Talle, kes ta teab, et oodatakse ja tullakse vastu

"Vabandage, noorhärra, kas te ootate kedagi?" küsis kollakaskuldsete lokkidega tüdruk. "Jah, mulle lubati siia rongi saabumise ajaks vastu tulla. Kus sa teadsid?" "Sul on nii ootavalt otsiv nägu peas. Noh ma loodan, et ta tuleb pea, see sinu vastutulija. Siin on õhtuti peaaegu võimatu liigelda, sest ühitransport käib nii kehvasti... kindlasti ta hilineb selle tõttu. Kui tohib, siis ma ootaks siin koos sinuga? Seal teisel pool on mingisugused kahtlased tüübid, ajavad külmajudinad peale." "Jah, muidugi. Tule istu." Tüdruk tuli lähemale ja istuski poisi kõrvale, pilk ekslemas perroonil seisvate inimeste, kaugemal paistva jalakäijate silla ning vagunite vahel. "Kas sa otsid kedagi?" küsis poiss pärast hetke vaikuses. "Jahh. Ma pidin ühele siia vastu tulema, aga ma unustasin ära millised rongiga ta tuleb. Ma mäletan vaid seda, et ta pidi tulema täna kesköö paiku või natuke enne seda. Või oli jutt keskpäevast. Oi, ma olen viimasel ajal nii hajameelne, ei ikka keskööst oli jutt... noh igaljuhul siin teda veel pole. Nii et ju ta veel tuleb."
Tüdruk tõmbas oma jaki hõlmad koomale ja bareti sügavamale pähe. Nihkus siis poisile lähemale ja lõi pea kuklasse. "Külmaks kisub," pomises ta. Järgmisel hetkel sirutas ta käe taeva poole ning osutas kaugele silmapiiri kohale taevasse ja hüüatas peaaegu vaevukuuldavalt:"Vaata, kui ilus on kuu!" Poiss, kes oli silmitsenud tüdruku paljaid sääri ja sandaalidest paistvaid triibulis varvassokke ja mõelnud miks neiu keset lund niimoodi ringi käib, vaatas tüdruku näidatud suunas. Ja, oli tõesti ilus kuu, kollane ja kuldne ühteaaegu, ja raudteerööpad mis kaugusesse kulgesid peegeldasid tema sära. Ja tüdruku juuksedki peegeldasid seda sära, või peegeldas kuu hoopis nende sära, sellest polnudki aru saada.
Poiss tundis kuidas neiu veel rohkem tema poole liikus. Ta oli peaagu poisil süles juba. Oli tunda, kuidas ta õhkas sooja ja lõhnas päikesepaiste ja õunaõiete järgi. Poiss ei julgenud liigutada, ta hingas vaid väga sügavalt korra ja heitis vargsi pilgu üle tüdruku õla ega ometi too, kes vastu pidi tulema, veel tulemas pole.
Tütarlaps oli mõttesse süüvinud, ta pilk eksles endiselt perrooni ja taksopeatuse, ning jalakäijate silla vahet. Ta oli kellelegi vastu tulnud, kuid ta ei mäletanud millise rongiga viimane pidi tulema ning praeguseks ei suutnud ta enam meenutada, kellele ta oli vastu tulnud....Ometi ta teadis kindlalt, et kedagi ta ootas ja see ei olnud siin kõik uni. Ei, ei olnud ju, ta tundis külma ja ta tundis toda sõbralikuna tundunud võõrast poiss oma vastas ja sõõrmeis tema unist veidi väsinud kuid rahulikku hingust, ei see ei saanud olla uni.
"Tule, lähme jaamahoonesse. Mul on nii külm, et ma ei tunne enam oma varbaid," vuristas tüdruk püsti tõustes. "Mis, kuhu?" ärkas poiss kui unest. "Tule, lähme!" sõnas tüdruk poisil käest haarates ja teda enda järel jaamahoone poole vedades. Hoone oli peaaegu tühi ja seal oli soe. Tüdruk jäi seisma üsna ukse lähedale piletiautomaadi ja linnakaardi vahele, kust oli hea vaade perroonile jalakäijate sillale ja taksopeatusele. "Jääme siia, siit on näha, kui nad tulevad" sõnas ta ja raputas poisi kätt. Just siis saabus rong. Vedur ja kuus vagunit, millest kolm kahekordsed ja ühes restoran. Inimesi tuli maha ja läks peale ning rong sõitis edasi pimedusse.
Tüdruk jälgis pingsalt mahatulijaid, ei mitte ühtegi tuttavat nägu, pagan küll, pidin ma unustama kellele vastu tulin. Ta heitis pilgu tabloole piletimüügi kassade kohal, varsti pidi tulema veel üks rong, sel ööl viimane.
Poiss nõjatus vastu piletiautomaati ja vaatles tüdrukut ja lootis et vastutulija hilineb veel õige pisut. See väike olevus oli oma käe ta kätte unustanud. See oli sile ja pehme ning õhkas sooja. Noormees oleks tahtnud seda huultega puudutada. Ta oleks tahtnud teha enamgi, suruda selle tüdruku oma vastu, oleks ta tahtnud, ja suudelda oleks ta tahtnud, ent ta seisis edasi õige vaikselt ning ahmis sisse toda imepärast olevust kartes, et viimane haihtub varsti.
Neiu heitis pilgu tabloolt taas perroonile ja rööbastele, mis kuu poole looklesid. Kuu oli nii suur ja kauge ja kollane. Tüdruk tahtis pigistada käe rusikasse, tundis siis aga toda teist kätt, see oli paras kämmal, selline karge ja tugev. Vilksamisi poisile heidetud pilk tunnistas, et poiss oli tõesti tugev ja pikk, eks tüdruk sellepärast temaga jutt tegigi, et temaga paistis julgem oodata siin pimedas. Poisil olid sakris pruunid juuksed ja säravad silmad ning praegu hingas ta sügavalt. Tüdruk tundis oma kaelal ta hingeõhku, see oli jahutav, ent ta kooris siiski jaki seljast ja bareti peast, sest korraga oli kuidagi palav.
Poiss toetas pea vastu automaadi külma metallseina ja sulges silmad. Ta tundis, kuidas kuum laine tast üle voolas, seda kõike oli liiga palju. Ta silme eest jooksis türuku lillelise pluusi alt paistnud kumer rind ja ninna tugis toda joovastavat õunaõite, sirelite ja maikellukeste segust päikesest sooja naha lõhna. Poiss avas suletud silmil jopeluku ja tundis kuidas ta pea läheb segamini. Ta tahtis.. ta tahtis... ta ju tahtis....
Järgmisel hetkel ei suutnud ta enam midagi tahta... ta tundis kuidas külm judin jooksis üle selja. Ta ei julgenud enam mõeldagi, võibolla oleks ta muidu mõne tüdruku südametukse, mida ta oma rinnavastas tundis, lasknud minema lipsata.
Tüdruk oli tänu kohmakale suure reisikohvriga härrale, kes perroonile jooksis, taskaalu kaotanud ja poisle sülle pudenenud.Ta oli segaduses, too härra oli teda kohvriga riivanud ja nüüd oli ta siin, selle võõra sõbraliku poisi kaisutuses. Ta tundis kuidas ta keha kuumas, siin oli nii turvaline ja hea olla. Ta hingas sügavalt sisse poisist õhkuvat, see oli une ja värskuse lõhn, see oli erutav ja karge. See oli nagu...... nagu too, kellele tüdruk täna vastu oli tulnud... see oli nagu talv.
Poiss surus tüdrukut aina rohkem oma vastu, ta tundis kuidas ta täitus tüdrukust hõõguva soojaga, ja kuidas temagi hõõguma hakkas Ta oleks tahtnud tüdruku enda sisse suruda, et saada ta endale algusest lõpuni, et uppuda ta sisse. Ta pead pööritas ja ta tahtis ära, kuhugi kus ta saab selle tüdruku võtta, kus ta saab ülessulada selles meeletus õhkavas päikeselõhnas ja soojas.
Poiss haaras tüdruku sülle ja lahkus jaamahoonest, ära noolivate pilkude alt, ära ooteruumi ootuste juurest, ära silmapiiri poole..... ära taamal paistvate kaubavagunite taha.

