Tööinimese rõõmud...ehk mida kõike kohta hommikutundidel tööle joostes.
Täna oli üle pika-pika aja maas lumekirme ja tundus, et veniv porine sügis hakkab viimaks üles võtma talve tuure ning kuigi mina tundisn sellest suurt rõõmu, ei vaimustatud see vist sugugi kõiki. Nii kohtasin ma Riia mnt-l ülekäigu raja ääres väikest, nii umbes meetrist poissi, kes kõigi märgatavate tunnuste põhjal oli teel kooli. Poisi silmad olid und täis, käed sügavale taskupõhja surutud ja ninaots tudises. Ninaotsast liikusid tudinad üle keha laiali, muutes väikese poisi külmast värisevaks tobuks, mis mus teatava kaastunde äratas, õnneks ma teadsin, et kool on lähemal kui minu kontor, muidu oleksin talle veel mammilikult sooja tee joomise võimalust hakanud välja pakkuma...

Feenoksi taga aga jalutas pisikene pruun taks, eemalt tundus ta päris üksi seal lonkivat, lähemale minnes aga selgus, et väike pruun koer oli pika ja peenikese jalutusrihma otsas, mida hoidis brünett neiu. Neiu jalutas ees, pilku seljataha pööramata, ja taks vänderdas nagu kelk tast mitu meetri tagapool, kord vasakule kaldudes kord paremale püüeldes. Kogu to liikumine joonistas maapinnale käpajälgede ebakorrapärase sinusoidi, mida läbis keskelt saapajälgede pea et vääramatu sirge.

Kohtumajal oli aga täna üks aken lahti ja aknast kostis kolmveerand üheksa aegu, Liivi tänava majani rõkkavat ja rõõmsat sünnipäeva õnnitluslaulu, vähemasti kolmehäälselt... aknani jõudes oli laul vaikinud, kuid sisse kiigates oli näha nelja keskealist naisterahvast, ühel lill käes ja teistel laiad naeratused jutuvadasel näol.

Toome oli valge vaibaga kaetud ja rahulik, justkui uinunud, mõtlesin ma rahulikku valget nautides, kuid siis jõudsin ma ümber ajaloo muuseumi nurga ja minu vaatevälja täitsid valge asemel väikesed neoonoranžid käkid. Need käkid olid veel julgelt alla meetri ning kahes kolonnis kahe pikema musta kogu vahel. kolonnid olid paindunud ümber Baeri ümbritseva aia ja kogu see kamp paistis kaugelt kui hiiglaslik neoonne sajajalgne, kes end Baeri ümber kerra üritab tõmmata.

Njaa ja selajal, kui ma juba tuttavasse roosasse majja hakaksin sisenama, möödus minust noor ema kasikutega, kaksikud on naljakas vankris, kus üks laps oli asetatud vaatega ema poole ja teine vaatega sõidusuunas.

Segadus...nii Kaarna ümber kui tema peas...vastikult vastakad tunded ja teadmatus...abitu teadmatus, kuidas oleks õige edasi. Kaaren ei pidanud ennast rumalaks ja mis puutub inimestesse ning suhetesse nendega, siis oli ta arvanud juba, et hakkab selgima, õppimise keerulisi teid pidi, hakkab selgima kuidas ja mismoodi asjad toimivad. Kuid praegune olukord oli uus...ning miski ei reetnud, et kuidas edasi tuli olla, käituda, mõtelda....tema sisemini intuitsioongi ei liigatand ühegi läbimõeldud variandi puhul karvavõrdki.....
...Kaaren ohkas, ta tahtis, et oleks olnud üks suur ja tark, üks vana ja kogenud, üks, kes oleks aru saanud ja öelnud kuidas asjad tegelikult on, üks, keda oleks võinud usaldada, üks, kelle juhiste järgi oleks saanud käituda, üks, kes oleks teinud pärast pai ja pistnud põske kommi, ise nukralt naeratades....


...jahh aga oli tema, sisemine vastuolu ning variandid võimalikud koos suutmatusega otsustada ning selle kõige kõrval üks teistest vähe tugevam tahe. Tahe joosta eikuhugi maale, see tahe oli tuttav Kaarnale juba kusagilt põhikooli ajast, see oli hirm valesti otsustamise ees, tahe põgeneda elu enda eest, tahe loobuda hetkeks otsustamisõigusest. Sellesamase tahte kõrval aga tunnetas Kaaren selle võimatust, kitsast vastuvaidlematut võimatust, mis tõi mingi otsuse vastuvõtmise või vähemalt suhtumise loomise vajaduse puust ja punaseks värvituna esiplaanile....

..jahh, aga mille põhjal siis otsustada. Kaaren sai aru et miski oli muutunud, ent asi mida ta ei mõistnud oli see, kas see oli loomulik, kas sellega oleks pidanud leppima või oli see kindel märk, et asjad on halvad ning kiiresti tuli teha resoluutseid käike...Kaaren sai aru, et tema pilt ja need teised pildid ei lähe enam niimoodi kokku nagu varem...mustrid olid muutunud ja sellega oli raske leppida, sest tema oli ikka endine, vähemalt enda sees, ta ei teadnud miuke see väljasseisjale paista võiks, kuid kuna keegi kurtma polnud tulnud, siis ei olnud ka tema silmis vastuolu.... Nojaa, aga mis siis ikkagi? Kaaren oli enda arust püüdnud valmistada rõõmu...kuid tulem oli igal korral kuidagi kipakalt vastupidine... see polnud vähendanud tema tahet valmistada rõõmu, kuid see oli valmistanud tuska, see oli valus olnud, see oli haiget teinud ja see oli lõhkunud usaldust, see oli tõmmanud sisemuse iga järgmise korraga aina rohkem kipra, see oli teinud ta omamoosi kurvaks rosinaks ja ta ei teadnud, mis ta edasi oleks pidanud tegema...
Ennast kaitsma? Kooriku ehitama? siis ei oleks sellel kõigel ju enam mõtet, aga mida siis? Edasi elama ja lootma, et kord tuleb aeg kui tema tegemised toovad jälle rõõmu, kui kaua lootma, kuni süda lööb külmaks rauani ja kaob seegi lootus ära või?
Kaaren oli ammu aru saanud, et ta ei tea õiget vastust, kuid ta teadis, et see muudab ta elu, muudab seda põhimõtteliselt ja seeläbi tundus kulli ja kirja viskamine liiga vastutustundetu, kuid kuidas siis?
Kaarnal oleks olnud vaja märki, mingit jumaliku sekkumise sarnast lootuse või lootusetuse märki....et oleks kergem.....jahh seda Kaaren oleks tahtnud küll, et oleks kergem, kuid kas see oli õigustatud, kas üldse oli kunagi mõeldud, et see peaks olema kergem...või pagan, miks see kõik omal nahal tuli läbi teha....kas poleks kergem olnud kellegi teise elatud elu paremini elada....

Kaaren tundis, et ta mõttelõng upub eksistentsialistlikku halamisse ja see häiris...ta soovis, et keegi oleks talle kunagi sirgema selja ja vähem lootust eluteele kaasa pannud...mitte, et ta elu oleks halb olnud, aga lihtsalt...vahel oleks võinud kergemalt pääseda, tutvuste poolest või nii...kuigi vaadates oma perekonda... siis tundus, et tutvused olid jahenenud juba enne tema tulekut....

Pagenemine põgenemise teel... kui sõnu ei suuda ritta seada, sest aina ja aina paneb mõtlema, kuidas tulemust tõlgenda võidaks, siis läbi lõpmatu tüütuse jäävad kirjutamata kõik need päris ja mänguread, mis aina ja aina peas tiirlevad ja väljapääsu otsivad, osati maha rahunevad, unustuse hõlma vajuvad ja minu sisse elamuste-kogemuste-jagamiste settekihti kasvatavad, jäädes sõnadesse valamata... nad lebavad vaikselt, et vahel tormiga saada mu sees laiali pillutud, ei muud....

Mõni aktuaal-neutraalne sõnavulin siiski....
...kähriku naiseks olemise valu tuli täna eneses äratundmises meelde, või mis nüüd valu, avastus et siiski naine ja veel nii palju...naljakas on, et nii võibki tunda, mingi teatava ehmatuse ja vist ka teatava rõõmutundega...näiteks siis kui oled pagenud kuhugi odavasse kõrvalmaailma, mis oma õpiklikus maneeris paljudele talumatult lihtne võib tunduda, ning tajud, et see ei ole sugugi keeruline see sinna uppumine, oma pärismaailma eest varjule pugedes, et saaks vahel kellelegi teisele kaasa elada ja hea ongi, et on nii lihtne ja odav, sest samasusjooni on nii kergem leida ja ennast aina enam tollesse teise maailma siduda....naiselikkuse avalduse puänt saabub nutuga teose lõpuks, sest kuidas võikski teisiti, tegemist on ikkagi pisararebijaga ja ootamatult on ta kätevahelt otsa lõppenud, sind taas oma pärismaailma sülitades...nüüd jääb vaid kerge värin ja taastumine vanade mõtetega, emotsioon, mis on kõrgele roninud, vajub sihikindlat paari päeva jooksul jälle tavatasemele ning kõik jätkub endistviisi...kuni ehk järgmise rõõmsa naiseliku äratundmiseni...

..ja muidu on kahetsusväärselt kurb, rohkem kui keskmiselt õnnetuks tegev, et tiksujad kasside kombel vett pelgavad, sest nii ei saa neid üldse pärast pesumasina pesutsüklis osalemist käima, isegi kui kõik tähepoisid armastusega prooviksid nad üksipulgi lahti võtta, puhastada ja kreemitada, jäävad nad vaiki...nii juhtus minu omaga ning nüüd on maru kaelas punase rihmaga imeilus tiksuja, täitsa vaiki, ei aita isegi omaniku julgustav nimi seljal....

Mul on nüüd jälle oma töö arvut...palun mitte segamini ajada oma tööarvutiga, sest päris minu pole seegi kord just palju...ainult sõnad, virtuaalsed kirjatükid, mõni pilt ja mõni pala muusikat ka....viimasest mõnest tunnen ma juba mitmendat päeva suurt rõemu, kui muidugi välja arvata need hetked, kus peaks nagu mängima aga midagi ei kosta, sest puuduvad õigused....

...aga see selleks, kuna ikkagi on oma töö ja arvut siis saan ka rääkida sellest, et käisime metsas, käisime piiritaga metsas eesti keeli Koiva, läti keeli Gauuda kiirevoolulise jõe serval...oli meeldiv, sügisene oli ka ja õunu sai nii onu käest kui erinevate puude otsast, rongiga sai sõita, ja rohkelt jala käia, rasked kotid seljas....minul just mitte aga teistel, mehisematel küll olid rasked....ma polegi varem vist nõnnamoodi matkanud, päriselt niimoodi, sügisel igatahes mitte....õhtuti tegime lõket ja siis pugesime telkidesse, mina, tähepoiss ja Tom ühte ja ülejäänud teise, kartsin, et saab hirmsasti külmetada, aga üldse ei saanud...teineteise ligidal oli soe....

Loodus oli selle matka ümber ilus, värviline ja natuke räpane, looduslikult räpane.... pisut sai turnida ka üle puutüvede ja purrete, rohkem sai aga mäest üles trampida, seda juba lõpus, kui Siguldasse olime jõudnud...vot siis, kui koju tagasi jõudsime, oli väsinud, kõik meie...siis tegime kodus tule kaminasse ja sõime järgijäänud pajarooga....maitsev oli...ning siis oligi juba uus nädal....


..Nüüd on juba järgmine uus nädal...aga väljas on ikka veel sügis, hulga märja lehe rikkam kui varem aga endistviisi kaunis....mulle vist meeldib et meil on rohkem kui kaks aastaaega.

Kui ma asjadest eriti hästi aru saaksin või neist eriti hästi arvaksin, siis ma ütleksin nii..aga kuna ma ei saa ega arva siis ei ütle.....

..Karlova sügise tunneb ära peamiselt hommikuti kostvast puuhalgude kastiautost kukkumise klobinast.....

vesi...soolane....iik, laine!.... mõtles Kaaren ja tegi paar meeleheitlikku hüpet tahapoole, et mitte kõiki sulgi märjaks saada....tulutult, nagu selgus mõni hetk hiljem kui suur soolane laine tagasi merre vajus, jättes musta adrust roheka varjundiga linnu rannaliivale veepiirile turtsuma, rapsima ja läkastama......

Iseenesest meeldiv, sest vesi oli soe ja hoopis teistsugune kui kodus, kuid sellegipoolest veidi liiga palju ühe vettpelgava tiivulise kohta....Kaaren keksis veepiirist veel viie meetri jagu kaldasse , samal ajal kriitilise pilguga mäslevat merd jälgides ja hinnates võimalikku riski uuesti märjaks saada....lõpuks jäi ta rahule, siit see hirmus stiihia enam puutuma ei ulata...otsustas ta ja eemaldas veetaimed oma sulgedest, raputas end paaril korral, võdistas tiivanukke ning kükitas lõpuks maha.....

Talle meeldis see undav tuul ja talle meeldis see suur hall vesi, talle meeldisid ka need mustad kaljud, mis suurte tardunud lindude moodi vett trotsisi ja talle meeldis et siin lõhnas teistmoodi....kuidagi soojalt ja soolaselt ja räpselt ja üksikult ning hubaselt ühteaegu....see oli ilus, see oli kuidagi ilus ja puhastav, isegi siis kui järgi jäid soolarandid suleotstesse ja väikesed veetaimed üritasid kõiki sammalhabedeks muuta...see puhtus oli lihtsalt teistsugune.... see oli sees, see oli mittevajaliku kadumine, see oli kauguse loodud ükskõiksus, see oli avar horisont ja silmapiirini ulatuv torm, see oli selline puhas, mida sai tekitada ainult suur tormine meri ja mille kaaren oma paikse eluviisiga sisemaal oli pea et ära unustanud.......

Kaaren tõmbas pea rohkem õlgade vahele ja tippis oma väikeste varvastega liiva sisse jälgi, korrapäraseid korrapäratus järgnevuses...ta polnud ammu saanud niimoodi varbaid liigutada ja jälgi tippida, ta polnud ammu oma varbaid näinudki, nii hästi olid nad aina ja aina mitme-setme rõivatüki ja jalavarju sisse peidet.....tal olid omamoodi väga armsad varbad...ja ta imestas et ta seda varem ei teadnud ega polnud kodus kinganinasid puurides selle peale isegi tulnud....

