Sügis on jõudmas kaamose faasi ... sajab ja on pime - oktoober ja november oma suurepärasuses ... selline tunne on, et lihtsalt kogu kuradima aeg on pime, ärkad on pime, jõuad koju ja on pime, isegi kui päevad ei ole sisult ühesugused tunduvad nad olevat ühtemoodi pimedad ...
Ja need kollased imelised lehed, mis veel nädal tagasi tundusid kõige ägedam looduse leiutis üldse ... need aina kukuvad, sealjuures vaikselt, mitte nagu õunad, mõnusa potsatusega ... ei, need hiilivad lihtsalt okstelt minema ... iga päevaga on neid puuotsas aina vähem ning vihmast märgadel tänavatel ja kõnniteedel aina rohkem ... nad muudavad kõnniteed ligedaks ja libedaks ja juba ei tundu nad toredad ... ei mitte sugugi, nad häirivad oma kollases ligeduses, millesse ei taha kukkuda.
Ja tuul on ka tagasi, see külm ja läbilõikavalt ligihiiliv tuul, mis võib tuua nii mõndagi. Alguses sa naudid teda küll, sest ta toob sellise vabaduse tunde, et miski ei loe ... aga siis ta sindrinahk ronib su seeliku alla ja kampsuni vahele ning järgmine päev on nina tatine ning mingises kummalises roietevahelises närvis põletik ... sähh sulle vabadust ... valuvaigisti hoopis!
Njah ja ning siis see paganama tempo, mis elu edasi sunnib, see justkui üritaks sügisese kaamose eest ära joosta, nimekirjad asjadest, mis peab ära tegema venivad aiva pikemaks ... sinna voorib mingiseid väikesi tüütuid tegevusi teiste sappa ning ootamatuid, üllatavalt palju tähelepanu nõudvaid ja "muidu on pekkis" tegevusi trügib lisaks nende vahele.
Pea rehkendab samal ajal, loeb näppe abiks laenates, päeva alles jäänud tunde ja kalkuleerib võimalike tegevuste eeldatatavaid kestvusi, et teha parim võimalik valik ... aega tundub olevat kogu aeg vähem kui tegevuste peale eeldatavasti peaks kuluma ... lõpuks hakkavad isegi meeldivad sotsiaalsed toimingud ennast kuidagi õigustama, ning ühtäkki taban ennast tõsiasja eest, et "peab" tegevuste ritta on sattunud ka puhkamine ja ma parasjagu olen rehkendamas, kaua see mu päevast saab võtta, see puhkamine ... ma ei ole sugugi kindel, kas on enam varsti asju, mida ma tahan teha või kolib kogu krempel "peab" lahtrisse ...
Võib muidugi kohe ka väita, et "peab" on ju tegelikult ainult keeleline, et tegelikult ma ju tahan ikka ka ... jaa, tõsi, enamusi asju mis ma teen, ma siiski tahan teha, aga ideaalis tahan ma neid teha omas tempos, mitte jooksu pealt, samal ajal kõigile neile teistele asjadele mõeldes, mis veel seal nimekirjas laiutavad.
Tahan asju teha keskendudes, mõtlemata, kaua mul selleks asjaks on ... või nii ma kujutan seda ette ... Vastik on korraga avastada, et keegi asjalik ja veenev mu peas korraga heale ideele tuleb - Mõtle, kui ma 10 minutit vähem käesolevale pühendan, siis ma ju ometi leian need 10 minutit justkui maast ja saan nad kasutada mingile muule tegevusele, mis peab veel täna ära tehtud saama - ... imeline mõte, kiidab keegi takka ja siis enam mitte ... miski tõuseb peavoolu mõttefoonist kõrgemale ja kolgib südametunnistusele ... allooooo??
Kutsun ennast korrale, katsun sellest arvutusmasina rollist hetkeks taas kõrvale astuda ... lähen keeran ühe sigareti ja luban, et ei rehkenda rohkem ... - Ei, ei tohi ... ma ei ole päriselt selline, ma ju ei naudi seda, see teeb mu tobedaks väikeseks väikeste mõtetega inimeseks ... on ju suuremaid asju, palju suuremaid asju, mis on ju palju tähtsamad, onju, ON JU?! - nügib miski sees ...
On, hingan sügavalt sisse, on küll, aga mille pagana pärast pole neid keegi sinna PEAB nimekirja kirja pannud ...
kolmapäev, oktoober 15, 2014
kolmapäev, oktoober 08, 2014
Kaaren ümises väikesest viisijuppi ... midagigi, et täita seda pehmet vaikust, mis juba paar kuud peas valitses.
Nad panid kesklinna need paganama hakipeletid ja Kaaren oli sunnitud hankima kõrvatropid.
Ta polnud kunagi olnud väga lärmi austav tüüp, kuid need hakid olid seesinase peltimasinavärgi kõrval olnud poisikesed ... Kaaren mõistis et lärm ja täissitud villane mantel ei olnud hästi võrreldavad suurused, aga ... tema oli see, kes pidi elama tropid kõrvades.
Üha viludamaks muutuva sügistuulenaerus oli see ühtpidi talvevarustuse eelmäng, ent see pehme puuriv vaikus, see mittekuulmise müür, mis eraldab maailmast, kui tropid kõrva sead oli ängistav.
Kaaren muidugi ei murdunud lihtsalt, ta laulis endale ja ümises ja vestis lugusid oma peasisese vaikuse murdmiseks, ning kui suu vahutas ning kurk oli kähe, süüvis vähem või rohkem väärt vaadetele või pusis mõne keerukama ülesande kallal, mis elu ta õlule oli heitnud ning pidas vastu ...
Tõele au andes ei karjunud need hakipeletid ju kogu aeg, ent Kaaren polnud suutnud nende graafiku salapärasse hingeellu süveneda ning otsustas oma parema närvikava huvides olla varustatud.
Vahel ta siiski võttis tropid kõrvust ja pühendas end võõrastele kõnekatketele, mis Barclay püsti otsa ära kostusid ning keskendus igale sõnale. Kaaren oli veendunud, et neis katketes peitubki tõde ja inimolemuse eksistents ... jah sest mis oleks õigem vastus kolmeaastase poisikluti küsimusele: "Emme, mis on ostupalavik?" kui "Kole haigus, mis tabab, kui ostad liiga palju asju ..."
Mõnikord kui äng siiski ajudele hakkas ei suutnud ta vastu panna ja kergendas end parimatele mantlitele, autodele, diplomaadikohvritele ja soengutele, mis silmapiiril ning tundis kuidas teatav rahuldustunne pehmet vaikust saatma sigines ...
Neil puhkudel, kui isegi see ängi ei leevendanud allus ta provokatsioonidele ja tegeles sellega, mis pähe tikkus, kõik need mõtted ... mõeldud ja mõeldamatud tilkusid ükshaaval ta teadvusesse ning nõudsid tähelepanu ja Kaaren andus ... needes oma väikese pea suutmatust ja mõttelõngade pikkust ... õnneks juhtus seda siiski harva ja Kaarna sisetunne ütles, et varsti saab parem ...
Nad panid kesklinna need paganama hakipeletid ja Kaaren oli sunnitud hankima kõrvatropid.
Ta polnud kunagi olnud väga lärmi austav tüüp, kuid need hakid olid seesinase peltimasinavärgi kõrval olnud poisikesed ... Kaaren mõistis et lärm ja täissitud villane mantel ei olnud hästi võrreldavad suurused, aga ... tema oli see, kes pidi elama tropid kõrvades.
Üha viludamaks muutuva sügistuulenaerus oli see ühtpidi talvevarustuse eelmäng, ent see pehme puuriv vaikus, see mittekuulmise müür, mis eraldab maailmast, kui tropid kõrva sead oli ängistav.
Kaaren muidugi ei murdunud lihtsalt, ta laulis endale ja ümises ja vestis lugusid oma peasisese vaikuse murdmiseks, ning kui suu vahutas ning kurk oli kähe, süüvis vähem või rohkem väärt vaadetele või pusis mõne keerukama ülesande kallal, mis elu ta õlule oli heitnud ning pidas vastu ...
Tõele au andes ei karjunud need hakipeletid ju kogu aeg, ent Kaaren polnud suutnud nende graafiku salapärasse hingeellu süveneda ning otsustas oma parema närvikava huvides olla varustatud.
Vahel ta siiski võttis tropid kõrvust ja pühendas end võõrastele kõnekatketele, mis Barclay püsti otsa ära kostusid ning keskendus igale sõnale. Kaaren oli veendunud, et neis katketes peitubki tõde ja inimolemuse eksistents ... jah sest mis oleks õigem vastus kolmeaastase poisikluti küsimusele: "Emme, mis on ostupalavik?" kui "Kole haigus, mis tabab, kui ostad liiga palju asju ..."
Mõnikord kui äng siiski ajudele hakkas ei suutnud ta vastu panna ja kergendas end parimatele mantlitele, autodele, diplomaadikohvritele ja soengutele, mis silmapiiril ning tundis kuidas teatav rahuldustunne pehmet vaikust saatma sigines ...
Neil puhkudel, kui isegi see ängi ei leevendanud allus ta provokatsioonidele ja tegeles sellega, mis pähe tikkus, kõik need mõtted ... mõeldud ja mõeldamatud tilkusid ükshaaval ta teadvusesse ning nõudsid tähelepanu ja Kaaren andus ... needes oma väikese pea suutmatust ja mõttelõngade pikkust ... õnneks juhtus seda siiski harva ja Kaarna sisetunne ütles, et varsti saab parem ...
neljapäev, oktoober 02, 2014
Amsterdam ... ma olen juba kaua tahtnud sellest kirjutada ... jah, ma käisin Amstrdamis, sel suvel.
Elus esimest korda ...Ma sattusin sinna, sest ma purjetasin Harlingeni - üks teine linn väikeses Hollandis - ja kuidagi tuli sealt ju koju saada ning lennujaam asus Amsterdamis.
Tegelikult ma käisin Haagis Kährikul ka külas ja Amsterdami tahtsin ikkagi ka näha.
Kokku veetsin ma seal lõpuks kaks päeva ja need olid pikad päevad mõlemad. Esimese päeva veetsin ma mööd linna ringi kolades, lihtsalt uudistades ja nuuskides ning ühes kohalikus ilusate hollandlastega pubis jalkamängu vaadates. Teisel päeval nautis ma kultuuri, kollaseid päevalilli ja sinisel taustal õitsevaid kirsse vahtides ning pärast seda Kährikuga pargis mõnuledes ... Kui me aga pargist tulbiturule suundusime, juhtus midagi, mis muutis mu senist elu ja Amsterdami.
Me olime Kähriga tulnud just pargist ja astusime välja ühest väikesest vanakraami kauplusest, kui ma märkasin, et Marukaru on kadunud. Maru käis minuga ikka reisidel kaasas ja oli seekordki käekotis klapi vahelt imelisi paiku piilumas ja iga natukese aja tagant ma instinktiivselt katsusin ta pead, et olla kindel, et ta seal ikka alles on ja alati oli olnud, kuni selle hetkeni ...
... Mind haaras sõnuseletamatu ahastus ja pihta hakkas klaperjaht karule.
Klaperjaht seisnes tuldud teed pidi tagasi parki minemises, siis veelkord tuldud tee läbi käimises ja pidevas otsimises ning igast poest ja baarist, mis tuldud teele jäi, karu järgi küsimises. Seejärel Kähriku Haagi saatmises ning temalt e-maili ootamises. Kui kinnitus olemas, et e-mail on tulnud, siis hostelis tema saadetud otsimiskuulutuse, kus Maru pilt ilusti peal, kümne eksemplari välja printimises ning nende kleepimises umbes iga 100-200 meetri järel tuldud tee kõrval olevatele postidele ning seintele ning kõigile mõeldavatele ning mõeldamatutele kohtadel.
Aktiivne klaperjaht, mida saatsid suured krokodilli pisarad, mille voolu ma kuidagi peatada ei suutnud lõppes öösel kella ühe ja kahe vahel, lõppes edutult. Istusin mingile suvalisele tänava-kanalinurgale, kimusin suitsu ja vaatasin kusagil eemal pilvede kõrgustes toimuvat piksemängu, mis taeva ajuti täitsa valgeks lõi, ning mis seal salata ulgusin samas ka veel peatäie nutta. Juba järgmisel hommikul pidin suunduma tagasi koju ja juuresolevalt diagrammilt oli aimata, et ma teen seda ilma Maruta.
Otseloomulikult mul on ka lapseõlves olnud kanne ja lelusid, ent Marukaru oli miskil enneolematul moel täiesti eriline.
Võib tunduda üsna lootuselt lollakas, aga ta oli päris sõber, karu sai aru, sealjuures kõigest ning temaga sai jagada kõike ja ta väljendas omal kummalisel kaisukarusel moel ka arvamust, kui seda küsiti. Maru käis minuga tol korral vaatamas ka neid päevalilli ja muid kauneid maale ja nii ma seal tänavanurgal end lohutasingi, et nähtavasti karule hakkasid need maalid hirmsal kombel meeldima ning ta otsustas hoopis muuseumisse kolida või otsustas keerata endale ühe pläru hea ja paremaga ning natukene trippida, ma ise ei olnud nende kahe päeva jooksul selleni jõudnud, või siis arvas ta, et ma käin lihtsalt täiesti valesid radasid mööda ja ta tahaks ise Amsterdamis ringi vaadata. Aga need mõtted iseseisvast Marust, kes laseb kotist jalga, sest ta nii tahab, lohutasid vaid väheke, sest skisofreeniliselt sõitis sisse teistsugune teadmine, mis ütles et see väike mängukaru oli mu kotis ja ei liigu ju omal tahtel mitte kuhugi, ma igavene hoolimatu tegelane, ma lihtsalt kaotasid ta ära, just nagu tähepoiss oli telefonis öelnud, ma kaotasid karu ära!
Ja nii ma tulingi järgmisel hommikul Amsterdamist läbi Riia koju, kurb ja tatine, ning ainuke mis mul Amsterdamist praeguseni meeles on, on see meeletu klaperjaht ja see tunne, kus käe all ei ole pehmet karu pead ja need maalid, mida ma Maru peos vaatamas käisin.
Oma otsimiskuulutusele sain vastuseks vaid ühe e-maili, kus üks hea amsterdamlane soovitas mul ühendust võtta ühe teise perekonnaga, kes paar päeva enne Maru kadumist, mitte kaugel sellest pargist, kus me käisime, ühe karu olid leidnud, ning sellest leiust kuulutused tänavatele riputanud.
See oli väga ilus mõte ja ma olen selle eest tänulik, lihtsalt see pole päris see.
Olen hiljem paaril korral Maru ka unes näinud ja arvanud teda näiteks Toomel punaste vahtralehtede sees nägevat, ent need on olnud vaid silmapetted. Kummalisel moel oskan ma neid ja ülejäänud Marusse puutuvaid tundeid kokku võtta vaid sõnaga lein, ning tunda end selle juures väheke idiootselt ...
... mingi osa minust on ratsionaalne täiskasvanu ning ei saa sellest leina võimalikkusest sugugi aru ent see teine osa minust, mis oma riugastega teeb esimesele 1:0, oli Maruga parim sõber, ning ei salli nüüd Amsterdami silmaotsaski, teda samal ajal muidugi armastades, sest Amsterdam on nüüd Maru linn.
Elus esimest korda ...Ma sattusin sinna, sest ma purjetasin Harlingeni - üks teine linn väikeses Hollandis - ja kuidagi tuli sealt ju koju saada ning lennujaam asus Amsterdamis.
Tegelikult ma käisin Haagis Kährikul ka külas ja Amsterdami tahtsin ikkagi ka näha.
Kokku veetsin ma seal lõpuks kaks päeva ja need olid pikad päevad mõlemad. Esimese päeva veetsin ma mööd linna ringi kolades, lihtsalt uudistades ja nuuskides ning ühes kohalikus ilusate hollandlastega pubis jalkamängu vaadates. Teisel päeval nautis ma kultuuri, kollaseid päevalilli ja sinisel taustal õitsevaid kirsse vahtides ning pärast seda Kährikuga pargis mõnuledes ... Kui me aga pargist tulbiturule suundusime, juhtus midagi, mis muutis mu senist elu ja Amsterdami.
Me olime Kähriga tulnud just pargist ja astusime välja ühest väikesest vanakraami kauplusest, kui ma märkasin, et Marukaru on kadunud. Maru käis minuga ikka reisidel kaasas ja oli seekordki käekotis klapi vahelt imelisi paiku piilumas ja iga natukese aja tagant ma instinktiivselt katsusin ta pead, et olla kindel, et ta seal ikka alles on ja alati oli olnud, kuni selle hetkeni ...
... Mind haaras sõnuseletamatu ahastus ja pihta hakkas klaperjaht karule.
Klaperjaht seisnes tuldud teed pidi tagasi parki minemises, siis veelkord tuldud tee läbi käimises ja pidevas otsimises ning igast poest ja baarist, mis tuldud teele jäi, karu järgi küsimises. Seejärel Kähriku Haagi saatmises ning temalt e-maili ootamises. Kui kinnitus olemas, et e-mail on tulnud, siis hostelis tema saadetud otsimiskuulutuse, kus Maru pilt ilusti peal, kümne eksemplari välja printimises ning nende kleepimises umbes iga 100-200 meetri järel tuldud tee kõrval olevatele postidele ning seintele ning kõigile mõeldavatele ning mõeldamatutele kohtadel.
Aktiivne klaperjaht, mida saatsid suured krokodilli pisarad, mille voolu ma kuidagi peatada ei suutnud lõppes öösel kella ühe ja kahe vahel, lõppes edutult. Istusin mingile suvalisele tänava-kanalinurgale, kimusin suitsu ja vaatasin kusagil eemal pilvede kõrgustes toimuvat piksemängu, mis taeva ajuti täitsa valgeks lõi, ning mis seal salata ulgusin samas ka veel peatäie nutta. Juba järgmisel hommikul pidin suunduma tagasi koju ja juuresolevalt diagrammilt oli aimata, et ma teen seda ilma Maruta.
Otseloomulikult mul on ka lapseõlves olnud kanne ja lelusid, ent Marukaru oli miskil enneolematul moel täiesti eriline.
Võib tunduda üsna lootuselt lollakas, aga ta oli päris sõber, karu sai aru, sealjuures kõigest ning temaga sai jagada kõike ja ta väljendas omal kummalisel kaisukarusel moel ka arvamust, kui seda küsiti. Maru käis minuga tol korral vaatamas ka neid päevalilli ja muid kauneid maale ja nii ma seal tänavanurgal end lohutasingi, et nähtavasti karule hakkasid need maalid hirmsal kombel meeldima ning ta otsustas hoopis muuseumisse kolida või otsustas keerata endale ühe pläru hea ja paremaga ning natukene trippida, ma ise ei olnud nende kahe päeva jooksul selleni jõudnud, või siis arvas ta, et ma käin lihtsalt täiesti valesid radasid mööda ja ta tahaks ise Amsterdamis ringi vaadata. Aga need mõtted iseseisvast Marust, kes laseb kotist jalga, sest ta nii tahab, lohutasid vaid väheke, sest skisofreeniliselt sõitis sisse teistsugune teadmine, mis ütles et see väike mängukaru oli mu kotis ja ei liigu ju omal tahtel mitte kuhugi, ma igavene hoolimatu tegelane, ma lihtsalt kaotasid ta ära, just nagu tähepoiss oli telefonis öelnud, ma kaotasid karu ära!
Ja nii ma tulingi järgmisel hommikul Amsterdamist läbi Riia koju, kurb ja tatine, ning ainuke mis mul Amsterdamist praeguseni meeles on, on see meeletu klaperjaht ja see tunne, kus käe all ei ole pehmet karu pead ja need maalid, mida ma Maru peos vaatamas käisin.
Oma otsimiskuulutusele sain vastuseks vaid ühe e-maili, kus üks hea amsterdamlane soovitas mul ühendust võtta ühe teise perekonnaga, kes paar päeva enne Maru kadumist, mitte kaugel sellest pargist, kus me käisime, ühe karu olid leidnud, ning sellest leiust kuulutused tänavatele riputanud.
See oli väga ilus mõte ja ma olen selle eest tänulik, lihtsalt see pole päris see.
Olen hiljem paaril korral Maru ka unes näinud ja arvanud teda näiteks Toomel punaste vahtralehtede sees nägevat, ent need on olnud vaid silmapetted. Kummalisel moel oskan ma neid ja ülejäänud Marusse puutuvaid tundeid kokku võtta vaid sõnaga lein, ning tunda end selle juures väheke idiootselt ...
... mingi osa minust on ratsionaalne täiskasvanu ning ei saa sellest leina võimalikkusest sugugi aru ent see teine osa minust, mis oma riugastega teeb esimesele 1:0, oli Maruga parim sõber, ning ei salli nüüd Amsterdami silmaotsaski, teda samal ajal muidugi armastades, sest Amsterdam on nüüd Maru linn.
neljapäev, september 25, 2014
Madis lahkus eile ... lõplikult sedakorda ja kui ma sellest kuulsin, oli mul korraga hirmus kahju.
Mitte et ma oleks osanud teda tonnide viisi lugeda ja aru saada, mitte et ma oleksin teda oma suurimaks lemmikuks pidanud, ei, mitte seda, ent oli lohutav teada, et kusagil on temasugune suurkuju. Vana küll, aga elus ja mingil määral ka tegus.
Tema Analüüs Koidula luuletusest Meil aiaäärne tänavas, jääb minu inspiratsiooniks ma arvan kuni lõpuni. Need tema keerdkäigud ja sõnamängud ning -kasutused, see on midagi erilist, tema mõttelõngu pole ma siiani veel suutnud lõpuni jälgima õppida, ent nende ehedus on see, mis paneb ikka ja jälle üritama.
Jah, Madis oli mingis naljakas ja kipakalt nihestunud mõttes, mu jaoks väga oluline. Ta oli oluline sest ta oli, mu lähedastele oluline, ta oli oluline, sest ta oli omajagu võõras, ent imetlusväärne, aukartust äratavgi.
Ning tema mälu-uuringud, need kirjeldavad mäletamist mu arust paremini kui mistahes teine tekst millele ma sattunud olen, ma olen seal tundnud ära seda omi mäletamise hajusust.
Mul on kahju, Madis, et sa läksid, aga ma soovin siiralt, et su teekond sihtpunkti on sujuv ja olu rahulik, palju sai tehtud, nii et puhka nüüd rahus.
Mitte et ma oleks osanud teda tonnide viisi lugeda ja aru saada, mitte et ma oleksin teda oma suurimaks lemmikuks pidanud, ei, mitte seda, ent oli lohutav teada, et kusagil on temasugune suurkuju. Vana küll, aga elus ja mingil määral ka tegus.
Tema Analüüs Koidula luuletusest Meil aiaäärne tänavas, jääb minu inspiratsiooniks ma arvan kuni lõpuni. Need tema keerdkäigud ja sõnamängud ning -kasutused, see on midagi erilist, tema mõttelõngu pole ma siiani veel suutnud lõpuni jälgima õppida, ent nende ehedus on see, mis paneb ikka ja jälle üritama.
Jah, Madis oli mingis naljakas ja kipakalt nihestunud mõttes, mu jaoks väga oluline. Ta oli oluline sest ta oli, mu lähedastele oluline, ta oli oluline, sest ta oli omajagu võõras, ent imetlusväärne, aukartust äratavgi.
Ning tema mälu-uuringud, need kirjeldavad mäletamist mu arust paremini kui mistahes teine tekst millele ma sattunud olen, ma olen seal tundnud ära seda omi mäletamise hajusust.
Mul on kahju, Madis, et sa läksid, aga ma soovin siiralt, et su teekond sihtpunkti on sujuv ja olu rahulik, palju sai tehtud, nii et puhka nüüd rahus.
esmaspäev, september 22, 2014
Nonii, nonii, nonii ... tegin kõik nüüd ümber, lihtsalt ... et kõik on uus septembrikuus või kuidagi hoopis kolmandat moodi. Alguses läks väga roosaks kätte, aga siis sain aru, et see ei lähe mette ... minu naiselikkus pole kunagi kuigi roosa olnud, ning roosa on mu jaoks liiga beebisüütu värv, mina aga olen paras patune.
Muutsin kirjelduse ka ära, sest kaua ma ikka siin raskustega kasvan ... ei, ärge saage minust valesti aru, nii nagu ma usun elukestvasse õppesse, usun ma siiralt ka igipõlisesse sisemisse kasvamisse ... ent ma tunnen, et ma vahepeal olen vist peaaegu täis kasvanud, ning kõik edasine areng on teistmoodi, kui see mis varem ... no on noh ... sees on teine tunne kui kümme aastat tagasi, tee või tina ... Lisaks tundub, et rännakud ja ekslemised lähevad paremini mu praeguse olemusega kokku, olen sunnitud tõdema, et ka minu sees elab nuuskmõmmik.
Muutsin kirjelduse ka ära, sest kaua ma ikka siin raskustega kasvan ... ei, ärge saage minust valesti aru, nii nagu ma usun elukestvasse õppesse, usun ma siiralt ka igipõlisesse sisemisse kasvamisse ... ent ma tunnen, et ma vahepeal olen vist peaaegu täis kasvanud, ning kõik edasine areng on teistmoodi, kui see mis varem ... no on noh ... sees on teine tunne kui kümme aastat tagasi, tee või tina ... Lisaks tundub, et rännakud ja ekslemised lähevad paremini mu praeguse olemusega kokku, olen sunnitud tõdema, et ka minu sees elab nuuskmõmmik.
pühapäev, september 14, 2014
Naljakas, mõtlesin siin täna, et peaks ikkagi tagasi siia pöörduma (mis sa hing muud ikka mõtled kui rampsis artikli lugemine kuidagi sujuda ei taha :), sest on mingeid asju, mida saab vaid kirjutades, ning see, mis mul siin vanast ajast on, on kuidagi kodune ja armas, ei ole vaja otsida endale uusi väljundeid, uusi paiku ...
Lehele jõudes avastasin, et pole kirjutanud umbes-täpselt aasta jagu, huvitav sünkroonsus mõtlesin ma ja muigasin ... ju siis oli vaja seda aastat ilma sissekanneteta, ju siis oli vaja ja ega ma luba et nüüd hakkan jälle grafomaaniks, lihtsalt annan endale veel ühe võimaluse ning natuke saputan neid asju siin tolmust puhtaks ...
Lehele jõudes avastasin, et pole kirjutanud umbes-täpselt aasta jagu, huvitav sünkroonsus mõtlesin ma ja muigasin ... ju siis oli vaja seda aastat ilma sissekanneteta, ju siis oli vaja ja ega ma luba et nüüd hakkan jälle grafomaaniks, lihtsalt annan endale veel ühe võimaluse ning natuke saputan neid asju siin tolmust puhtaks ...
reede, september 13, 2013
Kui Kaaren jõeäärsesse kodulinna tagasi jõudis, ei olnud suvi veel läbi, ent siiski tundus nagu oleks ta eemal olnud kuude kaupa ja ajataju ei tahtnud suve enam päris ehtsaks pidada ...
