Mu elu on taas terve.... ei ei ärge saage valesti aru, tegemist ei ole minu eluterve mõtlemise naasmisega... lihtsalt ma sain eile oma väikese kolm kilo kaaluva ja suriseva rüppraali tagasi... nii nummi... nüüd on süda taas peaaegu rahulik, saab koju minna ja tõesti muusikat natuke kuulata ja pilte vaadata ja kui väga suur entusiasm peale tuleb siis ka oma bakalaureuse tööd hakata kribama...nii hea nii hea nii hea...

Eile aga väisasime väikese T-iga uut klubi... nohh tuleb ikka kursis olla meid ümbritseva popi scenega... Muusika oli haus, Baaris olid tööl popid ja noortepärased viltused tukad ja imeliselt casual lookiga hirmkallid riided... klubi missugune... keskmine naisterahva vanus ma pakun et 18-19 eluaasta vahel, kõik tulnud ennast näitama.... ma siis ei lasknud neil pettuda ja vaatasin... huvitav, väga huvitav.. peatselt pärast sisenemist leidsime tagalauast 2 tuttavat dändit, kelle lauda sai tähtsalt laginal naerdes lisanduda ja pilguga ringi käia.... ühel hetkel hakkas aga jube igav-imelik...kaua sa niisama ikka passid... ainus võimalus oli minna tantsupõrandale ja unustamatult unustamatuseni tantsida...karelda jaksasin keskmiselt kaks tundi.. siis oli too klubipõrandki end ammendanud... aeg koju minna mõtlesin ma... ja leidsin telefonist kutsuva sõnumi... enne päris koju minemist veel kiire drink zavoodis... nii läkski.... A ja M ning imelised pukitantsud ja kahtlustavad pilgud ümberringi....no mis teha, me lihtsalt mõjume kährikuga teineteisele nii :P...

Mis puutub aga kõike ärevasse ümberringi... siis ainuke kommentaar oleks et käes on taas IDIOOTIDE REVOLUTSIOON!!

Hommikul...kui kohusetundlikult koju jalutasin... sest võtmed ja sõber ööbmajal seal... laulsid juba linnud ja päike oli tõusuveerel... kõndisin mööda peaaegu inimtühja 21. juuni uulitsat mööda ja üldse ei kiirustanud... mitte sugugi.... sest hirmus ilus oli... ja päris esiesimest korda sel kevadel oli kevadise hommiku karget hõngu terve ilm täis.... hingasin sügavalt sisse ja passisisin taveasse... siis jooksin üle kaare... noh vähemalt mõtteis (sest kõrgusekartus on siiski kõrguse kartus)... ja vaatasin hetke keset jõge, taamale... puud rohetasid, heleroheliselt ja jõgi oli pruunikassinav... ja kõik oli meeldivalt looduselik..... väss oli natuke küll olla, kell ikkagi viis aga hirmus värske ka samas... kui koju jõudsin oli see und täis, S magas ja K magas N-i voodis....mõnus, hiilisin iirvaikselt proovides võimalikult vähe müratada ja keerasin end kerra... hea oli olla... kuni tõusmiseni välja

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada nendinguga, et kõik on Borja süü... Sest just tema oli see, kes otsustas kõrvad pea alla panna ja kelle pärast me läksime Zavoodi mälestusnapsu võtma.... Noh seda, kellel tuli mõte viina ja õlut segamini tarbida... ma enam ei mäleta... ega ole ka tahtmist... lõpuks olime kõik jumala haprad igaljuhul, peale T, kes on siiski meesterahvas ja oli ju enne söönud kah midagi.... duhh... edasi oli kõik juba hommik.... üks väga piinlik hommik, kui ma ärkasin S-i toas, tema voodis, täisriides peale visatud tema triibuline hommikumantel.... Läks natuke aega enne kui ma aru sain, et vale tuba ja võõras voodi... siis kui aru sain siis oli hirmus hea meel, et S oli pessu läinud... sest see andis võimaluse paarkorda pead vastu seina taguda, enda tuppa roomata... ja siis köögis ümberläinud laud tagasi üles tõsta ning kõik see kummaline söögiläbu sealt ära koristada....jeesus maria, ma tõesti ei mäleta, kuidas see kõik küll juhtus.....siis tuli S pesust... vaatasin teda ja vabandasin... ma ei tea, kuidas ma tema kõrvale magama juhtusin ja mis asjaoludel ja ma tõesti ei tahtnud seda isegi teada saada... ütlesin S-le, et kommentaare pole vaja ja üritasin pingsalt välja mõelda, et kus võiks asuda too erase & rewind nupp... nuppu ei leidnud... S ütles, et ikka juhtub... mõtlesin selle peale omaette, et kui tihti temaga seda juhtunud on....oeh... siis otsustasin kontrollida kahjusid telefonis... väga veider sõnum T-lt, mis andis aimu, et olin hoos olnud moblaklahvide sõrmitsemisel... paar kummalist sõnumit Saadetud kaustas lisasid minu piinlikkuse momendile veel pisut teravust ja tõid selgust selles plaanis, mis laadi sõnumi T oli saanud... assapagan... mu moblal võiks ikkagi alkohooliku lukk peal olla.... Kõnedearhiivis oli uued ja põnevad numbrid....just kui olin nende üle imestamise lõpetanud helistas keegi tundmatult numbrilt...kartlik "Halloo"... Teiselt poolt kostuv meeldiv meeshääl, küsis kellega ta räägib ja kas ta peaks mind tundma... Aimates millega tegu võib olla vastasin lootusrikkalt et ehk ei ole.... Ta arvas natuke pettunult samuti, kuid küsis igaksjuhuks ka öiste kõnede kohta....vabandasin kergemeelselt, et sõrm vääratas nii 7 numbrit järjest, mees natuke küll kahtlustavalt võttis vabanduse vastu ja leidis et vbl me siiski peaksime kunagi tutvuma... võib olla tõesti... või siis siiski mitte mõtlesin mina ja soovisin mehele kena päeva....

Einoh, eks seegi ole võimalus kuidas uusi tutvusi tekitada.... aga kas maksab... või kes maksab... või millega makstakse...

prrrrrr....kõik huvitava elu nimel....

