pead kõverdades, mis sellest kõigest kord saab....

Ükspäev märkasin muide, et Mina olen tagasi saabumas... natuke võtab see küll hinge kartuses värisema, kuid samas on hirmus hea olla jälle iga päevaga natuke rohkem Mina ise... natuke vana ja natuke vanem ja samas nii uus...nii võõras ja õõvastavalt tuttav...
...peaasi et kõik taas käest ei läheks, et suudaksin mitte ära unustada toda kuut puhkuse kuud ning saada endast võitu seal kus vaja...

Uusi asju on ümber veelgi ning juba varsti võib mind leida Kastani tänavalt, helerohelisest tänavapoolsest toast, kus suur reheahi (poeetiliselt väljendades), suur voodi, riidekapp ja riiul raamatute jaoks... tuppa paistab õhtune päike ja korrus on teine.... kui ma peo kord selle puhul peaksin korraldama, siis teadke, te olete palutud (: tulge aga soola ja leiva ja heade soovidega...

Dumdumdum... ja ees, ees ootab ju veel mõni vaba päev ja Viljandi ja siis puhkus ja vinge trip sinna kus Magyari maa....Lätist saab suitsu ja Lucky Dogi, Leedust tseppeliine ja poola kohvi, ning Poolast halba asfaldit, õunu ja õunakesi ning Krakowit vorsti või vorstita ja siis ongi juba peaaegu.... saarelise elu aeg.....mmmm... I will rock my socks off!

Dumdumdum... aga ma nüüd asjatan natuke veel....miumiumau

Lollide kool, lollide pool..

Mõtles Kaaren ja oleks heal meelel tahtnud sellele idioodile oma kõrval jalaga hella kohta virutada....õnneks lahkus viimane kiirelt, pealegi oli Kaaren liiga üllatunud viimasest repliigist, et nii kiirelt reageerida....

Täiesti uskumatu mees!!... Sa võid tulla, kui sa paki paberosse ostad.... Kust tekkis selline valearusaam, et temaga keegi üldse kuhugi tulla tahab... see et käitutakse viisakalt ei tähenda sugugi seda et ollakse unustanud.... see on lihtsalt viisakas ennast säästev käitumine...

See repliik oli olnud solvav, ent samas oli selge, et asi ei olnud Kaarnas... hälvikute puhul lihtsalt ei ole parata... kui sa suhtled puudega inimesega siis sa ju ei süüdista teda, selles et ta näiteks normaalselt käia ei oska, samamoodi oli tolle mehega... lihtsalt socially challengest... and big time...tuleb mõistvalt suhtuda, puue nagu iga teinegi.... mõtles Kaaren, raputas õudusega pead ja otsis üles tolle, kelle pärast ta oli siia urkasse taaskord tulnud ja kelle ta viimaks oli üles leidnud....

Kaaren pani siidri lauale ja võttis istet, ta vaatas neid tumedaid kulme ja tundis kuidas rõõm üle ta keha levis... Tulemine polnud asjata...Suu tumedate kulmude all rääkis midagi vaikselt ja Kaaren kuulas... see oli puhas nauding... vahepeal ütles ta midagi sekka, kuid üldiselt nautis ta kuulmist ja kuulamist, vahepeal noogutades ja imetlusega naeratades.... Talle meeldis too teine.... talle tõesti meeldis too vastas istuv teine.....oeh....

Ja juttu jätkus... jätkus hommikuni... ei seganud see, et sulgeti urgas ja tuli minna sinna kus ka suitsetamise keelu ajal öösel suitsetada tohib ja kohvi juua saab, ei seganud see, et algas tööpäev ja lõpuks oli juba hilja lahkuda, seegi ei seganud, et kell lõi uue päeva tunde juba keskpäevaks, see vaid ajas välja uut kohta otsima, kus istuda ja olla... koht leidus kiiresti ja sai edasi istutud... vesteldes, kuulates rääkides, imetledes, naeratades, nalja tehes, naerdes, nautides....Saabus õhtu, õues läks jahedaks ja jälle viisid jalad sinna samasse urkasse, kus alles hommikutundidel lahkutud sai... ikka veel vesteldi ja joodi õlle...

Siis aga jäi Kaaren magama, suitsu tehes, ukse taha.... on viimane aeg lahkuda mõtles Kaaren ja mõistis järgmisel hetkel, et too viimane aeg oli juba ümber saanud... lahkuda oli võimatu... õnneks leidus too teine, tumedate kulmudega.... Kaarnale kutsuti takso ja viimane viis ta koju... enne lahkumist kallistati põgusalt ja küsiti number.... teadmata, kas seda kunagi ka kasutatakse.... oli Kaaren rõõmus.... Ta oli olnud au nautida toda imeimelist teist järjest üle 24 tunni ja seda nii platooniliselt et kananahk tuli peale.....

Kaaren tundis et ta on armunud!

Täna kui ma lõpuks mitu tundi pärast keskpäeva koduuksest välja sain, et enne hambaarsti juurde suundumist juua üks kohv massuga helises mu telefon... Helistas minu hambaarst isiklikult ja küsis et ega ma ei ole unustanud, et täna kell neli peaks me kohtuma, ütlesin et unustanud ei ole.. tore, netis ta kerge pettumsusega ja küsis siis et ega ma hoopis neljapäeval ei taha vastuvõtule tulla, et täna nii ilus ilm ja äkki ma tahan midagi muud teha kui hambaarsti toolis istuda.... Nägu kiskus muigele ja ma olin vägagi nõus neljapäeval minema... Arst on ikkagi ka inimene... pealegi oli hirmus tore massuga suppi süüa ja kohvi juua ja siidrit libistada... ja teel rongijaama saime kokku veel mariliisi ja väikese Looga... kui massu rongaga minema põrutas jalutasime veel Loo ja Mariliisiga tükk aega ringi.... mul lihtsalt on nõrkus väikeste eluimede vastu....

