"muinasjutud õpetavad sindki elama ... " mäletate seda laulusalmi ... Ma ei tea kuidas selle õpetamisega täpselt on, aga mingitel hingekeeltel mängivad nad küll. Seejuures pole üldsegi oluline, kui uus või vana muinasjutt on või missugusi leierdatud väärtusi ta kannab või missuguse šlehviga ta kinni on köidetud ... on vaja vaid juhuslike asjaolude kokkulangemist saatuse tahtel ning hing heliseb. Sisse poeb selline igatsuslik eluilu unistus ja kiipsiv igatsuslik äratundmise valu, mis pahandab, et taolist tiivulist tunnet kinni ei mõista hoida. Samas saad juba isegi aru, et vabadus ongi selle tiivulise üks pärisoma, mistõttu kogu püüdmise mõte arutu on ...
Ja nii ei jäägi muud üle kui lasta lool kanda ja nautida, kuni antas ... lummatus ning ohked võivad ka olla ... Hiljem aga oled tänulik kõikide nende lugude eest, muusika eest, mis sulle kuulda ja läbielada on antud ning kui miski unustatu meelde on tõusnud siis heidad pilgu oleviku seostele ja parimal juhul katsud nad läbi ...
Too viimane ongi vist see õpetamine, mille suhtes ma endiselt skeptiline olen, sest näidata "kuidas peab" ei õpeta veel "kuidas saab" aga see võib muidugi olla lihtsalt rumala pseudoprobleem ... ... aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida ...

Tahtsin vaid jagada, et olen täna ära tehtud, kohalikes puudeladvus on tagasi kohinad, mis märgivad suve ning kusagil hinges on revolutsioon :)
...

Kaaren armastas inimesi...alguses armastas ta neid kõiki, ent mida aeg edasi, mida rohkem ta sai sisse vaadata nende eluakendest ja mida enam ta puutus neisse ning nemad temasse, seda enam hakkas ta armastama vaid osasid neist. Teiste osas püüdis ta jääda neutraalseks, kuigi see alati ei õnnestunud, sest nad kohutasid teda.

Inimestele oli Kaarna meelest nii palju antud, nad olid kuidagi nii kaugele ja kõrgele jõudnud, ent nad olid oma olemuselt ikka need samad karjas elavad loomad, kes kunagi ajaloo alguses. Neil oli potentsiaali, ent see, mis suurema osa neist tiksuma pani, oli ikkagi iidne olelusvõitlus, teistele koha kätte näitamine, trügimine, nääklemine ning Endale aina suurema torditüki krabamine ning Kaarnale tundus, et põlvkond põlvkonna järel imbusid nad ikka ja uuesti läbi oma konnatiikide konsentreeritud kiivusest, kibestumusest, tigedusest, kättemaksu- ja võimuihast.

Mingi naiivne alge ütles Kaarna sees, et kogu oma vaimse kapasiteediga võiksid inimesed olla õnnelikud, hoida ja armastada, hedoneerida, lõbutseda, seigelda, luua imelisi meistriteoseid nii endist kui oma eludest, jne. Ent mida enam ta inimesi tunda sai, seda enam sai selgeks, et õnn, armastus, lõbu, seiklused ning meistriteosed ei olnud enamuse jaoks argipäev. Need hüved olid lubatud vaid vähestele, kes looduse abiga või enese pingutuste ning sageli ka raske töö ja vaevaga olid suutnud kummastada end normist välja, mõnda naljakasse äärmusesse.

Kuldsel keskteel oli elu teistsugune, seal oli argipäev, et inimene, kes sõnade järgi oli armastatud, ehmatus ning kohmetus peaaegu halvatuseni kui mõni uus tuttav talle ootamatult hästi ütles või kukkumisest säästmiseks käest haaras. Seal oli normaalne, et lastetoast sai igaüks muuhulgas kaasa vähemalt elementaarsed vaimsed ja füüsilised valuvõtted ning selleks, et pälvida positiivset tunnustust, piisas sellest kui olla jultunud ja loll, pikaajalisema edu tagas muidugi pakett jultumusest, kavalusest, egoismist ning sihikindlusest. See kõik hirmutas Kaarent, sest see nakkas, ning tiivad ei kandnud ...

Kaaren pigistas silmad kinni ning lootuses, et on keegi, kes kuuleb, soovis meelekindlust või poole võrra lindu juurde ...

Heh.....Kaaren tundis kuidas tigedus oli ta peaaegu kringliks keeranud... kahju hakkas nii endast kui kõrval lamavast Iiahi varjust (Iiahi vari oli pärit lambalt, kes kadus tee peal, Kaaren lootis, et ta oli leidnud endale hea kodu ning kadus eesmärgistatult ning teadlikult) ...
Kaaren üritas liigutada oma varbaid, et pääseda pakku sellest hirmsast paigast, kuid ei miskit, prussaka majade kleepaine töötas suurendatud kogustes hästi ka lindude ning varjude peal ehk Kaaren oli kindlalt tänavasillutisele kleepunud ning polnud lootuski, et ta lähiaegadel siit tagahoovist välja pääseb ...

Kaaren oli kuri enda ja maailma peale ... Ta vaatas üles pimeneva taeva poole ja uskus end peaaegu nägevat toda kummaliselt valusa huumorisoonega ja paksude vuntsidega naist pilveserval muhelemas ... Ei, Kaaren polnud veendunud, et see oli tema süü, aga ta oli kindel et oma roll oli sel huumorisoonel kindlasti....
Ta oli siin kiuslikus tagahoovis olnud varemgi, ta oli siin olnud, ning teadis kuidas siin asjad käivad. Siin oli maailm teine kui siit väljaspool, siia sattudes maailm muutus, ning siit ei saanud välja minna ning kui oleks saanudki, siis Kaaren polnud päris kindel, kas maailm üldse oleks olnud sel hetkel kusagil mujal teistsugune, ilusam ja parem või nii, Talle tundus et see tagahoov, külmade hallist kivist seinte ning hingematva kibedusega oligi sel hetkel kogu maailm. Kaaren vaatas Iiahi poole, tundus et eeseli vari oli lamedamaks muutunud, ning ta tegi talle lohutuseks pai.

Kaaren püüdis meenutada, millal ta siin viimati oli olnud, talle tundus, et see oli enne kui ta kõrvuga kohtus, sest kõrvuga oli pool maailma kibedusest üldse ära kadunud, kuid samas ... miski selle mälestuses ei lõhnanud päris õigesti. Siin tagahoovis ei lõhnanud miski muidugi päris õigesti, siia akumuleerunud kibestumus ja enesehaletsus ja ülekohtu tunne, kurbus ja viha olid siinse õhu muutnud raskeks ning läppunuks, nii et ükski õige lõhn poleks mõelnudki siin end lahti laotada.

Kaaren tundis, et siia sattumine pidi olema karistus või näpuviibutus, kuid Kaaren polnud päris kindel, et mida ta valesti oli teinud. Ning mille pagana päralt ei olnud ta saanud ühtegi hoiatust, mingid sildid või viidad oleksid võinud ju teepeal olla ...

Siinne äng, see kleepus Kaarna sulgede külge ning see kole kibedus puges nokavahelt pähe, kuigi Kaaren noka teadlikult kõvasti oli kinni surunud. Ning siis hakkas pihta ... Kaaren tundis kuidas ta elus oli liiga vähe vihmavarje ja lilli, ning see tegi ta ilmatuma kurvaks, kurbus süvenes kui ta vaatas Iiahi varju, ning nägi kui lühike saba tal on ... pisarad tükkisid silma ja ülekohutu tunne võttis võimust ... äkitselt oli kõik hirmus valesti ning Kaaren ei suutnud enam meenutada, kuhu ta teel oli olnud kui ta siia sattus, ning mis oli juhtunud enne ning mis plaan oli olnud järgnevaks. Ta meeled oli täielikult vallanud kurbus, iseenda, Iiahi, kõrvu ja maailma pärast ning tigedus, sest ta ei saanud minema minna ning see kõik sulas kokku tülgastuseks....

Korraga surus Kaaren silmad kinni, talle meenus kusagilt, et siit tagahoovist sai minema vaid ärgates, seega tuli magama jääda...ta kükitas, silitas Iiahi selga ning mõtles nii kauneid mõtteid kui suutis segamini nii uniste mõtetega kui meelde tuli....
... kusagil väikestes tagasagarates oli aimata lootust

Vahel, suure külmaga võib juhtuda, et mõttedki külmuvad pähe ära, mõnikord aga kogu mõttetegevus justkui tardub, põhjust nagu polegi, aga ühtki jagatavat mõtet ka ei ole, suisa kuid võib minna enne kui tardunud meel end lahti kerib ja mingigi liiklus taastub.....jahh, aga loomulikult leidub ka aegu, kus lihtsalt ei taha, ei saa, ei või või lihtsalt ei olegi midagi uut ega vana öelda.
Ehk siis igaljuhul leidub vabandusi, miks ma nii kauaks vaiki olen jäänud....aga need kõik ei tähenda midagi...ning võib julgelt nentida, et ju pole olnud kasvamist ega seeläbi ka raskusi....

Eile aga avaldasin ma soovi lahkuda oma masinoperaatori kohalt ning kuna konveier oli pühade puhul vähe aeglasemaks keeratud, siis vaatasin ära ka Seriaali viimased osad, mis siiani suure hirmu tõttu olid vaatamata jäänud.... ja siis äkki oligi kõik teisiti, minu tärkas miski, mis oli vist väga pikalt maganud....ning korraga olin ma pilgeni mingit pulbitsevat ahastus-igatsus-tunne-tunne-tunne-...-karjet täis..... Ma olin selle tormi-tungi nähtuse täiesti ära unustanud...kuid päral oli äratundmine ning olgugi, et see samane ärevuslik emotsioon, oli oma olemuselt minoorne, oli mul heameel, et ta oli....mulle on alati meeldinud rohkem tunda kui mitte tunda.... mistõttu jäi sellest kõigest kibe-magus maitse suhu....

Täna meel ravib end, koob kokku mingeid lõngu ja oksi ja räga ning püüab tekitada mõttele mõnusat turvalist pesa.... ning juba on sisemine analüüs toimunud, kõik on vääramatult teada, ning lahterdatud, nimigi pandud - karje/kukkumine idealismi raasukeste järele/unistuste uitmõtete järele - .... ent mõelda pikemalt veel ei julge, ei julge minna seda lõnga mööda tagasi sinna pimedasse labürinti, sest on hirm, et vastust ei ole, et lõpuks jääb jälle ainult kahtlus ja kõhklus, mis sureb varem või hiljem iseenda kaitseks ehitatud argimiljöösse või väikestesse tegutsemistesse, ning jääb kibedus.....

Aga see igatsus, igatsus arusaamise järgi, igatsus vastuste järgi, igatsus õpetuste järgi, et lõpuks, et päris lõpuks ei peaks kahetsema valede otsuste kiusliku naeru saatel oma raistatud elu... see ei anna rahu...

....ning lõpuks ma ei saagi aru, kas see kõik on kokku unenägu ja minu roosamanna naiivsuse tipp või vahel mängitakse päriselu filmiski......raskus-raskus-raskus....

Need sügishommikud....

...Kus kastaneid riburadapidi mööda teed, mõned läikivpruunid nagu suured pärlid, mõned porist tuhmid, mõni keset lompi sattunud, kui ümmargune saar kesk merd....

...ja need mammid pargis oma taksidega, koerad pruunikirjud isekeskis sama saranased kui tädid, kel pead baretikirjud ja juuksed hallid, lobisemas...

... ja see poiss, see teistest eriline, läheb hiilides, pikk kui talveöö, suur punane koolikott seljas, hall pusakapuuts peas ja endal nii kaval nägu peas, et tekib tunne, ta palju rohkem teab, kui meie tavalised kokku, usun, et kooli poole....

... ja need mõned tuttavad, kes teele satuvad, need pähklikoore inimesed, kel rohkem ilu-elu-liigutusi pähklikoores peidus, kui alguses võib näha, ent siis kui kokku satuvad ja suu avavad, on selge, et neil sees on terve pähklipuu.....

...need, need tekitavad hinge kihu kirjutada haiku.

Kaaren oli linnalind, ta oli linnas sündinud ja kasvanud ning talle meeldisid linnad. Talle meeldisid väikesed linnad ning ka mõni suur linn oli täitsa südamesse kinnijäänud. Talle meeldisid linnad, sest seal oli palju erinevaid maju ja tänavaid, parke ning inimesi, alati oli kuhu lennata ja mida vaadata ning vaadelda, kus passida ja istuda ning astuda kõigi oma erinevate tujudega.

Kaarnale meeldisid ka mõned maad, mõned kus olid metsad ja ojad ja sood ja järved, neis maades meeldis talle eelkõige see, et oli roheline ja öösel nägi tähti ning oli eriskummaliselt vaikne ja keegi ei seganud või kui segas siis ainult meeldivalt.

Jahh, ja kusagil ta hinges istus veel üks suur poolehoid mere vastu, liiva ja tuule ja sinise vee ning roheliste vetikate ning hallide märgade kivide vastu, muidugi ka vahuste lainete ning mereadru ning rannakarpide ning kalavõrkude ja võrku hoidvate klaaskuulide, kuhu sisse oli valgus lõksu püütud, vastu ka. Paadid ja purjekad meeldisid talle samuti, rääkimata soolasest õhust, seda ta vahel suisa igatses nagu männisalust randa ja meretuultki.
Ta ei teadnud kust see mere ja ranna poolehoid oli tulnud, vbl mõnest mereäärsest linnast ehk, kuigi selle vastu rääkis asjaolu, et ta armastas ilma linnata mereäärseid rohkem kui linnaga randu võibolla isegi rohkem kui rannalinnu, kuigi need polnud sugugi hästi võrreldavad.

Kaaren ise kippus siiski arvama, et merega linnadel ja tema poolehoiul polnud omavahel just palju pistmist vaid tegu oli lihtsalt õnneliku juhusega.
Nimelt ütles karvane tunne ta tagasagaras, et ju oli ta lihtsalt kunagi sattumisi mõne rannapungerja alla neelanud. Noh sellise, kes oli pisut sõgedaks läinud nagu pingviin, kelle sisemine kompass oli rikki läinud ehk siis, kes oli sattunud mingis sõgeduse hoos sisemaale, sest kompass näitas lihtsalt vale suunda, ja kelle siis Kaaren, va ablas lind, meeltesegaduses oli alla neelanud. Aga meresoolane rannapungerjas pole ju mingi lihtne suutäis, ta ei lahustu ka raudses seedungis kergesti ja nii, arvas Kaaren, oli ta pikapeale lihtsalt linnu sisse imbunud ja pärisosaks saanud.