Nainaa...küll oli naljakas mismoodi varbad võisid meelest minna....Kaaren tundis kuidas ta endaga jälle rohkem tuttavaks sai......ta tundis kuidas too suur ja võimas märg ning puhuv tuul teda aina enam ja enam enda sisse surusid.....kuidas ta keha ja aina vähem laokil oli ja kuidas ankurdati selle kõige külge muidu aina kusagile äravalguda püüdev mõte.....Kaaren tundis kuidas temast sai korraga üks ringitippiv märg soolane tervik, kes passib oma varbaid ja rõõmustab natuke ogaruse poole kalduva kurblikrahuloluga..
..nii polnud elul vigagi, isegi mitte pikemas perspektiivis, arvas ta....kuigi teadis ette ja taha küll mis tuleb ja olnud....
..ei, ei ole vigagi, kui suudab nüüd veel natuke olla hetkes, hiljem aga aega leida ja mitte lasta kaduda teadmisel, et kinganinade sees on armsad varbad....

Mõru maik oli Kaarnal suus, ta sülitas enda ette maha...sellest maik paremaks just liialt ei läinud, kuid Kaaren proovis veel korra, siis võttis ta pakist järgmise suitsu ja läitis selle....ütlus, ükski heategu ei jää karistuseta, oli tema silmis viimaste tundide jooksul saanud hoopis uue tähenduse tema kogemuste omailmas...selle seedimine võttis aega, ning kogu sellest jamast väljatulek.....pfff....Kaaren ei tahtnud sellele veel üldse mõtlemagi hakata, kuigi ega palju tegutsemis alternatiive tegelikult polnud....

Sinisilmne ja rumal, liigne agarus, mis nähtavasti siiski juba ogaruseks oli muutunud....tagantjärgi sai ta aru küll, kus tee jalge all libedaks läks, ent ta ei mõistnud, kuidas ta seda vältida ei olnud osanud, kuidas ta seda enne ei märganud....Ta siiralt tahtis ju head, päriselt, et saaks parem kui varem....ja kogu oma tahtmises ja innukuses ei olnud ta osanud näha suurt pilti, irooniline, kogu oma kuueaastase hariduse juures, polnud ta ikkagi osanud näha osa ja tervikut, puid ja selle taga metsa.....Kaarnal tekkis retooriline küsimus, mida kuradit ta üldse oskas?.....pfff...

...üldiselt sai Kaaren aru küll, et nüüd oli vaja lihtsalt see supp korralikult ja kiiresti ära süüa, ning loota parimat, kuid iseloomust tulenevalt pidi ta enne natuke oma lolluse ja ahastuse meres hulpima...varbaga kivikesi toksima, ja kuhugi tallele mõned õpetussõnad märkima....et ehk läheb siis järgmisel korral õnneks.....hetkel ei olnud ta küll sugugi lootusrikas.....kuid too allaneelamist ootav mõrudus pidi ju midagi ravima......

Vahel on nagu tahaksin midagi muud, mitte seda, mis minule antud......igatsuslikult ronid toolile, millelt püüab pilk paremini kinni silmapiiri ja hetkeks tükib peale arusaamatus - ei teagi enam kuidas üldse on siia kus ollakse jõutud ja miks ometi.....Nina ette ei näe neil silmakissitusmomentidel enam sugugi, tahaks olla iseendast kenam ja kusagil seal, kus need ühed või teised või kolmandad....elusid päris vast ära ei vahetaks, aga oleks lihtsalt oma eluga ka seal, nende seikluste, inimeste, emotsioonide või teab, mille keskel........
...jahh ja siis heidad pilgu tagasi oma valikutele ja tehtud otsustele ja tuleb korra peale haledus ja nukrus ja nending, et ise, ise oled siia end toonud ja kusagil mujal oleks sellise tegevuskäiguga võimatu olla.......
...njahhh ja siis vajub pea longu ning võib juhtuda, et näed jälle oma kõveraid varbaid või värvilisi sokke ja rõõmustad, natuke kibedalt küll, aga siiski.....järgmiseks ronid toolilt maha, sest mis seal ikka igatseda, kui igasugu asju vajab tegemist ja tooli saaks sihtotstarbelisemaltki kasutada....nohh ja siis võid veel korra või paar õhata ohkamisseguselt ning edasi tammuda/sammuda....ja varsti ei pruugigi enam meeles olla, mis see sellise kummalise tundekeerise sütitas.....

Kaaren rapsis tiibadega, tekitades enda ümber tolmupilve ja endast alla poole lühildase saepuru-saju, siis kallutas ta pead, natuke paremale ja vasakule....kael oli kange, juba kes teab mis ajast...ning haigutas laialt, lastes ununeda, et tal pole tegelikult klapp-lõugasid...siis võdistas ta kergelt tiivnukke ja sättis end paremini konutama.....

...Ta teadis küll et tegelikult puudus aeg, konutamiseks ja haigutamiseks ja vangutamiseks ja muuks, ent ta ei lasknud sel teadmisel end häirida....sest kusagilt tilkus sisse miskine eriliselt stoiline rahu, .justkui oleks tal miskised vaid talle kuuluvad lisatunnid tagavaraks olemas....
justkui oleks ta midagi teada saanud, kuid ise veel ei teadnud seda, ainult tundis....võis olla, et tema alateadvus juba teadis, kuid tema veel mitte....

...ta tundis, et midagi immitses, et kusagil laiutasid juba rahuolu, vabanemise ja äratundmise tilgad, et enam polnud kiiret, sest juba oldi päral.....kuid ei midgi täpsemat...kus, kes, miks???....kurat seda teab, või kas temagi.....igaljuhul sai Kaaren aru, et see miski on õige lähedal, aimduseni adutavalt ligidal.....kuid sinna see aru ka lõppes.... kas nüüd tuleks karjuda, ära joosta, vastu minna, paigal püsida, varjuda või vastupidi end väga nähtvaks teha, seda ta ei teadnud....kuid ta leidis et otstarbekas oleks alustada vähem energiat nõudvate variantide läbiproovimistest näiteks tollest vanast vanast kaslaste jahitrikis - õige vaikselt peale passimisest, kuni saak ise pärale jõuab - jaaa, täitsa mõnus.........suu ka veel lahti ja võis silmagi looja lasta......

Teate Teie, ärge hakake üldse rääkima... et tulite mingit meest otsima, kes Teilt paar hetke tagasi sada eeku piistu pani ja nii lihtsalt sattusite, eksisite juhuslikult meie esikusse, taskulamp käes, öösel kell kolm, ma ei usu Teid ja otse voodist tõusnud palja tilliga tähepoiss ka mitte...me kumbki ei usu vaid peame Teid kinni ja kutsume politsei..... ja isegi kui politsei patrull viibib, ikka ei usu me Teie kergelt viinalõhnalist venekeelset loba rohkem, paneme hoopis riided selga ja ootame õues maja taga, niikaua kui tullakse ja Teiega ilma meieta edasi tegeletakse......nii et, ärge üldse hakake rääkima....

Meil on hiired...nahkhiired, elavad maja seina sees lenduri aknapleki all....öösi nagu hetkel lendavad mööda õue ja laperdavad omi suuremõõdulisi väikseid tiibu....ma loodan et ükspäev tulevad siilid ka, Hurda pargist näiteks...

Mingeid kummalisi teid mööda on Tartusse taas jõudnud kevad... see lootustandev rohejuus, kel taskust tõuseb tuuli ja põue peitund päike.....ilus on, kui silmi ja taipu peaks märkamiseks jaguma..

...too kevad tuli teisiti, teisiti kui kõik nood eelmised, oli küll too vemmeldav veri, mis kohiseb kõrvus ning sunnib sügavalt sisse hingama, sest muidu tunned, et lähed lihtsalt pooleks, jahh oli ka see soojus ja ere päike, mis tekitab tahtmise visata murule ja mõelda mitte millestki, ent miskit nagu oleks puudu, puudu on see huilgav-lõugav meeletu plikatirts, kes tahaks joosta-joosta-joosta hingetuks ja veeta tunde veiniga Toomemäel, kes ajab luusima ja kondama ning naeratama kõigile kel argisus näos, sest ta tunneb, et tema teab paremini....see plika on kusagile end ära peitnud ning see teeb olemise natuke raskeks...teeb vist omajagu virilaks ja vahel pahurakski....kui nüüd järgi mõelda siis ma ei mäleta, millal ma teda viimati kohalolevana märkasin...vbl ongi alati olnud vaid igatsus ta pihta ja jabur hirm, et teda enam äkki ei ole, teda ennast aga päriselt mitte kunagi....omajagu jabur lugu...aga vähemalt sajab väljas kevadist lõhnavat vihma....

Täna näppudel kokku lugedes taipasin, et viimase viie ja poole aasta jooksul kolisin ma üleeile juba 10ndat korda....sedakorda olen ehk vähe kauemaks püsima jäämas siia tarkuse armastaja tänavale, siia kus teha on nii palju, et pähe ei kipu mahtuma, ent kus akendesse paistab pärastlõunane päike ja laed on nii meeldivalt kaugel....veel ei ole päris minu...veel ei ole päris kodu, aga tal on selleks saamise võimalust rohkem kui mujal...jahh täna ülejõele sattudes taipasin ma seda ju küll....meelde tuli veel üht teist ja kolmandatki ja võib olla, et sinna oleks äragi uppunud kui ei oleks olnud kõrval printsessilisi lokke ja kindlat kätt, mis päevast kinni hoidis....

Muidu on aga nii et käed külmetavad ja korstnas sajab vihma, ma tean, sest ma kuulen....

Tahaksin hetkel küsida vaid üht, miks mina...ja palun vastused ilma vastuküsimusteta, sest viimane oleks vaid keerutamine...ja hetkel mind üldse ei huvita keerutamised ja välja vabandamised....ma tean et hetkeline positsioon pole just kiita, võiks suisa öelda, et ebamugav on, aga kui ma vastuse saaks siis oleks lahendus käes ning süda rahul ja võiks ehk teema lõpetadagi.....

Tüdimus on ja väsimus on ja suur tahtmine on lüüa käega, saata kogu see krempel kus kurat ja loobuda....enese hingerahu nimel oma väikese kiivalt egoistliku lähenemisega, sest kes see maksab, kui puudub maksejõulisus ja kui olekski võimalus, kas peaks või sõltub see kõik ikkagi kontekstist....ja ma ei leia, et ma oleks siinkohal ülekohtune....sest minu isiklikust vaatevinklist on kõik hoopis teistpidi....ja punase niidina läbib pead tahtmine lüüa käega...lüüa käega puruks, nii et killud lendavad, välja raamidest ja vormist.......

Pagan, ma olen liiga pehme oma elu jaoks!

Käes!... ei mitte märts, see hakkab läbi saama juba ja mitte ka kevad, sest hetkel õue vaadates tundub et sugugi mitte veel käes...aga igatsus selle teise, selle suure ja inimeste rohke linna järele (mida mõned teised asjatundmatud ei suutnud oma niigi lühikesel tripil sugugi nautida......ja mis peaaegu solvavalt mõjus või õigemini sundis tegema korrektuure oma arvamustes ja mitte linna vaid ikka inimeste kohta)..... aga jahh, ma tean küll kus see tuli, see igatsus siis, ta tuli selle foto pealt mille ma leidsin...kus oli peal kodu, sisehoov....nainainai tädil vastas korterist on kindlasti kõik rõduääred jälle lilli täis topitud ja aknad on lahti, kõigil korraga ja mõnel korda mööda...korteritest tungivad õuele lõhnad, praadimise lõhnad, keetmise lõhnad, ülekeemise helid, televisiooni helid, maugumise helid ja haukumise helid ja pildid pildid köökidest ja elutubadest..... ja alumise juurvilja poe tädi teeb aina kaupluse uksel suitsu ja tänavad on räpased ja haisevad...jahh seal peaks olema juba nii soe, et haisevad üsna hästi prrrr....ja varsti võetakse katus pealt simpla siseõuelt ja veinipeeid on ikka veel odavad....nii-nii odavad ja linnapark haiseb muda järele....niikuinii haiseb ta muda järele.....ja tehakse välijookija varsti on palav......oeh tahaksin korra taas minna ja hingata sisse seda õhku....jalutada ja hingata ja eita pilke ja istuda ning võtta mõni õlu või vein ja veelkord vaadata ja hingata....päris rahulikult, sest kiiret ei ole......

Vahel tahaks olla iseendast kenam!

Moosi...jahh kõikide eilsete murelike vestluste, lausete, sõnade lõpetuseks tundub mulle, et nüüd ei jää muud üle, kui osta moosi...ja elu saab magusam.....

Imetabane...et mitte öelda imeväeline, et mitte väita, et imeline...ehk siis lihtsalt muinasjutuline.....nii võiks kokku võtta minu tänase päeva refereeringu rahvaluule žanrite temaatikal....

Muidu on nii, et kuu aega on tagasi kodus oldud ja lõpuks või viimaks või juba hakkab sisse murdma argipäev ja ma ei kirjeldaks seda hetkel kui päikese kiirte sissemurdumist aknasse läbi pilvepragude, millega kaasnevad helgemad toonid külma kodu seintel vaid pigem kui imetabasuse ja/või tagasiolemise tõeluse murenemise väikesteks kaduvuse tükkideks......mille asemel tekib muremaastik kidurate ohkemändidega.....

Ma ei teagi millest see kõik tuleb, aga ma arvan et väsimusest ja sellest, et on ootusärevus ja meeles mõlguvad vaid väga argised mõtted.... need aga omakord tekitavad tüdimust ja hirmu, et kas nüüd ongi käes, kas nüüd ollaksegi ainult argised ja kas nüüd ei olegi enam maagiat ses olemises....ja kas põgenemised ongi nüüd ainult ja ainult eraldi.... ses mõttes, et mis mõttes... et peaks vist vähem mõtlema....

Vahepeal aga otsustasin hingata vaid värsket õhku....sain tädiks taas, varsti lähen vaatan vääksu üle ja kiidan heaks, lapselise ime ikkagi, mis sest, et igapäevaselt nii tavaline tundub vahel.....ja siis rääkisin parema une nimel teekannu taga, rääkisin ja natuke ehtisin ja väheke luiskasin vbl ka...mitte niimoodi, et endal halvem sai, aga lihtsalt ma sain ju aru, olin kogu aeg saanud, kuid ei nõustunud igas aspektis....nüüd võisin ehtida küll, parema une nimel, enesetunde nimel...ma ei ole kade.....enam mitte...

