teisipäev, aprill 12, 2005
saatis täna mulle sõbranna lingi, sellise http://www.couo.ru/school/lermontov/354/compositions/skuchno.htm ....See oli rusikas silmaauku...luuletus (eestikeelne aadressil http://www.ylejoe.parnu.ee/~taimi/luuletused.html ), Lermotovi oma, mis ütles korraga peaaegu kõik ja see millest vaikis, seda poleks mõtetki öelda....
pühapäev, aprill 03, 2005
reede, aprill 01, 2005
Inimesed rokivad...
...kohe tõe ja täiega
...vahel mõtled, küll, et see maailm, kus ma elan on haige või idiootlik ja tekib tahes-tahtmata küsimus, mis selle kõige mõte on või kas sellel üldse mõte on...siis aga, täielikust tühjusest või vastupidi rahvamurrust, murrab läbi keegi ja rebib su kogu oma olemuse ja tegevusega jalust...ja seal sa siis istud, väike ja mõttetu või suur ja mõttekas, saamata aru, mis sind tabas, segaduses ja oskamata midagi teha...istud minut või paar ja mängid oma jalgealuse kadumise hetke mõttes uuesti kord või kaks läbi.....ning puhked naerma, irvitad nagu jaksad, siis palud inimesel, kes su jalust rabas, end püsti aidata, klopid tagumiku teetolmust puhtaks, patsutad avitajat, ise meeleheitlikult muiet maha surudes või siis vastupidi avalikult näkku irvitades, sõbramehelikult õlale ja astud, pomisedes enda ette :"Hea nali!" või midagi muud säärast, rutakalt edasi, ise mõeldes tõesti, et ei ole võimalik.....ei saa ju olla nii loll ja lapselik, ei saa teha selliseid asju, mida too just tegi, see ei ole võimalik, asjad ei käi nii ja selliseid totakusi lihtsalt ei lastaks juhtuda, sest, see maailm nii haige kui tahes ja see elu nii mõttetu kui tahes, selliseid idioote nagu too oli, ei saaks lihtsalt päriselt sündida....
"Hea nali!" kordad endale ja ruttad edasi, mõtlemata enam varem pead vaevanud eksistentsialistlikuid muremõtteid......
Kallid inimesed, tänud!!
Tänan, teid ja teie andekust idioote mängida..teil tuleb see tõesti suurepäraselt välja!!
Minu respekt...
...kohe tõe ja täiega
...vahel mõtled, küll, et see maailm, kus ma elan on haige või idiootlik ja tekib tahes-tahtmata küsimus, mis selle kõige mõte on või kas sellel üldse mõte on...siis aga, täielikust tühjusest või vastupidi rahvamurrust, murrab läbi keegi ja rebib su kogu oma olemuse ja tegevusega jalust...ja seal sa siis istud, väike ja mõttetu või suur ja mõttekas, saamata aru, mis sind tabas, segaduses ja oskamata midagi teha...istud minut või paar ja mängid oma jalgealuse kadumise hetke mõttes uuesti kord või kaks läbi.....ning puhked naerma, irvitad nagu jaksad, siis palud inimesel, kes su jalust rabas, end püsti aidata, klopid tagumiku teetolmust puhtaks, patsutad avitajat, ise meeleheitlikult muiet maha surudes või siis vastupidi avalikult näkku irvitades, sõbramehelikult õlale ja astud, pomisedes enda ette :"Hea nali!" või midagi muud säärast, rutakalt edasi, ise mõeldes tõesti, et ei ole võimalik.....ei saa ju olla nii loll ja lapselik, ei saa teha selliseid asju, mida too just tegi, see ei ole võimalik, asjad ei käi nii ja selliseid totakusi lihtsalt ei lastaks juhtuda, sest, see maailm nii haige kui tahes ja see elu nii mõttetu kui tahes, selliseid idioote nagu too oli, ei saaks lihtsalt päriselt sündida....
"Hea nali!" kordad endale ja ruttad edasi, mõtlemata enam varem pead vaevanud eksistentsialistlikuid muremõtteid......
Kallid inimesed, tänud!!
Tänan, teid ja teie andekust idioote mängida..teil tuleb see tõesti suurepäraselt välja!!
Minu respekt...
pühapäev, märts 20, 2005
Kas teate uudist lapsed?
....grrr...grrr...eile algas kevad...prrrr...kriuks-priuks.....Juhan jäigi makki kinni. Paras talle, tal olidki valed andmed, kevad algas täna, mitte eile....täna, päris ametlikult kell 14.33, siin oli külma ca -4 kraadi celsiust ja vingus kole tuul....
Tiu-tiu, see aasta tuleb kevad teisiti...ütleb luulerida ja tal raipel on õigus nagu alati...tuligi teisiti, ma küll ei mäleta liialt, kuidas ta eelmised korrad tulnud või läinud on aga, ma olen absoluutses veendumuses, et see aasta tuli ta teisiti. Sel aastal oli ta tulek täis meeletut ootusärevust ja lootust, ta tulek oli pidulik, juba hommikust peale oli ärevus hinges ja kusagil ajusopis peitus teadmine, et kohe hakkab midagi erilist juhtuma....Juhtuski, kevad tuli, soojas kasukas, vinget tuult mängeldes trotsides, seelik ümber jalgade laperdamas ja käed sügavaile taskuisse surutuna, ta tuli punapõsksena ja naeratus näol mööda tänavat libistades ja lustakalt kiljatades kui taskaal kippus käest kaduma....Ta lilleline kott oli pungil lootust, rõõmu ja muretust.....Ta tuli ja suudles mind laubale ning lubas, et suveks sulab lumi ära............
....grrr...grrr...eile algas kevad...prrrr...kriuks-priuks.....Juhan jäigi makki kinni. Paras talle, tal olidki valed andmed, kevad algas täna, mitte eile....täna, päris ametlikult kell 14.33, siin oli külma ca -4 kraadi celsiust ja vingus kole tuul....