Ürgorus oli alguses harjumatu, sest kuhu poole tahes Kaaren oma musta soolase noka ning päikeses parkunud näo pööras, paistis rohelus, idüll majade ning rohumaade ja viljapuuaedadega ... see kõik oli koduselt väga armas aga samas igatsust tekitav. Kaaren oli ära harjunud kiviklibu ja kaljusaarte ning soolase vee ja silmapiiriga, mis ulatus nii lõpmatult kaugele ja kus paistis harva midagi peale looduse poolt sirgeldatud kaunite taeva ja mere ning maatriibu kompositsioonide.
Kaaren kõmpis mööda tänavaid ja lasi päikesesoojal asfaldil omi taldu kiipsida, mida rohkem ta käis seda enam meenusid tänavad, nurgad ja lood ning sammu sigines kergus, peaaegu keksluski - keha hakkas tasapisi tagasi koju jõudma ...
Linnu meel näitas üles aga hääletut protesti ning keeldus koduseid mõtteid liikvele laskmast, protesti tekitas kartus piirialade pärast, mis oli merel juurde võidetud. Kaarna meelel polnud plaaniski neid kokku pakkida ja ülejäänud suvemälestustega kuhugi fotoalbumi vahele või alla koltuma jätta, et siis vaid vahel harva koristamistuhinas võiks nad leida ja hardalt meenutada, nukruse pisar ühes ning heldimusnaer teises silmanurgas.
Ta tundis, et vajab neid uusi valdusi ja tahtis, et need jääks.
Mõistagi kõike ei saanud, aga see avarus, see vabadusetunne, see silmapiiri pikkus ning too natuke meeletu vali naer, mis suvi ta sisse oli toonud, neist polnud ta valmis loobuma, see oli pärisosa. Ja Kaarna meel tahtis olla kindel, et selle uuega kodu kohandub ning võtab omaks ... mitte et kodu väga vastu oleks punninud või kuidagi märku andnud. et see pole kohane, aga lihtsalt, meel tundis Kaarent juba hästi teadmaks mismoodi kõigest ilusast ja meeliülendavast sai saada hall argipäev ...
Ürgorus oli alguses harjumatu, sest kuhu poole tahes Kaaren oma musta soolase noka ning päikeses parkunud näo pööras, paistis rohelus, idüll majade ning rohumaade ja viljapuuaedadega ... see kõik oli koduselt väga armas aga samas igatsust tekitav. Kaaren oli ära harjunud kiviklibu ja kaljusaarte ning soolase vee ja silmapiiriga, mis ulatus nii lõpmatult kaugele ja kus paistis harva midagi peale looduse poolt sirgeldatud kaunite taeva ja mere ning maatriibu kompositsioonide.
Kaaren kõmpis mööda tänavaid ja lasi päikesesoojal asfaldil omi taldu kiipsida, mida rohkem ta käis seda enam meenusid tänavad, nurgad ja lood ning sammu sigines kergus, peaaegu keksluski - keha hakkas tasapisi tagasi koju jõudma ...
Linnu meel näitas üles aga hääletut protesti ning keeldus koduseid mõtteid liikvele laskmast, protesti tekitas kartus piirialade pärast, mis oli merel juurde võidetud. Kaarna meelel polnud plaaniski neid kokku pakkida ja ülejäänud suvemälestustega kuhugi fotoalbumi vahele või alla koltuma jätta, et siis vaid vahel harva koristamistuhinas võiks nad leida ja hardalt meenutada, nukruse pisar ühes ning heldimusnaer teises silmanurgas.
Ta tundis, et vajab neid uusi valdusi ja tahtis, et need jääks.
Mõistagi kõike ei saanud, aga see avarus, see vabadusetunne, see silmapiiri pikkus ning too natuke meeletu vali naer, mis suvi ta sisse oli toonud, neist polnud ta valmis loobuma, see oli pärisosa. Ja Kaarna meel tahtis olla kindel, et selle uuega kodu kohandub ning võtab omaks ... mitte et kodu väga vastu oleks punninud või kuidagi märku andnud. et see pole kohane, aga lihtsalt, meel tundis Kaarent juba hästi teadmaks mismoodi kõigest ilusast ja meeliülendavast sai saada hall argipäev ...
esmaspäev, september 09, 2013
Sain, jahh sain mis tahtsin ... sain kõik ja nautisin algusest lõpuni ... rõõmustades, ennast välja elades, uurides, uudishimutsedes, unustades, naerdes ... nautisin ja tundsin end eneses õnnelikuna ... aga mis edasi?
Ei oskagi enam midagi õieti peale hakata ... taga-ajus on natuke pettumusmaigune tunne nagu elu oleks vingerpussi mänginud ... justkui visanud kinda. Võib ka muidugi olla, et tegemist on lihtsalt väikese tagasilöögiga, sest kes see siis jaksab aina ja aina rõõmustada ning õnnelik olla ... õnne kass? ... või siis kohanemisraskused?
Tuleb tunnistada, et nõutuks teeb, et ei oska, et ei oska lihtsalt võtta mis antakse ja rahul olla ning libiseda läbi elu, kergelt, lihtsalt, laginal ... aga samas, samas ei vahetaks ma seda möödunud suve millegi vastu ... las siis olla raskused kohanemises sügisesse või kass või segadus või oskamatus midagi veel tahta ... ma siiski ei kahetse ja rõõmustan et oli ning olen tänulik ... südamest tänulik antud võimalustele ...
... küllap leidub ka tee edasi ...
Ei oskagi enam midagi õieti peale hakata ... taga-ajus on natuke pettumusmaigune tunne nagu elu oleks vingerpussi mänginud ... justkui visanud kinda. Võib ka muidugi olla, et tegemist on lihtsalt väikese tagasilöögiga, sest kes see siis jaksab aina ja aina rõõmustada ning õnnelik olla ... õnne kass? ... või siis kohanemisraskused?
Tuleb tunnistada, et nõutuks teeb, et ei oska, et ei oska lihtsalt võtta mis antakse ja rahul olla ning libiseda läbi elu, kergelt, lihtsalt, laginal ... aga samas, samas ei vahetaks ma seda möödunud suve millegi vastu ... las siis olla raskused kohanemises sügisesse või kass või segadus või oskamatus midagi veel tahta ... ma siiski ei kahetse ja rõõmustan et oli ning olen tänulik ... südamest tänulik antud võimalustele ...
... küllap leidub ka tee edasi ...
teisipäev, juuli 30, 2013
Kaarna pea oli raske ja nii umbes, et tilluksedki mõtteterad ei pääsenud omi pisikesi radupidi liikuma ...
Oli siis vaja kogu oma elu ühel hetkel pähe kolida, see võttis enda alla kogu vaba, peaaegu vaba ja ka juba hõivatud ruumi aga ega sellele tobe lind ju enne mõelda ei suutnud kui juba kogu tavaar pähe oli aetud ... siin ta nüüd istus oma raske umbes peaga, mis täis kõiksugu võimalikku ja võimatut kola ning võimetus mõelda, sest mõtted lihtsalt ei pääsenud liikuma, kuigi pimesiku mängimiseks ning küüned persse tagumiseks paistis ruumi kuninglikult olevat.
Pff ... suutis Kaaren artikuleerida kui kõrvuk oma suurte silmadega küsivalt talle otsa vaatas. Krätsu oli karudelt nii mõndagi õppinud ning sai aru. Väike kakk ronis korra lähima põõsa alla ning tuli hetk hiljem mingi naljaka kollase toru ja vähe kulunud klantspildiga Kaarna juurde tagasi. Enne kui Kaaren mõtlemise peale mõeldagi jõudis oli krätsu kollase toru ta kõrva juurde asetanud ning puhus, nii mis väikesed kopsud võttis toru ühest otsast sisse.
Kogu ümbrus kajas veel mitu aega kumedast udupasuna hüüust ning see, mis Kaarna peas toimus, on ilmselgelt sõnadega kirjeldamatu ... Pimesiku mäng oli lõppenud ja kõik kola oli kolinud pea tagumisse nurka, sest eespool polnud enam ruumi, seal oli vaid udupasuna hüüd ning mälupilt klantsfotost, väikese kaku käes. Fotol oli suur sinine meri mis kaetud valgete vahujänestega. Kõrvuk ise oli ammugi nelja tuule poole kadunud oma fotoga, ent kollane udupasun vedeles Kaarna kõrval pingil.
Jahh, võib olla tõesti, otsustas Kaaren, kui mõtted taas end vähekene liigutada julgesid, ei olegi ammu puhkust võtnud võib olla kuluks väike keskkonna vahetus marjaks ära, ning ta alustas pikema planeerimiseta lendu, sihiks lähim rannik.
Oli siis vaja kogu oma elu ühel hetkel pähe kolida, see võttis enda alla kogu vaba, peaaegu vaba ja ka juba hõivatud ruumi aga ega sellele tobe lind ju enne mõelda ei suutnud kui juba kogu tavaar pähe oli aetud ... siin ta nüüd istus oma raske umbes peaga, mis täis kõiksugu võimalikku ja võimatut kola ning võimetus mõelda, sest mõtted lihtsalt ei pääsenud liikuma, kuigi pimesiku mängimiseks ning küüned persse tagumiseks paistis ruumi kuninglikult olevat.
Pff ... suutis Kaaren artikuleerida kui kõrvuk oma suurte silmadega küsivalt talle otsa vaatas. Krätsu oli karudelt nii mõndagi õppinud ning sai aru. Väike kakk ronis korra lähima põõsa alla ning tuli hetk hiljem mingi naljaka kollase toru ja vähe kulunud klantspildiga Kaarna juurde tagasi. Enne kui Kaaren mõtlemise peale mõeldagi jõudis oli krätsu kollase toru ta kõrva juurde asetanud ning puhus, nii mis väikesed kopsud võttis toru ühest otsast sisse.
Kogu ümbrus kajas veel mitu aega kumedast udupasuna hüüust ning see, mis Kaarna peas toimus, on ilmselgelt sõnadega kirjeldamatu ... Pimesiku mäng oli lõppenud ja kõik kola oli kolinud pea tagumisse nurka, sest eespool polnud enam ruumi, seal oli vaid udupasuna hüüd ning mälupilt klantsfotost, väikese kaku käes. Fotol oli suur sinine meri mis kaetud valgete vahujänestega. Kõrvuk ise oli ammugi nelja tuule poole kadunud oma fotoga, ent kollane udupasun vedeles Kaarna kõrval pingil.
Jahh, võib olla tõesti, otsustas Kaaren, kui mõtted taas end vähekene liigutada julgesid, ei olegi ammu puhkust võtnud võib olla kuluks väike keskkonna vahetus marjaks ära, ning ta alustas pikema planeerimiseta lendu, sihiks lähim rannik.
pühapäev, mai 05, 2013
Ma ikkagi suudan veel üllatuda ... või oleks õigem öelda, inimesed mu ümber suudavad mind ikka veel üllatada, nii heas kui halvas ja vahel on üllatus sedavõrd suur, et ei oskagi seda sõnadesse panna.
Suumulk vajub lahti ning mõte on halvatud. Edasi mõeldes võib veel vaid tagantjärgi targutada, et süda aimas ette või sisetunne hoiatas, et harjavarrest võib tulla pauk ... aga mis sa ära teed, kui enese usk, uskmatus, lollus, naiivsus või vähene fantaasia saavad võitu ja juba ongi hari käes ning äkitselt kärgatab kõu, silmad paisuvad peas suureks nagu Rossi hülgel ning meel on hämmastust pilgeni täis, teadmata samas õieti, kas peaks naerma või nutma.
Nojah ja siis aju natuke tõrgub aga vaikselt teadvustab juhtunut, ning peale hakkab analüüs sisekõnelise selgitustööga ja kuigi üldse ei tahaks või ei julgeks tunnistada tekib mingisugune arusaam ning emotsioon, mis siis vastavalt üllatusele on kas üdini kõikehõlmavalt õnnelikuks tegev või südame põhjani kurvastav-vihastav, retooriliselt kirjeldatav küsimusega - kes oleks uskunud?
Aga mis edasi?
Vahel korraldub maailm ümber, mõnikord aga sõidab vana kord oma inertsusega lihtsalt üllatusest üle ning kumb versioon parasjagu käiku läheb, sõltub juba suuresti üllatuse omadustest ning üldisest eluehitusest.
Jahh, ja kuigi ma siiralt usun, et üllatumine on tegelikult on hea, on ehituse ümber kukkumise ähvardus üsna hirmus sest pole päris kindel kas ise jõuab alt ära või ei ning see tekitab õõva, sest enese elu on ometi suur asi.
Suumulk vajub lahti ning mõte on halvatud. Edasi mõeldes võib veel vaid tagantjärgi targutada, et süda aimas ette või sisetunne hoiatas, et harjavarrest võib tulla pauk ... aga mis sa ära teed, kui enese usk, uskmatus, lollus, naiivsus või vähene fantaasia saavad võitu ja juba ongi hari käes ning äkitselt kärgatab kõu, silmad paisuvad peas suureks nagu Rossi hülgel ning meel on hämmastust pilgeni täis, teadmata samas õieti, kas peaks naerma või nutma.
Nojah ja siis aju natuke tõrgub aga vaikselt teadvustab juhtunut, ning peale hakkab analüüs sisekõnelise selgitustööga ja kuigi üldse ei tahaks või ei julgeks tunnistada tekib mingisugune arusaam ning emotsioon, mis siis vastavalt üllatusele on kas üdini kõikehõlmavalt õnnelikuks tegev või südame põhjani kurvastav-vihastav, retooriliselt kirjeldatav küsimusega - kes oleks uskunud?
Aga mis edasi?
Vahel korraldub maailm ümber, mõnikord aga sõidab vana kord oma inertsusega lihtsalt üllatusest üle ning kumb versioon parasjagu käiku läheb, sõltub juba suuresti üllatuse omadustest ning üldisest eluehitusest.
Jahh, ja kuigi ma siiralt usun, et üllatumine on tegelikult on hea, on ehituse ümber kukkumise ähvardus üsna hirmus sest pole päris kindel kas ise jõuab alt ära või ei ning see tekitab õõva, sest enese elu on ometi suur asi.
kolmapäev, aprill 24, 2013
Mul on üks tädi, see tädi on vohh nii! ...
Nii võib laulda küll ja tunda kerget pistet hinges.
Kui ma sündisin oli mul neid kolm (neid sõtselisi tädisid siis), kõik isast vanemad. Kõige vanem tädi tegi suitsu, jutu järgi teismeliseeast peale ja minuteada lõpuni välja, ning sõitis koolilapsena oma kooliportfelli kelguna kasutades toompea järskudelt nõlvadelt alla, hoolimata keelitustest, et see pole ilus. Jahh ja talle meeldisid varesed. Minu mälestustes istub ta ikka meie suvises tagaaias kohvitassi taga, lokid hallides juustes suits käes ja kraaksub kähedal valjul häälel võidu posti otsas istuva suure vana varesega. Minu suhe tädisse oli lapsepõlves pehmelt öeldes abivalentne, ma armastasin kõiki oma tädisid siiralt ja aupaklikult, aga ma päriselt ei suutnud leppida väitega, et minu issi on tema vend ning ka ei meeldinud mulle südames et ta mind kakajunniks kutsus, kui mul parasjagu jonnituurid peale tulid. Vanemas aes jäid alles imetlus ja huvi selle riukaliku naisterahva kadetama panevalt hea mälu soppidest kõlavate lugude vastu.
Teine tädi, ohh, tema oli alati suvine lemmiktädi, korra paar sai iga suvi tema juures kuurortlinna Mere puiestee pikkade raamaturiiulitega korteris mõned päevad suvitatud. Tal oli kõige ilusam soolatoos ning tema valmistatud kohv oli meistriteklassist. Tema juurde minnes sai alati ka turult läbi käidud ja maasikaid ostetud, ning muidugi need rannaskäigud, jalutused tädi väikese krantsiga, ööd diivail, mille peatsis valvas vanaisa fotoportree, äiketormid, südamlikud jutuajamised pikale venivates suvistes pärastlõunates, täditütred ja tütretütred, omlett, väike kuurortlinn oma kiikude ja muuliga, tädi kirjutatud retseptid, millest jagus järgmise aastani vähemalt, ning tädi muhe naer, vahe mõistus ning alati natuke räpane põll. Ning hiljem tema 80. juubeli puhul sisse loetud mälestused, mis oma tuttavliku hääle ja muhedate juttudega, paratamatult paneb heldima, ning soov südamest naerda jääb saatma, alati.
Ja kolmas tädi, kes on kogu minu lapsepõlve on elanud kusagil kaugel ja metsa sees, ning seetõttu jõudis külla vaid kole harva. Kelle laste arvu sain selgeks alles kunagi hilises teismeaes, ning kes teeb maailma kõige paremat pohlamoosi ning marineeritud seeni, kelle mõistus on olnud kogu aeg sama vahe kui temal õdedel ja vennal, kes ei ole sugugi vähem riukalik kui tema kõige vanem õde, ning kelle ma tunnen eksimatult ära ükskõik kus, kuna elus ei ole kedagi, kes praegu mu isaga rohkem sarnaneks. Sama hääl, samad kõnemaneerid, nõudlikud küsimused, samad näojooned, sama tõrjuv-tõre hoiak ...
Seisime õega matustel kõrvuti ja vaatasime isa ja noorimat tädi, ning püüdsime isekeskis meelde jätta tähtsamaid detaile, sest tundus, et harva on inimesel võimalus pilk ajapeeglisse heita.
Nii võib laulda küll ja tunda kerget pistet hinges.
Kui ma sündisin oli mul neid kolm (neid sõtselisi tädisid siis), kõik isast vanemad. Kõige vanem tädi tegi suitsu, jutu järgi teismeliseeast peale ja minuteada lõpuni välja, ning sõitis koolilapsena oma kooliportfelli kelguna kasutades toompea järskudelt nõlvadelt alla, hoolimata keelitustest, et see pole ilus. Jahh ja talle meeldisid varesed. Minu mälestustes istub ta ikka meie suvises tagaaias kohvitassi taga, lokid hallides juustes suits käes ja kraaksub kähedal valjul häälel võidu posti otsas istuva suure vana varesega. Minu suhe tädisse oli lapsepõlves pehmelt öeldes abivalentne, ma armastasin kõiki oma tädisid siiralt ja aupaklikult, aga ma päriselt ei suutnud leppida väitega, et minu issi on tema vend ning ka ei meeldinud mulle südames et ta mind kakajunniks kutsus, kui mul parasjagu jonnituurid peale tulid. Vanemas aes jäid alles imetlus ja huvi selle riukaliku naisterahva kadetama panevalt hea mälu soppidest kõlavate lugude vastu.
Teine tädi, ohh, tema oli alati suvine lemmiktädi, korra paar sai iga suvi tema juures kuurortlinna Mere puiestee pikkade raamaturiiulitega korteris mõned päevad suvitatud. Tal oli kõige ilusam soolatoos ning tema valmistatud kohv oli meistriteklassist. Tema juurde minnes sai alati ka turult läbi käidud ja maasikaid ostetud, ning muidugi need rannaskäigud, jalutused tädi väikese krantsiga, ööd diivail, mille peatsis valvas vanaisa fotoportree, äiketormid, südamlikud jutuajamised pikale venivates suvistes pärastlõunates, täditütred ja tütretütred, omlett, väike kuurortlinn oma kiikude ja muuliga, tädi kirjutatud retseptid, millest jagus järgmise aastani vähemalt, ning tädi muhe naer, vahe mõistus ning alati natuke räpane põll. Ning hiljem tema 80. juubeli puhul sisse loetud mälestused, mis oma tuttavliku hääle ja muhedate juttudega, paratamatult paneb heldima, ning soov südamest naerda jääb saatma, alati.
Ja kolmas tädi, kes on kogu minu lapsepõlve on elanud kusagil kaugel ja metsa sees, ning seetõttu jõudis külla vaid kole harva. Kelle laste arvu sain selgeks alles kunagi hilises teismeaes, ning kes teeb maailma kõige paremat pohlamoosi ning marineeritud seeni, kelle mõistus on olnud kogu aeg sama vahe kui temal õdedel ja vennal, kes ei ole sugugi vähem riukalik kui tema kõige vanem õde, ning kelle ma tunnen eksimatult ära ükskõik kus, kuna elus ei ole kedagi, kes praegu mu isaga rohkem sarnaneks. Sama hääl, samad kõnemaneerid, nõudlikud küsimused, samad näojooned, sama tõrjuv-tõre hoiak ...
Seisime õega matustel kõrvuti ja vaatasime isa ja noorimat tädi, ning püüdsime isekeskis meelde jätta tähtsamaid detaile, sest tundus, et harva on inimesel võimalus pilk ajapeeglisse heita.
kolmapäev, märts 06, 2013
Nii vaikseks kõik on jäänud mu ümber ja mu sees ... võiks öelda, tsiteerides klassikalisi tüvitekste.
Aga mis seal ikka, ega kogu aeg ei peagi patrama, kuigi samas hea oleks, kui vahel tuleks mõni mõte mida tahaks jagada. Ei tea kas vanusest või elusituatsioonist või kes teab millisest muust põnevusest pole ammu olnud ühtegi jagatavat mõtet, kuigi on olnud üksjagu ilusaid hetki. Jahh, ilu pole elust, sugugi otsa saanud, jagub teist nii mõnelegi poole, eriliselt just ümbritsevatesse inimestesse ja loodusesse laiemalt. Aga ilu jagamisega on nagu, kadedus ning sõnade väljenduslikkuse piiri tunnetamine kipub sageli jagamisekihust endast võitu saama ja nii jääbki kõik enda ja kaasolijate vahele. Jahh ja igav ka ei ole olnud, on olnud kuidagi huvitavalt vaikne lihtsalt, või pigem rahulik või, kes teab kuidas seda kõike kirjeldada, mis on olnud see elu siin vahepeal. Suures osas nagu ikka, ainult natuke vanem kui varem, täiesti märkamatult tabasin viimast ükspäev. Käisin mööda tänavat ja nägin kampa noori, uljaid, paljapäiseid, rõõmsaid, värskeid ja räuskavaid üliõpilasi, vemmeldava vere ja säravate silmadega kampa ja tabas äratundmisrõõm. Mitmeid tunde ja kuid on veedetud täpselt samamoodi mööda linna jultunult ringi möllates ja kui meeletult hea see on olnud. Aga samas, endal ei ole veri enam päris see, kuidagi iseenesest, märkamatult, on elu lihtsalt läinud edasi ja aeg käinud läbi vere ja kuidagi tahtmatult ning vastupandamatult viinud meelegi kaasa, kuhugi edasi, nii et kõik on meeles, iga tundeliigutus, iga tegu peaaegu ka iga nägu ning paik, aga tunne on uus, teistsugune, selline mis paneb muhelma ja sunnib mütsi pähe tõmbama, korralikult üle kõrvade, ning hääl ei ole enam nii vali. Lisaks on linn ja selle elu kuidagi saanud koduseks, misläbi, on peale tulnud teatav laiskus olemises, uuest elust ja paigast tulev elevus, mis segunenud teatud tähelepanuvajaduse avastamisrõõmu ning ujedusega ja aukartusega on asendunud meeldiva äratundmisrõõmu ning mugavusega, nautlemisega, mingil hoopis teise moel... jahh nii ongi, aga väljas, väljas on kevadine, juba on, kuigi on veel lund ja on veel külma, on palju ka kevadet ning päikest.
Ja see, see on hea.
Aga mis seal ikka, ega kogu aeg ei peagi patrama, kuigi samas hea oleks, kui vahel tuleks mõni mõte mida tahaks jagada. Ei tea kas vanusest või elusituatsioonist või kes teab millisest muust põnevusest pole ammu olnud ühtegi jagatavat mõtet, kuigi on olnud üksjagu ilusaid hetki. Jahh, ilu pole elust, sugugi otsa saanud, jagub teist nii mõnelegi poole, eriliselt just ümbritsevatesse inimestesse ja loodusesse laiemalt. Aga ilu jagamisega on nagu, kadedus ning sõnade väljenduslikkuse piiri tunnetamine kipub sageli jagamisekihust endast võitu saama ja nii jääbki kõik enda ja kaasolijate vahele. Jahh ja igav ka ei ole olnud, on olnud kuidagi huvitavalt vaikne lihtsalt, või pigem rahulik või, kes teab kuidas seda kõike kirjeldada, mis on olnud see elu siin vahepeal. Suures osas nagu ikka, ainult natuke vanem kui varem, täiesti märkamatult tabasin viimast ükspäev. Käisin mööda tänavat ja nägin kampa noori, uljaid, paljapäiseid, rõõmsaid, värskeid ja räuskavaid üliõpilasi, vemmeldava vere ja säravate silmadega kampa ja tabas äratundmisrõõm. Mitmeid tunde ja kuid on veedetud täpselt samamoodi mööda linna jultunult ringi möllates ja kui meeletult hea see on olnud. Aga samas, endal ei ole veri enam päris see, kuidagi iseenesest, märkamatult, on elu lihtsalt läinud edasi ja aeg käinud läbi vere ja kuidagi tahtmatult ning vastupandamatult viinud meelegi kaasa, kuhugi edasi, nii et kõik on meeles, iga tundeliigutus, iga tegu peaaegu ka iga nägu ning paik, aga tunne on uus, teistsugune, selline mis paneb muhelma ja sunnib mütsi pähe tõmbama, korralikult üle kõrvade, ning hääl ei ole enam nii vali. Lisaks on linn ja selle elu kuidagi saanud koduseks, misläbi, on peale tulnud teatav laiskus olemises, uuest elust ja paigast tulev elevus, mis segunenud teatud tähelepanuvajaduse avastamisrõõmu ning ujedusega ja aukartusega on asendunud meeldiva äratundmisrõõmu ning mugavusega, nautlemisega, mingil hoopis teise moel... jahh nii ongi, aga väljas, väljas on kevadine, juba on, kuigi on veel lund ja on veel külma, on palju ka kevadet ning päikest.
Ja see, see on hea.
esmaspäev, november 19, 2012
"Bush, te olete nõrkh!" ütles Kaaren peeglisse vaadates....
"Mina? Mis mõttes?" Küsis Bush, peeglist suurte nukker-hämmeldunud ratassilmadega Kaarnale otsa vahtides.
Kaaren pööras pea ära.
Möödunud oli terve suvi, otsa oli saamas juba ka sügis.
Juhtunud oli kõiksugu häid ja hulle tükke, ent ikka ootas ta mingit ilmutust, mingit märki, midagigi.