Ammu pole kirjutanud... oma kuujagu vististi... pole olnud aega, pole olnud tahtmist ja julgust ja sõnu pole ka leidunud... või pole lihtsalt piisavalt igav olnud... kes teab...
Kas nüüd on piisavalt kõike, ei tea... aga ikkagi kirjutan...

sest kevade igatsus on absoluutselt kõikehõlmavaks muutunud, ma ei taha seda krdi külma ja libedat jääd ja suusatajaid ja uiske ja kelke ja auravat hingeõhku ka ei taha ja graniidipuru tänavatel ning lumekriuksumine tärklise kombel saapataldade all koos saabaste endiga on muutunud väljakannatamatult tülgastavaks... Tra, kaua ma võib?? On juba peaaegu märtsikuu keskpaik aga siin jumalast mahajäetud paigas, kus muusika areng 90nendate keskpaigas välja suri, on päeval heal juhul kraad soojem kui -10 ja õhtul kisub õhk ikka alla 25 miinuskraadi ja näpistab õhtul jalutades põsest krabinal tükke küljest...uhh ma olen tüdinud...

ja ma tabasin täna äkitselt, et viimati tundsin ma ennast nii nagu praegu, siis kui ma lapsepõlves pärast silmaoperatsiooni haiglas istusin. Just samamoodi igatsen ma siit ära, justsamamoodi nutan ma lohutamatult õhtuti, justsamamoodi tunnen ma ennast mahajäetud ja üksikuna, justsamamoodi tunnen ma ennast vangistatuna... ainuke vahe on selles, et siia tulin ma ise omal vabal tahtel, mul on vaba voli tulla ja minna... aga samas ikkagi vangla. Miks ma siit ära ei lähe?? Sest ma ise olen selle endale kaela toonud ja pean oma rumalate otsuste vilju ka ise sööma? Sest ma loodan et asi paraneb ja suures plaanis on sellest kõigest mulle kasu nö suurema kasu nimel kannatamine? Sest ma ei ole valmis alla andma? .... Ma arvan et kõike eelmainitut natuke ja lisaks veel sellepärast, et ma tunnen, et puudub koht kuhu minna.. puudub neutraalne varjupaik, puudub turvatunne... pole kodu... On üks koht, kus ma tunnen end hästi ja kuhu ma tahan minna ja ma tean, et mind võetaks seal ka vastu, vbl mitte alati tingimusteta, aga kui vaja on siis ma ära ei aetaks, kutsutaks sisse ja tehtaks kalli ja antaks paik kus magada. Seal on turvapaik ja seal on kõige kodum kodu..... kuid mitte muretu ja mitte neutraalne.. ka seal tuleb olla valvel ja ettevaatlik.... et mitte haiget teha ja, et mitte haiget saada.... ja nii ma olengi siin, sest paradoksaalsel, siin vanglas olen ma omamoodi kõige rohkem vaba... see on ainus mis on oma ja mida keegi enne mai lõppu minult ära ei saa võtta... ainus koht, kust ma võin kõik haigettegijad välja visata ja kuhu ma saan seniajani tagasitulla....