Tiu-tiu, see aasta tuleb kevad teisiti...ütleb luulerida ja tal raipel on õigus nagu alati...tuligi teisiti, ma küll ei mäleta liialt, kuidas ta eelmised korrad tulnud või läinud on aga, ma olen absoluutses veendumuses, et see aasta tuli ta teisiti. Sel aastal oli ta tulek täis meeletut ootusärevust ja lootust, ta tulek oli pidulik, juba hommikust peale oli ärevus hinges ja kusagil ajusopis peitus teadmine, et kohe hakkab midagi erilist juhtuma....Juhtuski, kevad tuli, soojas kasukas, vinget tuult mängeldes trotsides, seelik ümber jalgade laperdamas ja käed sügavaile taskuisse surutuna, ta tuli punapõsksena ja naeratus näol mööda tänavat libistades ja lustakalt kiljatades kui taskaal kippus käest kaduma....Ta lilleline kott oli pungil lootust, rõõmu ja muretust.....Ta tuli ja suudles mind laubale ning lubas, et suveks sulab lumi ära............
reede, märts 11, 2005
Eile ma mõtlesin....
...mõtlesin üle kuradima pika aja (viimasel ajal pole mõttetöö liialt trendikas). Mõtlesin asjadest, mis on olnud ja mis on pakkunud naudingut...
Tuli meelde too tunne, mis valdab siis kui oled kellessegi armumas, see rõõm, see muretus, need liblikad su kõhus, see helgus....
...ja siis kevade saabumise eufooria, need õhtused jalutuskäigud uhkes üksinduses mööda iseenda salaradu, need hämarusse jäävad kevadised huligaansused botaanikaaias ja too metsik kõikehõlmav lennukas kevaduljus, mis kaasneb talvemantlite kappipanekuga ja tenniste jalgatõmbamisega....
...ja need pikad kõnetunnid hingesugulastega, mis tekitavad tunde, et sa pole üksi, keegi on kes saab aru, see on õnnis heameel ja rahu, mis poeb sulle pärast neid tunde põue täites südame naeratustega iseendale....
...ning need igiharvad hetked kui oled veendunud, et kõik on võimalik....
Ma tahan neid hetki veel kogeda. Tahan, sest need hetked loovad õnne, nende hetkede pärast tasub elada, mõtlesin ma eile......
Täna ma aga lihtsalt loodan......(viimasel ajal pole mõttetöö liialt trendikas)..
...mõtlesin üle kuradima pika aja (viimasel ajal pole mõttetöö liialt trendikas). Mõtlesin asjadest, mis on olnud ja mis on pakkunud naudingut...
Tuli meelde too tunne, mis valdab siis kui oled kellessegi armumas, see rõõm, see muretus, need liblikad su kõhus, see helgus....
...ja siis kevade saabumise eufooria, need õhtused jalutuskäigud uhkes üksinduses mööda iseenda salaradu, need hämarusse jäävad kevadised huligaansused botaanikaaias ja too metsik kõikehõlmav lennukas kevaduljus, mis kaasneb talvemantlite kappipanekuga ja tenniste jalgatõmbamisega....
...ja need pikad kõnetunnid hingesugulastega, mis tekitavad tunde, et sa pole üksi, keegi on kes saab aru, see on õnnis heameel ja rahu, mis poeb sulle pärast neid tunde põue täites südame naeratustega iseendale....
...ning need igiharvad hetked kui oled veendunud, et kõik on võimalik....
Ma tahan neid hetki veel kogeda. Tahan, sest need hetked loovad õnne, nende hetkede pärast tasub elada, mõtlesin ma eile......
Täna ma aga lihtsalt loodan......(viimasel ajal pole mõttetöö liialt trendikas)..
neljapäev, märts 03, 2005
pühapäev, veebruar 20, 2005
Rahvas räägib....
...et naiste eluiga on kõrgem, kuna nad nutavad rohkem. Nutmine olla kasulik, kuna selle käigus maandatakse pingeid ja nutetakse välja igasugu tülikad soolad. Rääkijad kasutavad minu jaoks küllalt veenvaid toone ja argumente, ma kardan, et sel jutul võib tõepõhi all olla....
Hirm tuleb peale, äkki võib nii ka surematuks saada???...Kui võib, siis on küll kuri karjas, vaadates oma viimase kuue kuu nutmistatistikat, meenutades neid kordi, kui hommikul on kuivatatud pisaratesse uppunud kõrvu ja üritatud paistes silmi turgutada, kui on võetud lehtede viisi peavalutablette ja nuusatud täis tuhanded salvrätikuid, kui hommikul on hõõrutud silmanurkadest pisaraist kuivanud soola, võib kindel olla, et astun seitsmepenikoorma saapad jalas surematuse poole...iseenesest poleks see ju paha, kui igavene elu ja nutmine meeldiks, kuid mulle, kes ma pole kunagi kavatsenudki väga kõrge eani siin jõlkuda ja kellele nutmine pole sugugi meelistegevuseks, tekitab see kõik säherdust ääretut õõvastust...
Mis siis peale hakata? Lõpetada nutmine? Hea plaan, tõsiselt hea plaan, minu prioriteetide esireas juba viimased viis kuud, kuid suhteliselt kasutult, lohutan ennast, et on selline faas ja läheb üle ja tegelikult pole ju pisukeses nutmises midagi imelikku, veidral kombel aga ei lohutu ja faas ei paista lõppevat. Äkki aitaks suhtumise muutmine, enese kokkuvõtmine? Võib olla aitaks, aga kui iga nädal ennast korra või kaks kokku võtta, siis kaob sellest tegevusest paari kuuga kuidagi lust, enam ei taha, tüütuks on muutunud, ei viitsi enam ja mis kõige hullem, enam ei veena ennast...Aga, mida krdit siis teha, et pääseda surmatusest? Kõige lihtsam vist on sellesse mitte uskuda, sisendada, et selline asi on võimatu või loota, et kõik need valuvaigistid tekitavad piisavalt kahju korvates sellega kõik hea, mida tekitab nutmine...
...et naiste eluiga on kõrgem, kuna nad nutavad rohkem. Nutmine olla kasulik, kuna selle käigus maandatakse pingeid ja nutetakse välja igasugu tülikad soolad. Rääkijad kasutavad minu jaoks küllalt veenvaid toone ja argumente, ma kardan, et sel jutul võib tõepõhi all olla....