Ja ei midagi.
Aga kas ta üldse oskas märgi ära tunda, kas ta oli üldse valmis märkama midagi, kui see elu senisest keerulisemaks tegi.Kaaren polnud enam sugugi nii kindel. Lind pööras pilgu taas peeglisse, Bush oli ilmselgelt solvunud, torutas nurgas mossitavalt huuli ning põrnitses Kaarent kulmu alt vaid poole silmaga. Kaaren tundis, kuidas miski nööris kõri, ta koputas nokaga vastu peeglit.
"Kuule, Bush, anna andeks!" sosistas ta. Bush vaikis, ent ta pilk oli juba märksa sõbralikum.
"Nõrk oled sa küll, ent see pole sinu süü, või noh ... on küll, aga ..." pobises Kaaren kuhugi noka alla.
Bushi näos oli trots, ta surus nina vastu klaasi ja näitas Kaarnale keelt.
"Need sinu unenäod, need ajavad mu hulluks. Niisugust igatsust, niisugust kõikehõlmavat igatsust ning armumist täis unenägusid on raske taluda." üritas Kaaren selgitada, "mina olen ka nõrk, noh ... ja piinlik on, lihtsalt ilmatuma piinlik on jälle olla nagu 16-aastane.".
Bush vaatas Kaarent, näitas talle trääsa, keeras selja ning jalutas minema.
Järgmisel hetkel oli Kaaren oma turris peegelpildiga üksi, nagu ka kõige selle kummalise tundemöllu ning rahulolematusega. Ta sai aru küll, et see oli tema asi korda ajada, ent kui ta ei saa, ei või, ei taha, mis siis?
"Mina? Mis mõttes?" Küsis Bush, peeglist suurte nukker-hämmeldunud ratassilmadega Kaarnale otsa vahtides.
Kaaren pööras pea ära.
Möödunud oli terve suvi, otsa oli saamas juba ka sügis.
Juhtunud oli kõiksugu häid ja hulle tükke, ent ikka ootas ta mingit ilmutust, mingit märki, midagigi.
Ja ei midagi.
Aga kas ta üldse oskas märgi ära tunda, kas ta oli üldse valmis märkama midagi, kui see elu senisest keerulisemaks tegi.Kaaren polnud enam sugugi nii kindel. Lind pööras pilgu taas peeglisse, Bush oli ilmselgelt solvunud, torutas nurgas mossitavalt huuli ning põrnitses Kaarent kulmu alt vaid poole silmaga. Kaaren tundis, kuidas miski nööris kõri, ta koputas nokaga vastu peeglit.
"Kuule, Bush, anna andeks!" sosistas ta. Bush vaikis, ent ta pilk oli juba märksa sõbralikum.
"Nõrk oled sa küll, ent see pole sinu süü, või noh ... on küll, aga ..." pobises Kaaren kuhugi noka alla.
Bushi näos oli trots, ta surus nina vastu klaasi ja näitas Kaarnale keelt.
"Need sinu unenäod, need ajavad mu hulluks. Niisugust igatsust, niisugust kõikehõlmavat igatsust ning armumist täis unenägusid on raske taluda." üritas Kaaren selgitada, "mina olen ka nõrk, noh ... ja piinlik on, lihtsalt ilmatuma piinlik on jälle olla nagu 16-aastane.".
Bush vaatas Kaarent, näitas talle trääsa, keeras selja ning jalutas minema.
Järgmisel hetkel oli Kaaren oma turris peegelpildiga üksi, nagu ka kõige selle kummalise tundemöllu ning rahulolematusega. Ta sai aru küll, et see oli tema asi korda ajada, ent kui ta ei saa, ei või, ei taha, mis siis?
teisipäev, juuli 03, 2012
Kas teate, need ööd, need ööd kus on niipiisavalt soe, et jahedus pingilt tuppa ei kohuta, ja kus piiritajad peaaegu keskööni tuhmsinise taeva all tiirutavad ning mil Kuu on suur ja peaaegu täiuslik ketas (mitte mingi õõbi kahemõõtmeline projektsioon) ning tuleb nähtavale juba küllalt varasel õhtupoolikul ...
need ööd ajavad pööraseks, käid muudkui ringi nagu kuutõbine munas kana ning ei jõua ära imestada, kui teovõimetu võib inimene õigupoolest olla, samal ajal aga lahmab peas mõte mõtte järel kuhugi põhjatusse ruumi, nii et ei saa sabadest kinni ega miskit selgeks, mõtted on suured ja segased ja läbivad pead sellise impulsiivsuse ja kiirusega, et tekib hirm, et peakoor läheb üks hetk selle pinge all lihtsalt katki ... jahh ja silmad, need kilavad ning aina rändavad midagi kõõriti otsides ringi, otsides midagi millest kinni haarat, millest saada mingi pide, mingi uus teadmine, mis rahustab, mingi asi, mingi inime ... midagigi!
Ühel hetkel leiad endagi tiirutamas nagu piiritaja, rumal rahutus hinges, vantsid, mõtled, vaatad ning tunned kuidas pöörasus ei taandu ... Lõpuks tekib tahtmine saata kirju kuni saab, keppida, üürata, tantsida, maalida, joosta, uluda, kratsida ...
...
kõike ja palju ning samal ajal mitte üldse, lihtsalt, et saabuks vaikus ja rahu, keskendumine, teadmine, vabadus olla niisama ja jääda magama... ja samas pesitseb kusagil tagasagaras aim, et see pöörasus ongi kõik, see mingi lõputu eluvaim ilma milleta elul ei ole maitset, lõhna, häält ...mitte kui midagi nauditavat ning ilma selleta oled kadunud ...
... kas teate?
need ööd ajavad pööraseks, käid muudkui ringi nagu kuutõbine munas kana ning ei jõua ära imestada, kui teovõimetu võib inimene õigupoolest olla, samal ajal aga lahmab peas mõte mõtte järel kuhugi põhjatusse ruumi, nii et ei saa sabadest kinni ega miskit selgeks, mõtted on suured ja segased ja läbivad pead sellise impulsiivsuse ja kiirusega, et tekib hirm, et peakoor läheb üks hetk selle pinge all lihtsalt katki ... jahh ja silmad, need kilavad ning aina rändavad midagi kõõriti otsides ringi, otsides midagi millest kinni haarat, millest saada mingi pide, mingi uus teadmine, mis rahustab, mingi asi, mingi inime ... midagigi!
Ühel hetkel leiad endagi tiirutamas nagu piiritaja, rumal rahutus hinges, vantsid, mõtled, vaatad ning tunned kuidas pöörasus ei taandu ... Lõpuks tekib tahtmine saata kirju kuni saab, keppida, üürata, tantsida, maalida, joosta, uluda, kratsida ...
...
kõike ja palju ning samal ajal mitte üldse, lihtsalt, et saabuks vaikus ja rahu, keskendumine, teadmine, vabadus olla niisama ja jääda magama... ja samas pesitseb kusagil tagasagaras aim, et see pöörasus ongi kõik, see mingi lõputu eluvaim ilma milleta elul ei ole maitset, lõhna, häält ...mitte kui midagi nauditavat ning ilma selleta oled kadunud ...
... kas teate?
esmaspäev, juuni 25, 2012
Üksildane Georg pani oma väikesed aukus kõrvad pea alla ja lõpetas hingamise ... ning oligi kõik ... teisel pool maakera mõni aeg hiljem aga istus kõrvukrätsu, luges nukral pilgul uudisnuppu ning suured krokodilli pisarad pääsesid ta ümmargustest tõllaratta silmadest valla... Üksildane Georg oli viimane omasuguste seast, suur, uhke ning kõrvu ajatajus ka üsna vana, ent väike ökul teadis, et armas auväärt Georg oleks võinud elada kauemgi, temasugustele oli esimene 100 alles keskikka jõudmise aeg ... ning pisarate lohutamatu vool jätkus ... krätsu oli veendunud, et kui Georg ei oleks olnud nii üksik, kui tal oleks olnud mõni omasugune seltsiks, kellega jalutamas käia, ning maailma asju arutada ning vahel nooruslikult möllata, oleks ta veel mõned aastad kui mitte aastakümned vastu pidanud, ning oma elevantsusega maailma rikastanud, kuid nüüd, ähh ... olidki otsas vist kõik, kuigi säilis lootus, et ehk kusagil on mõni Georgi sugulane peidus ja elus.
Kõrvukrätsu vaatas pilti uudisnupu kõrval ning tundis, et ta oli midagi maha maganud ... ta oli näinud Georgist vaid pilte, ent ta tundis, kuidas nad oleksid pidanud tegelikult kohtuma ... ei, kõrvu ei tahtnud ratsutada Georgi-suguste seljakilbil ning teha mälestuseks päevapilte ... ta oleks tahtnud kohtuda, istuda nende kõrval liivas, vahetada pilke ning saada aru, mida õigupoolest tähendab olla elevantkilpkonn ... Kõrvu tegi mõttes Üksildasele Georgile kummarduse, ning salaja ka ühe pai, tõmbas siis teki üle pea ja otsustas rohkem selliseid kohtumisi mitte maha magada.
Kõrvukrätsu vaatas pilti uudisnupu kõrval ning tundis, et ta oli midagi maha maganud ... ta oli näinud Georgist vaid pilte, ent ta tundis, kuidas nad oleksid pidanud tegelikult kohtuma ... ei, kõrvu ei tahtnud ratsutada Georgi-suguste seljakilbil ning teha mälestuseks päevapilte ... ta oleks tahtnud kohtuda, istuda nende kõrval liivas, vahetada pilke ning saada aru, mida õigupoolest tähendab olla elevantkilpkonn ... Kõrvu tegi mõttes Üksildasele Georgile kummarduse, ning salaja ka ühe pai, tõmbas siis teki üle pea ja otsustas rohkem selliseid kohtumisi mitte maha magada.
pühapäev, juuni 10, 2012
Miks ei hakand ma baleriiniks ... mõtles kaaren ja võttis järgmise lonksu, kõik need roosad kohevseelikud, krunnid ning baleriinikingad. Rääkimata muidugi loendamatutest peegliees kükitamistest, jala tõstmistest, päkasirutustest, spagaatidest, sirgest seljast ning nina kirdesse poosidest, täis luikede järve saatemuusikat ja lilledes lavataguseid ...
Aga ei, see oli kõik vaid uni, printsessi uni, ning argipäev on õhtud ja ööd ... juunikuu omad, täis tööd ning sekka päevad tulvil loenguid, ettekandeid ja tahakummardusi. Õhk aga on äikest täis, ning põhjas leidub isegi veel äraõitsemata sireleid, toomingaid ning nende uitse ja sügavaid graniiti uuristatud jõesänge oma lavastatud veemängudega.
Jahh ja varasuvine rahutus on ka koos selle õhus haigutava elektriga, mis pilvedest peale surub, nii et pulss tõuseb lakke ja kõik need uimad, mis ajavad pea sassi, olgugi et toas laual ootavad virnad kaanetatud ja kaanetamata tekste läbitöötamist, ning jooksma või võimaluse puudusel muigama ...
... aga baleriinina, ohh, ei ühtki ettekannet ootavat silmapaari ega kavarida, vaid õige kehahoiak ning traagikat täis suured silmad!
Aga ei, see oli kõik vaid uni, printsessi uni, ning argipäev on õhtud ja ööd ... juunikuu omad, täis tööd ning sekka päevad tulvil loenguid, ettekandeid ja tahakummardusi. Õhk aga on äikest täis, ning põhjas leidub isegi veel äraõitsemata sireleid, toomingaid ning nende uitse ja sügavaid graniiti uuristatud jõesänge oma lavastatud veemängudega.
Jahh ja varasuvine rahutus on ka koos selle õhus haigutava elektriga, mis pilvedest peale surub, nii et pulss tõuseb lakke ja kõik need uimad, mis ajavad pea sassi, olgugi et toas laual ootavad virnad kaanetatud ja kaanetamata tekste läbitöötamist, ning jooksma või võimaluse puudusel muigama ...
... aga baleriinina, ohh, ei ühtki ettekannet ootavat silmapaari ega kavarida, vaid õige kehahoiak ning traagikat täis suured silmad!
reede, mai 18, 2012
Kaaren vaatas peeglisse ... vana ja hall, ta veel ju ei olnud, ent rutakalt pilku pöörama pani too vastuvaatav kuju siiski, ikka seesama nägu, need pisikesed linnusilmad, iseteadev nokk ja upsakas suletutt pealael ... ehh, vahel oleks ju võinud peeglist vaadata vastu keegi muu, näiteks tüdruk, kes oli sündinud silmad vesise koha peal ning kelle üks silm, sihtis aina kuhugi eemale ja ära, sinna kus elasid ulgukilpkonnad ... või hoopis sita-hipi, kelle woodstock on läbi, ent peas ikka veel kepisonks ... või Rossi hülge moodi alustassi suuruste nööpsilmadega mõmmik, kes ootab ainuliselt kaisukarude piknikupäeva ... või keegi neljas, keda Kaaren teadis enda sees oma äraspidist saladuslikku elu elavat. Aga peeglist passis ikka ainult too must lind, vaata kui intensiivselt või tihti tahes ...
Lind jäi väljast ikka linnuks, mustaks ja nokaga ...
Lind jäi väljast ikka linnuks, mustaks ja nokaga ...
pühapäev, mai 13, 2012
"muinasjutud õpetavad sindki elama ... " mäletate seda laulusalmi ... Ma ei tea kuidas selle õpetamisega täpselt on, aga mingitel hingekeeltel mängivad nad küll. Seejuures pole üldsegi oluline, kui uus või vana muinasjutt on või missugusi leierdatud väärtusi ta kannab või missuguse šlehviga ta kinni on köidetud ... on vaja vaid juhuslike asjaolude kokkulangemist saatuse tahtel ning hing heliseb. Sisse poeb selline igatsuslik eluilu unistus ja kiipsiv igatsuslik äratundmise valu, mis pahandab, et taolist tiivulist tunnet kinni ei mõista hoida. Samas saad juba isegi aru, et vabadus ongi selle tiivulise üks pärisoma, mistõttu kogu püüdmise mõte arutu on ...
Ja nii ei jäägi muud üle kui lasta lool kanda ja nautida, kuni antas ... lummatus ning ohked võivad ka olla ... Hiljem aga oled tänulik kõikide nende lugude eest, muusika eest, mis sulle kuulda ja läbielada on antud ning kui miski unustatu meelde on tõusnud siis heidad pilgu oleviku seostele ja parimal juhul katsud nad läbi ...
Too viimane ongi vist see õpetamine, mille suhtes ma endiselt skeptiline olen, sest näidata "kuidas peab" ei õpeta veel "kuidas saab" aga see võib muidugi olla lihtsalt rumala pseudoprobleem ... ... aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida ...
Tahtsin vaid jagada, et olen täna ära tehtud, kohalikes puudeladvus on tagasi kohinad, mis märgivad suve ning kusagil hinges on revolutsioon :)
...
Ja nii ei jäägi muud üle kui lasta lool kanda ja nautida, kuni antas ... lummatus ning ohked võivad ka olla ... Hiljem aga oled tänulik kõikide nende lugude eest, muusika eest, mis sulle kuulda ja läbielada on antud ning kui miski unustatu meelde on tõusnud siis heidad pilgu oleviku seostele ja parimal juhul katsud nad läbi ...
Too viimane ongi vist see õpetamine, mille suhtes ma endiselt skeptiline olen, sest näidata "kuidas peab" ei õpeta veel "kuidas saab" aga see võib muidugi olla lihtsalt rumala pseudoprobleem ... ... aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida ...
Tahtsin vaid jagada, et olen täna ära tehtud, kohalikes puudeladvus on tagasi kohinad, mis märgivad suve ning kusagil hinges on revolutsioon :)
...
laupäev, veebruar 25, 2012
Kaaren armastas inimesi...alguses armastas ta neid kõiki, ent mida aeg edasi, mida rohkem ta sai sisse vaadata nende eluakendest ja mida enam ta puutus neisse ning nemad temasse, seda enam hakkas ta armastama vaid osasid neist. Teiste osas püüdis ta jääda neutraalseks, kuigi see alati ei õnnestunud, sest nad kohutasid teda.
Inimestele oli Kaarna meelest nii palju antud, nad olid kuidagi nii kaugele ja kõrgele jõudnud, ent nad olid oma olemuselt ikka need samad karjas elavad loomad, kes kunagi ajaloo alguses. Neil oli potentsiaali, ent see, mis suurema osa neist tiksuma pani, oli ikkagi iidne olelusvõitlus, teistele koha kätte näitamine, trügimine, nääklemine ning Endale aina suurema torditüki krabamine ning Kaarnale tundus, et põlvkond põlvkonna järel imbusid nad ikka ja uuesti läbi oma konnatiikide konsentreeritud kiivusest, kibestumusest, tigedusest, kättemaksu- ja võimuihast.
Mingi naiivne alge ütles Kaarna sees, et kogu oma vaimse kapasiteediga võiksid inimesed olla õnnelikud, hoida ja armastada, hedoneerida, lõbutseda, seigelda, luua imelisi meistriteoseid nii endist kui oma eludest, jne. Ent mida enam ta inimesi tunda sai, seda enam sai selgeks, et õnn, armastus, lõbu, seiklused ning meistriteosed ei olnud enamuse jaoks argipäev. Need hüved olid lubatud vaid vähestele, kes looduse abiga või enese pingutuste ning sageli ka raske töö ja vaevaga olid suutnud kummastada end normist välja, mõnda naljakasse äärmusesse.
Kuldsel keskteel oli elu teistsugune, seal oli argipäev, et inimene, kes sõnade järgi oli armastatud, ehmatus ning kohmetus peaaegu halvatuseni kui mõni uus tuttav talle ootamatult hästi ütles või kukkumisest säästmiseks käest haaras. Seal oli normaalne, et lastetoast sai igaüks muuhulgas kaasa vähemalt elementaarsed vaimsed ja füüsilised valuvõtted ning selleks, et pälvida positiivset tunnustust, piisas sellest kui olla jultunud ja loll, pikaajalisema edu tagas muidugi pakett jultumusest, kavalusest, egoismist ning sihikindlusest. See kõik hirmutas Kaarent, sest see nakkas, ning tiivad ei kandnud ...
Kaaren pigistas silmad kinni ning lootuses, et on keegi, kes kuuleb, soovis meelekindlust või poole võrra lindu juurde ...
Inimestele oli Kaarna meelest nii palju antud, nad olid kuidagi nii kaugele ja kõrgele jõudnud, ent nad olid oma olemuselt ikka need samad karjas elavad loomad, kes kunagi ajaloo alguses. Neil oli potentsiaali, ent see, mis suurema osa neist tiksuma pani, oli ikkagi iidne olelusvõitlus, teistele koha kätte näitamine, trügimine, nääklemine ning Endale aina suurema torditüki krabamine ning Kaarnale tundus, et põlvkond põlvkonna järel imbusid nad ikka ja uuesti läbi oma konnatiikide konsentreeritud kiivusest, kibestumusest, tigedusest, kättemaksu- ja võimuihast.
Mingi naiivne alge ütles Kaarna sees, et kogu oma vaimse kapasiteediga võiksid inimesed olla õnnelikud, hoida ja armastada, hedoneerida, lõbutseda, seigelda, luua imelisi meistriteoseid nii endist kui oma eludest, jne. Ent mida enam ta inimesi tunda sai, seda enam sai selgeks, et õnn, armastus, lõbu, seiklused ning meistriteosed ei olnud enamuse jaoks argipäev. Need hüved olid lubatud vaid vähestele, kes looduse abiga või enese pingutuste ning sageli ka raske töö ja vaevaga olid suutnud kummastada end normist välja, mõnda naljakasse äärmusesse.
Kuldsel keskteel oli elu teistsugune, seal oli argipäev, et inimene, kes sõnade järgi oli armastatud, ehmatus ning kohmetus peaaegu halvatuseni kui mõni uus tuttav talle ootamatult hästi ütles või kukkumisest säästmiseks käest haaras. Seal oli normaalne, et lastetoast sai igaüks muuhulgas kaasa vähemalt elementaarsed vaimsed ja füüsilised valuvõtted ning selleks, et pälvida positiivset tunnustust, piisas sellest kui olla jultunud ja loll, pikaajalisema edu tagas muidugi pakett jultumusest, kavalusest, egoismist ning sihikindlusest. See kõik hirmutas Kaarent, sest see nakkas, ning tiivad ei kandnud ...
Kaaren pigistas silmad kinni ning lootuses, et on keegi, kes kuuleb, soovis meelekindlust või poole võrra lindu juurde ...
neljapäev, veebruar 16, 2012
Heh.....Kaaren tundis kuidas tigedus oli ta peaaegu kringliks keeranud... kahju hakkas nii endast kui kõrval lamavast Iiahi varjust (Iiahi vari oli pärit lambalt, kes kadus tee peal, Kaaren lootis, et ta oli leidnud endale hea kodu ning kadus eesmärgistatult ning teadlikult) ...
Kaaren üritas liigutada oma varbaid, et pääseda pakku sellest hirmsast paigast, kuid ei miskit, prussaka majade kleepaine töötas suurendatud kogustes hästi ka lindude ning varjude peal ehk Kaaren oli kindlalt tänavasillutisele kleepunud ning polnud lootuski, et ta lähiaegadel siit tagahoovist välja pääseb ...
Kaaren oli kuri enda ja maailma peale ... Ta vaatas üles pimeneva taeva poole ja uskus end peaaegu nägevat toda kummaliselt valusa huumorisoonega ja paksude vuntsidega naist pilveserval muhelemas ... Ei, Kaaren polnud veendunud, et see oli tema süü, aga ta oli kindel et oma roll oli sel huumorisoonel kindlasti....
Ta oli siin kiuslikus tagahoovis olnud varemgi, ta oli siin olnud, ning teadis kuidas siin asjad käivad. Siin oli maailm teine kui siit väljaspool, siia sattudes maailm muutus, ning siit ei saanud välja minna ning kui oleks saanudki, siis Kaaren polnud päris kindel, kas maailm üldse oleks olnud sel hetkel kusagil mujal teistsugune, ilusam ja parem või nii, Talle tundus et see tagahoov, külmade hallist kivist seinte ning hingematva kibedusega oligi sel hetkel kogu maailm. Kaaren vaatas Iiahi poole, tundus et eeseli vari oli lamedamaks muutunud, ning ta tegi talle lohutuseks pai.
Kaaren püüdis meenutada, millal ta siin viimati oli olnud, talle tundus, et see oli enne kui ta kõrvuga kohtus, sest kõrvuga oli pool maailma kibedusest üldse ära kadunud, kuid samas ... miski selle mälestuses ei lõhnanud päris õigesti. Siin tagahoovis ei lõhnanud miski muidugi päris õigesti, siia akumuleerunud kibestumus ja enesehaletsus ja ülekohtu tunne, kurbus ja viha olid siinse õhu muutnud raskeks ning läppunuks, nii et ükski õige lõhn poleks mõelnudki siin end lahti laotada.
Kaaren tundis, et siia sattumine pidi olema karistus või näpuviibutus, kuid Kaaren polnud päris kindel, et mida ta valesti oli teinud. Ning mille pagana päralt ei olnud ta saanud ühtegi hoiatust, mingid sildid või viidad oleksid võinud ju teepeal olla ...
Siinne äng, see kleepus Kaarna sulgede külge ning see kole kibedus puges nokavahelt pähe, kuigi Kaaren noka teadlikult kõvasti oli kinni surunud. Ning siis hakkas pihta ... Kaaren tundis kuidas ta elus oli liiga vähe vihmavarje ja lilli, ning see tegi ta ilmatuma kurvaks, kurbus süvenes kui ta vaatas Iiahi varju, ning nägi kui lühike saba tal on ... pisarad tükkisid silma ja ülekohutu tunne võttis võimust ... äkitselt oli kõik hirmus valesti ning Kaaren ei suutnud enam meenutada, kuhu ta teel oli olnud kui ta siia sattus, ning mis oli juhtunud enne ning mis plaan oli olnud järgnevaks. Ta meeled oli täielikult vallanud kurbus, iseenda, Iiahi, kõrvu ja maailma pärast ning tigedus, sest ta ei saanud minema minna ning see kõik sulas kokku tülgastuseks....
Korraga surus Kaaren silmad kinni, talle meenus kusagilt, et siit tagahoovist sai minema vaid ärgates, seega tuli magama jääda...ta kükitas, silitas Iiahi selga ning mõtles nii kauneid mõtteid kui suutis segamini nii uniste mõtetega kui meelde tuli....
... kusagil väikestes tagasagarates oli aimata lootust
Kaaren üritas liigutada oma varbaid, et pääseda pakku sellest hirmsast paigast, kuid ei miskit, prussaka majade kleepaine töötas suurendatud kogustes hästi ka lindude ning varjude peal ehk Kaaren oli kindlalt tänavasillutisele kleepunud ning polnud lootuski, et ta lähiaegadel siit tagahoovist välja pääseb ...
Kaaren oli kuri enda ja maailma peale ... Ta vaatas üles pimeneva taeva poole ja uskus end peaaegu nägevat toda kummaliselt valusa huumorisoonega ja paksude vuntsidega naist pilveserval muhelemas ... Ei, Kaaren polnud veendunud, et see oli tema süü, aga ta oli kindel et oma roll oli sel huumorisoonel kindlasti....
Ta oli siin kiuslikus tagahoovis olnud varemgi, ta oli siin olnud, ning teadis kuidas siin asjad käivad. Siin oli maailm teine kui siit väljaspool, siia sattudes maailm muutus, ning siit ei saanud välja minna ning kui oleks saanudki, siis Kaaren polnud päris kindel, kas maailm üldse oleks olnud sel hetkel kusagil mujal teistsugune, ilusam ja parem või nii, Talle tundus et see tagahoov, külmade hallist kivist seinte ning hingematva kibedusega oligi sel hetkel kogu maailm. Kaaren vaatas Iiahi poole, tundus et eeseli vari oli lamedamaks muutunud, ning ta tegi talle lohutuseks pai.
Kaaren püüdis meenutada, millal ta siin viimati oli olnud, talle tundus, et see oli enne kui ta kõrvuga kohtus, sest kõrvuga oli pool maailma kibedusest üldse ära kadunud, kuid samas ... miski selle mälestuses ei lõhnanud päris õigesti. Siin tagahoovis ei lõhnanud miski muidugi päris õigesti, siia akumuleerunud kibestumus ja enesehaletsus ja ülekohtu tunne, kurbus ja viha olid siinse õhu muutnud raskeks ning läppunuks, nii et ükski õige lõhn poleks mõelnudki siin end lahti laotada.