Prantslastest filosoofide retooriline ornamentika... hullem kui rokokoo Saksa losside arhitektuuris... ma tõesti ei saa aru misjaoks nad niimoodi teevad ja üldiselt on vägade keeruline üldse mõista, mida nad kõike sinna taha peidavad...

...tuleks anda vist loobumisvõit... 1:0 prantslaste kasuks... loobumisvõit tuleks anda ka paaril teisel eksistentsiaalsekümnevõistluse alal... lihtsalt ei tule välja mõned asjad ja asjata ennast nuhelda lasta ka justkui ei viitsiks...
duhh... kehv variant.. ma olen ju liiga uhke tshikk sellisteks lihtsateks minemakõndimisteks...sitt päev valge mees... sitt päev :S

Muidu endiselt istub veel kass peal... muidu oleks täitsa tore teine, aga iiri vaat ei püüa....

..See ei taotle olla kirjandus..
ta on lihtsalt mõned laused...

Eile kuulasin pool ööd Juhanit... kusagil neljanda plaadi keskel mõtlesin et nüüd oleks aeg vist magama minna... võtsin klapid peast ja keerasin end sinna roostekarvase kassi diivanile kerra... aga magama ei jäänud..

...Ma olen Eestis esimest korda
olen siin aastast 1984..

Juhan rääkis justkui edasi...mõte ei saanud pidama... poleks tohtinud vist Juhanit kuulata nii palju.. mõtlesin hiljem..
Ta ütleb alati liiga palju, ta justkui ütleb kõik ära ja sina jääd suud maigutama...

Kas teate uudist, lapsed?
Homme lõppeb kevad...

mõtlema, mida nüüd kosta... aga midagi ei olegi kosta... mitte kui midagi...

Milline õudne, kollane kuub
ja see kiilaspea...

Ma vahel tahaks olla veel rumalam kui ma olen ja õnnis oma rumaluses.... ma tahaks et mul ei oleks nii sageli õigus... et ma ei teaks kuidas asjad tegelikult on... et elu oleks üllatavalt meeldiv...

Isa, kas sa leidsid prillid üles,
isa, kas sa leidsid prillid kätte.

Njahh.. tänane pannkoogiküpsetus aksioon oli meeldiv vägagi.... oli hetki, jagus hetki... jaaa....jaa too hiljem aset leidnud vestlus veetleva võilille neiuga, kes nii tabavalt oli ära sõnastanud, kõik mis oli mu peas olemas, kuid mida ma ei osanud seada ritta... njaaa... tänulikkus on küll mu sees....

tühi tuba, ennast täis
tühi tunne, ennast täis
tühi paber, sõnu täis..

....lähen otsin põõsast marju ja ei loo uusi suhteid...

Ungari jahi eripärad!

1. Jahimehe õige värv on oranž... seda kõigis võimalikes toonides... sest kui jahil käia, siis on vaja ju teistele jahimeestele silma jääda, et jumalaeest sind keegi põdra pähe maha ei laseks... Oranži õpetatakse kandma kõigile ungarlastele juba imikueast peale ja kui veel kanda ei oska, siis toppides ta kõigepealt oranži vankrisse....

2. Jahimehel on alati kott.. ungari jahimehel ja -naisel on kõhukott, mida ta mugavuse mõttes kannab tagumiku peal, sest kuidas sa muidu roomad, eksju...

3. Söömine on ainus tegevus, mis toidab, ütlevad ungari jahimehed ikka ja võtavad seda ütlust südamest tõsiselt.
Hommikuks rasvas praet´ suur ja paks pannkook (Langos), mis hapukoorega üle kallatud ja juustupuruga ülekuhjatud.
Lõunaks kolmest käigust koosnev suutäis, supp (soovitavalt mannaklimpide ja/või vihase paprikaga), praad (nt makaroni-kartuli vorm paprikaga ja ülevalatud liha-paprika kastega) ja magustoit (kastanipüree vahukoorega, või hoopis mõni imetabaselt maitsev võikreemiga koogitükk).
Õhtul jahilt tulles aga midagi imemaitsvat 24h lahti olevast pagariärist, näiteks saia, mida saab kodus saiaga süüa.

4. Jahiõnne peale tuleb ka hoolsalt mõelda, selleks tuleb ehitada igasse linna, üks korralik pesatäis kirikuid, vähemalt 4 suurt katedraali ja siis mõned väiksemad palvemajad. Noh kui nad ka vahel mõnel korral muud õnne ei too, siis saab nende tornide järgi metsast välja orienteeruda.

5. Jahipidamise juures on väga oluline ka transport, ungari jahimehed armastavad ühteviisi imeväikesi nõukogudeaegseid autosid, mida saab metsas osavalt kahe kuuse vahele parkida, kui ka linnadevahelisi busse, mis jahimeeste rõõmuks iga kuuse juures korra ja igas külas jahimeeste jalavaeva vähendamiseks vähemalt kaks korda peatuvad.

6. Kuna sageli läheb jaht ööni välja, siis on ungari jahimeeste jaoks igas ungari linnas avatud vähemalt mitu 24h ABC poodi, kust saab, kohukesi, saia, veini, õlut, Györi küpsiseid, paprikat ja muud hädavajalikku.

7. Pärast head jahti meeldib ungarlastele aga õlle või veiniklaasi taga pajatada kui lai oli kurja isaskuldi silmavahe ja kui kiirelt silkas too metsjänes kibuvitsapõõsasse. Jutlemiseks kõige paremini sobivad igasugused õlletoad ja kohvik-baarid, mida leiab ka peaaegu igast kinost, taetrist ja muuseumi hoonest.
Ning juttu jätkub jahimeestel kauemaks ja nii on kõik kogunemiskohad lahti sageli koidikuni.

8. Lisaks Jumalale austavad ungari jahimehed ka teisi suuri jahimehi, kes, muidugi oma imetabaste jahioskuste tõttu, olid omal ajal kroonitud kuningad, ning kelle auks püstitatakse igasse jahimeeste linna ratsamonumente.

9. Ungari jahimehed on aegade hämaruses juba aru saanud, et liha juurde ikka head märjukest on tarvis, ning nii maa mitmes eri paigus välja arenenud suurepärane traditsioon ja meisterlik oskus veinide kääritamisel ja puuvilja viina valmistamises.