Hirm tuleb peale, äkki võib nii ka surematuks saada???...Kui võib, siis on küll kuri karjas, vaadates oma viimase kuue kuu nutmistatistikat, meenutades neid kordi, kui hommikul on kuivatatud pisaratesse uppunud kõrvu ja üritatud paistes silmi turgutada, kui on võetud lehtede viisi peavalutablette ja nuusatud täis tuhanded salvrätikuid, kui hommikul on hõõrutud silmanurkadest pisaraist kuivanud soola, võib kindel olla, et astun seitsmepenikoorma saapad jalas surematuse poole...iseenesest poleks see ju paha, kui igavene elu ja nutmine meeldiks, kuid mulle, kes ma pole kunagi kavatsenudki väga kõrge eani siin jõlkuda ja kellele nutmine pole sugugi meelistegevuseks, tekitab see kõik säherdust ääretut õõvastust...
Mis siis peale hakata? Lõpetada nutmine? Hea plaan, tõsiselt hea plaan, minu prioriteetide esireas juba viimased viis kuud, kuid suhteliselt kasutult, lohutan ennast, et on selline faas ja läheb üle ja tegelikult pole ju pisukeses nutmises midagi imelikku, veidral kombel aga ei lohutu ja faas ei paista lõppevat. Äkki aitaks suhtumise muutmine, enese kokkuvõtmine? Võib olla aitaks, aga kui iga nädal ennast korra või kaks kokku võtta, siis kaob sellest tegevusest paari kuuga kuidagi lust, enam ei taha, tüütuks on muutunud, ei viitsi enam ja mis kõige hullem, enam ei veena ennast...Aga, mida krdit siis teha, et pääseda surmatusest? Kõige lihtsam vist on sellesse mitte uskuda, sisendada, et selline asi on võimatu või loota, et kõik need valuvaigistid tekitavad piisavalt kahju korvates sellega kõik hea, mida tekitab nutmine...
reede, jaanuar 21, 2005
Mina ja Sina
Sina tulid mu ellu ja see sai päikest täis. Päike oli keset morni sügist äkitselt nii ere, et ma kõrvetasin end selle käes peesitades ära. Nahk oli varasemast liiapaberiga hõõrumisest hell ja nii tuli põletus kergelt.....Peale põletuse sain veel ka piste pähe. See oli valutu piste, korraga lihtsalt oli pea ainult Sind täis. Ma ei tea kas Sa said aru, aga ma armusin Sinusse. See ei olnud armumine esimesest silmapilgust, see oli vabalangemine peale mõningast pimeduses kobamist.
Sa olid esimene, kes tõesti hoolis, esimene, kes kuulas, esimene, kellega oli olla hea. Mina olin aga juba katki, pisut puruks ja paranemine läks aeglaselt. Ja tihti ma nutsin, nutsin, sest oli nii võrratult hea ja ma kardsin et see saab otsa, nutsin, sest pidasin seda kõike uneks ega tahtnud ärgata, nutsin, sest vanad haavad tegid haiget. Sind tegi mu nutmine kurvaks, Sa ei saanud aru ja mina ei osanud seletada. Sa arvasid, et sina mõjud mulle halvasti, kuigi tegelikult oli kõik vastupidi, poleks olnud Sinu halle silmi, kuhu uppuda ja kallistusi oleks ma ammu mõistuse kaotanud. Aga võib olla oli see juba enne sinu tulekut kadunud......
Ühel hetkel tabasin end mõttelt, et armastan Sind! See mõte ehmatas, ma teadsin, et Sina hoolid minust ja pead mind kalliks, aga armastusest polnud Sa rääkinud ja põhjusega vist...kuid mina ei saanud enam midagi teha, sest mõte kinnistus päeva-päevalt, see oli armastus...ja koos sellega kasvas ebakindlus, mingisugune meeletu ebakindlus, selle suhtes mis on ja mis saab edasi....kogu aeg oli tarvis kinnitust, et hoolitakse, kogu aeg oli tarvis tähelepanu...Sina ei saanud sellest aru, sina mõtlesid, et teed mulle liiga...EI, EI teinud liiga, asi oli minus.....tuli õppida ennast aitama!!
Sina tulid mu ellu ja see sai päikest täis. Päike oli keset morni sügist äkitselt nii ere, et ma kõrvetasin end selle käes peesitades ära. Nahk oli varasemast liiapaberiga hõõrumisest hell ja nii tuli põletus kergelt.....Peale põletuse sain veel ka piste pähe. See oli valutu piste, korraga lihtsalt oli pea ainult Sind täis. Ma ei tea kas Sa said aru, aga ma armusin Sinusse. See ei olnud armumine esimesest silmapilgust, see oli vabalangemine peale mõningast pimeduses kobamist.
Sa olid esimene, kes tõesti hoolis, esimene, kes kuulas, esimene, kellega oli olla hea. Mina olin aga juba katki, pisut puruks ja paranemine läks aeglaselt. Ja tihti ma nutsin, nutsin, sest oli nii võrratult hea ja ma kardsin et see saab otsa, nutsin, sest pidasin seda kõike uneks ega tahtnud ärgata, nutsin, sest vanad haavad tegid haiget. Sind tegi mu nutmine kurvaks, Sa ei saanud aru ja mina ei osanud seletada. Sa arvasid, et sina mõjud mulle halvasti, kuigi tegelikult oli kõik vastupidi, poleks olnud Sinu halle silmi, kuhu uppuda ja kallistusi oleks ma ammu mõistuse kaotanud. Aga võib olla oli see juba enne sinu tulekut kadunud......
Ühel hetkel tabasin end mõttelt, et armastan Sind! See mõte ehmatas, ma teadsin, et Sina hoolid minust ja pead mind kalliks, aga armastusest polnud Sa rääkinud ja põhjusega vist...kuid mina ei saanud enam midagi teha, sest mõte kinnistus päeva-päevalt, see oli armastus...ja koos sellega kasvas ebakindlus, mingisugune meeletu ebakindlus, selle suhtes mis on ja mis saab edasi....kogu aeg oli tarvis kinnitust, et hoolitakse, kogu aeg oli tarvis tähelepanu...Sina ei saanud sellest aru, sina mõtlesid, et teed mulle liiga...EI, EI teinud liiga, asi oli minus.....tuli õppida ennast aitama!!
neljapäev, jaanuar 13, 2005
Kasehalud?
