Kui nüüd hetkel, peaks olema keegi, kes tahaks kujutada vaiku portreelisel maalil, millel ka kogu kogu vaigu olemuslik ja kodune miljöö näha jääks, ning millel saaks väljendatud kõik tema klaasistunud pilgus peituvad salasoovid, siis peaks too agar indiviid maalima kõigepealt ühe suure aurava teetassi, väikese ninatilgapudelikese ja nende vahele hunnikusse vaigu, suure adolfi vuntse meenutava punetusega nina ja ülahuule vahelisel alal, alumise kultuurkihina võiksid maalil välja paista hunnikus täis nuusatud ja nuuskamata valged salvrätikud, mis kui lumi ümbrust kataks. Mis puutub pilku, siis see on veidikese tüdinud ja hädine, kuid mitte sugugi veel alla andja oma, sest niikaua kui puudub palavik on mul siiski plaan minna täna veel ka tantsima......

Aga eile käisin ma teatris, Athenas, kaasas hulk nuuskamiseks mõeldud pabereid ja seljas haiglasele sitahipile kohaselt katkised teksad ja kamsi...nohh ikka selline hädine lõnkuja....juba välisuksel tuli hakata rinda pistma kõrgete tikk-kontsade ja õhtutualettidega, kes samuti olid oma tee teatrisse leidnud...heitnud pilgu all fujeees kriitiliselt peeglisse, olin sunnitud lööma käega, õhtukleiti ei oleks ma kõige parema tahtmise juuresgi sellise olekuga välja kandnud.....
...tükk ise oli, nagu oli...ei olnud halb, sugugi mitte, aga väga naerma ka ei ajanud, aga rõkkava saali keskel rõkkamata istudes hakkab lõpuks imelik....pärast välja tulles oli aga etendusest tulenevalt totter lauseid moodustada, piinlik oli nohh.....aga see läks pärast esimesi veinilonkse taas mööda....
....ma usun, et nii umbes keskkoolis oleks ma antud tükist kindlasti vaimustunud, rõkanud ja suurest elevusest veel mitu päeva hiljemgi käsi plaksutanud, praegu aga, olen ma liiga vana ja liiga palju oma sisimas antud teemat arutanud, keelelisele tühjusele ning täitmatusele mõtelnud ning ei ole sellest tulenevalt enam nii vaimustuv.... kuigi samas tuleb nentida, et puudutas ju küll, muidu poleks olnud pärast totter...jahhh ja ikka on tore kui tehakse....

Muidu on nii, et üritan jõuda rohkem ja mõelda vähem, sageli aga läheb ikka nii, et mõtlen rohkem ja jõuan vähem...aga mis teha, mõtteis on paljutki....õnneks hakkavad aja jooksul kokku tõmbuma kõik lahtised otsad ja varsti lihtsalt ei saa tegutsemata olla.... aprillis näiteks tuleb stipendiumi avalduse tähtaeg, siinkohal on tore mainida, et niipea kui konkurss avati saatsid mulle viis inimest antud konkursi avamisest teate edasi, olen vist väga avalikult ümbritsevatele selgeks teinud, kuhu saada ja mida teha tahan (: ning lisaks tulevad aprillis peale koolitused, et saaks minna suvel lastega metsa......jaa, mitu nädalavahetust koolitavad ja siis juunis saab lõpuks minna päriselt ka....ma hetkel veel ei ole kindel, et mis ja kuidas, aga ma olen tähele pannud et julge hakkamine on alles pool sõgedusest..... njahh ja siis olen ma edasi lükanud seda va avalduse kirjuamist, kauem enam vist lükata ei anna...ooeh....aga kuidas siis ikkagi kirjutatakse soovist lahkuda meeldivast kollektiiv leekide seltskonnast....pagan... ma olen sellistes asjades nõrk....pfff...olgu olgu rohkem ei virise.....joon hoopis tassikese teed.....

- Kiilaspäine lauljanna?
- Temal on ikka endine soeng.

Sitahipi kepisonks.....milline imeline keeleloome.....

...nojahh, võib olla mitte nii imeline, aga peegeldab hästi asjade seisu ja üldist olukorda, milles loome algus...... ehk siis läinud on kuidagi äärmiselt jätkusuutliku pidususe lainel....

...kõik algas sedakorda sellest, et meie oma Lauri kaitses ära oma seminaritöö, pärast seda aga oli mingi kontsert kusagil ja siis oligi juba kätte jõudmas vabariigi aastapäev.....Õelt kingituseks saadud liitrine Absolut, mis külmas oma aega oli pandud ootama, ei teinud kogu asja sugugi kergemaks...vähemalt massu sünnipäeva hommikul, pärast pidulikku Vabariigi sünnipäeva, oli olek raske.....peavalust, ma siinkohal üldse ei räägi.... pärast mõningaid meenutusi sai õhtu siiski täitsa korralikult kokku pandud, kuid mõistus ei tahtnud veel päriselt aru saada, kuidas küll jälle nii....aga mis seal ikka, mis läinud, see läinud, parem juba siis nautides leppida või vastupidi......kõigest sellest tulenevalt voodist lahkuda enne õhtut polnud mõtteski....ammu polnud niimoodi vedelenud...mõnus..... Kui lõpuks voodist välja sai, tuli joosta linna, poodi, koju ja tagasi linna, sest kui sünnipäev, siis sünnipäev....kohustusliku elemendina shampus pirogovis ja siis lõbusalt edasi, tordi aseaineks tehase pelmeenid ja morsi asemel gin toonikus....kaaslasteks sõprade ringi ja rõõmsad näod......mis hetkel või millest sai alguse spontaanne õllesõda, seda enam ei mäletagi, aga elevust oli hetkeks palju....njaaa.......kojumineks oli õhtule kohaselt samuti meeleolukas...väljas on muide juba hulga kevadet.....

...seda, kuidas jõudis hommik enam ei mäleta, uni oli magus... ärgates oli tõeline ettevõtmine enese organiseerimine järjekordseks ajapeale pealinna minekuks.....lõpuks bussis olles, ei uskunud isegi, et nii hästi läks...muidugi värin kadus seest alles päris kohale jõudes.....njaaa, aga pole vist ka ime...kui kõik saab alguse sellest et Lauri kaitseb lõpuks oma seminaritöö....

Kusagil sügaval minu sees on üks patrioot täitsa olemas, kahtluseta...just tema on see, kes veab mu Vabariigi aastapäeval hommikul, enne kui Päike jõuab üles horisondile ronida, Toompeale, seda juba mitmendat aastat, vaatama kuidas heisatakse lipp, pidulikult, lauluga au andes...Tõeliselt ilus on see vaatepilt, kuidas see sini-must-valge plagu tõuseb väärikalt sinisesse teavasse Hermanni kupul....ja patrioot minus üürgab isekeskis rõõmust ja uhkusest särades, ahnelt sööb ta ka laulupidusid, trallides rõõmust ja leides et hetkel ongi kõige parem koht kus olla, siin, siiras armastuses oma riigi ja rahva vastu....

...ülejäänud aja on too kodumaa arm enamasti peidus, suurt rohkemat sõna ei võta, kipituse toob kurku vaid vahel, kui pilk kissitades kaugele silmapiirini jooksvat raba püüab tabada ja paljajalu Muhumaa karjamaal käies, kus torgib taldu nii mõnusasti ja kadakate vahel suveleitsakus metsistund maasikaid noppides ning halli hülge karva tuules mäslevat Läänemerd vahtides.....jaaa....ilus on ta küll... ja mul on hea meel, et ta mul siiski olemas on..... see va sindrinahk, kodumaa ja armastus ta vastu....

Intensiiv intensioon........elik väljakutse olla kolm päeva standis tragi ning pärast seda veel kaks päeva tööl käia on vastu võetud ja läbi mängitud.....
tulemus - ikka veel seisan, kui nõutakse ja kõigile päringutele on paari ületunni hinnaga vastatud......

....meel on kummalisel kombel naljakalt rahuldunud....intensiivne töö siiski annab vahel pääsemise läbi eneseteostuse momendi... ja pealegi oli Tallinnas omajagu ootamatult tore - pehme voodi ja vanniga hotellituba, kuhu armunute päeval peitu pugeda, tähtsa näoga onud ja tädid messil ja palju abivajavaid pilke, naljakas sattumine keset trendipeo sissejuhatust, kus kõrgete kontsade konsentratsioon tõusis üle keerdtrepi astmete otse teisele korrusele ja hirmutas päris ära, halb pidu millest sai pääsemine Kloostriaidas kallite pilkude all ja Juuksur ja Mutant, kus pole käinud lubatud vanusega vist veel kunagi....jäine tuul ja linnamelu, saun seal kus ikka on saun...hommikused lõhesaiad ja tunne, et aeg saab otsa......

Lõpuks kui Tartus tagasi, siis oli kogu olek läbini väsinud aga nõudmas veel enne väljamagamist endale üht purjuskäiku...sobivalt leidus ka kompanjone, oma ungarlane ja punane vein...millest kasvas välja tühi tehas oma Nirvaanase pühapäeva ööga ja naabrid põhjast, keda ikka vaid seal näha saab ja keda ammu polnud näinud ja kes tublid olnud...

Hommikul kliendi äreva kõne peale ärgates puudus mälestus kojujõudmise detailidest, kuid suu nurka surus end muie....hea oli olla....kohv ja sigaret ja välja, sinna kus ootamatult soe päikesepaitus ja libedad tänavad.....

Hirmus hea on vahel kiirustada, kui on selline tuju ja samal ajal koht kuhu ja peidetud siht mille pärast kiirustada....jahh...vahel võib olla ajatult asjalik ja õhtul kaotada kainuse sõprade turvalises seltskonnas, vilavate pilkudeta....pistes põske kommi...

See on üsna rõlge tunne, kui miskisel arutul hetkel taipad, et elad konnatiigis ja ujumisoskus ununes Aura dushiruumi nagisse.....