Jahh, nii võis tegelikult olla küll, sest harv-hetketi läks Kaaren võõraste pilkudegi meelest suisa rannapungerja nägu ja muidugi siis veel ka see mereigatsus, mis tabas kõige ootamatumail silmapilkudel ja võis oma tugeva tahtega linnu vahel päris kaheksasse väänata ... jahh, aga ega Kaaren ei kahetsenud, ja kes oskakski, kui rannapungerjas juba pärisosa on, ei saa, ei ole võimalikki ... lihtsalt peab mere-ääres käima, muud midagi ...

Puhkus mereääres oli Kaarnal juba kaua meeles mõlkunud ning sel suvel õnnestus see ka kõigi vastakate olude kiuste teostada. Kaaren tuterdas jalgupidi mööda (kindlasti kuulsa) kindluse piirdemüüri ning lasi soolasel meretuulel end sasida. Talle meeldis see soolane ja tuuline olemine, talle meeldis ka see vaateavarus, mis lubas pilgul kiigata taevarannani ja tagasi ning pageda vahepeal lainte ning pilverünkade mängu taha. Kaaren ei teadnud täpselt, mida õigupoolest puhkus endast pidi kujutama ja kuidas seda tuli veeta või kuhu minna, mida teha, ent see hetkeline mittemidagi tegemine, tuult trotsides ja samas tundes kuidas soe soolane õhk igast august sisse tungib ja kõige sügavamatesse pragudesse poeb, sisemust segi puhudes, tuulutades ja minema lennutades, täitis Kaarna kõikehaarava vabaduse tundega, tal oli vähemalt nendeks iilideks kõik ükskõik, oli vaid tema, päike, tuul ja meresool ning see sobis tema puhkusekonseptsiooniga suurepäraselt.

Krätsu oli samuti puhkusele tulnud, Kaarnale seltsiks või nii, ent teda oli minemalennul pilve sisse sattudes tabanud mingisugune kummaline õrnuse, härduse, segaduse, kummastuse igatsuse laine, mis ei andnud mere äärdegi jõudes asu. Nii ta saatis kaaslase nende sihtkohta, palus vabandust, andis lubaduse, et on mõne päeva pärast tagasi ja lahkus üsnagi salapäraselt. Järgnevad päevad veetis ta lähedal asuvate mägedes. Otsides ükshaaval välja neis leiduvaid tunneleid ja koopaid, kus jalutada ja oma takerja kehaga nahkhiirte vahel istudes huigata öö järele või päeva järele või kaaslase järele või õrnuse ja õnne järele või siis lihtsalt selleks, et kuulda toda koopavõlvide all tekkivat mitmehäälset kajakaanonit, mis külmavärinad ja tibutagi selga tõi ...

värvilisi obeseid!
ilusaid unesid!
olgu sul lõbus!
hoia end!
ahh, mine sa ka munni!
head!
kena reisi!
lõbutse hästi!
sõida ettevaatlikult!
naudi!
mõtlen su peale!
ära põe!
edu!
ole tubli!
jaksu!
tervita!
kivi kotti!
palju õnne!
teravat sulge!
selget pead!
...

kui palju erinevaid soove

kui palju erinevaid inimesi

...

Kaaren vaatas, kuidas kaunis kübaras daam, kaenla all paras ports keeleraamatuid, üle puulatvade pilveservale heljus, kenasti jalad serval puhtaks pühkis ja edasi astus, kadudes vaatlejal silmist...
Niih, sinna ta nüüd läks ja ega enam vist tagasi tulegi, mõtles Kaaren ja saatis veel pisut aega pilguga pilveserva, kus hetkeks veel justkui kübarale kuuluvat sinilille õit võis aimata...njaa, kahju, ütles Kaaren endale ja jäi kuulatama..

Üsna märkamatult oli kätte jõudnud suur suvi ning puuladvad sahisesid tuules. See ongi suve toon, mõtles Kaaren ja vaatas veidi kõrgemal käe kombel väljasirutaval oksal istuvat krätsut. Krätsu oli terve kevade oma peas liblikaid kasvatanud, kõrghetkil oli tal neid suisa viis tükki pealael pesitsenud - kolm neist kirjud, üks valge ja üks sinine. Krätsu oli hoolitsenud nende eest hästi, kaitsdes tiibu peakohal hoides vihma eest ning jalutades neid veel märgadel aasadel, oma kuiva pealage puhkuseks pakkudes ja salakavala tuulestiku eest sulgedega varjates. Kui piisavalt soojaks läks olid liblikad lähiümbrusse ümber asunud jättes kõrvu pea tühjaks.
Sellepeale kolis kõrvu puulatva, et seal koos puudega kahised ja sahiseda. Krätsu ise nimetas seda laulmiseks. Nii ta seal istus ja laulis vaiksel puu toonil, vahel Kaarnaga jalutamise ja vaikiva jutustamise pause tehes ja lõuna ajal sügavalt puu kombel magades.
Kaarna meelest oli see kõik natuke veider, ent samas olid puukahinad nüüd hoopis uutmoodi kodused ja armsad ning talle meeldis see suvine kontsert.

Rebides katkendeid klassikute laulutervikuist
... sai välja võetud kaart
ja üllatunult leidsid ennast Lollakate Maalt.
Siin kraavipervel istud nüüd, pea kohal sinav kumm,
su tulevik on hägune ja minevik on tumm.
Sa hädavares oled. Ja siis? Ükskama kõik.
...

Kaaren istus ja jõi sinise leevikesega klaasist lonksu piima ... ta vaatas sinist leevikest ja nokka mööda tõusis muiglik irve ... "Leevike, " mõtles Kaaren ja silitas leevikese klaassiledat ja potisinist kõhtu ... "Hädavares!" mõtles leevike ja isegi ei liigutanud ennast.
Kaaren jõi kiiresti klaasi tühjaks, pesi puhtaks ning pistis ära kappi ... "... aga vähemalt, mitte klaasist!" mõtles Kaaren.

Kaarna elu polnud kunagi olnud selge ja piiriline vaid alati midagi natuke kahtlast, segast, hajuvat ja kusagil millegi vahel olevat ... Alati oli justkui vaid hetk enne teadmata tulevikku ning just seeläbi tähtsusetu ... Kaaren aina ootas midagi, mis saab olema, mis saab tulema, mis on peidus ning kohe-kohe algab, näitab, teeb ... tema ise oli selles kõiges üks passiivne tegelane, temaga justkui pidanuks ise juhtuma ... kusagil või midagi....
Kaaren lootis, et kellelgi või millelgi oli tema jaoks plaan, ning tema ei pidanud muud kui kannatlik olema.
Kaarna kannatus hakkas aga katkema, ta ei petnud enam ennast ära, ta tundis, et ta on juba piisavalt olnud ka, ja potentsiaal, see oli kasutamata, mitte keegi ega miski polnud sellega midagi teinud, ning see hakkas kuivama, närbuma, kuluma, otsast eiteakuhu otsa saama.
Kaarent oli haaranud ärevus, mis mässis teda endasse, ning sisendas, et tuleb tegutseda nüüd, hakata end kohe liigutama, tõusta tuhast ...
Ta mõtles ja nuputas ning astus enda arust geniaalselt kombineeritud samme, ent kõik veeres edasi hernena, lapredades ja vale trajektoori mööda ...
Ärevus kasvas, ent Kaaren sai aru, et ei, et jaa, et oota, et peatu, et vait! ... oli vaja mõelda, oli vaja vaikust ... jahh oli vaja ... aga see oli ju juba olnud? ...

Kaaren istus maha ja kallas endale klaasi piima ...

Ohh, miks südant ei saa sundida ...

Kaaren kükitas laguneval katuseräästal ja vaatas vaid meeter jagu allpool laiutavat vett, mis tema peegelpilti vaikselt katuse alla jääva maja uksest ja akendest sisse kandis ... oli hall ja märg, kaela sadas uduvihma, kuid Kaarna meelest sobis see suurepäraselt siia ümbrusse ja olustikku ... ainult natuke liiga palju inimesi oli seekord, leidis ta, kui kõrvad püüdsid kinni järgmise hõike ja laulujoru, mis kostisid lähdel ulpivast kanuust. Ega muidu poleks neist inimestest vast hullugi olnud, ent kaaren oli natuke nördinud, et need aina ja aina ta poole näpuga näitasis ja hüüdsid: "Vaata, varest!" ...

Kaaren oli tulnud suurt vett kaema koos Kõrvukrätsuga, kes parasjagu täiesti unustamatult valgel mustaträpsulisel kaelkirjakul möödavuhisevate kanuude, paatide ning tuule tekitatud lainete harjal ringi kappas. Hetketi ta peatus ja puhkas hiidpuude sammaldunud okste veepeegeldustel jalgu või pistis kaelkirjaku seljal istudes noka vette ja lasi märgadel paju-utudel seda kõditada. Aegajalt tõi ta aga kuuldavale kummalisi huikeid, mis kui kõlakojas veeväljalt vastu kajasid ning krätsu silmadesse helkleva ärtundmisrõõmu sära tõid....

Kaaren sai aru, nähtavasti oli ta sõber sellistelt avardatelt aladelt pärit ning igatses seda ning teiste omasuguste huikeid omajagu... Kaaren vajus mõttesse, tema sisse tõi see vesi mingi veniva ning natuke nukra rahu ja üksinduse ja ta sai aru ka sellest, ei tohtinud unustada pealisülesannet, mis ootas lahendamist, ei tohtinud lasta end eksitada, sest kindel sai lõpuks olla vaid ühes, tema ise on ainus, kes on jääv ... Ja wohl, mõtles Kaaren ...

Vahel, tulevad inimesed...need kõige kallimad, need kellega oled jaganud oma elu, maailma ja/või iseennastki, need kes peaksid sind teadma ja tundma läbi ja lõhki ning kellega lähedus on peaaegu käega katsutav, välja kõige kummalisemate ja kohatumate ning mõistmatute avaldustega sinu kohta.
Ja kui sa kuidagi ei suuda nende avaldustega nõustuda, sest ükskõik kui avatud ja/või kriitilise pilguga sa neid ka mistahes poolt ei vaataks, tunduvad nad ikka algusest-lõpuni väärad...tegib sees ärevus ja mõistmatus....enam ei tea kas õelalt naerda või kurptuses nutta.....hinge matab mingi lõpmatuna tunduv pettumus, sest enam ei olegi miski päris...

Kaaren istus ilukuuse käharal oksal ja püüdis oma pilukil silmadega loojuva päikese kiiri...
Ta ussitas seest, ning ta teadis et taolise ussitamise vastu aitasid kõige paremini sõbrad ja päike ja ilusad mõtted. Päike oli, sõber ka mõtles Kaaren ja vaatas alla Kõrvukrätsu poole, ilusate mõtetega oli raskem... nad ei tahtnud kuidagi peas püsida, aina ja aina võtsid vanad andestatud kui unustamata asjad mõttemaad endale ning trots tuli sisse... Kaaren ei sallinud seda trotsi, see tõmbas ta vimma ning tegi tigedikuks, ta ei tahtnud olla tigedik, aga tema minna laskmise oskused olid õige viletsad ja ta oli liiga väike, et paremaid omada....

Kaaren oli astunud viimasel ajal oma tormlemise käigus nii mõnelegi varbale ja see tõi kaasa vajaduse vabandada, ta oli seda teinud, ning teadis, et asja pärast, tal oligi olnud kahju, kahju oli rohkemgi kui vabandusi, aga trots ei lasknud rohkem vabandada...trots muudkui õiendas Kaarnaga, et miks ta alati ja kogu aeg vabandab...see polevat üldse vajalik....et ta teadvat ju isegi, et teised küll keegi ei vabanda, nad teavad, mis nad teevad, nad teavad, et neil on õigus ja neil pole põhjust vabandada... Võta ennast ometi kokku ja ela oma tegudega nagu teised....teod on ju alati õigustatud... sisendas trots Kaarnale ning pani ta ussitama....

Kaaren ei tahtnud olla nagu teised, Kaaren tahtis olla rahul, aga ta ei osanud lepitada endas elu vastuokslikkust, milles kõigele võis leida õigustuse ent samal võis jäädagi vabandama selle pärast missugune sa oled.

Päike oli kadunud....Kaaren heitis pilgu uuesti maas sebivale krätsule. Kõrvukrätsu ukerdas parasjagu kuuse all ja sättis väikesi pruune mängukarusid paremini laste tuletõrjeauto kasti. Krätsu oli kogunud mängukarusid juba mõnda aega, ta tõi neid oma erinevatelt retkedelt linnaparkidesse, kus väikelapsed olid karud maha unustanud või hoopis ära visanud. Öölinnul oli juba seitse mõmmikut, mõni istuv, mõni seisev, mõni hele pruun ja mõni tumepruun, mõni riietega mõni ilma, mõni kulunum ja mõni pärisuus. Kõik seitse karu oli sätitud selle sama ilukuuse alt leitud mänguauto kasti. Kui Kaaren kord küsis mida sõber oma karudega teeb oli too selgitanud, et tegemist on mõmmikukomandoga, mille ülesandeks on olla valvel ja sõita appi, kui keegi kvartali lastest või lindudest peaks hätta sattuma. Kaaren oli olnud natuke skeptiline ja küsinud seepeale, et kuidas komando teab, et keegi on hädas. Selle küsimuse peale osutas Kõrvukrätsu justkui iseenesest mõistetavalt marukaruks nimetatud mõmmiku ninale.

Kaaren läks alla krätsu juurde ja aitas mõmmikute paigutamisel. Nokaga nende pehmeid ja karvaseid kogusid sättides ja tumedatesse nööpsilmadesse piiludes sai ta aru, mida krätsu oli silmas pidanud, kui ta marukaru ninale oli osutanud - karu, saab aru.

Kui ei suudeta leppida vähemaga kui Kuu ja tähed, siis tundub, et ei jää muud üle kui kosmonaudiks hakata, mõtles Kaaren ja libistas end pildi servast tagaplaanilt maha ...

Ei rohkem ei tulnud oodata, sest oli saanud selgeks, oli vastuvõetud otsuseid ning tehtud valikuid....ning imesid ei juhtunud ... kõik Kaarna salasoovid olid selles osas luhta läinud ... kunstnik oli sunnitud nentima et pilt ei töötanud ... oli küll armas ning natuke aega ka huvitav, ent muutus peagi üksluiseks ... võib olla kunagi hiljem, julgustas ta musta õnnetut lindu ...