Kas need põlevad siis kaua? Kui kaua siis? Ahsoo, pole iseenesest paha, kuid.....noh, kuidagi kahtlane värk..ma pole selliste naljadega harjunud, ma pole eluilmaski selle peale tulnud, et võiks kasehalge tulle susata..! Mis sa sest puust ikka piinad ja kuidas sa ta veel pärast tulle pistad, see on ju kuidagi nagu maaslamaja jalaga löömine......ei-ei mina sellest ikka aru ei saa...need tänapäeva ajad ja kombed....hingetuld kütetakse ikke juba iidsetest aegadest armastuse, ilusate sõnade ja huvitavate juhtumistega...noh vahel saladuskatte varjus ka viha ja pisaratega, kuid seda teevad vaid vähesed õnnetud...kasehalgudega hingetule hoidmisest kuulen ma ikka esimest korda, mis sel kasel meie hingega pistmist peaks olema......etei-ei.....ei mina sellistest asjadest aru ei taipa.....
Kas need põlevad siis kaua? Kui kaua siis? Ahsoo, pole iseenesest paha, kuid.....noh, kuidagi kahtlane värk..ma pole selliste naljadega harjunud, ma pole eluilmaski selle peale tulnud, et võiks kasehalge tulle susata..! Mis sa sest puust ikka piinad ja kuidas sa ta veel pärast tulle pistad, see on ju kuidagi nagu maaslamaja jalaga löömine......ei-ei mina sellest ikka aru ei saa...need tänapäeva ajad ja kombed....hingetuld kütetakse ikke juba iidsetest aegadest armastuse, ilusate sõnade ja huvitavate juhtumistega...noh vahel saladuskatte varjus ka viha ja pisaratega, kuid seda teevad vaid vähesed õnnetud...kasehalgudega hingetule hoidmisest kuulen ma ikka esimest korda, mis sel kasel meie hingega pistmist peaks olema......etei-ei.....ei mina sellistest asjadest aru ei taipa.....
esmaspäev, jaanuar 10, 2005
Inimesed kardavad...
...alalõpmata midagi kedagi kuskil millegipärast.
Neil on HIRM
hiljaks jääda
ära minna
valjult rääkida
alla kukkuda
üksi olla
pimedas viibida
välja minna
otsustada
põrandaid pesta
koju tulla
redeli alt läbi minna
tuld süüdata
ära uppuda
koeri paitada
posti saada
ämblikuid kohata
peksa saada
õigust nõuda
paha olla
ajalehti lugeda
puu otsa ronida
riideid määrida
jäätist süüa
haigeks jääda
metsas käia
koolis olla
lolliks jääda
eksisteerida
eksisteerida
eksisteerida
eksisteerida
mitte eksisteerida
...alalõpmata midagi kedagi kuskil millegipärast.
Neil on HIRM
hiljaks jääda
ära minna
valjult rääkida
alla kukkuda
üksi olla
pimedas viibida
välja minna
otsustada
põrandaid pesta
koju tulla
redeli alt läbi minna
tuld süüdata
ära uppuda
koeri paitada
posti saada
ämblikuid kohata
peksa saada
õigust nõuda
paha olla
ajalehti lugeda
puu otsa ronida
riideid määrida
jäätist süüa
haigeks jääda
metsas käia
koolis olla
lolliks jääda
eksisteerida
eksisteerida
eksisteerida
eksisteerida
mitte eksisteerida
laupäev, jaanuar 08, 2005
Oled sa näinud...
...vastu klaasi lendavaid linde?
Mina ei ole, kuid vahel tunnen, et olen üks neist, kuulen suisa omaenese tiibade rapsi ja tajun vastu klaasi põrkumise valu ning arusaamatust - miks nii....
Vahel aga tunnen et lennata ei suudagi, kuigi tahaksin......
Tavaliselt ma lendamisele ei mõtle, kardan kõrgust ja seetõttu lendamine hirmutab mind, see-eest tahaksin hoopis, et oleks keegi, kes õhtul mu pead paitaks ja mu und valvaks ja enne mind magama ei jääks....
...vastu klaasi lendavaid linde?
Mina ei ole, kuid vahel tunnen, et olen üks neist, kuulen suisa omaenese tiibade rapsi ja tajun vastu klaasi põrkumise valu ning arusaamatust - miks nii....
Vahel aga tunnen et lennata ei suudagi, kuigi tahaksin......
Tavaliselt ma lendamisele ei mõtle, kardan kõrgust ja seetõttu lendamine hirmutab mind, see-eest tahaksin hoopis, et oleks keegi, kes õhtul mu pead paitaks ja mu und valvaks ja enne mind magama ei jääks....
kolmapäev, jaanuar 05, 2005
Tema ja Mina
Ma nägin teda tihti, ta oli saanud mulle endalegi ootamatult mu sõbraks, ta oli tore, ta rääkis ja kuulas ja mõnikord tõi süüa....ta sõi hästi, seetõttu oli tore kui ta süüa tõi... Vahel kutsus ta endale külla, enamuse ajast ma läksin, sest ka tema juures oli tore, ta kodu oli huvitav, täis huvitavaid asju ja tema juures oli alati midagi huvitavat teha, ainult vahel ma loobusin ta külastamisest, sest tal külas olemine nõudis alati teatavat energiat. Energiat aga mul tihti ei ole..ma olen natuke katki ja energia voolab minust välja poole kiiremini kui teistest...ma olen sellega harjunud, teised mõnikord ei ole. Ma võin julgelt öelda, ta meeldib mulle, tal on kena välimus ja meeldivalt mahe hääl, tema rääkimise kuulamine pakuks kõigile naudingut. Kord aga ma mõistsin, et iga kord kui ta rääkis, rääkis ta ühte ja seda sama juttu, ta jutustas kogu aeg sedasama lugu elamise-olemise talumatust kergusest, murtud südamest ja halvast bussiliiklusest. Alguses tundus see jutt illusoorselt erinev, kuid mida aeg edasi seda ühetoonilisemaks ja sarnasemaks iga tema uus jutt vanemaga muutus. Lõpuks ma lõpetasin kuulamise, kuulasin küll ja nägu oli ka et kuulan ning aru saan, eks ma sain ja saan praegugi veel aru, sest ma olin teda kuulanud algusest kuni hilisemani üsna tähelepanelikult, kuid nägu ainult oli selline nagu kuulaks. Igakord kui ma teda nägin ja kuulmise näoga kuulsin tahtsin ma surra, kuid sina pidid homme linna saabuma ja lubasid läbi astuda......