....Eino-aino, et siis päriselt...kui sa ühel õhtul pärast iseenda heroiiniks tunnistamist kaalud, et kas minna välja või ei...sealjuures teisel vaekausil on asjade pakkimine ruudulisse riidest kohvrisse, mis ei mahuta palju ning ööle järgnev kell 10 algav koolipäev....ja sa otsustad ei, sest Illegaardis, mis antud võrrandis oleks "väljas", on neli inimest, keda sa tead, kuid kes ei ole sulle rohkemat kui tuttavad ja neist neljast ühega sa oled kunagi mingitel otsekohestel asjaoludel ühte voodisse magama sattunud ning kolm ülejäänut teavad seda...ehk siis kokkuvõttes tundub lihtsalt liiga imelik väljatoodud asjaoludel üksi "väljasse" minna, eriti siis, kui ei ole plaan raskelt jooki teha........et kuidas palun???....et siis inimlik piinlikkus, häbelikkus, uhkus......ja äng....sest miks ei võiks "väljas" olla hulk toredaid inimesi, keda sa ühtegi ei tunne ja kellega ei ole mingit lugu, kusagil......

Jahh..olen märganud varemgi, et kui sattuda ruumi, koos hulga inimestega, kellest keskmiselt 3-5 on sul miskine intiimne lugu, siis läheb olemine sees kitsaks....jälgid samme ja sattumisi, zheste ja silmanurgast liikumisi..... ja samas nagu kusagil mujal käia ka ei taha, sest neis ruumides on mul hea olnud, alati parem kui mujal...või meeldib mulle nii vaid enesepettuseks uskuda...aga ei aga jaa.... ma tunnen et oleks jub aeg vist, vast hakata astuma ehk....

...lähengi pakin siis asju sinna ruudulisse riidest kohvrisse, kuhu palju ei mahu...jahh ja olen nõus, see kanne käiks rubriigi alla liiga palju informatsiooni....kui mul kanded rubriigitatud oleks vaid.......

nokk kinni, saba lahti.....

- Miltä tähdet tuoksuu?
- mansikalta......

Pidu, saab otsa, pidu saab otsa!....laulsid juba klassikud, nohhh... ma igaljuhul loodan et see saab toimuma hetkel kui kõik rõemsad, tervise juures ja valmis koju minema....

Tegelikult aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida...


Mööduv nädal on täis olnud vaheaega ja vanu ning armsaid inimesi...ning olnud üdini tore, kui välja arvata, need esmas- ja teisipäevased töötunnid ja kolmapäevane kriiskava häälega koolituse õud....
aga ikkagi neist toredustest rääkides, siis kõigepealt sai õepojale õnne soovitud suure sünnipäeva puhul, juba kaheksa aastat, arusaamatu, kuhu need päevad küll läevad.....
......siis sai kaetud üle Nelli uus elamine, kiidan heaks, ilus...
......Kuna juba Tallinnas olin, siis külastasime mõnekesi Tõnu, kes elab nüüd 5-7 minutit baltast patarei vangla suunal. Tõnu kodu on ilus ja peremees ise on endiselt stressivabalt meeldiv kaaslane. Sai võetud õlled ja väike viin hapukrugi ja süldi kõrvale. Veeretati juttu, muusika taustal ja lõpuks jõuti nagu ikka levist välja vastu ööd ja balta tseburekki vastu hommikut... lõpuks oli täitsa purjus olla ja uni sai magus, miks kõik hommikul helistama hakkasid, on tänini selgusetult arusaamatu...aga hommikune õlu hoidis ära pohmeluse ja burks toitis keha.....
....varsti saabus aga uus õhtu, mis sedakorda möödus kuninglikult kaunis seltskonnas Hellas, veinijooki juues ja vesteldes aktuaalsetel teemadel läbi semiootiliselt naiseliku prisma möödus aeg. Kui jutt otsa sai, olin ma bussilt maha jäämas, kuid see ei olnud variant...nii sai Oksana takso abil siiski jõutud...tagasi Tartus oli olla hea...

Tartus sai koristada ja poes käia ja kütta sai ka...ja siis tulid juba Mari ja Nelli üks ühelt ja teine teiselt poolt, kaasas lagritsakott ja suur ilmakaart, mis seinale sai....meeldiv on meeldivaid inimesi tartus näha ja seda peab tähistama ju alati ka....nii sai õhtu, mis nii kaunilt algas plaanitult jätku lutsus, kus oli jüri ja kompanjonide elektroonikat ja kütet ja tantsutantsutantsu.
Kuidas Mari aga Lutsust Toomele jõudis ja Jaanusele tellitud taksole sai Nelliga pandud, sellest ajalugu vaikib, nagu ka sellest, kuidas mina üle kivide ja kändude tehasesse jõudsin, tuttavaid nägusid nägin, ripsmeid laksutasin ja lõpuks omaaegse geograafiaõpsi poja enda juurde magama viisin....öelda võib vaid, et mõni inimene kohe tundub usaldusväärne, eriti kui tal on säravad silmad ja kena naeratus......hommikuks oli õnneks kõik endine ja inimesi minu juures genraalplaani järgselt kokku kolm....sai juua vett ja mennutada, siis viisid jalad pilku ja hammast heitma esimesele nime poolest lesilale taaralinnas...nohhh, meiepoolne hunnitu hinnang oli, et natuke loksuv ja liimist lahti...aga kui neile endile meeldib, lasku edasi, sest pikapeale saab kõht siiski täis ja ega lilla-must värvikooslus interjööris ei olegi teabmis halb.....
Mari lahkus meie meeldivast seltskonnast Tallinna suunas juba siis, kui me veel õhtuks uute jookide järgi polnud jõudnud.... aga mis seal ikka, meie tee viis koju ja sealt tagasi eelmise päeva kuriteopaika noori setosid kuulama.....sedakorda vedas pea ja süda alt nellit ja taas sai jaanuse nimel auto kutsutud, taas tehase ette....

Oeh ja nii see nädal mööda saama kipubki...ja hea vist ongi...sest jaks kipub otsa saama...ja homme yuleb minna kooli....tõotab tulla päris hurja viikko, kui end soome keeles väljendada....

Aga muidu on nii, et kummaliselt palju on peas naljakaid pulki...aga ma ei kurda, see on veel kõik meeldivuse piiresse jäämas....

Kaarnale meeldis vihm.....aga kõike toda lobjakat, mis jäi oma olekult lume ja vihma vahele ja mida juba mitu tundi oli taevast lastud alla kukkuda, ta jälestas. Vastikusvärin jooksis üle ta selja.

Kaaren pööras pilgu akna taga toimuvalt helendavale arvutiekraanile tagasi. Räpspostituste seksiooni oli saabunud kuus uut kirja. Pealkirjade järgi võis aimata, et teemaks seekordki peenise suurendamine. Jahh, Kaarnale hakkas too igapäevane ajupesu mõjuma. Ta oli juba mitu korda, rituaaliks muutunud rämpskirjade kustutamise kõrvale heietanud mõtet, et võibolla peaks tõesti peenise suurendamisele mõtlema hakkama. Siimaani pole küll probleemi olnud aga mine sa tea millal see sinder tabada võib. Kaaren ohkas ja vajutas virtuaalsele klahvile "Delete", ehk täna veel mitte.

Ta võttis lonksu ingverist tehtud teed ja tundis kuidas soe jutt kurgust alla vajus. Eelmine õhtu keeras ikka veel sees. Lisaks oli huul paistes, eilse ootamatu agressiooni tulemus arvatavasti, kuigi täpne mälestus juhtunust puudus. Täiesti kindlalt aga olid tal huule siseküljel hambajäljed.

Ingver oma kratsiva kibedusega kosutas......

Kaaren tundis, kuidas ta oli natuke sassis, hommikul kohmetult vabandusi telefonitorusse sosistades oli ta taibanud, et kõik pole päris korras ja, et tal õigupoolest pole midagi enda vabanduseks öelda....Telefonist kostunud haigutav hääl vabandas samuti. Kaarnale jäi selgusetuks miks, ta kahtlustas et hääle omanik ei teadnud isegi. Tüdruk oli ta lihtsalt ootamatult tabanud ja kohmetus nähtavasti nakkas......

Ülejäänud päeva oli ta üritanud mõelda välja, end kokku korjata ning särada. Ei õnnestunud. Kogu olek oli alkoholist värisev ja õhtu võik lõpp hommikuste koduseinte vahel pani pea valutama ja põdeja ronis sisse.

Õhtuks oli Kaaren joonud liitreid vett ja maganud, istunud arvuti taga, joonud ingverist teed, söönud, kuid midagi ei aidanud....põdeja küll lahkus poole päeva pealt, ent raudse eesriide taha pääsenud õhk ja sellest siginenud rahutud mõtted segasid olekut. Oma rahuliku, austusväärse ja targa positsiooni oli ta ausas mängus kaotanud ning tal oli hirm. Noor võlur oli oma sõnu juhuslikult seades Kaarna korraga relvituks teinud. Seda polnud kunagi varem juhtunud ning tundus absurdne.... nii see, et varem polnud kui ka see, et nüüd oli.

Kaaren sulges arvuti ja jõi veel lonksu teed....pikaldaselt tõstis ta sisemuse nurgas pead uudishimu. Kui keegi tõmbab raudse eesriide eest, siis hea või halva õnne korral tullakse varsti ka peegliga. Viimane mõte muutis olukorra peaaegu seeditavaks..... segaduses peitus klaarumise võimalikkust....

Ära mine närvi ega närv ei ole Sharm el Sheikh, kuhu minna.....ütlesid juba klassikud...