10. Ungari jahimehed on sõbralikud ning meile meeldib vahetult suhelda, nii tööl kui puhkehetkel, kuid igaksjuhuks, et loomad nende jutust metsas midagi suuremat ei mõikaks, on nad rääkimiseks välja mõelnud salakeele, millest lisaks loomadele ka ükski teine jahi- ega muidu mees kui vaid ungarlane aru ei saa...

Teate seltsimehed... mulle tundub, et mu elu nöögib mind... Ja mulle ei meeldi see mitte üks põrm...

...see on igavesti mittemeeliülendav ja -heameelt sisendav, kui sind lubatakse muudkui korterist välja visata, sest mingitel endistel üürilistel on võlg... ning kui sul ei ole sugugi liialt palju raha, et elada ja olla ning samal ajal oleks tarvis väga tõsiselt kontseptualiseerida oma olematut lõputööd ning hakata seda usinasti kirjutama arvutil, mille kõvaketas otsustas pillid kotti panna ja töötamisest loobuda... nojah ega muidugi too vasaku põlve parema sideme venitus,seda kõike kergemaks tee, aga peale mitme nädalast paranemist on natuke ikkagi rõemu, et peaaegu ei lonkagi enam...mis sest et kükitada ei anna ja trenni minna ei saa...

Hmh... ei tea kas mul on miskine karmavõlg või kedagi, et too õnnefuuria, peidab ennast armastusromaani taha ja teeb nägu nagu poleks mind olemaski või kustutab tuled ja sulgeb raadio mängides piinlikus vaikuses, et teda ei ole kodus, kui ma ta uksele koputama tulen.... hähh...

Samas muidugi on elu huvitav... situatsioonitragikoomikat jätkub, nagu näha õhtustelt diagrammidelt ning igasugused olmemured hoiavad meele värske ja reipa... mitte sugugi ei tule rutiin peale ning igavus varbaid näpistama...

Thank You ThighMaster!

...
M: See oli nüüd küll teatraalne!!
Kaaren: Teatraalne?... Jah vist küll....ma olengi teatraalne.. (telefonis kostab irvitus)
M: Teatraalne on tore, kui sa oled kusagil seltskonnas, selline värvikas ja ülevoolav ja märksa huvitavam kui niisama hall hiir. Aga antud olukorras....

M vaikis, Kaaren sai aru, et ta oli endast väljas ja otsis taga oma kadunud rahu ja sõnu, millega enda rahutut meelt adekvaatselt ja viisakalt väljendada

Kaaren: Jahh, ma tean...
M:.... antud olukorras oli see ebameeldiv ja kohatu! (M lõpetas kõne)

Kaaren istus pani telefoni käest ja vajus mõttesse. Ta helistab hiljem M-le ja palub vabandust. Ta teadis, et M rahuneb kiiresti maha ja tegelikult polnud vabandada vajagi, kuid ta alati vabandas, see käis selle mängu juurde... üks noist kirjutamata reeglitest.
Teatraalne... see sõna kumises Kaarnal peas, ta polnud kunagi seda niimoodi vaadanud.. jah aga tõesti M-il oli õigus, ta oli olnud teatraalne, ta oli alati teatraalne, kui ta midagi varjata püüdis või kartis... rääkimata veel oma draamatilisest ja traagilisest küljest, mis tabas teda siis kui peale tuli enesehaletsus.

Njahh, teatraalne, see oli täiesti õige väljend kirjeldamaks Kaarna maneere... aga see kõik oli ju vaid linnupete.. tegelik Kaaren oli ju teistsugune, üsna lihtsakoeline ja sõbralik, heasüdamlik ja isekas pisut, eneseimetleja natuke... aga mitte kunagi pahatahtlik ja teatraalne.. vähemalt talle endale oli see alati nii tundunud...
Aga see hirm ja see harjumus et mitte öelda hasart inimestega mängida, see oli saanud talle nii loomuomaseks....ta oli sellesse nii sisse elanud, et ta vist vahel enam ei märganudki, kellega ja kus ja millal ta jälle mängis... mängu taha oli end lihtsalt nii kerge peita, mängida ülbet, naiivset, vastikut ükskõik millist suvalist rolli, mis parasjagu meelepärane ja sobiv tundus... mängida uurimaks piire, mängida selleks et näha reaktsioone, ülemängida ja mitte lasta kedagi sinna, kus oli päris...mängida rolli end nii sisse, et suuta omajagu aega isegi uskuma jääda... njahh ja siis ühel hetkel näevad nad su läbi... aj ütlevad et sa oled teatraalne ja paluvad lõpetada, mitte küll otseselt aga siiski ja siis sa taipad, et kogu see mängimine on su üle mänginud ja sellest väljasaamine ei ole sugugi nii lihtne....

Hmhhhh... M aga püüdis ju aidata, M oli ta ammu läbi näinud ja palunud mängimine lõpetada M teadis alati palju rohkem kui ta välja oli lasknud näidata ja M oli kaasa mänginud nii mitmed korrad, lihtsalt Kaarna rõõmuks....

Aga täna ta ei mänginud, täna ta oli aus ja oli selle ka Kaarna poolt ära teeninud... pagan.... Kaaren ronis voodisse, keeras end kerra ja tõmbas teki üle pea...

Ma armastan neid hetki, kui tullakse, kui tullakse vastu ööd öö vastu silmade särades... tuuakse, juuakse veini ja räägitakse juttu, naeratatakse ja naerdakse ja ei pea enam ütlema midagi... ei pea olema keegi ja samas võib olla sina ise, natuke võib peituda, natuke võib peidust välja tulla ja on hea... jahh hea on kui on neid, kes raatsivad tulla veel vastu ööd ja öö vastu lihtsalt selleks, et juua veini, süüa komme, sefiiri ja juustu, ning olla...kuulates seda, mis kellelgi on öelda, unustades hetkeks olemise enda, enda olemisest rõõmu tundes... Ma armastan neid hetki.....

Kuidas avaldatakse armastust?... Kellele, miks, milla, kuidas.... jahh, Kaaren mäletas küll neid kordi, kui ta oli öelnud, et armastab. Need olid olnud üsna tavalised väljaütlemised, nagu nii muu seas ja korda saadetud pigem valjul häälel mõtlemisena või veenmise tähe all... mitte kunagi polnud need sõnad kandnud avalduse mõtet.