Aga ikkagi, kas ei võiks olla juba kevad, kerge tuul ja päikesepaiste, võib ju olla et isegi mõned nurmenukud, nokudeta nurmenukud ja vähem rõivaid, et ei oleks nii raske minna õue ja vett pidavad jalanõud loikude jaoks, olgu siis kelle pisarad tahes......

Kaaren istus diivanil ja limpsis kõrgest pokaalist vahuveini, seda kohalikku, poolmagusat ja odavat, kui rahakotis juhtub raha olema....oli kalendrilise aasta esimene päev, talvine ja natuke vbl liiga külm kui võinuks, aga Kaaren ei kurtnud, ta ei kannatanud tolle jaheduse all just liialt....ta ei kannatanud parasjagu üldse millegi all eriliselt, isegi pohmelus eelmise päeva vahuveinist ja Vana Tallinnast ei vaevanud teda...vaid lõi meeldivalt eilase olemise, laisklevate, kergelt nostalgiliste ja muigavate tahkudega....ja Kaaren nautis seda...ta kuulas plekise kõlaga lemmiklaule ja mõtles...sedakorda sellele, mis juba möödas oli, ent mida polnud varem mahti läbimõelda....ta sirvis vanu märkmeid ja kirjaridu et kokkupakkida olulisem möödunud aastast ja see pakk siis riiulisse surada, teiste omasuguste sekka, oma elu elama......

Mida rohkem Kaaren luges ja mõtles seda enam muutus möödunu päeva nägu milles ta oli.....laisk, meeleline, irvitavalt muigav, rahulik, väga omasoodu kulgev, endale olemise hetki hammustav ja kuidagi natuke juhuslikult ja sihipäraselt võidukas ning tänuväärselt rõõmus. Kaaren ei suutnud meenutada, millal viimati oli aastapakk nii rõõmus ja lootusrikas...ta proovis küll statistika mõttes meeldetuletuseks heita pilgu teiste aastapakkide poole riiulisse, kuid seal olid nood eelmised aastad täiesti kummastavalt ühte kasvanud, enam polnud peaaegu võimalik pakkimispaberi värvegi eraldada rääkimata sellest, et oleks olnud võimalik neid ükshaaval taas avada ja kaugele või lähedale ulatuvaid järeldusi teha....tekkinud kängar oli riiduteta riiuli vallutanud ning paistis täiesti eneseküllane ja häirivalt iseseisev olevat...ja parem vast oligi...Kaaren ei vaevanud statistikaga rohkem oma pead...ta sukeldus tagasi möödunud aastasse ja pakimeisterdamisse. Hoolega nagu mosaiiki tehes lisas ta sinna mõtteid ja meeleolukilde, küll palavikust, suvekasukatest, tähepoisi sõnadest, ühistest tegemistest, Maleva nädalatest, vikerkaartest ja saunaskäikudest ning inimestest neist paarist uuest ja koormatäiest vanadest.

Lõpuks sai pakk valmis, Kaaren tõmbas viimistluseks veel jõupaberi ümber, sidus hoolikalt marukaru abiga jõulust jäänud punase paelaga kinni ja tegi lipsu peale.....seejärel vaatas ta tunnustavalt pakki ning paigutas selle, kerge kahetsuse värinaga hinges, riiulisse....Riiul neelas paki stoilise rahuga.

Sellega siis taas ühel pool, ohkas Kaaren ja täitis kergendatult klaasi ja keeras diivanile kerra.
Nüüd tarvitses vaid uue paki materjali ootama jääda, mõtles ta. "Et oleks meeldiv," sosistas ta marukarule ja lonksas järgmise sõõmu veini.

toks-toks-toks.....no kurat, mõtles Kaaren, ent ei loobunud veel......
....toks-toks-toks-toks-toks..
...toks-toks-toks...
...toks-toks-toks-toks-toks-toks-toks-toks-toks...
....toks-TOKS....
...sittagi raisk, vandus Kaaren viimaks ja andis valutavalt alla......
Kogu teravus oli kadunud.....nokk oli peas pehmeks läinud ja teri ei saanud kätte....
.....mis seal ikka, tuli putru edasi lürpida.....

...Viimasel ajal olen ma palju taas mõelnud, aega on liiga palju käes olnud ja nii on saanud seda sihtotstarbetult äramõtlemisse panustada....siiski vist mitte ainult mõtlemisse, rohkem võib olla isegi meenutamisse, meenutamisse ja mõtlemisse.....ning imestamisse

Kui aus olla, siis ega mu meenutused väga kaugele ei ulatu, põgusalt keskkoolini mitte kaugemasse olnusse...aga ei saa kurta, et oleks vähe mida meenutada, pigem vastupidi, pilt kisub õige pea virr-varriliselt kirjuks ja ei loe nüansse välja või kipub kätte sassi minema...
...kogu too teismelise eas igatsetud elu....ma poleks kunagi midagi sellist oodanud, arvanud, unistanud....nii suur hulk tundeid, nii suur hulk tundeelamuslikke variatsioone.....kurbusest, rõõmust, piinlikkusest ja muust.....nii palju elu ühe inimese jaoks....

Naljakas on iseendaga niimoodi riidu minna, et ühes kehas raske olla, naljakas on, kui raske on tegelikult olla enesekindel, aga samas kui kerge on olla enesekeskne, kuidas mingitel momentidel tuleb pohhui peale, kuidas mõnel hetkel on vaja põdeda nii, et ninast veri väljas, kuidas on elus asju mille puhul pole valetamine mingisugune probleem, kuigi ausus on alati eesmärk olnud, kuidas võib leiduda situatsioone, kus hea olemine ei ole variant, kuidas mõnikord tigedus ei taha sisse ära mahtuda ja kõvaketas tuleb peatada voolu välja lülitamisega, kuidas inimene võib olla niimoodi katki, et hing ongi vaid väikeste üksikute tükkide kuhil.......

Ja need inimesed, need kes tulevad su ellu, kui lihtne on nende külge klammerduda, kuidas nad võivad oma uudsusega meeletult huvitavad tunduda, kuidas nad võivad su hinge minna sellega, et nad ei hooli sust sugugi, kui valel hetkel võid sa kohtuda õigete inimestega, kui õigel hetkel sa võid kohtuda õigete inimestega, kuidas vahel tundub, et selles kõiges peab olema mingisugune seatus....kuidas mõnel hetkel tundub inimeste seatus su elus ülekohtune ja ebaõiglane.....
....kuidas on neid, kes jäävad, vaatamata kõigele, kuidas on neid, kes tulevad ja lähevad kergelt, kuid jätavad maha kordumatud hetked, kui palju on lihtsaid sattumuslikkusi, millest saavad elutähtad tandemid....

Ja kui palju, kui palju võib tähendada füüsiline lähedus, kui palju võib leida lohutust teisest inimesest, kui palju on hetki, kus ei ole muud kui mugavus või muud kui põhjendatult põhjendamata hirm üksinda oleku ees, hirm üksikuks jäämise ees....
Kui hästi võivad ühes paadis istuvad võõrad teineteisest läbi näha, kui palju on ühes paadis istuvaid tuttavaid, sõprugi, kes teineteisenigi ei näe, rääkimata läbinägemisest....

Ma poleks teismelise eas kunagi arvanud, et nii palju ruumi antakse inimeseks kasvamiseks, et lagi ei paista kätte....
Oma naiivsuses ei oleks ma suutnud ettegi kujutada, et on nii palju erinevaid variatsioone tunnetest, mida tunda...ja et tundmine võib olla koormav või vajada leppimist....

Ma poleks kunagi arvanud, et enda lihtne elu võib tagantjärgigi imestama panna, et meenutades võib ühtaegu enda üle muiata, piinlikkust tunda ja tahta mitte unustada......ja kuidas sõnakõlks "ma ei kahetse mitte midagi" peidab enda taga alati kompromissidega kokkulepet.......

Ma ikkagi tihedasti tahaks, et oleks päriselt pärisolemas päris inglid....sellised üdini head ja arukad ja ilusad ja avitavad....sellised, ilma jumalata haldjainglid, kes teavad teed sinna vikerkaare otsa, kust võib lohutusekski kasvõi vaid tuua täitunud unistuste udemeid, sinilinnu või pruuni põrnika lootust toova....kes annavad silmi väikeste asjade märkamiseks ja rõõmustamiseks...kes koputavad õlale ja ütlevad, et vabandage, aga te lähete täiesti vales suunas......keda kõiki võiks kutsuda klaarikateks, sest neid ei ole võimalik varjutada......

Ma nii väga vahel tahaksgi jääda uskuma, et ongi olemas hea headus ning head tegijad....päris pärises

Kaaren tundis ennast räbalasti või suisa räbalana aga ega seal vist suurt erinevust polegi, üks sitt kõik, leidis ta end voodis kerra keerates.... 

...kuidagi tõrges oli olla, täpselt polnud aru saada, et mis valesti oli, ent miski siiski pigem painas kui paitas....vist oli vares valu, harakas haiguse ja must lind muud mured saanud....

Aga "muud mured" on ju see kõige viletsam kompott.....oleks tahtnud lihtsalt valjusti ja valusalt ropendada aga ei saanud, kuuljaid oli, küsimused oleks aga liiast olnud...nagu ikka juhtudel kui isegi veel ei adu päriselt, et miks.....või kui saad aru kusagil oma linnuaju tagasagaras, ent ei suuda artikuleerida.....lihtsalt väga väsitav on siis seletema hakata, et surub, sisse mässitud tunne on, et oled nagu omadega puntras ja ei oska harutama hakata, et väsinud on, et kahtlused on, et kõhklused on, et hirm on ja et kui päris üdini aus olla siis ikkagi päris täpselt ei tea.....et....

Ja omajagu hästi teadis Kaaren, mis talle selle peale öeldaks, ta teadis isegi enda arust seda, mis sellest omas peas mõeldaks, mida tuntaks....ent kogu sellest teadmisest poleks hetkel karvavõrdki kasu olnud, või vähemalt nii tundus.....

Kaaren avas silmad ning passis trotslikult enda ees laiuvat seinalappi, ta sai aru küll, et ta oli loorberitele puhkama jäänud, et juba ammu oleks pidanud tõusma, mitte end aina ja aina uuesti premeerima ja edasi kiitma...jahh juba ammu oli aeg...aeg oli ammu küps....ent tema ei teinud tegemagi, heal meelel oleks ta lihtsalt tahtnud silmad kinni pigistaa ning öelda, et ei ole, sest ei näe.....aga ei tulnud välja....kusagil enda musta kesta sees teadis ta liigagi hästi asjade seisu, seal sees polnud mingisuguseid pehmemaid asjaolusid, seal oli ta nii nagu ta päriselt oli, ilma igasuguste ilustavate trilleriteta. Ta oleks juba ammu pidanud asja kallale asuma, enda tagumiku närtsinud loorberitelt püsti ajama ning pihta hakkama või vähemalt seisukoha võtma....aga miski tema sees hoidis teda tagasi, see miski oli teadmine, et kaotused ei meeldi, et loobumine on omapeajagu võimatu....

....pfff ehk siis kes enda elu ikka keeruliseks ajab kui mitte isekas ise.....

Njaa, kuid ka see teadmine ei aidanud tegelikult ennast vähem räbalalt tunda, otse vastupidi....Kaaren trampis mõttes jalgu.... see ei viinud kuhugi, ent oli sama otstarbekas kui kõik muu, mis pähe tuli, siis sulges ta silmad. 

Ta oli liiga väsinud et mõelda, rääkimata välja mõtlemisest, kaine mõistus magas juba ammu.......või vähemalt nii Kaaren endale lambaid lugedes kordas.......kas ta ka ise uskus, see oli endalegi teadmata....muud mured ei jätnud teadmiseks ruumi vist....

Mina olengi pervert....kole mõelda küll, aga maha salata kah kuidagi enam ei anna.
Olen blogipervert, kes käib ja kiibitseb, neelab ahnelt teiste inimeste sõnu, teiste inimeste elusid....päevagi ei lähe mööda kui ma taas leian end nendelt samadelt lehekülgedelt lootuses, et antakse taas mõni pala, mõni tükike, väike lausekenegi, mida siis järada... kui ei anta lahkun pettunult virtuaalne saba jalgade vahel hädiselt ja otsin uusi ohvreid, sõõme värsket tuttav-võõrast elust.....

Enim meeldivad mulle inimeste blogid, keda ma natuke tean, vahel vähe rohkemgi tuttav olen, kuid kellega mingit pidevamat ja sügavamat tundmist pole antud.....nii hea on mõelda siis, et ahh vot, ahh nii nad siis mõtlevad, et nii siis elavad, et niisiis..vatsiis...poleks arvanudki.....või näed mis uued tuuled....või et vot selline siis on noorem generatsioon.....sedasi siis kasvatakse ja nõnda mõlgutatakse.

Kõrges hinnas on ka kallimate persoonide märked, just nende, kellega muidu räägid harva või kes on kusagil kaugemal ära.....nende siseilma oled võibolla pilke heitnud küll, kuid kuna nad eemal on, või kiirest elavad või kuna ise eemal oled, kuid otsest sidet luua keerulisem, siis on hea kui on vähemalt võimalus nende väikeste käpakestega klahvidele toksitud ridasid lugeda ja kursis olla, kas on hea või halb, kas on miskit huvitavat juhtunud või kummastavat nähtud või muud......

Võõraste inimeste blogirullid mind ei tõmba, pole nagu millegagi seostada, pole nagu huvi, mis ma ikka....kui ilukirjandust tahan, siis loen mõnd head raamatut.....Aga need tuttavate ja kallite blogi.....need teevad ihu imelikuks, need lahutavad igavlevat meelt, need annavad ainest järele mõelda või vahel varrukasse kihistada....nii hea, nii hea, nii hea.....

Eeehm...ei teagi, mida üle nii pika aja võiks või peaks ütlema, kogu minu senise vaikuse saab kokku võtta vast tolle lihtsa ja ammutuntud looga...