Noh ma siis kuulasin ja valisin Sharm el Sheikhi ja närvi minemise vahel esimese....4,5h lendu, mis nii tüütu, nii tüütu ja kohal me olimegi, mustade alati vaid naeratavat meeste keskel, kesk kõrbe ja kivisid, eestlaste lemmik kuurortis.... hilisõhtul kohale jõudes oli õhk suvist lõhna täis....mõnus....keset siinset talve oli see natuke kummastav aga oi kui mõnus... kepslesime bussiga oma suur-suurde 5 tärni hotelli, kus ühe inimese voodisse mahuks vabalt magama kolm nälginud tudengit, ja keerasime magama.....

Sharm el Sheikh on oma olemuselt Siinai poolsaare tippu keset igavat liiva ja tühja välja ehitatud suurte hotellidega puhkekuurort, mida ühendab üks ca 30 km pikkune tänav.... ühest hotellist teise minna pole eriti võimalik, inimesed kohtuvad suure tänava keskel, väikesel jalakäijate tänaval, kus on pidutsemispaik, paljude-paljude kohvikute ja miljonite mustade meestega, kes üritavad sulle midagi pähe määrida, kohta kutsutakse Naama Bayks ja seal käib mürgel 24h.... shoppamiskirge rahuldavad turistid aga nn vanas Sharmis, mis on turutänav natuke Naama Bayst eemal.....
Liigutakse seda suurt tänavat mööda, kas turismibussidega või taksodega, mida juhivad mustad väikesed mehed, kelle igapäevane leivateenimine käib läbi lõputu kauplemise....jahhh, lõputu kauplemine on seal omamoodi elustiil, mulle tundub.....

Üldiselt on aga kogu paik süstemaatiliselt üles ehitatud turisti rahast tühjaks imemisele ja see tundub töötavat.....Kui sa oled aga heleda nahaga ja heleda juuksepahmakaga naisterahvas, siis algab igasugune suhtlus väljenditega: You are sweet/You are nice/I like You/I like Your body/Hi, what´s Your name!......etc ja lõpuks jõutakse ikkagi selleni, et sa peaksid midagi ostma, hakkama mustamehe tüdruksõbraks ja midagi ostma, suudlema musta väikest meest ja midagi ostma või vähemalt tulema omme midagi ostma, sest sa oled nii ilus....... Minusugusele kalgile põhjamaisele esstlasele oli too kõik väga tüütu......aga ilm oli seal ometi ilus ja päike kõrgel taevas ning vesi sini-sinine ning taamal paitmas kivikaljud, ning igav liiv....see kõik mulle meeldis, Punane meri oma korallide ja värviliste kaladega meeldis ka....seda võiks kunagi uuestigi vaatama minna.....aga too maapealne keskkond oli ikkagi kuidagi kummastav, kui kogu rohelus hotelliaias on lihtsalt kirkaga kivi sisse taotud aukudesse kasvama pandud ja kasvab vaid tohutu vee kuluga ja ainult sellel ruutmeetril, siis tundub see mulle kuidagi ajulage, veidike vägistamisena....ma teataval määral mõistan, miks seda tehakse....aga miskine vimm minu sees ei kiida seda heaks.....inimesed on ikka ühe naljakad loomad aga see, mis nad vahel loodusega teevad tekitab õõva ja puudub igasugune tahtmine naerda....

Pärast kaht päeva Sharm el Sheikhis, suur-suures hotellis ja erinevadel ekskursioonidel, olin ma täitsa valmis juba koju tulema....õnneks meie lühike reis sedakorda kauem ei kestnudki....nii et hulk formaalsusi lennujaamas ja 5,5h lennukisõitu ning tagasi Eesti talveta talves olingi.....Mõttes tegin linnukese Sharm el Sheikhi ees olevasse tühja lahtrisse ja tundsin teatavat rahul olu....kerge päikese jume jäi näkku ja päikese sain kaela....ning nüüd ma tean, kus mu kliendid oma puhkusi veedavad.....miks ka mitte, päike on tore.....ise aga ma sinna raha eest ei kavatse minna, või kui ainult siiskord, kui ma olen vana ja ei tahagi puhkuselt muud kui päikest ja 5 tärni suur-suurt hotelli väikeste mustade naeratavate meestega......

Kaarnale meeldis magavate inimeste lõhn. See väsimuse hõng ning too magavate kehade rahu. Too unise higi ja unenägude lehk, mida nood magavate inimeste voodid välja õhkasid. Too kehade rammestuse ja dushigeeli, padjale laiali laotunud juuste ja öökreemi, kehade all välja surevate käte ja kaisutuste lõhn, mis tuli vooditesse kägardatud ihudest.....

Ja nood pimedad toad, kus värve pole, on vaid pinnad ja lõhnad ja helid. Nohinad, pikad ja ilmatuma rahulikud hingetõmbed, üksikud oiged ja kilked, tekkide kahin ja patjade sahin, mis tekib uniste liigutustest..kella tiksumine öökapil, läbi akende tungiv tuul ja öise liikluse sosin....kõik nii omasoodu voolav ja vaikne, nii ilmatumalt üksik ja vaikne....

Kaarnale meeldis istuda neis tubades ja vaadata magavate inimeste unesid, õige vargsi kusagil nurgas, nii et unenäod ära ei ehmuks, ja nuusutada magavate inimeste lõhnu.

Magavate inimeste, magavad toad, Kaaren polnud kunagi suutnud lahkuda neist vabatahtlikult.....alati aga leidus sundusi ja käskijaid...ta oli veetnud vaid viive...ahminud endasse kiirelt sõõme, sulgenud silmad ja nautinud sekundeid, vaadanud unesid, nuhutanud lõhnu ja lahkunud siis...
Kaaren hingas sügavalt sisse, ta ei mäletanud enam millal viimati oli ta nuusutand tubades uinunud inimeste lõhnu. Kui ammu polnud keegi maganud nendes, kus tema viimastel aegadel viibis.
Kõik olid aina ja aina vaid ärkvel, kui olid....

Tehtud!!

Ma leian, et nüüd ei jää varsti küll enam muud üle, kui lihtsalt vihastada.... lõpuni.... kohe niimoodi, et on vihastatud ja siis suure vihaga midagi suurt tehtud, sest mul on tunne, et see jama, mis siin juba nädalaid kestab, ei saagi muidu otsa... muudkui mingi tüdimus, nutt ja hala, enesepiinajalikud unenäod ja kogu see kõrini efekt metsa peitumise soovi krempliga....pfff....Tra, maivõi....sellist asja ei saa tolereerida!

Pff....et siis plaanis lähima(te) päeva(de) jooksul lihtsalt põhjani iseenda peale välja vihastada ja oleks selleks korraks taas korras....

Saaks rahulikult printsess edasi olla ja naeratada muigega....

Kõik kaob ära, andke vaid piisavalt aega ja oodake....
See teeb mind pisut mõtlikuks, sügavalt sisemusestki ei saa aru....mõistmatus, misjaoks siis nii ometi??

Ja miks nad räägivad lõppude diskursuses alati algustest...pagan, see ei puutu ju tol hetkel üldse asjasse....see pole ju sugugigi oluline.....jaaaaa.....natuke nukker värk.....ja ma üldse ei kipu mõistma.....see kõik tundub olema üks arusaamatus....jonnin...üldse mitte siinjuures äkiline olles, olen täitsa rahulik, täiesti leppiv, natuke abitu, lihtsalt mossitan ja jonnin, sest raske on rallit sõita, kui kõik nii kaduv on...

...palun, palun ärge kaduge!

Mulle toodi Väike Prints....madjarite moodi, kes gujashit vist küll ei söö, aga kellest madjari keeles on jutt...jaa...madjarimaa poeg ise tuli ja tõi....hirmus hea meel oli teda näha üle pika aja...ma olin juba igatsemas täitsa.....

Jahh, jällekohtumised on toredad....seekord sai pai, sai gruusia viskit juua ja maailma kanatiibu, sai ikka neid vildakaid nalju ja jutte kaugest maast, kuhu ihkab hing, kuulda...sai veel ka uuelaadset imemaitsvat palinka kokteili, õige mitu, tehase kära sees jutelda sai, seista ja rõõmustada ka, sai inimesi ja shotsho mängu vaadelda, sai nii mõndagi uut kuulda ja uudistada, sai imestada rahvarohkuse üle, ning vahepeal, teades et tulnu ei ole kaugel, rääkida ka teiste headega, naljatleda sai ja kella kaheksani istutud sai, magusat jooki limpsides ja lukustatud ukse taga suitsu kimudes ning tantsides, sai teineteisele tuge pakkudes ära minna, siis kui hakid olid juba üleval ja puhata sai turvalisuse aspektidel külg külje kõrval....ärgata sai ärkamise peale, koos sai õhtuselt hommikust süüa, rõõmustada sai jällekohtumise, kuid mitte tagasiolemise üle ja teadmisega, et varsti juba võib kohtuda jälle, sai lõpuks laiali minna....

Nüüd on laual Väike Prints, soome-ugri karumuinasjutte ja vendade Grimmide paremik madjarite eelkooliealistele....ja meel on rahul

Eile
...läksin koju plaaniga järgmiseks päevaks tugevalt välja puhata , et siis ülemusega arenguvestlusel rikkalikult areneda. Uneaega pingsalt oodates sattusin lugema, noh kõigepealt kergem ajakirjandus ja siis silmi sattunud Brautigan.... ammu oli Abort laenuks mu raamaturiiulit kaunistanud...viimane aeg ahju kütmise kõrvale läbi lugeda....

Brautigan oli oma headuses....torkis ja silitas üheaegselt...

....kummastav, kuidas....ei teagi mis...kogu see värk ühesõnaga, meeldivalt õiene ja ilus, samas täis pikitud teravaid oigama panevaid kujundeid....ausad, võimatult võimalikud samas...sissehingates nii valusalt hingepugevad.....tegi ärevaks.....

Kui raamatu viimane lause läbi pea lastud, oli magamajäämine võimatu... ilmselgelt liiga palju tahetud.... sees värises, kohises, mühises.... ja pea oli ülekuumenenud....liiga palju mõtteid.....

...klaar, tuli väljuda....damn, sa ei tohiks seda endale lubada, vigises südametunnistus.....aga ärevus ei kuulanud....

