meelehärm.... tõsine meelehärm... abitus sinna otsa, kõik kukub kuidagi eriliselt totakalt ja halvasti välja..... PAGAN!.... miks ma ei suuda olla ja miks ma ei saa aru ja miks ei lasta mind ligi........Pagan!....... tahaks, ma nii väga tahaks olla ju hea ja teha pai.....miks ei lasta olla hea ja teha pai..... miks on aetud asjad niivõrd keeruliseks..... või ajan ma nad ise keeruliseks või millest sellised arusaamatuse käärid...pagan küll

lõõgastus... hetkeks olin ma vaba, vaba, lendlemaks priiks, miski ei huvitanud, miski ei hoidnud tagasi..... kellelegi poleks öelnud ei, aga jah poleks ka lausunud....

Tulin koju mööda tuttavaid radu, teades kes ja mis on nähtud akende taga, teades, et kus põleb tuli, seal on elu, seal kus tuli on kustus, seal magatakse... teades, aga mitte huvi tundes... lonkides ja lenneldes nagu puurist pääsenud hing, vehkides aina ja naeratades ja muiates... ei mitte teistele vaid iseenda sisse iseendale, sest hetkel oli kõigest muust üks kõik... hetkel oli vaid vabadus ja klaase purustav jõud mis laseb välja lennata....

muusika kõrvus ja lennates..... hetkeks nii hea... hoolimata.... igatsemata.... rõemutsedes.... rahus.... muusikaga kõrvus... väsimusega .... teades, et homseks on vaid.....


aga mitte mõeldes sellele, sest on kõik üks kõik ja sest on rõem, on vabadus.... ja homme on on kõik muu......

üürike... või hoopis üüratu... ei teagi kohe, milline õnn siis täpselt... aga edasiviivad ikkagi nagu alati, need rõemsad hetked ja olemised, mis tavatult ja alati ootamatult oma lõpu leiavad.... hmm...

Ja ühel hetkel rohkem küsida ei ole mõtet, rohkem kinni hoida ja sundida ei ole mõtet, kui on otsus nii kindel ja mutmatu, siis olgu.... tsss... ei ühtegi sõna rohkem, lauset, võib olla mõni katke vaid kuid õige vaikne ja segane, ei saa ära rikkuda hetke :).... muidu ei jää sedagi....

Kõik on liigne hetkel... ja ma tean et jäävad alati agad ja lootused ja kuid... aga ei ole tähtsust... hetkel ses toas kus olid alles hiljuti veel naeratused ja päike põrandal... ei ole hetkel mõtet seda mõtet edasi mõelda... küll hiljem jõuab....niikahetseda kui rõõmu tunda küll kõike... praegu jõuab vaid veel kõik ähmiga talletada, kiiresti, kiiresti, et ühtegi raasu sõrmedevahelt ei pudedenaks.....kõik sinna hõbeda ja kulla kotti, vaid räps jäägu maha, aga ega teda õieti ei olegi :)

Seegi hea....

Udu....juba mitmendamat päeva järjest mähkub Tartu linn udu sisse, nagu paksu sooja salli sisse poeb ta pimedas peitu....kusagil seal on ka tal aurav tee tass ja villased sokid, ning midagi head lugeda.....

Eile läksin sukeldusin minagi udu sisse, udu lummas ja kutsus... sisse puges nukrus ja ilu ning külm ronis udust kontide vahele...
...Sireenid, vbl olid need just need samad udu kutsuvad sireenid, mis mu jõe äärde istuma viisid, aga vbl olid need maa-alused, kes maa alt udusse laulma ja kutsuma tulid... kes teab....
.... kutsuv oli see udu igaljuhul, kutsuv ja imetabaselt nukker ja vaikne ja ilus kõike ühteaaegu.... tekkis tahtmine kaasa minna, uduga udu koju... jõe peal mängis udu tuledega laternapostidelt ja pimedusega puu varjudelt ja mässis selle kõik siis minu ümber... oli tahtmine jõkke minna, uduga kaasa minna.... minna sinna kus on selle ilu ja vaikse nukruse alge....

