minust korrus allpool elab tädi.... vanust 95, vana tädi, vene rahvusest. Ta olevat pärist 12 lapselisest perest Peipsi lähedalt, ühest nondest vanausuliste küladest. Ta käib päeviti tihti mööda meie trepikoja treppe, aeglaselt, aeglaselt, sest jalad on haiged ja vanus teinud väetiks... Ta justkui jalutab ajaviiteks ja meelelahutuseks neil treppidel, pidades kinni kõik möödaminejad, sest tahaks rääkida oma raskest elust, sellest kuidas poeg ehitab Ihastesse maja ja teine poeg on Tallinnas ja kuidas tütrelgi on oma pere ning kõik õed ja vennad ümbert ringi ära surnud ja tema, tema üldse ei tahaks elada sellest kivist magala ühes üksikus korteris.

Tädi igatseb koju, Peipsi äärde ja pere juurde ja külakogukonda, kus külarahvaga rääkides ja sibulaid kuivatades mööduvad päevad meeldivalt.
Tädi igatseb rääkida, kuid meie trepikojas on harva inimestel aega pikemalt peatuda, vbl üks samovaritäis kuuma vett keeta ja tädiga teed juua ja heietada. Kõigil on alalõpmata kiire, kiire. Elutempo isegi nii kiireks läinud, et aega hingamisekski tihti puudu, rääkimata siis rätikuga vanatädiga, kes seisab vanas kitlis ja toatuhvlites trepil, mõni sõna vahetada, hetkeks kuulatada ja naeratada ja head päeva soovida.
Njah, minul endalgi on alati rutt ja tädi jutte pole aega kuulata, kuigi vahel väga tahaks, tahaks heita pilgu tema pikka ellu, vanausuliste sekka ja Peipsi äärde 12 lapselisse perre, tema noorusaega, mis oli tunduvalt parem kui nüüd, nagu tädi ise tavatseb väita.
Ja taas trepist vabandades alla rutates, ma usun teda. Kindlasti oli elu parem, sest siis oli aega ja olid külainimesed, kellega sai juttu vesta, jõudis hingatagi.....

kostus muusika... see tuli sealt tagant kontori nurgas oleva kapi pealt... leierkastist.... plaadilt, mis kingitud... muusika oli natuke summutatud, natuke põlve otsas tehtud, natuke toores, natuke ülemängitud... Südamega tehtud...kellegi teise poolt, kellelegi teisele.... aga mis sest.... see ei olnudki oluline, oluline oli, et ta oli.... ja lahutas meelepaha.... lohutas...jättis tunde, et kusagil on ju olemas, see, mis paneb laulma... ja kusagil on kuu ja sada miili vaikust (muie)..... njah... ja hetkeks oli see kõik, see "kusagil" siinsamas võimalikkuses......jaa muul ei olnudki tähtsust.... nukrus jäi... aga hea oli ka....leppiv hea...

fenomenaalne, kuidas mulle meeldivad ülevoolavad tunded ja väljendid..... eriti meeldivad nad kuulduna enda kohta, sa oled erakordne, sa oled võrratu, sa oled eriline ja soe..... ilus ilus....suisa suurpärane...palsam minu kõrvadele.... aga sinna alati järgnevalt lausutud või vaikuse öeldud, aga-d ja kuid´... neid ma väga ei armasta......ma ei tea miks küll, võib olla sellepärast et vahel tõesti tahaks olla eriline, ilma agadeta.... ma hindan ausust ka, väga hindan, aga vahel on ta siiski ülehinnatud.... ma oleksin vahel tõesti valmis olema mõned erilised hetked erilisena enesepettuses.... jahh-jahh... ma tean küll, et pärast tulevad pisarad ja, et on valus, teantean... aga praegu on ka ja erilisusest ja jagatud hetkest saab midagi natuke räpast ja rutiinset.... jah ma püüan olla üle, aga kusagil on mu sees uhkus ja kusagil mu sees on enesehaletsus ja kusagil on see alati armastatud sõber vaik.... jahh jahh... ma tean, et see viimane on see, mis loeb...