Õue, surusin klapid pähe ja kimusin ägedalt suitsu, libe oli, jalad viisid sinna, kuhu ikka....autopiloot.... õnneks olin massu kätte saanud, kohtusime keskplatsil...tema meeldivalt purjakil.... mina, mitte nii meeldivalt, kaine....

Zav oli rahvaküllane, kuid mõistlikkuse piires....hingasin sügavalt sisse, arendasin tuttavlikke ridasid juba olnud vestlustest...rohkem minult ei nõutudki...sinna juurde üks õlu.....reaalsus tilkus vaikselt tagasi sisse....mõtted vajusid ära......ja pärast äraoodatult karukallistust.....oli aeg lahkuda....jalad kandsid ja kell kolm ma juba kodus magasingi.....

Suts ja valmis....

Ehk siis Helsinkis Mari juures käik selleks korraks taas möödas ja juba jõutud ka aklimatiseeruda....

Seda et Soome läheme otsustasime millalgi novembris Nellig Hundis istudes ja hea sõnaga soomestuvat Mari meenutades... esimene 2008 aasta nädalavahetus sobis ideaalselt, sest pühad läbi, Maril töö läbi ja meil selleks hetkeks palk käes... nii et jusrtkui loodud selleks, et külastada põhjanaabreid...

Kui reedel viimaks oma kodinatega Galaxy nimelisel alusel laevusime, oli kohe esimesest momendist aru saada kuhu reis viib... naer tükkis peale... nii palju jubedaid soome mehi ja me ikkagi läheme kohale :D:D... eino mis seal ikka.... ei minua sittenkään väsyttää....sai kinnitatud ühele noormehele ja suitsunurgast ma juba end leidsingi....

Helsinki asus seal kus vanastigi ja ka Tallinki palgal oleval kaptenil oli koht teada, ümarad 80 km üle Tallinna lahe ja kohal me olimegi... suurlinhnas... nagu hiljem selgus... Mari oli ilusti vastas ja 2.20 eest me ennast peatselt kesklinnast leidsimegi... Soomes oli hulka soojem kui mäletamise järgi samal hommikul Tartus... mõnus selline -5 ja meretuul......

Mari elab nüüd peaaegu kesklinnas... enam ei tule rongiga kuhugi Tikkurilasse, Pasilast mööda sõita, ja siis käia ja käia ja käia... nüüd piisab 10 minutitst raitiovaunussa ja siis lipsti üle tee ning seal ongi Mari kodu.... väike armas maja, 30. aastatest ja väike armas kahtoaline korter......must-valge, maitsekas, äratuntavalt Marine.....otsustame, et täna saab olema kodune õhtu, veini, punasega, enda valmistatud pina colada, lumekrabi, ja kõike armastatud youtube videode ning muude uudistega.....

Vahetades aega taas minevikku, tuleb nentida, et järgmine päev sai veedetud kõiki võimalikke ALEsid külastades.... saagiks lõpuks natuke rõivanodi ja palutud plaat, Ojale.... hiljem läbi nagu läti rahad, leidsime end tusaselt lasanjet valmistamas...tõele au andes tegi Mari tusaselt lasanjet, Nelli salatit ja mina oli lihtsalt taas kasutult teelt eemale hoidmas.....

....hää külm valge vein, lahutas tusatuju õnneks ruttu ja romantiline komöödia lasanja (for thee) kõrvale viis vestluse jälle teadagi kuhu... ohh ma nii armastan neid lõppematuid kõnelusi lõppematul ja lahendamatul teemal...inimsuhted, meie...ja muidugi - Mehed...

...Õnneks, me siiski jõudsime ka välja.... kohas nimega Redrum, esines täiesti juhuslikult Moody Mann....ja see oli hea....Hello Helsinki! How are You?! I asked...how ARE YOU?!... Happy fucking New Year!!!....

....lõime tantsu mitu head tundi järjest.....pilgud olid kuumad, kehad olid kuumad ja baarist sai tasuta jääga vett... nii et kõik oli nii kui peab... selle hetkeni kui mu põlvele tuli meelde, et ta oli ju just välja venitatud, ja hakkas valutama... siis tuli koju minna... kõrvus kumisemas just see lugu, mille saatel Detroidis kunagi rulluisutati.....

...Ööbussis oli preili, kes oli end joonud meeldivasse ebakainusesse ja keda vitutti ihan uskotomasti....ja kellel oli hirveän järkyttävä nälkä....ai-jaa, tore teada....

Hommik saabus päikesepaiste ja unise olemisega, dushi all käik, hommikusöök, viimased virisemised lõputu rahapuuduse üle, kallistused ja kokkulepped, et järgmisel korral Eestis...ja läinud me olimegi...trammiga keskustaan, metrooga Ruoholahteen, bussiga Länsisatamaan ja Stariga Tallinna....

Kui portselanist tüdrukud purunevad kildudeks, siis kas plastmasstüdrukud sulavad, või?

Ja kui plastmassist tüdrukud sulavad, siis mis juhtub lihast ja luust ja veest tüdrukutega?
Külmuvad lihtsalt ühel hetkel ära...väikeste tikumüüjate ilmaga??

Kaarna pea oli täis punkteismelise mõtteid...

Viimasel ajal oli üsna külmaks tõmmanud, ilm langes miinuskraadidesse ja korstnad suitsid.... enam ei köetud sügisise niiskuse, vaid talvekülma peletamiseks...
Jahh, üsna ebameeldiv jahedus, mis kontidesse ja naha vahele puges....
Ptüi!!...Kindaid ei olnud, Kaaren polnud jõudnud kududa veel, aga müts ja särk ja püksid olid!....need olid eelmise aasta jäänukid...kõik ei olnud seega halvasti.....

Jõgi oli mõne tunniga jäässe läinud, veel ei kandnud, aga õhk oli jää lõhnast ja maitsest pea, et tiine...hakkide silmades tundus kajavat ta tulek....

Ptüi!! Kodu oli kütmata, ei jäänud muud üle kui istuda pooltühjades lokaalides ja juua teed ...nurgalauas....ise pingutatult tähtsat, mõtlikku asjalikkust täis nägu tehes...ikkagi haritlane ju..... parema meelega oleks võtnud ühe jacky tee kõrvale, aga palgapäev oli alles pärast ööd
...ikaldus...sulaselgelt...

Kaarna pea oli tühjuse müra täis...milline kohutav poeetiline liialdus...tee sai ka otsa, samas....kõrvallaua organiseeritud naistudengite valjult säravad mõtted muutusidki juba tüütuks...ptüi!

Krt, külm oli...ja sees polnud isegi ühtegi sooja mõtet.....Kaaren püüdis mõelda...

....Suur Reheahi...

...köetud.....

Ptüi....väikeste külmunud tikumüüjate ilm!!

longats.... algusest lõpuni, veidi tüdinult haigutava koaala pilguga... antke mulle neid lehti veel... ja olge paid, ärge tüüdake tobedate küsimustega... ma ei tean neile kõigile vastuseid...

Aga, tuleb netida, et uusaasta öö oli täitsa änksa, punases minis, punane side ümber jala ja aksessuaariks kaasas kark ning kaine autojuht.... nagu mõnes heas filmis...seltskond oli kah ülevalt meeleolukas, õhtu jooksul sai palju naerda, eriliselt just minu üle, esimene kommentaar, mis ei puudutanud invaliidist vaiku, lonkamist, või karku sai seltskonnas välja hüütud vahetult enne keskööd ja viimaseks mitte vaigu üle nalja heitmiseks see seda korda ka jäi....
Ei noh, mis seal ikka...ega ma kade tüdruk ei ole...ja naer on ikka terviseks olnud...

Esimesel selle aasta päeval suutsin aga ikkagi ka meele heita, et oleks kohe uue aasta alguses see tükk ka tehtud ja ei peaks ennast hiljem igasugu heitmistega vaevama....
millest see kõik alguse sai, seda nagu õieti polnudki....lihtsalt, hetkeks tundus maailm väga tühi ja kõle.....õhtul oma suurde sängi pugedes oli kollase kraakleja tiigri asemel kollane koer, lontis kõrvadega hunnik õnnetust......

Eile aga pärast tatist tööpäeva, mis möödus tööluusi viljeledes sai massuga välja töötatud generaalplaan....kiletatud märkmed, uurivad ja asjalikud pilgud, nimekirjad, plussid ja miinused.... ning jaht ja võistlus alaku, parim koos õiglusega võitku...

võitja saab printsessi ja pool kuningriiki....

Ma tean kedagi, kes täna liialt ei tantsi....pagan!

Eilne algas kõik väga ilusti, kõigepealt hommikune meele heitmine, siis tugev korrastustegevus kodusel pinnal ja siis üllatuseks kõne Koksilt....jaaah, ta nagu oleks taibanut et just nüüd on õige hetk tulla ja olla olemas.... no ja siis ta tuligi koos siidrite ja mandariinide ja saatjatega..... vaatasime ära Eesti suure lauluvõistluse finaali ja rõemustasime, ilus poiss võitis.... seda me olimegi oodanud, kõik ei olegi maailmas valesti.....