Korraga aga tundsin meeletut hirmu, udus oli asju, seal olid laulvad hääled ja tantsivad jalad ning uduolendid, kes jõkke läksid ning mu ümbertkinni võtsid ning mu varju tantsima panid....
....need olendid ei olnud minuga samast kategooriast, ma hakkasin neid kartma, ma hirmusin puuvarjude ja lodja jäätumise ja oma varju ees.... too nukrus ja ilus vaikus... sai hetkega üüratuks üksinduseks.... seest läks tühjaks ja õõnsaks....

Proovisin udust välja joosta, aga ta oli kõikjal....piiritu üksindus ja vaikus ja udu, udu, udu.....
...Lõpuks peatusin ühe maja laterna valguses, sest see valgus paistis läbi udu ja tegi ta läbitavaks....
.....istusin laterna lähedale puujuurele maha ja nutsin, sest oli udu, sest oli vaikus, sest oli ilu, sest oli üksindus, sest oli asju, mis olid udus ja sest mina olin teisest liigist kui udu ja ei saanud tantsida puuvarjude ja valgusega jõel.... nutsin ja läksin koju, heitsin voodisse ja tõmbasin teki üle pea... tundsin kuidas keha aeglaselt taas soojaks tõmbus... ning kuidas minu sees oli udu....hommikul kui ärkasin...oli ta ikka veel seal, kogu oma ilus, nukruses, vaikuses, tühjuses ja üksinduses, tantsivate jalgade ja laulvate maa-alustega, jõejäätumise ja puuvarjudega laternavalguses....

Punased katused on täna kootud valgesse lumme, kootud on erinevaid mustreid ja kudesid... siit ülevalt alla vaadates on täitsa arusaadav, kust need kinda- ja vöökirjad kõik tulnud on.....need mustrid, need on ju kõik siin olemas :)

mõni minut tagasi tuli kapipeal seisvast leierkastist Tartu fm-i eetrist minu viimase aasta lemmiklugu, mis on minu hommikuse käimalükkajana tihe külaline... rääkides natukesest armastamisest varahommikul.....mmmm....mõnuš

Eile õhtul dušši all avastasin, et mu vasakul põlvel on potisinine lillaka varjundiga plekk, üritas meenutada selle tekkelugu....kaks päeva tagasi seda veel ei olnud, kuid ühtegi valuaistingut järgnevate päevade raamidest kah pähe ei karanud....müstika või maaagia olin lõpuks veendunud... siis aga meenus too kõrge lävega rõduuks U juures... suule väändus muie... see oli üks väga ilus ja stiilipuhas kukkumine, koos naeru ja lõkerdamise ning U abistavate kätega... ei mingit valu, ainult plekk järgi meenutuseks ja muie....

Täna tundub elu nii ilus, et teeb natuke haiget.....

.....hea vaheldus....

Ma ei ole kindel enam, mis on tõsi, mis unenägu, mis luul.... Kogu eilne õhtu on vaid üks suur kokkusulanud kängar tundeid ja tundmusi ja meeleaistinguid.... selgeid pilte on vähe, enamjaolt on ainult fragmendid, no muidugi sai ju joodud ka, selles suhtes pole väga imestada....

....hommik oli kaootiline, sest ei teadnud, mida öelda, mida mõelda, natuke kohmetu oli, sest puudus kindlus, mis oli päriselt, mis unenäos... hea oli ka, sest olid need siis unenäod või pärishetked, lähedust olid nad täis ja tunne oli sees ilus....pealegi käe sai pihku suruda ja soe oli.... ning siis mängiti kitarri, veel enne lahkumist... see ei olnud unenägu....


