kõverad mõtted, oksakohtadega ja natuke näritud.... pikemalt vaatlemata jääb selgusetuks, kas närinud on oravad või ajahammas... turritavad välja peast... tekivad konksjad moodustised, mille külge igasugu tehnikat ja inimesi jääb.... livideerida kõveraid mõtteid on keerukas... metafoorimasin töötab tõrgetega ja kõikide nende sõnatute käikude väljendamiseks ei leidu võrdlusigi... tahaks painutada sõnu, kuid painduvad vaid mõtted. Nii kirjutad rea rea järel et neid siis tagant rida rea ette kustutada.

Hirm on komistada ja haiget saada, peaga vastu seina joosta, tantsida, tantsida kellegi teise juhtimisel oskamata tantsusamme... seest on õõnes ja pea käib ringi.. või on need hoopis liblikad ja ootus... liiga kaugel, liiga segamini et aru saada.

Istun... seisukohad on taas defitsiitsed ja talonge ega välismaa nätsu ei oma... pealegi vaadatakse mind nendes valuutakauplustes eriti kahtlase pilguga... nood inimesed ja too kummaline külge hakanud tehnika mõttekõverate küljes näeb kahtlemata pentsik välja..jahh...

Valuutapoe vahetus zavoodi vastu, zavood on elustiil... aga vbl ükskord...
Vaikus: vbl juba varsti muutub kõik
(23:44:17) Vaikus: ma abiellun, saan kolm last, kaks kahtlast ja ühe ühtlase, hakkan kodu koristama ja süüa tegema ning vahel oma imeilusa abikaasaga valssi tantsima
(23:44:35) Vaikus: me käime jalutamas toomel
(23:44:45) Vaikus: ja kelgutamas kassitoomel
(23:45:31) Vaikus: ja suviti korraldame raadi mõisa pargis ja jõeääres paadisillal piknikke
(23:46:02) Vaikus: ja süüme maasikaid jäätisega raekoja platsil purskaevu serval istudes
(23:46:45) Vaikus: vahel õhtuti siis kui hakkab jahedaks minema, siis ma salaja lähen rõdule, kus mu abikaasa popsutab piipu ja tõmban toda suitsu kopsudesse
(23:47:02) Vaikus: ning meenutan neid õhtuid zavoodis
(23:47:07) Vaikus: ja neid meeletusi
(23:47:39) Vaikus: vahel kui olen väga vallatu, siis tõmban piibuvarrest mahvi ja sulen silmad... ning olen jälle natuke noor
(tsiteerides siin kohal iseennast)

Kui hommikul ennast kella poole seitsme aegu üles ajad ning kohvi sisse lürpides üritad silmi lahti saada, siis kõik oma paksemad riided selga tirid ning sammud välja sätid, kus külmakraade ikka märksa vähem kui -10, siis alguses ei saa arugi, et see on väga tore... Tore hakkab alles siis, kui näed teisigi inimesi T&oompea mäest üles rühikmas ja paistma hakkab Pika Hermanni tornitipp... Kui juba jõuad Toompea lossi õuele, kus inimesi rohkem kui üks ja kätte torgatakse tuttav trikoloor, siis tuleb juba kergelt ülev tunne sisse... Seal õuel jalgu vastu maad trampides ja juttu puhudes, tulevad meelde eelnevad aastad kui külmemate ja soojemate ilmadega seal samas on seistud.. ning suu venib muigele... Kui Eesti hümni algakordidega lööb õu korraga vaikseks ja pilgud pöörduvad torni tippu ning meeskoor valjult Mu Isamaa, mu õnn ja rõõm käristab... siis lööb kusagilt seest õõnsaks ja soojaks...