Ta mäletas ka toda tunnet, mis oli pannud niimoodi ütlema. Mälestus oli hägune, ja kahtlustäratav. Kaarnas tärkas kahtlus - ei tea, kas ta üldse oli kunagi armastanud... kuidagi nii kauge tundus see tunne praegusel hetkel.
Vihkamisi, vihastamisi ja kurbust mäletas ta kuidagi pisut selgemalt. Valu kihvatas ta hinge neid meenutades. Seda mäletas ta ka kuidas ta oli olnud õnnelik, kuidas ta oli olnud leebe ja rõõmsameelne, naeratav ja nakatavalt lennuline...muig.
Kõik need kergemeelsed hommikud ja pöörased õhtud ning unistavad pärastlõunad.. soojendav... aga kuidagi nii kauge.

Praegu ei suutnud ta suurt midagi tunda... see ajas tegelikult närvi... Ta tunded olid kammitsetud, ta tundis end halvasti nagu oleks keegi ta kinni sidunud, nagu oleks keegi ta käed selja taha väänanud ning tiibu kärpinud... nagu oleks ta üks neist....üks neist, keda ta hiljuti oma teel oli kohanud... üks neist, kes suudab end kontrollida, kelle enesekontroll laseb tegeleda pettusega, kes suudab teha halva mängus juures head nägu ja peita oma tundeid.... neid, kes olid ümbritsetud müüriga...

Kaaren ei tahtnud olla üks neist.. isegi mitte kaugelt vaadates tunduda selline... ta oli olnud alati emotsioonidest tulvil, ta oli alati olnud ülevoolav, ja keev ja hetkel häiris teda lõputult, et ta ei suutnud karjuda, et ta ei suutnud nutta... Ta igatses nutta, ta väga igatses nutta ja paanitseda ja närveerida ja lõhkuda... see oli olnud vabastav... see oli nagu enese lõikumine valu tundmise eesmärgil... vabadus end välja elada... praegu suutis ta olla ainult rahulolematu ja eemalolev, kontrollitud.

Motivatsiooni puudus, keskendumisraskused, üksiklus ja äng, mis kõik teda varemalt lohutamtusse enesehaletsusse ja marru oleks tõuganud... suutis tekitada vaid ebameeldivat pikaldast ja laialdast südant iiveldama panevat rahulolematust. Seal juures ei midagi sügavat. Mõttetuna, Kaaren tundis end nii mõttetuna ja oleks heal meelel lihtsalt pagenud, aga selle asemel ta vegeteeris oma rahulolematuses edasi.

Isegi kui ta oleks osanud avaldada armastust poleks sellest kasu olnud, sest praegu ei oleks ta suutnud tunda armastust, mida kellelegi avaldada. Rahuldust vbl kerget elevust ka, aga armastust küll mitte. Kaaren jälestas seda võimetust.

Ta oleks tahtnud nutta... kuid seieriteta kellad ju ei nuta...

Heh... ma olen alati öelnud, et6 plaane tasub teha... alati, sest just siis kui sul on täpselt välja móeldud ja rehkendatud, kuidas mis miks... siis läheb huvitavaks...

Elik Tartu-Riia buss oli tore, kilises kolises lonkas ja mölises, mistóttu väga siiras ja veenev see tukkumine seal polnud, kuid lópuks leidsime me end kóigi ootuste ja plaanide kohaselt siiski Riia lennujaamast...jess, esimene etapp läbitud...

Check-in-ni oli kóigest natuke őpeale tunni, tutvusime sel ajal póhjalikult Riia lennujaamaga ja sealsete söögikohtade cvalikuga, jóime lópuks kusagil keldris kohutavalt halba kohvi, ning siis regasime ennast lennule ja suundusime ostuparadiisi, taxfree tsoonis...kóigepealt väikene Lucky Dog ja siis juba uus lóhn, kóigest 17lati eest.... ja siis kui olime end juba óige värava juurde ónnelikult ootele ajanud, tuli teade, et Riia-Frankfurt lennuk hilineb 45 min.... jeee..

Elik Frankfurt Hahn - Köln bussile me ei jóua ja hilisóhtusega pole mótet minna, sest sel juhul pole Annal mótet Kölni tulla kuna peaks poole tunni möödudes kodurongile tagasi lippama, ning too óhtune buss láheb ju alles miskine 20.15.... krt küll.... et siis veel üks Lucky Dog ja mölutamine....

Lennukisse istudes kuuleme et Frankfurt Hahnis on -2 ja lumemöll... mu kevadkleidis hing ehmub ja pahandab... pealegi on kóht tühi.... Hahni lennujaamas on söök kohutava hinnaga, esimese nälja peletamiseks sööme ära nelli kotis leiduva hädaabi leiva.... hea miatseb see eesti leib ma ütlen... Hahni lennujaam pole just üleliia meeli erutav koht, eriti kui väljas on -2 ja lootus Ungarisse saada on natuke rohkem kui 12h kaugusel... Uurime puurime, kimume suitsu ja otsustame siis Frankfurdi linna sóita, sealt peaks vähemalt saama normaalse hinnaga türklaste kiirtoitu...suu jookseb juba praegu vett... Esimesele bussile Franfurti me ei jóua, teine ei sóida kuna on katki, nii et linna saame alles kella 9ks óhtal... bussis kus lootsime, viimaks taas silma looja lasta, ronib meie kórvale istume, rohkem kui natukene püurjakil rootsi poiss, kellel ólu käes, kórvad lennusóidust lukkus ning vali hääl... Ta uurib kust me tulema ja kuhu läheme, ning kinnitab korda mitu et Hitleri represioon oli ju ikkagi parem kui Stalini oma, ja kuidas lätlased, eestlased, soomlased, norrakad ja taanlased on kóik ta sóbrad... aga venelasi ta VIHKAB... nojah... tore Manovari kuulama minev skinhead ühesónaga, kelle tööks kodulinnas on rahavedamine, pankade ja kaupluste vahel....laotööline, nagu ta ise ennast nimetas...