Ja Kaaren sai aru, et nüüd tuleb minna, tuleb kaduda silmapiiri taha või peituda puu otsa. Jahh, aga selgusetu oli hetkel veel, et kuhu suunas tuleb minna... Kaaren vaatas vasakule ja paremale, tõepoolest raske valik, tuli natuke aru pidada ja välja mõelda, sest sihitu ekslemise jaoks oli liiga palju armastust koormaks ... jahh armastuse võis selle väljamõtlemise ajal raamatute vahele tallele panna, sest polnud ju kadunud lootus, et keegi selle hunniku kunagi ära teeniib ....

Kaaren seisis poodiumil, surus oma kraakvarbad kokku ning hüppas sukeldudes vette ...

Vesi oli sini-sinine ning vee all oli kummituslikult vaikne. Kaaren lõi silmad lahti ja vaatas ... talle tundus hetkeks, et ta on taevas, sinisinises raske õhuga taevas, milles lendavad suured lennumasinad. Propellerite ja veskilaadsete tiibadega kirjud voolujoonelised lennumasinad või olid need hoopis kummaliselt peenikeste ja äkiliselt liikuva nelja tiivaga linnud, kes raskes taevas kiirema liikumise nimel on oma pead kilpkonnapea sarnaseks moondanud ... või oli seal nii ühtesid kui ka teisi ...

Kaaren liigutas varbaid ning tuletas meelde, mismoodi see ujumine õigupoolest käis ... jaa, tõepoolest, see oligi natukene nagu lendamine. Suure väärika lennumasina moodi, aeglane lendamine ... ainult et ...

Kaaren ei saanud aru, miks nad selle taeva kasti olid pannud ... lendamisest kaob juu vähemalt pool tema lõbust, kui aina ja aina tulevad seinad ette, kust edasi ei saa ...

Tsiteerides kalssikuid

Ära mängi klõuni, kui sul pole klõuni nina!

Tähepoiss

... ja siis veel sellest, et ma heameelga püstitaks monumendi inimestele, kes võtavad üksikuid kindaid porilompidest üles ja/või tõstavad kuhugi nähtavale kohale või/ja lihtsalt poriste jalanõude levialast kõrgemale...

...Ma paar päeva tagasi kaotasin koduteel nimelt ühe oma kahest roosa-valgekirjust kindast, ta vist pudenes maha siis, kui sõrmed endid kevadpäikses palavuse vältimiseks paljastasid ja ma kindaid tasku pistsin. Kinda kadumist märkasin peaaegu alles koduukse ees, aga kuna kinnud on õde tehtud ja soojad ning armsad, siis üldse ei tahtnud kadumisega leppida. Ma siis vantsisingi murelikult tuldud teed tagasi ja püüdsin, silmi lahti hoides ja teist kinnast käes lehvitades, tabada tuttavat värvi ja mustrit määrdunud lume ja poriloikude sees... Kui juba üle poole tee tagasi olin läinud märkasingi oma kinnut, se oli tõstetud kellegi hea inimese poolt maast poriloigust või selle lähedalt üles ning pandud aknalauale. Kinnas oli täitsa kinda nägu ja mitte isegi väga määrdunud ja märg...
...täh, kniks-kraaps ja kummardus tollele heale inimesele, kes kinda uppumis-surmast ja tallumisest päästis, sa oled monumenti väärt!

Kaaren, tundis kuidas asjad olid taas kusagil nihu läinud, ning tema ja selle pilvepiiril istuva habemiku plaanid ei klappinud ... temal oli ju olnud plaan õnnelikuks hakata, aga see vägev pitsitus südames ja laupa soonivad murekurrud ei ühtinud kuidagi tema õnnelikkuse nägemusega ...

Kaaren teadis küll neid lugusid lunastusest ja vabanemisest ja kõigest heast, mis saabuvat läbi kannatuse, kuid ta ei jaganud usku nendesse lugudesse. Võib olla oli sellesse umbusku segatud ka nende tavapäraste kannatuse populariseerijate tundetud, tühja ja lääge pilguga ning igavese naeratusega kaetud näod, mis ei tekitanud Kaarnas mingit usaldust. Aga tuleb tunnistada, et ennast painavast raskemeelsusest oleks ta täitsa meelsasti vähemalt poole neile kannatajetele jaganud, et nood tõotatud õnnelikkusele sammukese lähemale aidata. Sest see oleks ju igati võida-võida situatsioon olnud ...

... aga oleks ja poleks on vennad ja pidi nende pisike õde ... Kaaren teadis hästi, et seda rasket meelt ei saa ta enda seest kusagile ära sokutada, see oli nii isiklik nii oma ning nii sees, et juba sellest sõnades mõtlemine oli kõrgem pilotaaž ...
Kaaren teadis hästi, aga see ei teinud midagi kergemaks, teadmisest oli siin paganama vähe kasu ja nii vähe oli asju millest üldse oleks kasu olnud. Elu oli Kaarna taas nurka surunud ning habemiku plaanid käisid kõrge kaarega üle tema arusaamise ... ainuke võimalus oli istuda ja mängu jälgida, kuid see polnud sugugi kerge, kui kõik valutas ...

Tsiteerides klassikuid ...

Las olla pääle - kõik on hää:
Ilm, elu, siia-sinna.
Kuid parem veel, kui paned pää
Käe na'ale - lased minna
Neil mõtetel, neil tõtetel,
Neil vaikseil ettevõtetel,
Et viimaks tea ei isegi,
Kust pääsed jälle tagasi.





Ernst Enno, Las olla pääle...

Kaaren on kaduv kunst...

Kui ta ka alguses peaks olema pikalt esiplaanil, võib ta äkitselt nihkuda tagaplaanile ... järgmisel ootamatul hetkel võivad aga paista ainult tükike nokka või sabasuled, mingi nurga alt ... ning peagi ei pruugi olla nähtaval enam neidki ja siis ongi Kaaren pildilt kadunud ...

Pilt saab hoopis uueks ... ja tõesti, miks ka mitte ... kõik me oleme ju elukunstnikud ning murtud südamete kilde pole enam ammu mõtet kokku lugeda ...

Kaaren vaatas öhe ... Jaa, polnud kahtlustki, ta armastas seda linna, ta armastas kevade lõhna ja neid valgusi, ta armastas ka siinseid inimesi ...

Praegu, pimedas öös istudes armastas ta ka neid tehaseid ja suitsevaid korstnaid ning seda öö lummust, mis tegi tolgi ööl siinsed kunstnikud, kirjanikud ja muusikud ... ta vaatas ja kuulas huviga ning nautis iga hetke ...

Tehase trepil rääkis tuttav kirjanikuhärra parasjagu kaunitele piigadele imelugusid oma varsti amputeeritavast jalast. Koduses lokaalis aga, oli linna pundist põlisest üliõpilastest koorunud tolleks õhtuks andekad muusikud, kes avasid kaunitele austajannadele muusika kõikehõlmava lummuse saladusi ... Kusagil baaripukil aga veenis tuttav männimaalija, et tema pikaajaliseks kireks on siiski naesterahvaste kehad, millest saab kõige kaunimad loodusmaalid ning lõppematust õnnest on puudu vaid mõni lopsakam modell ... ning otseloomulikult on ta valmis kõike juba senitehtut eksponeerima, kuid siis tuleb minna kohe ... sest järgmist päeva ei ole ...

Kaaren oli siin linnas elanud juba aastaid ja ta teadis, et järgmist päeva neile kaunishingede imelistele lugudele, aktidele ja muusikale tihti ei tulnudki, nad olid öö loodud, ning hommikuks jäid alles vahel vaid mõned hägused mälestused ning vahel sahtlisse kirjutatud lood ning kapi taha peidetud lõuendid ...

Kaaren tundis seda tuhkatriinu maailma, see oli täitnud nii mõnedki tema ööd, ent praegu ei olnud kaasamängime tema jaoks, ta jälgis teiste mängu ning nautis selle ilu, igatsedes samas midagi, mis oleks päris, mis peaks vastu päikesetõusule ja väljamagamisele, mis oleks hommikuses pohmeluseski käegakatsutav ning ehe ... nagu Underwoodi kirjutusmasin, tärpentiinilõhn ja värvised pintslid, aknalaual kohvitassi kõrval vedelev taevasinine medikas või telefonikõne
...
...

Mul on äärmiselt vähe traditsioone...kuid ma armastan neist igaüht...

...Ühe üsna tüütu end samas meeliülendava pärast ajasin ma end eile õhtul taas pealinna, ning täna õega keel kuus maast lahti, õepoja sikutasime ka kahekesi voodist välja ning kobisime trolli peale, mis viis vabaduse platsile. Seal kohtusime auväärse traditsiooni perre toonud kolmanda õega, koos viis tee mäkke.
Tuli kiirustada, sest ega see va Päike, see ju ei oota hilinejate järgi.

Roosa maja hoovis selgus, et kiirustamine oli ehk ennatlik, kuid nagu ikka - parem karta, kui kahetseda. Siis sõime halvaad ja seirasime õue, kohale oli tulnuid mitmesuguseid, kes rapiiride ja lippude, kes teklite, kes pagunite, kes kaamerate, kes ihukatsjate, kes laste, kes kasukatega... Meie tulime halvaa-kommidega.
Siis ei jäänudki palju muud enam üle kui komm põske pista ning ahetavasse helesinisesse taevasse passida ja oodata....

Oodata ei tulnud kaua, sest Päike juba tõusiski, sellest andis märku seina-ääres peitnud meestekoori lauluhääl. Paljud tulnud võtsid mütsid peast, lõpetasid lobisemise, pöörasid pilgud kõrge torni tipu poole ja laulsid kaasa, meiegi laulsime. Tundus, et kõik laulsid, kes sõnu teadsid, ning kes ei teadnud lugesid paberi pealt ja laulsid ka, ainult need olid vait, kellel isegi paberit polnud....

Kui laul lauldud, oligi põhimõtteliselt valmis.
Lipp oli heisatud, sini-must-valge plagu oli torni otsas vardas, tuulepuudusel ta küll ei lehvinud uljalt, ent juba kaugelt tänavalt oli siiski paista tema pidulikkus, ning hingel hakkas natuke hea.
Siis pidas kosmose uurijast poliitikatädi kõne, mida roosa maja õuele sugugi kuulda ei olnud, sest külm oli helitehnika pintslisse pistnud. Pärast ema rääkis, et telekast oli kuulda küll, hea seegi ...
Pärast kõnet laulsid mehed kooris veel ühe laulu, kes kohaletulnuist oskasid, aitasid kaasa, mina kaa ... sellest laulust on muide mu esimene laulumälestus, ma õppisin ta selgeks lasteaias ja ta meeldis mulle väga. Meeldib siiani.
Siis pidas veel keegi jumalamees kõne, aga ka usk ei saanud külma vastu, nii ei kostnud ka tema sõnad just liialt õuelolijate kõrvu ... seejärel lauldi hea kombe kohaselt ka üks uskujate laul, lauljaks sedapuhku peaaegu ainult seina-äärsed laulumehed ning võis vaid rõõmustada, et mitme mehe häälel on väge, mistõttu tehnikat pole vajagi....

Ja sellega oligi selleks aastaks kõik, võis rahuliku südamega punast Päikeseketast imetledes lahkuda ... mäest alla ja vanemate koju, kilku-munku-võikusid sööma ja kohvi jooma.

Ma ei tea, mida minu elu hetkel kõige rohkem on....ent hetkel julgen ma teda nimetada tähelepanuväärseks...ning tänast päeva suisa ajalooliseks ... ma tegin täna midagi, mida ma mõni aasta tagasi poleks võimalikukski pidanud, ma tegin midagi, mida ma praegu võin nimetada üheks kõige raskemaks teoks oma elus...jahh tõesti, ma pole kunagi varem pidanud või suutnud olla nii täiskasvanulik, nii ratsionaalne, nii tulevikule suunatud ja ma pole kunagi suutnud enda emotsioonide virr-varrist sellisel kombel üle olla ...

... ma läksin ära ... pärast pikki emotsionaalseid-nutuseid jutuajamisi ning pikki külmalt kalkuleerivaid kõnelusi ... läksin, ilma pahameeleta, ilma vihata, ikka veel südamest armastades ja tulevikulootusi õhku pildudes...läksin ning ei vaadanud tagasi ...

Nüüd on mul pisut nukker ja pisut hirm ... ei, valetan ... hirm on suur ... ent samas on sees mingine imeõhuke teadmine, et tegu oli õige ... ning ükskõik, mis sellele nüüd järgneb, see minemine jääb kõigele vaatamata õigeks ...

... selles teadmises peitub teatav rahulolu ...

Kaaren ruttas... ta oli juba hiljaks jäämas oma kohtumisele, sõbrapäeva kohtumisele...Kaarna nokk tõmbus muigele, kui ta sellele mõtles, jahh tõesti.....sõbrapäeva kohtumisele, oma päris sõbraga...ta tegi rutates suurest külmast ja rõõmust paar kelmikhüpet.

Kaaren tundis oma uue sõbra juba kaugelt ära, sest to konutas nii temalikul moel pargipingi all ja vaatas oodates uudishimulikult oma suurte tume-tume roheliste silmadega ümbrust.

Kaaren oli sõbra leidnud mõni nädal varem ühe suure kollase maja kõrvalt, ajalehel istumas.... uus sõber oli ootamatult selle sama maja katuse salakaval serval, ekpeditsiooni "mis on teisel pool maja" ajal, libisenud ja ülepea-kaela alla kukkunud.... viimasel hetkel välja sirutatud tiivad päästsid küll kõige hullemast....aga olemine, millest Kaaren ta leidis ei olnud siiski veel sugugi ühele korralikule linnule sobiv...

....väike puhevil pruunikirjute sulgedaga loom, nikastatud varba ja väga kohkunud olemusega, nii oleks Kaaren teda kirjeldanud, kui keegi oleks sel hetkel küsinud....

Kaaren oli eemalt vahtra otsast kukkumist pealt näinud ning tippis nii kiiresti kui jõudis kannatanud juurde, et uurida kas kõik on korras...uus sõber ei vastanud midagi, vaatas vaid oma kohkunud pilguga Kaarent ja katuseserva, katuseserva ja Kaarent.... lõpuks turtsatas ta: "Kõrvu-krätsu!" ja vaatas Kaarnale sõbralik-nukral moel oma suurte silmadega otsa....