...palun hetk veel, ma kohe unustan ja olen too vana hea vaik, hetk ja kõik on tagasi, kõik on tagasi nii nagu varem, miski pole muutunud..... oled sina ja olen mina, naeratav, võrratu, veetlev ja soe sõber vaik, liputan saba, sest on hea ja tõmban keelega üle näo..... olen hetkes ja ei mõtle kaugemale ega kujuta ette...... jahh-jahh.... palun hetk veel, ma neelan alla selle kibedalt mõrkja nukruse ja niisutan huuli, oota hetk ja ma unustan selle, et kusagil on uhkus, unustan et kusagil on unistused.... ja jääb vaid see hetk, kus mul on siin hetkel sinu juures hea.... sest see on hetkel ainus, mis on....

...oota palun hetk....

VanaJumala seljataga on turvaline olla, sinna on tahtmine pugeda kui liiga tehakse või tunded üle pea kokku löövad ja enam ei jaksa olla tugev ja tunda ka enam ei jaksa..... VanaJumala seljatagust ei ole kuigi lihtne leida, kuid tavaliselt on ta kusagil siiski alati olemas... ta seal kus ei küsta liiga palju küsimusi, kuid kuulatakse kui tahad rääkida, seal on mõõdukas ja tasakaaluline olla.... seal on viivuks võimalus olla rahus, seal ei tee keegi liiga, sinna näevad vaid need keda lubatakse ja keegi on seal alati valmis sind kaitsma, sulle pai tegema ja kaissu võtma..... isegi kui parasjagu vaja ei ole, on võimalus olla nõrk, on võimalus lasta elul enesest mööda voolata, on aega mitte tunda ja keegi ei taha sult seal midagi....

Kui ma Tartusse eelmisel nädalal tulin, siis ma ei uskunud et selline koht kusagil olla võiks, ma ei uskunud suurt üldse headusse ja turvalisusse või üldse millesegi, mind ei olnud enam olemas.....

....aga siis tuldi, viidi, tehti süüa ja lubati olla peidus, kallistati ja tehti pai.....lasti olla ja ei pidanud enam tundma ja ei pidanud selgitama ja oli hea ning soe.... aknalaud oli, kuhu sai ronida ja vaadata välja ja diivan oli, kus sai end kerra keerata ja pilk oli, mis ütles, vaatas, tegi pai ja lasi unustada....kihk enese elu tükkideks rebida ja mõned tükid ära põletada säilis, aga mattus kuhgi pehme turvalisuse sisse, siin oli kõik juba möödas ja teisti... siin oli paranemine...

...praegu olen taas olemas, väikestes asjades, imetabastes lauludes ja aknalaudadel ja sõprade pilkudes ja kallistustes ja veeklaasides öölaual.... kindlat kohta mul ikka veel ei ole, aga ma tunnen, et on võimalik eksisteerida ka vaid väikestes asjades....nii vahelduse mõttes.....

VanaJumala seljatagune on ka alles, natukene teistmoodi kui varem küll aga ikka lastakse mind veel sinna... ma olen seal meeleldi, kuigi tean et liiga kauaks ei saa jääda, vaid viivuks.... teen pai ja olen õige tasa, panen nina vastu õlga, suudlen ning unustan....

meelehärm.... tõsine meelehärm... abitus sinna otsa, kõik kukub kuidagi eriliselt totakalt ja halvasti välja..... PAGAN!.... miks ma ei suuda olla ja miks ma ei saa aru ja miks ei lasta mind ligi........Pagan!....... tahaks, ma nii väga tahaks olla ju hea ja teha pai.....miks ei lasta olla hea ja teha pai..... miks on aetud asjad niivõrd keeruliseks..... või ajan ma nad ise keeruliseks või millest sellised arusaamatuse käärid...pagan küll

lõõgastus... hetkeks olin ma vaba, vaba, lendlemaks priiks, miski ei huvitanud, miski ei hoidnud tagasi..... kellelegi poleks öelnud ei, aga jah poleks ka lausunud....