Siis viisid jalad meid feenoksisse, kus sai omandatud suure raha eest rohkem kui mitu õlle, noh 2,5 liitrit näo peale...siis suudlevatesse, et õlle tühja kõhtu ei kurnaks ja edasi sealt juba raskete kandamitega neiu Siiroja uude sulnisse residentsi, mis jääb just Antoni akende alla.... seal toodi välja mäng, saksakeelse pealkirjaga Bier Spiel (oder etwas solches).... ehk eesmärgiks sai käia õllekorgiga mööda mängulaua ruute ja samal ajal hävitada ruutudel antud ülesandeid täites näppude ja killerite viisi õlle.... mängu jagus just niipaljuks, et tühjad olid kõik 23 pudelit ja mina õnneliku hõbemedali omanikuna üsna loksuvas konditsioonis....

no ja õhtu lõppes teadagi kus..... jälle mängiti palli ja mina oma loksuvas tujus suundusin mänguilu kaema.... ühel hetkel, ma küll ei oska kommenteerida miks, tuli kukkuda, otse põlve pealt, nii et minu krooniline kehv põlv ragises tuntavalt ja sisse lõi valu mis oleks kainena võtnud pildi eest..... kõigil oli korraga muret palju, mina ainult istusin ja nutsin....ärge puutuge, ärge rääkige, ärge kutsuge mind oma lauda istuma, ärge katsuge... mul on natuke liiga valus et Teiege jageleda hetkel! oleks võinud kirjeldada mu tuju.... aga kui inimestel on mure, siis nad tahavad aidata, suured tänud selle eest..... lasin end lõpuks maast toolile paigutada ja suutsin uskumatul kombel selgeks teha, et murdunud ei ole midagi, käed ei ole ka klaasikilde täis, kiirabisse ei pea minema ja nutmist ei jäta veel järgi......Istusin võtsin mõned minutid dialoogiks endaga, samal ajal kui keegi sulnis tütarlaps tuli ja sisendas mulle, et nende lauda tulles hakkab mul kohe absoluutselt suurepärane......sel hetkel kui olin talle valmis vasak sirget andma, et ta läheks enda lauda ja tunneks ennast suurepäraselt tulid kusagilt Koks ja massu... jumal vist siiski on olemas......

...võtsin veel mõned minutid et end koguda.... pisarad ei tahtnud lõppeda, inimesed pallimängijad läksid juba väga rahutuks, nutvad neiud, kes ei taha kuuldagi nende abikätest ja sõnadest, ning käituvad nagu neil oleks väga valus, muudavad inimesed tihti rahutuks.......lõpuks olin nõus koksi ja massu najal välja lonkama, seal istusin uuesti maha.... ikka veel oli valus ja see põlve ragin peas ajas südame pahaks ja nutt keeldus lõppemast....alles taksoga kodu ette jõudes tundus pisarate jõud raugevat....

Mind pandi teki alla seoti külmad friikad punase venisidemega jala külge, anti veepudel kõrvale ja sooviti kena und.....hommik tuli järsku, lõin jala sirgeks ja valuga meenusid eilsed sündmused.....sidusin jala lahti...ja tõesti ei pidanud pettuma.... vasaku põlve vasaku põlvesideme venitus oli omast käest võtta....ja ma teadsin kohe, kes täna liialt ei tantsi!

olles saavutanud taas tolle kainusastme, kus maailm paistab läbi punase veini kergelt roosa tundis ta rõõmu, et oli olemas maailm ja punane vein ja tema ja too kainusaste.....keegi ei saanud enam süüdistada liigses kainuses, mitte kunagi... otsustatud... ja sõõm suitsust punast jooki, mis suurest pokaalist pärit, liikus oma radapidi alla, kustutades janu....

Hetkega oli kogu olemine sattunud pööravasse päeva ja Kaaren oskas juba aimata kuhu too pöörane päev pöörata kavatses.... kiiresti-kiiresti, tuli ümber harjuda, harjuda ära, süües koera-pöörirohtu, mis aitas peapööramise vastu.... siis kui pööripäevad ula kaks läksid ja iseenesele vindi peale keerasid....jahh... nii oli juba täitsa hea.....veel lonks veini......

- Rääkides trammidest, siis.....

Kaaren vaatas enda ümber ja jäi vait. Vali hääl vaibus sisemonoloogiks
.... siis mulle tundub et nii pea neid ei tule.
Ta oli täiesti üksi selles kergesse udusse peitunud trammipeatuses, siin, maailma otsas.
Kaaren oli kindel, et kunagi kohtuvad siin kõik, nagu maailma otsas ikka ja ta imestas siiralt praegust tühjust ja oma üksiolekut. Igaksjuhuks kaes ta ka pingi alla ja selja taha, jahh siiski, siin ei olnud kedagi teist, kes oleks vaevunud külmetades ja jalgu trampides ootama.... küllap nad teadsid, mõtles Kaaren, küllap nad teadsin, et niipea ei tule midagi... ainult tema, oli lootnud, et ehk ja jätnud tegelikkuse plaanist vaatamata.....

Kaaren heitis pilgu eemal mere kohal tiirlevate kajakate poole, nood nägid välja nagu siberi põtru meenutavad piktogrammid kusagil halli koopa seinal.... jaa kunagi olid kajakad ta lemmik linnu olnud, sest neid oli lihtne siberipõtradena joonistada....ilus, oli siin küll, läbis mõte pead, aga nii kuratlikult külm.

Kaaren tundis kuidas ta hetkega vareseks muutus, ei mitte sugugi Cortney Love-iks, ega lätlasest hulluks kunstnikuks Montaks ega Édith Piafiks, vaid üsna hädiseks ja pahuraks vareseks.
Kaaren oleks selle kergelt masendava mõtte peale tahtnud ohata, aga õnneks muutus viimane öhe jõudes hoopis laiaks haigutuseks.
Jahh, õige küll, väsimus. Ta keris enese üllatava osavusega pingile kerra ja otsustas magada, enne suikumist heitis veel igaksjuhuks pilgu kaugusesse trampiva trammitee rööpaile.
Ei midagi, võis hooletult uinuda... siia, maailma otsa jõuavad trammid uuesti alles pärast keskpäeva, vististi....loodetavististi

Korrakem palun kõik koos - EKSami SESSSS-Siooon!

Einoh päriselt, laiskus on võtnud kogu mõistuse ja viimastel päevadel toimunud erinevate kollektiivide jõulu- ja muud peod kogu tahtmise.... või vastupidi... igaljuhul selge on see, et EI OLE ei mõistust ega tahtmist ja ON hulk tegemata töid ja väga keerulised eneseületuslikud distsiplineerimise katsed, milles on tunda kerget meeleheitlikkuse maiku.....
Nii jäi täna ungari jõulupeole minemata, sest ungarikeele kodutööd olid juba nädalaid tegemata... nohh oma osa mängis siin muidugi ka teadmine et tuleb minna hommikul, ilma pohmellita, tööle ja olla asjalik õhtuni rokkides raamatu kallal, mis selgitab rõõmsalt kõrvutades võimalike ja väljamõeldud maailmade kontseptsioone.... iiiiiiiii.... ütleks ma tsiteerides klassikuid....

Aga nädalalõpus oli suur konverents, kuhu tulid kohale suured ja tähtsad mehed, sealhulgas kauaoodatud Vilmos..... Vilmos oli nagu mees muiste, parimatest aastatest natuke üle, parimast paksusest ka natuke üle ja palju muhedam kui Karlsson.... lisaks sõbralik ja jutukas... nii et vaatamata isegi minu tavapäratule ujedusele, sai siiski mõned mõtted ja laused vahetatud ja jaanuaris hakkan ma tegusema helgema tuleviku nimel... üritan oma ametlike kirjade soone taas roostest ja tolmust puhtaks puhuda ja hakata rokkima..... jaaa isegi Anti oli poolt et ma lähen, sest siis saaks finno-ugri semiootika ühendus endale ehk viienda liikmegi ja tõestaks sellega oma jätkusuutlikkust ja kasvataks värske vere arvelt elujõudu.

Lisaks konverentsile ja kahjuks sellega häbitult kattuvalt oli toimumas ka punapäise haldja sünnipäev, spontaanselt sai korraldatud oleng ja kohale nuiatud ka näriline Tallinnast, muidugi tähendas see seda, et õhtu venis pikale ja peale Vilmosi jäi kõik muu konverentsi teisel päeval kuulmata...aga mis seal ikka, kartulisalat oli kõigele vaatamata hea ja ühine olemine haldja auks igati korda läinuks kuulutatav.....Lisaks oli närilise nägemine lihtsalt ilmvajalik, sest ilmaolemine oli juba ammu üle mõistlikkuse piiride lükatud....

Njaa täna aga sai ihu ja hing lisa akadeemilisse lumma baasi, nimelt toimus osakonnas Peet Lepiku doktoritöö kaitsmine... oponent oli vana Vilmos ise...
See oli minu esimene vaade doktoritöö kaitsmistele ja see oli lihtsalt midagi nii väärikat ja nauditavat et võttis kõhualt külmaks... päris ausalt võttis ilma tolmuta silmas pisara jooksma ja südame uhkust täis..... ma tahan ka kunagi niimoodi 72 aasta vanuselt olla jõudnud nii kaugele, selg sirge, soeng korras, hääldus selge ja püüdlikult mitte kiirustav, kergelt värisevad käed ja teadmine, et kas nüüd või mitte kunagi.....tänusõnad ´armastavale abikaasale ja vanale Lotmanile pisarat silma toomas....... oi..... mulle meeldis see kõik algusest lõpuni... ja puudu jäi jultumusest minna ja suruda kätt, vbl siis kui magistrikraad käes, seni las jääda vaid aukartust täis pilk saatma.....

Puiklematult päike.....tuli täna tõustes nentida.... rõõm.... viimane päike oli viimati Kopenhaagenis, aga Kopenhaageni päike ei ole ju sugugi seesama.... See päike siin piilub aknast sisse, teeb triipe kapipeale ja uksele ning heidab päikesejäneseid fotodele, mis seintele on laotatud....jaaa, see päike on hoopis soojem ja hirmsal kombel kodune.... hea oli teda teki alt piiluda ja püüda pilguga tema toas mängivaid kilde...

Viimased päevad on olnud keerulised ja kangesti tigedust täis..... üllatades tabati hea hoobiga minu nõrka kohta, mille olemasolust ma isegi liialt teadlik polnud... tabati nii vastikult, et mitmeks ööks kõõksudes pikali kägarasse vajusin... Üsna ebameeldiv tunne on siiani sees, aga olgu, küllap vaikselt toibun.... mõtetes on juba korrektuure tehtud ja üks diskursus kahjutundega aga väga resoluutselt lõpetatud......