Ahh, et sind kutsutakse siis niimoodi, mõtles Kaaren ja tutvustas viisakalt ennastki. Pärast tutvumist viis ta oma uue sõbra kosutuseks suhkruvett jooma. Kaaren rääkis talle pikalt oma elust ja katustest ja talvedest ja linnast ja prügikastidest ja pilvedest ja asjadest mis talle meeldivad ja asjadest, mis talle ei meeldi ja paljust muustki.... Kõrvu-krätsu kuulas teda huviga, jälgis ta liigutusi, nokkisvahepeal kohvikulauale jäetud kaeraküpsist ning elas Kaarna lugudele kaasa, ütlemata samas midagi. Siiski mõistis Kaaren oma kuklasulgedega, et krätsu sai aru....sai aru kõigest ja mõistis teda, pea et poolelt sõnalt ning, mis tegi Kaarnale eriti suurt head-meelt, tal ei olnud Kaarnaga sugugi igav. Pärast kohvikuseanssi saatis Kõrvu Kaarna koju ning kokku sai lepitud, et juba varsti kohtutakse uuesti...

...Kui krätsu pea Kaarna suunas pööras, viipas Kaaren, kes nüüd enam ei rutanud, vaid käis mõõdetud rahulikul sammul, talle tervituseks. Krätsu noogutas nokaga vastu ning pilgutas silmi.... Miskipärast lipsas Kaarna pähe sel hetkel vastik hirmujudin, et äkki ta sõber on lihtsalt poole-aruline rumal lind, ning temaga sõbrustamine ei ole just väärikas ajaviide, kuid see mõte kadus kui vits vette, kui nad kahekesi paar minutit hiljem jõeäärt mööda kõndisid ning Kõrvu-krästu ikka veel vaikides äärmise osavusega partidele toiduks toodud saia tükikesteks murendas ning Kaarnale oma tumeroheliste silmade põhjas selgeks tegi mismoodi näevad välja kilpkonna pojad Galápagose rannal kuuvalgel ööl....

Kaaren kelmikhüples jalalt jalale, tammus edasi tagasi mööda vigurada, mis olid uuristatud pargi lumepinda, uuris puuris möödakäijaid, piidles-piilus lähedalolevatest akendest sisse ning sedamööda mida enam mõttesse ta vajus aina rohkem kipra tõmbus ta parem kulm.... mida küll kõik need inimesed siinses linnas õigupoolest teevad, kuidas nad end sisustavad, mis hoiab neid elus, mis paneb nad mažoorselt tiksuma, mis see on, kas seda üldse on, ja kui ikkagi on kas ta tuleb ise või tuleb ta kusagilt tuua, võtta, paluda, osta, leida, küsida, näpata, teha??...

... Ta tõesti tahtis seda teada, sest ehk annaks seda matkida, ehk annaks õppida, ehk saaks ta siis oma väikeses tumedas linnupeas aru, mis see on, mida tal polnd või mis oli mõne vigurkõnni ajal tema peast või põuest maha punenenud ja kaduma jäänud .....

Jahh... mõnda aega arvas ta, et selle kõige taga on unistused, aga siis hakkas ta kahtlema ja kõhklema, ta ei leidnud enam üles oma unistusi ja ta ei suutnud enam meenutada, kas tal kunagi neid oli, ja kui oli, siis kas siis oligi olemas kõik see mida praegu polnud....kui oleks praegugi mõni unistus olnud, siis oleks saanud ju ... oleks olnud selgem, kas selle kõige taga olidki unistused või hoopis midagi muud või unistused ja midagi muud ka ...

Aga Kaarnal olid vaid mõned unelmad, nood elasid ta otsmiku taga ega andnud end kuigi tihti näole, neile meeldis äärmiselt nende tabamatus, naiivsus, suurus ja pehmus ning abstraktsus, millele ei õnnestunud ka kibe-kiirematel sõrmedel päriselt näppu peale panna. Nad küll ilmselgelt olid, aga nad olid sõnaseletamatud ning imekaunid ning neist kui sihtidest ja eesmärkidest mõelda oli kraaksjalgadega maapeal olevale Kaarnale võimatu ülesanne...ta isegi ei püüdnud end poeedi kombel nendesse heita ja kaunihingeliselt hulpida, sest ta tundis, et see on ilmselge solberdamine milleski, mis kleepub solberdades su külge kinni ning muutub läägeks.....ja Kaarnas ei olnud peidus seda magusa-armastajast kaunishinge... kui selle alge üldse kunagi oli temas olnud, siis oli see juba ammu läinud kaotsi kusagil Lasnamäel, või Kevade tänava kandis.... Nii piirduski ta oma unelmate sirvimisega kusagil unepiirimail, nende imetlemisega ning vahel harva ka mõne tantsusammuga, kui mõni natuke konkreetsem ja julgem ta tantsule palus...aga ta ei unustanud kunagi oma nokka pärast puhtaks pesta ...

.. Kaaren hakkas mõtlema, et äkki oli ta mõnes oma suures korrastushoos ka unistustest noka puhtaks pesnud või unistuse pesumasinasse pannud et see puhtaks saaks, ning sellest läbi sokiõgija lõugade hoopis ilma jäänud....mõtles mis ta mõtles, selge oli see, et oli see nii või naa, seda ta ei mäletanud enam.
See mittemäletamine häiris teda, häiris et ta oli olulised asjad ära unustanud, ning veel rohkem ärritas teda tunne, et unustama sundisid teda pisiasjad, mõttetud argised killud, mis nõudsid meelespidamist....huhh...

......
Korraga lõid Kaarna silmad särama, miski oli veel siiski ka alles ... kusagil ta sees tõstsid pead ideaalid, ning Kaaren heldis, ta manas näole koaalakaru ekalüpti matsutava näo ning asus oma ideaalide stangelt tolmu pühkima ...

... Olukord oli küll mõnevõrra hirmus, aga siiski mitte veel lootusetu ...

Ma vaatan Seriaali.... ja tuleb tunnistada et ma olen sõltuvuses....see muidugi ei ole just imestamisväärt, sest ma olen alati olnud äärmiselt kergesti kütkestuv, just seetõttu jäävad näiteks kõik kanged meelemürgid minu poolt teadlikult puutumata...

...ega seegi sõltuvus pole kuigi ohutu, ent hetkel annab ta võimaluse põgeneda, sest sellesse produtseeritud maailma suudan ma tõesti täiesti ära uppuda...ja uppuda/põgeneda on vaja siinse igavuse ja tüdimuse eest, millega ma ei taha/ ei viitsi tegeleda...
....seal teisel pool on hoopis huvitavam ja kuidagi helgem...idealistlikum....see kõik sobib kuidagi väga hästi minu naiivse meelelaadiga....

...sealjuures olen ma alati arvanud, et ainult lollidele on igavus võimalik....niisiis tundub, et see kõik ütleb nii mõndagi minu kohta...

....samas ei saa salata see natuke kohutab, kui rahulolematuks võib inimene muutuda.....ning paratamutlt tekib küsimus, et mis saab siis kui siinne muutub talumatuks ja ma ei tahagi enam teisestest maailmadest tagasi tulla....

....
.......

Emme, vaata väike emo!....hüüdis pisike sinises kombes poiss, kükitades Kaarna vasta suure veelombi paremale kaldale...

Misasja?, mõtles Kaaren ja tõstis pead, mina ja emo??? Hähh, vaat kes räägib, keegi kes oskab vaevalt rääkida...hähh, see et ma must ja väike olen ei tee mind veel emoks...hähh....mõtles Kaaren ja raputas tigedalt pead ning rapsis tiibadega, et eemaldada pori, mis vees jalgu trampides tema pugule oli sattunud.....

Tema ja emo....mõtleks vaid milline leiutis....

....ei ole ju....

.....see, et ma vahel nukker olen ning ängistust tunnen ei tee ju mind veel emoks.....ei, ma olen ju tegelikult helge ja päikseline.....ma olen kerge ilus ja päikseline, noh nagu see naine...... nagu Liisa sealt laulusalmist.....Jahh, just!.......

....ta silmitses väikest poiss, kes üle mänguväljaku tagasi liivakasti äärel istuva ema juurde jooksis.....Ma olen Liisa! tahtis Kaaren poisile järele hüüda, ent miskine kurku tõusnud klomp ei lasknud.....

Emo, hähh.... see et vahel on südames raske tunne, et pisarad tikuvad aina ja aina silma ning meel läheb tihti mõruks ei muuda mind ju ometi veel emoks??.........

Hähh.....mõtles Kaaren.....

....ja nii veel mitmel korral sel päeval....too mõte takerdus ta sulgedesse nagu paha lõhn.....alles öö vaikus ning pargiservalt leitud rõngassai suutsid ta peas keerleva vastiku mõtte vaikseks sundida.....

....

Väike Kaspar istus õhtul aga oma väikeses voodis ning vaatas emaga suurt värviliste piltidega raamatut. Emo! Emo! Emo! hüüdis ta ning näitas suure, pika kaelaga, pruunika linnu pildile..... Jahh kallis, Emu.... ütles ema ja paitas poja pead....

Rõõmupaigad.....

....nendega on mul alati olnud raskusi, ei tea mida ette kujutada kui öeldakse et"go to your happy-place".... aga üle-eile nägin ma und, kui üles ärkasin oli hing ja ihu sooja täis....palavikku enam polnud....

...Mida ma unes nägin seda ei tea enam hästi isegi....aga seda võiks veel näha, sinna võiks minna ja vahel ehk kauemakski...

...tänud unemeistrile!

Kaaren istus auväärse Barclay de Tolly õlal ja üritas seltskonda sulanduda... või ehk oleks õigem öelda end mitte liigutada ja võimalikult monumentaalne välja näha... ta lihtsalt ei julgenud enam midagi teha ega olla, sest mingitel kummalistel Kaarnale endalegi tundmatuks jääda soovivatel asjaoludel oli ta muutunud tagurpidi peetriks.... Kõik, mis ta ette võttis, kukkus otse vastupidiselt välja kui planeeritud oli ning Kaarna väikesesse pähe ei mahtunud sugugi nii palju eneseirooniat või mis tahes muid rooniaid, et seda enam naljakaks pidada..

Ta oli nukker, et mitte öelda suisa löödud, sest just viimastel päevadel olid tal eriti kaunid ja helged mõtted peas olnud...ta tahtis muudkui rõõmu valmistada ja head teha ja meeldivalt aega veeta.....ent alati klappis kõik kõige imelikumalt kokku hoopis sedasi, et ta ajas marru, rikkus tuju, nii et mõnusatest ajaveetmistest ei tulnud midagi välja ja kõik tema heateod tulid bumerangina tagasi teadetega, et "Pole vaja!" või et "mis kuradi päras, seda nüüd vaja oli?!"....

Ja nii ta siis kükitas ja mõtles....püüdes samal ajal monumentaalselt vähe alust anda uute fopaade genereerumiseks tema mõtteliigutustest.....aga sugugi ei suutnud välja mõelda, et mis ta valesti teeb.... Kaarna soovid olid tema enda jaoks siiraimad maa peal, ent kus tekkis siis see 180 kraadine nihe.....tal oli tunne, et midagi suurt on märkamata jäänud...

Korraga ujus kusagilt tagasagaratest pinnale mingi udune kahtlus.....ehk oli see kõik seotud kuidagi nende teiste asjaosalistega, ning nende tunnete ning plaanide ja tahtmisega....äkki oleks ta pidanud neid ka kuidagi oma lennukatesse ja kaunitesse nägemustesse sisse kirjutama, mitte kui passiivseid objekte vaid kui käitujaid, soove omavaid isiksusi, kui....

...kuid, see mõte katkes, sest järgmisel hetkel kukkus Kaarna sulise krae vahele, midagi sooja, ligedat ja lõpmatult ebameeldivalt lehkavat...Kaaren heitis pilgu üles ning sajatas mööduvale hakile järele.....ssssada aastat sitta lennuilma, sulle! hõkk!....

Ning hetkega tundis ta ennast juba märksa paremini....kes oleks võinud arvata et monumendiks olemine, tal kohe hästi välja kukub...

Hinge sõrmenukid on taas valgeks kiskunud....

...ma arvan et kui ma kunagi peaksin looma mõne suurteose, siis saab sinna valatud eelkõige see talumatu abitus... mitte tehtud abitus või kellegi teise abitus, mis tüütab, vaid see talumatu tunne, et su käed ja mõistus on seotud, sai ei oska, sa ei tea, sa ei suuda ja kusagilt pole abi loota ega näha....see tekitab ängi, musta masendavat ängi äratades vahel ka mässumeelsuse minu sees... Nii on näiteks valu, lihtsalt valu ja täiesti üleelatav, ent kui on valu ja sinna juurde abitus, segu sellest tundest, et sa peaks suutma midagi teha, et oleks parem, aga ei oska.....see ajab hulluks....

Lisaks olen ma viimasel ajal ühel ja teisel põhjusel mõelnud, et see on õige hirmutav, kui palju lähedased inimesed minu üle võimu omavad, nad võivad üheainsa repliigiga võtta ära minu päevailu ning samas anda mulle paaris sõnas taevatähed mängimiseks....ma ei tea, kas see on õige, ma ei tea kas niin on kuigi tervislik...aga ma ei saa sinna midagi parata.....

Inimesed on minu kirg või ei, minus uudishimu tekitavad inimesed on minu kirg.....ma tahan pugeda nende lähedale ja vaadata, jälgida, kuulata, mis paneb nad tiksuma, mis moodi näeb välja nende peades olev maailm, mida nad tunnevad ja missugused on nende tõed... Ma ahmin neid sisse ja kui nad mulle väga meeldivad siis loodan, et nemad tahavad teada seda, mis on minu peas ja sees, ning kui eriti hästi läheb ehk saavad arugi....ma tunnen sellest jagamisest ja lähedal olekust kõige suuremat naudingut, mida ma oma elus tundunud olen......ma suudan ära unustada kõik muu ja tundub, et vahel ma kaotan iseenda....minust saab nende ja minu segu ja ma peegeldan neid igale poole enda ümber.....

Ka minu seksuaalne kirg toetub mitte ihulisele ilule vaid alguses uudishimule, mida äratavad huvitavad inimesed, mitte nende ilusad silmad või kenad tuharad, vaid see säde nende silmis, ma tahan teada kust see tuleb, või see nukker kõnnak või see kummastav kõnepruuk või kerge või vastupidi raske meelelaad, nende headus, nende kergus......nende miski, mis mind lummab...
Kui ma inimest juba tunnen, ning ta mulle meeldib, siis võib uudishimulise kire asendada hingelise läheduse kirg... see on teineteisesse sulamise kirg, või teineteises lahustumise kirg....nood kaks tungi on üsna erinevad, ent mõlemad on ülimalt nauditavad.....