13. ja reede... mida kenamat suudaks üks inimlaps ette kujutada....

Mina ammu enam ei suuda....

Eile nad laulsid... Jaani kirkus... pugesid sisse nagu paaril korral varemgi, aga seda ma eile minnes ju enam ei mäletanud.... ronisime kõige ette, külje peale, võtsime toolid ja vajusime vargsi kuulatama, varsti kogunes meie ümber teisigi lähemale hiilijaid.... ja siis me lihtsalt olime... hetkeks jäi aeg seisma ja vaim riietati lahti.... soolased pisarad jooksid mööda põski alla ja kukkusid avarasse dekolteesse... nii hea oli olla ja näha, et nähakse, kuulda, et teatakse... tunda, et ollakse.... see on just selline hetk, peale mida, sa tunned et oled natuke jälle rohkem sina ise... mängitud sai just sellele mida niisama ei märkagi, mis muidu sageli peitu jääb...samas on teada, et koguaeg selline olla ei võigi, sest tava olemises tundub see kohtlane ja inimesed, kes aru ei saa, teevad tahtmatult oma arusaamatusega haiget....

Kui laul läbi sai mässisin vaimu uuesti hoolega sisse... piisaku sellest, kui mina tean ja mäletan.... jalad viisid üle mäe päikesevalgustes helklevatest puutüvedest mööda, sinna kus on teistmoodi hingamine.... jalutasime mööda erinevaid lugusid, neid teineteisele jutustades... lõpuks ostsime pudeli palmset ja istusime trepile.... tõmbasime ploomiaroomiseid plärusid ja unistasime igatsedes ning hingates teistsugust õhku....

Korraga seal istudes jõudis teadmine, et mu hinge on taas pugenud too unelev igatsus.... kuigi päris naljakas on igatseda millegi järgi, mida mul kunagi pole olnud.... kellegi järgi keda mul pole kunagi au olnud suuremat tunda.... ja samas muudab see igatsuse mängumaa palju mitmekesisemaks, sest ainuke pide, mis on, on mälestus neist silmadest tumedate kulmude all

Time of chaaaaa - aaannnnn - ggggeeeees!

Oeh... ma olen poolteist tundi kauem kui ametlikult tarvis tööl istunud... lihtsalt nii palju on tegemist... igasugu arveid vaja teha ja laekumisi kontrollida ja siis sättida ja putitada ja aidata ja susserdada.... nojah... nagu ikka puhkuste perioodil reisikonsultandi nahas....

Eile aga käisin Maasikaga hüvasti jätmas.... mina ütlesin, et ma enam ei taha ja tema ütles, et pole rohkem vaja ka.... nii on lõppemas minu veikene kuus kuud kestnud eksperiment, ressursside juurde vool väikestest valgetest tablettidest on sedakorda läbi....Maasikas ütles, et kui nüüd midagi täielikult ära kukub, siis võin ma tagasi tulla, aga septembrist peaksin niikuinii uue Maasika otsima, sest vana sõidab ära ja hakkab mõneks ajaks välkkariks.... seda oli kuulda muide irmus kahju... sest praegune Maasikas on tore, kohe väga tore... aga ma loodan selle peale, et äkki ei ole nüüd mõnda aega enam Maasikaid sellisel kujul vaja...

Kui nüüd aga vaadata kokkuvõtvalt tagasi lisaresurssidele, siis julgen arvata et ilma nendeta oleks mul sel aastal lõpetamata jäänud, selline meeletu keskendumisvõime ja tööind ei ole mulle kuigi loomupärased... olen küll võimekas, kuid ainult siis kui kõik muu on suurepäraseimas korras ja sedasi ma päris täpselt ei kirjeldaks oma elu viimases mais...

Kaheotsaga asi on olnud aga minu hea alkoholi taluvus, mis viinud mind nii mõnelgi korral kurjale teele ja ülitarbimisse ning hommikusse piinlikkusse.... samas ma arvan et lollusi tuleb teha ja tore, et nad sedakorda tehtud on..... ülejäänud asjade kohta ma veel midagi öelda ei julge... ma natuke pean istuma ja seedima... soovitavalt samal ajal mitte tööd rügades... see aga saab võimalikuks.... kui üldse, siis kunagi tulevikus...

Vaik(elu) seitsme veinipudeliga... too kirjeldaks minu tänast hommikut kõige adekvaatsemalt ja muidugi mõista oli tegu tühjade pudelitega...

Njahh... mälestused eilsest on kuidagi kahtlase võitu... hommikul ei jaksanud ma midagi teha, isegi ära ostetud piletid ei suutnud mind veenda minema Kilingi-Nõmme avarustesse ilusat muusikat kuulama.... selle asemel tõmbasin teki üle pea ja magasin edukalt kuni tunniste pausidega kella kaheksani õhtul... siis otsisin üles haldja, temaga poldud ammu räägitud, võtsime kohvi ja jagasime, siis läksime võtsime prantsusehõngulises kohvikus veini ja siis leidsin ma end juba zavoodist teise veini, haldja ning antoni ja tõnniga...