Tulin koju mööda tuttavaid radu, teades kes ja mis on nähtud akende taga, teades, et kus põleb tuli, seal on elu, seal kus tuli on kustus, seal magatakse... teades, aga mitte huvi tundes... lonkides ja lenneldes nagu puurist pääsenud hing, vehkides aina ja naeratades ja muiates... ei mitte teistele vaid iseenda sisse iseendale, sest hetkel oli kõigest muust üks kõik... hetkel oli vaid vabadus ja klaase purustav jõud mis laseb välja lennata....

muusika kõrvus ja lennates..... hetkeks nii hea... hoolimata.... igatsemata.... rõemutsedes.... rahus.... muusikaga kõrvus... väsimusega .... teades, et homseks on vaid.....


aga mitte mõeldes sellele, sest on kõik üks kõik ja sest on rõem, on vabadus.... ja homme on on kõik muu......

üürike... või hoopis üüratu... ei teagi kohe, milline õnn siis täpselt... aga edasiviivad ikkagi nagu alati, need rõemsad hetked ja olemised, mis tavatult ja alati ootamatult oma lõpu leiavad.... hmm...

Ja ühel hetkel rohkem küsida ei ole mõtet, rohkem kinni hoida ja sundida ei ole mõtet, kui on otsus nii kindel ja mutmatu, siis olgu.... tsss... ei ühtegi sõna rohkem, lauset, võib olla mõni katke vaid kuid õige vaikne ja segane, ei saa ära rikkuda hetke :).... muidu ei jää sedagi....

Kõik on liigne hetkel... ja ma tean et jäävad alati agad ja lootused ja kuid... aga ei ole tähtsust... hetkel ses toas kus olid alles hiljuti veel naeratused ja päike põrandal... ei ole hetkel mõtet seda mõtet edasi mõelda... küll hiljem jõuab....niikahetseda kui rõõmu tunda küll kõike... praegu jõuab vaid veel kõik ähmiga talletada, kiiresti, kiiresti, et ühtegi raasu sõrmedevahelt ei pudedenaks.....kõik sinna hõbeda ja kulla kotti, vaid räps jäägu maha, aga ega teda õieti ei olegi :)

Seegi hea....

Udu....juba mitmendamat päeva järjest mähkub Tartu linn udu sisse, nagu paksu sooja salli sisse poeb ta pimedas peitu....kusagil seal on ka tal aurav tee tass ja villased sokid, ning midagi head lugeda.....

Eile läksin sukeldusin minagi udu sisse, udu lummas ja kutsus... sisse puges nukrus ja ilu ning külm ronis udust kontide vahele...
...Sireenid, vbl olid need just need samad udu kutsuvad sireenid, mis mu jõe äärde istuma viisid, aga vbl olid need maa-alused, kes maa alt udusse laulma ja kutsuma tulid... kes teab....
.... kutsuv oli see udu igaljuhul, kutsuv ja imetabaselt nukker ja vaikne ja ilus kõike ühteaaegu.... tekkis tahtmine kaasa minna, uduga udu koju... jõe peal mängis udu tuledega laternapostidelt ja pimedusega puu varjudelt ja mässis selle kõik siis minu ümber... oli tahtmine jõkke minna, uduga kaasa minna.... minna sinna kus on selle ilu ja vaikse nukruse alge....

Korraga aga tundsin meeletut hirmu, udus oli asju, seal olid laulvad hääled ja tantsivad jalad ning uduolendid, kes jõkke läksid ning mu ümbertkinni võtsid ning mu varju tantsima panid....
....need olendid ei olnud minuga samast kategooriast, ma hakkasin neid kartma, ma hirmusin puuvarjude ja lodja jäätumise ja oma varju ees.... too nukrus ja ilus vaikus... sai hetkega üüratuks üksinduseks.... seest läks tühjaks ja õõnsaks....