....ja ma ei saa parata, aga kui mul puudub huvi teise inimese sisemuse vastu või lähedus temaga, siis puudub mul ka igasugune tahtmine temaga voodit ja/või kehasid jagada ning kuna see tunne on minu sees väga tugev, siis on mul lihtsalt paganlikult keeruline mõista loomalikku ihulist kirge...ning miskine põikpäine ja ülbe misantroop minus, tahaks kategooriliselt keelduda isegi proovimast seda mõista........see aga tekitab vahel arusaamatusi!

Kaaren kõndis aeglasel sammul mööda elektritraati ja harjutas kartmatust...

...milline imetabaselt halb mõte see õigupoolest on, mõtles ta ettevaatlikult jalga jala ette seades.... Ta ei armastanud traate nagu varblased, ta tundis et ta need on tema jaoks liiga kitsad ja soonisid ebameeldivalt sisse ning tasakaaluga polnud tal kunagi väga head läbisaamist...pealegi olid ta varbad hetkel külmast kanged ning see tegi ta tavapärasest veelgi kohmakamaks....
huhh...vahel ei saanud ta aru kus sellised elektritraadi ja kartmatuse harjutamise mõtted üldse pähe tulid, need olid nii tobedad... et mitte öelda jaburad ja üdini linnulikud, ent sellest sai Kaaren alati aru alles siis kui ta neid mõtteid "mõeldud-tehtud" deviisil teostama oli hakanud....samas parem hilja kui mitte kunagi, mõtles kaaren ja lendas lähedal asuva kollase vahtra jämedale mustjale oksale.... hoopis parem ja palju meeldivam vaade, oli ta oma otsusega ilmselgelt rahul....kuigi rahulolu ei püsinud just kaua....

.... see mööda kihutav kuldne sügis tegi ta murelikuks ja ta teadis, et tegelikult oleks nüüd paras aeg lõunasse lennata või pesa ehitada....aga polnud ju lennuilma, tuul oli muudkui vastu ja kõle ning tegelikult talle siinsed talved meeldisid ja varakevadeid, mille need turismilinnud alati maha magasid, ta suisa armastas....njaa aga head pesakohad olid juba ammu läinud....üsna lootusetu oli sellisel ajal endale mõnd puuõõnde tehtud luksuslikku apartementi leida... ja pesapunumist polnud ta kunagi suutnud ära õppida.... Kaaren heitis pilgu teda ümbritsevatele kollastele vahtralehtedele ning tundis kõhedust....sel hetkel oleks ta tahtnud olla siil...

...väike okkaline loom, kes veab kokku hunniku kuivanud lehti, teeb sinna õdusa pesa, sööb kõhu täis ja heidab magama...ärgates üles alles kevadel, kui päike taas soojemalt paistab...jaa ....salapärane siil, kes turtsub ning tõmbab ennast teravaks keraks, kui miski ohustab, ning kellel ei tule kunagi tobedaid kõleda tuulega elektritraadil kõlkumise mõtteid.....siil olla tundus tõesti mugav.....kuigi ega Kaaren vist lihtsalt okastest poleks ka ära öelnud....


....jaaa....okastega kaaren, kes veereb mööda elektritraate.... see oleks ka päris meeleolukas, eriti varblastele, mõtles must.........

Sel aastal on sügis siinmail erakordselt helge....noh vähemalt värvide poolest... on päikesekulda ja kollaseid, oranže, punaseid, pruuni-rohelisi kirjuid lehti ja on õhku ning valgusi....on ilu, mida vaadata, kui liigselt enesesse ei süüvi....aga kuidas sa siis ei süüvi kui enda elu on nagu seebiooperis, kõik on olemas peale adopteeritud vaeslaste ja mõrvade...ainult vaata ja imesta.....

Isegi kui ei taha, paratamatult leiad ennast taas selle kõige keskelt mõtlemast, et kuidas see nüüd nii on läinud.....jahh.....ja siis on raske peletada seda iiveldust, mis tekib, siis kui pea valutab või kõht valutab või kui hing on katki....see iiveldus on nii tuttav ja nii värskelt mälupildis meeles ühest teisest sügisest ning teeb ettevaatlikuks.....sellest viimasest august välja ronimine, ei olnud sugugi meeldivate killast, see läks maksma palju asjatut aega, pisaraid ja tagantjärgi tundub et ka mõned head sõbrad.....

....tegelikult ma tean küll, et seekord on kõik teisiti, võiks öelda suisa, et täiesti teistmoodi, nii et need olukorrad polegi üldse võrreldavad, seekord ma saan ka hästi aru, ei ole küsimust miks ja kuidas...kõik on selge.... ainult tekib küsimus, miks siis ikkagi valutab.....

Hähhh.......pagan, see kõik on lihtsalt nii lollakalt tobe....

.... aga ma tõesti ei taha sellega tegeleda, pigem juba peita ära enda ja põgeneda kuhugi kuhu päriselt ligi ei pääse....ehk olukord muutub paremaks või hoopis talumatuks, või keha harjub... ja saab selle kõigega midagi ette võtta, nii et seda iiveldust poleks...

Miks sa nii kuri oled?
Ära ole...
Ära ole mu peale kuri, sest siis ma muutun hetkega koletiskajakaks, vastikuks, õelaks linnuks kellel on kõik halvad omadused, mis sa ette kujutad ja kelles ei ole midagi head, näpu otsagagi mitte....minust saab sinu meelevili ja hiljem kui sa enam kuri ei olegi ja mina jälle väikeseks mustaks linnuks muutun jääb koletiskajaka vari mind saatma, ma ei saa sellest kunagi enam lahti, ning iga järgnev kord kui ma taas kajakaks muutun jääb ta vari aina tugevamalt minu sulgede külge kinni, ta kisa kostab aina valjemalt ja ma kardan et ta neelab mu kord alla, nii et jääb ainult kole ja vastik kajakas...nii et ole hea ja ära ole mu peale kuri...

----

Kaaren haaras trepil konutava nälkja järgi ja tatsus matsutades mööda õue edasi...ta tundis ennast targa linnuna, nii et võinuks vähe keksidagi, kui mõtlev pea oleks lubanud selliseid kerglasi võtteid....

...jaa, ta teadis küll, mis ta sees toimus, ta teadis hästi, see oli tuttav, seda oli ennegi juhtunud....ja see kõik põhines sellel, et ta sai aru, aga ta ei suutnud endast kenam olla, kuigi oli kindel, et see on võimalik...

..ta sai aru, et teistel oli ka tahtmisi ja soove ja ta sai aru, et eksiti ja andestati, kuid ta päris täpselt ei osanud veel saada aru, et kuidas see kõik korrektsete läheduste puhul siis tegelikult välja mängis.... tema sees ei klappinud tükid sugugi nii hästi kokku.... Ta sai aru, aga see ei võtnud tema valu ära, ta mõistis hästi, kuid see öelnud talle ometi, et mis tema nüüd tegema peaks...ta oli andestanud, kuid see ei teinud millegipärast tema tiibu terveks ega toonud meelerahu...

Kaaren sai aru, et kusagil selles keerulises süsteemis on viga, ta peaaegu nägi seda vastikut köngerjönksilaadset viga oma vaimupildis.....tema enda sisemuses oli viga ja ta sai aru, et kui ta tahab, et midagi paremini, kenamini ja ausamini oleks, siis tuli alustada vigade parandusega... ainult nii võis neist asjadest asja saada....nii oli ehk õnnestuminegi, millega kaasnes olukorra paranemine kõikidel rinnetele, võimalik....

Sisemine pilk tuli teritada ja üksipulgi kriitiliselt kõik sügavused ja pinnad üle käia, vaadata, korrastada, korrigeerida...olgu, hea plaan, nüüd jäi aga ainult küsimus - kas ta peaks proovima seda, mida ta sissepoole vaatavad silmad nägid, kuidagi välja poole nähtavaks teha, kas ta peaks jagama ja kas see oleks õigustatum kui ajuti keevalise loomu tulemusel ise läbi kõverpeegli paiskuvad detailid, millel polnud lootustki oma tegelikku palet kanda....või polnud seda, mis sees, mingit mõtet väljanäitusele panna, sest need kelle näitus mõeldud jätavad tulemata või näevad ainult varje.....või ehk tunnevad end kõverpeegelduste seltsis kindlamalt, sest need on juba tuttavlikud....

...Kaaren tundis et ta mõte oli ringiga jõudnud taas sinna kust ta oli alustanud, või ei siiski mitte päris sinna samasse, pigem justkui mööda keerdtreppi käies korruse võrra alla poole....taas kerkis küsimus tagamõtetetest....sest praegu oli kõige olulisem olla aus, seda juba oma taotlustes...

....heh, liiga vähe nälkjaid, jõudis Kaaren oma tarkuse pettekujutluse jälile....

Pulki täis....jaa pulki täis oli Kaarna pea...kes tammus jalalt jalale ega saanud miskipärast rahu....ta oli viimasel ajal kuulnud ja tähele pannud nii mõndagi ja nüüd ta mõtles, mõtles miskipärast natuke rahutuid mõtteid inimestest ja nende suhetest...neist kes olid sõbrad ja neist kes olid kallid, neist kes olid üksi ja kellel olid kallid...ta mõtles kui erinev see kõik on ja kuidas ta mitte kunagi varem ei olnud sellele mõelnud....ta polnud varem aru saanud kui erinevad olid need viisid kuidas inimestele said teised inimesed kalliks...kuidas sellele läheneti omamoodi...küsimus ei olnud mitte niivõrd et kes kellele meeldis, kuivõrd kuidas sellest meelidmisest miski sündis....

Oli neid kes ootasid, sõbrunesid ja siis teineteist leidsid, sest oli hea....Kaarnaga polnud seda kunagi niimoodi juhtunud tema sõbrad olid sõbrad ja kallid olid kallid ja need kallid said kalliks juhuslikult mingi kirest kantud kokkusaamiste taustal.... aga miks, seda ta ei mõistnud, ning mis oli erinevat tema sõprade ja kallite vahel, ta armus neisse kõigisse ühte või teisi pidi ühel või teisel ajahetkel, ent see armumine oli erinev, kuid mis seal oli erinevat....seda ta ei teadnud....

...ja siis olid need, kes tekitasid uudishimu, keda ta tahtis tükkideks lahti võtta...ta polnud kunagi varem endale teadvustanud, et see oli ohtlik, see oli lõplik, sest pärast seda ei saanud neid kunagi endiselt tagasi ja sa olid nendega igaveseks ajaks üht väga kindlat viisi seotud, ning sellest ei olnud tagasiteed....ning sellest sündinud positiivsed või negatiivsed või neutraal-naiivsed sidemed jäid püsima, lõpuni justkui needitult ja neetult

....ent miks see ohtlikkus siis vahel nii väga ahvatles.....miks oli seda üldse vaja ja kas selles oli ennast võimalik taltsutada, kui oli juba ette teada et tulem ei saa olla midagi head...või kas sai rahus leppida uudishimu rahuldamatusega, sest kogu situatsioon oli sellele vastu.....

Kaaren oli küsimusi täis ja ta oli segaduses sest need küsimused olid kerkinud ei millestki, ent nende intensiivsus lükkas kõik muud mõtted laval pikali...ta tundis, et vastused annaksid võimaluse millestki enamast aru saada...ent samas ei olnud nad päris puhtad, Kaarna meeled aimasid mingit kirbet kibedust ja ta ei saanud aru kas see tuli küsimustest endist või vastustest, mida veel ei olnud....

Kõheduse võdinad ajas kõik see inimeste ilu Kaarnale peale...isegi sellises kuumas tundis ta selgeid külmade varvastega vaskusse siuglemas üle õla alla niuetesse, vaadeldes kõik neid ilusaid, tarku, taiplikke, toredaid ja rõõmsusest õhetavaid inimesi, kelle silmad särasid....miks küll? mõtles Kaaren ja vaatas tolmusesse peeglist paistvatesse mustadesse linnusilmadesse.....ja ta ei osanud vastata...

Peeglist paistvad silmad pilkusid ja kusagil seal sees välkus hetkeks miskine sinine tuluke, õige vaevumärgatavalt....Kaaren teadis neid silmi hästi ent nende pilk oli hetkel võõras, või tuim, lubamata mingisugust äratundmise heameelt...jahh need olid tema omad, aga mis siis?

Tal oli erakorraliselt hea meel, et selline ilu tema ümber ja maailmas üldse oli, ent miski lõi siiski möödapääsmatu õõvastuse, kes teab, kas see oli lihtsalt kadeduse kihvatusest tingitud või oli seal taga hoopis midagi kihilisemat.....aga hetkeks hakkas Kaarnal külm ja see oli midagi uut....

Suvi...või pigem suisa SUVI, läbiva suurtähega... Põhjamaa suvi lõunamaise kuumusega....jaa mulle meeldib....las käia!

Muidu on nii, et taas on teatud arusaamine mulle järele jõudnud, või siis on olnud aega mõelda...ei teagi....mulle tundub silmavaade on igatahes natuke selgem ja sees ei ole nii sassis...mitte et oleks nüüd rahu või tasakaal vaid lihtsalt nagu digiboxiga....klaarim pilt....

Ma tunnen, et ma olen sammukese vanemaks saanud, mis hetkega võrreldes ma ei tea, aga lihtsalt... selline - nüüd ma tean rohkem, sest olen vanem - tunne on....natuke ajab ennastki nagu sarkastiliselt irvitama, aga miks mitte....jahh sarkasm või iroonia on ka tagasi imbumas....kibestumist pole vist veel vaja karta aga tervislik annus enese üle naermist on kohal küll....

Tartu on suviselt tühi, kuid on olnud mõned ammused tuttavad näod, kellele pole enam tere ütlemisega probleemi...paljudega pole seda kunagi varemgi olnud...aga mõnega siiski on möödunud päevadest kasu olnud... jahh eks rääkida võiks ju ka, jahh mõnd ma suisa vist kallistaks, kui kohtumised nii põgused ja juhuslikud poleks...mitte et oleks midagi ütlemata jäetud et kallistama peaks, aga mingid asjad on lõpuks minu sees hoopis teist pidi ja on nagu heameel et nad on, on olemas või on minu elus olemas olnud.....või noh on heameel.....

Teate mis, natuke vaba tunne on kah.....natuke piiramatult vaba...mingis sügavas metafüüsilises mõttes...kirjeldaks seda inglise keeles mu irooniline sisemina.....aga see tunne võib tulla ka lihtsalt tänasest muusikast, soome omast...

hõkk...pkk....prrrr.....vaaak....tsihh...turtsus Kaaren vaikselt sulgi turritades ja närviliselt varbalt varbale tammudes... raisk! suutis ta viimaks välja kähiseda... ta oli täiesti rooste läinud, suu oli üdini oranži-pruunikirjut puru täis ja ei tulnud välja ühtegi mõistlikku häält....kohutav kolevants, nii ei saa ju rallit sõita, et jääd natukeseks vait ja siis enam ei tulegi välja, ühtegi piuksu ega meeldivat häälepoega....väkkar, vastik-vastik-vastik.... mõtles Kaaren ja jätkas oma puristamis-luristamis-köhatamis tantsu...