Kaaren tundis, et siia sattumine pidi olema karistus või näpuviibutus, kuid Kaaren polnud päris kindel, et mida ta valesti oli teinud. Ning mille pagana päralt ei olnud ta saanud ühtegi hoiatust, mingid sildid või viidad oleksid võinud ju teepeal olla ...
Siinne äng, see kleepus Kaarna sulgede külge ning see kole kibedus puges nokavahelt pähe, kuigi Kaaren noka teadlikult kõvasti oli kinni surunud. Ning siis hakkas pihta ... Kaaren tundis kuidas ta elus oli liiga vähe vihmavarje ja lilli, ning see tegi ta ilmatuma kurvaks, kurbus süvenes kui ta vaatas Iiahi varju, ning nägi kui lühike saba tal on ... pisarad tükkisid silma ja ülekohutu tunne võttis võimust ... äkitselt oli kõik hirmus valesti ning Kaaren ei suutnud enam meenutada, kuhu ta teel oli olnud kui ta siia sattus, ning mis oli juhtunud enne ning mis plaan oli olnud järgnevaks. Ta meeled oli täielikult vallanud kurbus, iseenda, Iiahi, kõrvu ja maailma pärast ning tigedus, sest ta ei saanud minema minna ning see kõik sulas kokku tülgastuseks....
Korraga surus Kaaren silmad kinni, talle meenus kusagilt, et siit tagahoovist sai minema vaid ärgates, seega tuli magama jääda...ta kükitas, silitas Iiahi selga ning mõtles nii kauneid mõtteid kui suutis segamini nii uniste mõtetega kui meelde tuli....
... kusagil väikestes tagasagarates oli aimata lootust
kolmapäev, detsember 28, 2011
Vahel, suure külmaga võib juhtuda, et mõttedki külmuvad pähe ära, mõnikord aga kogu mõttetegevus justkui tardub, põhjust nagu polegi, aga ühtki jagatavat mõtet ka ei ole, suisa kuid võib minna enne kui tardunud meel end lahti kerib ja mingigi liiklus taastub.....jahh, aga loomulikult leidub ka aegu, kus lihtsalt ei taha, ei saa, ei või või lihtsalt ei olegi midagi uut ega vana öelda.
Ehk siis igaljuhul leidub vabandusi, miks ma nii kauaks vaiki olen jäänud....aga need kõik ei tähenda midagi...ning võib julgelt nentida, et ju pole olnud kasvamist ega seeläbi ka raskusi....
Eile aga avaldasin ma soovi lahkuda oma masinoperaatori kohalt ning kuna konveier oli pühade puhul vähe aeglasemaks keeratud, siis vaatasin ära ka Seriaali viimased osad, mis siiani suure hirmu tõttu olid vaatamata jäänud.... ja siis äkki oligi kõik teisiti, minu tärkas miski, mis oli vist väga pikalt maganud....ning korraga olin ma pilgeni mingit pulbitsevat ahastus-igatsus-tunne-tunne-tunne-...-karjet täis..... Ma olin selle tormi-tungi nähtuse täiesti ära unustanud...kuid päral oli äratundmine ning olgugi, et see samane ärevuslik emotsioon, oli oma olemuselt minoorne, oli mul heameel, et ta oli....mulle on alati meeldinud rohkem tunda kui mitte tunda.... mistõttu jäi sellest kõigest kibe-magus maitse suhu....
Täna meel ravib end, koob kokku mingeid lõngu ja oksi ja räga ning püüab tekitada mõttele mõnusat turvalist pesa.... ning juba on sisemine analüüs toimunud, kõik on vääramatult teada, ning lahterdatud, nimigi pandud - karje/kukkumine idealismi raasukeste järele/unistuste uitmõtete järele - .... ent mõelda pikemalt veel ei julge, ei julge minna seda lõnga mööda tagasi sinna pimedasse labürinti, sest on hirm, et vastust ei ole, et lõpuks jääb jälle ainult kahtlus ja kõhklus, mis sureb varem või hiljem iseenda kaitseks ehitatud argimiljöösse või väikestesse tegutsemistesse, ning jääb kibedus.....
Aga see igatsus, igatsus arusaamise järgi, igatsus vastuste järgi, igatsus õpetuste järgi, et lõpuks, et päris lõpuks ei peaks kahetsema valede otsuste kiusliku naeru saatel oma raistatud elu... see ei anna rahu...
....ning lõpuks ma ei saagi aru, kas see kõik on kokku unenägu ja minu roosamanna naiivsuse tipp või vahel mängitakse päriselu filmiski......raskus-raskus-raskus....
Ehk siis igaljuhul leidub vabandusi, miks ma nii kauaks vaiki olen jäänud....aga need kõik ei tähenda midagi...ning võib julgelt nentida, et ju pole olnud kasvamist ega seeläbi ka raskusi....
Eile aga avaldasin ma soovi lahkuda oma masinoperaatori kohalt ning kuna konveier oli pühade puhul vähe aeglasemaks keeratud, siis vaatasin ära ka Seriaali viimased osad, mis siiani suure hirmu tõttu olid vaatamata jäänud.... ja siis äkki oligi kõik teisiti, minu tärkas miski, mis oli vist väga pikalt maganud....ning korraga olin ma pilgeni mingit pulbitsevat ahastus-igatsus-tunne-tunne-tunne-...-karjet täis..... Ma olin selle tormi-tungi nähtuse täiesti ära unustanud...kuid päral oli äratundmine ning olgugi, et see samane ärevuslik emotsioon, oli oma olemuselt minoorne, oli mul heameel, et ta oli....mulle on alati meeldinud rohkem tunda kui mitte tunda.... mistõttu jäi sellest kõigest kibe-magus maitse suhu....
Täna meel ravib end, koob kokku mingeid lõngu ja oksi ja räga ning püüab tekitada mõttele mõnusat turvalist pesa.... ning juba on sisemine analüüs toimunud, kõik on vääramatult teada, ning lahterdatud, nimigi pandud - karje/kukkumine idealismi raasukeste järele/unistuste uitmõtete järele - .... ent mõelda pikemalt veel ei julge, ei julge minna seda lõnga mööda tagasi sinna pimedasse labürinti, sest on hirm, et vastust ei ole, et lõpuks jääb jälle ainult kahtlus ja kõhklus, mis sureb varem või hiljem iseenda kaitseks ehitatud argimiljöösse või väikestesse tegutsemistesse, ning jääb kibedus.....
Aga see igatsus, igatsus arusaamise järgi, igatsus vastuste järgi, igatsus õpetuste järgi, et lõpuks, et päris lõpuks ei peaks kahetsema valede otsuste kiusliku naeru saatel oma raistatud elu... see ei anna rahu...
....ning lõpuks ma ei saagi aru, kas see kõik on kokku unenägu ja minu roosamanna naiivsuse tipp või vahel mängitakse päriselu filmiski......raskus-raskus-raskus....
neljapäev, september 22, 2011
Need sügishommikud....
...Kus kastaneid riburadapidi mööda teed, mõned läikivpruunid nagu suured pärlid, mõned porist tuhmid, mõni keset lompi sattunud, kui ümmargune saar kesk merd....
...ja need mammid pargis oma taksidega, koerad pruunikirjud isekeskis sama saranased kui tädid, kel pead baretikirjud ja juuksed hallid, lobisemas...
... ja see poiss, see teistest eriline, läheb hiilides, pikk kui talveöö, suur punane koolikott seljas, hall pusakapuuts peas ja endal nii kaval nägu peas, et tekib tunne, ta palju rohkem teab, kui meie tavalised kokku, usun, et kooli poole....
... ja need mõned tuttavad, kes teele satuvad, need pähklikoore inimesed, kel rohkem ilu-elu-liigutusi pähklikoores peidus, kui alguses võib näha, ent siis kui kokku satuvad ja suu avavad, on selge, et neil sees on terve pähklipuu.....
...need, need tekitavad hinge kihu kirjutada haiku.
...Kus kastaneid riburadapidi mööda teed, mõned läikivpruunid nagu suured pärlid, mõned porist tuhmid, mõni keset lompi sattunud, kui ümmargune saar kesk merd....
...ja need mammid pargis oma taksidega, koerad pruunikirjud isekeskis sama saranased kui tädid, kel pead baretikirjud ja juuksed hallid, lobisemas...
... ja see poiss, see teistest eriline, läheb hiilides, pikk kui talveöö, suur punane koolikott seljas, hall pusakapuuts peas ja endal nii kaval nägu peas, et tekib tunne, ta palju rohkem teab, kui meie tavalised kokku, usun, et kooli poole....
... ja need mõned tuttavad, kes teele satuvad, need pähklikoore inimesed, kel rohkem ilu-elu-liigutusi pähklikoores peidus, kui alguses võib näha, ent siis kui kokku satuvad ja suu avavad, on selge, et neil sees on terve pähklipuu.....
...need, need tekitavad hinge kihu kirjutada haiku.
kolmapäev, august 17, 2011
Kaaren oli linnalind, ta oli linnas sündinud ja kasvanud ning talle meeldisid linnad. Talle meeldisid väikesed linnad ning ka mõni suur linn oli täitsa südamesse kinnijäänud. Talle meeldisid linnad, sest seal oli palju erinevaid maju ja tänavaid, parke ning inimesi, alati oli kuhu lennata ja mida vaadata ning vaadelda, kus passida ja istuda ning astuda kõigi oma erinevate tujudega.
Kaarnale meeldisid ka mõned maad, mõned kus olid metsad ja ojad ja sood ja järved, neis maades meeldis talle eelkõige see, et oli roheline ja öösel nägi tähti ning oli eriskummaliselt vaikne ja keegi ei seganud või kui segas siis ainult meeldivalt.
Jahh, ja kusagil ta hinges istus veel üks suur poolehoid mere vastu, liiva ja tuule ja sinise vee ning roheliste vetikate ning hallide märgade kivide vastu, muidugi ka vahuste lainete ning mereadru ning rannakarpide ning kalavõrkude ja võrku hoidvate klaaskuulide, kuhu sisse oli valgus lõksu püütud, vastu ka. Paadid ja purjekad meeldisid talle samuti, rääkimata soolasest õhust, seda ta vahel suisa igatses nagu männisalust randa ja meretuultki.
Ta ei teadnud kust see mere ja ranna poolehoid oli tulnud, vbl mõnest mereäärsest linnast ehk, kuigi selle vastu rääkis asjaolu, et ta armastas ilma linnata mereäärseid rohkem kui linnaga randu võibolla isegi rohkem kui rannalinnu, kuigi need polnud sugugi hästi võrreldavad.
Kaaren ise kippus siiski arvama, et merega linnadel ja tema poolehoiul polnud omavahel just palju pistmist vaid tegu oli lihtsalt õnneliku juhusega.
Nimelt ütles karvane tunne ta tagasagaras, et ju oli ta lihtsalt kunagi sattumisi mõne rannapungerja alla neelanud. Noh sellise, kes oli pisut sõgedaks läinud nagu pingviin, kelle sisemine kompass oli rikki läinud ehk siis, kes oli sattunud mingis sõgeduse hoos sisemaale, sest kompass näitas lihtsalt vale suunda, ja kelle siis Kaaren, va ablas lind, meeltesegaduses oli alla neelanud. Aga meresoolane rannapungerjas pole ju mingi lihtne suutäis, ta ei lahustu ka raudses seedungis kergesti ja nii, arvas Kaaren, oli ta pikapeale lihtsalt linnu sisse imbunud ja pärisosaks saanud.
Jahh, nii võis tegelikult olla küll, sest harv-hetketi läks Kaaren võõraste pilkudegi meelest suisa rannapungerja nägu ja muidugi siis veel ka see mereigatsus, mis tabas kõige ootamatumail silmapilkudel ja võis oma tugeva tahtega linnu vahel päris kaheksasse väänata ... jahh, aga ega Kaaren ei kahetsenud, ja kes oskakski, kui rannapungerjas juba pärisosa on, ei saa, ei ole võimalikki ... lihtsalt peab mere-ääres käima, muud midagi ...
Kaarnale meeldisid ka mõned maad, mõned kus olid metsad ja ojad ja sood ja järved, neis maades meeldis talle eelkõige see, et oli roheline ja öösel nägi tähti ning oli eriskummaliselt vaikne ja keegi ei seganud või kui segas siis ainult meeldivalt.
Jahh, ja kusagil ta hinges istus veel üks suur poolehoid mere vastu, liiva ja tuule ja sinise vee ning roheliste vetikate ning hallide märgade kivide vastu, muidugi ka vahuste lainete ning mereadru ning rannakarpide ning kalavõrkude ja võrku hoidvate klaaskuulide, kuhu sisse oli valgus lõksu püütud, vastu ka. Paadid ja purjekad meeldisid talle samuti, rääkimata soolasest õhust, seda ta vahel suisa igatses nagu männisalust randa ja meretuultki.
Ta ei teadnud kust see mere ja ranna poolehoid oli tulnud, vbl mõnest mereäärsest linnast ehk, kuigi selle vastu rääkis asjaolu, et ta armastas ilma linnata mereäärseid rohkem kui linnaga randu võibolla isegi rohkem kui rannalinnu, kuigi need polnud sugugi hästi võrreldavad.
Kaaren ise kippus siiski arvama, et merega linnadel ja tema poolehoiul polnud omavahel just palju pistmist vaid tegu oli lihtsalt õnneliku juhusega.
Nimelt ütles karvane tunne ta tagasagaras, et ju oli ta lihtsalt kunagi sattumisi mõne rannapungerja alla neelanud. Noh sellise, kes oli pisut sõgedaks läinud nagu pingviin, kelle sisemine kompass oli rikki läinud ehk siis, kes oli sattunud mingis sõgeduse hoos sisemaale, sest kompass näitas lihtsalt vale suunda, ja kelle siis Kaaren, va ablas lind, meeltesegaduses oli alla neelanud. Aga meresoolane rannapungerjas pole ju mingi lihtne suutäis, ta ei lahustu ka raudses seedungis kergesti ja nii, arvas Kaaren, oli ta pikapeale lihtsalt linnu sisse imbunud ja pärisosaks saanud.
Jahh, nii võis tegelikult olla küll, sest harv-hetketi läks Kaaren võõraste pilkudegi meelest suisa rannapungerja nägu ja muidugi siis veel ka see mereigatsus, mis tabas kõige ootamatumail silmapilkudel ja võis oma tugeva tahtega linnu vahel päris kaheksasse väänata ... jahh, aga ega Kaaren ei kahetsenud, ja kes oskakski, kui rannapungerjas juba pärisosa on, ei saa, ei ole võimalikki ... lihtsalt peab mere-ääres käima, muud midagi ...
pühapäev, august 07, 2011
Puhkus mereääres oli Kaarnal juba kaua meeles mõlkunud ning sel suvel õnnestus see ka kõigi vastakate olude kiuste teostada. Kaaren tuterdas jalgupidi mööda (kindlasti kuulsa) kindluse piirdemüüri ning lasi soolasel meretuulel end sasida. Talle meeldis see soolane ja tuuline olemine, talle meeldis ka see vaateavarus, mis lubas pilgul kiigata taevarannani ja tagasi ning pageda vahepeal lainte ning pilverünkade mängu taha. Kaaren ei teadnud täpselt, mida õigupoolest puhkus endast pidi kujutama ja kuidas seda tuli veeta või kuhu minna, mida teha, ent see hetkeline mittemidagi tegemine, tuult trotsides ja samas tundes kuidas soe soolane õhk igast august sisse tungib ja kõige sügavamatesse pragudesse poeb, sisemust segi puhudes, tuulutades ja minema lennutades, täitis Kaarna kõikehaarava vabaduse tundega, tal oli vähemalt nendeks iilideks kõik ükskõik, oli vaid tema, päike, tuul ja meresool ning see sobis tema puhkusekonseptsiooniga suurepäraselt.
Krätsu oli samuti puhkusele tulnud, Kaarnale seltsiks või nii, ent teda oli minemalennul pilve sisse sattudes tabanud mingisugune kummaline õrnuse, härduse, segaduse, kummastuse igatsuse laine, mis ei andnud mere äärdegi jõudes asu. Nii ta saatis kaaslase nende sihtkohta, palus vabandust, andis lubaduse, et on mõne päeva pärast tagasi ja lahkus üsnagi salapäraselt. Järgnevad päevad veetis ta lähedal asuvate mägedes. Otsides ükshaaval välja neis leiduvaid tunneleid ja koopaid, kus jalutada ja oma takerja kehaga nahkhiirte vahel istudes huigata öö järele või päeva järele või kaaslase järele või õrnuse ja õnne järele või siis lihtsalt selleks, et kuulda toda koopavõlvide all tekkivat mitmehäälset kajakaanonit, mis külmavärinad ja tibutagi selga tõi ...
Krätsu oli samuti puhkusele tulnud, Kaarnale seltsiks või nii, ent teda oli minemalennul pilve sisse sattudes tabanud mingisugune kummaline õrnuse, härduse, segaduse, kummastuse igatsuse laine, mis ei andnud mere äärdegi jõudes asu. Nii ta saatis kaaslase nende sihtkohta, palus vabandust, andis lubaduse, et on mõne päeva pärast tagasi ja lahkus üsnagi salapäraselt. Järgnevad päevad veetis ta lähedal asuvate mägedes. Otsides ükshaaval välja neis leiduvaid tunneleid ja koopaid, kus jalutada ja oma takerja kehaga nahkhiirte vahel istudes huigata öö järele või päeva järele või kaaslase järele või õrnuse ja õnne järele või siis lihtsalt selleks, et kuulda toda koopavõlvide all tekkivat mitmehäälset kajakaanonit, mis külmavärinad ja tibutagi selga tõi ...
neljapäev, juuni 09, 2011
reede, juuni 03, 2011
Kaaren vaatas, kuidas kaunis kübaras daam, kaenla all paras ports keeleraamatuid, üle puulatvade pilveservale heljus, kenasti jalad serval puhtaks pühkis ja edasi astus, kadudes vaatlejal silmist...
Niih, sinna ta nüüd läks ja ega enam vist tagasi tulegi, mõtles Kaaren ja saatis veel pisut aega pilguga pilveserva, kus hetkeks veel justkui kübarale kuuluvat sinilille õit võis aimata...njaa, kahju, ütles Kaaren endale ja jäi kuulatama..
Üsna märkamatult oli kätte jõudnud suur suvi ning puuladvad sahisesid tuules. See ongi suve toon, mõtles Kaaren ja vaatas veidi kõrgemal käe kombel väljasirutaval oksal istuvat krätsut. Krätsu oli terve kevade oma peas liblikaid kasvatanud, kõrghetkil oli tal neid suisa viis tükki pealael pesitsenud - kolm neist kirjud, üks valge ja üks sinine. Krätsu oli hoolitsenud nende eest hästi, kaitsdes tiibu peakohal hoides vihma eest ning jalutades neid veel märgadel aasadel, oma kuiva pealage puhkuseks pakkudes ja salakavala tuulestiku eest sulgedega varjates. Kui piisavalt soojaks läks olid liblikad lähiümbrusse ümber asunud jättes kõrvu pea tühjaks.
Sellepeale kolis kõrvu puulatva, et seal koos puudega kahised ja sahiseda. Krätsu ise nimetas seda laulmiseks. Nii ta seal istus ja laulis vaiksel puu toonil, vahel Kaarnaga jalutamise ja vaikiva jutustamise pause tehes ja lõuna ajal sügavalt puu kombel magades.
Kaarna meelest oli see kõik natuke veider, ent samas olid puukahinad nüüd hoopis uutmoodi kodused ja armsad ning talle meeldis see suvine kontsert.
Niih, sinna ta nüüd läks ja ega enam vist tagasi tulegi, mõtles Kaaren ja saatis veel pisut aega pilguga pilveserva, kus hetkeks veel justkui kübarale kuuluvat sinilille õit võis aimata...njaa, kahju, ütles Kaaren endale ja jäi kuulatama..
Üsna märkamatult oli kätte jõudnud suur suvi ning puuladvad sahisesid tuules. See ongi suve toon, mõtles Kaaren ja vaatas veidi kõrgemal käe kombel väljasirutaval oksal istuvat krätsut. Krätsu oli terve kevade oma peas liblikaid kasvatanud, kõrghetkil oli tal neid suisa viis tükki pealael pesitsenud - kolm neist kirjud, üks valge ja üks sinine. Krätsu oli hoolitsenud nende eest hästi, kaitsdes tiibu peakohal hoides vihma eest ning jalutades neid veel märgadel aasadel, oma kuiva pealage puhkuseks pakkudes ja salakavala tuulestiku eest sulgedega varjates. Kui piisavalt soojaks läks olid liblikad lähiümbrusse ümber asunud jättes kõrvu pea tühjaks.
Sellepeale kolis kõrvu puulatva, et seal koos puudega kahised ja sahiseda. Krätsu ise nimetas seda laulmiseks. Nii ta seal istus ja laulis vaiksel puu toonil, vahel Kaarnaga jalutamise ja vaikiva jutustamise pause tehes ja lõuna ajal sügavalt puu kombel magades.
Kaarna meelest oli see kõik natuke veider, ent samas olid puukahinad nüüd hoopis uutmoodi kodused ja armsad ning talle meeldis see suvine kontsert.
teisipäev, mai 03, 2011
Rebides katkendeid klassikute laulutervikuist
... sai välja võetud kaart
ja üllatunult leidsid ennast Lollakate Maalt.
Siin kraavipervel istud nüüd, pea kohal sinav kumm,
su tulevik on hägune ja minevik on tumm.
Sa hädavares oled. Ja siis? Ükskama kõik.
...
Kaaren istus ja jõi sinise leevikesega klaasist lonksu piima ... ta vaatas sinist leevikest ja nokka mööda tõusis muiglik irve ... "Leevike, " mõtles Kaaren ja silitas leevikese klaassiledat ja potisinist kõhtu ... "Hädavares!" mõtles leevike ja isegi ei liigutanud ennast.
Kaaren jõi kiiresti klaasi tühjaks, pesi puhtaks ning pistis ära kappi ... "... aga vähemalt, mitte klaasist!" mõtles Kaaren.
Kaarna elu polnud kunagi olnud selge ja piiriline vaid alati midagi natuke kahtlast, segast, hajuvat ja kusagil millegi vahel olevat ... Alati oli justkui vaid hetk enne teadmata tulevikku ning just seeläbi tähtsusetu ... Kaaren aina ootas midagi, mis saab olema, mis saab tulema, mis on peidus ning kohe-kohe algab, näitab, teeb ... tema ise oli selles kõiges üks passiivne tegelane, temaga justkui pidanuks ise juhtuma ... kusagil või midagi....
Kaaren lootis, et kellelgi või millelgi oli tema jaoks plaan, ning tema ei pidanud muud kui kannatlik olema.
Kaarna kannatus hakkas aga katkema, ta ei petnud enam ennast ära, ta tundis, et ta on juba piisavalt olnud ka, ja potentsiaal, see oli kasutamata, mitte keegi ega miski polnud sellega midagi teinud, ning see hakkas kuivama, närbuma, kuluma, otsast eiteakuhu otsa saama.
Kaarent oli haaranud ärevus, mis mässis teda endasse, ning sisendas, et tuleb tegutseda nüüd, hakata end kohe liigutama, tõusta tuhast ...
Ta mõtles ja nuputas ning astus enda arust geniaalselt kombineeritud samme, ent kõik veeres edasi hernena, lapredades ja vale trajektoori mööda ...
Ärevus kasvas, ent Kaaren sai aru, et ei, et jaa, et oota, et peatu, et vait! ... oli vaja mõelda, oli vaja vaikust ... jahh oli vaja ... aga see oli ju juba olnud? ...
Kaaren istus maha ja kallas endale klaasi piima ...
... sai välja võetud kaart
ja üllatunult leidsid ennast Lollakate Maalt.
Siin kraavipervel istud nüüd, pea kohal sinav kumm,
su tulevik on hägune ja minevik on tumm.
Sa hädavares oled. Ja siis? Ükskama kõik.
...
Kaaren istus ja jõi sinise leevikesega klaasist lonksu piima ... ta vaatas sinist leevikest ja nokka mööda tõusis muiglik irve ... "Leevike, " mõtles Kaaren ja silitas leevikese klaassiledat ja potisinist kõhtu ... "Hädavares!" mõtles leevike ja isegi ei liigutanud ennast.
Kaaren jõi kiiresti klaasi tühjaks, pesi puhtaks ning pistis ära kappi ... "... aga vähemalt, mitte klaasist!" mõtles Kaaren.
Kaarna elu polnud kunagi olnud selge ja piiriline vaid alati midagi natuke kahtlast, segast, hajuvat ja kusagil millegi vahel olevat ... Alati oli justkui vaid hetk enne teadmata tulevikku ning just seeläbi tähtsusetu ... Kaaren aina ootas midagi, mis saab olema, mis saab tulema, mis on peidus ning kohe-kohe algab, näitab, teeb ... tema ise oli selles kõiges üks passiivne tegelane, temaga justkui pidanuks ise juhtuma ... kusagil või midagi....
Kaaren lootis, et kellelgi või millelgi oli tema jaoks plaan, ning tema ei pidanud muud kui kannatlik olema.
Kaarna kannatus hakkas aga katkema, ta ei petnud enam ennast ära, ta tundis, et ta on juba piisavalt olnud ka, ja potentsiaal, see oli kasutamata, mitte keegi ega miski polnud sellega midagi teinud, ning see hakkas kuivama, närbuma, kuluma, otsast eiteakuhu otsa saama.
Kaarent oli haaranud ärevus, mis mässis teda endasse, ning sisendas, et tuleb tegutseda nüüd, hakata end kohe liigutama, tõusta tuhast ...
Ta mõtles ja nuputas ning astus enda arust geniaalselt kombineeritud samme, ent kõik veeres edasi hernena, lapredades ja vale trajektoori mööda ...
Ärevus kasvas, ent Kaaren sai aru, et ei, et jaa, et oota, et peatu, et vait! ... oli vaja mõelda, oli vaja vaikust ... jahh oli vaja ... aga see oli ju juba olnud? ...
Kaaren istus maha ja kallas endale klaasi piima ...
laupäev, aprill 23, 2011
pühapäev, aprill 17, 2011
Kaaren kükitas laguneval katuseräästal ja vaatas vaid meeter jagu allpool laiutavat vett, mis tema peegelpilti vaikselt katuse alla jääva maja uksest ja akendest sisse kandis ... oli hall ja märg, kaela sadas uduvihma, kuid Kaarna meelest sobis see suurepäraselt siia ümbrusse ja olustikku ... ainult natuke liiga palju inimesi oli seekord, leidis ta, kui kõrvad püüdsid kinni järgmise hõike ja laulujoru, mis kostisid lähdel ulpivast kanuust. Ega muidu poleks neist inimestest vast hullugi olnud, ent kaaren oli natuke nördinud, et need aina ja aina ta poole näpuga näitasis ja hüüdsid: "Vaata, varest!" ...