Proovisin udust välja joosta, aga ta oli kõikjal....piiritu üksindus ja vaikus ja udu, udu, udu.....
...Lõpuks peatusin ühe maja laterna valguses, sest see valgus paistis läbi udu ja tegi ta läbitavaks....
.....istusin laterna lähedale puujuurele maha ja nutsin, sest oli udu, sest oli vaikus, sest oli ilu, sest oli üksindus, sest oli asju, mis olid udus ja sest mina olin teisest liigist kui udu ja ei saanud tantsida puuvarjude ja valgusega jõel.... nutsin ja läksin koju, heitsin voodisse ja tõmbasin teki üle pea... tundsin kuidas keha aeglaselt taas soojaks tõmbus... ning kuidas minu sees oli udu....hommikul kui ärkasin...oli ta ikka veel seal, kogu oma ilus, nukruses, vaikuses, tühjuses ja üksinduses, tantsivate jalgade ja laulvate maa-alustega, jõejäätumise ja puuvarjudega laternavalguses....

Punased katused on täna kootud valgesse lumme, kootud on erinevaid mustreid ja kudesid... siit ülevalt alla vaadates on täitsa arusaadav, kust need kinda- ja vöökirjad kõik tulnud on.....need mustrid, need on ju kõik siin olemas :)

mõni minut tagasi tuli kapipeal seisvast leierkastist Tartu fm-i eetrist minu viimase aasta lemmiklugu, mis on minu hommikuse käimalükkajana tihe külaline... rääkides natukesest armastamisest varahommikul.....mmmm....mõnuš

Eile õhtul dušši all avastasin, et mu vasakul põlvel on potisinine lillaka varjundiga plekk, üritas meenutada selle tekkelugu....kaks päeva tagasi seda veel ei olnud, kuid ühtegi valuaistingut järgnevate päevade raamidest kah pähe ei karanud....müstika või maaagia olin lõpuks veendunud... siis aga meenus too kõrge lävega rõduuks U juures... suule väändus muie... see oli üks väga ilus ja stiilipuhas kukkumine, koos naeru ja lõkerdamise ning U abistavate kätega... ei mingit valu, ainult plekk järgi meenutuseks ja muie....

Täna tundub elu nii ilus, et teeb natuke haiget.....

.....hea vaheldus....

Ma ei ole kindel enam, mis on tõsi, mis unenägu, mis luul.... Kogu eilne õhtu on vaid üks suur kokkusulanud kängar tundeid ja tundmusi ja meeleaistinguid.... selgeid pilte on vähe, enamjaolt on ainult fragmendid, no muidugi sai ju joodud ka, selles suhtes pole väga imestada....

....hommik oli kaootiline, sest ei teadnud, mida öelda, mida mõelda, natuke kohmetu oli, sest puudus kindlus, mis oli päriselt, mis unenäos... hea oli ka, sest olid need siis unenäod või pärishetked, lähedust olid nad täis ja tunne oli sees ilus....pealegi käe sai pihku suruda ja soe oli.... ning siis mängiti kitarri, veel enne lahkumist... see ei olnud unenägu....


Päeval sain sada väikest kaarti, valged, musta kirja täis ja logo sinine... nimi oli ka peal, suurte kirja minu nimi seisis seal.. :)

mõned hommikud on teistsugused kui teised... mõned on kohe päris helged ja päikselised... tänane hommik oli päikest täis, olgugi et uneaeg oli lühike, oli ärgata hea, rahu oli eilsest jäänud hinge, tundus et hetkeks on kõik just nii nagu peab ja teises, selles suure aknaga, toas paistis päike.... paistis ja mängis põrandaparketil ... mind lasti aga istuda ja nautida, ütlema ei pidanud taas midagi.... rahulik oli... tavatult paigas ja rahulik, kuigi oli jäänud nii mõnigi lahtine ots... ei olnud vaja muretseda, ei olnud vaja arutada, sest tundus, et veel on aega....

....nii hea et on selliseid hetki...