Tugevnenult hoobist on issiasena välja löönud teadmine, et tuleb minna, et tahan minna, ja mida varem, seda parem..... enam ei jaksa hoida elu ootel.....ja seesinane tänane katuste taha kukkuv päike, see oleks ju nii ilus algus...jahh, täitsa kena algus..... algus äraminemisele....

Kaaren heitis noka peast ja marssis välja....aitab, ei, kõik!
Ta silmad olid vett täis.... ta oli tige.... ta oli väga tige ja pettumuseni kurb.....

Ta ei tahtnud rohkem.... ta oli valinud vale rolli.... ta oskas seda küll piisavalt, et ärapetta teisi... kõik ülejäänud olid ta osatäitmisega suuremal-vähemal määral rahul..... rohkem sealjuures suuremal....aga tal endal olid silmad olnud vett täis juba alguses....

Ta ei osanud olla tänapäeane mõistulind... ta oskas ette kujutada, kuidas too peaks toimima, mis funktsiooni täitama ja ta kujutas ette kuidas tema seda mängib, kuid see ei olnud talle sugugi omane, sest ta tegelikkuses oli kõike muud kui tänapäevane mõistulind.

Suutmatus ajas ta marru.....ta oli just niisama enesekeskne, et teha toda rolli endale, mitte teistele.... ta oli niisama enesekeskne, et võtta toda linnuksolemist südamesse... võtta seda tõsiselt.....

Ta kimus suitsu ja ei suutnud meenutada, kust oli õptud too tobe teadmine, kui teed midagi, siis tee seda hästi ja kui hästi välja ei tule, siis on kaks võimalust, õppida tegema hästi või loobuda...... Kaaren tundis, kuidas ta oma sügaval sisemuses ei olnud kriipsuvõrdki lind, õppimine oleks olnud nii vaevarikas... ja see mis sellest välja oleks tulnud.... ta ei olnud päris kindel, kas see hästi tempereeritud tänapäevane mõistuKaaren oleks talle meeldinud... Kergem oli loobuda.

Tiivad viskas ta ära minnes lähedal asuva ridaelmu teise korruse rõdule, sinna kus elas too ilusate punupatsidega printsessi mängiv väike blond tüdruk.... Kaaren oli teda mitu korda seal rõdul lehvitamas näinud. Ta ise polnud kunagi päriselt osanud noid pikkade pärlmutter sulgedega ilutiibu kasutada, ehk oli too väike tüdruk selles osas andekam....

Kaaren üritas meeles pidada, et ta saadab lavastajale punupatsi koordinaadid....

Lõunapausi ajal boxi kunkus istudes, tabasin enese äkitselt mõttelt, et hea meelega omaksin pisut karedamat ja pikemat keelt kui mul praegu on.... sest lihtsalt nii hea oleks siis jogurtitopside nurgatagustest maitsvat kraami eemaldada ja vahel halvasti käituvaid kaaslasi füüsilise noomitusega korrale kutsuda... tõmmates kareda keelega üle näo.... ja siis saaks ninaotsa vahel sügada, ilma enda või teiste sõrmi kasutamata.... oleks ju hea küll...

Kui aga rääkida muust, siis tuleb nentida, et hakkab kiskuma ebameeldivalt sessiseks... ja üldse ei viitsi... muuhulgas ei viitsi isegi põdeda, et ei viitsi... aga teades mind, siis lõpuni lootusetu pole olukord kunagi... natuke käimalükkamist on lihtsalt vaja....andke ometi natuke aega atra seada

Jahh, ja eelmise nädala lõpukulminatsioonidest teavad nüüd vist küll peaaegu kõik, kes teada on tahtnud, nii siit kui sealt poolt.... ja ma ei taha ega oska iseend selles osas liialt paigutada.... ei kohatut ega kohtlast tunnet ole, kuid ei tea, kas nagu peaks istuma või seisma.... nii et jätkan vaikselt lõnkjudes ja paika hõivamata.... vahepeal natuke punastades ja hulga tihedamini lihtsalt kulmkibrakil pisult totakalt muiates.... sest see mida räägitakse kuluaarides ei tee mulle ju niikaua haiget, kui see minu kõrvu ei puutu... pealegi üleüldiselt oleksid kõik kommentaarid silmakirjalikud... pole keegi teinegi ju liialt ingel!.... Teada tahaks aga küll üht teist, kuid küsimine oleks ju liiga banaalne.....

Kaaren istus oksal ja kõlgutas jalgu ning näris viimast sügisest leitud tohletanud kuldrenetti.....õun maitses hea.....
Närimise vahele üritas Kaaren tegelda oma viimaseaja hobiga, koguda kokku kõik üksindusse surevad mõtted ja paigutada nad ohustatud mõtete varjupaika...hetkel püüdis ta tagasagarast kätte saada üht väga väikest ja väetit mõtteräbalat, mis end suitsidiaalselt kõige alumise riiuli ideelaamade taha oli peitnud.... tüütu värk, Kaaren polnud kunagi eriline küttija olnud "kui ei taha, pole vaja", oli tema põhimõte olnud, aga nüüd... nüüd oli mingi haiglane entusiasm tast võitu saanud, ja suisa hasartses deliirumisse vedanud, juba kolmandat päeva järgemööda ei teinud Kaaren muud, kui püüdis kätte saada üksindusse surevaid mõtteid...kui ta mõne neist kätte sai, naeratas ta mõttele oma sooja naeratust, pühkis viimaselt tolmu ja asetas poputades väikestesesse invakärusse, mis ta eelmisel nädalal muretsenud oli ja mis olid seatud kõige veetlevama ja energilisema looduskauni kose kujutluspildi ette.......
Kaaren tundis, et ta teeb midagi head ja kasulikku, kust selline illusioon oli tekkinud ta ei teadnud, kuid see toimis ennekuulmatult kenasti....
Just hetk enne seda kui ta oma parasjagu päästetud mõtte oli järgmisse pisikesse invakärusse paigutanud kostis eriliselt vastik klirin..... Poisid, kes tagaaias olid lumepallisõda mänginud, tabasid eriti võika loperguse kollaka sulalume känkraga kõige veetlevama ja energilisema looduskauni kose kujutluspilti, mis saadud hoobist solvus ja kildudeks purunes.....

Krt küll, vandus Kaaren ja heitis puuotsast poiste sekka õunasüdame, kaduge kust seda ja teist, kisendas ta naerurõkatustega majja jooksvatele kluttidele järele.... Kaarna tuju oli rikutud.... nii palju vaeva oli ta näinud ja nii palju tööd teinud.... hähhh.... pagan.... ja kõik selleks et mingid jõnglased saaks selle ilu ära rikkuda.... Päästjahing temas jäätus ja ta otsustas oma uue hobiga kunagi edspidises tulevikus edasi tegeleda... kunagi suisa vbl lähitulevikus.... peaaegu et kohe kasvõi.... aga lihtsalt mitte hetkel......

Ta heitis pilgu kaugusesse silmapiirile ja hakkas rahustuseks väikest viisijuppi ümisema.... korraga jäi ta vait ja fokuseeris hetkeks kogu oma jõu tasakaalu hoidmisele, vähe puudus, et ta siiski puuotsast alla oleks kukkunud... kaugemalt lähenes laperdades veidi räsitud tume kogu..... Kaaren vaatas vasakule-paremale, pistis näpu suhu ja üritas aimata puudelatvade järgi tuule suunda....pagan, kuidas ta seda varem polnud märganud....puhuski lõuna-loode tuul, mis tähendas seda, et eemalt lähenev kuju oli just too, kelleks Kaaren oli teda esmapilgul pidanud......

Ronk võttis istet kõveral oksal teisel pool punast männitüve, millel vaigutuse jäljed....
Kaaren ropendas vaevukuuldavalt...
Ronk tatistas, pühkis suure ruudulise taskurätiga nina ja heitis pilgu Kaarnale....
- Pole ammu näinud, libises hooletult üle ta huulte.....
Kaaren hingas sügavalt sisse ja lõi käega, polnud muud võimalust kui väljakutse vastu võtta......
- Jahh, tõesti....ammu, oli viimane kord!
- Oled must puudust tundnud?, irvitas Ronk....
- Meeletult!, krigistas Kaaren läbi hammaste.....
Ta tundis kuidas meelekohtades hakkas ohtlikult tuikama....
- Ja kuidas läinud on?
Kaaren hingas sügavalt sisse ja otsis kramplikult taskust sigarette.... Ta kimus ja tundis kuidas nikotiin ta krampis lihasteseid lahustas......
- Tead, alustas ta õrna heliseva tooniga.... Elu on üks hädaorg!... jätkas ta rõõmsalt lauldes......

Ronk vangutas oma musta pead..... ta oli ilmselgelt hiljaks jäänud...... oli tema kord ropendada ja suits süüdata..... pagan, et see tee siia nii libe ja pikk oli olnud... Ronk ohkas ja heitis hetkeks veel pilgu Kaarnale..... Tüdruku silmad olid suured ja selged.....ta oli lootusetult ja nii loodetult hiljaks jäänud....kahtluseta oli see üks närune kaotus.... Kuid...
- Elu on üks hädaorg, ümises Ronk, sirutas tiivad laiali ja valmistus tuult püüdes lahkuma.
- Aga ega sa ümber plaani mõelda, küsis ta lootvalt....
- Kaaren neelatas valjult ja kehitas õlgu.... rohkem ei saanud Ronk talt vastuseks midagi......
- Tusaselt seadistas Ronk oma GPS-i headele mõtetele, viskas hambusse ühe Mentose ja läinud ta oligi....


Kaaren vaatas talle veel pikalt järele ja tundis, kuidas tema hobikorras tekitatud üksindusse surevate mõtete varjupaigast sai ülekoormatud kiirabi osakonna sarnane vabaõhu laatsaret....
Õnneks, oli sõda möödas.... ja lahinguväljalt ei kostnud siiski ainult hukkunute oiged....