Ma ootan et tuleks kevad ja suvi... siis oln küll ilma sellest omast siin, kuid ma saan tagasi oma lahkumisvabaduse... siis ma saan minna kuidas tahan, siis on kodu seal, kus ma parasjagu olen ja oma koti maha panen ja miski ei takista mind lahkumast... vähemalt sügiseni on siis vabadus ja võimalus olla.... muretu... kohustest prii... iseenda peremees........... Nipernaadi

uisud... ostsin endale uisud.... sest kui kevade igatsus hakkab hinge piinama nii meeletul kombel, et elada on raske, siis tuleb jäänud talvest viimast võtta ning talverõõme nautida... ja uisutamine on selleks üsna hea moodus... eriti veel sellisel maal nagu seda on Soome, sest Soome riik on kaval nagu kapsauss, pannes hulga raha soprdirajatiste alla ja otsides üha uusi võimalusi kuidas parandada sportimise võimalusi... sest kui sportimiseks võimalusi leidub, siis võib alati öelda, et meie oleme ülekaaluliste heaks ja rahva rasvumise vastu kõik teinud ning südamerahuga räpstoidu söömist siis edasi propageerida... ei noh mulle sobib, sest uisud polnud kallid ja uisuplatse peaaegu jalaga segada, ning räpstoidu ostmiseks niikuinii raha ei ole... söön aga eestist kaasa tassitud tatart ja pastat rohelise pestoga ning tervis tuleb mis mühiseb....

....Lisaks mulle meeldib uisutada, tekib selline vaba ja kergeliuglev tunne, või noh nii vaba kui ühel 20X30 meetrit platsil ringitiirutades tulla saab ja värske õhk kosutab kopse ja hinge.... ning õhtuks on kehas tunne, et midagi on tehtud... nii et miks mitte... Täna leidsin veel jäähoki litri ja pepuka kah uisuplatsi pervelt... tarisin kohe koju, lõpuks võidab ju ikkagi see, kellel on kõige rohkem asju...

Ja nii ma elangi... kuigi hing ihkab kevadet ja jalad kergeid tenniseid ja õlad nahktagi... ei taha, seda külma ja raskeid mantleid, tahan päikest ja hiirekõrvul kaskesid ja linde kes laulaksid soojast, mitte selleks et sooja saada... ja tahan seda head kevade lõhna ning ojavulinat... ning muidugi inimeste päikesest rõõmsaid nägusid ja tekkivaid tedretähne... ainuke mida ei taha on need armunud paarid, kes just kevadeti, mil veed jooksma saavad tänavaile kudrutama tulevad.. või noh natuke tahan neid ka, aga ainult natuke, sest kadeduseuss rikub muidu kõik ilusa... jah armuda tahaks ka ja tahaks, et hing saaks terveks ning süda ka, sest siis oleks mida jälle pimesi kellelegi ära kinkida...jahh kevadet tahaks küll...

.. aga omme lähen jälle uisutama, sest kevadeni on veel ju aega, ma arvan et nii kuukene küll saan uiske aseainena kasutada, kui vaid konte ei murra...

tunnen ennast nagu katkine nukk... jahh just nukk, sest nii vaid võib, seda mis toimunud on ebatõeliseks, mänguks pidada. Seest on õõnes ja kuigi käed enam ei värise ja pisarate kontrollimisega saan hakkama, ei suuda ma siiski mõelda, lihtsam on olla nukk, kes ei oskagi mõelda.

Ma kardan, kardan kõike ja kardan kõike haaravalt..... seda kõike oli liiga palju, ühe nädala kohta lihtsalt liiga palju, liiga palju valu, liiga palju hävitamist.

Ma ei saa aru, miks seda vaja oli ja ma ei tea kuhu ja kuidas edasi minna, sest tagasi ei taha ma enam minna.... ja nii ma siin olen, võimalikult rõõmsameelne, võimalikult normaalne, võimalikult üle... ise kükitades ja lootes saada mannatera suuruseks, leida turvaline paik endale, mis ei ole katki.... ma ühte sellist paika tean, aga ka see kipub sõrmedevahelt laiali pudenema.... olen liiga kohmakas!

Ma tahaks olla mustkunstnik ja osata teha neist tervaservaga kildudest tagasi ilusad särvad tervikud. Ja unustada tahaks ka.... tahaks ollagi too nukk, sest tema ei mäleta ja tema ei pea edasi tegutsema ja olema, tema on ainult kann...

Ilus... homme samal ajal olen juba taas eesti vetes ja tallinn paistab.... teadmine sellest paitab mu hingekeeli pannes nad käginal helisema.... ei tea kui hea see kõik mu kõrvadele on, aga muidu on ilus ikka....

Sest kodu see ei ole tare, millel aken uks, ilma kodu tundeta me jääme kodutuks!

Täna tabasin ma end taas akadeemiliste kalduvustega mõtetelt, ei saa üle ega ümber, seminari ja bakatöö ronivad omaalgatuslikult ja usinalt pähe... Ma arvan et ma olen akadeemilistel teemadel siin olles rohkem mõelnud, kui eelmise semestri jooksul kokku... kummaline ja samas nii hea. Hea on tunda et on võimalik mõelda ka akadeemilisel lainel taas.. väga hea. Ma kardsin juba vahepeal, et ma olen lihtsalt valesse kohta sattunud ja ülikool ning seal kultiveeritav mõtlemine ning diskursus pole minu jaoks võimalikki..

Jaa huvitav... kogu see võõrmaa koolis käimine on huvitav, ma olen üsna rõõmus et ma siin olen, kuigi vahel tahab labiilne loomus silmad peast võtta ja teeb elamise kaunis raskeks, sellegi poolest on siiski huvitav... näha teistsugust vaadet ammuteada asjadele... teistsugust lähenemist ja kuulda justkui selgeks õpitud mõsitetele hoopis harjumatuid seletusi...