Vein sai otsa ja mina olevat käitunud halvasti alates õlu raiskamisest ja vee pritsimisest lõpetades vana hea M-i meelitamisega ja piinamisega läbi idiootliku jutu, suhtlusest kunnusega ma üldse ei räägi..... no jaa siis... jumalteab küll miks ja milla oli vaja veel tähelepanu ja kui seda ei tulnud, siis tuli härdus..... vaesed väikesed, kes mind üritasid lohutada... nad veel pole õppinud, et purjus Vaik on jäärapäine ja lohutamatu... kõik suutsin minema ajada lõpuks, vaid üks ei läinud...

No ja ausalt öeldes ega mul oli kasvatajat vaja ka sel hetkel... anton vaatas mind murelikult ja rääkis pikalt ja veenis veel pikemalt ning lõpuks me tema juures teed jõimegi... kõige muu kõrvale ja alustuseks... hommik saabus ootamatu peavaluga... nagu iga hommik ja paistes silmadega nagu vahel juhtub ning pärast mäluvärskendusi kõrval lamaja poolt jõudis ajju teadmine.... midagi peab muutuma... mulle ei meeldi purjus mina... ja veel vähem meeldib mulle see, et kusagilt kaob mälu ja kusagilt tuleb piiritus..... siis vestlesime veel natuke asjadest.... antonit on tore kuulata, tema elu on roosa põrsas ja isegi kui see väga ei veena... on teda irmus lõbus selles teadmises jälgida...selles kõiges on kuidagi midagi väga intrigeerivat, selle kuulamine ja vaatamine oli täis mänguilu jälgimise naudingut

Pealelõunal kunagi tuli antonile kõne ja 4 minuti pärast pidi saabuma suhe...too väike blond reetja... Antonit see suuremat ei häirinud, näole ilmus veidike närhviline naeratus, kuid selle taga puudus igasugune süütunne või plindris olek... selles oli pigem heameelt tuleja ja heameelt mineja üle ja adrenaliin, mille tekitab kiire ümberorienteerumine....

Mind visati elegantse liigutuse ja naeratusega uksest välja.... teel linna poole, tänavanurgal nägingi väikest kuju liikumas ukse poole kust ma olin just väljunud.... njahh... ma ei saa sellest just väga hästi aru aga mind läbis heameel, et mina olin seekord see, kes väljus sealt kus oli vaikelu seitsme veinipudeliga ja palju kesiseid maale tuulest viidud puudest....

Koju jõudes vajusin voodisse... soigusin natuke omaette ja magasin end kaineks....

iiik....

Et siis juba õige mitmendat hommikut tööl sellise olemisega mida leidlikumad meist kirjeldaks kui eluline pohmelus... alkoholijääknähtude ja vähese uneaja oivaline mikstuur.... ja igal hommikul ma luban endale, et täna läheb teisiti, et lähen kohe peale tööd koju magama....noh ja siis helistab akos või tõnu või leian ma ise, et üks kohv ei tee paha ja järgmine samm on kella kolme aegu öös, kui leian end taas, sealt kus alati, rohkem või vähem purjus, rohkem või vähem veidraid tegusid tegemas ja inimesi nägemas.... süütan suitsu nelja tikuga ja ohkan... otsin oma telefoni ja sean hommikuks äratuse, hiljemalt keskpäeval tuleb ärgata, et siis voodist otse tööle minna....siis võtan veel ühe joogi ja olelen edasi...

Hommikune ärkamine on üldjuhul vaevarikas ja põnev... mälumäng pole kunagi minu tugevam külg olnud....ohkan taas ja vean end voodist välja heidan pilgu peeglisse... silmad ja nina alles, järelikult võib minna küll.... ja uksest väljas ma olengi... vaevaliselt jalga jala ette seades leiangi end lõpuks jälle siin neetud laua taga...

Ohkan....tean ju ise ka täpselt miks see kõik...aga ikkagi tahaks magada ja ikkagi kipub peale lubadus, ettäna mitte.... ja siis tuleb meelde... täna õhtul on Liisi ja grill kursakatega....

Neetud!!!

Laulupidu ja vibukütt... rahvuslus-rahvuslus-rahvuslus ja küünarnuki tunne... jeesus, kuidas ma vahel selliseid hetki naudin...

Eile lauluväljakule jõudes jooksis judin üle selja, selline mass, ma pole siin kunagi sellisel suurel hulgal inimesi näinud... ei ühtegi rohelist lappi, igal pool vaid inimesed, inimesed, inimesed... ja šašlõkipannidelt tõusev kärssava rasva lõhn ning hall suitsuvine....

Oeh ja siis hakkasid laulma poiste- ja noormeeste koorid... pagan... karvad kehal tõusid püsti, tibutagi tuli ihule... assamait, võimas.....
Ühendkooride ajal, kui kõlas Palve, tõusid kõik inimesed püsti....lobin vaibus... oli laul ja isamaalik võimsus.... tekkis hirmuäratav karja tunne, selline mutri ja ühtsuse tunne ühteaaegu õõvastav ja vaimustav....

Kui pidu lõpuks läbi ja Ülve juurde sai jalutatud vajus vaim ära, liiga palju emotsioone ja inimesi... see kõik oli väga võimas kuid sama palju ka väsitav...aju jooksis kinni ja õhtul bussijaama minnes valitses täielik otsustusvõimetus, kas umbne täistuubitud buss või õnnemäng kell 23.00 teeääres...