Too sini-must-valge lipp mis igal päiksetõusul sinna torni tõuseb, näeb korraga iseäranis ilus välja karge talvetaevasinal...
Kuulatad hetkeks, jahh tõesti nad laulavad, mitte ainult need, kes laulma tulid, vaid ka need, kes alles paarkümmend minutit tagasi ei saanud hästi aru, miks laupäevasel päeval äratav kell nii vara helisema peab... ja need, kes eelmisel päeval olid riigikogu valmisi kõrtsuleti taga kirunud... ise laulad ka nii valjult kui parasjagu jaksad....
Siis kuulad veel moe pärast tervitusi ja peapiiskopi sõnavõttu ning lähed rõõmsal meelel tatsudes varahommikusse linna sooja otsima, jättes lipu taevasinale lehvima.... hea meel on sees et sai jälle tuldud, rõõm on, et elad sea,l kus elad nende keskel, kes ümber... naudid seda tunnet, sest tead, et igapäev nii ei ole ... hea et täna on, hea et hea on....

ulmaline... selline natuke ulmaline on see mida peetakse minu eluks.... natuke nagu polekski minu oma, natuke nagu keegi teine elaks, natuke nagu keegi teine käituks, teeks rumalusi ja lõbutseks... mina olen vaid keegi, kes vaatab seda meeletuna tunduvat karuselli pealt... mina olen see, kes tunneb väsimust ja kohatist piinlikkust... mina olen see, kes tunneb igatsust ja muigab neil hommikutel mil õhtu on muigama pannud... mina vaatan tagasi ja meenutan, sõnu ja tundmusi, valutab pead... mina olen see, kes pärast üritab analüüsida ja tunneb vajadust selgitada... kuid mind pole kunagi päriselt kohal... ma olen eemal...tagantjärgi olen mina

Võib ju olla et see kõik tuleb ravimitest, et see teebki minu mitte minuks ja minuks...veider on küll... aga vahel ka natuke hea... sest tunne on vaba... tunne on üksik aga vaba... tunne on ükskõiknegi kohati aga vaba... ma siiski suudan naerda... ma siiski suudan tunda... kuigi ma teen seda kõike nihkega... tagant järgi, ette tagajärgi unustades.... need hetked kui ma ei ole mina olen ma hetkes... unustades kogu olemise......

Niimodi kirja panduna tundub see vbl segane, kuid nii nagu ta on minu sees ja ümber on ta natuke naljakas ja harjumatu...hirmutav suurel määral ja võtab energiat... aina tihemini tekib tahtmine minna üksi ja teha üksi... olla üksi, olla võõrastega või üksi... kus saaks olla natuke rohkem ise...kus too mitte mina ei tule välja, kus tol mitte minal pole asu või vahel ka täiesti vastupidi, kus too mittemina saab rahulikult möllata... tundmata üldsegi kunagi mingit kahetsust.....njaaa... eks ta ole.... segane aeg nõuab hulle inimesi

Agarus on ogarus tuleb taaskord nentida... ma küll ei mäleta kus see kõik taas pihta hakkas, kuid see kuhu ta kõik lõppes oli ju iseenesest omamoodi tore.... ma loodan et ma saan oma panga- ja idkaardi ka tagasi... ja kes see siis ikka põnevust tekitab kui ise ei tekita... ja kui ei saa vedama üks plaan, siis tuleb läheneda asjale loominguliselt... tegeleda brikolaažiga... spontaanselt luua ja ongi üks tore õhtu jälle soolas....

ja see, et mõne ees vbl natuke piinlik täna on, see läheb üle.... sest mismõttes?? pean alati mina ootama ja liikumist ootama ja lootma... kui mingi huvi on tuleb selle ajel tegutseda, mitte nurgas õlle libistada... eksole...

ma olen eeskujuks... ja pealegi plaanid muutuvad... eks natukene kahju on ka aga samas... variante on võimalikke.... õhtust õhtusse... ikka ja jälle... kuigi eks liigne agarus on tõesti ogaruse piiridesse jõudmas....

õhk õrn, nii kaduv ja nii õrn... sõrmenukid on valged pingutusest... veel jaksab, veel jõuab... veel ei rebene see elu lihtne kangas....

Piiripealolekuis kaob hetkiks tasakaal... kuidas nii... äkitselt tajud, et teisel pool on lõpp... kukkumine... nii õhuke on piir... nii libe on lävi... nii kitsas, mis eraldab.... ja tagasi teed ei ole, mitte meie jaoks vähemalt.....

haarad kätega õhku, ringitad, hoiad kinni hinge, üritad, püsid.... oled ehmatusest ja hirmust kange... nutad peatäie... hingad kergendatult.. unustad ja lippad edasi... sinusoidselt... elamise talumatut kergust unustades, sest muud moodi ei julgekski elada... järgmise korrani....

järgmise hetkeni piiril... nähes kadujaid.. meenutades eesjooksjaid... sinusoidselt....nuttes peatäie, unustades.... kortsutades elu kangast rusikasse ja rusikat lahti tehes vaadeldes, et siiski veel alles.... mina olen veel alles....