Olgugi, et olete siin nii lähedal, olete ikkagi teised, sinatate kõiki ja räägite vokaalharmooniliselt... kuid minugi poolest, laske aga käia, ongi huvitavam!

rohkem kui midagi saan ma siin eemal olles tuttavaks iseendaga...veel tuttavamaks on muidugi raske saada, aga mul on tunne, et ma olen sellega toime tulemas.... ma üllatan end iga päev... üllatan ennast ja ka teisi, kes on seal kaugel... neid kes on kodus!

Mu labiilne meelelaad on uuest oluümbrusest hoogu juurde saanud... ma suudan olla veel intensiivsemalt kurb ja veelrohkem kordi päeva jooksul rõõmus, kui varem... ja see kõik ajab segadusse ja nii meeletult lihtne on saada ühtäkki nii ahastamaajavalt trööstitult üksikuks, kui lihtsalt tuleb peal too hinge mattev, seda suisa füüsiliselt, igatsus, kõige koduse järgi... tartu järgi, kursakaaslaste järgi, andrese järgi, kohukeste järgi, suvise muhu järgi...... lihtsalt igatsed ja oled kurb, olles viisminutit varem olnud marukärevahvalt vaimustatud jäälilledest, mis on aknal.... kummaline ja siis vahel ma tahaks lihtsalt jonnida, sest hari on kadunud ja tuba on sassis ja kõik on valesti ja mitte midagi ei saagi kunagi õigesti olema.... Ma loodan, et need, kellega ma neil kurbuse hetkil ja jonnitujus kontakteerun, et nad peavad vastu... sest nemad tegelikult ei ole ju milleski süüdi ja tegelikult ei ole asi nii hull... tegelikul olen ma juba natuke harjunud ja kogu selle igatsuse kõrvel käin ma ju ikkagi koolis ja üle pika-pika aja tegelen taas tõesti suht intensiivselt õppetööga ja käin palju jalutamas ja tunnen natuke et elan natuke rohkem kui varem... lihtsalt mitte sugugi pole harjunud elama, ilma nendeta, kes teevad elamise nii palju kergemaks ja trööstivad olemist... aitäh teile kõigile siinkohal kummardus kallistus, pai ja kniks....võtaks teid ka ühes taskusuuruses komplektis endaga kaasa! Kuigi te tegelikult oletegi siin....

Jah ja peale kõige muu ma ikka veel ei maga... ma arvan et ka too unetusel on käpp sees mu labiilsuse oreliviledes.... krt, paha siga mitu viga....

Mutta-mutta hyvät ystävät, hakkab saabuma aeg millal peaks saabuma pannkoogi brigaad!!!

Nii et knik, lilled , kummardus ja lehvitus õhusuudlustega

Veel saatmata meil

Tead, ma vihkan kollaseid roose... eriti kevadeti, nad tunduvad mulle iseäranis võltsid eriti sel ajal. Kevadeti võiks kinkida nartsisse ja sinililli ja piibelehti või tulpe... nagu tol punapäisel tüdrukul, kes vahel sinu juures käib, kombeks on... mulle tundub et ta toob alati tulpe..isegi kui ta päris tulpe ei leia, siis ostab ta neid puust dekoratiiv tulpe või joonistab või voldib kuidagi ikka midagi tulbisarnast kingiks... kummaline iseenesest... aga mulle meeldib... niin need tulbid kui ka too tüdruk ja tema punane juus.

Aga tegelikult ei tahtnud ma üldse lilledest rääkida, lihtsalt mulle toodi täna jälle kollaseid roose ja see lihtsalt vihastas... juba kolmas kord selle nädala jooksul. Mulle hakkab see "kollaste rooside" sotsiaalne eksperiment juba tõsiselt närvidele käima. Aga kui see nüüd hetkeks tähelepanuta jätta, siis ma tahtsin rääkida neist luuletustest, mis mu trepikoja seintele on kirjutatud. Ma olen nimelt juba mitu õhtut järjest selle trepikojale kõige lähemal seisva tänavalaterna valgel neid seal lugenud... ja mulle on nad meeldima hakanud.. Falloslikud illustratsioonid muidugi natuke häirivad keskendumist, aga kui need välja jätta, siis luuletustel pole viga midagi... Sellised värsked ja mõjusad. Nt: Fuck you!/Fuck the world!/Ärge visake konid tänavale! või siis see: Kaua Võib?/Mine munni/666 killer. Need on ju peaaegu haikud... ja ma arvan et tänapäeva kirjandusmaastikul igati sobiv materjal, et anda välja luulekogu! Nt selline õhuke 40 lk... kirjutas kiirelt projekti saaks rahad taha ja võikski pihta hakata... Sina võiksid seintelt maha joonistada need illustratsioonid ja siis võiks sinu järgmise näituse avamine olla ka ühtlasi nt raamatuesitlusevent..

Noh igaljuhul mõtle ja anna mulle lähiajal teada, mis arvad sellest mõttest...
Minuarust tuleks kiirelt tegutseda ja projektirattad käima panna... Mina oleks valmis alustama niipea kui see sots.eksperimendi tulemused on avaldatud...

Muidu aga, armastan sind nagu ikka.... kuud ja päikest kokku!

sinu

PS: Kas poest on miski vaja?

Silmad jooksevad vett ja kipitavad...ja kas sa näed imet ei olegi psyhhosomaatiline allergia vaid lihtsalt ekraanivaatamise üleküllus ja väsimus.... Unetusega pole mul ammu probleeme olnud, nii et võiks arvata et oligi juba aeg, aga ma ei ole kuidagi selle vaatevinkliga nõus...