Kaaren oli tulnud suurt vett kaema koos Kõrvukrätsuga, kes parasjagu täiesti unustamatult valgel mustaträpsulisel kaelkirjakul möödavuhisevate kanuude, paatide ning tuule tekitatud lainete harjal ringi kappas. Hetketi ta peatus ja puhkas hiidpuude sammaldunud okste veepeegeldustel jalgu või pistis kaelkirjaku seljal istudes noka vette ja lasi märgadel paju-utudel seda kõditada. Aegajalt tõi ta aga kuuldavale kummalisi huikeid, mis kui kõlakojas veeväljalt vastu kajasid ning krätsu silmadesse helkleva ärtundmisrõõmu sära tõid....
Kaaren sai aru, nähtavasti oli ta sõber sellistelt avardatelt aladelt pärit ning igatses seda ning teiste omasuguste huikeid omajagu... Kaaren vajus mõttesse, tema sisse tõi see vesi mingi veniva ning natuke nukra rahu ja üksinduse ja ta sai aru ka sellest, ei tohtinud unustada pealisülesannet, mis ootas lahendamist, ei tohtinud lasta end eksitada, sest kindel sai lõpuks olla vaid ühes, tema ise on ainus, kes on jääv ... Ja wohl, mõtles Kaaren ...
Kaaren oli tulnud suurt vett kaema koos Kõrvukrätsuga, kes parasjagu täiesti unustamatult valgel mustaträpsulisel kaelkirjakul möödavuhisevate kanuude, paatide ning tuule tekitatud lainete harjal ringi kappas. Hetketi ta peatus ja puhkas hiidpuude sammaldunud okste veepeegeldustel jalgu või pistis kaelkirjaku seljal istudes noka vette ja lasi märgadel paju-utudel seda kõditada. Aegajalt tõi ta aga kuuldavale kummalisi huikeid, mis kui kõlakojas veeväljalt vastu kajasid ning krätsu silmadesse helkleva ärtundmisrõõmu sära tõid....
Kaaren sai aru, nähtavasti oli ta sõber sellistelt avardatelt aladelt pärit ning igatses seda ning teiste omasuguste huikeid omajagu... Kaaren vajus mõttesse, tema sisse tõi see vesi mingi veniva ning natuke nukra rahu ja üksinduse ja ta sai aru ka sellest, ei tohtinud unustada pealisülesannet, mis ootas lahendamist, ei tohtinud lasta end eksitada, sest kindel sai lõpuks olla vaid ühes, tema ise on ainus, kes on jääv ... Ja wohl, mõtles Kaaren ...
neljapäev, aprill 14, 2011
Vahel, tulevad inimesed...need kõige kallimad, need kellega oled jaganud oma elu, maailma ja/või iseennastki, need kes peaksid sind teadma ja tundma läbi ja lõhki ning kellega lähedus on peaaegu käega katsutav, välja kõige kummalisemate ja kohatumate ning mõistmatute avaldustega sinu kohta.
Ja kui sa kuidagi ei suuda nende avaldustega nõustuda, sest ükskõik kui avatud ja/või kriitilise pilguga sa neid ka mistahes poolt ei vaataks, tunduvad nad ikka algusest-lõpuni väärad...tegib sees ärevus ja mõistmatus....enam ei tea kas õelalt naerda või kurptuses nutta.....hinge matab mingi lõpmatuna tunduv pettumus, sest enam ei olegi miski päris...
Ja kui sa kuidagi ei suuda nende avaldustega nõustuda, sest ükskõik kui avatud ja/või kriitilise pilguga sa neid ka mistahes poolt ei vaataks, tunduvad nad ikka algusest-lõpuni väärad...tegib sees ärevus ja mõistmatus....enam ei tea kas õelalt naerda või kurptuses nutta.....hinge matab mingi lõpmatuna tunduv pettumus, sest enam ei olegi miski päris...
kolmapäev, aprill 06, 2011
Kaaren istus ilukuuse käharal oksal ja püüdis oma pilukil silmadega loojuva päikese kiiri...
Ta ussitas seest, ning ta teadis et taolise ussitamise vastu aitasid kõige paremini sõbrad ja päike ja ilusad mõtted. Päike oli, sõber ka mõtles Kaaren ja vaatas alla Kõrvukrätsu poole, ilusate mõtetega oli raskem... nad ei tahtnud kuidagi peas püsida, aina ja aina võtsid vanad andestatud kui unustamata asjad mõttemaad endale ning trots tuli sisse... Kaaren ei sallinud seda trotsi, see tõmbas ta vimma ning tegi tigedikuks, ta ei tahtnud olla tigedik, aga tema minna laskmise oskused olid õige viletsad ja ta oli liiga väike, et paremaid omada....
Kaaren oli astunud viimasel ajal oma tormlemise käigus nii mõnelegi varbale ja see tõi kaasa vajaduse vabandada, ta oli seda teinud, ning teadis, et asja pärast, tal oligi olnud kahju, kahju oli rohkemgi kui vabandusi, aga trots ei lasknud rohkem vabandada...trots muudkui õiendas Kaarnaga, et miks ta alati ja kogu aeg vabandab...see polevat üldse vajalik....et ta teadvat ju isegi, et teised küll keegi ei vabanda, nad teavad, mis nad teevad, nad teavad, et neil on õigus ja neil pole põhjust vabandada... Võta ennast ometi kokku ja ela oma tegudega nagu teised....teod on ju alati õigustatud... sisendas trots Kaarnale ning pani ta ussitama....
Kaaren ei tahtnud olla nagu teised, Kaaren tahtis olla rahul, aga ta ei osanud lepitada endas elu vastuokslikkust, milles kõigele võis leida õigustuse ent samal võis jäädagi vabandama selle pärast missugune sa oled.
Päike oli kadunud....Kaaren heitis pilgu uuesti maas sebivale krätsule. Kõrvukrätsu ukerdas parasjagu kuuse all ja sättis väikesi pruune mängukarusid paremini laste tuletõrjeauto kasti. Krätsu oli kogunud mängukarusid juba mõnda aega, ta tõi neid oma erinevatelt retkedelt linnaparkidesse, kus väikelapsed olid karud maha unustanud või hoopis ära visanud. Öölinnul oli juba seitse mõmmikut, mõni istuv, mõni seisev, mõni hele pruun ja mõni tumepruun, mõni riietega mõni ilma, mõni kulunum ja mõni pärisuus. Kõik seitse karu oli sätitud selle sama ilukuuse alt leitud mänguauto kasti. Kui Kaaren kord küsis mida sõber oma karudega teeb oli too selgitanud, et tegemist on mõmmikukomandoga, mille ülesandeks on olla valvel ja sõita appi, kui keegi kvartali lastest või lindudest peaks hätta sattuma. Kaaren oli olnud natuke skeptiline ja küsinud seepeale, et kuidas komando teab, et keegi on hädas. Selle küsimuse peale osutas Kõrvukrätsu justkui iseenesest mõistetavalt marukaruks nimetatud mõmmiku ninale.
Kaaren läks alla krätsu juurde ja aitas mõmmikute paigutamisel. Nokaga nende pehmeid ja karvaseid kogusid sättides ja tumedatesse nööpsilmadesse piiludes sai ta aru, mida krätsu oli silmas pidanud, kui ta marukaru ninale oli osutanud - karu, saab aru.
Ta ussitas seest, ning ta teadis et taolise ussitamise vastu aitasid kõige paremini sõbrad ja päike ja ilusad mõtted. Päike oli, sõber ka mõtles Kaaren ja vaatas alla Kõrvukrätsu poole, ilusate mõtetega oli raskem... nad ei tahtnud kuidagi peas püsida, aina ja aina võtsid vanad andestatud kui unustamata asjad mõttemaad endale ning trots tuli sisse... Kaaren ei sallinud seda trotsi, see tõmbas ta vimma ning tegi tigedikuks, ta ei tahtnud olla tigedik, aga tema minna laskmise oskused olid õige viletsad ja ta oli liiga väike, et paremaid omada....
Kaaren oli astunud viimasel ajal oma tormlemise käigus nii mõnelegi varbale ja see tõi kaasa vajaduse vabandada, ta oli seda teinud, ning teadis, et asja pärast, tal oligi olnud kahju, kahju oli rohkemgi kui vabandusi, aga trots ei lasknud rohkem vabandada...trots muudkui õiendas Kaarnaga, et miks ta alati ja kogu aeg vabandab...see polevat üldse vajalik....et ta teadvat ju isegi, et teised küll keegi ei vabanda, nad teavad, mis nad teevad, nad teavad, et neil on õigus ja neil pole põhjust vabandada... Võta ennast ometi kokku ja ela oma tegudega nagu teised....teod on ju alati õigustatud... sisendas trots Kaarnale ning pani ta ussitama....
Kaaren ei tahtnud olla nagu teised, Kaaren tahtis olla rahul, aga ta ei osanud lepitada endas elu vastuokslikkust, milles kõigele võis leida õigustuse ent samal võis jäädagi vabandama selle pärast missugune sa oled.
Päike oli kadunud....Kaaren heitis pilgu uuesti maas sebivale krätsule. Kõrvukrätsu ukerdas parasjagu kuuse all ja sättis väikesi pruune mängukarusid paremini laste tuletõrjeauto kasti. Krätsu oli kogunud mängukarusid juba mõnda aega, ta tõi neid oma erinevatelt retkedelt linnaparkidesse, kus väikelapsed olid karud maha unustanud või hoopis ära visanud. Öölinnul oli juba seitse mõmmikut, mõni istuv, mõni seisev, mõni hele pruun ja mõni tumepruun, mõni riietega mõni ilma, mõni kulunum ja mõni pärisuus. Kõik seitse karu oli sätitud selle sama ilukuuse alt leitud mänguauto kasti. Kui Kaaren kord küsis mida sõber oma karudega teeb oli too selgitanud, et tegemist on mõmmikukomandoga, mille ülesandeks on olla valvel ja sõita appi, kui keegi kvartali lastest või lindudest peaks hätta sattuma. Kaaren oli olnud natuke skeptiline ja küsinud seepeale, et kuidas komando teab, et keegi on hädas. Selle küsimuse peale osutas Kõrvukrätsu justkui iseenesest mõistetavalt marukaruks nimetatud mõmmiku ninale.
Kaaren läks alla krätsu juurde ja aitas mõmmikute paigutamisel. Nokaga nende pehmeid ja karvaseid kogusid sättides ja tumedatesse nööpsilmadesse piiludes sai ta aru, mida krätsu oli silmas pidanud, kui ta marukaru ninale oli osutanud - karu, saab aru.
teisipäev, märts 15, 2011
Kui ei suudeta leppida vähemaga kui Kuu ja tähed, siis tundub, et ei jää muud üle kui kosmonaudiks hakata, mõtles Kaaren ja libistas end pildi servast tagaplaanilt maha ...
Ei rohkem ei tulnud oodata, sest oli saanud selgeks, oli vastuvõetud otsuseid ning tehtud valikuid....ning imesid ei juhtunud ... kõik Kaarna salasoovid olid selles osas luhta läinud ... kunstnik oli sunnitud nentima et pilt ei töötanud ... oli küll armas ning natuke aega ka huvitav, ent muutus peagi üksluiseks ... võib olla kunagi hiljem, julgustas ta musta õnnetut lindu ...
Ja Kaaren sai aru, et nüüd tuleb minna, tuleb kaduda silmapiiri taha või peituda puu otsa. Jahh, aga selgusetu oli hetkel veel, et kuhu suunas tuleb minna... Kaaren vaatas vasakule ja paremale, tõepoolest raske valik, tuli natuke aru pidada ja välja mõelda, sest sihitu ekslemise jaoks oli liiga palju armastust koormaks ... jahh armastuse võis selle väljamõtlemise ajal raamatute vahele tallele panna, sest polnud ju kadunud lootus, et keegi selle hunniku kunagi ära teeniib ....
Ei rohkem ei tulnud oodata, sest oli saanud selgeks, oli vastuvõetud otsuseid ning tehtud valikuid....ning imesid ei juhtunud ... kõik Kaarna salasoovid olid selles osas luhta läinud ... kunstnik oli sunnitud nentima et pilt ei töötanud ... oli küll armas ning natuke aega ka huvitav, ent muutus peagi üksluiseks ... võib olla kunagi hiljem, julgustas ta musta õnnetut lindu ...
Ja Kaaren sai aru, et nüüd tuleb minna, tuleb kaduda silmapiiri taha või peituda puu otsa. Jahh, aga selgusetu oli hetkel veel, et kuhu suunas tuleb minna... Kaaren vaatas vasakule ja paremale, tõepoolest raske valik, tuli natuke aru pidada ja välja mõelda, sest sihitu ekslemise jaoks oli liiga palju armastust koormaks ... jahh armastuse võis selle väljamõtlemise ajal raamatute vahele tallele panna, sest polnud ju kadunud lootus, et keegi selle hunniku kunagi ära teeniib ....
Kaaren seisis poodiumil, surus oma kraakvarbad kokku ning hüppas sukeldudes vette ...
Vesi oli sini-sinine ning vee all oli kummituslikult vaikne. Kaaren lõi silmad lahti ja vaatas ... talle tundus hetkeks, et ta on taevas, sinisinises raske õhuga taevas, milles lendavad suured lennumasinad. Propellerite ja veskilaadsete tiibadega kirjud voolujoonelised lennumasinad või olid need hoopis kummaliselt peenikeste ja äkiliselt liikuva nelja tiivaga linnud, kes raskes taevas kiirema liikumise nimel on oma pead kilpkonnapea sarnaseks moondanud ... või oli seal nii ühtesid kui ka teisi ...
Kaaren liigutas varbaid ning tuletas meelde, mismoodi see ujumine õigupoolest käis ... jaa, tõepoolest, see oligi natukene nagu lendamine. Suure väärika lennumasina moodi, aeglane lendamine ... ainult et ...
Kaaren ei saanud aru, miks nad selle taeva kasti olid pannud ... lendamisest kaob juu vähemalt pool tema lõbust, kui aina ja aina tulevad seinad ette, kust edasi ei saa ...
Vesi oli sini-sinine ning vee all oli kummituslikult vaikne. Kaaren lõi silmad lahti ja vaatas ... talle tundus hetkeks, et ta on taevas, sinisinises raske õhuga taevas, milles lendavad suured lennumasinad. Propellerite ja veskilaadsete tiibadega kirjud voolujoonelised lennumasinad või olid need hoopis kummaliselt peenikeste ja äkiliselt liikuva nelja tiivaga linnud, kes raskes taevas kiirema liikumise nimel on oma pead kilpkonnapea sarnaseks moondanud ... või oli seal nii ühtesid kui ka teisi ...
Kaaren liigutas varbaid ning tuletas meelde, mismoodi see ujumine õigupoolest käis ... jaa, tõepoolest, see oligi natukene nagu lendamine. Suure väärika lennumasina moodi, aeglane lendamine ... ainult et ...
Kaaren ei saanud aru, miks nad selle taeva kasti olid pannud ... lendamisest kaob juu vähemalt pool tema lõbust, kui aina ja aina tulevad seinad ette, kust edasi ei saa ...
esmaspäev, märts 14, 2011
Tsiteerides kalssikuid
Ära mängi klõuni, kui sul pole klõuni nina!
Ära mängi klõuni, kui sul pole klõuni nina!
Tähepoiss
... ja siis veel sellest, et ma heameelga püstitaks monumendi inimestele, kes võtavad üksikuid kindaid porilompidest üles ja/või tõstavad kuhugi nähtavale kohale või/ja lihtsalt poriste jalanõude levialast kõrgemale...
...Ma paar päeva tagasi kaotasin koduteel nimelt ühe oma kahest roosa-valgekirjust kindast, ta vist pudenes maha siis, kui sõrmed endid kevadpäikses palavuse vältimiseks paljastasid ja ma kindaid tasku pistsin. Kinda kadumist märkasin peaaegu alles koduukse ees, aga kuna kinnud on õde tehtud ja soojad ning armsad, siis üldse ei tahtnud kadumisega leppida. Ma siis vantsisingi murelikult tuldud teed tagasi ja püüdsin, silmi lahti hoides ja teist kinnast käes lehvitades, tabada tuttavat värvi ja mustrit määrdunud lume ja poriloikude sees... Kui juba üle poole tee tagasi olin läinud märkasingi oma kinnut, se oli tõstetud kellegi hea inimese poolt maast poriloigust või selle lähedalt üles ning pandud aknalauale. Kinnas oli täitsa kinda nägu ja mitte isegi väga määrdunud ja märg...
...täh, kniks-kraaps ja kummardus tollele heale inimesele, kes kinda uppumis-surmast ja tallumisest päästis, sa oled monumenti väärt!
...Ma paar päeva tagasi kaotasin koduteel nimelt ühe oma kahest roosa-valgekirjust kindast, ta vist pudenes maha siis, kui sõrmed endid kevadpäikses palavuse vältimiseks paljastasid ja ma kindaid tasku pistsin. Kinda kadumist märkasin peaaegu alles koduukse ees, aga kuna kinnud on õde tehtud ja soojad ning armsad, siis üldse ei tahtnud kadumisega leppida. Ma siis vantsisingi murelikult tuldud teed tagasi ja püüdsin, silmi lahti hoides ja teist kinnast käes lehvitades, tabada tuttavat värvi ja mustrit määrdunud lume ja poriloikude sees... Kui juba üle poole tee tagasi olin läinud märkasingi oma kinnut, se oli tõstetud kellegi hea inimese poolt maast poriloigust või selle lähedalt üles ning pandud aknalauale. Kinnas oli täitsa kinda nägu ja mitte isegi väga määrdunud ja märg...
...täh, kniks-kraaps ja kummardus tollele heale inimesele, kes kinda uppumis-surmast ja tallumisest päästis, sa oled monumenti väärt!
laupäev, märts 12, 2011
Kaaren, tundis kuidas asjad olid taas kusagil nihu läinud, ning tema ja selle pilvepiiril istuva habemiku plaanid ei klappinud ... temal oli ju olnud plaan õnnelikuks hakata, aga see vägev pitsitus südames ja laupa soonivad murekurrud ei ühtinud kuidagi tema õnnelikkuse nägemusega ...
Kaaren teadis küll neid lugusid lunastusest ja vabanemisest ja kõigest heast, mis saabuvat läbi kannatuse, kuid ta ei jaganud usku nendesse lugudesse. Võib olla oli sellesse umbusku segatud ka nende tavapäraste kannatuse populariseerijate tundetud, tühja ja lääge pilguga ning igavese naeratusega kaetud näod, mis ei tekitanud Kaarnas mingit usaldust. Aga tuleb tunnistada, et ennast painavast raskemeelsusest oleks ta täitsa meelsasti vähemalt poole neile kannatajetele jaganud, et nood tõotatud õnnelikkusele sammukese lähemale aidata. Sest see oleks ju igati võida-võida situatsioon olnud ...
... aga oleks ja poleks on vennad ja pidi nende pisike õde ... Kaaren teadis hästi, et seda rasket meelt ei saa ta enda seest kusagile ära sokutada, see oli nii isiklik nii oma ning nii sees, et juba sellest sõnades mõtlemine oli kõrgem pilotaaž ...
Kaaren teadis hästi, aga see ei teinud midagi kergemaks, teadmisest oli siin paganama vähe kasu ja nii vähe oli asju millest üldse oleks kasu olnud. Elu oli Kaarna taas nurka surunud ning habemiku plaanid käisid kõrge kaarega üle tema arusaamise ... ainuke võimalus oli istuda ja mängu jälgida, kuid see polnud sugugi kerge, kui kõik valutas ...
Kaaren teadis küll neid lugusid lunastusest ja vabanemisest ja kõigest heast, mis saabuvat läbi kannatuse, kuid ta ei jaganud usku nendesse lugudesse. Võib olla oli sellesse umbusku segatud ka nende tavapäraste kannatuse populariseerijate tundetud, tühja ja lääge pilguga ning igavese naeratusega kaetud näod, mis ei tekitanud Kaarnas mingit usaldust. Aga tuleb tunnistada, et ennast painavast raskemeelsusest oleks ta täitsa meelsasti vähemalt poole neile kannatajetele jaganud, et nood tõotatud õnnelikkusele sammukese lähemale aidata. Sest see oleks ju igati võida-võida situatsioon olnud ...
... aga oleks ja poleks on vennad ja pidi nende pisike õde ... Kaaren teadis hästi, et seda rasket meelt ei saa ta enda seest kusagile ära sokutada, see oli nii isiklik nii oma ning nii sees, et juba sellest sõnades mõtlemine oli kõrgem pilotaaž ...
Kaaren teadis hästi, aga see ei teinud midagi kergemaks, teadmisest oli siin paganama vähe kasu ja nii vähe oli asju millest üldse oleks kasu olnud. Elu oli Kaarna taas nurka surunud ning habemiku plaanid käisid kõrge kaarega üle tema arusaamise ... ainuke võimalus oli istuda ja mängu jälgida, kuid see polnud sugugi kerge, kui kõik valutas ...
reede, märts 11, 2011
kolmapäev, märts 09, 2011
Kaaren on kaduv kunst...
Kui ta ka alguses peaks olema pikalt esiplaanil, võib ta äkitselt nihkuda tagaplaanile ... järgmisel ootamatul hetkel võivad aga paista ainult tükike nokka või sabasuled, mingi nurga alt ... ning peagi ei pruugi olla nähtaval enam neidki ja siis ongi Kaaren pildilt kadunud ...
Pilt saab hoopis uueks ... ja tõesti, miks ka mitte ... kõik me oleme ju elukunstnikud ning murtud südamete kilde pole enam ammu mõtet kokku lugeda ...
Kui ta ka alguses peaks olema pikalt esiplaanil, võib ta äkitselt nihkuda tagaplaanile ... järgmisel ootamatul hetkel võivad aga paista ainult tükike nokka või sabasuled, mingi nurga alt ... ning peagi ei pruugi olla nähtaval enam neidki ja siis ongi Kaaren pildilt kadunud ...
Pilt saab hoopis uueks ... ja tõesti, miks ka mitte ... kõik me oleme ju elukunstnikud ning murtud südamete kilde pole enam ammu mõtet kokku lugeda ...
pühapäev, märts 06, 2011
Kaaren vaatas öhe ... Jaa, polnud kahtlustki, ta armastas seda linna, ta armastas kevade lõhna ja neid valgusi, ta armastas ka siinseid inimesi ...
Praegu, pimedas öös istudes armastas ta ka neid tehaseid ja suitsevaid korstnaid ning seda öö lummust, mis tegi tolgi ööl siinsed kunstnikud, kirjanikud ja muusikud ... ta vaatas ja kuulas huviga ning nautis iga hetke ...
Tehase trepil rääkis tuttav kirjanikuhärra parasjagu kaunitele piigadele imelugusid oma varsti amputeeritavast jalast. Koduses lokaalis aga, oli linna pundist põlisest üliõpilastest koorunud tolleks õhtuks andekad muusikud, kes avasid kaunitele austajannadele muusika kõikehõlmava lummuse saladusi ... Kusagil baaripukil aga veenis tuttav männimaalija, et tema pikaajaliseks kireks on siiski naesterahvaste kehad, millest saab kõige kaunimad loodusmaalid ning lõppematust õnnest on puudu vaid mõni lopsakam modell ... ning otseloomulikult on ta valmis kõike juba senitehtut eksponeerima, kuid siis tuleb minna kohe ... sest järgmist päeva ei ole ...
Kaaren oli siin linnas elanud juba aastaid ja ta teadis, et järgmist päeva neile kaunishingede imelistele lugudele, aktidele ja muusikale tihti ei tulnudki, nad olid öö loodud, ning hommikuks jäid alles vahel vaid mõned hägused mälestused ning vahel sahtlisse kirjutatud lood ning kapi taha peidetud lõuendid ...
Kaaren tundis seda tuhkatriinu maailma, see oli täitnud nii mõnedki tema ööd, ent praegu ei olnud kaasamängime tema jaoks, ta jälgis teiste mängu ning nautis selle ilu, igatsedes samas midagi, mis oleks päris, mis peaks vastu päikesetõusule ja väljamagamisele, mis oleks hommikuses pohmeluseski käegakatsutav ning ehe ... nagu Underwoodi kirjutusmasin, tärpentiinilõhn ja värvised pintslid, aknalaual kohvitassi kõrval vedelev taevasinine medikas või telefonikõne
...
...
Praegu, pimedas öös istudes armastas ta ka neid tehaseid ja suitsevaid korstnaid ning seda öö lummust, mis tegi tolgi ööl siinsed kunstnikud, kirjanikud ja muusikud ... ta vaatas ja kuulas huviga ning nautis iga hetke ...
Tehase trepil rääkis tuttav kirjanikuhärra parasjagu kaunitele piigadele imelugusid oma varsti amputeeritavast jalast. Koduses lokaalis aga, oli linna pundist põlisest üliõpilastest koorunud tolleks õhtuks andekad muusikud, kes avasid kaunitele austajannadele muusika kõikehõlmava lummuse saladusi ... Kusagil baaripukil aga veenis tuttav männimaalija, et tema pikaajaliseks kireks on siiski naesterahvaste kehad, millest saab kõige kaunimad loodusmaalid ning lõppematust õnnest on puudu vaid mõni lopsakam modell ... ning otseloomulikult on ta valmis kõike juba senitehtut eksponeerima, kuid siis tuleb minna kohe ... sest järgmist päeva ei ole ...
Kaaren oli siin linnas elanud juba aastaid ja ta teadis, et järgmist päeva neile kaunishingede imelistele lugudele, aktidele ja muusikale tihti ei tulnudki, nad olid öö loodud, ning hommikuks jäid alles vahel vaid mõned hägused mälestused ning vahel sahtlisse kirjutatud lood ning kapi taha peidetud lõuendid ...
Kaaren tundis seda tuhkatriinu maailma, see oli täitnud nii mõnedki tema ööd, ent praegu ei olnud kaasamängime tema jaoks, ta jälgis teiste mängu ning nautis selle ilu, igatsedes samas midagi, mis oleks päris, mis peaks vastu päikesetõusule ja väljamagamisele, mis oleks hommikuses pohmeluseski käegakatsutav ning ehe ... nagu Underwoodi kirjutusmasin, tärpentiinilõhn ja värvised pintslid, aknalaual kohvitassi kõrval vedelev taevasinine medikas või telefonikõne
...
...
neljapäev, veebruar 24, 2011
Mul on äärmiselt vähe traditsioone...kuid ma armastan neist igaüht...
...Ühe üsna tüütu end samas meeliülendava pärast ajasin ma end eile õhtul taas pealinna, ning täna õega keel kuus maast lahti, õepoja sikutasime ka kahekesi voodist välja ning kobisime trolli peale, mis viis vabaduse platsile. Seal kohtusime auväärse traditsiooni perre toonud kolmanda õega, koos viis tee mäkke.