Franki jóudes oleme veel väsinumad kui varem, kuid róemsad, sest kaugusest terendab türgi kiirtoidukoha neoonvalgus... kiirelt ühed türgi pitsad hinge alla ja oleme peaaegu paradiisis... vói siis mitte, hoopis punaste laternate tsoonis ja siis kohalikus china towni moodi kahtlastel tánavatel ning lópuks jubesuure euro táhekestega sümboli juures.... ei saa salata ilus linn see Frankfurt.... No lópuks leiame muidugi ka kohaliku raekojaplatsi, jóe ja sillad ning promenaadi, kus jalutada täiskóhuga rohkem kui sulnis..... Kell 11 on meil taas siiralt külm ja väsimus peal.... Buss lennujaama läheb juba 2.30 püüame end lohutada ja siseneme ühte iiri pubisse ning vótame hirmkallid kuid imehästi maitsvad ólled... Kohapeal möllab karaoke, alates queenist lópetades Barbie girli lauluga, kóik saab kuulatud ning vahepeal selleks et kohalike sekka sulanduda ka valjult kaasa üüratud.... jeesus kuidas inimesed on ikka imelikud... naerame ja loodame, et kusagil siiski saab magada... ja saabki bussis tagasi lennujaama suisa 1,5 tundi saab magada... ning siis saab lennujaamas, pubist kaasa veetud liitri soojaveega pea ära pestud ja jälle inimesena tuntud.... kella viie ajal teeme siis taas check-ini ja jääb veel vaid tundi kaks oodata ja olemegi taas täistuubitud lennukis... Kui Frankfurti sóites jagasime lennukit kultusbändiga Ajutorm, siis Balatoni äärde sóidame Ungari miskise jalgpalli meeskonna meeldivas kaaskonnas....magada ei saa ja kórvad löövad lukku ja .....viuviuviu.... Kuid Balatoni lennuväljale me siiski jóuame, räsitud ja taas näljastena..... Üritame, end Keszthely transfeeri peale sokutada aga leiame end järsku hoopis väikesest kuue inimesega personaal autost, mis kimab Ungari kurvilistel teedel sajaga Pecsi poole, poleks vist pidanud mainime, et me tegelikult Pécsi suundume, mótlen kui juhi ja mingi kohaliku vanamehe vahele kiinlunult sóit hakkab.... kui aga vanamees ja juht nalju hakkavad rääkima ja minult skasa keeles miskit iga natukese aja tagant üritavad välja pinnida, on juba täitsa äge... muie kisub huulile ja nii hea on olla kohal... siin roosad kirsipuude, jaheda kevadvihma ja hiirekórvul puude keskel Ungaris.... Helistan Janosile, ta tuleb peaväljakule vastu.... ilus... ootame vihmas ja kimume suitsu... noh vói mina kimun Nelli lihtsalt on seltsiks ja vaatab natuke murelikul pilgul mu hooga tühjenevat suitsupakki ja ta ei muretse minu kombel selle üle kus ma järgmise saan.... Janosit on hirmustore näha, veel toredam on temaga minna kohalikku sőőklasse sőőma ja imetabasesse Dante nimelisse urkasse, kus kórged laed ja kunstimuuseum kohvi lürpima... ja siis tema juurde magama ja pesema ja mudima üksteise väsinud selgu ja ólgu ja siis linnapeale veikesele veinile ning lópuks tagasi tema ühikasse magama... päris voodisse.... Jeesus ma peaaegu enam ei mäletanudki kui hea tunne see on :)

Lennelda priiks... jahh on plaanis... tänan küsimast... kevadele järgi... jahh.... just nii, saab tehtud... aga peatselt taas eetris... niikaua jääb taas kõlama.... On the road again... vabalt valitud esineja esituses.... kui ära tüütab keerake kraanid kinni :)

meelelahutuslikus mõttes

Read my VisualDNA™ Get your own VisualDNA™

Ebalus... minu sees... tõesti seal ta on väike närhviline ebalus ebakindel...

...samas tundub, et elu on naljakas, sigaretid ja kohv on asendamatud ning pea peabki olema idiootseid itsitama ajavaid mõtteid täis... ja see on kõik hirmus tore... keemiaprotsessid teevad imesid, kristallid sünopside vahel ja käega lüüa on nii lihtne.. vahel tuleb peale küll mingisugune igatsus ja vaevavad mõtted, kahetsus, tahe alata taas otsas ikka kõigi nende vanade asjadega, lubada endale seda, mida lubasin endale mitte kunagi enam lubada... kuid need hetked lähevad üle... tundub nagu sa kuidagi nüüd teaksid, mis sa väärt oled, et sa nagu justkui teaksid, mida sa tahad ja ei ole nõus vähemaga leppima, sest see on mõttetu ja valus, sest sa oled seda teinud, sest sa tunned, et ei ole seda närvikulu väärt.... siis naeratad totakalt ja läed edasi, mis seal ikka... ja siis leiad enda ümber inimesi, kes on hülgeid täis või kelle akende taga kepivad tuvid või kes saabub sulle külla enne kui sa lähed ära, et sind näha või kes saadab sulle hommikuks sõnumi, mis teeb terve algava päeva valgeks, ükskõik, kus sa ka ei ärkaks või kes on hallipäine ja istub Zavoodis ülepäeviti ja joob unicumi ning räägib joonistajatest ja joonestajatest ja arhitektidest ja naeratab, kui sul on aega kuulata üksainuski ta lugu lõpuni :):) või kellegi kes naeratab ja nöökab sulle hommikul vandeseltsaslikult sinust mööda tööle lipates, ta teab kus sa olid eelmisel õhtul ja mis kell sa magama heitsid....ta ise on samasugune... ja siis on hea, ning siis liigub peas mõte, et vbl siiski, vbl siiski ei ole kõik veel möödas, vbl on veel võimalusi...ja vbl ei olegi kaotusi ja on vaid võidud ja kaotused mis saavad võitudeks....

Ah... eks näis... praegu liigub mõte vaid sinna kus olen juba nädala pärast, kus on nelja torniga kirik, kevadsoe ja ilusad silmad :D:D ning maailma parim ploomiviin.....