Rõve on ärgata tund enne varahommikut mil peaks helisem äratusdebiil.... ei ole seda unest tõmbumise tunnet ei rõõmu hommiku üle ega tahtmist kell kinni lüüa... vastupidi viimase tungivalt nõudlikust pirinast ja nihverdustest laual on saanud pigem sõbrad ja kamraadid...viimaks ometi on vajalik voodist tõusta....
Andres soovitas ohtralt viina juua, et küll siis tuleb uni ka... mõte kuldaväärt, ent siin ebakindluse kantsis, kus alkohind on lihtsalt häbitult lakke aetud, pole see juba rahaliste ressursside nappusest tingituna võimalikki....

Yees... igal õhtul lasub samas lootus, et äkki tänane öö tuleb parem... ehk jätkub und ja jäävad ära need ängistavad ja erootilise ala- ja ülatooniga poolärkvelikud unede vaatemängud...

See on nagu soovimatu kaabel tv, palun keerake need kanalid kinni ja laske mul välja magada

Mis on, sinu, masterplaan? Nii küsis täna arvutiekraanilt anari msn-nimi... Ja mina avastasin õudusga et mul ei olegi eelmainitut....Mul on palju plaane suuri ja väikeseid....olla äraütlemata tubli... kasvada imeliselt intelligentseks.... jätta maha lollused ja elada maha iseäranis kift elu....aga ainuke probleem nende minu nn plaanidega on see, et puudub strateegia ja tegevuskava... ehk siis on olemas ainult lõppeesmärk!! Nii et mingist masterplaanist rääkida ei saa.... kahjuks vist... Ma osati tahaks, et mul oleks vahel mingi plaan, mida järgida! Kuigi mulle on alati mulje jäänud, et kõik tegevuskavaga plaanid, mis ma välja suudan haududa lõppevad läbikukkumisega. Miski ei lähe nii nagu ma tahaks, kõik läheb suisa vastupidi. Ma ei saa aru, kas asi on minus? Ma tavaliselt kipun seda ajama halva tähtede seisu või mõne teise asjaosalise või delfi oraakli kaela. Aga viimastel aegadel olen mõtlema hakanud et vbl tõesti... ei ole mus lihtsalt ainest, et teha plaane... kõige masterplani sarnasem asi mu elus on mu maailmapilt.....kuid viimsel ajal on too lagunema kippunud, kuid see on ainus mis mul on.... Aga mis juhtub siis kui ta ära laguneb...kuidas siis elada?

Raske on olla kaugel...kerge on jääda kaugeks!

Oranžid kardinad.... ma ei tea mitu korde ma seda sõnapaari juba täna kirjutanud olen, noh rohkem kui korda viis igaljuhul... Ostsin ja panin oma mustade raamidega pakettakendele täna ette apelsiniveresed kardinad.. Kohe sai tuba kirkam ja mitte ei saanud vaitki olla ja kõikidele, kes vähegi viitsis kuulata tuli kekata, missuguse suure teoga mina siin hakkama sai..
Aga homme on esimene koolpäev, akadeemiline inglisekeelne kommunikatsioon nõrgale kesktasemele ja kirjandusteaduse alustalad on tunniplaanis. Kus nad toimuvad, seda ma täpselt veel ei tea, eks näis... homme omikul otsime õiget kohta, ega see jyväskylä nii suur linn polegii ja mingeid vihjeid toimumisasukoha kohta on ju ka antud...

Peale selle, et ma oma toakaunistamisega tegelenud olen, sain ma hakkama ka siinse ylikooli vara koju tassimisega, päris mitu lugemisväärset teost leidus seal nende suures majas, kahjuks oli kott nii väike, et kaasa uude oranžide kardinatega koju mahtus vaid tükki kuus....aga asi seegi, eneseharimisega võib või kohe peale hakata, kui entusiasmi oleks....

Aga toda viimast ei ole... väsimus on, kuna viimased paar ööd pole korralikult sõba silmale saanud. TErve eilse öö nägi õudsaid ja lihtsalt kurbi unesid ja hommikuks olid silmad jälle paistes ja olemine kurnatud.... jahh... parema une nimel tõstsin toamööbligi ümber... sest mine sa tea, äkki neil on siin soomes eriliselt kurjad veesooned mis üheksanda korruse ühikkatuppagi oma pikad ligased haarmed ajavad... tegelikkuses on asi ilmselt selles, et radiaatori kõrval magades hakkab tahes-tahtmata palav ja palavusega pole suurt oskust vajagi et õudukaid näha...

Välja arvatud too väsimus on olemine tegelikult täitsa hea vaikselt hakkan harjuma selle siinse olemisega..katus ikkagi pea kohal ja kadride seltskond kuldaväärt ümber....samas ei saa nentimata jätta, et poolikuse tunne aina kasvab... ja vaim on natukene üle keskmise rikkis.... vaikselt loen päevi selleni kui taas lootust tervikuks saada...kummaline on ikka see inimene.

makkaraa ja soome sauna ja nii ma soomlaseks saingi.... või noh peaaegu. Tegelikult olen ma ikka maarjamaa neitsik....kes eneselegi arusaamtul kombel siia kepikõnni keskele lumesisse soome keelt rääkima on sattunud...

Ei saa, kurta ümbrus on ilus, poed kallid, aga seeeest head lagrisat täis, ümber hulk vaihtareida ja kui ingliskeelset smalltalki viitsiks ajad siis hunnik uusi tuttavaid ka olemas...Aga kui ei viitsi ja ei taha, aga kui ei taha rääkida kursustest mida keegi võtab või kuidas ühikas neti tööle saab või kuidas ma soome keelt olen õppinud või kust ma ikkagi pärit olen.... kui ei viitsi seda kõike arutada.
Siis ei juhtu tegelikult midagi, ainult üksindus poeb pisut hinge, sest teised lähevad tartus kelgutama ja saavad keskööl keskpõrandal kokku et teha mõni õlu ja rääkida üks või kaks lugu...