Elas kord linnuke, linnuke nagu linnuke ikka, lendas ja laulis, laulis ja lendas...ühel heal päeval lendas tema lauldes kõrgel-kõrgel kuni kogemata liiga kaugele sattus ja ära külmus. Külmununa kukkus ta maapinnale, kenale aasale. Aasal sõi parasjagu lehmakari, nende seas Mustu, eriti tore ja suursugune lehmjas elajas....täitsa märkama tegmata sittus Mustu külmunud linnukesele peale suure lehmakoogi, ise rahulikult ristikut edasi mäludes...linnuke aga sai lehmakoogi all sooja, sulas üloes ja hakkas suurest rõõmust laulma....aasal sattus oma jalutuskäigul olema ka naabri kõuts, kes linnkuese laulu kuulis... mahlakat suutäit aimates, kaevas ta linnkuese ũles ja pistis pintsli...

Lool olevat kolm moraalset tahku:
Alati ei ole sulle peale sittuja sinu vaenlane
Alati ei ole sinu väljakaevaja sinu sõber
Ei tasu laulda, kui on hea ja soe olla!

Just selle viimasega põhjendaks siinkohal oma tasast olekut ja ikaldust....

Aga muidu on nii, et praegune aktuaalne koht on Budapest. Ning niikaua kuni on aktuaalne leiab kilde minu olekutest ja äraolekutest järgnevast: buddhaspests.blogspot.com ...

Seal elavad Brunella ja Edgar.....minu ja tähepoisi nahas või vastupidi....

Lubama ei hakka ka, et siinne päris soiku jääb, sest kes seda eestlaslikku laulukirge ikka lõputuseni taltsutada suudab.....

Kaaren istus pingile, 10 minutit veel bussi tulekuni...pole ullu, õhtu oli kaunis... ta vaatas enda ümber, bussipeatuses oli pühapäevaselt vähe inimesi...need kes olid, olid suvised, puhkajalikud....ilus, ei muud....mõtles ta ja heitis pilgu teisele poole laia vöödilist sõiduteed... sealses peatuses istus üks armunud noorpaar, poiss oli toonud tüdrukule lille ning nüüd nad ootasid, teine-teise ümbert kinni hoides, et sõita koju, peitu pilkude eest.

Miski väike ja terav kihvatas Kaarna hinge, ta pööras pea kõrgele kirikutornile.... Mälestustest voolas lagedale teadmine, et ta oli siin bussipeatuses omal ajal tihti toda kirikutorni vahtinud, tuttav oli ta, kokku ikka õige mitu tundi oli ta siin seda torni passinud, võib ju olla, et suisa päevi, sest tollest bussipeatusest sai kojuviiva masina peale mitu aastat....Rohkem aega oli ta veetnud vbl vaid tolle suure punase kooli juures asuvas bussipeatuses...ning selles kodulähedases rohelises...jaa, nendes oli ta võib olla tõesti rohkem seisnud...kuid too kirkuvaatega paik oli kindlalt kolmandal kohal.....

....Kaarna tuju oli natuke naljakas või ausamalt väljendades oli Kaaren kuidagi naljakalt tujutu...teab mis see nüüd oli, kas pikk rongalend pealinna, mis väsitas, või rummist tekkinud melanhoolia või ikka too vana ootamine, mis tujutuks tegi, kuid naljakas oli küll....sest tujutuses oli hulganisti kõhedust ja midagi helget samas ka...ärev näriv kõhedus konkureeris sissepugenud naiivse helgusega....maailm tundus valulikult kena taas...tundus, et elus on imeilusaid hetki ja väga meeldivaid inimesi, kes aitasid elada ning kauneid paiku, kus on lohutust...ning samas kogu selles toreduses oli olla kuidagi hirmus kõhe....kuidagi külm ja kohatu...jahh just kohatu...

...Tolle äratundmise saateks vurises kohale buss, vaatele enda sisse tõmmati kiiresti kardin ette...Kaaren ei tahtnud rohkem vaadata....tuli astuda bussile!

Meie simunase söögisaali aken on kui üks väärt televiisor....tavaliselt saab sealt väga tõetruud ilmateadet kaeda, kuid vahel on eetris ka muud saated..ükspäev näiteks, näidati jalgpalli, kogu meie rühm sealhulgas rühmajuhid jälgisid mängu kulgu õhinaga...nagu ikka mängis kaks võiskonda, kohalikud noormehed särkidega ja kohalikud särkideta noormehed...muidugi mõista olin mina naiseliku nõrkusega viimaste poolt...kuna mäng aga pikale venis ja võit nägemata, kuigi mänguilu oli palju :)

Eile sai lõunasöögi juurde vaadata loodussaadet - toonekurg jahil....põnev oli... kuid lõppes ootamatult rästiku tabamisega ja toonekure lahkumisega ekraanilt tiibade laperdades...

Kui sporti, ilmateadet või loodusaateid kavas pole on söögisaali televiisori ekraanil imekaunid loodusvaated rapsipõllu, tumeda kuusemetsa viiru ja erivärviliste taevalappidega...sulnis, ei muud...

eeeehm....eeeehm...et siis tuligi ära too kaua oodatud kiri...et ollakse nõus, et lähen, annavad rahagi...nüüd ei oskagi nagu enam selle peale midagi kostagi....vist tuleb minna....eeehm....

vatsiis....

Need uned...need on vahel ikka absoluutselt ülehinnatud....sest tegelikult ei ole üldse naljakas näha väga vastikut suure draamaga lahkuminekut ja sõda unes äärmiselt tõetruude ja asjakohaste märkustega, ning siis leida järgmisel hetkel ennast Väike-Maarja ja Rakke vahelisest koolimajast äratuskella kinni löömas....sellisel hetkel ei saa enam üldse aru, mis on päriselt ja mis on uni...
...natukese aja pärast, kui noored viledega tuppa vajuvad ja võimlema kupatavad on muidugi asi juba hulga klaarim, kuid too liiga tõetruu draama ja sellest tekkinud kahtlused, kihklused, kõhklused lammutavad päeva...noh ja lõpuks saab sõnum saadetud, sest helistada pole ju võimalik, rääkimata kohtumisest...ning siis algab lõputa näiv ootamine.....vastuvõttev telefon lülitatakse sisse eiteamillal...üsna kiiresti hakkab juba muidugi ka enda rumaluse pärast piinlik, kuid sees ju närib.....lõpuks kunagi pärast orienteerumisi ja korraldamisi ja punktide lugemisi ja muud möllu on telefoniekraanil väike ümbrik...rumal muresõnum jõudsid juba tundide eest kohale ja vastuski on ammu tulnud...natuke murelik, natuke pahane, natuke kauge ja kontekstist välja rebitud, natuke hea ja hooliv....hakkab keeruline, tahaks selgitada.....üldse niiiiiii seda ju ei mõeldud...lihtsalt tooo uni....too uni oli nii paha ja tõetruu ja kedagi ei olnud, kes selle ära kallistaks.....pfff....saadetud saab uus sõnum, et lepitada, või saada kinnitust ning algab uus õhtutundide ootus....kibeleva olekuga rinda pistes....

Teate, aga mulle meeldib see põhjamaa suve värk........et taevas püsib hele läbi öö ja on niiiii piirituseni ulatuv.... kõrguse kargus, udu ja muu....jahh meeldib küll, hulga enam kui too lõunas pähe kukkuv tuhande tähega kott...ei noh see on ka tore, kuid mitte kogu aeg... sugugi mitte kogu aeg...sugugi mitte terve suve...jaaa...praegu meeldib see paari tähene heledus...

...aga kui sellest käimasolevast valevast eksiilist metsas rääkida, siis kokku võib selle võtta poeetiliselt et:...ja kohviubadest me teeme teed....nagu laulis eile margus, aga muidu hakkab esimene nädal mööda saama, natuke keeruline on, ei ole veel päris taipama hakanud ja natuke kohatu on ka...kahe vana olija kõrval 25 noort kantseldada pole teab mis pidu...aga üldjoontes ma end päris maha ei kannaks....veel vähemalt mitte...

...jahh ja täna lõi tähepoisi igatsus viimaks palgiga jalad alt, mis pole muidugi liialt ootamatu, kuid ega see asja väga kergemaks tee...samas olen olnud muidu tubli niiii mitu päeva juba, et viimane aeg vahepeal igatsuse mõrumagususes supelda..
..njaa...naljakas on see olemine...ma olen siiani imerahulik olnud, mingi kindlusenatukese ja teatava rõõmuga, selline tunne on hea...naljakalt armunud...

...hmmmm, aga nüüd ma tunnen et kisub imalaks ära, ma parem lähen kaen, kes täna ping-pongis kellele ära teeb...või astun välja tsipakeseks ja vaatan veel seda taevast....jaa...ja homme sõidan korra Rakkesse...just, nii ma teengi, samal ajal muidugi mõeldes...teadagi....miu....

Ei möödu kuudki, kui ma juba....

....või siiski vbl kuu ikkagi möödus, sessiga maadeldes ja lõpuks läbi haiguse alla jäädes, vaheda väitsaga pilvi läbi lõigates ja ikkagi vihmase jaanipäevaga leppides, mõeldes, et nüüd tuleb võtta viimast ja ikkagi tundes, et on puudus ja igatsus jääb kraapima hinge, püüuga puhata meeletult kuni noortega eksiili siirdumisse, kuid lõpuks ikkagi kahetunnise ööune ja 18 tunnise pika päeva järel laagrisse jõudes...

...ehk siis ei miskit uut, omamoodi....plaanid, plaanid, plaanid ja siis see nende teostumatuse rõõm....

Njahh..mis edasi saab ei oska praegu arvata, ei oska ennast kuidagi veel suhestada, aga üks on kindel ees saavad olema põnevad ja kindlasti proovile panevad kolm nädalat...ennustan, et vett ja vilet saab olema... aga mis seal ikka, mis ei tapa, teeb vigaseks.....või kuidagi teisiti.....pfff...ma rohkem kuradeid seinale ei maali....lähen vaatan parem mis toimub või üritan hoopis puhata ehk undki näha.....

Ja ongi käes....minu viimane tööpäev siinses kastis....

Tähepoiss küsis, et kas kurb ei ole natuke ära tulla ja ma olin sunnitud nentima, et ei ole...mul on sellest kohast ja sellest tööst niisuur tüdimus peal, et ei ole sugugi kahju....

Nüüseks olen ma reisikonsultandi tööd teinud 1 aasta ja 8 kuud, see on minu isiklik järjest-töötamise rekord, palju õnne mulle...
Mis ma oskan öelda, täiskohaga võib seda tööd teha, poole kohaga ei ole mõtet...telefoni otsas oli pingelisem, aga ka huvitavam, kastis on igavam kuid kontakt kliendiga on vahetum......
...kuid suures plaanis, pole see päris see töö, mida ma teha tahaksin....ma ei ole nii inimeste inimene ja mulle ei paku huvi kellelegi puhkusepakette soojale maale pähe määrida, ma ei suuda seda tõsiselt võtta.....ei huvita noh......
Tore selle töö juures on olnud toredad kolleegid...pole ammu sellistes kogustes endast nii erinevaid inimesi kohanud, kõik minust teistmoodi, kuid äärmiselt toredad inimesed...ma olen tänulik, et ma nendega koos olen tööd saanud rabada.....neid jääb võib olla hingki pisut igatsema....

Muidu aga on meel eilsete tundemöllude taustal tagasihoidlikult rõõmsameelne, tiritamm ei kasva, kuid mul on siiski siiralt hea meel, et ma siin suvel istuma ei pea ja ühtegi laevapiletit enam müüma ei pea, võin hoopis rahulikult oma kooliasjadega tegeleda ja lastega metsas möllata ja suve nautida...niipalju kui selleks mahti jääb....eks vaatab, mis sügisel saab, kuidas ja kuhu ja miks...vaatab ja näeb....

...Kunagi tuleb kindlasti jälle ka tööle minna....
...kuid sellele ma veel ei mõtle....
...las väike peake tegeleb vahepeal muuga ka....

Tahaks teha elule pai!

Kogu tänane päev on möödunud kuidagi üle noatera...algusest pea et otsani välja..töölejõudmisest lõppedes haldjatantsu pärale jõudmisega, minu virtuaalsesse postkasti......kõik on läinud lõpuks üle ootuste hästi vist, kuid toda minekut on saatnud tugev pinge ja ohutunne, et kõik kisub eriliselt halvasti......ja see on omajagu tüütult kurnav....

Koju jõudes valdas mind juba igaljuhul soov end täisulatuses kandadest juukse, peast eemale jääva, otsani veini uputada...selleks otstarbeks sai muretsetud ka poolteist liitrit veinijooki, hoolimata sealjuures vähimatki pangaarvest... praeguseks hetkeks on saavutatud olek, kus on juba natuke tuim olla.....

Tegelikult tahtsin ma jagada, hirmsal kombel, tahtsin jagada, ent sel hetkel kui selleks sobiv hetk tundus avalduvat....ei olnud enam kellegagi seda teha....mitte vähemalt nii nagu ma oskasin tol hetkel ette kujutada.....ja hetkega jõudis kohale meeletu üksinduse hurmav-hirmutav tundmuslik taju.......vastasin antule eemaletõukava trotslikkusega.....
...meid ei ole olemas, on vaid üksikolelus, põkkumistega....on vaid mina ja seal ümber olev mull...ning loota, et keegi jaksab tunda pidevat huvi, mis toimub mullis või sinus, on liig....sest see on hirmus väsitav ja tähendab sinu oma mulli võtmist vast....ning too pole sugugi võimalik koguaeg, eriti siis kui endas ja oma mullis niigi tundub tegemist olevat, ilma sinutagi.....

Tegelikult ma ei tea, kust on pärit minu ideaal, et saab jagada, et kusagil saab jagada alati.... sest leidub too, kes jaksab tunda huvi, alati.... ja ei lepi sugugi pääseteedega, mis pagemiseks viisakusest ikka jäetakse....
Jahh, ega ma olen äärmusteni isekas ka, mulle tundus, et teiselt poolt ei tahetud sugugi jagada...taheti sulgeda välja...ja olla....ning las olla, olgu.....lihtsalt...aga võib ju olla, et ma tegeliku sootuks mõistmata jätsin....

Ma kusagil sisimas mõistan, et tegelikult ei saa keegi, kunagi kellestki teisest päriselt aru...ma suudan aksepteerida noid paratamatusest paratamatult tekkivaid kohaseid üksinduse tunde hetki, mis ajuti suisa vägisi vägagi nauditavad olla saavad ja vabaduse annavad....
....aga kusagil sisemas on mus naiivne soovitäis ootus, et päriselt, päris ideaalvariandis on võimalik tajumuslik hingeline lähedus ja on võimalik see, et teise hingel väga ei trambita, vaid vaid vahel astutakse kergelt varbale....et natuke vähemalt üritatakse tajuda....et, et, et....ma õigupoolst ei tea, mis see on, mis siia otsa käib....