Päeval sain sada väikest kaarti, valged, musta kirja täis ja logo sinine... nimi oli ka peal, suurte kirja minu nimi seisis seal.. :)

mõned hommikud on teistsugused kui teised... mõned on kohe päris helged ja päikselised... tänane hommik oli päikest täis, olgugi et uneaeg oli lühike, oli ärgata hea, rahu oli eilsest jäänud hinge, tundus et hetkeks on kõik just nii nagu peab ja teises, selles suure aknaga, toas paistis päike.... paistis ja mängis põrandaparketil ... mind lasti aga istuda ja nautida, ütlema ei pidanud taas midagi.... rahulik oli... tavatult paigas ja rahulik, kuigi oli jäänud nii mõnigi lahtine ots... ei olnud vaja muretseda, ei olnud vaja arutada, sest tundus, et veel on aega....

....nii hea et on selliseid hetki...

Me peame rääkima - see on minu viimaste päeva, paari, lemmikväljend..... kahjuks on reaktsioon endiselt veel vastassuunas punuma panev.... ei tea küll miks, ei tea, lihtsalt tavaliselt kui keegi niimoodi ütleb tõuseb pikem ja tõsine arutelu ilmalava suurplaani..... ja kes neist ikka suuremat hoolib....juba siis kui endal tuleb mõte, et nüüd peab vist rääkima, tekib koheselt vasturektsiooniks tahtmine hüva nõu maha laita ja hoopis mõnele veinile päkad silma ajada...

No olgu, aga räägime siis! Räägime sellest, mida tean mina ja mida tead sina, aga mis igaksjuhuks kindluse mõttes tuleb avalikult välja öelda! Räägime sellest, mis ihu on viimased päevad äreval ja imelikuna hoidnud, räägime, tollest õhtust, sellest kirjast või sellest mis pakitseb südamel..... otse loomulikult, sellest peabki rääkima, siis saab kõik hoobilt selgemaks, illusioonid saavad viimaks ometi elimineeritud ja pärale jõuab üksühene arusaam.....

...ning siis ohkame, ohkame sügavalt ja kergentunult ehk kaa, nüüd on saabunud selgus ja väärate arusaamadega ei pea enam oma kujutlusi toitma.... ohkame, sest viimaks ometi on soovitud selgus ja vabadus, kammitsetud vabadus... aga siiski vabadus... ohkame, sest illusioonid on surnud.....

Eile jõime veini, mina ja minu mõned sõbrad.... jõime veini ja mul oli jälle hetkeks väga hea olla, ma olin ütlemata tänulik, et on mõned sõbrad....rääkisime asjadest... tühistest asjadest enamjaolt... ja hea oli et olid tühised asjad, millest rääkida... sest hinge puurimine oleks olnud liiast... natuke küll puurisime... aga ainult natukene.... igaüks iseenda omasse.... hing ei olnud alasti ja see oli lohutav....valu polnud avalik... ja nii oli hea...
Kui vein sai otsa oli natukene veiniselt veider.... mõned läksid ära ja mõni jäi... ja käitumine polnud enam adekvaatne....Poleks vist pidanud, mõtlesin Hommikul natuke... ja siis enam ei mõelnud....tuli kiri ja tundus... et saadi aru....tundus, et ei mõistetud hukka....tundus...et praegu rohkem sõnu pole vaja....vbl kunagi hiljem...vbl räägime...hea on et nii on...

Destruktsioon...."tra ma ei või" tunne.... noh ehk siis täispakett.....

Issand kui hea meelega ma oleks ommikul oma toa segi peksnud ja huilanud.... ..... Lammutada.... lihtsalt, et tunda rõõmu lõhkumisest, et kuidagi kompenseerida või unustada, toda sisemist katki olekut ja samalajal teha kõik ümber samasuguseks..... viha....raev...sihitu....kõikehõlmav....

.... sees iiveldas juba peas keerlevatest mõtetest ja öistest unedest...vastik ja räpane tunne ja lisaks selline abitus ja viha..... pagan...pagan....pagan.... miks-miks-miks.......

Njah...piirdusin üle elamu üürgava pungi suitsu kimumisega karges õhus rõdul....