Ma nägin teda tihti, ta oli saanud mulle endalegi ootamatult mu sõbraks, ta oli tore, ta rääkis ja kuulas ja mõnikord tõi süüa....ta sõi hästi, seetõttu oli tore kui ta süüa tõi... Vahel kutsus ta endale külla, enamuse ajast ma läksin, sest ka tema juures oli tore, ta kodu oli huvitav, täis huvitavaid asju ja tema juures oli alati midagi huvitavat teha, ainult vahel ma loobusin ta külastamisest, sest tal külas olemine nõudis alati teatavat energiat. Energiat aga mul tihti ei ole..ma olen natuke katki ja energia voolab minust välja poole kiiremini kui teistest...ma olen sellega harjunud, teised mõnikord ei ole. Ma võin julgelt öelda, ta meeldib mulle, tal on kena välimus ja meeldivalt mahe hääl, tema rääkimise kuulamine pakuks kõigile naudingut. Kord aga ma mõistsin, et iga kord kui ta rääkis, rääkis ta ühte ja seda sama juttu, ta jutustas kogu aeg sedasama lugu elamise-olemise talumatust kergusest, murtud südamest ja halvast bussiliiklusest. Alguses tundus see jutt illusoorselt erinev, kuid mida aeg edasi seda ühetoonilisemaks ja sarnasemaks iga tema uus jutt vanemaga muutus. Lõpuks ma lõpetasin kuulamise, kuulasin küll ja nägu oli ka et kuulan ning aru saan, eks ma sain ja saan praegugi veel aru, sest ma olin teda kuulanud algusest kuni hilisemani üsna tähelepanelikult, kuid nägu ainult oli selline nagu kuulaks. Igakord kui ma teda nägin ja kuulmise näoga kuulsin tahtsin ma surra, kuid sina pidid homme linna saabuma ja lubasid läbi astuda......
reede, detsember 17, 2004
Igikestvaid küsimus
Kust tuleb tolm?
Millal tuleb lumi?
Kuhu kaob raha?
Kus on teine hall sokk?
Kes see laulab köögis?
Millal te kuulamise lõpetasite?
Leiba ostsid?
Teed tahad?
Oli asja kah või ema saatis?
Miks kraanivett kraanist ei jooda?
Kus sa eile olid?
Millal puberteet lõppeb?
Kas sellist Eestit me tahtsimegi?
Oli sul hea?
Kellele seda jama vaja on?
Dressid kaasas?
Tallinnasse saab?
Miks kala vees ümber ei kuku?
Kus ma olen?
Miks ma siin olen?
Kas mõned õlled või võtame viina?
Kes protokollib?
Kuhu minek?
Kummad püksid ma jalga panen?
Teie sõidudokument?
Äkki lükkaks edasi?
Kas sa tunned end tihti masenduses olevat?
Mõtled sa surmast?
Jooki teeme?
Kes selle küsimustiku koostas?
Kust tuleb tolm?
Millal tuleb lumi?
Kuhu kaob raha?
Kus on teine hall sokk?
Kes see laulab köögis?
Millal te kuulamise lõpetasite?
Leiba ostsid?
Teed tahad?
Oli asja kah või ema saatis?
Miks kraanivett kraanist ei jooda?
Kus sa eile olid?
Millal puberteet lõppeb?
Kas sellist Eestit me tahtsimegi?
Oli sul hea?
Kellele seda jama vaja on?
Dressid kaasas?
Tallinnasse saab?
Miks kala vees ümber ei kuku?
Kus ma olen?
Miks ma siin olen?
Kas mõned õlled või võtame viina?
Kes protokollib?
Kuhu minek?
Kummad püksid ma jalga panen?
Teie sõidudokument?
Äkki lükkaks edasi?
Kas sa tunned end tihti masenduses olevat?
Mõtled sa surmast?
Jooki teeme?
Kes selle küsimustiku koostas?
teisipäev, detsember 14, 2004
Tagsi suvesse 2004
Kaaren: Tere (sosinal, järgneb kohmetu naeratus)
Ronk: Tere (sigaretti suust võtmata, pilku maha pöörates)
Kaaren: Pole ammu näinud... (areldi)
Ronk: Pole jah, viimanekord, vist oli viimati. (endiselt intensiivselt koni rebides)
Kaaren: kuidas läinud on?..
Ronk: Mis seal ikka, kiirelt..
Kaaren: Selge..(ronga kõrvale istet võttes) olen sind juba ammu näha tahtnud, lootsin, et helistad....
Ronk: Mõtlesin, et helistan.....jätsid oma hõbedase pastapliiatsi mu juurde (kustutab sigaretti)
Kaaren: Jah...jäi vist tõesti...kuid see polnud ainus asi (eemale pilku heites)...
Ronk: Mis siis veel? (küsiva pilguga, meenutada püüdes)
Kaaren: .......Nii mõnigi mu põhimõte jäi su kätte...Kas sa ei leidnud neid hommikul siis oma voodist? (ühehingetõmbega pahvatades, nukral pilgul ronka vaadates)
Ronk: EI......hommikul leidsin enda kõrvalt vaid su lõhna ja külma tühjuse.....laual lebas veel mahajäet pastakas (pilku Kaarnasse puurides)
Kaaren:............(vaikus)
Ronk:......(vaikus, ronk sirutab pikad mustad tiivad välja ja lendab minema)
Kaaren:.........(vaikus)
reede, detsember 10, 2004
Ei taha olla...