Kaaren istus aknalaual üks jalg avatud aknast väljas kõlkumas ja kimus suitsu.... nagu ikka... ta suitsetas viimasel ajal liiga palju... aga samas, avatud aknad olidki ju ainult kahel otstarbel loodud, selleks et neil mõnuga suitsu kimuda ja selleks et neist välja lennata. Ta koogutas ennast üle aknaserva väljapoole ja heitis pilgu alla. Arvestades, et teda tiivad täna ei kandnud, oleks siit välja lennatas pidanud leppima põrutatud kandade ja võibulla väikese põlvenihestusega, oleneb parasjagu maandumise õnnestumisest või ebaõnnestumisest.

Kaaren otsutas loobuda ja jääda vaid suitsukimumise juurde... neid lende jõuab teha hiljemgi ja väljavaade põrutatud kandadele ei tundunud hetkel kuigi ahvatlev, liiga hea oli selleks olla.

Kummalisel kombel olid kõik plaanitud ja plaanimata plaanid lõpuks end edukalt välja mänginud ja eneselegi arusaamatul moel oli Kaaren seal kuhu ta oli tahtnud jõuda. Muiet oli raske maha suruda. Kõik mis ehku peale oli ette söödetud, oli alla neelatud ja jõutud täpselt sinna kuhu Kaarna sisetunne oli ennustanud... Ahh ta oli enesega rahul, ei muidugi oli natuke nukker ka, sest seekord oleks ju võinud minna natuke teisiti, kuid samas, oli tõestatud see mida oligi tarvis tõestada (MOTT:)..

Kaaren tundis rõõmu selle üle, et tema inimestest tekkinud esmamuljed ei valetanud, selle üle, et inimloomus oli nii ette arvatav ja selle üle, et ta oli seekord targem kui eelmisel korral.
Kaaren tundis ennast piisavalt hästi, juba ta teadis, et ta ei suuda mängu juhtida, aga ta teadis ka seda et kui tirida vastavaid niite, kasutada katalüsaatoreid jõutakse sinna kuhu tavaliselt, aga lihtsalt märksa kiiremini ja valutumalt..
Nüüd tuli lihtsalt otsad kokku tõmmata, ta ei olnud nõus mängima mängu, mida ta mille käike ta teadis, kuid mida ta kunagi siiski võita ei suutnud, see ei olnud tema loomuses, riskima oli ta valmis vaid siis kui oli võimalus ka midagi mängust võita... See on nagu male, mõtles ta ja kustutas sigareti.

See oli tema viimane suits, pagan kuhu need sigaretid kadusid sellise imelise kiirusega.. aga väljas oli kevad ja jalga mis väljas kõlkus näpistas varakevadine soekülm...Kaaren oli juba mõnda aega tundnud nagu heas filmis nagu "Coffee and sigarets". Nüüd oleks ta veel meelsasti poetanud sümboolse pisara, kuid ei mänginud välja, see olekski ehk liiga lääge olnud, ega see siin siiski mingi Hollywood polnud, pigem oli tegemist Bollywoody tantsuliste lõpukavadega ja inisevate laulukestega, see mõte ajas Kaarna laginal naerma... haiglaselt ilus maailm...

Mis noorest Peytsonist saab, seda näeb järgmine kord!

Kaaren jälgis tatilärakat oma jalge ees... ta oli alati tahtnud osata sülitada ja teha seda stiilselt. Too viimane polnud küll stiilselt välja kukkunud, kuid ikkagi mingi maigu sai ju kätte sellest, mis tunne on pärast suitsemist ülbelt tänavasillutisele sülata. Tunne oli ausalt märkides kesine.. võiks suisa öelda et enne oli parem olnud.

Tüdruk astus kiiresti edasi ja lootis et keegi toda eksperimenti pealt polnud näinud ja kui ka oli, siis liialt eriliseks ei pidanud.

Njah... ilm oli täna juba iseäranis kevadine... pitsine kleitki sai selle puhul ülepea selga tiritud... Kaarnale meeldis too kerge tunne, mille tekitas mitme kilo kanga materjali ja saapa talla raskuse alt ja pealt vabanemine. Kevadkingadega oli küll tõtt öelda pisut libe ja märg, kuid ikkagi hoopis parem kui nende paganama saabastega, mis jalad higistama panid ja hirmus rasked olid... Kelmikhüppeid tuli sellise kerguse peale suisa reas, nii sees kui väljaspool hinge....

Kaaren vaatas hakke peakohal... tume parv suundus taamale pargikohale vigurlendu sooritama ja sittuma. Tal oli hea meel et ta hetkel pargis oma lõunast jalutuskäiku polnud tegemas. Nende hakkide lend tuletas Kaarnale meelde tema läptopi eelmise õhtu põgenemiskatset... Ta oli juba pikalt mõelnud, et tol masinal seal laual mõlkus miskit meeles, sest sellist häält ei teinud ükski kerglane rüppraal, aga tema oma küll ja siis ühel hetkel, kui ta just uinumas oli hakkas arvut laual korraga iseäranis valjult undama. Järgmisel hetkel, kui Kaaren silmi oli avamas, lendas too HP compaq nx900 juba tiibade laperdades irvakil akna poole, viimasel hetkel sai tüdruk valgest võrgukaablist kinni ja tiris tehnikaime toa rohesoojade seinte vahele tagasi.. jumal olgu tänatud, et ta nõrga unega oli. Kaaren süüdistas end hooletuses, ei oleks tohtinud niimoodi arvuti tööseisundis uinuda, ta ju teadis neid elektroonika ja muu tehnika nippe juba küll, nii kui viimastel piisavalt tööd polnud hakkasid nad lollusi välja mõtlema ja rumalusi tegema... Hea et niigi läits, mõtles Kaaren sünkroonlennu hakkide treeningut jälgides.

Üle kaarsilla jõudes vaatas Kaaren korra käekella, igavik oli just alanud ja lõppenud. Oli seega aeg, siirduda tantsima. Punajuuseline haldjas ja nuuskmõmmik ta kõrval olid sama meelt. Tantsinud polnud nad juba tõesti ammu, eriti nuuskmõmmik kelle tantsulihased juba väljasuremisele lootma olid jäänud...Pealegi oli äsja ju lõppenud naistepäev. Ega Kaaren oleks tolle tühiaasja muidugi juba unustanud, sest ei toonud keegi ei ühtegi õit ega ruutmeetrit šokolaadi, mida ta nii oli oodanud, aga kodumaja õuel olid mööda läinud poistekamp ju ometi kena naistepäeva neile soovinud... jahh haldjas veel mõtles, et mille järgi nende sugu oli määratud.. kuid tegelikult oli haldjas vaid kohtlane...siililegi selge et rinnad reetsid...