Minusuguse düsklahvsuse all kannatava grafomaani jaoks on kohutavalt imelikud hetked, kui ainuke mõte, mille tahaks kirja panna on see, et ei olegi ühtegi mõtet, mida tahaks kirja panna.....






....ma arvan et ma kirjutan sellest veel palju.....

Paneb mõtlema.... uskuge, mind paneb kohe tõsiselt mõtlema.... kui ühel hetkel avastad ennast tegemas midagi, mida sa kunagi täiesti võimatuks pidasid.... hakkad mõtlema, et millest selline ...???? Ja kui siis ühel hetkel tajud, et ei teagi miks, asjad lihtsalt on nii.... ja kuigi teguviis ikkagi vähe võik tundub, suudan pärast pikka juurdlemist tunda lihtsalt kerget piinlikkust iseenda ees, kerget häirivat vastikust, mis lõpuks võib viia loobumisele....või siis mitte...

Muidu läheb mul aga hästi, vist...... katkiolemine on otsas, kuidagi kummaliselt ja tähelepandamatult ümbersaanud.... alles on küll minu kerge labiilsus ja emotsioonid-emotsioonid-emotsioonid.... aga see olen lihtsalt mina, oma talumatu kerguse all kannatades...... toda katkist tunnet enam ei ole.... järele mõeldes on muidugi paganlikult aega ka möödas, juba üle aasta, millest pool kaetud väikeste pillide loodud tugevusega ja poolt toibumine pillidest.....nuinu, natuke hirmutav, aga samas mitte sugugi kogemustevaene

Aga hea on tagasi olla, hea on olla..... vähemalt hetkel.....

Mõneti juhtub nii, et voolab käest nädal või kaks ja alles ei jää justkui midagi....vahel aga juhtub, et midagi jääb, näiteks pinu või peotäis mälestuste pudi, mida meenutada. Mingeid katkeid vestlustest, mingeid hetki nähtust, kuuldust, mingeid tundeid, mõtteid ja kummastusi...

Viimasetest nädalatest, mis käest voolasid, jäi näppudevahel parasjagu palju mõttepuru.... Mõned naljakad irvitused ja huumorinurgad ja kummalisi sooje ja kõledalt külmi hetki....

Einoh, ikka juhtub, kui sõbrad kohtuvad, selleks, et teha süüa või sünnipäeva pidada või kui huvilised tulevad kokku, et vaadata ungari filme või, et tantsida.... kui sellele kõigele lisada veel natuke alkoholi, natuke destruktsiooni, antipohmeliini ja pohmeliini ilma antita ning kaamoslikku novembri pimedust ja käegalöömist, siis saab päris kopsaka hulga, mille üle imestada ja mida tahtmatult ja tahtlikult hiljem jagama peab..... noh, kui julgeb........

Tantsulumm....
...mulle meeldib tantsida, mulle tõesti meeldib... ma armastan seda tunnet, kui mõte kaob ära ja jäävad ainult muusika, rütm ja liigutavad kehad.... muusika kõlab ja oledki ära, kusagil kaugel, mingisuguses lohutavas ruumis... paratamatult tõuseb puna palgele ja naeratus venib üle suu......see, kas inimesed on ümber või ei, ei ole sellistel hetkedel oluline... sel hetkel on üksitantsimise lumm, see on muusika ja ise ruum, puuduvad mängud partneriga, ei ole ühes lustimist ega vahel nii meeliergastavat näitamist ja teisele olemist, on minna laskmine ja uppumine, on haaratus......on mmmmmmmm......on nii ütlemata hea....

Eile sattusin täiesti teadlikult kodubaari. Pealisülesandeks oli natuke juttu ja sooja õhku puhuda ning juua üks õlu, enne veel kui hakkab uus ja kiire järjekorras järgmine tööpäev.... No selline "suts ja valmis, 2h pärast kodus lebos ma olengi taas" projekt.... rahulike koduste riietega astusin välja ja pahaaimamatult, ise äärmiselt rahul olles oma plaaniga, mõne aja pärast, mõttelist vilet lüües, üle tuttava ukseläve taas sisse.....

Esimese helina kostis kõrvu tuttav pala, mida seal tavaliselt kõlamas ei kuule, nägu läks meeldivast üllatusest naerule.....järgmisel hetkel sain aru millest selline muusikavalik... taga nurgas seisis brikolöörlikult ülesseatud diskoripuldi taga väike tuttav härrasmees.......Üllatus ja selge teadmine, sedakorda on õhtu täidetud hea muusikaga....hea, nii hea.....ja naeratus näol tahtis kõrvad kuklale kokku lükata...

Rääkimisest ei tulnud õhtu jätkul just liialt välja, puusanõksud ja tantsupõrand vallutasid mu südame ja muust ei hoolinud.... tantsule palujatest ka mitte....korviandmisi võeti isiklikult ja solvunud olemisega tuleb mul veel rinda pista, tean küll, kuid see kõik oli seda väärt. Natuke küll kripeldas see järjekorras järgmine tööpäeva oma kella 09.00 algusega, mida ei saa nihutada, hingel, kuid mitte liialt..... vähem jooki ja vähem und sai otsustatud ja edasi gruuvitud.....

Elu väikesed imed....just see, mida hing oli igatsenud......

Kui viimaks kohusetundega mõtlesin, et peaks vist lahkuma ning hing vastu puikles, et enne ei saa, kui tuleb mingi olemuselt mineku lugu, kuulutas härrasmees välja loo headele naistele.... naersin pisarateni, täpselt, lugu pühendusega mulle, viimane lugu.... ma armastan seda kui juhtumised tunduvad kokku klappivad kui kvaliteetne piltmosaiik.... tantsisin ja sättisin end minekule. Veel enne kui lugu lõppeda jõudis kergitasin mõtteliselt kõrvule tõmmatud kübarat ning saatsin teele õhusuudluse ja tänussõnad....

Ast oli kiire ja kerge ja kerra keerasin end juba siis, kui peaaegu neli tundi und endale veel lubada sai....kuigi välja olid löönud vana issias oli olek naeratav...
too Napoleon oma muusikaga oli loonud mu õhtu.... ma olin tänulik, et ta oli, ma olin tänulik, et olin...

Mul on väga edevad kummikud... mustad punaste moonidega, pärit Räpinast kust kala nad ise mulle tõi. Viimased päevad olen oma edevate kummikutega ringi kooserdanud, kaks paari villsokke sisse ja läeb läbi lume vabalt....

Mõned päevad tagasi ärkasin ma aga üles ja oli juba hilja.... olin maganud päeva maha ja kuidagi ei saanud õhtut ka vedama, õnneks aga tuli punapäine kaunishing külla... siis me tegime putru ja jõime teed ning sõime shoksi.... õhtu sai vaikselt vedama, ning siis korraga oligi juba öö ja mina suisa 8h üleval olnud, tundsin et läheb käest ära ja läksin, otsusega terve järgmine päeva haigena veeta, magama....

Järgmisel päeval olingi tulihingeliselt haige, voodist ei väljunud, muudkui jõin teed ja lugesin ja kraadisin ja magasin....täitsa tore oli niimodi, natuke veel rohkem oleks võinud magada, kuid kahjuks on ööpäevas vaid 24h ja rohkem kui päeva mul haigeks olemisele kulutada polnud võimalik.

Pärast haiget päeva ja ööd olin ma niisiis jälle terve, natuke rohkem küll nuuskaja kui tavaliselt, aga muidu terve, vähemalt enda arvates.....
Immuunsüsteem ei olnud päris sama meelt ja nii tekkis salakavalalt otse keset tööpäeva mu huulele ohakas-ohatis.....mille tulemusel tuli katkestada suudlustehooaeg.....

Nii, et siinkohal annan teada, ei ühtegi suudlust, enne kui ohatis läinud!!!

Tuntuu siltä, että täällä jotain hurisee....

Meil käisid külalised. Kokku oli neid paras pinutäis, nii kakskümmend või natuke rohkem, mul polnud mahti neid üle lugeda. Külalised peatusid Tampere ja Uppsala majas ja rääkisid kõik püüdlikult inglise keelt.... külalsied pidasid ettekandeid ja küsisid asjakohaseid küsimusi, õhtul istusid nad pikalt Ülikooli kohvikus ja sõid head paremat.... Nad kõik olid väga ilusad ja arukad, rõõm oli neid kuulata.... Õhtu enne ära minemist tänasid nad meid, et nad kutsuti, meie tänasime vastu, et nad ikka tulid... siis jõime me üheskoos veini ja lubasime peatselt uuesti kohtuda... Hartsaga leppisin kokku, et kirjutan talle ja siis vaatame, äkki saan minna kaema, kuidas nemad seal õpivad. Tahaks minna küll väga....Varahommikul Tampere majast lahkudes jätsin ma maha oma mailiaadressi ja põsemusid

Tore on kui käib selliseid külalisi. Sellised külaskäike võiks rohkemgi korraldada, need teevad silmaringi laiemaks ja toovad mõttele värskust....

Jahh, niisiis tulge külla!

Kaelakangus...

Viimasel sugulaste laiahaardelisemal koosviibimisel, mis pühendatud minu armsa täditütre 50 juubileumi tähistamisele, võttis täditütar vaevaks kõiki kõigile tutvustada, no nii igaksjuhuks... Kui järg minu tutvustamiseni jõudis siis öeldi, et ma olen armsa onu tütar, tark aga kangekaelne nagu juurikas....
Minu lähisugulasetki on leidnud, et antud väljend, mind piisava kokkulangevusega kirjeldab.....

Varemalt ei saanud ma sellest liialt aru, enda arust paindun täitsa kenasti ju, arvestades kõiki neid akropaatikaveerandite viisi ja muid keskmisi ja individuaalseid tegureid, siis julgeks susisa väita, et olen keskmisest paindlikum... aga ei, nende jaoks ikka kangekaelne ja kangekaelne.... Muudkui kuula ja imesta, kangekaelne eitus ütleksid muidugi inimesed, kes mind kauemalt teavad.....