Kraak!! suutis ta viimaks üsna häsdise kraaksatuse oma kaeblikult vigisevatest häälepealtest välja köhida....Kaaran ilme oli võidukas... ei, siiski ei olnud kõik veel kadunud, sugugi mitte...hääl oli kusagil seal sügaval siiski veel alles, pisut ära tolmunud ja unustatud vaid.... natuke vähem odavaid sigarette ja mõttenüridust ning natuke enam seda maasika-piima-kohvikoore smuuti-koksi lauluõliks ning lärmamamisest saab veel asja...

Ta istus rohule ja sirutas jalad välja, köhis veel pisut ning kraaksatas taas - Kraak!! - üsna vaikselt ja krabisevalt kuuldus too hüüe, kuid Kaaren lõkerdas helitult heameelest väljatulnud hääle üle naerda...

Ta oli hetkeks juba mures olnud, et ta jääbki vaikima, isegi siis kui hing kisab, et ta jääbki täitsa vait, et enam polegi võimalust midagi öelda, isegi siis kui midagi öelda nagu oleks...kuid ei, ta oli päästetud, kõik oli harjutamises ja ehk natuke ka lauluõlis kinni.....

Ma ei teagi, mis praegu mu nördinud meelt lahutaks, peale hea ja sooja voodi, kus annaks tekk üle pea tõmmata ja piibelehtedeni magada....

Kuigi hommik oli rõõmu päikesepaistest ja ilusaid soove täis, ei suutnud see siiski päästa kogu seda koostöövõimetuse käes vaevlevat päeva...kus kõht jätkab oma ootamatut streiki ja kirjadele vastajad ei vasta kirjade sisule ning tekitavad üleliigset ja ennast topakana tundma panevat lisatööd ja kus endale heana tunduvad mõtted üle lastakse, sest tuju on paha, helistatakse valel ajal ja räägitakse tüütut juttu ning kus tagatipuks tuikab vist suurest kulmukibrutusest pea.....

..no ja siis kokkuvõtteks tõusebki pahameelesegune nördimus ja valus klomp kurku ning tahtmine on kogu oma elu kurele saata, kuhugi oma väiksesse urgu pugeda ja kah igasugusest koostööst, sõbralikkusest ja mõistlikkusest loobudes lihtsalt meelt heita ja käega lüüa...sündides nii uuesti meeletu, hoolimatu, pohhuisimi jüngrina, kellel pilgul pole siin pidet ja kes soojast südamest saab nõia kombel naerda ja üürata et kõik 1 kõik.....või siis lihtsalt ikkagi eelmaintud soojas voodis maikellukesteni magada

Täna on esimene päev siin töökohal kui juba enne poole päeva läbitust sai arvutist töö otsa...täielik ikaldus, isegi juurde küsimine ei mõjund...ikka tühjus...
Kuid suur tühjus ei lase olla ja nii tuligi peale äng...
.....saiiiaaaaaa......aaaarghhhhh...
...ärasöödud saia äng, mis kumas Filosoofi tänava köögilaualt....kuid ka ängil ei lastud kaua olla ja maad võtta, sest ühel äraütlemata ootamatul hetkel vupsas kontori uksest sisse neiu leene isiklikult ja surus mu pihku kaks imemõnusat kommi......

Nüüd söön kommi ja joon teed ja üldse ei ole enam kole, et arvutist töö otsa sai ja sai ära söödi.....

Kui üdini ja südamepõhjani aus olla, siis nüüd aitab küll juba...aitab sellest külmast, lumest, jääst ja paksudest riietes, aitab talvest...kelgutatud on, suusatatud on, uisutatudki on juba mitu korda, lumetuisku on nähtud, karge külm, mis hammustab nina peast on olnud, imeilusaid lumiseid vaateid ka jagunud...nii et palun seltsimehed, lõpetame selle jama ära ja päästame kevade, sooja ja hiirekõrvad valla...

Olen siin paar päeva mõelnud, et mul on päris eriomane anne asju ära unustada, inimesigi ära unustada...ja see kõik toimub lihtsamini kui arvata võiks....nii on olnud palju kalleid ja olulisi, kes on mul meeles miskise kujuna, aga enam mitte minu inimesena, ma küll tean kusagil enda sees, et millised nad on ja vahel suudan genereerida ka mõne ereda hetke meie tutvusest, kuid mitte enamat...ma ei mäleta, mis see oli mis meie vahel oli, mis hetked need olid, mis meid kokku sidusid ja millised olid emotsioonid, ma tean ja mul on meeles, et see pole alati nii olnud, aga enam seda lihtsalt ei ole ja ma ei usu, et mina oleks nii palju muutunud või nemad oleks uuemad...nemad on need samad ja mina olen see sama, vbl natuke vanem vaid...aga see, mis oli, on möödas, olgu ta olnud nii tähtis kui tahes, enam pole....ja ma ei tea, kas peaks kurvastama või hoopis rõõmustama, kui kunagi tänaval kokku juhtudes ei oska enam suurt öelda ega mõelda, kuigi vahel nagu tahaks...jaa ja siis paneb mõtlema, et kas kõigi nende inimestega, kes praegu on minu inimesed võib kunagi olla sama veider...

Einoh ja mis seal muud, kui et kergust tahaks, seda kergust, millest haldjas rääkis, seda head ja kerget, aga kuidas seda teha olles küll paiguti peaagu et hea, aga alati rohkem raske kui kerge ja aina maisusse takerduv.....

ühe tuttava msn-nimes oli täna kuulutus: "Annan ära kasutamata jäänud und."....Tahtsin selle peale enda nimesse lisada repliigi: "Vajan kasutuid nägusid." ...

Armastus oli võtnud kõikuda ja laest kukkus krohvi...alanud oli uus aasta.
Kaaren istus töölaua taga ja oli pisut kimbatuses..tema elu oli muutumises, kõik asjad olid nihkes ja otsisid paremat, kujuga sobivat kohta...Ta peaaegu kuulis oma kõrvus raginat, mida see tekitas. Kaarnale see krempel väga ei meeldinud, see lõi ta vapra linnusüdame hirmu ja ebamugavustunnet täis. Mis sellest, et ta teadis, et see kõik on loomulik, lihtsalt ta oleks tahtnud vist. et see kuidagi valutult juba möödas oleks.

Kaaren oli sulanud paari viimase päevaga tagasi töörütmi, ta tundis, et talle oli see rutiin hetkel vajalik, selleks et hoida mõtted süsteemis ja töövaimu kõrgel, mida omakorda oli vaja selleks, et saaks täidetud eesmärgid. Tal oli plaan ja kuigi see plaan oli mitte just kuigi jätkusuutlik, oli selles oma kindlus. Selle plaani lõpp-punkt oli miskine teadmatu vabadus ja kerguse tunne, ning see toitis Kaarna tahtejõudu, ta tahtis et see teoks sai, iseenda pärast.

Toda teist ei osanud Kaaren aidata, ta oleks tahtnud nii väga anda talle selge ja klaari tunde, kuid niimoodi käest kätte ei saanud seda anda, see oli seotud miskise sisemise tasakaalu ja rahuga, mida Kaaren polnud kunagi osanud kellessegi süstida, pigem vastupidi. Nii ei jäänud muud üle kui vaadata loota ja siis proovida kohanduda tulemiga, kuigi see just liialt välja ei tulnud. Ta polnud kunagi osanud astuda sammu eemale ja siis sammu juurde tagasi, kuigi just nüüd oleks sellest vast kõige suurem abi olnud. Aga mis seal ikka, eks siis tuli see nii läbi teha, nagu ta oskas.
Kaaren tundis, et see kõik oleks kergem, kui nad suutnuks taastada nendes säriseva läheduse spontaansuse, mis kõigi nende muutuste ja hägususte ning planeerimiste ja päevaplaanide keerises ära kaduma kippus.

Maailm oli väljas linnusita karva, nii oli ta ikka kui lumi püsis päeva paar, mille jooksul linn ta ära jõudis määrida.
Kaaren istus sees ja vahtis läbi tuhmi aknaruudu õue...hakkas hämarduma, siit aknast välja vaadates oli pea et alati hämardumas, ei tea kas see oli nii, sest sees oli ere töötegemise valgus või tingitud sellest, et aknaklaasid olid meeleolu tekitavalt hämaraks toonitud..kes teab-kes teab mõtles kaaren, ilma et eriti tegelikult mõelnud oleks. Kaarna pea oli raske, talle tundus et see on tinaraskeid mõtteid täis, mis pead aina enam ja enam norgu - maapinna poole - meelitas.
Ta mõtles korra, et äkki pea peal seismine teeks olemise kergemaks, kuid samal hetkel tabas teda teadmine, et esiteks ta ei oska pea peal seista ja teiseks kui tal see ka välja tuleks oleks tõsiselt kaheldav, kas ta pärast uuesti ka püsti saaks...jaaa, pea peal seismine tuli jätta teiseks korraks.
Kuigi alles oli talve algus tundis Kaaren kuidas ta igatseb kevadet ja selle kergust, mis sulab meele sisse ja varvastesse ning teeb olemise helgeks, ta igatses, sest tinaraskus ja väljas aina hämarduv ilm mõjusid rusuvalt. Nii ilmatuma hea meelega oleks ta sest rusuvusest üle olnud, üle lennanud, ülevale poole tõusnud, kuid ta tiivad ei kandnud. Tiivad ei kandnud, sest nad olid rikkis, et mitte öelda katki. Kaaren mõtles meelega, et nad on rikkis, mitte katki, sest see andis neile teatava instrumentaalsuse, mis tegi sellest mõttest tiba kergema, kuigi ei vähendanud lennuvõimetust. Kaaren oli juba nutnud selle pärast, nüüd ta vaid ohakas vahel..ta lootus ei olnud kadunud, kuid kusagil sees ta tundis, et on väga vähe tõenäoline, et need tiivad teda enam lendama viivad - nad olid algusest peale valesti ehitatud, suure hoolimise, ent rutu ja silmaklappidega ja nii ei saanudki sellest head nahka tulla...Nojah, mis siis...eks siis tuli harjuda, paljud olid ju harjunud, mõtles Kaaren ja püüdis silme ette manada kõik need pingviinid, jaanalinnud ja emud, keda ta kunagi kusagil näinud oli, ei lennanud neist ju ükski.
Tegelikult ta oligi vist juba harjunud, lihtsalt vahel oleks siiski tahtnud veel tiirutada, ennastunustavalt tinast pead kaotades, lihtsalt selleks, et too kergus meeles püsiks ja peas mõtted raskeks ei settiks...

Tööinimese rõõmud...ehk mida kõike kohta hommikutundidel tööle joostes.
Täna oli üle pika-pika aja maas lumekirme ja tundus, et veniv porine sügis hakkab viimaks üles võtma talve tuure ning kuigi mina tundisn sellest suurt rõõmu, ei vaimustatud see vist sugugi kõiki. Nii kohtasin ma Riia mnt-l ülekäigu raja ääres väikest, nii umbes meetrist poissi, kes kõigi märgatavate tunnuste põhjal oli teel kooli. Poisi silmad olid und täis, käed sügavale taskupõhja surutud ja ninaots tudises. Ninaotsast liikusid tudinad üle keha laiali, muutes väikese poisi külmast värisevaks tobuks, mis mus teatava kaastunde äratas, õnneks ma teadsin, et kool on lähemal kui minu kontor, muidu oleksin talle veel mammilikult sooja tee joomise võimalust hakanud välja pakkuma...

Feenoksi taga aga jalutas pisikene pruun taks, eemalt tundus ta päris üksi seal lonkivat, lähemale minnes aga selgus, et väike pruun koer oli pika ja peenikese jalutusrihma otsas, mida hoidis brünett neiu. Neiu jalutas ees, pilku seljataha pööramata, ja taks vänderdas nagu kelk tast mitu meetri tagapool, kord vasakule kaldudes kord paremale püüeldes. Kogu to liikumine joonistas maapinnale käpajälgede ebakorrapärase sinusoidi, mida läbis keskelt saapajälgede pea et vääramatu sirge.

Kohtumajal oli aga täna üks aken lahti ja aknast kostis kolmveerand üheksa aegu, Liivi tänava majani rõkkavat ja rõõmsat sünnipäeva õnnitluslaulu, vähemasti kolmehäälselt... aknani jõudes oli laul vaikinud, kuid sisse kiigates oli näha nelja keskealist naisterahvast, ühel lill käes ja teistel laiad naeratused jutuvadasel näol.

Toome oli valge vaibaga kaetud ja rahulik, justkui uinunud, mõtlesin ma rahulikku valget nautides, kuid siis jõudsin ma ümber ajaloo muuseumi nurga ja minu vaatevälja täitsid valge asemel väikesed neoonoranžid käkid. Need käkid olid veel julgelt alla meetri ning kahes kolonnis kahe pikema musta kogu vahel. kolonnid olid paindunud ümber Baeri ümbritseva aia ja kogu see kamp paistis kaugelt kui hiiglaslik neoonne sajajalgne, kes end Baeri ümber kerra üritab tõmmata.

Njaa ja selajal, kui ma juba tuttavasse roosasse majja hakaksin sisenama, möödus minust noor ema kasikutega, kaksikud on naljakas vankris, kus üks laps oli asetatud vaatega ema poole ja teine vaatega sõidusuunas.

Segadus...nii Kaarna ümber kui tema peas...vastikult vastakad tunded ja teadmatus...abitu teadmatus, kuidas oleks õige edasi. Kaaren ei pidanud ennast rumalaks ja mis puutub inimestesse ning suhetesse nendega, siis oli ta arvanud juba, et hakkab selgima, õppimise keerulisi teid pidi, hakkab selgima kuidas ja mismoodi asjad toimivad. Kuid praegune olukord oli uus...ning miski ei reetnud, et kuidas edasi tuli olla, käituda, mõtelda....tema sisemini intuitsioongi ei liigatand ühegi läbimõeldud variandi puhul karvavõrdki.....
...Kaaren ohkas, ta tahtis, et oleks olnud üks suur ja tark, üks vana ja kogenud, üks, kes oleks aru saanud ja öelnud kuidas asjad tegelikult on, üks, keda oleks võinud usaldada, üks, kelle juhiste järgi oleks saanud käituda, üks, kes oleks teinud pärast pai ja pistnud põske kommi, ise nukralt naeratades....