Täna kassimarketist koju vantsides, surusin käed taskutesse ja tuntsin suitsunälga, suitsud olid zavvis kohvi kõrvale otsa saanud. Puhus külm ja kevadine tuul ning ilm oli ümberringi hämarusse tõmbunud.... hea oli olla... hetkeks oli olla meeletult hea, natuke jahe, peavalust natuke tume ja trööstitu, ent samas nii vaba.

Mõte lendas millegi pärast sellele, mis oli varem, kord ammu, milline oli elu siis... morn naeratuse vine rebenes üle suu. Luksus, see mis on praegu, sügav luksus...vabadus olla ja vabadus olla sellises seltskonnas selliste inimestega sellises haiglaselt ilusas maailmas.

Ma loodan, ma tõsiseslt loodan, et ma suudan sellest kord vanaduses lugusid rääkida, niimoodi muhedalt aknalaual istudes/kükitades ja metskohinat limpsides, suunurgas piip ja kaaslaseks kõrivähk, räägiksin ma siis naerda kõkutades oma lastelastele lugusid, tudengiaegadest Tartus, kui elu oli veel nii elatav, käega katsutav, tõeline, trööstitu, vaba.... imeline.... Ja lapselapsed vaataksid mind säravate silmade ning kaastundliku pilguga.... nad oleksid rõõmsad, et mulle nalja teeb, kuid nad ise ei suudaks seda kõike endale kuidagi ette kujutada....

Jälle jälle need hetked kuhu tahaks kinni jääda... too luuserlik romantika.. too mis pigistab hinge.... ja kuigi on halb on nii hea.... imelik on see inimene, imelikulikult imetabane....

Tänase päeva lugu on aga Heidy Tamme "Tahaksin pihlapuu rüppe"...

Enjoy!

Joonistan, värviliste pliiatsitega joonistan, skeeme ja graafikuid, joonistan oma elu.... värviliste pliiatsitega selle pärast, et tunduks pisutki lõbusam... et äkki petab ära ja samas saab selgeks... ära ei peta, kuidagi enese laialilaotamise tunne on, paljas ja vastik, nagu nondes unedes, kus sa äkki keset rahvamassi taipad, et riided ununesid selga tõmbamata hommikuse kiirustamise sees...

Mus on taas rahulolematus, rahulolematus iseendaga ja arusaamatus, ei saa öelda, et mõistan...viuviuviuviu...virin.... vastik virin..... viuviuviuviu.... ei taha, ei saa, ei või... ahh MINE MUNNI, RAISK!....

Ilus plaan ju oli hakata heaks ja normaalseks, aga mitte ei oska kusagilt peale hakata....suitsu tahaks tõmmata juba üsna mitmendat korda täna, varemalt pole ahvatlusele vastu pannud, ei saa vist ka nüüd.

Ja surkida tahaks ja urgitseda tahaks ja üldse ei suuda kuidagi rahulikult paigal olla....
suu valutab ja hing kiheleb... kratsida tahaks.... traatharjaga.... SITT PÄEV, VALGE MEES!

Aga ilm on väljas kevadine, päike on paistnud ja tõstnud tuju...jahhh... päike on hea ja kuu on ilus.....kuid isegi see ei lohuta.... igatsus igatsuse järgi, seikluse järgi, unustuse järgi kükitab sees ja keeldub lahkumast....

PERSSE SEE VALU JA VAEV! HAKKAN PAREM LUMEHELBEKESEKS!

Peaks vist normaalseks hakkama... nii noh, vahelduse mõttes... näiteks juba homme...

Kaaren, istus bussis ja vaatas aknast välja.... Tallinn, oli ta sunnitud nentima... jahh tõesti, juba Tallinn, ei läinud kahte ja poolt tundigi kui juba leidis ta end siit... väljas sadas vihma, külma talvist vihma... mille läbipaistvad valgust kummaliselt murdvad piisad mööda klaasi vaikselt alla valgusid.

Buss jõudis lennujaama juurde, ei paistnud ühtegi lennukit.... Küllap on kõik juba lõunamaale lennanud, mõtles Kaaren, märkas siis aga kaugemal lennuvälja kaugemas nurgas kaht pisikest lennuki siluetti, näe, mõni siiski on, aga liiga väikesed veel et lennata, ei oska veel...pobises Kaaren omaette. Lõpppeatus - Bussijaama! Kujutles ta bussijuhti ütlevat kui nad bussijaama juures peatusid... Kaaren tõmbas kiirelt jaki selga, otsis välja oma suureb kohvitassid, pani pähe, tänas meeldiva sõidu eest ja leidiski end Tallinna pinnalt seismas.

Kaaren vajutas "mängi" nuppu... Kõrvadesse voolas Villu Tamme ja JMKE ühisprojekt Löga... pea valutas ja sees oli väsinud rammestus... kurk krabises, liiga palju sigarette, liiga palju liiga kangeid sigarette, liiga palju möödunud õhtut. Kaaren süütas suitsu ja otsustas linna käia jala, lihtsalt trotsi mõttes.
Liiga palju alkoholi, liiga palju kulutamist, liiga palju eilset õhtut. Seotud käpaga oli kuidagi raske suruda käsi taskutesse... Kaaren muigas ja vaatas räbaldunud ja räpast sidet ümber oma käe, njah... rumal pea on ihu nuhtlus... ja niidid võetakse välja juba vähem kui nädala pärast.
Kopsudesse tungis viimane mahvitäis mürgist õhku läbi filtri, järgmised hingetõmbed viisid kopsu vaid Kentmanni tänava õhusaastet. Löga oli pandud korduse peale... Issand kui täpselt see kirjeldas praegust tunnet. Kaaren sulges hetkeks silmad. Ta tundis kuidas ta on täis mingit löga, lisaks kõigele sellele orgaanilisele kraamile lihtsalt mingit hingelist paska.. Öäk... südame ajas pahaks kogu see krempel.