Tartu tundub praegu nii kaugel, mitme saja kilomeetri lume taga, kauge ja magus... kuigi keegi seal kannatamatult ei oota...ikkagi natuke rohkem oma kui makkara ja kepikõnd igas võimalikus poosis ja seisundis.

Ja mis mõttes, ei saa poest 2,5 protsendist piima ja rasvaga ja heade bakteritega jogurtit, mis inimesed te olete, et te kohukesi ei söö...mõni võiks siiski olla, kasvõi üks väike lagritsmaitseline või midagi...see on tegelikult ka hea... Ja kuidas moodi ei suuda linna suurim pangakontor 6 inimest tunniga ära teenindada...ma saan aru küll et isiklik lähenemine, aga ega päris elulugu ja sugupuud kah enne pangakaardi väljastamist teadma pea.
nnnn
Ma tunnen et mind kammitseb barjäär, arusaamatuse barjäär ja ma tunnen teatavat vimma endas pead tõstmas...ma tean et see on mulle kõik ääripööri vajalik ja kasulik ja midagi, mida ma pean läbi elama, aga ma siiski ei suuda seda kõike veel nautida, ma ei suuda endiselt veel harjuda, selle üksiku hundi staatuse ja smalltalki kurbmängudega.... aga ma luban et ma üritan anda endast parim ja olla hea ja rõõmus iseenda pärast... surun käe rusikasse ning hambad kokku ning olen edasi püüdlikult sotsiaalne ja positiivne...

Ma loodan et kui ükshetk oimetult maha kukun, siis nad taipavad mu cargoga Tartusse vaimu hoole alla saata...

Ja näe....Moskvas ongi juba pidu.... igavene valgus taevas ja kõik soovivad üksteisele, ikka snovom godom ja snovom godom....julgemad kindlasti ka embavad....

Jaapanis on ammu saluut otsa saanud, kõik väikesed kilisilmadega lapsed magavad ja ei mõtlegi sellele, et aasta 2006 on juba kätte jõudnud...

Meie siin aga niheleme toolidel süldilaua taga ja ootame tülpinult telekapurki vahtides, millal Rüütel pulti tuleb ja taas uut aastat saab soovida, ega kaua enam oodata ei tule napid 30 minutit.. Agaramad seavad juba raha õuele laiali, et saaks ikka täpselt õigel ajal selle kõik hirmsa mürina saatel taevasse lennutada, küll siis on aga uhke vaadata....ja siis pärast saab naabriga arutada šampaklaasi taga presidendi kõne üle.....viimane kõneleb meil ju ikka mõistu, et ikka terve aasta saaks tema sõnade üle pead murda....

Mina täna Arnoldi kõnet ei näe, eks ma hiljem ajalehtedest loen, et mis vanal siis seekord südamel... sülti ma ka täna ei saanud.. ainult kartulat heeringasalatit, aga see oli ka väga hea... võib teinekordki teha....

Šampusepudel on minulgi külmikua ootamas, aga kuna mõni juba vaikselt magab, siis arvan, et see jääb paremaid aegu ootama... nii et minul on tänavu natuke tavapärasest erinev uue ootus olnud...
Samas korra siiski võtsin aja maha ja üritasin möödunud 365 päeva peale mõelda....täitsa huvitav aasta on olunud ei või kurta.... nutuaasta on olnud, ma olen vist selle aasta jooksul rokhkem nutnud kui terve varasema 19 peale kokku, aga mul on tunne et ka see on palju andnud....noh kui ei midagi muud siis vähemalt uue kogemuse....jah ja palju uusi ja huvitavaid inimesi olen kohanud ja kenasid paiku külastanud....akadeemilises plaanis on see aasta küll suht mahavistatud olnud, kuid muul alal olen ma palju õppinud, eluülikool on küllalt koormav ja selgete õppetundidega olnud.. nt seda olen õppinud et sageli ei ole tahtmisest mingit kasu...taha palju tahad ja miski tegelikult ei muutu mõned asjad jäävad kõige kiuste selleks, mis nad on ja ei muutu, ei aita ka see kui nende olemise üritad unustada, kala jääb ikka kalaks isegi kui me ta ära unustame või kanaks mõtleme ja tunded jäävad ikka samadeks tunneteks, isegi kui sina tahaks et nad teistsugused oleks..j...
jahh nüüd võiks muidugi küsida, et mis sellest õppetunnist kasu on, kuid mina jätan küsimata, sest see on ju siililegi selge....

Eiiii..jahhh... et siis tagasi aasta juurde...et ma olen üldjoontes rahul selline 4+ aasta on olnud.... majanduses ei muutunud suurt midagi aga seeeest milline eraeluline areng.... võtab kõhualuse külmaks ja tekitab täiskasvanu tundeda...hirmutav...

Kõige naljakam on see, et uuelt aastalt ei oska enam midagi oodata, lihtsalt vbl loota et tuleb hea, suures ja laias plaanis.... Jahh...ja et ta oleks lill... selline ilus lill ja paljude õitega....

Väsimus....mul on väsimus....
Olen väsinud kõigest sellest saastast, sellest mis on kogunenud aasta jooksul minusse ja minu ümber....Väsinud..tahaks endast välja oksendada kõik selle aasta räpa, mis sinna viimase 360 päeva jooksul kogunenud on... vanem on juba nii, sisse võidunud, et sellest lahti saamiseks tuleks muretseda raudharjastega hari ja kasutada palju füüsilist jõudu.... ei tasu vaeva, pealegi see on vist üsna valulik..... mulle ei meeldi sugugi valu........