Tuli kiirustada, sest ega see va Päike, see ju ei oota hilinejate järgi.
Roosa maja hoovis selgus, et kiirustamine oli ehk ennatlik, kuid nagu ikka - parem karta, kui kahetseda. Siis sõime halvaad ja seirasime õue, kohale oli tulnuid mitmesuguseid, kes rapiiride ja lippude, kes teklite, kes pagunite, kes kaamerate, kes ihukatsjate, kes laste, kes kasukatega... Meie tulime halvaa-kommidega.
Siis ei jäänudki palju muud enam üle kui komm põske pista ning ahetavasse helesinisesse taevasse passida ja oodata....
Oodata ei tulnud kaua, sest Päike juba tõusiski, sellest andis märku seina-ääres peitnud meestekoori lauluhääl. Paljud tulnud võtsid mütsid peast, lõpetasid lobisemise, pöörasid pilgud kõrge torni tipu poole ja laulsid kaasa, meiegi laulsime. Tundus, et kõik laulsid, kes sõnu teadsid, ning kes ei teadnud lugesid paberi pealt ja laulsid ka, ainult need olid vait, kellel isegi paberit polnud....
Kui laul lauldud, oligi põhimõtteliselt valmis.
Lipp oli heisatud, sini-must-valge plagu oli torni otsas vardas, tuulepuudusel ta küll ei lehvinud uljalt, ent juba kaugelt tänavalt oli siiski paista tema pidulikkus, ning hingel hakkas natuke hea.
Siis pidas kosmose uurijast poliitikatädi kõne, mida roosa maja õuele sugugi kuulda ei olnud, sest külm oli helitehnika pintslisse pistnud. Pärast ema rääkis, et telekast oli kuulda küll, hea seegi ...
Pärast kõnet laulsid mehed kooris veel ühe laulu, kes kohaletulnuist oskasid, aitasid kaasa, mina kaa ... sellest laulust on muide mu esimene laulumälestus, ma õppisin ta selgeks lasteaias ja ta meeldis mulle väga. Meeldib siiani.
Siis pidas veel keegi jumalamees kõne, aga ka usk ei saanud külma vastu, nii ei kostnud ka tema sõnad just liialt õuelolijate kõrvu ... seejärel lauldi hea kombe kohaselt ka üks uskujate laul, lauljaks sedapuhku peaaegu ainult seina-äärsed laulumehed ning võis vaid rõõmustada, et mitme mehe häälel on väge, mistõttu tehnikat pole vajagi....
Ja sellega oligi selleks aastaks kõik, võis rahuliku südamega punast Päikeseketast imetledes lahkuda ... mäest alla ja vanemate koju, kilku-munku-võikusid sööma ja kohvi jooma.
...Ühe üsna tüütu end samas meeliülendava pärast ajasin ma end eile õhtul taas pealinna, ning täna õega keel kuus maast lahti, õepoja sikutasime ka kahekesi voodist välja ning kobisime trolli peale, mis viis vabaduse platsile. Seal kohtusime auväärse traditsiooni perre toonud kolmanda õega, koos viis tee mäkke.
Tuli kiirustada, sest ega see va Päike, see ju ei oota hilinejate järgi.
Roosa maja hoovis selgus, et kiirustamine oli ehk ennatlik, kuid nagu ikka - parem karta, kui kahetseda. Siis sõime halvaad ja seirasime õue, kohale oli tulnuid mitmesuguseid, kes rapiiride ja lippude, kes teklite, kes pagunite, kes kaamerate, kes ihukatsjate, kes laste, kes kasukatega... Meie tulime halvaa-kommidega.
Siis ei jäänudki palju muud enam üle kui komm põske pista ning ahetavasse helesinisesse taevasse passida ja oodata....
Oodata ei tulnud kaua, sest Päike juba tõusiski, sellest andis märku seina-ääres peitnud meestekoori lauluhääl. Paljud tulnud võtsid mütsid peast, lõpetasid lobisemise, pöörasid pilgud kõrge torni tipu poole ja laulsid kaasa, meiegi laulsime. Tundus, et kõik laulsid, kes sõnu teadsid, ning kes ei teadnud lugesid paberi pealt ja laulsid ka, ainult need olid vait, kellel isegi paberit polnud....
Kui laul lauldud, oligi põhimõtteliselt valmis.
Lipp oli heisatud, sini-must-valge plagu oli torni otsas vardas, tuulepuudusel ta küll ei lehvinud uljalt, ent juba kaugelt tänavalt oli siiski paista tema pidulikkus, ning hingel hakkas natuke hea.
Siis pidas kosmose uurijast poliitikatädi kõne, mida roosa maja õuele sugugi kuulda ei olnud, sest külm oli helitehnika pintslisse pistnud. Pärast ema rääkis, et telekast oli kuulda küll, hea seegi ...
Pärast kõnet laulsid mehed kooris veel ühe laulu, kes kohaletulnuist oskasid, aitasid kaasa, mina kaa ... sellest laulust on muide mu esimene laulumälestus, ma õppisin ta selgeks lasteaias ja ta meeldis mulle väga. Meeldib siiani.
Siis pidas veel keegi jumalamees kõne, aga ka usk ei saanud külma vastu, nii ei kostnud ka tema sõnad just liialt õuelolijate kõrvu ... seejärel lauldi hea kombe kohaselt ka üks uskujate laul, lauljaks sedapuhku peaaegu ainult seina-äärsed laulumehed ning võis vaid rõõmustada, et mitme mehe häälel on väge, mistõttu tehnikat pole vajagi....
Ja sellega oligi selleks aastaks kõik, võis rahuliku südamega punast Päikeseketast imetledes lahkuda ... mäest alla ja vanemate koju, kilku-munku-võikusid sööma ja kohvi jooma.
neljapäev, veebruar 17, 2011
Ma ei tea, mida minu elu hetkel kõige rohkem on....ent hetkel julgen ma teda nimetada tähelepanuväärseks...ning tänast päeva suisa ajalooliseks ... ma tegin täna midagi, mida ma mõni aasta tagasi poleks võimalikukski pidanud, ma tegin midagi, mida ma praegu võin nimetada üheks kõige raskemaks teoks oma elus...jahh tõesti, ma pole kunagi varem pidanud või suutnud olla nii täiskasvanulik, nii ratsionaalne, nii tulevikule suunatud ja ma pole kunagi suutnud enda emotsioonide virr-varrist sellisel kombel üle olla ...
... ma läksin ära ... pärast pikki emotsionaalseid-nutuseid jutuajamisi ning pikki külmalt kalkuleerivaid kõnelusi ... läksin, ilma pahameeleta, ilma vihata, ikka veel südamest armastades ja tulevikulootusi õhku pildudes...läksin ning ei vaadanud tagasi ...
Nüüd on mul pisut nukker ja pisut hirm ... ei, valetan ... hirm on suur ... ent samas on sees mingine imeõhuke teadmine, et tegu oli õige ... ning ükskõik, mis sellele nüüd järgneb, see minemine jääb kõigele vaatamata õigeks ...
... selles teadmises peitub teatav rahulolu ...
... ma läksin ära ... pärast pikki emotsionaalseid-nutuseid jutuajamisi ning pikki külmalt kalkuleerivaid kõnelusi ... läksin, ilma pahameeleta, ilma vihata, ikka veel südamest armastades ja tulevikulootusi õhku pildudes...läksin ning ei vaadanud tagasi ...
Nüüd on mul pisut nukker ja pisut hirm ... ei, valetan ... hirm on suur ... ent samas on sees mingine imeõhuke teadmine, et tegu oli õige ... ning ükskõik, mis sellele nüüd järgneb, see minemine jääb kõigele vaatamata õigeks ...
... selles teadmises peitub teatav rahulolu ...
esmaspäev, veebruar 14, 2011
Kaaren ruttas... ta oli juba hiljaks jäämas oma kohtumisele, sõbrapäeva kohtumisele...Kaarna nokk tõmbus muigele, kui ta sellele mõtles, jahh tõesti.....sõbrapäeva kohtumisele, oma päris sõbraga...ta tegi rutates suurest külmast ja rõõmust paar kelmikhüpet.
Kaaren tundis oma uue sõbra juba kaugelt ära, sest to konutas nii temalikul moel pargipingi all ja vaatas oodates uudishimulikult oma suurte tume-tume roheliste silmadega ümbrust.
Kaaren oli sõbra leidnud mõni nädal varem ühe suure kollase maja kõrvalt, ajalehel istumas.... uus sõber oli ootamatult selle sama maja katuse salakaval serval, ekpeditsiooni "mis on teisel pool maja" ajal, libisenud ja ülepea-kaela alla kukkunud.... viimasel hetkel välja sirutatud tiivad päästsid küll kõige hullemast....aga olemine, millest Kaaren ta leidis ei olnud siiski veel sugugi ühele korralikule linnule sobiv...
....väike puhevil pruunikirjute sulgedaga loom, nikastatud varba ja väga kohkunud olemusega, nii oleks Kaaren teda kirjeldanud, kui keegi oleks sel hetkel küsinud....
Kaaren oli eemalt vahtra otsast kukkumist pealt näinud ning tippis nii kiiresti kui jõudis kannatanud juurde, et uurida kas kõik on korras...uus sõber ei vastanud midagi, vaatas vaid oma kohkunud pilguga Kaarent ja katuseserva, katuseserva ja Kaarent.... lõpuks turtsatas ta: "Kõrvu-krätsu!" ja vaatas Kaarnale sõbralik-nukral moel oma suurte silmadega otsa....
Ahh, et sind kutsutakse siis niimoodi, mõtles Kaaren ja tutvustas viisakalt ennastki. Pärast tutvumist viis ta oma uue sõbra kosutuseks suhkruvett jooma. Kaaren rääkis talle pikalt oma elust ja katustest ja talvedest ja linnast ja prügikastidest ja pilvedest ja asjadest mis talle meeldivad ja asjadest, mis talle ei meeldi ja paljust muustki.... Kõrvu-krätsu kuulas teda huviga, jälgis ta liigutusi, nokkisvahepeal kohvikulauale jäetud kaeraküpsist ning elas Kaarna lugudele kaasa, ütlemata samas midagi. Siiski mõistis Kaaren oma kuklasulgedega, et krätsu sai aru....sai aru kõigest ja mõistis teda, pea et poolelt sõnalt ning, mis tegi Kaarnale eriti suurt head-meelt, tal ei olnud Kaarnaga sugugi igav. Pärast kohvikuseanssi saatis Kõrvu Kaarna koju ning kokku sai lepitud, et juba varsti kohtutakse uuesti...
...Kui krätsu pea Kaarna suunas pööras, viipas Kaaren, kes nüüd enam ei rutanud, vaid käis mõõdetud rahulikul sammul, talle tervituseks. Krätsu noogutas nokaga vastu ning pilgutas silmi.... Miskipärast lipsas Kaarna pähe sel hetkel vastik hirmujudin, et äkki ta sõber on lihtsalt poole-aruline rumal lind, ning temaga sõbrustamine ei ole just väärikas ajaviide, kuid see mõte kadus kui vits vette, kui nad kahekesi paar minutit hiljem jõeäärt mööda kõndisid ning Kõrvu-krästu ikka veel vaikides äärmise osavusega partidele toiduks toodud saia tükikesteks murendas ning Kaarnale oma tumeroheliste silmade põhjas selgeks tegi mismoodi näevad välja kilpkonna pojad Galápagose rannal kuuvalgel ööl....
Kaaren tundis oma uue sõbra juba kaugelt ära, sest to konutas nii temalikul moel pargipingi all ja vaatas oodates uudishimulikult oma suurte tume-tume roheliste silmadega ümbrust.
Kaaren oli sõbra leidnud mõni nädal varem ühe suure kollase maja kõrvalt, ajalehel istumas.... uus sõber oli ootamatult selle sama maja katuse salakaval serval, ekpeditsiooni "mis on teisel pool maja" ajal, libisenud ja ülepea-kaela alla kukkunud.... viimasel hetkel välja sirutatud tiivad päästsid küll kõige hullemast....aga olemine, millest Kaaren ta leidis ei olnud siiski veel sugugi ühele korralikule linnule sobiv...
....väike puhevil pruunikirjute sulgedaga loom, nikastatud varba ja väga kohkunud olemusega, nii oleks Kaaren teda kirjeldanud, kui keegi oleks sel hetkel küsinud....
Kaaren oli eemalt vahtra otsast kukkumist pealt näinud ning tippis nii kiiresti kui jõudis kannatanud juurde, et uurida kas kõik on korras...uus sõber ei vastanud midagi, vaatas vaid oma kohkunud pilguga Kaarent ja katuseserva, katuseserva ja Kaarent.... lõpuks turtsatas ta: "Kõrvu-krätsu!" ja vaatas Kaarnale sõbralik-nukral moel oma suurte silmadega otsa....
Ahh, et sind kutsutakse siis niimoodi, mõtles Kaaren ja tutvustas viisakalt ennastki. Pärast tutvumist viis ta oma uue sõbra kosutuseks suhkruvett jooma. Kaaren rääkis talle pikalt oma elust ja katustest ja talvedest ja linnast ja prügikastidest ja pilvedest ja asjadest mis talle meeldivad ja asjadest, mis talle ei meeldi ja paljust muustki.... Kõrvu-krätsu kuulas teda huviga, jälgis ta liigutusi, nokkisvahepeal kohvikulauale jäetud kaeraküpsist ning elas Kaarna lugudele kaasa, ütlemata samas midagi. Siiski mõistis Kaaren oma kuklasulgedega, et krätsu sai aru....sai aru kõigest ja mõistis teda, pea et poolelt sõnalt ning, mis tegi Kaarnale eriti suurt head-meelt, tal ei olnud Kaarnaga sugugi igav. Pärast kohvikuseanssi saatis Kõrvu Kaarna koju ning kokku sai lepitud, et juba varsti kohtutakse uuesti...
...Kui krätsu pea Kaarna suunas pööras, viipas Kaaren, kes nüüd enam ei rutanud, vaid käis mõõdetud rahulikul sammul, talle tervituseks. Krätsu noogutas nokaga vastu ning pilgutas silmi.... Miskipärast lipsas Kaarna pähe sel hetkel vastik hirmujudin, et äkki ta sõber on lihtsalt poole-aruline rumal lind, ning temaga sõbrustamine ei ole just väärikas ajaviide, kuid see mõte kadus kui vits vette, kui nad kahekesi paar minutit hiljem jõeäärt mööda kõndisid ning Kõrvu-krästu ikka veel vaikides äärmise osavusega partidele toiduks toodud saia tükikesteks murendas ning Kaarnale oma tumeroheliste silmade põhjas selgeks tegi mismoodi näevad välja kilpkonna pojad Galápagose rannal kuuvalgel ööl....
kolmapäev, jaanuar 26, 2011
Kaaren kelmikhüples jalalt jalale, tammus edasi tagasi mööda vigurada, mis olid uuristatud pargi lumepinda, uuris puuris möödakäijaid, piidles-piilus lähedalolevatest akendest sisse ning sedamööda mida enam mõttesse ta vajus aina rohkem kipra tõmbus ta parem kulm.... mida küll kõik need inimesed siinses linnas õigupoolest teevad, kuidas nad end sisustavad, mis hoiab neid elus, mis paneb nad mažoorselt tiksuma, mis see on, kas seda üldse on, ja kui ikkagi on kas ta tuleb ise või tuleb ta kusagilt tuua, võtta, paluda, osta, leida, küsida, näpata, teha??...
... Ta tõesti tahtis seda teada, sest ehk annaks seda matkida, ehk annaks õppida, ehk saaks ta siis oma väikeses tumedas linnupeas aru, mis see on, mida tal polnd või mis oli mõne vigurkõnni ajal tema peast või põuest maha punenenud ja kaduma jäänud .....
Jahh... mõnda aega arvas ta, et selle kõige taga on unistused, aga siis hakkas ta kahtlema ja kõhklema, ta ei leidnud enam üles oma unistusi ja ta ei suutnud enam meenutada, kas tal kunagi neid oli, ja kui oli, siis kas siis oligi olemas kõik see mida praegu polnud....kui oleks praegugi mõni unistus olnud, siis oleks saanud ju ... oleks olnud selgem, kas selle kõige taga olidki unistused või hoopis midagi muud või unistused ja midagi muud ka ...
Aga Kaarnal olid vaid mõned unelmad, nood elasid ta otsmiku taga ega andnud end kuigi tihti näole, neile meeldis äärmiselt nende tabamatus, naiivsus, suurus ja pehmus ning abstraktsus, millele ei õnnestunud ka kibe-kiirematel sõrmedel päriselt näppu peale panna. Nad küll ilmselgelt olid, aga nad olid sõnaseletamatud ning imekaunid ning neist kui sihtidest ja eesmärkidest mõelda oli kraaksjalgadega maapeal olevale Kaarnale võimatu ülesanne...ta isegi ei püüdnud end poeedi kombel nendesse heita ja kaunihingeliselt hulpida, sest ta tundis, et see on ilmselge solberdamine milleski, mis kleepub solberdades su külge kinni ning muutub läägeks.....ja Kaarnas ei olnud peidus seda magusa-armastajast kaunishinge... kui selle alge üldse kunagi oli temas olnud, siis oli see juba ammu läinud kaotsi kusagil Lasnamäel, või Kevade tänava kandis.... Nii piirduski ta oma unelmate sirvimisega kusagil unepiirimail, nende imetlemisega ning vahel harva ka mõne tantsusammuga, kui mõni natuke konkreetsem ja julgem ta tantsule palus...aga ta ei unustanud kunagi oma nokka pärast puhtaks pesta ...
.. Kaaren hakkas mõtlema, et äkki oli ta mõnes oma suures korrastushoos ka unistustest noka puhtaks pesnud või unistuse pesumasinasse pannud et see puhtaks saaks, ning sellest läbi sokiõgija lõugade hoopis ilma jäänud....mõtles mis ta mõtles, selge oli see, et oli see nii või naa, seda ta ei mäletanud enam.
See mittemäletamine häiris teda, häiris et ta oli olulised asjad ära unustanud, ning veel rohkem ärritas teda tunne, et unustama sundisid teda pisiasjad, mõttetud argised killud, mis nõudsid meelespidamist....huhh...
......
Korraga lõid Kaarna silmad särama, miski oli veel siiski ka alles ... kusagil ta sees tõstsid pead ideaalid, ning Kaaren heldis, ta manas näole koaalakaru ekalüpti matsutava näo ning asus oma ideaalide stangelt tolmu pühkima ...
... Olukord oli küll mõnevõrra hirmus, aga siiski mitte veel lootusetu ...
... Ta tõesti tahtis seda teada, sest ehk annaks seda matkida, ehk annaks õppida, ehk saaks ta siis oma väikeses tumedas linnupeas aru, mis see on, mida tal polnd või mis oli mõne vigurkõnni ajal tema peast või põuest maha punenenud ja kaduma jäänud .....
Jahh... mõnda aega arvas ta, et selle kõige taga on unistused, aga siis hakkas ta kahtlema ja kõhklema, ta ei leidnud enam üles oma unistusi ja ta ei suutnud enam meenutada, kas tal kunagi neid oli, ja kui oli, siis kas siis oligi olemas kõik see mida praegu polnud....kui oleks praegugi mõni unistus olnud, siis oleks saanud ju ... oleks olnud selgem, kas selle kõige taga olidki unistused või hoopis midagi muud või unistused ja midagi muud ka ...
Aga Kaarnal olid vaid mõned unelmad, nood elasid ta otsmiku taga ega andnud end kuigi tihti näole, neile meeldis äärmiselt nende tabamatus, naiivsus, suurus ja pehmus ning abstraktsus, millele ei õnnestunud ka kibe-kiirematel sõrmedel päriselt näppu peale panna. Nad küll ilmselgelt olid, aga nad olid sõnaseletamatud ning imekaunid ning neist kui sihtidest ja eesmärkidest mõelda oli kraaksjalgadega maapeal olevale Kaarnale võimatu ülesanne...ta isegi ei püüdnud end poeedi kombel nendesse heita ja kaunihingeliselt hulpida, sest ta tundis, et see on ilmselge solberdamine milleski, mis kleepub solberdades su külge kinni ning muutub läägeks.....ja Kaarnas ei olnud peidus seda magusa-armastajast kaunishinge... kui selle alge üldse kunagi oli temas olnud, siis oli see juba ammu läinud kaotsi kusagil Lasnamäel, või Kevade tänava kandis.... Nii piirduski ta oma unelmate sirvimisega kusagil unepiirimail, nende imetlemisega ning vahel harva ka mõne tantsusammuga, kui mõni natuke konkreetsem ja julgem ta tantsule palus...aga ta ei unustanud kunagi oma nokka pärast puhtaks pesta ...
.. Kaaren hakkas mõtlema, et äkki oli ta mõnes oma suures korrastushoos ka unistustest noka puhtaks pesnud või unistuse pesumasinasse pannud et see puhtaks saaks, ning sellest läbi sokiõgija lõugade hoopis ilma jäänud....mõtles mis ta mõtles, selge oli see, et oli see nii või naa, seda ta ei mäletanud enam.
See mittemäletamine häiris teda, häiris et ta oli olulised asjad ära unustanud, ning veel rohkem ärritas teda tunne, et unustama sundisid teda pisiasjad, mõttetud argised killud, mis nõudsid meelespidamist....huhh...
......
Korraga lõid Kaarna silmad särama, miski oli veel siiski ka alles ... kusagil ta sees tõstsid pead ideaalid, ning Kaaren heldis, ta manas näole koaalakaru ekalüpti matsutava näo ning asus oma ideaalide stangelt tolmu pühkima ...
... Olukord oli küll mõnevõrra hirmus, aga siiski mitte veel lootusetu ...
teisipäev, detsember 07, 2010
Ma vaatan Seriaali.... ja tuleb tunnistada et ma olen sõltuvuses....see muidugi ei ole just imestamisväärt, sest ma olen alati olnud äärmiselt kergesti kütkestuv, just seetõttu jäävad näiteks kõik kanged meelemürgid minu poolt teadlikult puutumata...
...ega seegi sõltuvus pole kuigi ohutu, ent hetkel annab ta võimaluse põgeneda, sest sellesse produtseeritud maailma suudan ma tõesti täiesti ära uppuda...ja uppuda/põgeneda on vaja siinse igavuse ja tüdimuse eest, millega ma ei taha/ ei viitsi tegeleda...
....seal teisel pool on hoopis huvitavam ja kuidagi helgem...idealistlikum....see kõik sobib kuidagi väga hästi minu naiivse meelelaadiga....
...sealjuures olen ma alati arvanud, et ainult lollidele on igavus võimalik....niisiis tundub, et see kõik ütleb nii mõndagi minu kohta...
....samas ei saa salata see natuke kohutab, kui rahulolematuks võib inimene muutuda.....ning paratamutlt tekib küsimus, et mis saab siis kui siinne muutub talumatuks ja ma ei tahagi enam teisestest maailmadest tagasi tulla....
....
.......
...ega seegi sõltuvus pole kuigi ohutu, ent hetkel annab ta võimaluse põgeneda, sest sellesse produtseeritud maailma suudan ma tõesti täiesti ära uppuda...ja uppuda/põgeneda on vaja siinse igavuse ja tüdimuse eest, millega ma ei taha/ ei viitsi tegeleda...
....seal teisel pool on hoopis huvitavam ja kuidagi helgem...idealistlikum....see kõik sobib kuidagi väga hästi minu naiivse meelelaadiga....
...sealjuures olen ma alati arvanud, et ainult lollidele on igavus võimalik....niisiis tundub, et see kõik ütleb nii mõndagi minu kohta...
....samas ei saa salata see natuke kohutab, kui rahulolematuks võib inimene muutuda.....ning paratamutlt tekib küsimus, et mis saab siis kui siinne muutub talumatuks ja ma ei tahagi enam teisestest maailmadest tagasi tulla....
....
.......
teisipäev, november 16, 2010
Emme, vaata väike emo!....hüüdis pisike sinises kombes poiss, kükitades Kaarna vasta suure veelombi paremale kaldale...
Misasja?, mõtles Kaaren ja tõstis pead, mina ja emo??? Hähh, vaat kes räägib, keegi kes oskab vaevalt rääkida...hähh, see et ma must ja väike olen ei tee mind veel emoks...hähh....mõtles Kaaren ja raputas tigedalt pead ning rapsis tiibadega, et eemaldada pori, mis vees jalgu trampides tema pugule oli sattunud.....
Tema ja emo....mõtleks vaid milline leiutis....
....ei ole ju....
.....see, et ma vahel nukker olen ning ängistust tunnen ei tee ju mind veel emoks.....ei, ma olen ju tegelikult helge ja päikseline.....ma olen kerge ilus ja päikseline, noh nagu see naine...... nagu Liisa sealt laulusalmist.....Jahh, just!.......
....ta silmitses väikest poiss, kes üle mänguväljaku tagasi liivakasti äärel istuva ema juurde jooksis.....Ma olen Liisa! tahtis Kaaren poisile järele hüüda, ent miskine kurku tõusnud klomp ei lasknud.....
Emo, hähh.... see et vahel on südames raske tunne, et pisarad tikuvad aina ja aina silma ning meel läheb tihti mõruks ei muuda mind ju ometi veel emoks??.........
Hähh.....mõtles Kaaren.....
....ja nii veel mitmel korral sel päeval....too mõte takerdus ta sulgedesse nagu paha lõhn.....alles öö vaikus ning pargiservalt leitud rõngassai suutsid ta peas keerleva vastiku mõtte vaikseks sundida.....
....
Väike Kaspar istus õhtul aga oma väikeses voodis ning vaatas emaga suurt värviliste piltidega raamatut. Emo! Emo! Emo! hüüdis ta ning näitas suure, pika kaelaga, pruunika linnu pildile..... Jahh kallis, Emu.... ütles ema ja paitas poja pead....
Misasja?, mõtles Kaaren ja tõstis pead, mina ja emo??? Hähh, vaat kes räägib, keegi kes oskab vaevalt rääkida...hähh, see et ma must ja väike olen ei tee mind veel emoks...hähh....mõtles Kaaren ja raputas tigedalt pead ning rapsis tiibadega, et eemaldada pori, mis vees jalgu trampides tema pugule oli sattunud.....
Tema ja emo....mõtleks vaid milline leiutis....
....ei ole ju....
.....see, et ma vahel nukker olen ning ängistust tunnen ei tee ju mind veel emoks.....ei, ma olen ju tegelikult helge ja päikseline.....ma olen kerge ilus ja päikseline, noh nagu see naine...... nagu Liisa sealt laulusalmist.....Jahh, just!.......