...jahh aga oli tema, sisemine vastuolu ning variandid võimalikud koos suutmatusega otsustada ning selle kõige kõrval üks teistest vähe tugevam tahe. Tahe joosta eikuhugi maale, see tahe oli tuttav Kaarnale juba kusagilt põhikooli ajast, see oli hirm valesti otsustamise ees, tahe põgeneda elu enda eest, tahe loobuda hetkeks otsustamisõigusest. Sellesamase tahte kõrval aga tunnetas Kaaren selle võimatust, kitsast vastuvaidlematut võimatust, mis tõi mingi otsuse vastuvõtmise või vähemalt suhtumise loomise vajaduse puust ja punaseks värvituna esiplaanile....

..jahh, aga mille põhjal siis otsustada. Kaaren sai aru et miski oli muutunud, ent asi mida ta ei mõistnud oli see, kas see oli loomulik, kas sellega oleks pidanud leppima või oli see kindel märk, et asjad on halvad ning kiiresti tuli teha resoluutseid käike...Kaaren sai aru, et tema pilt ja need teised pildid ei lähe enam niimoodi kokku nagu varem...mustrid olid muutunud ja sellega oli raske leppida, sest tema oli ikka endine, vähemalt enda sees, ta ei teadnud miuke see väljasseisjale paista võiks, kuid kuna keegi kurtma polnud tulnud, siis ei olnud ka tema silmis vastuolu.... Nojaa, aga mis siis ikkagi? Kaaren oli enda arust püüdnud valmistada rõõmu...kuid tulem oli igal korral kuidagi kipakalt vastupidine... see polnud vähendanud tema tahet valmistada rõõmu, kuid see oli valmistanud tuska, see oli valus olnud, see oli haiget teinud ja see oli lõhkunud usaldust, see oli tõmmanud sisemuse iga järgmise korraga aina rohkem kipra, see oli teinud ta omamoosi kurvaks rosinaks ja ta ei teadnud, mis ta edasi oleks pidanud tegema...
Ennast kaitsma? Kooriku ehitama? siis ei oleks sellel kõigel ju enam mõtet, aga mida siis? Edasi elama ja lootma, et kord tuleb aeg kui tema tegemised toovad jälle rõõmu, kui kaua lootma, kuni süda lööb külmaks rauani ja kaob seegi lootus ära või?
Kaaren oli ammu aru saanud, et ta ei tea õiget vastust, kuid ta teadis, et see muudab ta elu, muudab seda põhimõtteliselt ja seeläbi tundus kulli ja kirja viskamine liiga vastutustundetu, kuid kuidas siis?
Kaarnal oleks olnud vaja märki, mingit jumaliku sekkumise sarnast lootuse või lootusetuse märki....et oleks kergem.....jahh seda Kaaren oleks tahtnud küll, et oleks kergem, kuid kas see oli õigustatud, kas üldse oli kunagi mõeldud, et see peaks olema kergem...või pagan, miks see kõik omal nahal tuli läbi teha....kas poleks kergem olnud kellegi teise elatud elu paremini elada....

Kaaren tundis, et ta mõttelõng upub eksistentsialistlikku halamisse ja see häiris...ta soovis, et keegi oleks talle kunagi sirgema selja ja vähem lootust eluteele kaasa pannud...mitte, et ta elu oleks halb olnud, aga lihtsalt...vahel oleks võinud kergemalt pääseda, tutvuste poolest või nii...kuigi vaadates oma perekonda... siis tundus, et tutvused olid jahenenud juba enne tema tulekut....

Pagenemine põgenemise teel... kui sõnu ei suuda ritta seada, sest aina ja aina paneb mõtlema, kuidas tulemust tõlgenda võidaks, siis läbi lõpmatu tüütuse jäävad kirjutamata kõik need päris ja mänguread, mis aina ja aina peas tiirlevad ja väljapääsu otsivad, osati maha rahunevad, unustuse hõlma vajuvad ja minu sisse elamuste-kogemuste-jagamiste settekihti kasvatavad, jäädes sõnadesse valamata... nad lebavad vaikselt, et vahel tormiga saada mu sees laiali pillutud, ei muud....

Mõni aktuaal-neutraalne sõnavulin siiski....
...kähriku naiseks olemise valu tuli täna eneses äratundmises meelde, või mis nüüd valu, avastus et siiski naine ja veel nii palju...naljakas on, et nii võibki tunda, mingi teatava ehmatuse ja vist ka teatava rõõmutundega...näiteks siis kui oled pagenud kuhugi odavasse kõrvalmaailma, mis oma õpiklikus maneeris paljudele talumatult lihtne võib tunduda, ning tajud, et see ei ole sugugi keeruline see sinna uppumine, oma pärismaailma eest varjule pugedes, et saaks vahel kellelegi teisele kaasa elada ja hea ongi, et on nii lihtne ja odav, sest samasusjooni on nii kergem leida ja ennast aina enam tollesse teise maailma siduda....naiselikkuse avalduse puänt saabub nutuga teose lõpuks, sest kuidas võikski teisiti, tegemist on ikkagi pisararebijaga ja ootamatult on ta kätevahelt otsa lõppenud, sind taas oma pärismaailma sülitades...nüüd jääb vaid kerge värin ja taastumine vanade mõtetega, emotsioon, mis on kõrgele roninud, vajub sihikindlat paari päeva jooksul jälle tavatasemele ning kõik jätkub endistviisi...kuni ehk järgmise rõõmsa naiseliku äratundmiseni...

..ja muidu on kahetsusväärselt kurb, rohkem kui keskmiselt õnnetuks tegev, et tiksujad kasside kombel vett pelgavad, sest nii ei saa neid üldse pärast pesumasina pesutsüklis osalemist käima, isegi kui kõik tähepoisid armastusega prooviksid nad üksipulgi lahti võtta, puhastada ja kreemitada, jäävad nad vaiki...nii juhtus minu omaga ning nüüd on maru kaelas punase rihmaga imeilus tiksuja, täitsa vaiki, ei aita isegi omaniku julgustav nimi seljal....

Mul on nüüd jälle oma töö arvut...palun mitte segamini ajada oma tööarvutiga, sest päris minu pole seegi kord just palju...ainult sõnad, virtuaalsed kirjatükid, mõni pilt ja mõni pala muusikat ka....viimasest mõnest tunnen ma juba mitmendat päeva suurt rõemu, kui muidugi välja arvata need hetked, kus peaks nagu mängima aga midagi ei kosta, sest puuduvad õigused....

...aga see selleks, kuna ikkagi on oma töö ja arvut siis saan ka rääkida sellest, et käisime metsas, käisime piiritaga metsas eesti keeli Koiva, läti keeli Gauuda kiirevoolulise jõe serval...oli meeldiv, sügisene oli ka ja õunu sai nii onu käest kui erinevate puude otsast, rongiga sai sõita, ja rohkelt jala käia, rasked kotid seljas....minul just mitte aga teistel, mehisematel küll olid rasked....ma polegi varem vist nõnnamoodi matkanud, päriselt niimoodi, sügisel igatahes mitte....õhtuti tegime lõket ja siis pugesime telkidesse, mina, tähepoiss ja Tom ühte ja ülejäänud teise, kartsin, et saab hirmsasti külmetada, aga üldse ei saanud...teineteise ligidal oli soe....

Loodus oli selle matka ümber ilus, värviline ja natuke räpane, looduslikult räpane.... pisut sai turnida ka üle puutüvede ja purrete, rohkem sai aga mäest üles trampida, seda juba lõpus, kui Siguldasse olime jõudnud...vot siis, kui koju tagasi jõudsime, oli väsinud, kõik meie...siis tegime kodus tule kaminasse ja sõime järgijäänud pajarooga....maitsev oli...ning siis oligi juba uus nädal....


..Nüüd on juba järgmine uus nädal...aga väljas on ikka veel sügis, hulga märja lehe rikkam kui varem aga endistviisi kaunis....mulle vist meeldib et meil on rohkem kui kaks aastaaega.

Kui ma asjadest eriti hästi aru saaksin või neist eriti hästi arvaksin, siis ma ütleksin nii..aga kuna ma ei saa ega arva siis ei ütle.....

..Karlova sügise tunneb ära peamiselt hommikuti kostvast puuhalgude kastiautost kukkumise klobinast.....

vesi...soolane....iik, laine!.... mõtles Kaaren ja tegi paar meeleheitlikku hüpet tahapoole, et mitte kõiki sulgi märjaks saada....tulutult, nagu selgus mõni hetk hiljem kui suur soolane laine tagasi merre vajus, jättes musta adrust roheka varjundiga linnu rannaliivale veepiirile turtsuma, rapsima ja läkastama......

Iseenesest meeldiv, sest vesi oli soe ja hoopis teistsugune kui kodus, kuid sellegipoolest veidi liiga palju ühe vettpelgava tiivulise kohta....Kaaren keksis veepiirist veel viie meetri jagu kaldasse , samal ajal kriitilise pilguga mäslevat merd jälgides ja hinnates võimalikku riski uuesti märjaks saada....lõpuks jäi ta rahule, siit see hirmus stiihia enam puutuma ei ulata...otsustas ta ja eemaldas veetaimed oma sulgedest, raputas end paaril korral, võdistas tiivanukke ning kükitas lõpuks maha.....

Talle meeldis see undav tuul ja talle meeldis see suur hall vesi, talle meeldisid ka need mustad kaljud, mis suurte tardunud lindude moodi vett trotsisi ja talle meeldis et siin lõhnas teistmoodi....kuidagi soojalt ja soolaselt ja räpselt ja üksikult ning hubaselt ühteaegu....see oli ilus, see oli kuidagi ilus ja puhastav, isegi siis kui järgi jäid soolarandid suleotstesse ja väikesed veetaimed üritasid kõiki sammalhabedeks muuta...see puhtus oli lihtsalt teistsugune.... see oli sees, see oli mittevajaliku kadumine, see oli kauguse loodud ükskõiksus, see oli avar horisont ja silmapiirini ulatuv torm, see oli selline puhas, mida sai tekitada ainult suur tormine meri ja mille kaaren oma paikse eluviisiga sisemaal oli pea et ära unustanud.......

Kaaren tõmbas pea rohkem õlgade vahele ja tippis oma väikeste varvastega liiva sisse jälgi, korrapäraseid korrapäratus järgnevuses...ta polnud ammu saanud niimoodi varbaid liigutada ja jälgi tippida, ta polnud ammu oma varbaid näinudki, nii hästi olid nad aina ja aina mitme-setme rõivatüki ja jalavarju sisse peidet.....tal olid omamoodi väga armsad varbad...ja ta imestas et ta seda varem ei teadnud ega polnud kodus kinganinasid puurides selle peale isegi tulnud....

Nainaa...küll oli naljakas mismoodi varbad võisid meelest minna....Kaaren tundis kuidas ta endaga jälle rohkem tuttavaks sai......ta tundis kuidas too suur ja võimas märg ning puhuv tuul teda aina enam ja enam enda sisse surusid.....kuidas ta keha ja aina vähem laokil oli ja kuidas ankurdati selle kõige külge muidu aina kusagile äravalguda püüdev mõte.....Kaaren tundis kuidas temast sai korraga üks ringitippiv märg soolane tervik, kes passib oma varbaid ja rõõmustab natuke ogaruse poole kalduva kurblikrahuloluga..
..nii polnud elul vigagi, isegi mitte pikemas perspektiivis, arvas ta....kuigi teadis ette ja taha küll mis tuleb ja olnud....
..ei, ei ole vigagi, kui suudab nüüd veel natuke olla hetkes, hiljem aga aega leida ja mitte lasta kaduda teadmisel, et kinganinade sees on armsad varbad....

Mõru maik oli Kaarnal suus, ta sülitas enda ette maha...sellest maik paremaks just liialt ei läinud, kuid Kaaren proovis veel korra, siis võttis ta pakist järgmise suitsu ja läitis selle....ütlus, ükski heategu ei jää karistuseta, oli tema silmis viimaste tundide jooksul saanud hoopis uue tähenduse tema kogemuste omailmas...selle seedimine võttis aega, ning kogu sellest jamast väljatulek.....pfff....Kaaren ei tahtnud sellele veel üldse mõtlemagi hakata, kuigi ega palju tegutsemis alternatiive tegelikult polnud....

Sinisilmne ja rumal, liigne agarus, mis nähtavasti siiski juba ogaruseks oli muutunud....tagantjärgi sai ta aru küll, kus tee jalge all libedaks läks, ent ta ei mõistnud, kuidas ta seda vältida ei olnud osanud, kuidas ta seda enne ei märganud....Ta siiralt tahtis ju head, päriselt, et saaks parem kui varem....ja kogu oma tahtmises ja innukuses ei olnud ta osanud näha suurt pilti, irooniline, kogu oma kuueaastase hariduse juures, polnud ta ikkagi osanud näha osa ja tervikut, puid ja selle taga metsa.....Kaarnal tekkis retooriline küsimus, mida kuradit ta üldse oskas?.....pfff...

...üldiselt sai Kaaren aru küll, et nüüd oli vaja lihtsalt see supp korralikult ja kiiresti ära süüa, ning loota parimat, kuid iseloomust tulenevalt pidi ta enne natuke oma lolluse ja ahastuse meres hulpima...varbaga kivikesi toksima, ja kuhugi tallele mõned õpetussõnad märkima....et ehk läheb siis järgmisel korral õnneks.....hetkel ei olnud ta küll sugugi lootusrikas.....kuid too allaneelamist ootav mõrudus pidi ju midagi ravima......

Vahel on nagu tahaksin midagi muud, mitte seda, mis minule antud......igatsuslikult ronid toolile, millelt püüab pilk paremini kinni silmapiiri ja hetkeks tükib peale arusaamatus - ei teagi enam kuidas üldse on siia kus ollakse jõutud ja miks ometi.....Nina ette ei näe neil silmakissitusmomentidel enam sugugi, tahaks olla iseendast kenam ja kusagil seal, kus need ühed või teised või kolmandad....elusid päris vast ära ei vahetaks, aga oleks lihtsalt oma eluga ka seal, nende seikluste, inimeste, emotsioonide või teab, mille keskel........
...jahh ja siis heidad pilgu tagasi oma valikutele ja tehtud otsustele ja tuleb korra peale haledus ja nukrus ja nending, et ise, ise oled siia end toonud ja kusagil mujal oleks sellise tegevuskäiguga võimatu olla.......
...njahhh ja siis vajub pea longu ning võib juhtuda, et näed jälle oma kõveraid varbaid või värvilisi sokke ja rõõmustad, natuke kibedalt küll, aga siiski.....järgmiseks ronid toolilt maha, sest mis seal ikka igatseda, kui igasugu asju vajab tegemist ja tooli saaks sihtotstarbelisemaltki kasutada....nohh ja siis võid veel korra või paar õhata ohkamisseguselt ning edasi tammuda/sammuda....ja varsti ei pruugigi enam meeles olla, mis see sellise kummalise tundekeerise sütitas.....