Ahastus tõstab pead... aga miks... miks kõik need teised..... miks mina.... miks nemad.... ahastus... ahastus.... ahastus... kurbus... arusaamatus..... unustus.... sellek,s et vahel pead sus tõsta... kõik selleks, et vahel tunda toda rabedust... et vahel mõelda neile kes ümber... kelleta ei saa.... kelleta peab saama... vbl süüdata küünal... vbl juua purju... vbl mitte.... mis just parasjagu parem tundub.... ja hoolita kuidas on muu... ei huvita ei küsita..... eieieieiei.....

ja siis tunda rõõmu? Olemisest? Unustatud talumatust kergusest?

Sellest et ollakse?

Vabandage, et unustan vahel.... vabandage, ma armastan siiski.... mis sest, et hüvasti ei jätnud.... unustasin arvates et veel ei pea.............

Sinder... mõnedel kummalistel juhtumistel on ikka absoluutne oskuslik tava kiiva vedada... täiesti äkiliselt ja ootamatult vastikult lõppeda... nii et lõpuks jääb silmadesse arusaamatusest segane pilk ja keelele ebameeldiv maitseelamus... ning järgmisel päevalgi on kass peal...

Täna hommikul süvendas kassi kena pohmelus, eile õhtul läbisegi joodud erinevatest alkoholimarkidest. Ega see on ju ammu teada, et kui alustad vana tallinnast ploomimahlas ja lõpetad magusa pirnisiidriga, sinna vahele ja sekka kimud mõne kange sigareti ja rüüpad konjakit, õlle ja mõned sipsikud, siis head nahka tulemas ei ole.
Nojah ja siis sinna juurde see õhtu ebameeldiv lõpp, tolle tütarlapse kuri pilk ning palved lahkuda, kurjad sõnad ja pikajuukselise poisi natuke julm ja veidi segaduses käitumine...

oeh...misjaoks niimoodi... mul oli ju ütlemata hea olla... kõik oli hea ju, ma ei tahtnud halba ja ma tõesti ei oleks astunud ühtegi sammu, kui ma oleks teadnud, et sellega kellegi konnasilmal trambin.... tean neid suhtekräppe küll ja just sellepärast hoian teiste omadestki kui kõrvetavast tulest eemale... pagan ma ütlen.....algus oli ometigi ju paljutõotav ja nüüd... kasvav kurjade pilkude koorem.... krt, ma ju võtan seda isiklikult.. ja ikkagi miks mind sunniti lahkuma... urrrr...

njah....õnneks võeti ühel hetkel võimalus põdeda, tuldi ja tuli hakata tegema pühapäevaseid pannkooke... tagantjärele võttes päästis see tegevus päeva... pühapäevast sai taas meeldiv... koogid ja magus moos ning seltskond hea.... soojad tervitused tartu uuele ja enda vanale heale alalisele kährikule...ilus!

Sõnad... nad võiksid olla vähe püsivamad ja vähe staatilisemad ning õige pisut aeglasemad... mitte nagu varblased... mõttetud, siia-sinna ja peamiselt eest ära keksivad..... tahaks suuta neid püüda ja tagasi võtta, nagu poleks olnudki.... sama teeks mõtetegagi.... kaotaks või hävitaks nad ära.... nagu poleks kunagi olnudki... ei oleks kunagi mõelnudki.... kaduv kunst, kaduvad mõtted... isemoodi iseloomad..
Jahh ma valingi seekord vist neid, kes teevad sõnade ja mõtete unustamise teatud asjaoludele kohustuslikuks ning korraldavad sõnade tõkestusprogramme... niisuguseid, kus sõnad, mis suust väljuvad on kõigepealt kaks päeva ootel ja alles siis sõuavad aeglaselt õhku mööda minema... vahpeal aga saab neid uuesti ära süüa ja muundada ja moondada.
Selle puhul on muidugi oht, et sõnad hakkavad omavahel paarduma ja poolduma ning oma elu elama, kuid omajagu teevad nad seda nüüdki... ehk et igaljuhul tuleb olla ettevaatlik ja väga pinksalt jälgida mida ütled, mida valjult mõtled, mida kirja paned.. ning mida need sõnad väljasaades õigupoolest edasi teevad.