Tüdinud ja väsinud nendest tehtud tegudest ja kõigist tegemata jätmistest, iseendast ja teistest... Tahaks raputada nad meelest ja turjalt ning siis kapata kaloppi uute asjade ja tegude ja tegemata jätmiste poole, mis on ootavad mind veel ees.... sest võidab ikkagi ju see kellelel on surres kõige rohkem asju... (annaks kuidagi tegemata jätmised ja kahetsused ja pettumused ja lootused kuidagi realiseerida oleks ma võidule juba õige lähedal)....

...Jahh väsinud....haigutuski kisub peale....samas see kõik võib olla tingitud nendest magamata öötundidest mis viimasel ajal muu peale on kulunud....jahh võibolla tõesti!

Hirm......tunnen kuidas ta minu see kasvab. Kasvab niimoodi vaikselt aga püsivalt, ajades oma pikki rahutust süstivaid haarmeid mööda minu keha laiali. Alguses tundsin hirmu vaid mõni minut päevas ja enese rahustamine oli suhteliselt lihtne..nüüd aga olen päevas vähemalt tosinkond 60 sekundilist setti lihtsalt paanikas, ei suuda midagi mõelda ega teha..... pea on mõistlikkusest tühi ja alles on vaid kõikehaarav hirm...neil hetkil on tahtmine karjuda või minema joosta või jällegi karjuda või lüüa, toda suurt ja tundmatut vastast. Lõpuks jääb ikkagi peale tahe kriisata ja ma avan oma pisikese suu....mõne sekundi pärast panen ma ta kestvas rikkumata vaikuses taas kinni... Paanika hari on sellega murtud... hirm on taas mõneks ajaks ära petetud...võib kergemalt hingata, vähemalt senikaua, kui petetu taipab mismoodi teda taas ninapidi veeti. Ma tean ta tuleb jälle tagasi ja suuremana kui enne, aga ma ei mõtlegi selle peale enne toda kauakardetud comebacki mõelda.

Ja niimoodi viimasel ajal mu päevad mööduvadki, magades või ärkvelolles, süües või mõeldes, mida süüa, kelgutades või kelguta õues külmetades, üksi või siiski sagedamini mitmekesi tegevuses olles ja iga päev natuke või natuke rohkem kartes. Kartes seda mis tuleb, seda mis saab, seda mis juhtuma hakkab, elik kartes kartmatut, kui lähtuda dekaartlikust loogikast. Aga kui lähtuda minu sisemisest äratundmisest, et mul on praegu olla nii hea, et kõik on peaaegu paremini kui kunagi varem ja teades sealjuures et peatselt järgnevad suured muutused mu elukorralduses, siis ei saa ma kuidagi jätta hirmu tundmata. Kõik see uus, suur tulevik on nii tundmatu ja ette antud parameetrid ei anna lootma saabuva helgusse ja aina paremaks minevamasse heaollu. Pigem annab ta aimu igatsusest ja hingepiinast, mis mind saatma hakkab. Ja kuigi see kellegi suures plaanis võib olla ainuvõimalik ja kõikseparem edasiarendus senisele loole, on ta minu jaoks praegu lihtsalt närusena tunduv tulevikuperspektiiv. Ohhhjahh... tegelikult ütleb see Indiana Jonesi armastav ja viisi pidav killuke minus praegu, et mis sa põed vana, tuleb mis tuleb, kõik väljakutsed tuleb vastu võtta lauluga ja tervik selle killukese ümber teab, et just nii käituda antud juhul ongi ainuõige, kuid siiski on mul hirm, sest seekord tundub mäng olema mõisa peale.......

minu mõisa peale

Rõõm-rõõm-rõõm... Siiras rõõm asjadest mis lähevad nii nagu oli/on plaanitud või loodetud või nii nagu oli/on arvestatud. Tõeliselt heaks läeb meel kui miski läheb korda, just nii nagu peab minema...

Jahh, täna on siiras rõõm uue emme üle, kes pärast 27 tundi pilkaseid piinu sai pambu, neljakilose vallatusi, päiksekiiri, armastust, ulakusi, tõde, rõõmu ja lootust täis pambu. Pamp oli nii kaua oodatud ja pöidlahoidjaid, et kõik läheks hästi, oli nii palju, et rõõm tema saabumisest on seda suurem.
Ma tean, et too pamp saab igavesti armastatud olema, ja ma tõstan täna ja veel paljudel teistelgi päevadel tema ja tema emme heaolu terviseks klaasi. Pai teile mõlemile igatahes pikk-pikk pai ja kallistus suur!

Jahh, nii taastub usk eluilusse.. jahh, neil hetkil on hea olla siin nüüd ja praegu neil hetkil on lootus et kõik lõppeb veel hästi, ei tea kuidas küll ja kus küll täpselt aga lihtsalt põhimõtteliselt kindlasti hästi.

Aitäh teile!