Seiklusjanu minu sees viisi ikkagi minikleidis neiu teeäärde... peale võttis mees, kes esialgsete andmete kohaselt pidi sõitma Koseni, siis aga otsustas ta ümber ja lubas mu Mäoni viia... lõpuks kui olime natuke raha klappinud ja benbsiini ostnud viis ta mu Tartusse ära, tunnistades, et tegelikult oli ta teel koju Tallinnasse ja mind hääletamas märganud, kuna tal oli halb päev otsustas ta miniseelikus neidu aidata, äkki teeb tuju paremaks... Kuna aga mina nii meeldivaks kaaslaseks osutusin siis ei raatsinud ta mind sugugi enam autolt maha lasta ja viis Tartusse ära... ise tagasi Tallinna poole sõitu alustades kuuldus veel hüüatus: "Sa oled ilus! Sa meeldid mulle!" Naeratasin vastuseks ja lippasin minema... Sõit oli olnud tore, hea vene rockmuusika ja mehe vibuküti lood, vibudest ja safaritest ja elufilosoofilised arutlused, aga vaatamata kõigel olin ma väsinud kui laip.. magama oli ainus mõte... enne aga veel üks kosutav kohv ja mõtisklused päeva üle...

...krhmm...selliste päevade nimel ma elan... selliste juhtide pärast ma hääletan...

Ärkamisest peale oli Kaarna näol muie..... Kuigi uneaeg oli jäänud üürikeseks ei tapnud väsimus vaimu... vastupidi vaim lendles, Kaaren ise aga istus õige vaikselt ja muudkui naeratas.... viimaste päevade laulev liiv ja too vanamees, kellel meri algas värava tagant ja tema liiva rullimise hobi tegid meele soojaks... Ärkad hommikul, võtad kohvitassi ning kõnnid mereäärde ja seal on too habemik mees, mõnusalt viisijuppi vilistades kõnnib ta edasi-tagasi mööda randa enda ees naljakat rulli lükates. Liiv rulli taga on sile ja laulev.... Kui kogu rand enamvähem rullitud kõnnib habemik põlvini merre istub ühele suuremale kivile võtab taskust piibu, topib selle tubakat täis ja popsutab aegajalt lainetele midagi sositades ja kavalalt muheledes.... Kui piibutäis otsas kõnnib ta kaldale, võtab rulli ja suundub tagasi kodu poole... Kaarnast möödudes tervitab ta viisakalt ja ulatab talle šokolaadikompveki.... "Ilusale neiul, suu magusaks," ütleb ta ja läheb vilistades edasi...

Kaaren oleks tahtnud jääda sinna laulva liiva sisse ja neisse hommikutesse igaveseks... Kuid tuli tulla tagasi linna... ja hetkel, nii palju kui ta ka tagasi ei igatsenud, ei kahetsenud ta ka oma linnasolekut põrmugi.... sest need viimased ööd linnas olid olnud samuti lummavad... Kaaren sulges silmad...ja naeratus ta näol võttis nautiva ilme... Tal ei läinud meelest need silmad... need tumedate kulmude all peituvad rohelised säravad silmad... mis nii kummaliselt enda ümbrust kaesid...nood pilgud ja see miimiline vaimukus... Kaaren tundis kuidas puna tõusis palgele...ta
oli lummatud, algusest lõpuni lummatud.... ta tundis kihelust hinges... ta tundis kerget ärevust.... ja ta teadis, mida see kõik tähendab....ta oli otsustanud nautida iga minutit, algusest lõpuni......

Heatahtlikult... olen kaks viimast päeva sisustanud magamisega ja siis veel magamisega, koristamisega ja veel koristamisega ja söögitegemisega ning siis muidugi söömisega....

Õhtud on olnud rahulikud ja möödunud minu teises kodus, inimesi silmitsedes, kohvi juues ja kommi süües... ning siis kui aeg lahkuda on teele sattunud kummalisi inimesi ja tee veninud kuidagi pikaks...

Nii haarasime eile Johnny Deppi eest kaasa väga purjus Ringo... Kähri vana tuttava, kes oli nii purjus nii purjus... kallistas ja embas ning seletas, et ta on nii purjus nii purjus... otsustasime teda natuke kodule lähemale aidata võtsime kahe-vahele ja jalutasime Annelinna suunas.. teele jäi muidugi statikas, kust tuli võtta süüa ja juua ja istuda siis teeäärde maha ja nautida öist söömaaeg... nagu alati on maha istumine hoopis kergem kui püsti tõusmine, nii kaduski aeg teeserval istudes teineteise õlanajal logeledes ja juttu rääkides...

Üleeile aga sai mu sabast Rüütli tänaval Vanemuise teatri kunstnik, kes ammu juba on silma jäänud ja kelle puhkus oli just alanud ja kellel Jaanipäev pikaks oli veninud... nii pikaks et purjus pea enam suurt midagi ei taibanud ja uni keset tänavat peale tulemas oli... mina leidsin, et ei ole vaja kopsupõletikuga oma puhkust sisustada, uurisin kus noormees elab ja lubasin natuke saata... noh lõpetasime me kasiinos kainenemiseks kohvi juues ja rääkides maalimisest ja värvidest ja varjenditest ja muust... lahkudes lubasime kohtuda teinekordki... ikka kodus, kus mujal......