Mu ees laual on kuvar, millel voolab veeb ja vilguvad bännerid ning ilmuvad sõnad, mida klõbistan klaveri klahvidel, kuvari taga on kõlar ja kaks kaarti, ühel fragment Klimti maalilt, millel suure kübaraga punapäine naine, teisel pannkoogiköök blondi poisiga, kes parasjagu pannkooki õhust pannile üritab püüda. Mulle väga meeldib too punase peaga naine, ta pilk on pööratud kuhugi alla kõrvale ja tal on paks karvane sall või krae mis katab ta lõua ja poole meelalt punasest suust, ta nina on natuke püsti ja kulmukaared toonitud mustaks, ta on suursugune, ent kuidagi natuke nukker ja õrn, ta on ilus. Ja tollel poisil, sellel teise kaardi peal on rõhutatult heledad juuksed, juba kaugelt on märgata et ta on blond, kuigi kogu pilt on justkui grafiidijoonistus hallides toonides. Kaartide taga on kaks vaasi, ühes viis nartsissi ja teises viis roosi, kollakate kroonlehtedega, mille ääred on punakaltroosa-oranžid...
Laual on veel igasugust pudipadi, üks tühi teetass ja täis kohvitass ja pooleldi tühi veeklaas ning lusikas, lisaks mõned raamatud, ja euroopa teede atlas ja suur maailma atlas, mobiiltelefon ja kalkulaator, paar kausta ja hunnikus pabereid, kleepe linti kahesugust ja auguraud, pastakaid ja kahvel... peale vaadates suursugune seapesa aga kus sa sellega, ma vähemalt enamasti aiman, kus miski on....
Võiks arvata et sellise laua leiab minu kodust, kuid ei, see on minu laud minu töö juurel või õigemini on küll minu töö laua juurel kui nüüd aus olla... aga see selleks... tegelikult tahtsin ma avaldada imestust selle üle et nii segamini laud võib olla ja ongi töölaud.... võib olla peaks ta ühel hetkel ära koristama, oleks kõik ornungis, oleks lihtsam töödki teha.... njahh, võib olla tõesti, kuid niikaua kui töö otseselt konti ei murra on sellest lauast ja temal paiknevast segadusest hoopis meeldivam lihtsalt kirjutada......

tsiteerides klassikuid.......vol 3

Päevade mõõt sai täis, aga nende mõte ei selgunud....



Jaak Põldmäe (eleegiline distihhion)

Tsiteerides klassikuid.... vol 2


Tavalisuse postulaat: kõik tõeliselt suur, hea ja ilus on ebatõenäoline, sest see on erakordne ja vähemasti kahtlusttekitav.

Harilikkuse aksioom: nii nagu see meie juures ja ümber on, nii peab see ka igal pool olnud olema, sest see on ju nii loomulik.





Friedrich Schlegel 25. Lütseumi fragment

Tsiteerides klassikuid...

Kõik, mida sa endas vihkad - anna endale andeks.
Kõik, mida endas armastad - anna endale andeks.
Kõik, mida häbened.
Kõik, mille üle uhkust tunned.
Kõik, mida tahad varjata.
Kõik, mida tahad näidata.
Kõik, mis ei tulnud välja, nagu kavatsetud.
Kõik, mis sa oled.
Kõik, mis sa olla tahtsid.

Anna endale andeks.

Jonas Gardell "Koomiku lapsepõlv"

Auuuuuuuuuuuu....!!

Auuuuuuuuuuuuuuuuu.....!!!

Mõõõõõ-iiiiiii-stuuuuuuuus!

Mõõõõõõõ-iiiiiiii-stuuuuuuuuus, tuuuuuuu-leeeeeee kooooooo-juuuuuuuuu!!!