Kaaren rapsis tiibadega, tekitades enda ümber tolmupilve ja endast alla poole lühildase saepuru-saju, siis kallutas ta pead, natuke paremale ja vasakule....kael oli kange, juba kes teab mis ajast...ning haigutas laialt, lastes ununeda, et tal pole tegelikult klapp-lõugasid...siis võdistas ta kergelt tiivnukke ja sättis end paremini konutama.....

...Ta teadis küll et tegelikult puudus aeg, konutamiseks ja haigutamiseks ja vangutamiseks ja muuks, ent ta ei lasknud sel teadmisel end häirida....sest kusagilt tilkus sisse miskine eriliselt stoiline rahu, .justkui oleks tal miskised vaid talle kuuluvad lisatunnid tagavaraks olemas....
justkui oleks ta midagi teada saanud, kuid ise veel ei teadnud seda, ainult tundis....võis olla, et tema alateadvus juba teadis, kuid tema veel mitte....

...ta tundis, et midagi immitses, et kusagil laiutasid juba rahuolu, vabanemise ja äratundmise tilgad, et enam polnud kiiret, sest juba oldi päral.....kuid ei midgi täpsemat...kus, kes, miks???....kurat seda teab, või kas temagi.....igaljuhul sai Kaaren aru, et see miski on õige lähedal, aimduseni adutavalt ligidal.....kuid sinna see aru ka lõppes.... kas nüüd tuleks karjuda, ära joosta, vastu minna, paigal püsida, varjuda või vastupidi end väga nähtvaks teha, seda ta ei teadnud....kuid ta leidis et otstarbekas oleks alustada vähem energiat nõudvate variantide läbiproovimistest näiteks tollest vanast vanast kaslaste jahitrikis - õige vaikselt peale passimisest, kuni saak ise pärale jõuab - jaaa, täitsa mõnus.........suu ka veel lahti ja võis silmagi looja lasta......

Teate Teie, ärge hakake üldse rääkima... et tulite mingit meest otsima, kes Teilt paar hetke tagasi sada eeku piistu pani ja nii lihtsalt sattusite, eksisite juhuslikult meie esikusse, taskulamp käes, öösel kell kolm, ma ei usu Teid ja otse voodist tõusnud palja tilliga tähepoiss ka mitte...me kumbki ei usu vaid peame Teid kinni ja kutsume politsei..... ja isegi kui politsei patrull viibib, ikka ei usu me Teie kergelt viinalõhnalist venekeelset loba rohkem, paneme hoopis riided selga ja ootame õues maja taga, niikaua kui tullakse ja Teiega ilma meieta edasi tegeletakse......nii et, ärge üldse hakake rääkima....

Meil on hiired...nahkhiired, elavad maja seina sees lenduri aknapleki all....öösi nagu hetkel lendavad mööda õue ja laperdavad omi suuremõõdulisi väikseid tiibu....ma loodan et ükspäev tulevad siilid ka, Hurda pargist näiteks...

Mingeid kummalisi teid mööda on Tartusse taas jõudnud kevad... see lootustandev rohejuus, kel taskust tõuseb tuuli ja põue peitund päike.....ilus on, kui silmi ja taipu peaks märkamiseks jaguma..

...too kevad tuli teisiti, teisiti kui kõik nood eelmised, oli küll too vemmeldav veri, mis kohiseb kõrvus ning sunnib sügavalt sisse hingama, sest muidu tunned, et lähed lihtsalt pooleks, jahh oli ka see soojus ja ere päike, mis tekitab tahtmise visata murule ja mõelda mitte millestki, ent miskit nagu oleks puudu, puudu on see huilgav-lõugav meeletu plikatirts, kes tahaks joosta-joosta-joosta hingetuks ja veeta tunde veiniga Toomemäel, kes ajab luusima ja kondama ning naeratama kõigile kel argisus näos, sest ta tunneb, et tema teab paremini....see plika on kusagile end ära peitnud ning see teeb olemise natuke raskeks...teeb vist omajagu virilaks ja vahel pahurakski....kui nüüd järgi mõelda siis ma ei mäleta, millal ma teda viimati kohalolevana märkasin...vbl ongi alati olnud vaid igatsus ta pihta ja jabur hirm, et teda enam äkki ei ole, teda ennast aga päriselt mitte kunagi....omajagu jabur lugu...aga vähemalt sajab väljas kevadist lõhnavat vihma....

Täna näppudel kokku lugedes taipasin, et viimase viie ja poole aasta jooksul kolisin ma üleeile juba 10ndat korda....sedakorda olen ehk vähe kauemaks püsima jäämas siia tarkuse armastaja tänavale, siia kus teha on nii palju, et pähe ei kipu mahtuma, ent kus akendesse paistab pärastlõunane päike ja laed on nii meeldivalt kaugel....veel ei ole päris minu...veel ei ole päris kodu, aga tal on selleks saamise võimalust rohkem kui mujal...jahh täna ülejõele sattudes taipasin ma seda ju küll....meelde tuli veel üht teist ja kolmandatki ja võib olla, et sinna oleks äragi uppunud kui ei oleks olnud kõrval printsessilisi lokke ja kindlat kätt, mis päevast kinni hoidis....

Muidu on aga nii et käed külmetavad ja korstnas sajab vihma, ma tean, sest ma kuulen....

Tahaksin hetkel küsida vaid üht, miks mina...ja palun vastused ilma vastuküsimusteta, sest viimane oleks vaid keerutamine...ja hetkel mind üldse ei huvita keerutamised ja välja vabandamised....ma tean et hetkeline positsioon pole just kiita, võiks suisa öelda, et ebamugav on, aga kui ma vastuse saaks siis oleks lahendus käes ning süda rahul ja võiks ehk teema lõpetadagi.....

Tüdimus on ja väsimus on ja suur tahtmine on lüüa käega, saata kogu see krempel kus kurat ja loobuda....enese hingerahu nimel oma väikese kiivalt egoistliku lähenemisega, sest kes see maksab, kui puudub maksejõulisus ja kui olekski võimalus, kas peaks või sõltub see kõik ikkagi kontekstist....ja ma ei leia, et ma oleks siinkohal ülekohtune....sest minu isiklikust vaatevinklist on kõik hoopis teistpidi....ja punase niidina läbib pead tahtmine lüüa käega...lüüa käega puruks, nii et killud lendavad, välja raamidest ja vormist.......

Pagan, ma olen liiga pehme oma elu jaoks!

Käes!... ei mitte märts, see hakkab läbi saama juba ja mitte ka kevad, sest hetkel õue vaadates tundub et sugugi mitte veel käes...aga igatsus selle teise, selle suure ja inimeste rohke linna järele (mida mõned teised asjatundmatud ei suutnud oma niigi lühikesel tripil sugugi nautida......ja mis peaaegu solvavalt mõjus või õigemini sundis tegema korrektuure oma arvamustes ja mitte linna vaid ikka inimeste kohta)..... aga jahh, ma tean küll kus see tuli, see igatsus siis, ta tuli selle foto pealt mille ma leidsin...kus oli peal kodu, sisehoov....nainainai tädil vastas korterist on kindlasti kõik rõduääred jälle lilli täis topitud ja aknad on lahti, kõigil korraga ja mõnel korda mööda...korteritest tungivad õuele lõhnad, praadimise lõhnad, keetmise lõhnad, ülekeemise helid, televisiooni helid, maugumise helid ja haukumise helid ja pildid pildid köökidest ja elutubadest..... ja alumise juurvilja poe tädi teeb aina kaupluse uksel suitsu ja tänavad on räpased ja haisevad...jahh seal peaks olema juba nii soe, et haisevad üsna hästi prrrr....ja varsti võetakse katus pealt simpla siseõuelt ja veinipeeid on ikka veel odavad....nii-nii odavad ja linnapark haiseb muda järele....niikuinii haiseb ta muda järele.....ja tehakse välijookija varsti on palav......oeh tahaksin korra taas minna ja hingata sisse seda õhku....jalutada ja hingata ja eita pilke ja istuda ning võtta mõni õlu või vein ja veelkord vaadata ja hingata....päris rahulikult, sest kiiret ei ole......

Vahel tahaks olla iseendast kenam!

Moosi...jahh kõikide eilsete murelike vestluste, lausete, sõnade lõpetuseks tundub mulle, et nüüd ei jää muud üle, kui osta moosi...ja elu saab magusam.....

Imetabane...et mitte öelda imeväeline, et mitte väita, et imeline...ehk siis lihtsalt muinasjutuline.....nii võiks kokku võtta minu tänase päeva refereeringu rahvaluule žanrite temaatikal....

Muidu on nii, et kuu aega on tagasi kodus oldud ja lõpuks või viimaks või juba hakkab sisse murdma argipäev ja ma ei kirjeldaks seda hetkel kui päikese kiirte sissemurdumist aknasse läbi pilvepragude, millega kaasnevad helgemad toonid külma kodu seintel vaid pigem kui imetabasuse ja/või tagasiolemise tõeluse murenemise väikesteks kaduvuse tükkideks......mille asemel tekib muremaastik kidurate ohkemändidega.....

Ma ei teagi millest see kõik tuleb, aga ma arvan et väsimusest ja sellest, et on ootusärevus ja meeles mõlguvad vaid väga argised mõtted.... need aga omakord tekitavad tüdimust ja hirmu, et kas nüüd ongi käes, kas nüüd ollaksegi ainult argised ja kas nüüd ei olegi enam maagiat ses olemises....ja kas põgenemised ongi nüüd ainult ja ainult eraldi.... ses mõttes, et mis mõttes... et peaks vist vähem mõtlema....

Vahepeal aga otsustasin hingata vaid värsket õhku....sain tädiks taas, varsti lähen vaatan vääksu üle ja kiidan heaks, lapselise ime ikkagi, mis sest, et igapäevaselt nii tavaline tundub vahel.....ja siis rääkisin parema une nimel teekannu taga, rääkisin ja natuke ehtisin ja väheke luiskasin vbl ka...mitte niimoodi, et endal halvem sai, aga lihtsalt ma sain ju aru, olin kogu aeg saanud, kuid ei nõustunud igas aspektis....nüüd võisin ehtida küll, parema une nimel, enesetunde nimel...ma ei ole kade.....enam mitte...

Aga ikkagi, kas ei võiks olla juba kevad, kerge tuul ja päikesepaiste, võib ju olla et isegi mõned nurmenukud, nokudeta nurmenukud ja vähem rõivaid, et ei oleks nii raske minna õue ja vett pidavad jalanõud loikude jaoks, olgu siis kelle pisarad tahes......

Kaaren istus diivanil ja limpsis kõrgest pokaalist vahuveini, seda kohalikku, poolmagusat ja odavat, kui rahakotis juhtub raha olema....oli kalendrilise aasta esimene päev, talvine ja natuke vbl liiga külm kui võinuks, aga Kaaren ei kurtnud, ta ei kannatanud tolle jaheduse all just liialt....ta ei kannatanud parasjagu üldse millegi all eriliselt, isegi pohmelus eelmise päeva vahuveinist ja Vana Tallinnast ei vaevanud teda...vaid lõi meeldivalt eilase olemise, laisklevate, kergelt nostalgiliste ja muigavate tahkudega....ja Kaaren nautis seda...ta kuulas plekise kõlaga lemmiklaule ja mõtles...sedakorda sellele, mis juba möödas oli, ent mida polnud varem mahti läbimõelda....ta sirvis vanu märkmeid ja kirjaridu et kokkupakkida olulisem möödunud aastast ja see pakk siis riiulisse surada, teiste omasuguste sekka, oma elu elama......

Mida rohkem Kaaren luges ja mõtles seda enam muutus möödunu päeva nägu milles ta oli.....laisk, meeleline, irvitavalt muigav, rahulik, väga omasoodu kulgev, endale olemise hetki hammustav ja kuidagi natuke juhuslikult ja sihipäraselt võidukas ning tänuväärselt rõõmus. Kaaren ei suutnud meenutada, millal viimati oli aastapakk nii rõõmus ja lootusrikas...ta proovis küll statistika mõttes meeldetuletuseks heita pilgu teiste aastapakkide poole riiulisse, kuid seal olid nood eelmised aastad täiesti kummastavalt ühte kasvanud, enam polnud peaaegu võimalik pakkimispaberi värvegi eraldada rääkimata sellest, et oleks olnud võimalik neid ükshaaval taas avada ja kaugele või lähedale ulatuvaid järeldusi teha....tekkinud kängar oli riiduteta riiuli vallutanud ning paistis täiesti eneseküllane ja häirivalt iseseisev olevat...ja parem vast oligi...Kaaren ei vaevanud statistikaga rohkem oma pead...ta sukeldus tagasi möödunud aastasse ja pakimeisterdamisse. Hoolega nagu mosaiiki tehes lisas ta sinna mõtteid ja meeleolukilde, küll palavikust, suvekasukatest, tähepoisi sõnadest, ühistest tegemistest, Maleva nädalatest, vikerkaartest ja saunaskäikudest ning inimestest neist paarist uuest ja koormatäiest vanadest.

Lõpuks sai pakk valmis, Kaaren tõmbas viimistluseks veel jõupaberi ümber, sidus hoolikalt marukaru abiga jõulust jäänud punase paelaga kinni ja tegi lipsu peale.....seejärel vaatas ta tunnustavalt pakki ning paigutas selle, kerge kahetsuse värinaga hinges, riiulisse....Riiul neelas paki stoilise rahuga.

Sellega siis taas ühel pool, ohkas Kaaren ja täitis kergendatult klaasi ja keeras diivanile kerra.
Nüüd tarvitses vaid uue paki materjali ootama jääda, mõtles ta. "Et oleks meeldiv," sosistas ta marukarule ja lonksas järgmise sõõmu veini.

toks-toks-toks.....no kurat, mõtles Kaaren, ent ei loobunud veel......
....toks-toks-toks-toks-toks..
...toks-toks-toks...
...toks-toks-toks-toks-toks-toks-toks-toks-toks...
....toks-TOKS....
...sittagi raisk, vandus Kaaren viimaks ja andis valutavalt alla......
Kogu teravus oli kadunud.....nokk oli peas pehmeks läinud ja teri ei saanud kätte....
.....mis seal ikka, tuli putru edasi lürpida.....