Vaene S ja tema armas tüdruk teises toas.... aga kahjuks ei läinud nad mulle tol hetkel sugugi korda....pealegi kepp pungi taustal ei ole sugugi nii halb väljavaade.......

Karjuda tahtsin....täiesti kõrist ja valimata....et oleks kuulda, et saaks kergem.... et poleks nii...iii paganama valus...

Enam ei taha.... ei jaksa....ei näe nagu mõtet...tahaks hoopis pea kellegi sülle panna ja haavu lakkuda....
...peksa saanu tunne on, nukker on, valus on....aga karjuda enam ei jaksa, ulguda ka ei jaksa...hääletult voolab pisaraid nii või teisiti....võitlusvaim on kadunud, kipras hinges on arusaamatus, nördimus ja ääretuna tunduv kurbus....

...ja kuhu nüüd edasi? Või miks? Keeraks enese kerra ja peidaks ära, aga kuhu ja kelle eest, iseenda ehk.... ei mängi välja.... pole kunagi mänginud... enda lolluse ja naiivsuse eest peitu ei poe võib ainult kibestuda või edasi loota või alla anda.... alla anda ja minema kõndida.....Kaabakad!

.... ei, ei taha mõelda sellele, ei taha teha järeldusi ega otsuseid... ei taha.... tahan lihtsalt ära kaduda, olla olematu nii kaua kui parem hakkab, nii kaua, kui enam ei tunne valu, ei küsi koguaeg mis mõttes?, nii kaua kui mõtlemine enam iiveldama ei aja....

Sajab, sajab vihma, ütleks ma tsiteerides klassikuid..... sajab väljas ja sees ja kokkuvõttes on kõikjal ligedalt vesine....

Destination Hel(l).... niimoodi saab kirjutada Uf-is reisija arvele, kui ta Helsinkisse hakkab sõitma, päris mitmemõtteline värk... aga eks me teemegi siin nalja ja oleme mõttelised mitmel moel, eile tuli just kiri et ettevaatust, homme 99% kuninglikke ummikuid Tallinnas ja kullerid võivad hilineda... suu väändus selle peale muigele küll..

...pole paha pole sugugi paha, kui nüüd veel suudaks kogu selle infohulga meelde jätta, et milline lennukompanii sõidab Uus-Meremaale ja kui palju on komisjon ja millised on GTAs tubade bookide annuleerimistingimused...njaa... aga kui vihma sajab on siin alpikannide ja palmide vahel telefoni vastu võtta päris meeldiv, eriti kui sa mõtled sellele et juba kahe nädala pärast saab selle eest ka palka....

...aga Raatuse ühika ette on kõnniteele suurelt kirjutatud "Oksana ja tebja ljublju"... nii ilus, romantikud pole veel välja surnud....

imestama panevad hetked..., no need kui tuleb miski või keski ja korraga on kõik meeles, kõik on justniisamuti nagu tookord... kõik on äärmiselt ehe ja kõik tunded on samad aga võimendatud aja möödumises....

see ajab juhtme kokku, lihtsalt, selles hetkes on seda kõike korraga liiga palju, need mälestused ja mälupildid, kõik on hetkega tagasi, piinlikkus, too valu, kohmetus, nukrus rõõmuga segamini... nagu vahepeal polekski kuud kuu järele mööda läinud... kui tundemöll sees nii kõikehõlmav poleks, siis vist muigaks kavalalt... kuid see hetk ei tundu muigamine välja tulevat, vanduda tahaks... kuid tead ise ka, et ei tohi ja sel sekundimurdosa kestval silmapilgul ei jõuakski..... siis surud huuled kramplikult kokku ja noogutad teadjalt ja samas äraolevalt ning kõnnid võimalikult loomulikult pooljoostes vastassuunas....

Natukese aja pärast tõmbad läbi filtri ja hõõguva tubaka sisse värsket õhku ja lased settida, hetk on möödas...... jäänud on ainult nood ammused mahasalgatud ja unustatud tunded.... ja imestus...