Auuuuuuuuuu.......

ja nii ongi, et ongi nii....ja kui ma õigeid sõnu leiaks, siis ma kirjeldaks täpsemalt.... kuidas on mu toas jälle muusika..... kuidas ma sain kirja, mis tõi naeratuse näole ja tegi peasse pesa-pusa ja halvas nii kogu mu ajutegevuse tundideks.... kuidas une asemel on unetus väheste unetundidega segunenud..... mismoodi juhtus see, et ühe öötöö jooksul tegin ma mitu kardinaalselt viga... neid tundeid, mida ma tunnen.... kuidas korraga loksus A-ga kõik paika.... seni tähelepanuta jäänud grafomaanlikke kalduvusi ja nende kaldvuste tagajärgi.... toda naljakirja, mis ma sain ja mis ütles, et saada meile oma pangakonto nr ja me anname sulle raha, palju raha.....mil moel unetud öötunnid mõjuvad järgnevatele töötundidele..... mis on mu sees ja sunnib päevas korda palju kontrollima oma maili ja lugema blogisid.....kuidas ma otsustasin hakata karskek.... kuidas päevailu teeb ikka haiget..... milline loll lill on elu......

Jalgu trampiv ja lammutav on mu hing hetkel.... urisev olen.....
...viimased ööd ja päevad olen veebis ringi kolanud ja blogimaailmadesse sukeldunud....algatuseks ikka sõbrad ja tuttavad ja tuttavate tuttavad ja kunilõpuks võõraste märked elust enesest ja enese elust.....kummaline neelatus on olnud.... mõttelennu ja sõrmede klõbina, mida vahel blogi lugedes suisa füüsiliselt kõrvus kuulen naudinguline jälgimine... see mängelev habras ilu, mõnetine sitkus, see köidab...
Nii palju erinevaid stiile ja viise ja nii palju erinevaid peasid, nii palju sarnaseid ja erinevaid mõtteid, mis riivavad...nii palju elusid.....

Vahel loen ka kommentaare, just siis kui leian et vbl oleks endalgi midagi öelda...Kommnetaarid on tavaliselt asjakohased ääremärkused, naljatused, sõbralikud kiidusõnad, jagamised... aga mõnel pool leidub miskipärast inetuid, anonüümsed lammutamisi, brutaalseid kitsaid sõnu ja sõimlemisi... pagan, nagu mõne ajalehe veebiväljaande lugude all vanasti näha sai.... mismõttes? teki sellisetel hetkel peas küsimus, misjaoks? kes see on, kes arvab, et nii on hea ja nii peab? Ja miks anonüümselt?... ängistav, destruktsioonile õhuv käitumine, mis pikemas plaanis ainult kurvastab.... Kui sul midagi head ega asjakohast ei ole öelda, siis ole hea, ole vait, vaiki lihtsalt või kui see on keeruline, siis ole aus ja julge olla nimi oma sõnade all..... aru ma ei saa aru...

...aga vbl ma lihtsalt ärritun liiga kiiresti.. andke andeks.... vabandusena võin välja tuua vaid seda, et iiveldab hetkel... alguses tundus et neist võõrastest anonüümsetest avaldustest tuttavliku ilu all...aga, praegu... praegu ma enam ei ole nii kindel... siin võib olla ka süüdi too hommikul alanud eksperiment, ammutada reusrsse rohukotist... Maasikas hoiatas, et on kõrvalmõjusid ja esimene nädal võib kole olla.... põhiliselt lootis ta, et mul tekib uni, sest see olevat hea märk.... ma siis ootan, et tuleks uni....

... aga anonüümseid õeluseid hammustan ikkagi kõiki avalikult sabast.....

äkitselt olin tagasi argises pühapäevas.... käisin pisut vindisena ja magamatuna reakojaplatsilt kodu poole ja pea oli küsimusi täis....

Kas päevad, mis täis hulgimalt tegevusi on pikemad, kui need mis tühjad või vastupidi? Mis juhtub päevapikkustega, kui ühel hetkel polegi vaja joosta ja tormata ja teha ja teha ja teha? Mis saab sest tühjusest, mis tekib konverentside lõppemisest ja pingelangustest? Mida võiks jätta ja lahti mitte lasta? Mis on see mis kriibib argipäevadel hinge? Miks ei oska äkitselt midagi mõelda muud?

....sügav sügav.... pingelangus... sukeldume!