....ta silmitses väikest poiss, kes üle mänguväljaku tagasi liivakasti äärel istuva ema juurde jooksis.....Ma olen Liisa! tahtis Kaaren poisile järele hüüda, ent miskine kurku tõusnud klomp ei lasknud.....
Emo, hähh.... see et vahel on südames raske tunne, et pisarad tikuvad aina ja aina silma ning meel läheb tihti mõruks ei muuda mind ju ometi veel emoks??.........
Hähh.....mõtles Kaaren.....
....ja nii veel mitmel korral sel päeval....too mõte takerdus ta sulgedesse nagu paha lõhn.....alles öö vaikus ning pargiservalt leitud rõngassai suutsid ta peas keerleva vastiku mõtte vaikseks sundida.....
....
Väike Kaspar istus õhtul aga oma väikeses voodis ning vaatas emaga suurt värviliste piltidega raamatut. Emo! Emo! Emo! hüüdis ta ning näitas suure, pika kaelaga, pruunika linnu pildile..... Jahh kallis, Emu.... ütles ema ja paitas poja pead....
esmaspäev, november 01, 2010
Rõõmupaigad.....
....nendega on mul alati olnud raskusi, ei tea mida ette kujutada kui öeldakse et"go to your happy-place".... aga üle-eile nägin ma und, kui üles ärkasin oli hing ja ihu sooja täis....palavikku enam polnud....
...Mida ma unes nägin seda ei tea enam hästi isegi....aga seda võiks veel näha, sinna võiks minna ja vahel ehk kauemakski...
...tänud unemeistrile!
....nendega on mul alati olnud raskusi, ei tea mida ette kujutada kui öeldakse et"go to your happy-place".... aga üle-eile nägin ma und, kui üles ärkasin oli hing ja ihu sooja täis....palavikku enam polnud....
...Mida ma unes nägin seda ei tea enam hästi isegi....aga seda võiks veel näha, sinna võiks minna ja vahel ehk kauemakski...
...tänud unemeistrile!
reede, oktoober 29, 2010
Kaaren istus auväärse Barclay de Tolly õlal ja üritas seltskonda sulanduda... või ehk oleks õigem öelda end mitte liigutada ja võimalikult monumentaalne välja näha... ta lihtsalt ei julgenud enam midagi teha ega olla, sest mingitel kummalistel Kaarnale endalegi tundmatuks jääda soovivatel asjaoludel oli ta muutunud tagurpidi peetriks.... Kõik, mis ta ette võttis, kukkus otse vastupidiselt välja kui planeeritud oli ning Kaarna väikesesse pähe ei mahtunud sugugi nii palju eneseirooniat või mis tahes muid rooniaid, et seda enam naljakaks pidada..
Ta oli nukker, et mitte öelda suisa löödud, sest just viimastel päevadel olid tal eriti kaunid ja helged mõtted peas olnud...ta tahtis muudkui rõõmu valmistada ja head teha ja meeldivalt aega veeta.....ent alati klappis kõik kõige imelikumalt kokku hoopis sedasi, et ta ajas marru, rikkus tuju, nii et mõnusatest ajaveetmistest ei tulnud midagi välja ja kõik tema heateod tulid bumerangina tagasi teadetega, et "Pole vaja!" või et "mis kuradi päras, seda nüüd vaja oli?!"....
Ja nii ta siis kükitas ja mõtles....püüdes samal ajal monumentaalselt vähe alust anda uute fopaade genereerumiseks tema mõtteliigutustest.....aga sugugi ei suutnud välja mõelda, et mis ta valesti teeb.... Kaarna soovid olid tema enda jaoks siiraimad maa peal, ent kus tekkis siis see 180 kraadine nihe.....tal oli tunne, et midagi suurt on märkamata jäänud...
Korraga ujus kusagilt tagasagaratest pinnale mingi udune kahtlus.....ehk oli see kõik seotud kuidagi nende teiste asjaosalistega, ning nende tunnete ning plaanide ja tahtmisega....äkki oleks ta pidanud neid ka kuidagi oma lennukatesse ja kaunitesse nägemustesse sisse kirjutama, mitte kui passiivseid objekte vaid kui käitujaid, soove omavaid isiksusi, kui....
...kuid, see mõte katkes, sest järgmisel hetkel kukkus Kaarna sulise krae vahele, midagi sooja, ligedat ja lõpmatult ebameeldivalt lehkavat...Kaaren heitis pilgu üles ning sajatas mööduvale hakile järele.....ssssada aastat sitta lennuilma, sulle! hõkk!....
Ning hetkega tundis ta ennast juba märksa paremini....kes oleks võinud arvata et monumendiks olemine, tal kohe hästi välja kukub...
Ta oli nukker, et mitte öelda suisa löödud, sest just viimastel päevadel olid tal eriti kaunid ja helged mõtted peas olnud...ta tahtis muudkui rõõmu valmistada ja head teha ja meeldivalt aega veeta.....ent alati klappis kõik kõige imelikumalt kokku hoopis sedasi, et ta ajas marru, rikkus tuju, nii et mõnusatest ajaveetmistest ei tulnud midagi välja ja kõik tema heateod tulid bumerangina tagasi teadetega, et "Pole vaja!" või et "mis kuradi päras, seda nüüd vaja oli?!"....
Ja nii ta siis kükitas ja mõtles....püüdes samal ajal monumentaalselt vähe alust anda uute fopaade genereerumiseks tema mõtteliigutustest.....aga sugugi ei suutnud välja mõelda, et mis ta valesti teeb.... Kaarna soovid olid tema enda jaoks siiraimad maa peal, ent kus tekkis siis see 180 kraadine nihe.....tal oli tunne, et midagi suurt on märkamata jäänud...
Korraga ujus kusagilt tagasagaratest pinnale mingi udune kahtlus.....ehk oli see kõik seotud kuidagi nende teiste asjaosalistega, ning nende tunnete ning plaanide ja tahtmisega....äkki oleks ta pidanud neid ka kuidagi oma lennukatesse ja kaunitesse nägemustesse sisse kirjutama, mitte kui passiivseid objekte vaid kui käitujaid, soove omavaid isiksusi, kui....
...kuid, see mõte katkes, sest järgmisel hetkel kukkus Kaarna sulise krae vahele, midagi sooja, ligedat ja lõpmatult ebameeldivalt lehkavat...Kaaren heitis pilgu üles ning sajatas mööduvale hakile järele.....ssssada aastat sitta lennuilma, sulle! hõkk!....
Ning hetkega tundis ta ennast juba märksa paremini....kes oleks võinud arvata et monumendiks olemine, tal kohe hästi välja kukub...
neljapäev, oktoober 28, 2010
Hinge sõrmenukid on taas valgeks kiskunud....
...ma arvan et kui ma kunagi peaksin looma mõne suurteose, siis saab sinna valatud eelkõige see talumatu abitus... mitte tehtud abitus või kellegi teise abitus, mis tüütab, vaid see talumatu tunne, et su käed ja mõistus on seotud, sai ei oska, sa ei tea, sa ei suuda ja kusagilt pole abi loota ega näha....see tekitab ängi, musta masendavat ängi äratades vahel ka mässumeelsuse minu sees... Nii on näiteks valu, lihtsalt valu ja täiesti üleelatav, ent kui on valu ja sinna juurde abitus, segu sellest tundest, et sa peaks suutma midagi teha, et oleks parem, aga ei oska.....see ajab hulluks....
Lisaks olen ma viimasel ajal ühel ja teisel põhjusel mõelnud, et see on õige hirmutav, kui palju lähedased inimesed minu üle võimu omavad, nad võivad üheainsa repliigiga võtta ära minu päevailu ning samas anda mulle paaris sõnas taevatähed mängimiseks....ma ei tea, kas see on õige, ma ei tea kas niin on kuigi tervislik...aga ma ei saa sinna midagi parata.....
Inimesed on minu kirg või ei, minus uudishimu tekitavad inimesed on minu kirg.....ma tahan pugeda nende lähedale ja vaadata, jälgida, kuulata, mis paneb nad tiksuma, mis moodi näeb välja nende peades olev maailm, mida nad tunnevad ja missugused on nende tõed... Ma ahmin neid sisse ja kui nad mulle väga meeldivad siis loodan, et nemad tahavad teada seda, mis on minu peas ja sees, ning kui eriti hästi läheb ehk saavad arugi....ma tunnen sellest jagamisest ja lähedal olekust kõige suuremat naudingut, mida ma oma elus tundunud olen......ma suudan ära unustada kõik muu ja tundub, et vahel ma kaotan iseenda....minust saab nende ja minu segu ja ma peegeldan neid igale poole enda ümber.....
Ka minu seksuaalne kirg toetub mitte ihulisele ilule vaid alguses uudishimule, mida äratavad huvitavad inimesed, mitte nende ilusad silmad või kenad tuharad, vaid see säde nende silmis, ma tahan teada kust see tuleb, või see nukker kõnnak või see kummastav kõnepruuk või kerge või vastupidi raske meelelaad, nende headus, nende kergus......nende miski, mis mind lummab...
Kui ma inimest juba tunnen, ning ta mulle meeldib, siis võib uudishimulise kire asendada hingelise läheduse kirg... see on teineteisesse sulamise kirg, või teineteises lahustumise kirg....nood kaks tungi on üsna erinevad, ent mõlemad on ülimalt nauditavad.....
....ja ma ei saa parata, aga kui mul puudub huvi teise inimese sisemuse vastu või lähedus temaga, siis puudub mul ka igasugune tahtmine temaga voodit ja/või kehasid jagada ning kuna see tunne on minu sees väga tugev, siis on mul lihtsalt paganlikult keeruline mõista loomalikku ihulist kirge...ning miskine põikpäine ja ülbe misantroop minus, tahaks kategooriliselt keelduda isegi proovimast seda mõista........see aga tekitab vahel arusaamatusi!
...ma arvan et kui ma kunagi peaksin looma mõne suurteose, siis saab sinna valatud eelkõige see talumatu abitus... mitte tehtud abitus või kellegi teise abitus, mis tüütab, vaid see talumatu tunne, et su käed ja mõistus on seotud, sai ei oska, sa ei tea, sa ei suuda ja kusagilt pole abi loota ega näha....see tekitab ängi, musta masendavat ängi äratades vahel ka mässumeelsuse minu sees... Nii on näiteks valu, lihtsalt valu ja täiesti üleelatav, ent kui on valu ja sinna juurde abitus, segu sellest tundest, et sa peaks suutma midagi teha, et oleks parem, aga ei oska.....see ajab hulluks....
Lisaks olen ma viimasel ajal ühel ja teisel põhjusel mõelnud, et see on õige hirmutav, kui palju lähedased inimesed minu üle võimu omavad, nad võivad üheainsa repliigiga võtta ära minu päevailu ning samas anda mulle paaris sõnas taevatähed mängimiseks....ma ei tea, kas see on õige, ma ei tea kas niin on kuigi tervislik...aga ma ei saa sinna midagi parata.....
Inimesed on minu kirg või ei, minus uudishimu tekitavad inimesed on minu kirg.....ma tahan pugeda nende lähedale ja vaadata, jälgida, kuulata, mis paneb nad tiksuma, mis moodi näeb välja nende peades olev maailm, mida nad tunnevad ja missugused on nende tõed... Ma ahmin neid sisse ja kui nad mulle väga meeldivad siis loodan, et nemad tahavad teada seda, mis on minu peas ja sees, ning kui eriti hästi läheb ehk saavad arugi....ma tunnen sellest jagamisest ja lähedal olekust kõige suuremat naudingut, mida ma oma elus tundunud olen......ma suudan ära unustada kõik muu ja tundub, et vahel ma kaotan iseenda....minust saab nende ja minu segu ja ma peegeldan neid igale poole enda ümber.....
Ka minu seksuaalne kirg toetub mitte ihulisele ilule vaid alguses uudishimule, mida äratavad huvitavad inimesed, mitte nende ilusad silmad või kenad tuharad, vaid see säde nende silmis, ma tahan teada kust see tuleb, või see nukker kõnnak või see kummastav kõnepruuk või kerge või vastupidi raske meelelaad, nende headus, nende kergus......nende miski, mis mind lummab...
Kui ma inimest juba tunnen, ning ta mulle meeldib, siis võib uudishimulise kire asendada hingelise läheduse kirg... see on teineteisesse sulamise kirg, või teineteises lahustumise kirg....nood kaks tungi on üsna erinevad, ent mõlemad on ülimalt nauditavad.....
....ja ma ei saa parata, aga kui mul puudub huvi teise inimese sisemuse vastu või lähedus temaga, siis puudub mul ka igasugune tahtmine temaga voodit ja/või kehasid jagada ning kuna see tunne on minu sees väga tugev, siis on mul lihtsalt paganlikult keeruline mõista loomalikku ihulist kirge...ning miskine põikpäine ja ülbe misantroop minus, tahaks kategooriliselt keelduda isegi proovimast seda mõista........see aga tekitab vahel arusaamatusi!
kolmapäev, oktoober 06, 2010
Kaaren kõndis aeglasel sammul mööda elektritraati ja harjutas kartmatust...
...milline imetabaselt halb mõte see õigupoolest on, mõtles ta ettevaatlikult jalga jala ette seades.... Ta ei armastanud traate nagu varblased, ta tundis et ta need on tema jaoks liiga kitsad ja soonisid ebameeldivalt sisse ning tasakaaluga polnud tal kunagi väga head läbisaamist...pealegi olid ta varbad hetkel külmast kanged ning see tegi ta tavapärasest veelgi kohmakamaks....
huhh...vahel ei saanud ta aru kus sellised elektritraadi ja kartmatuse harjutamise mõtted üldse pähe tulid, need olid nii tobedad... et mitte öelda jaburad ja üdini linnulikud, ent sellest sai Kaaren alati aru alles siis kui ta neid mõtteid "mõeldud-tehtud" deviisil teostama oli hakanud....samas parem hilja kui mitte kunagi, mõtles kaaren ja lendas lähedal asuva kollase vahtra jämedale mustjale oksale.... hoopis parem ja palju meeldivam vaade, oli ta oma otsusega ilmselgelt rahul....kuigi rahulolu ei püsinud just kaua....
.... see mööda kihutav kuldne sügis tegi ta murelikuks ja ta teadis, et tegelikult oleks nüüd paras aeg lõunasse lennata või pesa ehitada....aga polnud ju lennuilma, tuul oli muudkui vastu ja kõle ning tegelikult talle siinsed talved meeldisid ja varakevadeid, mille need turismilinnud alati maha magasid, ta suisa armastas....njaa aga head pesakohad olid juba ammu läinud....üsna lootusetu oli sellisel ajal endale mõnd puuõõnde tehtud luksuslikku apartementi leida... ja pesapunumist polnud ta kunagi suutnud ära õppida.... Kaaren heitis pilgu teda ümbritsevatele kollastele vahtralehtedele ning tundis kõhedust....sel hetkel oleks ta tahtnud olla siil...
...väike okkaline loom, kes veab kokku hunniku kuivanud lehti, teeb sinna õdusa pesa, sööb kõhu täis ja heidab magama...ärgates üles alles kevadel, kui päike taas soojemalt paistab...jaa ....salapärane siil, kes turtsub ning tõmbab ennast teravaks keraks, kui miski ohustab, ning kellel ei tule kunagi tobedaid kõleda tuulega elektritraadil kõlkumise mõtteid.....siil olla tundus tõesti mugav.....kuigi ega Kaaren vist lihtsalt okastest poleks ka ära öelnud....
....jaaa....okastega kaaren, kes veereb mööda elektritraate.... see oleks ka päris meeleolukas, eriti varblastele, mõtles must.........
...milline imetabaselt halb mõte see õigupoolest on, mõtles ta ettevaatlikult jalga jala ette seades.... Ta ei armastanud traate nagu varblased, ta tundis et ta need on tema jaoks liiga kitsad ja soonisid ebameeldivalt sisse ning tasakaaluga polnud tal kunagi väga head läbisaamist...pealegi olid ta varbad hetkel külmast kanged ning see tegi ta tavapärasest veelgi kohmakamaks....
huhh...vahel ei saanud ta aru kus sellised elektritraadi ja kartmatuse harjutamise mõtted üldse pähe tulid, need olid nii tobedad... et mitte öelda jaburad ja üdini linnulikud, ent sellest sai Kaaren alati aru alles siis kui ta neid mõtteid "mõeldud-tehtud" deviisil teostama oli hakanud....samas parem hilja kui mitte kunagi, mõtles kaaren ja lendas lähedal asuva kollase vahtra jämedale mustjale oksale.... hoopis parem ja palju meeldivam vaade, oli ta oma otsusega ilmselgelt rahul....kuigi rahulolu ei püsinud just kaua....
.... see mööda kihutav kuldne sügis tegi ta murelikuks ja ta teadis, et tegelikult oleks nüüd paras aeg lõunasse lennata või pesa ehitada....aga polnud ju lennuilma, tuul oli muudkui vastu ja kõle ning tegelikult talle siinsed talved meeldisid ja varakevadeid, mille need turismilinnud alati maha magasid, ta suisa armastas....njaa aga head pesakohad olid juba ammu läinud....üsna lootusetu oli sellisel ajal endale mõnd puuõõnde tehtud luksuslikku apartementi leida... ja pesapunumist polnud ta kunagi suutnud ära õppida.... Kaaren heitis pilgu teda ümbritsevatele kollastele vahtralehtedele ning tundis kõhedust....sel hetkel oleks ta tahtnud olla siil...
...väike okkaline loom, kes veab kokku hunniku kuivanud lehti, teeb sinna õdusa pesa, sööb kõhu täis ja heidab magama...ärgates üles alles kevadel, kui päike taas soojemalt paistab...jaa ....salapärane siil, kes turtsub ning tõmbab ennast teravaks keraks, kui miski ohustab, ning kellel ei tule kunagi tobedaid kõleda tuulega elektritraadil kõlkumise mõtteid.....siil olla tundus tõesti mugav.....kuigi ega Kaaren vist lihtsalt okastest poleks ka ära öelnud....
....jaaa....okastega kaaren, kes veereb mööda elektritraate.... see oleks ka päris meeleolukas, eriti varblastele, mõtles must.........
teisipäev, oktoober 05, 2010
Sel aastal on sügis siinmail erakordselt helge....noh vähemalt värvide poolest... on päikesekulda ja kollaseid, oranže, punaseid, pruuni-rohelisi kirjuid lehti ja on õhku ning valgusi....on ilu, mida vaadata, kui liigselt enesesse ei süüvi....aga kuidas sa siis ei süüvi kui enda elu on nagu seebiooperis, kõik on olemas peale adopteeritud vaeslaste ja mõrvade...ainult vaata ja imesta.....
Isegi kui ei taha, paratamatult leiad ennast taas selle kõige keskelt mõtlemast, et kuidas see nüüd nii on läinud.....jahh.....ja siis on raske peletada seda iiveldust, mis tekib, siis kui pea valutab või kõht valutab või kui hing on katki....see iiveldus on nii tuttav ja nii värskelt mälupildis meeles ühest teisest sügisest ning teeb ettevaatlikuks.....sellest viimasest august välja ronimine, ei olnud sugugi meeldivate killast, see läks maksma palju asjatut aega, pisaraid ja tagantjärgi tundub et ka mõned head sõbrad.....
....tegelikult ma tean küll, et seekord on kõik teisiti, võiks öelda suisa, et täiesti teistmoodi, nii et need olukorrad polegi üldse võrreldavad, seekord ma saan ka hästi aru, ei ole küsimust miks ja kuidas...kõik on selge.... ainult tekib küsimus, miks siis ikkagi valutab.....
Hähhh.......pagan, see kõik on lihtsalt nii lollakalt tobe....
.... aga ma tõesti ei taha sellega tegeleda, pigem juba peita ära enda ja põgeneda kuhugi kuhu päriselt ligi ei pääse....ehk olukord muutub paremaks või hoopis talumatuks, või keha harjub... ja saab selle kõigega midagi ette võtta, nii et seda iiveldust poleks...
Isegi kui ei taha, paratamatult leiad ennast taas selle kõige keskelt mõtlemast, et kuidas see nüüd nii on läinud.....jahh.....ja siis on raske peletada seda iiveldust, mis tekib, siis kui pea valutab või kõht valutab või kui hing on katki....see iiveldus on nii tuttav ja nii värskelt mälupildis meeles ühest teisest sügisest ning teeb ettevaatlikuks.....sellest viimasest august välja ronimine, ei olnud sugugi meeldivate killast, see läks maksma palju asjatut aega, pisaraid ja tagantjärgi tundub et ka mõned head sõbrad.....
....tegelikult ma tean küll, et seekord on kõik teisiti, võiks öelda suisa, et täiesti teistmoodi, nii et need olukorrad polegi üldse võrreldavad, seekord ma saan ka hästi aru, ei ole küsimust miks ja kuidas...kõik on selge.... ainult tekib küsimus, miks siis ikkagi valutab.....
Hähhh.......pagan, see kõik on lihtsalt nii lollakalt tobe....
.... aga ma tõesti ei taha sellega tegeleda, pigem juba peita ära enda ja põgeneda kuhugi kuhu päriselt ligi ei pääse....ehk olukord muutub paremaks või hoopis talumatuks, või keha harjub... ja saab selle kõigega midagi ette võtta, nii et seda iiveldust poleks...
teisipäev, august 17, 2010
Miks sa nii kuri oled?
Ära ole...
Ära ole mu peale kuri, sest siis ma muutun hetkega koletiskajakaks, vastikuks, õelaks linnuks kellel on kõik halvad omadused, mis sa ette kujutad ja kelles ei ole midagi head, näpu otsagagi mitte....minust saab sinu meelevili ja hiljem kui sa enam kuri ei olegi ja mina jälle väikeseks mustaks linnuks muutun jääb koletiskajaka vari mind saatma, ma ei saa sellest kunagi enam lahti, ning iga järgnev kord kui ma taas kajakaks muutun jääb ta vari aina tugevamalt minu sulgede külge kinni, ta kisa kostab aina valjemalt ja ma kardan et ta neelab mu kord alla, nii et jääb ainult kole ja vastik kajakas...nii et ole hea ja ära ole mu peale kuri...
----
Kaaren haaras trepil konutava nälkja järgi ja tatsus matsutades mööda õue edasi...ta tundis ennast targa linnuna, nii et võinuks vähe keksidagi, kui mõtlev pea oleks lubanud selliseid kerglasi võtteid....
...jaa, ta teadis küll, mis ta sees toimus, ta teadis hästi, see oli tuttav, seda oli ennegi juhtunud....ja see kõik põhines sellel, et ta sai aru, aga ta ei suutnud endast kenam olla, kuigi oli kindel, et see on võimalik...
..ta sai aru, et teistel oli ka tahtmisi ja soove ja ta sai aru, et eksiti ja andestati, kuid ta päris täpselt ei osanud veel saada aru, et kuidas see kõik korrektsete läheduste puhul siis tegelikult välja mängis.... tema sees ei klappinud tükid sugugi nii hästi kokku.... Ta sai aru, aga see ei võtnud tema valu ära, ta mõistis hästi, kuid see öelnud talle ometi, et mis tema nüüd tegema peaks...ta oli andestanud, kuid see ei teinud millegipärast tema tiibu terveks ega toonud meelerahu...
Kaaren sai aru, et kusagil selles keerulises süsteemis on viga, ta peaaegu nägi seda vastikut köngerjönksilaadset viga oma vaimupildis.....tema enda sisemuses oli viga ja ta sai aru, et kui ta tahab, et midagi paremini, kenamini ja ausamini oleks, siis tuli alustada vigade parandusega... ainult nii võis neist asjadest asja saada....nii oli ehk õnnestuminegi, millega kaasnes olukorra paranemine kõikidel rinnetele, võimalik....
Sisemine pilk tuli teritada ja üksipulgi kriitiliselt kõik sügavused ja pinnad üle käia, vaadata, korrastada, korrigeerida...olgu, hea plaan, nüüd jäi aga ainult küsimus - kas ta peaks proovima seda, mida ta sissepoole vaatavad silmad nägid, kuidagi välja poole nähtavaks teha, kas ta peaks jagama ja kas see oleks õigustatum kui ajuti keevalise loomu tulemusel ise läbi kõverpeegli paiskuvad detailid, millel polnud lootustki oma tegelikku palet kanda....või polnud seda, mis sees, mingit mõtet väljanäitusele panna, sest need kelle näitus mõeldud jätavad tulemata või näevad ainult varje.....või ehk tunnevad end kõverpeegelduste seltsis kindlamalt, sest need on juba tuttavlikud....
...Kaaren tundis et ta mõte oli ringiga jõudnud taas sinna kust ta oli alustanud, või ei siiski mitte päris sinna samasse, pigem justkui mööda keerdtreppi käies korruse võrra alla poole....taas kerkis küsimus tagamõtetetest....sest praegu oli kõige olulisem olla aus, seda juba oma taotlustes...
....heh, liiga vähe nälkjaid, jõudis Kaaren oma tarkuse pettekujutluse jälile....
Ära ole...
Ära ole mu peale kuri, sest siis ma muutun hetkega koletiskajakaks, vastikuks, õelaks linnuks kellel on kõik halvad omadused, mis sa ette kujutad ja kelles ei ole midagi head, näpu otsagagi mitte....minust saab sinu meelevili ja hiljem kui sa enam kuri ei olegi ja mina jälle väikeseks mustaks linnuks muutun jääb koletiskajaka vari mind saatma, ma ei saa sellest kunagi enam lahti, ning iga järgnev kord kui ma taas kajakaks muutun jääb ta vari aina tugevamalt minu sulgede külge kinni, ta kisa kostab aina valjemalt ja ma kardan et ta neelab mu kord alla, nii et jääb ainult kole ja vastik kajakas...nii et ole hea ja ära ole mu peale kuri...
----
Kaaren haaras trepil konutava nälkja järgi ja tatsus matsutades mööda õue edasi...ta tundis ennast targa linnuna, nii et võinuks vähe keksidagi, kui mõtlev pea oleks lubanud selliseid kerglasi võtteid....
...jaa, ta teadis küll, mis ta sees toimus, ta teadis hästi, see oli tuttav, seda oli ennegi juhtunud....ja see kõik põhines sellel, et ta sai aru, aga ta ei suutnud endast kenam olla, kuigi oli kindel, et see on võimalik...
..ta sai aru, et teistel oli ka tahtmisi ja soove ja ta sai aru, et eksiti ja andestati, kuid ta päris täpselt ei osanud veel saada aru, et kuidas see kõik korrektsete läheduste puhul siis tegelikult välja mängis.... tema sees ei klappinud tükid sugugi nii hästi kokku.... Ta sai aru, aga see ei võtnud tema valu ära, ta mõistis hästi, kuid see öelnud talle ometi, et mis tema nüüd tegema peaks...ta oli andestanud, kuid see ei teinud millegipärast tema tiibu terveks ega toonud meelerahu...