Elu on Seiklus! ütleks ma möödunud päevadele tagasi mõeldes ja klassikute igikestvaid sõnu silmas pidades... Seiklus või üks pagana imelik juhtumiste ahel, mis täna hommikul oma õnneliku lõpu leidis sai alguse tegelikult 21. juunil kui, olles juba toibumas lõpetamise möllust, tuli suunduda pärast tööd kiiresti Eesti Teatrifestivali SA suveüritusele.... suveürituse põhiliseks teemaks oli tutvumine ja jäämurdmine Draama meeskonna ja Athenat töös hoidva meeskonna vahel... jää murdmiseks oli siinkohal valitud taas kõige otsesem tee... ehk siis tasuta õlu ja siider... tehtud... jää murdus ja alkohol murdis ning juttu jagus kauemaks... või noh kella üheni vähemalt siis tuli minna zavoodi, kus oli kauaigatsetud ungarlane... minu ülevoolavad kallistused ja jutud andsid aluse kummalistele küsimustele, mis said vastuseks kiire EI... siis oli taas rahu majas, mängisime shotshot ja jõime edasi.. mida ja miks seda ei suuda minu meel enam meenutada... mingil hetkel aga leidsin ma ennast vist mingist inertsist tulenevalt M-i lauast.... ei nojah... mis seal, ikka harjumuste jõud ja võlu... ja purjus pea, mis juuste kainuse valu eal tundma ei saa... Ripsmete volksatused ja väga kummalised pilgud lauakaaslastelt... muiged mõlemilt poolt ja siis tuli zavoodist lahkuda... millistel asjaoludel täpsemalt ei tea, aga lõpuks leidsime end paadisillalt... jõgi oli udune... ja taevas pilved sinisel taustal ning päikese poolvalgused.... midagi sai räägitud, millestki sai räägitud ja siis sai oldud pikali paadisillal....

Järgmine moment ja samas viimane moment mida tollest õhtust mäletan on see, et kell oli saamas pool seitse ja me keerasime end minu ebamugavlae voodile magama....

Hommik ja tööleminek saabusid mõnevõrra ootamatult.... magajat ju ikka äratada ei raatsinud, seadsin võtmed vaid lauale ja jooksin... kirjadeta, käskudeta....

Tööl valitses uni....mingil hetkel tajusin et mul ei ole sentigi raha ei kusagil... meenus, et kusagil siiski oli kingitus... too kingitus aga osutus olema majas, kus kohal ei ole ühtegi peremeest... lootusetus oli juba täitmas hinge kui selgus, et kusagil on siiski peidus võti... Päev venis teo sammul kuid lõpuks jõudsin ära oodata... helistasin uurimaks olukorda.... vastus oli et uksed on jäetud vallali ja võtmed on mul kodus, sinna kuhu ma nad hommikul jätsin....
Mõte jooksis kinni... mul tõesti ei tuleks mõttessegi võõtrast kohast lahkudes uksed vallali jätta... aga eks inimesi ole muidugi erinevaid... kimusin suitsu.... ja olin hämmingus, siis nägin massut kes ütles et oli just näinud S-i astumas Rapla bussile...

Vatkus... et siis tema sõidab jaanipäevaks raplasse mõtlesin... järgnevalt jõudis aga aju järgi..... Helistasin kiiresti S-le, "Olen teel koju." kostis telefonist, "Jahh, ma keerasin ukse lukku, kas see oli mõttega lahti jäetud?" Mu näole kippus irvitus (Selge... ei noh mõttega ikka, aga hea, et sa ta kinni keerasid....) "Ma olen esmaspäeva hommikul tagasi!"... ütles S rõemsalt lõpetuseks... "Jeii!!!" suutsin ma vaid vastata ja naersin hüsteeriliselt.. ehk siis rahatu ja võtmetu, minikleidiga, pesemata, ulapeal esmaspäevani..... oeh... milline oskuslik kokkusattumine.... Mis seal ikka... ise olen endale kõige suuremaks karistuseks... võtsime massuga mõne siidri ja suundusime kingituse järgi, mis mitme luku taga ja mille realiseerimine osutus võimalikuks alles järgmine päev... teel kohatsime M ja P, üks asi viis teiseni ja nii me endid taas Kassitoomelt leidsimegi, veinide, siidrite, juttude ja naerudega... sealt viis edasi loogiline tee zavoodi, sealt taas korportasiooni ja lõpuks tagasi zavoodi sooja... Sealt korjas mu üles ungarlane ning viis enda juurde... viskas mulle oma punase T-särgi, tegi pai ja juba ma magasingi...hommik saabus jälle ootamatult vara, ungarlane oli muutunud kaisukaruks...
Vaikselt sbides suutsin teda ärkamast hoida tunni.. siis ta tõusis... pani vee tulele ja keetis kohvi....siis me seal istusime laial aknalaual kohvi ja sigarettide ning meeletult sissejuurduvate tšello helidega....isegi üle näo laiali jooksev herpes ei suutnud tol hetkel mind morjendada... sest kõik oli hea....