Siit paistavad kätte punased katuseviilud valgete korstnaraagudega... ja kirikutorn. Sinine taevas hallikas valgete pilvetupsude ja laamadega on samuti näha.... ja puude rohelised ladvad, mis päevade möödudes aina enam kollase-punase kirjudeks tõmbuvad.

Siin sees on korrapäratu telefonide helin ja uimased herilased, arvutikuvarid ja klaverid, naiselik sädin ja asjalikud mureküsimused. Leidub ka kohvitasse külmade kohvilõpmetega, päevavalguslampide valgust ja aknast sisselenduvaid hääli tänavailt.

Sees on inimesed oma töistes eludes, kes vaatavad väljast paistvaid punaseid katuseviile, tuulelippe ja korstnaraagusid ning sügises värvuvaid puid..

Sisse ei vaata väljast keegi ja see vast ongi hea!

Mulle meeldib naeratada... naeratada annab päris mitut moodi... sügiseti saab käia maha vaadates ringi, niimoodi lõnkuvalt, uutes tennarites, mis on läbiligunenud ja siis lõnkuda läbi lehehunnikute... vaikselt tõmbub siis üks suunurk ülespoole ja muie veab end näole... silmad löövad särama ja puna tõuseb palgele... pärast mööda tühja tänavat edasi lõnkudes saab muigest naeratus ja samm muutub häbematult kepsakaks...

Vahel kakaod juues, saab aga magusat jooki alla neelates suruda huuled kokku meelaks mmmmmm....ks ja siis naeratada läbi selle mmm.... ja kakao maitse... sest nii hea on olla...

Päris omaette naeratus on see naeratus, mis tuleb huulile ja hinge, kui kuuled toredaid asju... kuidas kellelgi läheb hästi ja kuidas kusagil on tore.... siis tuleb naeratus kõigepealt sisse koos kujutlusega, sellest kui hea on hea ja siis juba naeratadki.... avalalt ja oma kujutlusele mõeldes ja seda edasi arendades...

Naeratuse toob näole ka kui märkad et ümber on ilus ja siis kui sisse tuleb millestki rahu, selline kõike haarav rõõmus rahu..... njaaa... naeratada mulle meeldib... see teeb ilusaks!

Ükspäev tuli meelde teismelise aeg, kui oli 16-17 aastat turjal ja hinges tärkas meeletu igatsus-ootus saada suureks. Ootus, et kui oled suur, tuleb keegi ja on suur lõppematu armastus, et tuleb miski teadmine ja on selgus, et pole muud teha kui võtta jalad kõhualt ja elada, elada oma elu vinge lõpuni...

Nüüd, mitmed aastad hiljem on juba üsna selge, et kõik ei olegi nii lihtne, ent hinge ärevana hoidev igatsuski pole kuhugi kadunud, ikka tahaks kõike võitvat selgust ja armastust, silmaklappe, mis laseks näha vaid ühte teed ja võimalust... ja teeks elu elamise lihtsaks... tahaks endiselt, et oleks teadmine, kuhu tuleb minna ja mida tuleb teha ja kes on too õige, keda usaldada ja armastada....

..... nukralt naljakas on et nende aastatega pole midagi muud muutunud peale selle, et ma pole enam teismeline... ei, võibolla siiski on! Ma olen märgatavalt voolujoonelisem, noid nurki, mis ütlesid vahel nii kindlalt must või valge või tahtsid kindlalt vaid parimat ja ootustele vastavamat, noid nurki on elu maha viilinud... nüüd sobib sageli ka see, mis on enam-vähem ja vahel peale pikka vaatamist võib mustast hallgi saada ja tõde pole enam... on vaid erinevad vaatekohad ja kontekstid ja dikursused ja ideoloogia ja...hedonism

Too voolujoonelisus annab võimaluse eluga kaasa minna, endast mööda voolata lasta ja vähem murduda... aga elukvaliteet? Ma tõesti ei oska öelda, sest võrdlemiseks võimalust justkui pole, mälu on lühike, ja eneseõigustusmehhanism töötab perfektselt...
...nurgelise vaiguna oli kindlasti iselooma rohkem, selg oli sirgem, aga nurgetu vaiguna on pea kuidagi raskem ja teatav teadmine paneb muigama, nagu saaks elust paremini aru, nagu oleks elukogemust.... nagu oleks ajaga nurkade asemele, sisse soppe tekkinud....