...LAMMAS....Kas sa kurat kuulsid, ma ei taha, lihtsalt keeldun ja kõik, see olgu kellegi teise roll...Miks pean mina olema see kes määgib ette mis teha tuleb, miks pean mina oleme see rohu ja heina sööja mis sa mulle ette loobid...Ei ole nõus!! See et mul on lokkis juuksed, ei tee mind sobivaks kanditaadiks... ma ei sobi soojendama kedagi lambavillase tekina...oma jalakatted tehke kellegi teise karvkattest...sööge kellegi muu kasukamaitselist liha...kuulsite!! Isegi kui ma paistan niisama lollina kui lammas, ei tähenda see seda et te võiksite mind ekspluateerida, minu kulul nalja teha mind lollitada.....ma olen küll kõigega praktiliselt nõus, kuid see ei ole lihtsalt lolli lamba kaasa määgimine, see ei ole see.....minult ei küsinud keegi kui mind ära taltsutati...minult ei küsinud keegi, kas ma tahan olla lammas.....Said aru ei küsinud keegi, nüüd ütlen ise..
EI TAHA OLLA LAMMAS..
..ei taha olla see, kes on vaikselt pehme ja armsana pildi allservas ja keda märgatakse alles siis kui pildi all miskit väärtuslikumat peidus on...
EI TAHA......
Pigem olen sammal
...LAMMAS....Kas sa kurat kuulsid, ma ei taha, lihtsalt keeldun ja kõik, see olgu kellegi teise roll...Miks pean mina olema see kes määgib ette mis teha tuleb, miks pean mina oleme see rohu ja heina sööja mis sa mulle ette loobid...Ei ole nõus!! See et mul on lokkis juuksed, ei tee mind sobivaks kanditaadiks... ma ei sobi soojendama kedagi lambavillase tekina...oma jalakatted tehke kellegi teise karvkattest...sööge kellegi muu kasukamaitselist liha...kuulsite!! Isegi kui ma paistan niisama lollina kui lammas, ei tähenda see seda et te võiksite mind ekspluateerida, minu kulul nalja teha mind lollitada.....ma olen küll kõigega praktiliselt nõus, kuid see ei ole lihtsalt lolli lamba kaasa määgimine, see ei ole see.....minult ei küsinud keegi kui mind ära taltsutati...minult ei küsinud keegi, kas ma tahan olla lammas.....Said aru ei küsinud keegi, nüüd ütlen ise..
EI TAHA OLLA LAMMAS..
..ei taha olla see, kes on vaikselt pehme ja armsana pildi allservas ja keda märgatakse alles siis kui pildi all miskit väärtuslikumat peidus on...
EI TAHA......
Pigem olen sammal
pühapäev, detsember 05, 2004
...Katki....
....mina olen katki, valgusin tervate servadega kildudeks, mis teevad teisi katki...
"EI! Ära puutu, mul on valus! Ei, mine minema! Killud on tervad ja mul pole vaja et mingi tolgus end siin veel veristama hakkab. Hoia heaga eemale!"
"Sellel pole tähtsust, kes tegi ja millal ja kuidas! Tähtis on, mis on praegu. Tähtsad on need killud mille peal sa oma seanahksetes kingades tallud. Oluline oleks need killud kokku korjata, mitte neid laiali kanda. Astu sammuke paremale, sa teed mulle haiget. Ma tean et sa ei tahtnud, ma tean et sa ei teadnud, et sa haiget teed, ma tean, ma tean seda kõike. Kuid teadmisest pole kasu...ei sulle ega mulle, kas sa saad aru?"
"AI.....krdi lollpea!!! Kas sa kuulad ka, mis ma sulle räägin! Ma ju ütlesin, et sa teed enese veriseks...nüüd pole mõtet minu peale pahandada...Jah, ma näen et su käsi on katki, ma tunnen seda, mina olen ju nüüd ka verega koos.....liigne agarus on ogarus...krt ma ütlen, kui oma lollus ei tapa siis teeb seda kellegi teise rumalus. Jah, sa kuulsid õigesti, ma tõesti ütlesin, et sa oled loll...võin korrata kui sa soovid!!!"
"Mind pole mõtet tobedaks katkiseks kristallvaasiks sõimata, ma tean väga hästi kes ma olen, nii et pole mõtet mingeid nimetusi välja mõtelda, mine hangi endale parem plaaster. Ja kui sa juba minemas oled, võid tuua ka kühvli ja harja, et mind ajalooprügikasti heita!"
Krdi idioodid, ma ütlen........aiiiiiii...uhhh...valus on, ma loodan, et ta naaseb kiiresti!
....mina olen katki, valgusin tervate servadega kildudeks, mis teevad teisi katki...
"EI! Ära puutu, mul on valus! Ei, mine minema! Killud on tervad ja mul pole vaja et mingi tolgus end siin veel veristama hakkab. Hoia heaga eemale!"
"Sellel pole tähtsust, kes tegi ja millal ja kuidas! Tähtis on, mis on praegu. Tähtsad on need killud mille peal sa oma seanahksetes kingades tallud. Oluline oleks need killud kokku korjata, mitte neid laiali kanda. Astu sammuke paremale, sa teed mulle haiget. Ma tean et sa ei tahtnud, ma tean et sa ei teadnud, et sa haiget teed, ma tean, ma tean seda kõike. Kuid teadmisest pole kasu...ei sulle ega mulle, kas sa saad aru?"
"AI.....krdi lollpea!!! Kas sa kuulad ka, mis ma sulle räägin! Ma ju ütlesin, et sa teed enese veriseks...nüüd pole mõtet minu peale pahandada...Jah, ma näen et su käsi on katki, ma tunnen seda, mina olen ju nüüd ka verega koos.....liigne agarus on ogarus...krt ma ütlen, kui oma lollus ei tapa siis teeb seda kellegi teise rumalus. Jah, sa kuulsid õigesti, ma tõesti ütlesin, et sa oled loll...võin korrata kui sa soovid!!!"
"Mind pole mõtet tobedaks katkiseks kristallvaasiks sõimata, ma tean väga hästi kes ma olen, nii et pole mõtet mingeid nimetusi välja mõtelda, mine hangi endale parem plaaster. Ja kui sa juba minemas oled, võid tuua ka kühvli ja harja, et mind ajalooprügikasti heita!"