Me peame rääkima - see on minu viimaste päeva, paari, lemmikväljend..... kahjuks on reaktsioon endiselt veel vastassuunas punuma panev.... ei tea küll miks, ei tea, lihtsalt tavaliselt kui keegi niimoodi ütleb tõuseb pikem ja tõsine arutelu ilmalava suurplaani..... ja kes neist ikka suuremat hoolib....juba siis kui endal tuleb mõte, et nüüd peab vist rääkima, tekib koheselt vasturektsiooniks tahtmine hüva nõu maha laita ja hoopis mõnele veinile päkad silma ajada...

No olgu, aga räägime siis! Räägime sellest, mida tean mina ja mida tead sina, aga mis igaksjuhuks kindluse mõttes tuleb avalikult välja öelda! Räägime sellest, mis ihu on viimased päevad äreval ja imelikuna hoidnud, räägime, tollest õhtust, sellest kirjast või sellest mis pakitseb südamel..... otse loomulikult, sellest peabki rääkima, siis saab kõik hoobilt selgemaks, illusioonid saavad viimaks ometi elimineeritud ja pärale jõuab üksühene arusaam.....

...ning siis ohkame, ohkame sügavalt ja kergentunult ehk kaa, nüüd on saabunud selgus ja väärate arusaamadega ei pea enam oma kujutlusi toitma.... ohkame, sest viimaks ometi on soovitud selgus ja vabadus, kammitsetud vabadus... aga siiski vabadus... ohkame, sest illusioonid on surnud.....

Eile jõime veini, mina ja minu mõned sõbrad.... jõime veini ja mul oli jälle hetkeks väga hea olla, ma olin ütlemata tänulik, et on mõned sõbrad....rääkisime asjadest... tühistest asjadest enamjaolt... ja hea oli et olid tühised asjad, millest rääkida... sest hinge puurimine oleks olnud liiast... natuke küll puurisime... aga ainult natukene.... igaüks iseenda omasse.... hing ei olnud alasti ja see oli lohutav....valu polnud avalik... ja nii oli hea...
Kui vein sai otsa oli natukene veiniselt veider.... mõned läksid ära ja mõni jäi... ja käitumine polnud enam adekvaatne....Poleks vist pidanud, mõtlesin Hommikul natuke... ja siis enam ei mõelnud....tuli kiri ja tundus... et saadi aru....tundus, et ei mõistetud hukka....tundus...et praegu rohkem sõnu pole vaja....vbl kunagi hiljem...vbl räägime...hea on et nii on...

Destruktsioon...."tra ma ei või" tunne.... noh ehk siis täispakett.....

Issand kui hea meelega ma oleks ommikul oma toa segi peksnud ja huilanud.... ..... Lammutada.... lihtsalt, et tunda rõõmu lõhkumisest, et kuidagi kompenseerida või unustada, toda sisemist katki olekut ja samalajal teha kõik ümber samasuguseks..... viha....raev...sihitu....kõikehõlmav....

.... sees iiveldas juba peas keerlevatest mõtetest ja öistest unedest...vastik ja räpane tunne ja lisaks selline abitus ja viha..... pagan...pagan....pagan.... miks-miks-miks.......

Njah...piirdusin üle elamu üürgava pungi suitsu kimumisega karges õhus rõdul....

Vaene S ja tema armas tüdruk teises toas.... aga kahjuks ei läinud nad mulle tol hetkel sugugi korda....pealegi kepp pungi taustal ei ole sugugi nii halb väljavaade.......

Karjuda tahtsin....täiesti kõrist ja valimata....et oleks kuulda, et saaks kergem.... et poleks nii...iii paganama valus...

Enam ei taha.... ei jaksa....ei näe nagu mõtet...tahaks hoopis pea kellegi sülle panna ja haavu lakkuda....
...peksa saanu tunne on, nukker on, valus on....aga karjuda enam ei jaksa, ulguda ka ei jaksa...hääletult voolab pisaraid nii või teisiti....võitlusvaim on kadunud, kipras hinges on arusaamatus, nördimus ja ääretuna tunduv kurbus....