Kaaren sai aru, et kusagil selles keerulises süsteemis on viga, ta peaaegu nägi seda vastikut köngerjönksilaadset viga oma vaimupildis.....tema enda sisemuses oli viga ja ta sai aru, et kui ta tahab, et midagi paremini, kenamini ja ausamini oleks, siis tuli alustada vigade parandusega... ainult nii võis neist asjadest asja saada....nii oli ehk õnnestuminegi, millega kaasnes olukorra paranemine kõikidel rinnetele, võimalik....
Sisemine pilk tuli teritada ja üksipulgi kriitiliselt kõik sügavused ja pinnad üle käia, vaadata, korrastada, korrigeerida...olgu, hea plaan, nüüd jäi aga ainult küsimus - kas ta peaks proovima seda, mida ta sissepoole vaatavad silmad nägid, kuidagi välja poole nähtavaks teha, kas ta peaks jagama ja kas see oleks õigustatum kui ajuti keevalise loomu tulemusel ise läbi kõverpeegli paiskuvad detailid, millel polnud lootustki oma tegelikku palet kanda....või polnud seda, mis sees, mingit mõtet väljanäitusele panna, sest need kelle näitus mõeldud jätavad tulemata või näevad ainult varje.....või ehk tunnevad end kõverpeegelduste seltsis kindlamalt, sest need on juba tuttavlikud....
...Kaaren tundis et ta mõte oli ringiga jõudnud taas sinna kust ta oli alustanud, või ei siiski mitte päris sinna samasse, pigem justkui mööda keerdtreppi käies korruse võrra alla poole....taas kerkis küsimus tagamõtetetest....sest praegu oli kõige olulisem olla aus, seda juba oma taotlustes...
....heh, liiga vähe nälkjaid, jõudis Kaaren oma tarkuse pettekujutluse jälile....
esmaspäev, juuli 26, 2010
Pulki täis....jaa pulki täis oli Kaarna pea...kes tammus jalalt jalale ega saanud miskipärast rahu....ta oli viimasel ajal kuulnud ja tähele pannud nii mõndagi ja nüüd ta mõtles, mõtles miskipärast natuke rahutuid mõtteid inimestest ja nende suhetest...neist kes olid sõbrad ja neist kes olid kallid, neist kes olid üksi ja kellel olid kallid...ta mõtles kui erinev see kõik on ja kuidas ta mitte kunagi varem ei olnud sellele mõelnud....ta polnud varem aru saanud kui erinevad olid need viisid kuidas inimestele said teised inimesed kalliks...kuidas sellele läheneti omamoodi...küsimus ei olnud mitte niivõrd et kes kellele meeldis, kuivõrd kuidas sellest meelidmisest miski sündis....
Oli neid kes ootasid, sõbrunesid ja siis teineteist leidsid, sest oli hea....Kaarnaga polnud seda kunagi niimoodi juhtunud tema sõbrad olid sõbrad ja kallid olid kallid ja need kallid said kalliks juhuslikult mingi kirest kantud kokkusaamiste taustal.... aga miks, seda ta ei mõistnud, ning mis oli erinevat tema sõprade ja kallite vahel, ta armus neisse kõigisse ühte või teisi pidi ühel või teisel ajahetkel, ent see armumine oli erinev, kuid mis seal oli erinevat....seda ta ei teadnud....
...ja siis olid need, kes tekitasid uudishimu, keda ta tahtis tükkideks lahti võtta...ta polnud kunagi varem endale teadvustanud, et see oli ohtlik, see oli lõplik, sest pärast seda ei saanud neid kunagi endiselt tagasi ja sa olid nendega igaveseks ajaks üht väga kindlat viisi seotud, ning sellest ei olnud tagasiteed....ning sellest sündinud positiivsed või negatiivsed või neutraal-naiivsed sidemed jäid püsima, lõpuni justkui needitult ja neetult
....ent miks see ohtlikkus siis vahel nii väga ahvatles.....miks oli seda üldse vaja ja kas selles oli ennast võimalik taltsutada, kui oli juba ette teada et tulem ei saa olla midagi head...või kas sai rahus leppida uudishimu rahuldamatusega, sest kogu situatsioon oli sellele vastu.....
Kaaren oli küsimusi täis ja ta oli segaduses sest need küsimused olid kerkinud ei millestki, ent nende intensiivsus lükkas kõik muud mõtted laval pikali...ta tundis, et vastused annaksid võimaluse millestki enamast aru saada...ent samas ei olnud nad päris puhtad, Kaarna meeled aimasid mingit kirbet kibedust ja ta ei saanud aru kas see tuli küsimustest endist või vastustest, mida veel ei olnud....
Oli neid kes ootasid, sõbrunesid ja siis teineteist leidsid, sest oli hea....Kaarnaga polnud seda kunagi niimoodi juhtunud tema sõbrad olid sõbrad ja kallid olid kallid ja need kallid said kalliks juhuslikult mingi kirest kantud kokkusaamiste taustal.... aga miks, seda ta ei mõistnud, ning mis oli erinevat tema sõprade ja kallite vahel, ta armus neisse kõigisse ühte või teisi pidi ühel või teisel ajahetkel, ent see armumine oli erinev, kuid mis seal oli erinevat....seda ta ei teadnud....
...ja siis olid need, kes tekitasid uudishimu, keda ta tahtis tükkideks lahti võtta...ta polnud kunagi varem endale teadvustanud, et see oli ohtlik, see oli lõplik, sest pärast seda ei saanud neid kunagi endiselt tagasi ja sa olid nendega igaveseks ajaks üht väga kindlat viisi seotud, ning sellest ei olnud tagasiteed....ning sellest sündinud positiivsed või negatiivsed või neutraal-naiivsed sidemed jäid püsima, lõpuni justkui needitult ja neetult
....ent miks see ohtlikkus siis vahel nii väga ahvatles.....miks oli seda üldse vaja ja kas selles oli ennast võimalik taltsutada, kui oli juba ette teada et tulem ei saa olla midagi head...või kas sai rahus leppida uudishimu rahuldamatusega, sest kogu situatsioon oli sellele vastu.....
Kaaren oli küsimusi täis ja ta oli segaduses sest need küsimused olid kerkinud ei millestki, ent nende intensiivsus lükkas kõik muud mõtted laval pikali...ta tundis, et vastused annaksid võimaluse millestki enamast aru saada...ent samas ei olnud nad päris puhtad, Kaarna meeled aimasid mingit kirbet kibedust ja ta ei saanud aru kas see tuli küsimustest endist või vastustest, mida veel ei olnud....
neljapäev, juuli 15, 2010
Kõheduse võdinad ajas kõik see inimeste ilu Kaarnale peale...isegi sellises kuumas tundis ta selgeid külmade varvastega vaskusse siuglemas üle õla alla niuetesse, vaadeldes kõik neid ilusaid, tarku, taiplikke, toredaid ja rõõmsusest õhetavaid inimesi, kelle silmad särasid....miks küll? mõtles Kaaren ja vaatas tolmusesse peeglist paistvatesse mustadesse linnusilmadesse.....ja ta ei osanud vastata...
Peeglist paistvad silmad pilkusid ja kusagil seal sees välkus hetkeks miskine sinine tuluke, õige vaevumärgatavalt....Kaaren teadis neid silmi hästi ent nende pilk oli hetkel võõras, või tuim, lubamata mingisugust äratundmise heameelt...jahh need olid tema omad, aga mis siis?
Tal oli erakorraliselt hea meel, et selline ilu tema ümber ja maailmas üldse oli, ent miski lõi siiski möödapääsmatu õõvastuse, kes teab, kas see oli lihtsalt kadeduse kihvatusest tingitud või oli seal taga hoopis midagi kihilisemat.....aga hetkeks hakkas Kaarnal külm ja see oli midagi uut....
Peeglist paistvad silmad pilkusid ja kusagil seal sees välkus hetkeks miskine sinine tuluke, õige vaevumärgatavalt....Kaaren teadis neid silmi hästi ent nende pilk oli hetkel võõras, või tuim, lubamata mingisugust äratundmise heameelt...jahh need olid tema omad, aga mis siis?
Tal oli erakorraliselt hea meel, et selline ilu tema ümber ja maailmas üldse oli, ent miski lõi siiski möödapääsmatu õõvastuse, kes teab, kas see oli lihtsalt kadeduse kihvatusest tingitud või oli seal taga hoopis midagi kihilisemat.....aga hetkeks hakkas Kaarnal külm ja see oli midagi uut....
teisipäev, juuli 13, 2010
Suvi...või pigem suisa SUVI, läbiva suurtähega... Põhjamaa suvi lõunamaise kuumusega....jaa mulle meeldib....las käia!
Muidu on nii, et taas on teatud arusaamine mulle järele jõudnud, või siis on olnud aega mõelda...ei teagi....mulle tundub silmavaade on igatahes natuke selgem ja sees ei ole nii sassis...mitte et oleks nüüd rahu või tasakaal vaid lihtsalt nagu digiboxiga....klaarim pilt....
Ma tunnen, et ma olen sammukese vanemaks saanud, mis hetkega võrreldes ma ei tea, aga lihtsalt... selline - nüüd ma tean rohkem, sest olen vanem - tunne on....natuke ajab ennastki nagu sarkastiliselt irvitama, aga miks mitte....jahh sarkasm või iroonia on ka tagasi imbumas....kibestumist pole vist veel vaja karta aga tervislik annus enese üle naermist on kohal küll....
Tartu on suviselt tühi, kuid on olnud mõned ammused tuttavad näod, kellele pole enam tere ütlemisega probleemi...paljudega pole seda kunagi varemgi olnud...aga mõnega siiski on möödunud päevadest kasu olnud... jahh eks rääkida võiks ju ka, jahh mõnd ma suisa vist kallistaks, kui kohtumised nii põgused ja juhuslikud poleks...mitte et oleks midagi ütlemata jäetud et kallistama peaks, aga mingid asjad on lõpuks minu sees hoopis teist pidi ja on nagu heameel et nad on, on olemas või on minu elus olemas olnud.....või noh on heameel.....
Teate mis, natuke vaba tunne on kah.....natuke piiramatult vaba...mingis sügavas metafüüsilises mõttes...kirjeldaks seda inglise keeles mu irooniline sisemina.....aga see tunne võib tulla ka lihtsalt tänasest muusikast, soome omast...
Muidu on nii, et taas on teatud arusaamine mulle järele jõudnud, või siis on olnud aega mõelda...ei teagi....mulle tundub silmavaade on igatahes natuke selgem ja sees ei ole nii sassis...mitte et oleks nüüd rahu või tasakaal vaid lihtsalt nagu digiboxiga....klaarim pilt....
Ma tunnen, et ma olen sammukese vanemaks saanud, mis hetkega võrreldes ma ei tea, aga lihtsalt... selline - nüüd ma tean rohkem, sest olen vanem - tunne on....natuke ajab ennastki nagu sarkastiliselt irvitama, aga miks mitte....jahh sarkasm või iroonia on ka tagasi imbumas....kibestumist pole vist veel vaja karta aga tervislik annus enese üle naermist on kohal küll....
Tartu on suviselt tühi, kuid on olnud mõned ammused tuttavad näod, kellele pole enam tere ütlemisega probleemi...paljudega pole seda kunagi varemgi olnud...aga mõnega siiski on möödunud päevadest kasu olnud... jahh eks rääkida võiks ju ka, jahh mõnd ma suisa vist kallistaks, kui kohtumised nii põgused ja juhuslikud poleks...mitte et oleks midagi ütlemata jäetud et kallistama peaks, aga mingid asjad on lõpuks minu sees hoopis teist pidi ja on nagu heameel et nad on, on olemas või on minu elus olemas olnud.....või noh on heameel.....
Teate mis, natuke vaba tunne on kah.....natuke piiramatult vaba...mingis sügavas metafüüsilises mõttes...kirjeldaks seda inglise keeles mu irooniline sisemina.....aga see tunne võib tulla ka lihtsalt tänasest muusikast, soome omast...
esmaspäev, juuli 05, 2010
hõkk...pkk....prrrr.....vaaak....tsihh...turtsus Kaaren vaikselt sulgi turritades ja närviliselt varbalt varbale tammudes... raisk! suutis ta viimaks välja kähiseda... ta oli täiesti rooste läinud, suu oli üdini oranži-pruunikirjut puru täis ja ei tulnud välja ühtegi mõistlikku häält....kohutav kolevants, nii ei saa ju rallit sõita, et jääd natukeseks vait ja siis enam ei tulegi välja, ühtegi piuksu ega meeldivat häälepoega....väkkar, vastik-vastik-vastik.... mõtles Kaaren ja jätkas oma puristamis-luristamis-köhatamis tantsu...
Kraak!! suutis ta viimaks üsna häsdise kraaksatuse oma kaeblikult vigisevatest häälepealtest välja köhida....Kaaran ilme oli võidukas... ei, siiski ei olnud kõik veel kadunud, sugugi mitte...hääl oli kusagil seal sügaval siiski veel alles, pisut ära tolmunud ja unustatud vaid.... natuke vähem odavaid sigarette ja mõttenüridust ning natuke enam seda maasika-piima-kohvikoore smuuti-koksi lauluõliks ning lärmamamisest saab veel asja...
Ta istus rohule ja sirutas jalad välja, köhis veel pisut ning kraaksatas taas - Kraak!! - üsna vaikselt ja krabisevalt kuuldus too hüüe, kuid Kaaren lõkerdas helitult heameelest väljatulnud hääle üle naerda...
Ta oli hetkeks juba mures olnud, et ta jääbki vaikima, isegi siis kui hing kisab, et ta jääbki täitsa vait, et enam polegi võimalust midagi öelda, isegi siis kui midagi öelda nagu oleks...kuid ei, ta oli päästetud, kõik oli harjutamises ja ehk natuke ka lauluõlis kinni.....
Kraak!! suutis ta viimaks üsna häsdise kraaksatuse oma kaeblikult vigisevatest häälepealtest välja köhida....Kaaran ilme oli võidukas... ei, siiski ei olnud kõik veel kadunud, sugugi mitte...hääl oli kusagil seal sügaval siiski veel alles, pisut ära tolmunud ja unustatud vaid.... natuke vähem odavaid sigarette ja mõttenüridust ning natuke enam seda maasika-piima-kohvikoore smuuti-koksi lauluõliks ning lärmamamisest saab veel asja...
Ta istus rohule ja sirutas jalad välja, köhis veel pisut ning kraaksatas taas - Kraak!! - üsna vaikselt ja krabisevalt kuuldus too hüüe, kuid Kaaren lõkerdas helitult heameelest väljatulnud hääle üle naerda...
Ta oli hetkeks juba mures olnud, et ta jääbki vaikima, isegi siis kui hing kisab, et ta jääbki täitsa vait, et enam polegi võimalust midagi öelda, isegi siis kui midagi öelda nagu oleks...kuid ei, ta oli päästetud, kõik oli harjutamises ja ehk natuke ka lauluõlis kinni.....
neljapäev, veebruar 25, 2010
Ma ei teagi, mis praegu mu nördinud meelt lahutaks, peale hea ja sooja voodi, kus annaks tekk üle pea tõmmata ja piibelehtedeni magada....
Kuigi hommik oli rõõmu päikesepaistest ja ilusaid soove täis, ei suutnud see siiski päästa kogu seda koostöövõimetuse käes vaevlevat päeva...kus kõht jätkab oma ootamatut streiki ja kirjadele vastajad ei vasta kirjade sisule ning tekitavad üleliigset ja ennast topakana tundma panevat lisatööd ja kus endale heana tunduvad mõtted üle lastakse, sest tuju on paha, helistatakse valel ajal ja räägitakse tüütut juttu ning kus tagatipuks tuikab vist suurest kulmukibrutusest pea.....
..no ja siis kokkuvõtteks tõusebki pahameelesegune nördimus ja valus klomp kurku ning tahtmine on kogu oma elu kurele saata, kuhugi oma väiksesse urgu pugeda ja kah igasugusest koostööst, sõbralikkusest ja mõistlikkusest loobudes lihtsalt meelt heita ja käega lüüa...sündides nii uuesti meeletu, hoolimatu, pohhuisimi jüngrina, kellel pilgul pole siin pidet ja kes soojast südamest saab nõia kombel naerda ja üürata et kõik 1 kõik.....või siis lihtsalt ikkagi eelmaintud soojas voodis maikellukesteni magada
Kuigi hommik oli rõõmu päikesepaistest ja ilusaid soove täis, ei suutnud see siiski päästa kogu seda koostöövõimetuse käes vaevlevat päeva...kus kõht jätkab oma ootamatut streiki ja kirjadele vastajad ei vasta kirjade sisule ning tekitavad üleliigset ja ennast topakana tundma panevat lisatööd ja kus endale heana tunduvad mõtted üle lastakse, sest tuju on paha, helistatakse valel ajal ja räägitakse tüütut juttu ning kus tagatipuks tuikab vist suurest kulmukibrutusest pea.....
..no ja siis kokkuvõtteks tõusebki pahameelesegune nördimus ja valus klomp kurku ning tahtmine on kogu oma elu kurele saata, kuhugi oma väiksesse urgu pugeda ja kah igasugusest koostööst, sõbralikkusest ja mõistlikkusest loobudes lihtsalt meelt heita ja käega lüüa...sündides nii uuesti meeletu, hoolimatu, pohhuisimi jüngrina, kellel pilgul pole siin pidet ja kes soojast südamest saab nõia kombel naerda ja üürata et kõik 1 kõik.....või siis lihtsalt ikkagi eelmaintud soojas voodis maikellukesteni magada
esmaspäev, veebruar 22, 2010
Täna on esimene päev siin töökohal kui juba enne poole päeva läbitust sai arvutist töö otsa...täielik ikaldus, isegi juurde küsimine ei mõjund...ikka tühjus...
Kuid suur tühjus ei lase olla ja nii tuligi peale äng...
.....saiiiaaaaaa......aaaarghhhhh...
...ärasöödud saia äng, mis kumas Filosoofi tänava köögilaualt....kuid ka ängil ei lastud kaua olla ja maad võtta, sest ühel äraütlemata ootamatul hetkel vupsas kontori uksest sisse neiu leene isiklikult ja surus mu pihku kaks imemõnusat kommi......
Nüüd söön kommi ja joon teed ja üldse ei ole enam kole, et arvutist töö otsa sai ja sai ära söödi.....
Kuid suur tühjus ei lase olla ja nii tuligi peale äng...
.....saiiiaaaaaa......aaaarghhhhh...
...ärasöödud saia äng, mis kumas Filosoofi tänava köögilaualt....kuid ka ängil ei lastud kaua olla ja maad võtta, sest ühel äraütlemata ootamatul hetkel vupsas kontori uksest sisse neiu leene isiklikult ja surus mu pihku kaks imemõnusat kommi......
Nüüd söön kommi ja joon teed ja üldse ei ole enam kole, et arvutist töö otsa sai ja sai ära söödi.....
kolmapäev, veebruar 17, 2010
Kui üdini ja südamepõhjani aus olla, siis nüüd aitab küll juba...aitab sellest külmast, lumest, jääst ja paksudest riietes, aitab talvest...kelgutatud on, suusatatud on, uisutatudki on juba mitu korda, lumetuisku on nähtud, karge külm, mis hammustab nina peast on olnud, imeilusaid lumiseid vaateid ka jagunud...nii et palun seltsimehed, lõpetame selle jama ära ja päästame kevade, sooja ja hiirekõrvad valla...
Olen siin paar päeva mõelnud, et mul on päris eriomane anne asju ära unustada, inimesigi ära unustada...ja see kõik toimub lihtsamini kui arvata võiks....nii on olnud palju kalleid ja olulisi, kes on mul meeles miskise kujuna, aga enam mitte minu inimesena, ma küll tean kusagil enda sees, et millised nad on ja vahel suudan genereerida ka mõne ereda hetke meie tutvusest, kuid mitte enamat...ma ei mäleta, mis see oli mis meie vahel oli, mis hetked need olid, mis meid kokku sidusid ja millised olid emotsioonid, ma tean ja mul on meeles, et see pole alati nii olnud, aga enam seda lihtsalt ei ole ja ma ei usu, et mina oleks nii palju muutunud või nemad oleks uuemad...nemad on need samad ja mina olen see sama, vbl natuke vanem vaid...aga see, mis oli, on möödas, olgu ta olnud nii tähtis kui tahes, enam pole....ja ma ei tea, kas peaks kurvastama või hoopis rõõmustama, kui kunagi tänaval kokku juhtudes ei oska enam suurt öelda ega mõelda, kuigi vahel nagu tahaks...jaa ja siis paneb mõtlema, et kas kõigi nende inimestega, kes praegu on minu inimesed võib kunagi olla sama veider...
Einoh ja mis seal muud, kui et kergust tahaks, seda kergust, millest haldjas rääkis, seda head ja kerget, aga kuidas seda teha olles küll paiguti peaagu et hea, aga alati rohkem raske kui kerge ja aina maisusse takerduv.....
Olen siin paar päeva mõelnud, et mul on päris eriomane anne asju ära unustada, inimesigi ära unustada...ja see kõik toimub lihtsamini kui arvata võiks....nii on olnud palju kalleid ja olulisi, kes on mul meeles miskise kujuna, aga enam mitte minu inimesena, ma küll tean kusagil enda sees, et millised nad on ja vahel suudan genereerida ka mõne ereda hetke meie tutvusest, kuid mitte enamat...ma ei mäleta, mis see oli mis meie vahel oli, mis hetked need olid, mis meid kokku sidusid ja millised olid emotsioonid, ma tean ja mul on meeles, et see pole alati nii olnud, aga enam seda lihtsalt ei ole ja ma ei usu, et mina oleks nii palju muutunud või nemad oleks uuemad...nemad on need samad ja mina olen see sama, vbl natuke vanem vaid...aga see, mis oli, on möödas, olgu ta olnud nii tähtis kui tahes, enam pole....ja ma ei tea, kas peaks kurvastama või hoopis rõõmustama, kui kunagi tänaval kokku juhtudes ei oska enam suurt öelda ega mõelda, kuigi vahel nagu tahaks...jaa ja siis paneb mõtlema, et kas kõigi nende inimestega, kes praegu on minu inimesed võib kunagi olla sama veider...
Einoh ja mis seal muud, kui et kergust tahaks, seda kergust, millest haldjas rääkis, seda head ja kerget, aga kuidas seda teha olles küll paiguti peaagu et hea, aga alati rohkem raske kui kerge ja aina maisusse takerduv.....
reede, veebruar 12, 2010
neljapäev, jaanuar 07, 2010
Armastus oli võtnud kõikuda ja laest kukkus krohvi...alanud oli uus aasta.
Kaaren istus töölaua taga ja oli pisut kimbatuses..tema elu oli muutumises, kõik asjad olid nihkes ja otsisid paremat, kujuga sobivat kohta...Ta peaaegu kuulis oma kõrvus raginat, mida see tekitas. Kaarnale see krempel väga ei meeldinud, see lõi ta vapra linnusüdame hirmu ja ebamugavustunnet täis. Mis sellest, et ta teadis, et see kõik on loomulik, lihtsalt ta oleks tahtnud vist. et see kuidagi valutult juba möödas oleks.
Kaaren oli sulanud paari viimase päevaga tagasi töörütmi, ta tundis, et talle oli see rutiin hetkel vajalik, selleks et hoida mõtted süsteemis ja töövaimu kõrgel, mida omakorda oli vaja selleks, et saaks täidetud eesmärgid. Tal oli plaan ja kuigi see plaan oli mitte just kuigi jätkusuutlik, oli selles oma kindlus. Selle plaani lõpp-punkt oli miskine teadmatu vabadus ja kerguse tunne, ning see toitis Kaarna tahtejõudu, ta tahtis et see teoks sai, iseenda pärast.
Toda teist ei osanud Kaaren aidata, ta oleks tahtnud nii väga anda talle selge ja klaari tunde, kuid niimoodi käest kätte ei saanud seda anda, see oli seotud miskise sisemise tasakaalu ja rahuga, mida Kaaren polnud kunagi osanud kellessegi süstida, pigem vastupidi. Nii ei jäänud muud üle kui vaadata loota ja siis proovida kohanduda tulemiga, kuigi see just liialt välja ei tulnud. Ta polnud kunagi osanud astuda sammu eemale ja siis sammu juurde tagasi, kuigi just nüüd oleks sellest vast kõige suurem abi olnud. Aga mis seal ikka, eks siis tuli see nii läbi teha, nagu ta oskas.
Kaaren tundis, et see kõik oleks kergem, kui nad suutnuks taastada nendes säriseva läheduse spontaansuse, mis kõigi nende muutuste ja hägususte ning planeerimiste ja päevaplaanide keerises ära kaduma kippus.
Kaaren istus töölaua taga ja oli pisut kimbatuses..tema elu oli muutumises, kõik asjad olid nihkes ja otsisid paremat, kujuga sobivat kohta...Ta peaaegu kuulis oma kõrvus raginat, mida see tekitas. Kaarnale see krempel väga ei meeldinud, see lõi ta vapra linnusüdame hirmu ja ebamugavustunnet täis. Mis sellest, et ta teadis, et see kõik on loomulik, lihtsalt ta oleks tahtnud vist. et see kuidagi valutult juba möödas oleks.
Kaaren oli sulanud paari viimase päevaga tagasi töörütmi, ta tundis, et talle oli see rutiin hetkel vajalik, selleks et hoida mõtted süsteemis ja töövaimu kõrgel, mida omakorda oli vaja selleks, et saaks täidetud eesmärgid. Tal oli plaan ja kuigi see plaan oli mitte just kuigi jätkusuutlik, oli selles oma kindlus. Selle plaani lõpp-punkt oli miskine teadmatu vabadus ja kerguse tunne, ning see toitis Kaarna tahtejõudu, ta tahtis et see teoks sai, iseenda pärast.
Toda teist ei osanud Kaaren aidata, ta oleks tahtnud nii väga anda talle selge ja klaari tunde, kuid niimoodi käest kätte ei saanud seda anda, see oli seotud miskise sisemise tasakaalu ja rahuga, mida Kaaren polnud kunagi osanud kellessegi süstida, pigem vastupidi. Nii ei jäänud muud üle kui vaadata loota ja siis proovida kohanduda tulemiga, kuigi see just liialt välja ei tulnud. Ta polnud kunagi osanud astuda sammu eemale ja siis sammu juurde tagasi, kuigi just nüüd oleks sellest vast kõige suurem abi olnud. Aga mis seal ikka, eks siis tuli see nii läbi teha, nagu ta oskas.
Kaaren tundis, et see kõik oleks kergem, kui nad suutnuks taastada nendes säriseva läheduse spontaansuse, mis kõigi nende muutuste ja hägususte ning planeerimiste ja päevaplaanide keerises ära kaduma kippus.
Tellimine:
Postitused (Atom)