Veiniost selleks, et tuimestada on täna oma eesmärgi saavutanud.... murele kohta ei antud....on ainult kerged värelused ja nõrgad tuiked kahtluste manuses....ja see on hea, sest nad jäävad küll meelde, kuid hetkel ei tekita katkestusi siduvates läbistuvates liigutustes...panevad vaid mõtlema nii kaua kui silm lõpuks plõksakaga kinni vajub....

Nädalavahetusel pidas minu püha perekond sünnipäevi, sünnipäevi oli kogunenud selleks hetkeks juba kolm, mis kõik pidamata olid jäänud...noh aus olles tegelikult suisa neli aga too viimane oli juba nii paksu unustusehõlma alla vajunud, et meenutuseks sai vaid välja juuritud üks ilusas karbis Jameson, ei muud.... Olemine algas juba varahommikul kui tallinlased kõigi oma kodinatega Taaralinna maabusid ja all korrusel talgute raames tolmutama kukkusid...mina magasin sellel ajal veel küll õndsalt, kuid kuulda sai sellest õhtuni välja.

Kui me Tähepoisiga trepil pahaaimamatult keskpäevast hommikukohvi jõime, tabas minu püha fahmiil, vähendatud kooseisus küll, meid ootamatult selja tagant... paar kohmetut tutvustust ja juba ma olingi kaasatud ürituse ettevalmistuskomitee köögitoimkonda, Tähepoisi suutsime mõneks tunniks siiski säästa ja eksiili saata.......

Pärastlõunal, kui salatid hakitud ja esimesed veinid joodud ning viimane ostlemistiir linnapeal tehtud, hakkas pihta vali grillimine ja pidutsemine tagaaias, ei läinud palju vaja, kui välja said toodud lauluraamatud ja suur katkine pasun...melu jagus, valju laulujoru ja mõne emotsionaalsemagi noodiga tunniks kolmeks vast, siis hakkas vanematel külm ja pool seltskonda puges tuppa peitu, nooremad ja uljamad jäid lihamaialt edasi grillima, sest tuli pajas soojendas õllega päris hästi...

...pärast naabrivalve tõhususe tõestust, paari kiirema jooksusammuga noormeestele, ja elevusega naiste seas, tuli peoperemehel mõte sauna teha... hea mõte oli....saun oli suitsusees grillimisele ilusaks lõpuks...miks pärast sauna, veel ikkagi sellele Jamesonile tuli päkad silma ajad, seda ma ei tea....
...seda kuidas me punkrisse jõudsime, ma veel mäletan, hilisemast tegevistikust on mul kah paar ähmasemat mälupilti, kuid seda, mis tingimustel lõpuks magama jäädi, ma enam küll ei mäleta.....

Hommik oli pehmelt öeldes sinine.... ülestõusmine oli sunnitud ja käis vastu igale mõistuserakule peas....kuid sai siiski suuremate vahejuhtumiteta teostatud, ning eesmärgiks seatud püha perekonna Tallinna poole ärasaatmine toimus tõrgeteta...
Pärastisest tegusast päevast ajalugu vaikib...kleepusime Tähepoisiga minu suure voodi linade vahele. Õhtul küll korra tõusime, kuid ainult selleks, et näljast tigedat ihu vähe kosutada ja massu rongile saata, siis vajusime tagasi....järgmise keskpäevani....

Täna aga olen ma ulakas tujus...tahaks teha, tahaks teha igasugu lollusi ja rumalusi ning huilata pärast laginal.....aga ei saa, ei saa, sest ma olen jälle siin pagana hiinapiina kastis...vastas kellamüüja tibi valges pusas........õnneks, ei ole enam palju kannatada..... ja siis...ja siis ma ütlen, siis saab lollusi kamalutega....

Kaaren tundis, et ta on eksinud....ära eksinud....või lihtsalt eksinud, see vist ei olnudki oluline...detailide täpsus sellises pahameeles oli liigne luksus......Kaaren oli kuri, ta oli niiii kuri, et tahtis mõistuse võtta, kuigi polnud vist midagi enam võtta, ning kurb ja abitu sellest kõigest kokku....Ta oleks tahtnud enesest lihtsalt lahti saada, väikesteks tükkideks rebida ja ära visata....Ta ei tulnud toime, ta ei osanud elada...persse, ta polnud kunagi osanud elada.....kuid tavaliselt ei puudutanud see suuremal määral kellegi teise perset......aga nüüd, oli tekkinud olukord, ilus olukord, manuses võimalus olla õnnelik.... aga ka seda ei osanud Kaaren kasutada..... ja seekord oli võimalus, et keegi teine saab samuti haiget....

Kaaren vihkas ennast sel hetkel aga ta vihkas elu veel rohkem....mille kuradi pärast, olid temale kõik asjad ilma kasutusjuhendita serveeritud....ja nii keerulistes pakendites... ta ei osanud niimoodi ju neid kasutada, ta ei osanud olla, ta ei osanud elada, ta ei osanud olla õnnelik ja mitte teha teistele haiget....ta pea oli täis suuri ja ilusaid mõtteid, kuid need ei läinud selle maailmaga kokku, keegi oli ta valesse kohta saatnud, keegi oli teinud rumalat nalja ja Kaarnal oli endast ning neist, kes tema ümber olid pillutud, hale....

Ta oli valmis andma loobumisvõidu...ärge andke mulle õnne sellistes keerulistes pakendites.....ma ei oska neid avada, ma lõhun nad ära ja teised mu kõrval saavad samuti haiget...sisistas ta läbi pisarate...

...ta tundis kuidas afektiseisund hakkas kergelt järele andma.....ta vappus üle keha ja vajus ulgudes voodile.....kurbuse, viha, haleduse, abituse, uhkuse ja armastuse segune tundelaine voolas tast üle....

....Kaarnal oli häbi....ta oli liiga uhke iseenda käitumise jaoks, see tegi haiget......

Kaaren oleks tahtnud sündida aega, kus ta oleks osanud elada, oleks osanud olla õnnelik...või üldse mitte sündida või anda loobumisvõidu, viimast ei suutnud ta teha, sest armastas ennast selleks liiga palju, lootis liiga palju......ta teadis, et see kõik on idiootne...ta teadis, et see kõik on mõistusevastane, arutu ja iga palve oleks juba liiga palju palutud....kuid kusagil tagasagaras oli lootus, see näotu lootus, mis hoidis elu.....äkki siiski...kord keegi annab andeks....

Motivatsioonitus...tabas äkki painav teadmine mu pead....
...jahh just, täielik motiveeringu puuduolek, millel on tavaks elu irooniamaiguliselt põnevaks teha, sest teatav põletav agoonia tahtmatust vegeteerimisest on ju ometi puhas arooniaplekiline põnevus....
...ma tean küll, mida selle kohta eriti targutajalikult öelda võiks - prioriteetide paigutuslikud äpardused ja kevad...
...kuulen suisa kellegi eriti mainitsevat häält oma peas - Sul on ju prioriteedid paigast ära. Mõtle natuke/hoolega järgi!

Hähh...aga ma ei ole nõus, mitte karvavõrdki, mu prioriteedi on täiesti paiklikud, nad on lihtsalt natuke teisel kohal, kui olukord võib olla mõneti nõuaks....või vähemalt on kusagil msikine terve mõistuse kripeldus, tulevikuaimdus ja kohusetunne segatuna kohukese tundega. Kokku annab see kõik teatava äreva sunduse teadmiseks, et vbl peaks tegema tööd ja olema asjalik, et peaks ja võib ju olla, et suisa lausa peabki pühendama vähe rohkem ennast õppimisele....

...jahh jahh jahh... olen teoorias nõus, aga praktikas, siin kastis, nüüd ja praegu puudub igasugune tahe teha seda pagana tüütut tööd....
...õppida veel võiks, kindlasti mitte siin kastis, kui leiaks natukene pikema aja ja ruumi, milles võimalus sukelduda natuke sügavamale entusiastlikku huvvi, millest sünniks keskendumine. Aga hetkel kirjeldatud ruumilist aega pole või kui on siis vaid hetketi ainult jao poolest killuke, mis tapab oma piiratusega kogu entusiasmi ja tekitab haiglasliku paratamatusega kokkujooksmis- ja allajäämistunnet, mis ei motiveeri, kohe absoluutselt mitte....ta pagendab vaid....

Hähh...ja virisengi...aga ainult praegu ja siin.....sest seal, seal olen ma armunud...ning on ilus...seal on teistsugused mõtted, seal on tahtmine ja motivatsioon olla, seal on hea...ma varsti lähengi siit ära, see lohutab...aga seniajani...seniajani virisen....sest kuidas muidu neid luusivaid tunnid kastis mööduksid...

Kohmetus....äkiline reaksioon, mõnele teravale, tavatule, ootamatule läbinägevale lausele või olukorrale, hetkeks ei oska midagi teha - piinlik on.....vaba olemine saab hetkega üldse enam mitte nii vabaga vahetatud...kogu olemus barrikaadidel kaitsepositsioonis, nagu siil kerra keeratult ja okkad turris...ootamas järgmist sõna, lauset või tegu, et põhjendatult solvuda, rünnata, veelgi suuremasse piinlikkusse langeda ning ennast välja vabandama hakata, maha rahuneda.

...üsna vastik ühesõnaga....kuid millegi pärast praegusel pikemal hetkel sagenenud nähtus minu elus...ma tean küll miks, aga sellegi poolest, ma olen selleks liiga uhke, ma võtan kõike liiga isiklikult ja minu ebakindlus toitub kohmetusest ja on talle parimaks kasvulavaks......

....kohmetus ei sobi mulle..

Eelmisel nädalal oli puhkus..elik puudus kohustus tulla tööpostile, oli hea....

Põgenesime teisipäeval tähepoisi ja koeraga maale... tee oli pikk, aga mis sa hing teed, kui blond neiu, sasipäine poiss ning väike koeraniru ei näe päikselisel teepervel seistes just liialt usaldusväärsed välja...aga meelt ei jõudnud heita, enne võeti peale ja viidi peaaegu Paidesse ja sealt edasi alguses peaaegu Ardusse, hiljem hoopis kaugemale....ja kohal me olimegi...

Saunas, jões, ojas, köögis, roosas toas, sinises toas, sauna peal, peetri majas, kilplaste nõukojas, grilli ääres, õuel, pöönigul, rabas....kahekesi, kolmekesi, mitmekesi.....irmus hea oli olla, keegi helistanud ja kui helistas, siis ei kuulnud, keegi ei tüüdanud, kellelgi ei olnud kiire, ümberringi oli ligi hiiliv suvine olemus, metshaned, mustad tähised ööd, paljad varbad ja pori nende vahel.....

Linna tagasi oli plaan jõuda ehk juba neljapäeval, millest sai reede, mis moondus sujuvalt laupäevaks, pühapäeva peale lõunal leidsimegi end justkui havi käsul Tartust....koer, tähepoiss ja mina...Linna olid vahepeal jõudnud suvi ja rohelus ning puhkuse ots, koos väikese mure kibrutusega kulmude vahel.....

.....

Kaaren põrnitses suurde peeglisse esikuseinal....peeglist paistsid suitsurõngad, mis laisalt lae poole purjetasid ning kiivalt piipu popsiva peegli Kaarna nägu varjasid. Kaaren astus paar sammu peegli poole, pani käe vastu siledat klaasi ja üritas tahvlilt enda karrikatuuri kustutava õpetaja vastikusega suitsu peeglilt maha nühkida. "Sa oled valel pool, loll!" kostus järgmisel hetkel Kaarna kõrvu tema enda hääl...

Kaaren taganes ehmatusega paar sammu....."Ma tean!" urises ta enda sees vaikselt vastuseks.
"Aga ikka ei saanud rahu enne, kui järgi proovisid! Millal sa viimaks õpid, kullakene, et alati ei pea kõige pasa sisse astuma selleks, et aru saada, millega on tegu!" irvitas Kaaren peegli tagant.

Kaaren heitis pilgu maha. Ta tundis kuidas enesevalitsus tööpäeva lõpetas, kollektiivselt lahkus ning välisukse lustaka klõpsatusega enda järel kinni lõi.
Ta vaatas uuesti peeglisse....vanemad suitsurõngad olid lae all just imeilusa mööbiuse lehe moodustanud ning hõljusid võidukalt avatud katuseakna poole, nooremad katsid vanematelt õpitud visadusega vaatevälja seal, kus oleks pidanud paistma Kaaren.... isegi elavast kujutlusvõimest ei piisanud, et end seal näha....

Kaaren krigistas vaikiva abitusega hambaid ja surus suu kriipsuks kokku. Ta vaatas enda ümber, et leida esimene raskem ese, mis peeglile paituseks saata.....ta oli sunnitud nentima, et esikus valitses raskete esemete ikaldus või suisa üleüldine asjade kriis, ainuke, mis üldse silma hakkas, oli topitud piip peeglilaual....

Närvide rahustuseks, mõtles Kaaren ja süütas piibu. Piip maitses hea ja andis Kaarnale puuduva pidepunkti. Viha küll ei lahtunud kuid popsimine viis mõtted mujale.

"Kas sa läksid ära?" küsis Kaaren teiselt poolt peeglit ärevalt.
Vastust ei tulnud. "ALL-LOO! KAS SA LÄKSID ÄRA?" hüüdis ta kui vaikus hirmutama hakkas. Endiselt ei vastanud keegi. Õhk oli täis paksu tubakasuitsu ja peegel ei paistnud enam kätte.

Peegli Kaaren viskas piibu nurka ja hüüdis veel korra, nüüd ta kartis juba väga.
Keegi ei vastanud endiselt....

Täielik vaikus....kui välja arvata, see kusagilt kaugelt imbuv piibupopsutamise heli, mis ajuti tundus võtvat irvitavaid noote....

Vahel olen ma ikkagi algusest lõpuni tobe....no jumal teab miks, aga olen...ikka jube tobe lihtsalt... oskamata oma tobeduses oma tobedusega midagi peale hakata....täitsa naljakas hakkab lõpuks, kui just kõht või pea või tiivanukk samal ajal ei valuta....

Sealjuures muide pole too tobedus sugugi mitte halb või sugugi veel vähem hea... ta lihtsalt on.....ja samalajal tahaks lihtsalt natuke vähem tobe olla....