Tuli aga lahkuda.. Tallinnas ootas Koks ja Juminadal ootas meri... Tee Tallinnasse Jaanilaupäeva lõunal ei olegi väga lühike.... hääletajaid peale minu ja massu rohkelt ning autod rahvast täis... peale 1,5h teeveerel siiski naeratas õnn ning juba 18.20 ja nelja autot leidsin ma end Tallinna Bussijaamast... jooksuga kallistus Koksile ja siis bussile ning Kuusalu teele... noh meie targad tutvusime muidugi kohalike vaatamisväärsustega juba Kiiul... aga ega 5 km käimist pole kunagi ühegi neiu konti murdnud...ning siis tuligi juba vastu auto...Auto viis meid mereäärsesse ja - vaatelisse segasumasuvilasse, kus mehantroonikud ja meri ja laulvad liivad, päike ja suitsusaun.... Seltskond oli väike ja muhe... ning üle hiiglama pika aja sai taas lihtsalt olla... hedoneerida, Koksi riietes ja õlle vinas..... Kella kuue aegu hommikul hakkas tibama vihma... koristasime laua kokku ja keerasime katuseaknaga tuppa magama.... keskpäeval oli äratus... hommikune grill... jalutuskäik ümbruses ja saabunud taipamine, et Tartu enam õhtuks ei jõua....hedonismi eri jätkus... ei ühetgi mõtet vaid avatud kõrvad, naljad ja kandvad pausid...kell pool kuus hommikul saabus taas ootamatult vajadus ärgata... tee äärde deliirselt ja uniselt ning bussile me jõudsimegi... enne kaheksat olime tallinnas.... Lahkumised ja lubadused taaskohtuda... ning keskpäevaks Tartu... Kõne Siimule.. Lause "Jahh ma just hetk tagasi jõudsin!" suutis teha täna mu päeva...

Gaudeamus igitur....et siis enam ei olegi üliõpilane, üliõpilaspileti võtsid ära, ülikooli raamatukogus enam teoseid välja laenutada ei saa ja õisis registreeriti korraldus ning avalikul aktusel ulatati kätte akadeemiline õiend... ma küll täpselt ei mõista, mida nad õieti õiendavad... kõik peaks ju korras olema, raamatud rampsis omas riiulis, õppekava täiesmahus täidetud, sealjuures edukalt... ja nemad ei ole ikka rahul ja annavad aktusel õiendi....

Aga aktus oli pidulik... aulasse sisseastudes oli esimene, keda silm nägi uhkust tundev ja naeratusega tervitav Peeter Torop... sisse lõi värin, Toropi pilk ütles kõik ja meie nentisime, et ilma temata me siin ei oleks... siis istusime, kuulasime ja vaatasime... kuidagi kummaline oli kuulda, kuidas kõik rääkisid lõppudest ja algustest ja suletud ja avatud ustest ja verstapostidest....ma ei kavatse ju siit kuhugi minna... tiksus peas ja samal ajal imbus teadvusesse teadmine, et üks etapp on siiski läbitud....
Kui nimi välja hüüti võttis jalad värisema....Bakalaureuse diplom semiootikas ja kulturoloogias Vaik Kristinile....käepigistus rektori asetäitjalt, naeratus ja vaevumärgatav, kuid südamest tänulik noogutus Peeter Toropile, allkiri, lill ja tagasi oma toolile....

Pärast oli perekond, palju kreemjaid roose...imeilusaid, lõhnavaid, kaaskannataja õnnitlused punaste roosidega, kallistused, pildid, vanematega, õdedega, kähriku ja kaaskannatajaga, kursaga, noh või vähemalt lõpetajatega.... Järgnevalt šampa maasikatega, grill, rahulik olek perega... õunapuudeall aias... Õde tehtud maasika charlott, kenad meened ja juba tuligi tuisata.... Lõunakeskus ja Rotalia, võtmed Nellile, ise poodi ja siis lauda katma, tulid õppejõud ja lõpetajad, võeti sõna, joodi veini, moodustati semioringe... hea oli omadega.... Edasi linnapeale, ajakirjanike peole tantsima, kõik väsimus, mis endas sai välja vääneldud... silmarõõmuks ja -iluks endale ja teistele... sigaretid, sõnad... kokteilid... suudlused.... Courtney Love.... punane siidist ülikond ja meeldiv seltskond..... õhtu lõppes poolvalgustes Emajõe ääres kiigel... ning siis tuli minna omletti tegema..

Botaanikaaia taga oli maja kõverate treppide, koridoridega, väike korter väikese köögiga, kus ka dush ja päikese kuivatet tomatid, munad ja juust... omlett missugune, juurde punane vein ja jutt... seksist... elust.... inimestest, saatmas pilgud, sigaretiving... erutus, väsimus... ajalt varastatud suudlused... komplimendid, inimlik lähedus.... kogemus....tunne et on hea.....

Hommik saabus liiga kiiresti... pärat keskpäeva tuli lahkuda... kojujõudmata.....

Elu on põhimõtteliselt nagu orkester.... mitmehäälne, sisaldab belõi aisti, kõrrega imedes parimat effekti saavutav ja äkitselt otsas...

Leedutüdruk.... täna öösel nägin ma unes Jurgitat. Jurgitaga tutvusin ma Jyväskyläs, julgen öelda, et ta oli üks mu parimaid sõpru seal Janosi ja essential Kadride tandemi kõrval... Talle meeldis öelda iga asja peale joo või tohoh....ta oli välkaritest ainuke kellega ma sain soome keeles rääkida, muidugi polnud ta mitte vahetusüliõpilane aga praktikant, kes tulnud Jyväskylä Ylikooli muuseumisse keelt praktiseerima. Viimati kui ma temast kuulsin oli ta astunud Jyväskylä ülikooli ajakirjandusosakonda ja oma eluga rahul.