Kuid miks siis ikka toosama igatsus selguse ja näilisegi tasakaalu järgi... miks on eksinu tunne ja pingsalt silmapiiril viitasid otsib pilk ja murekurd laubal kulmude vahel.... Miks see kõik, kui on teadmine, et ega suuremat vahet pole, kas viidad on või ei ole, juhuslikult ekseldes on ikka alati suurem võimalus auku kukkuda, kus võimalik end hästipaigutatud puzzletükina tunda... Lihtsalt tüütuse mõttes?

kiire on! Koguaeg on kiire, tuleb teha, tuleb teha palju palju asju, tuleb olla, olla siin ja siis seal ja siis kusagil mujal ja siis tuleb oodata, valmis olles taas jooksma, pileteid müüma või kontrollima, plakateid riputama, aitama, vihmas, päikeses, tuules...

Hea on olla vajalik. Hea on olla kiires. Vähemalt senikaua kui jaksab, senikaua, kui see aitab mitte mõelda ja samas jätab aega mõelda, senikaua kui keegi liiga ei tee, senikaua kuni on hea.

Kiires kiirelt ja intensiivselt kultuuri ammutada võib ka, aga see väsitab, aga on hea, ainult et kiirelt tuleb teha ja intesiivselt.
Kultuuri konsentratsioon on tõusnud laeni ja samas on liiga kiire, et seda nautida, või nautida saab, aga ainult väga ruttu ja see on väsitav. Kultuuri on korraga liiga palju. Imestusväärne, harva on kultuuri liiga palju... aga vbl on lihtsalt aega liiga vähe ja kultuuri piisavalt, ei tea, ei ole aega mõelda, kiire on!

Tegelikult on õhus tunda sügist... sügist on kuulda rohutirtsude õhtustes saagimistes, see pole too vali oksasaagimine rütmiline ja poognaga nagu Horvaatia puudelatvadelt kostis, vaid selline vaikust rikkuv ja mahlakalt sügiseste ploomide maitse moodi märkiv salapärane pirin...
sügist on õitsevates floksides ja aina sumedamaks ja sumedamaks tõmbuvates öödes... tasahilju on märgata sügise hiilivaid samme looduse värvides ning hommikustes tuultes on ta juba samuti....

Sügis ongi selline hiiliv aastaaeg, mis tuleb ja tuleb, õige vaikselt, natukesehaaval igalepoole...
tunned natuke õhus ja näed pisut värvides...
Kuni korraga, ootamatult üllatades, on ta kohal....
ta on tolles vihmas, tolles mis on külm ja mis enam ei kasvata, vaid peseb puhtaks ja lammutab,
mis ei jäta õhku enda järel värskeks, vaid muudab kõik niiskeks ja natukene rõskeks...
kui too vihm juba tuleb, on viimane aeg suvega hüvasti jätta,
käia oma viimased suvised käigud või pakkida asjad ja temaga kaasa minna...

Mina ei lähe seekord suvega kaasa... ma pakin viimase hoopis kohvrisse ja panen kuhugi kindlasse kohta...
ahju otsa või kapi taha...
ning astun sügises edasi, mine tea, mis juhtuma hakkab...

Omamoodi on väga raskel suvel minna lasta, ilmatuma kahju on...
... aga vist peab, seekord vähemalt...
... või eks näis kuis läeb...

Praegu on veel ju suvi, isegi siis kui tegelikult õhus juba sügist on, ei ole veel vihma
..võib veel nautida...naudiskleda... naudelda