Praegu olen ma algusest lõpuni tobe....pea on mingeid naljakaid tobemõtteid täis ja tobe on olla, umbes nagu üheksandas klassis, kui ühte klassivenda olin ära armunud, või nagu keska alguses, kui ühte teise klassivenda olin ära armunud või nagu ülikooli esimesel aastal, kui ühe kursavenna sõpra olin ära armunud.....aga üldse mitte niimoodi nagu nende teistega... Aga nood teised ongi alati teistsugused olnud, nad on olnud rohkem minu peas kui päriselt olemas, nood tobedust tekitavad on aga kõik päriselt olemas......või vähemalt olen ma nii arvanud, sest nad on niikuinii jube kaugel olnud, et päriselt näha või teada saada....jahh....nohh...ja nii ongi...

...eks ma siis olen natuke tobe edasi...küllap see läheb jälle üle ja tuleb jälle kaarega tagasi....oeh....tobekägu...

Kaaren heitis igatseva pilgu aknast välja.....tal oli endast hale ja ta igatses kuhugi, kus oleks hea, kus oleks parem kui siin......Kaaren tundis, kuidas viimaste päevadega aina rohkem ja rohkem varjuks muutus, kuidas ta iga päevaga aina rohkem ja rohkem ära kadus, kuhugi naljakasse äraolemisse vajus.....Ta enesetunne ei olnud päevadega suurt halvenenud.... tablettide võtmise algusest peale oli kogu aeg olnud samaselt ebameeldiv.....virisema ajav valu ja keeramine kõhus, mis rikkusid tuju ja väsitasid, kerge vedeliku puudus, kohatine peavalu.... viimase kahe päevaga hakkas asi aga mõistuse peale.....Kaaren tundis, kuidas ta mõte tsüklisse kukkus ja ta ei jaksanud enam vastu võidelda, ta ei jaksanud enam sisendada enesele positiivsust ja kui kedagi tuttavat kõrval ei olnud, kellega suhtlemine oleks sundinud ennast adekvaatsena hoidma, siis kadus ta enda sisse ära ja muutus teistele nähtamatuks...Varem polnud ta nii endasse kadunud, kuid täna oli see juhtunud, otse käigu pealt kesklinnas....Kaaren oli vajunud sügavasse mitteolemisse, mis enesetunnet natuke leevendas....korraga aga rataskaevu ja pika tänava ristis jooksis üks keskealine prillidega naine talle, teda nägemata, otsa.... kuigi Kaaren kõndis keset teed ei olnud naine teda lihtsalt märganud ega teinud seda pärast kokkupõrgetki, oli vaid kerges segaduses, justkui taipamata, mille otsa ta komistanud oli, ja jooksis siis sõna lausumata edasi...

...hiljem kui Kaaren rongi peal istus, üritas ta kolm peatusevahet piletöri tähelepanu võita ja piletit osta....kuid piletör, kas ei näinud teda üldse või nägi tema asemel kedagi, kellele ta oli juba pileti müünud.....
Kaaren mõtles, et peaks midagi ütlema, karjatama, varrukast sikutama, ent ta oli liiga ära, et selgitada, teha selgeks, et ta on olemas ja tal ei ole veel piletit... tal oli piisavalt halb olla, et suu lahti tegemine ja suhtlemine liiga tegid.... valutum oli jääda nähtamatuks ja vaikselt pingi peale ära hajuda....natuke südametunnistus küll krpiledas, kuid kõhus keerav hommikusöök oli tunduvalt häirivam......

....Kaaren oli jälle väsinud....ta tahtis jälle magada....ta tahtis, et ta ei tahaks nii, sest see hirmutas teda, ta oli viimase ööpäeva jooksul juba 12h maganud eelmisest ja üleeemisest oli ta samuti keskmiselt poole maha maganud...ta tundis et see ei ole normaalne, ta oli mures ja ta tundis, et varsti polnud tast muud alles kui vari..... see kõik hakkas mõistuse peale....

Leidsin täna voodi alt plaadi....ma aiman, kuidas ta sinna sattus...
Panin plaadi imelikku masinasse kohe kui pealinna suunduvas rongis valutuva kõhu ja palavikuga end kerra olin tõmmanud.....Plaadilt läbi masina voolas kõrvadesse muusika....mhmmm.....ma polnud seda plaati liiga ammu kuulanud....ma polnud liiga ammu niimoodi mõelnud

Täna puhkan palaviku roosidel...

...täitsa veider on.... ma olin juba päris ära unustanud need väikesest sisemisest temperatuuritõusust tekkivad nihked.....kuidas liikmed ja pea muutuvad aina raskemaks ja raskemaks ning meel vajub aeglaselt kuhugi ära, mingisse naljakasse letargiasse, mõtlemisvõime saab halvatud, arusaamise juhtmed tõmmatakse korraga läbi narva ja keegi teeb nende peal kulutuld, põskedele tekivad palaviku roosid ning kusagilt seest jookseb välja miskine külm, mis paneb hetketi värisema, aina enam ja enam on tahtmine pugeda kuhugi sooja ja kerida ennast kerra, sulgeda silmad, magada, ehk undki näha....kogu olemus sulgub endasse, keha ja meel võtavad kaitsepositsiooni....toimub mingi naljakas kodusõda millele oled sina tandriks....kõik on ühtaegu hästi lähedal ja väga kaugel, meel on meeletult herk ja õrn ning samas on igasugune välise tajumine pärsitud, tundub nagu keegi oleks keeranud su sisemuse väljapoole.....ning torkida ei tasu, meel saab kohe kurjaks, hammustab......


.....aga Pariisis õitsevad praegu mingid eriti ilusad puud...

Viriseda....jahh muidugi, ikka saab....

Töö, kellele ja miks ja miks mitte mulle, hetkel antud kujul?!
Sel teemal võiks kirjutada päris hea argumentatsiooni, teemaarenduse ja (k)ilukirjaliste näidetaga imelise keskkooli lõpukirjandliku tüki, mille puhul punkte kaotaks ainult panemata jäänud komade ja poolitusvigade pärast ja kindlasti mitte rohkem kui kümme, sest kirjand saaks igati veenev, aus ja ladus ning mõtlemisvõime olemasolu peegeldav, kuigi kõiki töökasvatuslikke põhimõtteid eirav...

Ei aga päriselt, ma üldse ei taha siin istuda ja vastata rumalate klientide rumalatele küsimustele.....tegelikult ei taha vastata tarkade klientide tarkadele küsimustele ka mitte... heal juhul võin vastata toredate klientide huvitavatele küsimustele, aga seda maili teel ja vbl ülehomme.....

Ja ma tõesti ei tea, miks Helsinki hotellid 17.04-18.04 nii täis on ja kui aus olla, siis mind isegi ei huvita...
Ja, mis mõttes Te küsite mu käest, et mida kujutab endast Milaano reis, FlyLALi kodulehel kirjaga, üks ots alates 925- eeki??? Palun pakkuge oma julge variant ja ma ütlen, kas läks täppi või mitte, ärge häbenege.....
Ja ma tõesti ei oska öelda, miks Te pole tagasi saanud lubatut 500 EEKi, ekskursioonide soodustuse arvelt, aga ma uurin ja annan Teile teada niipea kui ma midagi teada saan, luban, annan oma sõna ja visiitkaardi....
Jahh, mul on sama kahju kui Teil, et Teile kingiti just meie firma kinkekaart, millega ei saagi tellida kõiki suvalisi viimasehetke reise algusega ülehomme maailma eri paigust, minu siiras kaastunne, tõesti....

Ma tahaks raamatut lugeda, ma tahaks minna istuda rampsi ja kaevata välja teaduslikke artikleid ja õhinaga neid lugeda, ma tahaks sõita rattaga raudtee sillani ja vaadata päikeseloojangut, ma tahaks istuda kusagil kuivaval mättal ning kimuda suitsu, võib olla teha sinna juurde mõne õlle, ma tahaks vahtida lakke ja ronida kaissu, ma tahaks et ma ei peaks mõtlema, et homme on tööpäev ja täna ei saa teha seda või toda.....ohh...Ja ma üldse ei taha Teie soove ja muresid kuulata ning naeratada abivalmilt, ma ei söö lilli ja ma olen sellest kremplist siin nii lõpmata tüdinenud....pealegi, mu nina tilgub jälle ja see ei olegi üldse tore...

Kaaren rippus pea-alaspidi hariliku jugapuu alumise oksa küljes ja üürgas laulda....

Ta meel loksus vaikselt kiikumise ja laulutakti rütmis ning üritas mitte kõrva kaudu välja kukkuda. Keeruline oli too üritus sellise ulaka tujuga, oli ta sunnitud nentima.
Mõistusel oli juba puu otsa ronimise peale paha hakanud ja ta otsustas kiiresti sääred teha, nii tilkuski ta ennast, õige vargsi alla murule sinilillede vahele.
Kaaren ei pannud viimase kadumist aga tähelegi....ta oli liiga ametis enese puuotsas hoidmise, telepaatiliste kallistuste saatmise, laulmise ja unede unustamisega.
Pealegi oli mõistus mõni aeg tagasi tal maksa täiesti üle kopsu ajanud. Selline egoistlik kaotsiminek ei olnud tolereeritav. Kaaren oli südamest solvunud, ta mõistis küll et tähepoisi väljailmumine võis tekitada armukadedust ja mõningat vimma, kuid see ei olnud mingi arvestatav vabandus, sestap keeldus ta siiani mõistusega üle paari lause päeva jooksul vahetamast. Tema elu see just kergemaks ei teinud, kuid enesetunne paranes see-eest märgatavalt.

Meel tundis, kuidas pähe valguv veri oli juba põlveni, kui see hullus peatselt ei lõppe, tuleb varsti seljas olev lilleline kevadkleit määrdumise ohus pea peale turbaniks siduda, leidis ta kriitilise pilguga olukorda hinnates. Aga kirevase päralt küll, ta polnud elus midagi turbaniks sidunud, ning sobivaid kiirkursuse pidajaid ei paistnud silmapiirilgi. Meel muutus kergelt murelikuks, talle väga meeldis tema uus kevadkleit. Õnneks hakkas jugapuu alumine oks just samal silmapilgul liialt soonima Kaarna põlveõndlaid ning neiu keerutas end pehme mütsatuse ja kukerpalli saatel alla murule, otse mõistuse suure varba peale.
Hetk hiljem tundis mõistus peale varbavalu ka rasket pilku turjal. Kaaren oli katkestanud laulmise ja silmitses mõistust üllatunult altkulmu, viimase pilk üritas pingsalt leida pidet sinilillede õrnal lõhnal ja tundis end süüdi. Pahura pominaga ning kerge alistuva ohkega korjas Kaaren ta pärast poolt põrnitsust siiski hellalt oma peole, puhus mullast puhtaks ja surus tagataskusse nätsupaki kõrvale. Kaaren teadis, et ükskord nad lepivad ära ja elavad õnnelikult järgmise korrani, kuid ta kahtlustas, et selle ühe korrani on veel mitu korda aega...

Meel keerutas end aga oma ilusas kleidis, naeris lõbusalt ning ihkas pannkooke, vanaema Teelelikke pakse ja väikesi keefiiri pannkooke.....

Harjutusi sabale....jaburaid harjutusi sabale....

....uhhh, kuidas ma ei armasta neid olukordi, kus ei ole olemas häid ja õigeid valikuivariante ja kõik on üht või teistpidi hinge närimajäävad nihkes kaabakvõimalused.....uhhhh, vastikvastikvastik.....

...ma tunnen ennast liiga hästi....uhhh....
....vahel on see kõik nii jabur, aga oma varjust üle ju ei hüppa ja raskesti kätte õpitud teadmisest ei anna sugugi nii kergelt mööda vaadata kui võiks....naiivsust ega tolerantsi siit ei leia, veel mitte nii pea.....dumdumdum

....niisiis toksisin viimase jupi koduteest kinganinaga ja ilmselge pahurusega kivikesi ning irvitasin oma jabura elu üle.....uhhh....kuidas ma küll tahaks, et seda poleks....kuid uhhhhhh, kuidas see ikkagi kõik on.......mau...

....ja selle kõige ette see uni.....oiiijahhh....mulle pole kunagi meeldinud ärgata nuttes ja mulle ei ole kunagi meeldinud, kuidas vahel neil magamisnägudel oli kombeks kogu muu eluga justkui sätitult kokku mängida......

....naerma ajab....üsna kibedat naeru ajab naerma.....ja kuigi ma tean, et lõpuks jääb õigus vaid haldjale....ning sellel kõigel pole lõpuks üldse mingit mõtet....ei saa ma end peatada naermast...ei saa, ei, ei.....

....neil hetkil tahaks teha kannapöörde 180 kraadi ja joosta....kuid ei, kui jaburaid harjutusi sabale, siis jaburaid harjutusi sabale.......
....tagantjärele piisavalt alkoholi juues muutuvad nad kõik äärmiselt põhjendatult vajalik-õpetlikeks....

....uhhhh.....

Kaaren keerutas pead....kael oli kangekaelselt kange....taamal aga oli vihma sees näha päikesepaistet....hea, värske ja hea, nii võis peaaegu kaela ära unustada ja minema tatsuda....

EI,aga ei....laud oli ees ja laua taga oli ees klaas-kips-seinu rohkem kui üks....päike vihmas oli vaid suitsupausi mälupilt...ei tatsutud kuhugi veel, keerutati vaid pead kaela otsas.....kui keegi oleks andnud natuke aega juurde, oleks selle kaela võinud täitsa sinnapaika jätta...mõned tunnid ööpäeva või mõne päeva kuusse juurde ja oleks olnud suht ükskõik, kas kange või kanguseta....

Kaaren oleks kõik lisaminutit kasutanud ilmselgelt maha magamiseks, ei millekski asjalikuks, kuid see olekski ju olnud lisatundide veetlev eesmärk.... Unetundidest polnud küll väga puudu jäänud, ent Kaaren tundis endas siiski miskit tinarasket tüdimust, ta tundis kohustuste ahelaid poomas vaba mõttelendu.
Ta tundis, et ta ei taha teha tööd...sugugi mitte ei taha ei praegu ei natukese aja pärast..... Tahtis ta hoopis jalutada ja peakohal sõudvaid pilvi passida, lugeda, olla akadeemilinegi, kuulata kuidas kasvavad kevade tiivad, rääkida imelugusid, näha, olla õues, mitte kastis, olla toas, mitte keskuses ja tunda, tunda seda pärastlõunast sooja lõhna, milles puudus kiirustamise sundus, kohustuste sundus, kus olid olematud mõisted ´peab´ ja ´tuleb´ kehtisid vaid ´võib´ja ´saab´.....