Miks, tekkis küsimus. Mille kuradi pärast? Ahhh, miks, ahh? Värdjas!! Kaaren oleks tahtnud auto alla jääda, lõppenuks need kõik pagana haiged mõtted ja teod! Aga see oleks liiga lihtne, jõudis ta ise loogilise järelduseni. Kannatada tuleb, leppida tuleb! Elu on lill ju, ilma irooniata, lihtsalt palun keegi teine võtke juhtimine üle!
Liiga palju juhtumisi liiga lühikese aja jooksul. Liiga palju mäda sees, liiga palju välja mõtlemata asju, liiga palju! Türa küll!!

Ka söögiplatsi burger ei parandanud enesetunnet karvavõrdki.

Miski ei paranda, teadis Kaaren täpselt, võib olla ainult suur hulk alkoholi, aga seda ei saanud endale praegu lubada, see oleks lihtsalt puhas lollus... kuigi nii paganama ahvatlev..

Hetke pärast istus ta kiriku ees pingil ja avas uue kummalise sünteetikajoogi väikese protsendiga ja keemikute arvates arbuusimaitselise... kurat seda teab, kus need keemikud sellise maitsega arbuusi on söönud!

Kaaren sulges silmad...sildade põletamine oli juba purjus peaga traditsiooniks saanud, nagu ka jooksmine, ära jooksmine... traagika ja puhas põgenemine mingi idiootse südame valu ja armukadeduse egiidi all...
Idioot, rõhutatult suure algustähega....aga hirm, aga see hirm lihtsalt oli liiga suur.
Hirm haiget saada, hirm katki minna, hirm tunda hoolimist, hirm ära armuda, hirm saada lõpuks ikkagi jäetud, sest ei olda sellised nagu peab. Olla vale. Hirm kellelegi meeldida, hirm valesti käituda, hirm kõike ära rikkuda, hirm, et tehakse valu..Hirm, hirm, hirm, hirm..... enda ees, enda tegude ees....
Peas kumisesid eilsed sõnad, õiged, mängida aga ilma et teaks reegleid, ilma et oleks oskust ja nätaki vastu sõrmi... jahh tõesti nii see oli, sest teistmoodi enam ei osanud...sest päris ei julgenud olla... sellele ei julgetud isegi mõelda....Liiga hästi vist oli meeles see, mida ammu enam ei meenutatud....

Pagan, Kaaren ei jaksanud isegi irooniline olla enam... irve ilmus küll iseenesest näole... kuid see ei olnud veel leppimine... Ta taipas täpselt, et vastane oli liiga ohtlik, aga liiga hilja, enne tuli ikka mütsiga lööma minna... Türa!

Löga vahetus Alanis Morissettiga.... lohutav naishääl ja tühi purk...
Külm ja märg oli tegelikult... tõusmine oli paratamatu aga vaevaline.... käies oli keerulisem mõelda....aga linna õhk pidavat vabaks tegema...ja protsent oli teinud oma tühise töö!

Liiga palju toredaid inimesi, liiga palju.... miks küll tema ümber? ei ta ei kurtnud, väga tore, aga ise ei ole nagu väärt.
Häh! Pagana enesehaletsus! Värdjas! Kõik oli tegelikult nii neetult lihtne! Nutma ajavalt lihtne! Pisarad voolasid mööda Kaarna nägu alla. See oli natuke hea tunne, vahepeal polnud ta suutnud nutta, see tekitas stressi. Ta vaatas maha et inimesed ei näeks, polnud vaja neid häirida, polnud vaja küsivaid pilke, halvustavaid pilke, ükskõikseid pilke.

Jalad käisid omasoodu, kinganinad olid porised, Zavoodist, ikka liiga vähe põrandapinda, et kõik saaksid omal jalul seista...tuleb teiste jalgadelt tuge otsida, mis seal ikka Kaaren polnud kunagi kade tüdruk olnud.
Kaaren polnud paljusid asju kunagi olnud ja paljusid asju oli ta kogu aeg olnud... praegu ei olnud ta kindel mis ta oli või mis tal oli.... kahju oli, lootus oli, ootus oli... kusagil oleks ju võinud olla too, kes ei küsi, kes saab mõnel hetkel aru, mis selle kõige taga on, keegi kes ei mõista hukka, keegi kes tuleb ja raputab välja kinnistunud paanika mõttest... ime.... paned pea sülle ja unustad kõik, paned nina vastu sooja õlga ja ühel hetkel ei pea mõtlema, on lihtsalt hea... Selliseid hetki oli olnud... hiljutigi.... elu oli lill... kui ise seal juures stopperita muruniiduk ei oleks.....

Kaaren löristas nina.... ja naeratas hetkeks.... ta tõstis pilgu ja vaatas hämarusse, õige uks!
Ta astus mööda keerdus tigujat treppi üles, otsis võtme taskust ja keeras lukust lahti kolmanda korruse ainsa ukse. Sees oli soe ja vaikne, lõhnas nagu tolm ja parfüümvesi ja praetud kartulid ja prussaka mürk ja kätekreem ja vesi... üsna sulnis kimp igatahes.....

Kaaren viskas üleriided hoolitult nagisse ripnema ja suundus tagumisse kõrge laega tuppa... Segadus, nagu see siin alati oli... Ära harjutud ja tuttav....ta seisis peegli ette ja vaatas pikalt kuivanud veepritsmete vahelt avanevat pilti... ta võttis end alasti ja jätkas vaatamist, seal seisis üks tüdruk, nagu mercedes, ainult veel natuke kallim ja veel kurvemate silmadega. Kaaren peeglisse puuritud pilk otsis äratuntavaid detaile, püüdis meelde jätta, leppida... keeruline oli olla tunda end tolle tüdrukuna seal veeprtsmete vahel.
Lihtsam, hoopis lihtsam oli olla too idioot, kes keeldub mängimast, kes kardab, kes ajab nina püsti ja jookseb vales suunas, see kellel on traagika alati taga- ja kelmikad naeratused eestaskus, too kes kahetseb hommikul ja unustab õhtul, kes suudab end tunda hästipaigutatud puzzletükina, kuid ei suuda vaadata peeglisse ja tunda seal ära iseend......