Krdi idioodid, ma ütlen........aiiiiiii...uhhh...valus on, ma loodan, et ta naaseb kiiresti!
teisipäev, oktoober 19, 2004
Viltu.....
Jah tõesti, maailm on kuidagi viltu.... ei kõik on korras...midagi pole halba juhtunud, asjad sujuvad ja kui ka ei sujuks, oleks mul on lihtsalt ükskõik...... kõik on korras aga samas kuidagi kaldes, see pole tavaline kalle, see on kalle minu poole....ei, ei miski ei kuku siiski minu poole, ma pole esemete ega jäänud laviini alla, ma pole traumeeritud kõik asjad seisavad peaaegu isegi omal kohal....kuid on siiski täiesti kindlalt vale nurga all, naljakas.....ma pole harjunud asju sellise pilguga jälgima, tundub nagu ma vaataks hoopis teist maailma...aga võib olla ongi maailm teine...ei ei nii ei tohi mõelda, kõik mu suured tõekspidamised, mu arusaamad, ei ei...see kõik peab ju olema õige ja see viltusus on ebakorrapära, viga süsteemis, saab korda....parandatakse ära....
loodetavasti võtab see veel veidi aega, nii on maailm täitsa veetlev..............
Palun, ärge käänake mu pead veel otse!!
Jah tõesti, maailm on kuidagi viltu.... ei kõik on korras...midagi pole halba juhtunud, asjad sujuvad ja kui ka ei sujuks, oleks mul on lihtsalt ükskõik...... kõik on korras aga samas kuidagi kaldes, see pole tavaline kalle, see on kalle minu poole....ei, ei miski ei kuku siiski minu poole, ma pole esemete ega jäänud laviini alla, ma pole traumeeritud kõik asjad seisavad peaaegu isegi omal kohal....kuid on siiski täiesti kindlalt vale nurga all, naljakas.....ma pole harjunud asju sellise pilguga jälgima, tundub nagu ma vaataks hoopis teist maailma...aga võib olla ongi maailm teine...ei ei nii ei tohi mõelda, kõik mu suured tõekspidamised, mu arusaamad, ei ei...see kõik peab ju olema õige ja see viltusus on ebakorrapära, viga süsteemis, saab korda....parandatakse ära....
loodetavasti võtab see veel veidi aega, nii on maailm täitsa veetlev..............
Palun, ärge käänake mu pead veel otse!!
laupäev, oktoober 16, 2004
6.45
Linn hingas raskelt. Veel oli pime, kuigi kusagilt kaugelt oli tunda valguse hõrku lõhna mida oktoobrikuine tuul linna poole ajas. Lõhn oli raske ja lisaks hõrkusele ka äärmiselt kõrk ega soovinud sugugi liikuda, kuid oktoobrituul oli visa ja ei lasknud ennast sugugi kõigutada, ta oli juba aastaid valguse lõhnu taltsutanud ega kavatsenud ka seekord alla anda. Linnal polnud aga saabuvast valgusest ega tema eel käivast lõhnast praegu sooja ega külma, ta magas alles. Linna ei häirinud isegi tema siseorganites mürisevad masinad ega luudadega kohusetundlikud kojamehed, kes teda pärast rasket päeva ja ööd kasisid ning ega ka need üksikud inimesed kes mööda tema luiseid tänavaid, koju, tööle või tont kurat teab kuhu sibasid. Vahepeal tundis ta küll teatavat kõditust oma abaluude juures, kus asus suur magala rajoon, kuid see ei olnud piisavalt tugev et teda üles äratada.
Linn vajas und, tema süda oli eelmise õhtu tallumisest ja mürgeldamisest tume ja raske, täis hulgi sodi, mis ootas seedimist ja ärakoristamistj a kõik tema liikmed olid läbi klobitud ning täis sinikaid. Enne valguse saabumist, mis äratas linna, pidi kõik korda ja puhtaks või vähemalt plaasterdatud saama, kuid sinna oli veel veidikene aega. Tuul oli valguse lõhna, mis saabus tuule saatel alati umbes tund aega eenne oma omanikku, alles linna idapoolsetele äärealadele suutnud vedida. Lõhn oli oma vasaku jala suure varba kuhugi suutnud ära lüüa ja oli seetõttu kuidagi eriti kapriisne ja viril. Linna korituskomandole see meeldis, nemad teadsid juba ammustest aegadest, niikaua kui pole lõhna pole ka valgust, nii kaua kui pole valgust võib loota et linn magab rahulikult ja laseb endaga ilma suuremate rahmeldamisteta töötada! Korituskomando oli täna oma ajaga pisut jänni jäänud, tundus, et kõike ei jõuta parandada ja päris ära koristada, see tegi meelehärmi, sest veritseva põlvega ärkav linn ei olnud just kõige meeldivam võõrustaja....tuli kiirustada..
Linn ei teadnud komando muredest midagi. Ta hingas korrapäraselt ja raskelt ning nägi unenägusid pannkooke küpsetavast vanaemast. Ta oli üsna muretu, sest saabunud oli laupäev mis lubas kaua põõnata. Ta keeras teise külje ja hakkas rahulolevalt norskama..............
Linn hingas raskelt. Veel oli pime, kuigi kusagilt kaugelt oli tunda valguse hõrku lõhna mida oktoobrikuine tuul linna poole ajas. Lõhn oli raske ja lisaks hõrkusele ka äärmiselt kõrk ega soovinud sugugi liikuda, kuid oktoobrituul oli visa ja ei lasknud ennast sugugi kõigutada, ta oli juba aastaid valguse lõhnu taltsutanud ega kavatsenud ka seekord alla anda. Linnal polnud aga saabuvast valgusest ega tema eel käivast lõhnast praegu sooja ega külma, ta magas alles. Linna ei häirinud isegi tema siseorganites mürisevad masinad ega luudadega kohusetundlikud kojamehed, kes teda pärast rasket päeva ja ööd kasisid ning ega ka need üksikud inimesed kes mööda tema luiseid tänavaid, koju, tööle või tont kurat teab kuhu sibasid. Vahepeal tundis ta küll teatavat kõditust oma abaluude juures, kus asus suur magala rajoon, kuid see ei olnud piisavalt tugev et teda üles äratada.