Memory from transdisciplinary perspectives: agency, practices, and mediations....
...ma armastan konverentse, paberite krabinaid, inimesi kellele on midagi öelda, kes on ettevalmistunud ja ütlevadki, paanikat staabis, kohvipause, välismaiseid tänusõnu ja naeratusi, tegusaid nägusid, kollast silti, mis ripub kaelas kirjaga staff, ning mis automaatselt sinu näoilmele kõrge asjalikkuse noodi juurde annab ja pisikeste asjade pärastki südamest jooksma, organiseerima, lokaliseerima, lahendama, raputama, tegema, muretsema paneb..


Armastan õõnsust, mis tekib nähes, et miski on sinu väikeste käpakeste osalusel käima lükatud, see miski hingab edasi omasoodu ja ajju jõuab teadmine, et enam maha ei saa, tuleb lõpuni endast parim anda, et libiseks lõpuni sujuvalt......

Armastan seda, et liikmed ja ihu on väsinud, kuid üritusse akumuleerunud energia hoiab püsti ja paneb naeratama.
Armastan liiga vara saabuvaid hommikuid ja hilja lõppevaid õhtuid, ning päevi, mida tuleb viis-kuus korda intensiivsemalt elada kui tavapäraseid.
Armastan täidetud ülesandeid, mis saavad tänudega üleküllatud ja seda kui inimesed panevad tähele, et on neid kes näevad väga vaeva, et see kõik libiseks....
Armastan vestlusi lõunalauas ja lennukaid mõttevahetusi, mis teevad õhu tiineks ja raskesti läbitavaks.....

Armastan ja naudin igat hetke....

Käisin eile Aki Kaurismäe viimast filmi vaatamas, viimast kui kõige hiljutisemalt kinolinale jõudnut ja viimast kui tema soome triloogia kolmandat osa filmide "Kauas, pilveet karkaavat" ja "Mies vailla menneisyyttä" järel.

Aki oli oma teatud headuses ja mina sain naudelda..... tema filmikeel on jäänud samaks, samamoodi staatiline, samamoodi seisev aeg ja minimalism, keel küll mitte enam nii kirjakeelne, kuid endiselt tunne, et tegemist on kuukulgur-inimestega, mitte inimestega meie ümbert ja teisalt too rõhutatus, et tegemist on just nende väikeste inimestega meie ümber...

Ta mäng endiselt haarab ja vaimustab mind, see on ilus ja puhas.... ta loo keel on selge ja temas on sooja huumorit.... selles filmis leidus viimast küll natuke vähem, film oli sisult märksa süngem kui eelmised, ei olnud õnnelikku ja helget lõppu, helisema ei jäänud lihtsus ja lootus paremale elule..... lõpp oli lihtne, kuid lootusetu, sealjuures märgitult lootusetu.... En minä tähän kuole!.... valus, valusalt lõi, tuli tunnistada kinost välja tulles, valusalt lõi otse sinna lootusetuse närvile..... njaa kniks ja kummardus sellele nauditavale ilusale täpsele hoobile, lilled saadan lava taha....

Enne Kaurismäke näidati kellegi rootsi-eesti-prantsuse lühifilmi projekti, mingit diplomitööd rootsi filmikoolis või miskit sellist, kes see autor täpselt oli või mis kool see oli, polegi oluline minu jaoks... oluline oli film ise... Filmi nimi oli "Vägev Võlur" (kellegi prantslase novelli ainetel tehtud) ja peaosades Egon Nutter ja Maria Klenskaja... Nutter oli vägev Võlur, kes oleks võinud muuta terve maailma heaks ja enda elu toredaks ja vägevaks ja imetabaseks, kui ta oleks vaid tahtnud, aga ta ei tahtnud, sest pole vaja ehmatada ju tavakodanikke, sekkuda saatusesse ja loobuda kohast mis sulle määratud.... Klenskaja oli Vägeva Võluri kuri tädi, kes on tahumatu ihne ja õel ning ta oma rahulolematusega viimaks omamoodi hauda viib... lugu pani taas omal lihtsal viisil mõtlema olulistele lihtsatele asjadele ja oli ilus.... teostus oli vägailus ja film kestis kümme lühikest minutit.... kõik see kokku kindlustas mu lootust, et eesti noored tegijad, olles seotud nii heade asjadega, hakkavad kuhugi jõudma.... ja jumal olgu tänatud selle vähesegi eest.....