Lollus... see on minu keskmine nimi. Mitte, et ma end keskmisest inimesest, kellele on paratamatult ülekeskmise suurem lollus geenidesse kootud, lollimaks peaks, aga lihtsalt minu spesialiteet on igasuguste lolluste kordasaatmine. Enamasti panen ma toime lollusi ilusa ilma ja hea tujuga (need on sellised positiivse alatooniga lollakad naljatamised). Suurepäraselt saan ma lollustega hakkama ka olles pahur või unine või armukade või liigvähese tähelepanu all kannatades. Viimastel juhtudel on lollused, mis korda saadetud tavaliselt kiusliku loomu ja negatiivsete järgedega. Tõeliselt hädas olen ma aga idiootsustega, mida sooritan purjuspeaga.... ja millest mul sageli endal järgmisel päeval mälestusepojagi tallel pole, nendega on kohe eriliselt kehvasti, sest ainuke asi mida ma pärast saan vabanduseks, saan öelda, on see, et sry, ma olin purjus. Too vabandus pole aga sugugi mõjus ega vabandava tooniga, eriti kui vabandada tuleb enda ees....
Jahh raske on...peaks joomise vbl maha jätma.... krhm see oleks vist liiga trastiline samm ja mõjuks natuke rängalt... et siis võib proovida juua lihtsalt vähem või püüda mõistlikkust säilitada... need on küll täiesti kaalule pandavad võimalused... kuigi teades natuke ennast siis... ma lihtsalt löön käega ja otsustan mitte liialt põdeda ja kui vaja ütlen totakalt naeratades ja kergelt punastades:"Palun Vabasi, olin natuke liiga purjus. Andkem andeks, Lollus on minu keskmine nimi!"
Jahh... tegelikult tegelikkuses põen ma ju ikkagi, sest nii ei tohi teha.. purjuspeaga ei tohi teistele haiget teha, ei tohi olla õel ja ei tohi unustada mida sa õigeks ja tähtsaks pead!

Palun, kui näete mind joonud peaga järgmist lollust tegemas, tulge ja öelge, et nii ei tohi!

Mida sina unes küll näed, millele mõtled kui sängi läed? Läbi oma silmade näed kardinat, ust, kui unele jäed....

Jah ilus laul on see, mille sõnaderea kirja panin siia ülale, jah ilus jah hea....

Ma olen jälle mõelnud viimastel aegadel rohkem kui tavaliselt, rohkem kui kombeks, rohkem kui peaks, aga mis ikka muud teha kui paare kindaid taas kood, küll olüpiateemalisi, küll muhu männaga käeseljal... käed käivad kiirelt ja natuke juba kramplikult... silmadega ei taha ammu enam midagi vaadata, lihtsalt valus on.... aga peas liiguvad mõtteread moodustades tekste, selliseid hierarhilisi ja tabavalt semiootilisi.... Ma mõtlesin välja et minu mõttelaad on vist sünge, mina olen sünge, klaas on alati üle poole tühi ja kõik asjad veavad alati kuidagi minu vastu ja õelalt ja sepitusi on teiste pead täis... harva suudan ma tunda rõõmu sellest et olen elus, et jalad käed on küljes ja kuulmine ning nägemine alles... Nõme kas pole ja veel nõmedam on olla nõme... tegelikult ma tean ju et mul on vedanud, tegelikult ju tean mis on hea ja tean et minu elu on keskmisest parem, tegelikult tean ka enamusi neid salamõtteid, mis nendes peades, kes mu ümber, tean et on inimesi, kes hoolivad ja teavad ja usuvad ja peavd mind millekski kellekski jne.... Mu elu on rohkem kombes kui nii mõnegi teise ja ikka on ta sünge minu enda vaates.... miks, miks küll? Kas tõesti nii palju potentsiaali on minus veel üle, et see mis on tundub vaid vari kõigest sellest, mis olla võiks... veavlt...jah ma tean küll tegelikult et olen paljuks suuteline, tean , tean, tean ja nean, sest teadmisest on nii pagana vähe kasu!

Tean ka seda et see mis on, on rohkem kui lihtsalt hea...tean tean tean tean tean...
Aga teadmisest on ju nii vähe kasu!

Aga ega see kõik teadmist ei muuda ehk kergendab teie südant vähemalt kui ütlen....MA TEAN

Nõndamoodi nii....istun siin nagu ikka ja olen vait/k... Kirjutan kuigi midagi pole nagu jagada....rahulik on olnud ja sõbralik on olnud ja tavapäratu on olnud ja tavaline on olnud ning uus on ka olnud....ja mina olen lihtsalt kõige sellega kaasa läinud.
Ei ühtki vastuhakku, mitte ühtki...ja peaaegu ei ühtki lootust peale tolle ühe suure, et läheks kõik hästi!

Ja nii ongi.... suurt kurbust pole olnud ja millegi üle liialt kurta ei saa, rõõmu on olnud piisavalt, aga sellega ei tahaks nagu kekata, muidu sõnub veel ära... Sees on rahu teatav vaikne sugereeriv rahu ja hetkeline tasakaaluolek, köieltantsija karjääritrump, mis samas võib kaduda igahetk ja mine sa tea, kas vihmavarju külge installeeritud langevari takistab surnuks kukkumist...

Viimasest sissekandest on palju aega möödas ja palju asju muutunud... nt olen ma jälle kokkulepete alusel vaba ja vallaline, samas on mul uusvana eriline sõber, kellesse ma endalegi ootamatult hakkan ära armuma..taas... kuid samas on paljud asjad nii nagu ennegi, suhtumine on muutunud mõnede asjadega seoses ja mõned asjaolud teatavate jäävate suhtumiste ümber on muutunud... keeruline ja jabur kuid just nii see olema ju peabki...seep se elu on

Kui te mind praegu vaid näeksite....
Istun siin arvuti ees, kõrvu paitab Cure ja joon veini, kehva punast monastõrskajat ilusast veiniklaasist, ja näksin peale brie hallitusjuustu, mille sees kreekapähkli tükid, soolatud kännuseeni ja marineeritud kurki... kuidagi eriti edev ja samas, kuidagi nukker...

Aknalaual põleb küünal, kõigile kuhugi kadunud hingedele... et leiaks nad tee...

Ja mina ootan... ootan ja heietan mõtteid vanadest headest aegadest ja ootan.... ootan et tuleks sõnum või kaks ja et keegi hooliks ja võtaks vaevaks olla minu jaoks olemas....
Aga samas ma tean et olen vaid ise, ise iseendale olemas.....

....nukker värk...võtan lonksu monastõrskajat Maarja ilusast klaasist ja kontrollin telefoni....
....

...ei midagi...

juust on ka otsas!