...ja kuhu nüüd edasi? Või miks? Keeraks enese kerra ja peidaks ära, aga kuhu ja kelle eest, iseenda ehk.... ei mängi välja.... pole kunagi mänginud... enda lolluse ja naiivsuse eest peitu ei poe võib ainult kibestuda või edasi loota või alla anda.... alla anda ja minema kõndida.....Kaabakad!

.... ei, ei taha mõelda sellele, ei taha teha järeldusi ega otsuseid... ei taha.... tahan lihtsalt ära kaduda, olla olematu nii kaua kui parem hakkab, nii kaua, kui enam ei tunne valu, ei küsi koguaeg mis mõttes?, nii kaua kui mõtlemine enam iiveldama ei aja....

Sajab, sajab vihma, ütleks ma tsiteerides klassikuid..... sajab väljas ja sees ja kokkuvõttes on kõikjal ligedalt vesine....

Destination Hel(l).... niimoodi saab kirjutada Uf-is reisija arvele, kui ta Helsinkisse hakkab sõitma, päris mitmemõtteline värk... aga eks me teemegi siin nalja ja oleme mõttelised mitmel moel, eile tuli just kiri et ettevaatust, homme 99% kuninglikke ummikuid Tallinnas ja kullerid võivad hilineda... suu väändus selle peale muigele küll..

...pole paha pole sugugi paha, kui nüüd veel suudaks kogu selle infohulga meelde jätta, et milline lennukompanii sõidab Uus-Meremaale ja kui palju on komisjon ja millised on GTAs tubade bookide annuleerimistingimused...njaa... aga kui vihma sajab on siin alpikannide ja palmide vahel telefoni vastu võtta päris meeldiv, eriti kui sa mõtled sellele et juba kahe nädala pärast saab selle eest ka palka....

...aga Raatuse ühika ette on kõnniteele suurelt kirjutatud "Oksana ja tebja ljublju"... nii ilus, romantikud pole veel välja surnud....

imestama panevad hetked..., no need kui tuleb miski või keski ja korraga on kõik meeles, kõik on justniisamuti nagu tookord... kõik on äärmiselt ehe ja kõik tunded on samad aga võimendatud aja möödumises....

see ajab juhtme kokku, lihtsalt, selles hetkes on seda kõike korraga liiga palju, need mälestused ja mälupildid, kõik on hetkega tagasi, piinlikkus, too valu, kohmetus, nukrus rõõmuga segamini... nagu vahepeal polekski kuud kuu järele mööda läinud... kui tundemöll sees nii kõikehõlmav poleks, siis vist muigaks kavalalt... kuid see hetk ei tundu muigamine välja tulevat, vanduda tahaks... kuid tead ise ka, et ei tohi ja sel sekundimurdosa kestval silmapilgul ei jõuakski..... siis surud huuled kramplikult kokku ja noogutad teadjalt ja samas äraolevalt ning kõnnid võimalikult loomulikult pooljoostes vastassuunas....

Natukese aja pärast tõmbad läbi filtri ja hõõguva tubaka sisse värsket õhku ja lased settida, hetk on möödas...... jäänud on ainult nood ammused mahasalgatud ja unustatud tunded.... ja imestus...

Siit paistavad kätte punased katuseviilud valgete korstnaraagudega... ja kirikutorn. Sinine taevas hallikas valgete pilvetupsude ja laamadega on samuti näha.... ja puude rohelised ladvad, mis päevade möödudes aina enam kollase-punase kirjudeks tõmbuvad.

Siin sees on korrapäratu telefonide helin ja uimased herilased, arvutikuvarid ja klaverid, naiselik sädin ja asjalikud mureküsimused. Leidub ka kohvitasse külmade kohvilõpmetega, päevavalguslampide valgust ja aknast sisselenduvaid hääli tänavailt.

Sees on inimesed oma töistes eludes, kes vaatavad väljast paistvaid punaseid katuseviile, tuulelippe ja korstnaraagusid ning sügises värvuvaid puid..

Sisse ei vaata väljast keegi ja see vast ongi hea!