....Njaa.....Kaaren liigutas pead...kael on endiselt kui meetri etalon ja õnneks polnud tunde tööpäeva siiski vahepeal juurde tulnud.....

Huumor.... poleks arvanudki, kuid see oli nüüd küll täishuumor...

Issand kuidas ma armastan neid vanakooli arste... ei ole liiga delikaatseid teemasid ja ei ole asju, mille üle ei saa nalja heita või läbi sõimata.....

....no las see tsükkel olla sassis ega Teil munasarjad selle pärast kuhugi kadunud ei ole.....

...no uurige välja millega on tegu, saadke kas või lihtsalt sõnum naeratava küsimusega, lõbusaltki.... ja kui vastus käes, siis vaatame edasi....

.....jaanuaris olid testid kõik negatiivsed ju, mis nüüd siis juhtus....

...ega see meditsiin ei ole nii lihtne, see on keeruline värk....

.....juba veneajal küsis iga arst, et mitu retsepti ma välja kirjutan......


20 minutit lihtsalt väga vahetut kummalist huumorit, lõpuks kui kabineti ukse selja taga klõpsatusega kinni lasin kukkuda ei osanud muud kui naerda... ei saanud nagu arugi, mis must just üle oli sõitnud......

...õues panin suitsu ette ja tundsin, et igaljuhul tasus tulla... kuigi midagi selgemaks ei saanud, taandus siiski miskisugune mure ja tõsidus......loodetavasti siiski saab sõnumita ja piisab vajadusel lisaretseptist.....

... või siis tuleb tagasi tulla....

...huumorit olekski rohkem...

....On standby....

...Eile olin ära, väsinud olin vist ka...aga ei taibanud seda piisavalt varakult ausalt välja öelda...varjasin.....korraga olin hooletult sattunud väga libedale rajale......sellises meeleseisundis ei saa võtta üles hapraid teemasid....sest neid ei kanna tahumatu olemus välja ja enne kui arugi saad on järgi killud mis torgivad...äraolev meel on segaduses....ning tulemuseks hirm ja paanika, mis takistab juba algfaasis igasuguse ratsionaalse mõtlemisvõime ning külvab aina ogarat hirmu......

...maharahunedes on sel puhul absoluutselt arusaamatu, millest miski tingitud sai ja kuidas asjad tegelikult on.....oled sa tagasi või ei, kõik väreleb sees......
...Kui sinna juurde on veel silmad ka paistes ja kõrval keegi, kes kogu selle paanika kõrvaltvaatajana läbi elas.... on lugu mitmekesiselt puntras ja kohmetu.......

.....Kõik mis räägitud sai, tuli äärmuslikult ausana, sealt, kus kedagi teist ei ole....terav-äraolev ausus....
.....Kõik, mis kuuldud sai, ei olnud sugugi oma olemuselt halb, pigem vastupidi...kuid tol hetkel puudus võime mõista....

Edasi?

.....paanikas tekkinud mõtted on tsüklisse kukkunud.....ise olen tagasi...aga mõttel on vint peal.....kui teen suu lahti...tulevad aina need samad sõnad.....kuigi öelda tahaks hoopis midagi muud.....

Parem vist täitsa vaikki olla ja mõte hetkeks välja lülitada...
....ma ütlen, kohe, kui mõelda suudan......
....loodan, et jõuab siiski ka ära kuulata...

...loodan ja panen end ootele

Aga Lev uppuski ära, kõigi oma kartoteekidega, otse jõhvikamahla loiku....

Kurja küll!

Kes käskis tal sinna voodi alla ronida.......

Kevad..... ma lihtsalt ei oska seda muud moodi kirjeldada.....

Kevad, mis näpistab unetunde ja hammustab õlgu
Kevad, mis toob pikki pilke ja vastupandamatuid soove
Kevad, mis paneb unistama ja laginal naerma
Kevad, mille Päike paistab aknast sisse ja otse silma
Kevad, mida saab veeta sängides, ka lagunevates
Kevad, mil tahaks karata pähe ja kaela ja sülle ja selga......
Kevad, kus õhtutes on sooja ja öödes sosinaid
Kevad, milles muigaimisi ja küsimusi
Kevad, kus katked on tähtsad ja pausid kannavad
Kevad, milles on heameelt olemistes ja väikesi nukrusi pilkudes
Kevad, kus leida võib vaigupesasid ja tähepoisse


Kevad südames ja taas tilkuvas ninas...

Kaaren tahtis huilata ja karelda ja keerutada...

...naljakas tunne oli ta sees ja see tahtis väljaelamist...ta oli rõõmus, ta oli alla tuult sülitavas tujus.....tundus, et mingid asjad olid mõnusalt häguseks mikstuuriks kokkuloksunud.... tema pangaarvele oli üsna meeldiva kolksakaga Alma Materi kukrust kukkunud mitte sugugi ebameeldiv, elu hetkeks kergendav, summa....ta oli ootamatult kohtunud kauaoodatud nägudega ja veendunud, et ei olnud lootusetu asjade seis...isegi see jube paberimajandus tundus hakkavat kokku sobituma ja mingit pilti looma.......meeldiv mikstuur, väsimusest, rahulolust, asjade seisust ja paljust muust oli seest soojaks teinud....meeldiv käega löömine ronis hinge ja selle peale, et kusagil olid lahti läinud mingid jutud ja siit-sealt oli kuulda erinevaid intrigeerivaid kuulujutte, ta vilistas hetkel.....ta ei tahtnud isegi veel teada, kas miski vastas ka tõele....

Tallinnasse minek on igakord nagu loterii-allegrii, kus iga loos võib kaotada....
..või pigem nagu köielkõnd, närveerid enne, teed lõpuks südame külmaks ja astud, teades, et peab, lootes, et seekord ei libastu.... pilk suunatud köie teisele otsale, tunne pingutatult kindel....

...vahel jagub külma närvi ja suudad ukerdades tasakaalu lõpuni vedada, vahel ei ja kukud siiski, umbes kahel kolmandikul korral kui kukud, on unustatud võrk alla tõmmata....neil juhtudel vihastad enda ja teiste peale ning loivad kuhugi peitu haavu lakkuma.....

...seekord, oli teada et libastumine on vältimatu, loota jäi jõudsale julgestuteenistusele ja võrgule......kuid sedakorda oli lootus luhtumisele määratud.....libastumine leidis aset esimesel sammul, kui Tallinnani veel nii mõnigi kilomeeter oli jäänud, autojuhi sõnad ja sellest vallandunud mõttelõng, viis tasakaalu ja võrgukudujad polnud veel oma tööd valmis saanud......

.....kui Magdaleena haigla ees autost väljusin, oli tahtmine esimese bussiga tagasi Tartu põgeneda....kuid ei, kohusetunne, antud lubadused......etendus, tuli lõpuni vastu pidada....istusin tundmatule trepile, tegin suitsu ja kogusin end pooltunni, enne kui öömaja lubanud sõbrale ukse taha julgesin minna..... lobin ja jutud peidsid ilusti ära kukkumise, köis oli tühi, kuid pilk oli sunnatud punase ninaga klounile, kes laval lollusi tegi.....

...esimesed valuoiged kostsid alles järgmisel õhtul, kui end Tartu bussi pealt leidsin......etendus oli läbi....nüüd võis....mõtted said voli ja pisarad jooksid........ kui mitu korda varem seda juba oli juhtunud ja kui mitu korda veel juhtuma saab.....küsimused millele vastust lihtsalt ei tahagi teada....

....las jääda lootus, et järgmise korrani on aega ja harjutamine on tasakaalu taas nõksu paremaks teinud......las jääda lootus, et järgmine kord on kõik teisiti...

Tänane hommik oli üdini päikesepaistet täis ja rahulik, nii-nii rahulik....

...hea on niimoodi ärgata, õige vaikselt, üks haaval varbaid liigutades, silmi lahti ja uuesti kinni pannes kaks haaval, siis lõpuks pooleldi teki alt välja libisedes, muusika mängima pannes ja kohe tagasi teki alla ronides...sest väljatulemiseks puudub põhjus...

....senini jätkub see ärkamine kuni suitsu- ja kohvinälg, unest sooja keha tekiga kööki ajab ja akna alla istuma paneb.....ja seal on külm lasnje vaigu moodi, kohe pliidi peal, millega end eelmisel päeval poputatud sai, saab hommikulgi, sest tegelikult on kõht tühjaks läinud.....väljast kostab linnulaulu ja naabripoisi rulatrikke, päike on, ent õhk on kargelt külm...hea et tekk ümber on, muidu võiks jahegi hakata....njaa ja siis viib tee kuuma dushi alla ja ringiga tagasi voodisse....

...Üks hetk tuleb voodist tõusta ja Tallinnasse minna, aga selleni on ometi veel aega...

.....Täna öösel nägin unes, et massu pakkus mulle sinist pudelipesu harja, et tal olla üks üle.....see oli üks paganama naljakas hari, aga mul oleks sellele kindlasti kasutust.....mul on suisa kahju, et see päriselt ei olnud....või äkki ikkagi oli??....prrrr....

Paranoiline....

..jahh mina, tõesti olen küll....
...ja kui mõtlema hakata, siis teeb omajagu nukraks....
...tundub nagu oleks keegi kusagil, kunagi võtnud ära tüki...
...ja endast ongi hale....kes surkis ära tüdruku?...ei, ei mõtle enam.......

....ja enam ei ole õhtused naljad meeles...ning kaunilt klanitud nägu läheb peas laiali....

.....tean, et hommik on uus, tean......


...ja on rõõm, olemisest..... ja mõttest...... võimalikkusest.....

....niikaua kui keegi suudab pea peal seistes tagurpidi kitarri sõrmitseda.... niikaua on kõik korras....

...ei mõtle rohkem....kõik jääb võimalikuks sedasi ju??....


...Palun, ütle jahh!

Kui, siis ikka palju ja korraga....

...ma olen alati arvanud, et igav ei tohi hakata, aga nohh....zu gut ist nicht so gut...ütles juba minu ajaloo õpetaja....siinkohal on naljakas tõdeda, et terve keskkooli aja oli mul üks ja seesama ajaloo õpetaja....olen seega õppinud vaid tema ajalugu.....njaaa...

...aga tegelikult on nii, et välja ilmus too heledapäine energia, kes toob silmadesse sära ja kelle enda silmad kummaliselt tavaliselt on kilanud, läbiimbununa eemalolekust....enam ei kila, tundub et nad on selle läike ravimitega päris kenasti ära summutanud....
....üha enam hakkab tunduma, et nad on tal täiesti valesse aega lasknud sündida, nad on lasknud salongiinimese aega, kus salonge ei ole, on vaid tsirkuslik karneval, mis küll püüdleb samas suunas, kuid pole isegi hale vari....nad on lasknud ta eksleva olemuse sündida aega, kus kõik veidrikud suure olemise vabaduse tähe all siiski kolgatale viiakse või ära põletatakse....
....ma batuke hakkan juba mõistma ja mida enam ma näen, seda rohkem ei oska aidata...kuigi tahaks, nii hirmsasti tahaks... siis püüan niisama olla olemas, kuid see ka alati ei taha õnnestuda....teeb natuke abituks see värk....

...palmipuude pühal tõi aga ema unistuse komme, esimesel õhtul pistsin kommi põske ja leidsin end hetk hiljem vana jumala selja tagant unistamast.... hea oli.... ma ei suutnud hiljem meenutada, millal ma viimati ennast niimoodi olin saanud tunda....vist päris ammust aega tagasi, sest sellised hetked jäävad tavaliselt meelde päris sügavale.....seekord jäid lisaks meelele jäljed ka kaelale, põnevust sellest rohkem kui rubla eest....ja seleta siis, et imesid kaelalt tolmu....

Unistuse kommid hakkavad nüüd juba otsa saama, aga ma loodan siiralt, et unistamised mitte päris koos nendega....

Kogu maailma kurjus, ma tean küll kust see kõik tuleb....

....see tuleb sellest, et inimesed söövad liiga vähe juustuleiba...

Puhata ja mängida.....

...kas Te kuulete, ma tahan puhata ja mängida....

...jahh, tõepoolest, ma üldse ei taha rohkem mõelda, neile kes lennukist maha jäid!

Kaaren ei jaksanud enam minutitki naeratada.....

....selleks päevaks oli jõud otsas, ta kandis selle isegi ju äärmiselt kenasti välja...kell oli palju....miski ta sees kiitis otsuse heaks....

....Kaaren tahtis, et ta elus oleks midagi...midagi, mis oleks andnud jõudu, aga kui ei olnud, siis ei olnud....

....ta siiski tahtis, tahtis, et selles elus oleks midagi.....

klappidest kõrvul, kostis muusika, see lohutas...mäest üles, või kes teab, võib ju olla, et siiski alla minnes ta taipas, et kui keegi oleks talle kuuli sellel samal või veidi hilisemalgi hetkel kuklasse saatnud, oleks muusika mänginud edasi...vana hea panasonic, vist,...niiakaua kui patakad tühjad

....enam ei lohutanud muusika nii palju......

Kaarnal oli ees tema parim surnumatja nägu, ta polnud, kunagi näinud ühtegi surnumatjat....teadlikult vähemalt....ent ta arvas, et parimal surnumatjal võiks just selline nägu ees olla...ta ei jaksanud enam naeratada.....

...ta ei jaksanud enam ka kõndida...ta istus...valgele pingile laterna all ja toetas pead.....ta oli olnud väsinud juba enne kui ta väljus...aga ta teadis juba neid unenägusid...sealt ei tulnud puhkust, seal olid vaid nood totakad uned....

Möödus purjus kodanik, kes ütles midagi....kodanikul polnud ju vigagi, ent Kaaren ei tahtnud olla täna auguks kellegi voodil....ta polnud kunagi tahtnud olla auguks kellegi voodil, neile oli lihtsalt tundunud nii...talle endalegi oli lihtsalt tundunud nii.....

....Kusagil oli soe kodune olemine, kindlasti oli...ta oli ju enne lahkumist ometi kütnud.......

Kaaren korjas end pingilt kokku ja tõusis...soe on hea, püüdis ta end veenda, soe on hea.....

kusagil eemal kaugemal liikusid kaks kuju, käest kinni....kusagil oli soe ja hea....järgmisel tänavanurgal pöörasid kogud vasakule....kusagil on soe ja hea..... Kaaren teadis, et sellel samal nurgal pöörab tema paremale....tal oli hea meel... kusagil......