Linn vajas und, tema süda oli eelmise õhtu tallumisest ja mürgeldamisest tume ja raske, täis hulgi sodi, mis ootas seedimist ja ärakoristamistj a kõik tema liikmed olid läbi klobitud ning täis sinikaid. Enne valguse saabumist, mis äratas linna, pidi kõik korda ja puhtaks või vähemalt plaasterdatud saama, kuid sinna oli veel veidikene aega. Tuul oli valguse lõhna, mis saabus tuule saatel alati umbes tund aega eenne oma omanikku, alles linna idapoolsetele äärealadele suutnud vedida. Lõhn oli oma vasaku jala suure varba kuhugi suutnud ära lüüa ja oli seetõttu kuidagi eriti kapriisne ja viril. Linna korituskomandole see meeldis, nemad teadsid juba ammustest aegadest, niikaua kui pole lõhna pole ka valgust, nii kaua kui pole valgust võib loota et linn magab rahulikult ja laseb endaga ilma suuremate rahmeldamisteta töötada! Korituskomando oli täna oma ajaga pisut jänni jäänud, tundus, et kõike ei jõuta parandada ja päris ära koristada, see tegi meelehärmi, sest veritseva põlvega ärkav linn ei olnud just kõige meeldivam võõrustaja....tuli kiirustada..
Linn ei teadnud komando muredest midagi. Ta hingas korrapäraselt ja raskelt ning nägi unenägusid pannkooke küpsetavast vanaemast. Ta oli üsna muretu, sest saabunud oli laupäev mis lubas kaua põõnata. Ta keeras teise külje ja hakkas rahulolevalt norskama..............
teisipäev, märts 30, 2004
Ma vahel kohe ei mõista!
Milline vastupandamatu lollus, ignorantsus ja kitsarinnalisus vahel lämmatava lainena üle pea kokku lööb. Milline naermajav naiivsus ja kergemeelsus. Mõnikord küll tundub, et asi hakkab juba paranema, et ilmuvad esimesed rahunemise ilmingud ja vananemise tagasipööramatud märgid, kuid siis juba sel samal ilmumise hetkel need kaovad, justkui viirastus ja minu ees on jälle hunnik mõttetuid sõnu ja idiootseid mõtteid, mida katab paks kord suutmatus, suutmatus õppida oma vigadest, suutmatus usaldada sisetunnet, mis suure enamuse ajast hädast ja viletsusest päästma peaks. Ei saa muidugi salata, mõned lennukad ideed on ikka ka ja tark tihti juhmimaid ärapettev silmavaade, kuid see ei kaalu üles seda kõike jama, seda pahna, seda ebavajalikku pallasti, mida ma iga päev endast leian.
Milline vastupandamatu lollus, ignorantsus ja kitsarinnalisus vahel lämmatava lainena üle pea kokku lööb. Milline naermajav naiivsus ja kergemeelsus. Mõnikord küll tundub, et asi hakkab juba paranema, et ilmuvad esimesed rahunemise ilmingud ja vananemise tagasipööramatud märgid, kuid siis juba sel samal ilmumise hetkel need kaovad, justkui viirastus ja minu ees on jälle hunnik mõttetuid sõnu ja idiootseid mõtteid, mida katab paks kord suutmatus, suutmatus õppida oma vigadest, suutmatus usaldada sisetunnet, mis suure enamuse ajast hädast ja viletsusest päästma peaks. Ei saa muidugi salata, mõned lennukad ideed on ikka ka ja tark tihti juhmimaid ärapettev silmavaade, kuid see ei kaalu üles seda kõike jama, seda pahna, seda ebavajalikku pallasti, mida ma iga päev endast leian.
pühapäev, märts 14, 2004
Vabandage,
kus on manuaal? Kus on mu elu kasutusjuhend?
Mis tähendab, et ei ole....kuidas ei ole?
Igal asjal peab olema manuaal, eriti veel nii tähtsal asjal nagu seda on kellegi elu....kuidas me muidu peaksime oma elu täisväärtuslikult elama ja tema omamisest mõnu tundma, kui me ei oska teda kasutada...see on ju mõeldamatu, et sellist monstrumit lihtsalt ilma manuaalita kellelegi kasutada antakse, sellega võib ju endale ja teistele viga teha ja kõik nässu ajada....ohhh jahh...mida need sellise kaadervärgi välja mõtlejad iseendast õige arvavad, see on nii karm värk, et lastelukk peaks peal olema ja kõik muudki ettevaatusabinõud kasutusele võetud et enestele liiga ei tehtaks...aga ei..................
Ma ei oska, on tunne et annan alla, no lihtsalt ei oska enam midagi peale hakata, krt...ma ei või.....see on see nõukogude värk......praakpartii!!!!
Kasutusjuhendit pole ja konstruktsioonid ei pea, kõik pind kaob pidevalt jalgealt, vaimne keskond reostatud ning mõte liiga hästi peidetud.....
kus on manuaal? Kus on mu elu kasutusjuhend?
Mis tähendab, et ei ole....kuidas ei ole?
Igal asjal peab olema manuaal, eriti veel nii tähtsal asjal nagu seda on kellegi elu....kuidas me muidu peaksime oma elu täisväärtuslikult elama ja tema omamisest mõnu tundma, kui me ei oska teda kasutada...see on ju mõeldamatu, et sellist monstrumit lihtsalt ilma manuaalita kellelegi kasutada antakse, sellega võib ju endale ja teistele viga teha ja kõik nässu ajada....ohhh jahh...mida need sellise kaadervärgi välja mõtlejad iseendast õige arvavad, see on nii karm värk, et lastelukk peaks peal olema ja kõik muudki ettevaatusabinõud kasutusele võetud et enestele liiga ei tehtaks...aga ei..................
Ma ei oska, on tunne et annan alla, no lihtsalt ei oska enam midagi peale hakata, krt...ma ei või.....see on see nõukogude värk......praakpartii!!!!
Kasutusjuhendit pole ja konstruktsioonid ei pea, kõik pind kaob pidevalt jalgealt, vaimne keskond reostatud ning mõte liiga hästi peidetud.....
Tellimine:
Postitused (Atom)