Jurgita on säilinud mu mälestustes kui Naiselikkus läbiva suurtähega, mis aga oma tagasihoidlikkuses saab siiski märgitud vaid elegantse suure algustähega. Ta on mul meeles kui kaunis malbe ja leebe, tagasihoidlik ja põhimõtetega neiu, selline keda tänapäeva tänavail niisama lihtsalt ei kohtagi. Kohati tundus, nagu ta poleks sugugi meie ajast vaid kusagilt peente kommetega tagasihoidlike mõisapreilide ajastust, kes käivad haldjate kombel mööda lilleaasa, loevad luuletusi ja punuvad salamisi unistades rukkililledest pärga....Ma kujutaks teda ette mõnes romaanis... Puškini Tatjana rollis näiteks.....

Teda meenutades tuleb koheselt meelde tema naeratus ja perenaiselikult korrastatud tuba, kus me vahel jõime teed ja sõime küpsiseid... Ta voodil oli sinine päevatekk ja seintel paar üksikut kaunist pilti, kunagi polnud ta toas miski lohakil ja musta kandilist madalat lauda, millel polnud tolmukübetki, kattis nelinurkne väike linik ning kaks küünalt..... Usun, et vanaduses oleks ta suurepärane inglise daam, kes päevast-päeva kell viis võtab välja oma imeilusad hiina portselanist tassid, tõstab kapist lauale kandiku peenelt sätitud küpsistega ja ootab sõbrannat külla... Kui sõbranna tuleb, mitte kunagi hiljaks jäädes, joovad nad väike sõrm taevasse suunatult teed, räägivad ilmast ja inimestest naeratavad vaikselt ja naeravad, ent ometi mitte kunagi valjult ning pärast kahte tundi, ent mitte kunagi hiljem, lahkub hea kombe kohaselt sõbranna, Jurgita peseb tassid, seab nad oma imekaunisse nikerdustega kappi ja jätkab päevaseid toimetusi..
Minu kohta ütles Jurgita alati, et ma olen hirmus naljakas ja kui ma vahel sattusin muresid kurtma siis ta ütles kaastundlikult voi-voi. Ise ma ennast väga naljakaks ei peagi, kuid tema suutsin ma oma olekuga alati naerma panna, nii et naerulohukesed ta põsil välja tulid...

Kummaline on niimoodi tagasi mõelda... meil ei olnud tookord midagi muud ühist peale selle et me olime välkarid Jyväskyläs ja võtsime koos soomekeele loenguid... ja samas said meist väga head sõbrad....ma läheksin hea meelega talle kord külla, istuksin tema kodanlikku elutuppa ja jooksin tassikese teed... külakostiks viiksin ma talle enda tehtud küpsiseid ja Jevgeni Onegini soomekeelse variandi.

Mary fucking sunshine.... mõtles Kaaren.........liiga lääge, liiga kidin-kädin-sädin, liiga lai naeratus ja nii tühjad silmad... või oli see ainult kadedus, mis Kaarent näris.... ei saanud ju olla tõsi, et inimene ongi selline üdini hea, kogu oma olemuselt, malbe, leebe ja imeilus.... oeh... see kõik ajas Kaarnale hirmujudinad peale.... Tema ise oli juba pikemat aega tume pahailma lind ja teataval määral rahul oma staatusega...piisas ju juba sellest, et päike paistis, sinna juurde polnud vaja teisiturgutavalt pidevalt lõkerdada ja särada.... pealegi, mis sa siin ikka särad, kui seljale on põlenud kolmnurkne kleidi dekoltee, mis ajab nahka ja on hirmus valus ja krooniliseks tikkuv põletik jälle antibiootikume sööma sunnib ja alkoholi lubatavat kogus piiratud nullini ning pidevalt lämbes kontoris tuleb istuda... puhas tüütus.... algusest lõpuni....

Ainult kangemaid sigarette võib sellepeale osta.... ja loota et hakkab midagi juhtuma, midagi ilusat, toredat, meeliülendavat, kena.... sest õhus oli seda juba kõike tunda, kusagilt tükkis ninna juba mõnda aega too äreva vabaduse ja suveööde meeletuse hõng....

Suutsingi end viia selleni, et endal sai hädaldamisest kõrini, väsimusest väsisin ära ja nüüd tahan lihtsalt... minna välja ja tunda ennast hästi.... hoolimata vähematki kõigest muust.... vatsiis....

Lummastusekummastus... eile oli tüütu päev, väsimus, tabletid, palavikuline uni, paha tuju, torin, virin ja porisevad kliendid...ja siis lõppes tööpäev...

Siis oli sigaretiving... kaks Naisehakatist kohvikus, teineteisele silmi vaatamas, rääkimas vaikselt, peaaegu sosinal asjadest, mis kaua peidus olnud, soolased pisarad hetketi voolamas ja olemise kergus kohati leevendamas tuju talumatust, magus jäätis ja kange kohvijook kosutamas keha.... olid õunad, mis nii läbipaistvad, et paistis südamik, oli jõgi, mille vesi oli tehtud katki, olid külmunud põldmarjad ja vesine soojus, mis külmunud varbaid soendas.....olid kaks tüdrukut... teineteisele lohutuseks, tänades vaikides teise olemasolu eest... oli enda sees vastu võetud otsustusi ja asju mida võis lõpuks settinuks lugeda.....elusad hetked olid!

Eile ütles Maasikas, et ma emotsen... et kõik see praegune paha ja kuri tuju ei ole enam mitte seotud patoloogilise kurvameelsusega vaid on hoopis ego kaitse... Koduseks ülesandeks jäi need egot püsti hoidvad põhimõtted, mida kaitsen välja uurida ja paberile panna...