....kus aga oli tõotatud Maa?....

Kui ma vana raip oskaks vilistada, siis oleks ma seda täna keskpäeva aegu tööle tulles kindlasti teinud..... kuna ma aga vilistamist sugugi pole käppa ega keelde saanud, siis kasutasin ma tööle minemist muiete pugistamiseks, keksimiseks ja Puhhi hommikulaulu ümisemiseks....

...praeguseks on julged pool tööpäeva kah möödas ja täitsa edukalt. Kuigi too Mati, kes serveeris mulle kõigepealt kolm tundi sürri kuubis ning lõpuks kell 5 mu ärkvele ehmatas ning pärast seda mintsast häbematult vehkat tegi, nii et uuesti uinumine luhtus, on tööpäeva kasuteguri shaboteerimise eest füüsilist noomitust väärt.....karistust kergendava asjaoluna võib arvesse võtta vaid päikesetõusu, mis oli puhas nauding, nagu nad ikka kipuvad olema........

.......hommikul, kui ma oma avatud katuseakna all pesumasinal istudes, päikest piieldes kohvikõrvale suitsu kimusin ja jalgu kõlgutades hedoneerisin.... ei saanud ma jätta Lissule nentimata, et kui ta ka täna kavatseb terve päeva toas veeta, siis ma hammustan teda õhtul sabast.... Lissu näos peegeldus selle avalduse peale siiras hämming....ei kostunud a-d ei o-d ning toauks tõmmati enda järel arusaamatusega igaksjuhuks kinni....
....ta vist ei tunne oma tädi ikka veel absoluutselt....

...aga eile, istusime haldjaga Illegaardis, kuiva siidri kõrval ärevale hingele rahu leides ja siis kostis korraga Smog - Dress Sexy at my Funeral.....miu, rohkem polnudki tarvis....
.....koju jõudes otsisin selle loo ajaloolise tolmu alt välja, puhusin puhtaks ja nautisin, nautisin, nautisin.....puhast mõnu.....

Oma särk on kõige ligedam

Mulle meeldib see keel, ta on paganlikult krutskeid täis....

Aga muidu on nii, et asi on ikka minus, nagu minu elus ikka, peaaegu et tautoloogiline...

Nii et hingevalust rääkida ei maksa,
see on kõigil. Kõigil, kel ta on.

Miks, öelda, kui ta on juba selle kõik ära öeldnud, nii tabavalt....
Müra tekitamise mõttes?
Vaikus, liiga hirmutav?
....
Kordamise mõttes?
Jahh, tõesti tasub vahel üle korrata.....tuleb meelde loeng retoorikast....

tühi tunne, ennast täis,
tühi paber, sõnu täis.

Tihti ei peaks siiski midagi ütlema, tahavaates saan aru,
kirjutama, ka ei peaks, kui siis ainult kellegi sisse, mitte endast välja.....
endast välja kirjutades, ei saa lugija sageli aru ja tunneb et tehakse ülekohut.....tehaksegi...aga mitte alati....vahel kirjutatakse lihtsalt välja...
aga ei, aga jaa.....

Mõtle või ära mõtle
aidata keegi ei saa

Ma olen harjunud tundma, muljetama, kogema, meenutama,
mulle on see alati meeldinud, seetõttu kohkun kui tekib äkitselt tahtmine, mittetunda.
Ja kui ei tunnegi enam midagi, siis olen surnud...
keha elab aga meel on surnud...nii on juhtunud küll, aga nii ei meeldi mulle....

....Ma parem armastan edasi....


Nokk kinni, saba lahti

Allo!!

Vabandage, te ajate mind kellegagi segi!
Mina tõesti pole see, kes kõik kaunishinged peaks ära päästma nende endi käest... jahh, ma otseloomulikult päästaks, kuid kahjuks kui nad ise üldse ei taha päästetud saada, siis ei ole must abi.... tuuleveskitega võitlev maailmaparandaja minus, töötab hetkel teise projekti kallal....

Ärge palun mõistke mind valesti..... Ma saan aru, küll, et vahel on hea enesehaletsuses kümmelda ja maailmale oma käitumisega jalaga tagumikku lüüa ning siis lasta end lohutada kohale tormanute paitavate pilkude ja käte all...on tõesti hea....aga selline muster enda käitumisse tugevalt sisse juurutada on üdini õigustuseta. Kes kurat te enda meelest olete, õlimaalid peldiku seinal??
Kaabakad, mingisugune aukartus elu ees võiks siiski olla, rääkimata pisukesest respektist nende vastu, kes teie ümber on ja vastutusest oma teguda ees....

Mulle meeldib olla Teie ingel, mõnel õhtul, mõnes öös, paitada ning pakkuda lohutust.....kuid see ei ole mu päevatöö.....no, Sir ma olen selleks liiga nõrk, ma vajan selleks hoopis rohkem hoolimist.....pealegi, kõik inglid tuleb oma käitumisega välja teenida...eriti isehakanud......


Ja vot kurjustangi, sest mul on tunne nagu lapsel, kes on kõik mängukannid käest andnud ja keegi ei taipa neid tagasi anda....
Kurjustan enesekaitseks, sest päriselt ma ju hoolin.....

sattusin, nagu ikka minu puhul vaheldi juhtub, kuulama muusikat...ja tuli järgnevate ridadega laul:

Minä olen kova ylipuhumaan
tiedän miten ihmisille sanotaan
asioita joita ne tahtovat kuulla

Tähän meni multa vuosia tottua
mutta nyttemmin kun olen niin taitava
en ajattele sitä juurikaan

Älä tee minun kanssani mitään sellaista
jonka voisit säästää siihen
kun sinulla on mies jonka todella tahdot
Älä tee minun kanssani mitään sellaista
jonka voisit säästää siihen kun
sinulla on mies jota todella etsit

Sinä olet sillä tavalla niin viaton
että uskot aivan kaiken mitä minä sanon
sinä uskot jos kerron että oot kaunis

Ja se on totta, enhän minä valehtele
mutta paljon on kiinnostavampaa se
miksi minä sen sinulle kerron

Älä tee minun kanssani mitään sellaista
jonka voisit säästää siihen
kun sinulla on mies jonka todella tahdot
Älä tee minun kanssani mitään sellaista
jonka voisit säästää siihen kun
sinulla on mies jota todella etsit

Jos sinulla on mies jonka todella tahdot
ja sinulla on mies jota todella etsit
sinulla on mies joka nimesi muistaa aamulla

Jos sinulla on mies jonka todella tahdot
ja sinulla on mies jota todella etsit
sinulla on mies joka tekisi aamuista lauhkeita

Älä tee minun kanssani mitään sellaista
jonka voisit säästää siihen
kun sinulla on mies jonka todella tahdot
Älä tee minun kanssani mitään sellaista
jonka voisit säästää siihen kun
sinulla on mies jota todella etsit

Älä tee minun kanssani mitään sellaista

....prrr....njah, ma maigutasin hetkeks suud....äratundmine oli nii suur, et tahtis alla neelata....paratamatult küsisin endalt, et mitu korda olen ma kohtunud meestega, kes räägivad sellist juttu, soome, eesti, inglise või mistahes muus suupärases keeles???.....

....naersin luksumiseni....njahh...

Õigem oleks küsida, mitu mitte säärase jutuga meest, mu teele on juhtunud?
...piisab ühest nukrast saekaatri mehe käest, et üles lugeda vist....

Ei saa öelda muidugi, et põnev ei oleks....

...Luksumiseni põnev......jaaah...just!

(....wierd I don´t see nobody else smiling...)

Kaaren oli hetkeks valmis murre minema.
Ta lamas voodil, kulm kipras ja vahtis pimedusse peitunud lae suunas, suu pisut totralt irvakile vajunud...intensiivse mõttetöö tulemina....

Enda vastu aus olles oleks ta pidanud tunnistama, et kõige parema meelega karanuks ta püsti ja laamendanuks...... vihaga tahtis ta peksta laiali kogu selle korda seatud mööblitükkide ja riiete ning pisiasjade krempli oma ümber, ta tahtis karjuda ja trampida jalgu.

Aga ei, kindlasti mitte, tema enesekontroll oli selleks spontaanseks väljaelamiseks liiga heas vormis, pealegi puudus igasugune põhjus niimoodi käituda. Kaarna mõistus ei kiitnud tühipaljast kihku põhjusena heaks, algusest lõpuni nõrk argumentatsioon taoliseks tundeliseks plahvatuseks, liiga häiriv nii endale kui teistele.

Kaaren pööras pilgu enda kõrval lamavale kehale. Teki alla kerratõmbunud alastus, ilmatuma rahulik, magav, unist soojust kiirgav teine. Kaaren surus põse patja, tema oleks samuti pidanud magama. Magama ja mitte minema murre, mitte mõtlema. Ta sulges silmad ja avas nad samal hetkel uuesti. Keha ta kõrval rapsis teki jalgadelt.... rahunes.

Õhtul oli ta tahtnud teada saada, miks Kaaren teda vihkab. Otseloomulik lollus, ta teadis ise sama hästi, et Kaaren ei vihka teda. Aga ta ei jätnud, käis ja küsis korda mitu, palus vabandust, ta oli purjus, Kaaren oli ka ja vastas üha uuesti, et ei vihka ju.

Ta sihtis pilguga seina sees olevasse öös paistmatusse aknasse, ta ei vihanud, kuid ei armastanud ka. Viimane ajaski südame täis.

Ta oleks pidanud ehk veidi ära kasutatuna tundma, ta ju oli näinud küll neid punaseks nutetud pisarais silmi ja juba esimestest keelega üheselt pehmetest sõnadest oli tunda, kuhu see kõik tüürib.
Oli olnud riid või midagi tõsisemat, mis jonnima ajas, lohutust nõudis.

Kaaren ei tundunud kaasa, ta armastas ennast selleks liiga palju, kuid ometi oli ta tulnud kaasa ja lõpetas siililegi selgelt siin voodis.
Jahh, ta oleks võinud tunda end ärakasutatuna...aga oleks ja poleks on vennad ja pidi nende pisike õde...
.....ta ohkas hommikul korra, kuid see oli ka kõik, ta hoolis liiga vähe......

Keha Kaarna kõrval keeras end ootamatult näoga tüdruku suunas, tiris ta üles ärkamata oma kaisutusse ning kattis tekiga.

Kaaren sulges silmad, ta hoolis liiga vähe, kuid oskas sellele vaatamata naudiskleda.

Kui nüüd hetkel, peaks olema keegi, kes tahaks kujutada vaiku portreelisel maalil, millel ka kogu kogu vaigu olemuslik ja kodune miljöö näha jääks, ning millel saaks väljendatud kõik tema klaasistunud pilgus peituvad salasoovid, siis peaks too agar indiviid maalima kõigepealt ühe suure aurava teetassi, väikese ninatilgapudelikese ja nende vahele hunnikusse vaigu, suure adolfi vuntse meenutava punetusega nina ja ülahuule vahelisel alal, alumise kultuurkihina võiksid maalil välja paista hunnikus täis nuusatud ja nuuskamata valged salvrätikud, mis kui lumi ümbrust kataks. Mis puutub pilku, siis see on veidikese tüdinud ja hädine, kuid mitte sugugi veel alla andja oma, sest niikaua kui puudub palavik on mul siiski plaan minna täna veel ka tantsima......

Aga eile käisin ma teatris, Athenas, kaasas hulk nuuskamiseks mõeldud pabereid ja seljas haiglasele sitahipile kohaselt katkised teksad ja kamsi...nohh ikka selline hädine lõnkuja....juba välisuksel tuli hakata rinda pistma kõrgete tikk-kontsade ja õhtutualettidega, kes samuti olid oma tee teatrisse leidnud...heitnud pilgu all fujeees kriitiliselt peeglisse, olin sunnitud lööma käega, õhtukleiti ei oleks ma kõige parema tahtmise juuresgi sellise olekuga välja kandnud.....
...tükk ise oli, nagu oli...ei olnud halb, sugugi mitte, aga väga naerma ka ei ajanud, aga rõkkava saali keskel rõkkamata istudes hakkab lõpuks imelik....pärast välja tulles oli aga etendusest tulenevalt totter lauseid moodustada, piinlik oli nohh.....aga see läks pärast esimesi veinilonkse taas mööda....
....ma usun, et nii umbes keskkoolis oleks ma antud tükist kindlasti vaimustunud, rõkanud ja suurest elevusest veel mitu päeva hiljemgi käsi plaksutanud, praegu aga, olen ma liiga vana ja liiga palju oma sisimas antud teemat arutanud, keelelisele tühjusele ning täitmatusele mõtelnud ning ei ole sellest tulenevalt enam nii vaimustuv.... kuigi samas tuleb nentida, et puudutas ju küll, muidu poleks olnud pärast totter...jahhh ja ikka on tore kui tehakse....

Muidu on nii, et üritan jõuda rohkem ja mõelda vähem, sageli aga läheb ikka nii, et mõtlen rohkem ja jõuan vähem...aga mis teha, mõtteis on paljutki....õnneks hakkavad aja jooksul kokku tõmbuma kõik lahtised otsad ja varsti lihtsalt ei saa tegutsemata olla.... aprillis näiteks tuleb stipendiumi avalduse tähtaeg, siinkohal on tore mainida, et niipea kui konkurss avati saatsid mulle viis inimest antud konkursi avamisest teate edasi, olen vist väga avalikult ümbritsevatele selgeks teinud, kuhu saada ja mida teha tahan (: ning lisaks tulevad aprillis peale koolitused, et saaks minna suvel lastega metsa......jaa, mitu nädalavahetust koolitavad ja siis juunis saab lõpuks minna päriselt ka....ma hetkel veel ei ole kindel, et mis ja kuidas, aga ma olen tähele pannud et julge hakkamine on alles pool sõgedusest..... njahh ja siis olen ma edasi lükanud seda va avalduse kirjuamist, kauem enam vist lükata ei anna...ooeh....aga kuidas siis ikkagi kirjutatakse soovist lahkuda meeldivast kollektiiv leekide seltskonnast....pagan... ma olen sellistes asjades nõrk....pfff...olgu olgu rohkem ei virise.....joon hoopis tassikese teed.....

- Kiilaspäine lauljanna?
- Temal on ikka endine soeng.