....mis puutub muusse, siis ma olen segaduses.... ärevil......hirmunud ja tänulik et on Maasikas....sest võib olla tema teab mida ta teeb... sest mina küll ei tea......

paide tee.... täna üks meesterahvas kirjutas, et mees peab olema Mees ja soovitavalt viisakas... ma pidin toolilt maha kukkuma, rõem lihtsalt oli nii suur, plaksutasin käsi ja usk maailma tõusis pügala kuni kolme võrra..... selliseid ainulaadseid eksemplare veel on, kes peavad Meheks ja viisakaks olemist millekski, jumal tänatud....5 tugrikut igatahes, kasutusviis pole piiratud.

....sellega muidugi meenusid ka sellised lood nagu "mees, peab täpne olema" ja nii edasi :D:D:D...

On asju... on asju, mis vahete-vahel ei mahu mu sisse ära, nende eest proovin peitu pugeda, niikaua kui püsib lootus, et nad lähevad ise ära...kui aga pärast hirmsat ootust ära ei minda, siis tuleb midagi ette võtta.

Täna käisin ja võtsin ette, rääkisin asjadest nuttes tunni.... kurnav oli....
Maasikas arvas, et tuleb pöörduda tagasi Minu juurde.....
Maasikas arvas, et pool rahu tuleb rohukotist... et meil on vaja resursse, mille pealt edasi minna... ma ei olnud sugugi nii veendunud selles rohukotis kui tema.... ta tegi mureliku näo ja püüdis veenda, veendusin natuke rohkem ja ütlesin, et ma kardan ja et peab mõtlema....ta vist sai aru... aga ega tal palju muud ka üle ei jäänud.... ta kirjutas siiski ühed pillid, mis pidid andma rahu, mitte resursse aga rahu.....nende resurssidega tegeleme hiljem....
Ma nõustusin...

Möll... see sõna vast kirjeldab kõige paremini minu viimaseid möödunud päevi... no muidugi eks oli põhjust ka, ikkagi aastavahetus ja värk... ja ikkagi soomest tulnud suured külalised (keda ma õigupoolest ei näinudki) ja siis kallid sõbrad Tallinnast ja Jaapanist tulnud ja Brasiiliasse suunduv Leene.... ja siis too salapärane zavood, kuhu ikka jõutakse ja kus ikka tantsuks läheb ja kus millegipärast kogu normaalse inimese mõistus kaob ja mälu keeldub koostööst, ei salvesta ja kõik. Leiab vist isekeskis, et polegi vaja teada, muidu oleks ju piinlik järgmisel päeval ja kellele siis seda jama vaja on, jätab veel peremees joomise maha või midagi..... noh hea on kui siis on sõpru, kes ka zavoodi on ja kelle mälu teeb koostööd ja kes sulle järgmisel päeval detailselt saavad jutustada, et kes, kus, miks, kuidas ja kui kaua.... siis jagub nalja ja piinlikkust ikka kahele vähemalt.....
.....nojah, ei tore on olnud ja tantsu on olnud ja arvestades seda et aju on enamuse ajast alkoholileos olnud, mis on meeldiv vaheldus ju, on õige vähe probleeme tekkinud, tuju on üleval püsinud ja keegi tüli pole norima tulnud........jahh tähelepanu ja meeldivaid üllatusi on ka olnud.... mulle väga istub et galantsus pole surnud... ja muidugi tore on ka mu uus omapärane võime haarata sabast kõigil lahkujatel ja naerda totakalt veidrates situatsioonides, kui ma üldse aru ei taipa, mis toimub... see on ka täiesti tänuväärt, eriti järgmisetel kainetel hetkedel.....

Mis aga puutub uude aastasse, siis lubadusi ei anna... aga eesmärke on... neid välja ma ei too, sest ei taha et hakataks näitama näpuga.....salasoove on ka.... aga need on salajased.... hea meel on ka, et läbi on ja et saab mõelda et kusagil on tootabula rasa, millele ka sel aastal saab sodida lõputult südameid ja fuck you-sid