....see jutt ei lohutanud sugugi ja kabinetist lahkudes liialt kergem ei olnud... krt, rsk...nutt tuli hoopis peale.....urrr...urrrr...urrr.... Muidugi mõista on M-l taas õigus... emo mis emo, pole teha... ja vot olengi!!!!....nähh tegelikult ei taha ju... aga vbl ta lihtsalt vihjas, et ma peaksin stiili vahetama.... aga mulle ei meeldi ju mustad juuksed, sirged tukad ja tumedad silmalainerid, pea, mis surutud õlgade vahele ja tühiselt trendikas pilk...nähh see pole ju üldse mina, Maasikas olgu ise emo kui tahab...mina lohisen lihtsalt elul pärast pingelangust sabas ja üritan Muhvi sõnade järgi käituda ja tubli olla.....aga kukub see välja kõik kuidagi veidralt...

...hirmus tahtmine on kõik otsad kokku sõlmida, betooni kasta ja sajatuste saatel jõkke lennutada.... miski väga ei piina, aga sama on asju, mida ei mõista... lihtsalt ei saa aru ja kripeldab hinges....tjah... ja täna saatis Ulvi kirja et nad viskavad mu ülikoolist välja kuna mul on õppekava täies mahus edukalt täidetud... ei teagi, kas peaks rõemustama või kurvastama, vist ikka rõemustama.....Maasikas küll tundis heameelt mu üle.. ja ütles, et puhaku ma nüüd... ma siis läksin tööle ja viskasin jalad puhkamiseks lauale... kolm minutit hiljem tuli kõne ja juba ma orgunnisin kellelegi mingeid lennureisipakkumisi, jalad jälle ilusti laua all....MOTT... tööl olles ei olegi nii lihtne puhata....ega koduski olles pole lihtne puhata, sest kogu aeg tuleb midagi ette, inimesi tuleb ette ja aega jääb väheks ja siis ma olen muudkui väsinud ja kuri...ja lähen riidu muudkui...

...just nii juhtus üleeile kalli sõbraga Zavoodis... tema tegi nõmeda nalja ja mina solvusin, karistuseks keeldusin ütlemast millega ta mind solvas... ahh kui aru ei saa, siis on ju ise topeltnõme!... selle peale solvus tema ja kõndis minema... ma vihkan, kui inimesed hea tüli juurest minema kõnnivad... vihastasin ja marssisin jalgu trampides ja omaette tigedalt porisedes ja pisaraid pühkides koju... lõppes see kõik öise sõnumineerimisega, märjaks nutetud patjade ja lõpuks hommikuks telefonilt loetud sõnumiga, mis kõik ära lepitas.... sest kuidas sa saad kellegagi tülis olla kui ta nii nummisid sõnumeid saadab... eks hommik ole ikka õhtust targem omajagu ka, vabandasin siis minagi ja loodan peatselt taas kohtuda.....

Ja väljas õitsevad valged kibuvitsad ning jasmiinid... imeline varasuvi.....

Su Woodstock on läbi, Hipi!.... ütles täna puuma ja naeris oma naeru, mille ma tunneks ära ka aegade alguses...

See lause tekitas hirmu.... jube, kui see nii peaks tõesti olema... ma keeldun uskumast...nii on hoopis lihtsam, lihtsalt selle pärast...

Njah...nüüd on üks asi läbi küll, kuid mitte sugugi kogu Woodstock!!... Lihtsalt nüüd tuleb võtta käsile need asjad, mis kõik seniks ootele olin seadnud.... jahh tuleb veel siluda, on veel lõpetamata asju, on veel kõike seda, mille pärast on väikesed magusad maiused hommikuti...

Naljakas, kuidas asju saab ootele panna ja kuidas asjad iseenesest taas pinnale tõusevad... ning endaga tegelemist deklareerivad... kuidas tulevad tagasi kõik need tunded ja mõtted, mida mõelnud pole... naljakas kuidas ikka jäävad mingid vaated, möödub aega või mitte...

Eile nägin ja sain aru, et ikkagi too käitumine veel ei veena, veel on pilgus seda mis on avaldamata ja mille ma olen ära teeninud, olgu hea või halb... tuleb välja nõuda, aga kuidas, seda korrigeerib veal aeg... ma võtan seekord selleks kõigeks aega, sest ma tahan lahendust... sedakorda lahendust mitte ootele panekut... so, adios!


Aga täna, täna oli kursus ja kursuse diskursus... peaaegu nagu vanasti ja suu venis kahele poole kõrvuni....

Ära anda semiootik....

.... sest jälle on üks üle... elik kaitstud.... hinne Suurepärane!

Mis me sellest järeldame - mina järeldan seda, et ma olen jälle lõhkise küna ees ja jätkuvalt ei tea mida teha, et mul on pagana hea meel tehtu üle, et mu pea valutab, et ma olen joonud praeguseks juba päris palju väga head veini ja natuke vähem vähem head veini, et ükski riie ei taha stresssöömise tagajärjel selga minna, et mu ema valutab juba südant, mis tütrele lõpetamiseks selga tuleb osta, et mina isiklikult keeldun sellele veel mõtlemast ja ei kavatse osta ühtegi uut hilpu, et kõik küsivad kuidas mul läks ja soovivad vähem või rohkemsüdamlikult õnne, et on natuke tühi ja natuke täis tunne ja et täna võib minna varani....