Täna hommikul aga, kerge pohmelusega ärgates, sain aru küll, mis nad selle kangekaelsuse all silmas on pidanud, ikka toda meeletut jonni, mis sugugi ei lase asju lihtsalt jätta või tegudel vaid olla, ning mis sunnib tegema füüsilisi ja vaimseid võimeid ületavaid pingutusi, selleks et midagi tõestada või korda saata. Pole ime, et pärast selliseid vaimseid nikastusi, muudkui nutt varrukast võtta. Mõni teine elimineeriks sellised enesepiinajalikud suurema tulemuslikkuseta numbrid juba mõtte tasandil, aga ei, mina mitte.... Loobumine toimub ainult kõige suurema häda korral ilma igasuguse mõistlikkuseta ja loobumise hinnaks on täisväärtuslik kaotaja tunne, mille ravi, olenevalt kaotuse suurusest, suuremal või väiksemal määral egopaitusi nõuab...

Tänane hommik oli selles plaanis peaaegu valgustuslik, peoga nätaki vastu laupa ja hetkeks tundus loobumine järgmisest võitlustandrist mõistlikkuna, hetkeks ma täiesti suutsin aru saada, et kinnisideed vältida püüdes, on viimane aeg teha oma käitumisse ja suhtumisse korrektuure.... Kiirelik "Las, minna!!" tuli konarlikult üle huulte ja kuigi kaela kangus hakkas juba sees pead tõstma ja kõike ülihelikiirusel ümbermõtlema, olin ma siiski olnud hetkelises mõistvuses.... Olin valmis andma igasuguste pretensioonideta alla, sest õhtused niitide hargnemised olid näidanud, et igaljuhul oli mu taotlus ja soov nurjunud või nurjatud juba eos. Sellele lisadusid raskelt õpitud teadmised minust endast ja oma impulsiivsust ning rahuliku loomu ja ükskõiksuse puudusest teatud elu aspektides. Antud tegurite korrutisena formuleerus alalhoiu instinkti tungiv palve - Run, Forrest, run and do whatever You have to do, but don´t look back!

Jahh tõesti, hetkeks oli ihu tahtmist täis, tahtmine üksainus kordki haihtuda oksalt, mida ma nii hoolega saen, enne kui see´jäleda lajatusega on maapinnale prantsatanud...

.....Kuid kes küll kraabiks kaelalt kangust??

Sadas, sadas lund....
...ja kogu maa on siiani valge, või noh enam vähem, selline määrdunud, natuke räpane, kuid siiski enamvähem valge...

Sadama hakkas laupäeval ja siis sadas kohe hoolega, sügiskoolis Kiidjärve raamatukogus passisidki kõik muudkui suurtest akendest välja...esimene lumi on ikka müstilise ja natuke nukra maiguga ja samas nii imeliselt ilus, eriti kui sajab nii nagu too laupäev, laialt ja hirmus rahulikult, justkui poleks neil helvestel aega ilmatumalt kätte antud...kraadid olid küll üsna nulli ümber, kuid lumi ära ei sulanudki, peale ja sisse astudes tegi küll jalad märjaks, kuid muud ei midagi.....

Öösel aga, siis kui vastupidavamad, veel ikka makrofleksiga tihendatud palkhoones tantsu lõid hakkas korraga külmetama... lõi taeva selgeks ja tähistaeva välja ja muudkui külmetas, nii, et hommikusel silmad lahti käigul metsa ja külasse kõik krõmpsus taldade all, ja inimeste jutuvadast jäi õhku aurune sõnajälg... Tagasi Tartu sõites võisime veenduda, et too lumi polnud sugugi lokaalne nähtus vaid oli ikka suuremalt ja tugevamalt ette võetud.... Külm oli toagi jahedaks löönud, nii et ei aidanud muud kui ahi soojaks kütta, ma siis kütsingi, külla halgude, küll pulkadega, mis Kiidjärvest pähe olid tekkinud. Laulma sedakorda ei jõudnudki, kuigi oleks väga vist tahtnud, aga ehk järgmine kord juba jõuab....

Õhtu sai veedetudki nõnna vaikselt, veel natuke keelt õppides ja mõeldes asjadest mis tol hetkel pähe ei tahtnud mahtuda... ega väga väiksemaks mõelda ei õnnestunudki... aga vähemalt lahutas kenasti meelt ja kulutas aega, niikaua kui aega enam ei olnud....
..siis sai lõpuks kerra keeratud ning mõeldud lubamatult valgele jääkarule...

Palun mulle üks jutuvestja!

Soovitavalt selline mahedalt mehise häälega.
Erioskustena võiks osata ka vahetada lambipirne ja olla osav kitarrikeelte sõrmitsemisel või mõnel muul muusikainstrumendil, viimane tingimus vaid soovituslik.

Lugusid soovin kuulda kaugetest maadest ja ilusatest inimestest, seiklused iseendasse ja hingematvad kirjeldused paikadest kuhu jalg vaid vahel võib sattuda samuti vägagi oodatud.
Kurbade lõppudega lood, võiksid olla esitatud lootustandvas võtmes või jäägu nad lihtsalt jutustaja poolse lõputa, et kujutlusvõime saaks nad kaunilt kokku tõmmata.
Humoorikad, väikese sarkasmi ja irooniga vested olgu esitusviisilt kelmikad ning salapärased....
Jutustused imelistest asjadest fantaasialendu lubavad ja õhinaga edasi antud...

Vestjal palun tulla ja koputada õlale, algatuseks võib näiteks naeratada soojalt....

Lootusrikkalt ootama jäädes...

...tigrr, aga tilluke...

PealeSelle: Neil kellel vesta ühetegi lugu pole ning soovid teiselaadsed, palun mitte hetkel tülitada, puudub tahtmine ja jaks.... vaim on lahjaks jäänud ja lugudepuudusel nõrk... Võtan ühendust, kui olemine taas suhtlust soosiv...

Eilne õhtu oli nagu mõnes huvitava huumoriga noortefilmis millel tugev õpetlik puänt ja moraalitsev sisu....

Ei noh pole midagi öelda, õpetlik oli igatahes, näiteks õppisin mina uudsena, üle ja uuesti taas mitu olulist asja......

....nimelt mitte ükski tegu, mis sa teed, ei jää vaid selleks teoks, vaid sellest sünnib omaette lugu, mis hakkab oma elu elama ja millel võivad olla ulatuslikud tagajärjed, mis ka mitmeid aegu hiljem su elukeeli puuduvad.... et sõbrad on sõbrad ja muud inimesed on muudinimesed ja ühest kategooriast teise ei olegi nii lihtne liikuda....et mitut rauda tules hoides võid end lõpuks leida tuld kustutamas, tühjade kätega istumast ja/või külmetamast....et leidub inimesi, kes on lihtsalt oma olemuselt nii enesekesksed, et vajaksid riigipalgal olevaid sotsiaalimetlejaid.... et kolmnurgad on toredad ainult kõrvaltvaadates..... et sõnadega on meil raskusi ja hirmus palju jääb ütlemata.... et vahel on ainus, mis lõpuks alles jääb, sinu sihikindlus...... et alati ei saa, seda mida tahad...... ja et issanda loomaaed on suur ja teed tema aias käänulised.....

Mulle tundub et ma peaaegu hakkan aduma, mis eilse noortefilmi mõte oli, mulle tundub, et võib olla oleks aeg teha pisukesi korrektuure ja leppida olukordadega, enne, kui nad liiga hakkavad tegema.... ning, karvane tunne mu sees ütleb, et natuke on vaja selgitada oma seisukohti, mis ajajooksul pisut muutunud on.....

...võiks korraldada näiteks pressikonverentsi??
....või tehkem järmisel korral näiteks grupipilt?!

Ega sul küpsist pole?

Hirmus ebaõiglane tundub hetketi kiskuda inimesi oma isiklikesse individuaalnaljadesse, eriti samal ajal totakalt irvitades ja sugugi mitte aru saades, et sa aru ei saa, millestnad aru ei saa.... aga õnneks on neil enamuse ajast ükskõik, sest nad ei saa mitte aru ka sellest, et põhjus tolleks segamiseks oli tegelikult jagamine.... Millegi isikliku ja hirmus tähtsa jagamine kellegi sinu jaoks olulisega...tragikoomiline ebaõiglus

See hetk, kui ma enam ennast üllatada ei suuda, olen ma vist surnud....

Eile oli tantsupidu.... Soome väike Napoleon korraldatud nagu kuu aega tagasi toimunugi.
See on õõvastav suisa, kui head muusikat võib maailmas olla ja kuidas vahel ühe peo vältel osatakse nii palju head ühte patta panna, et tantsupõrandalt hetkekski lahkumine tundub krimnaalselt karistatavana.

Mina sain igaljuhul jalad ümmarguseks tantsida, kuigi oli ka neid kes olid endale jälgimise poosi võtnud ja seirasid väikese õlle või kokteili tagajalakeerutajaid...esitasin minagi mõnele paar etteastet.....

Õhtu vaieldamatu täht oli aga muidugi väikesekasvuline DJ ise, kes ühtemoodi innukalt keerutas nii plaate kui peput, viimast nii lava peal kui ka tantsupõrandal sõprade keskel...Kui pilk temal pidama jäi, siis ei saanud mitu aega enam muud silmadesse......uskumatult haarav on vaadata kedagi niimoodi muusika vallutatuna vitaalselt tantsimas, usukumatult nakkav ja naudinguline....
Meeleolu püsis igaljuhul pikalt ülev ja peo viimasel tunnil, kui tantsupõranda oli täitnud põhimõtteliselt aina tihenev peokorraldaja sõprade ja tuttavate võrgustik, vallutas põhjamaalaste pöörane tantsukihk kõik häbelikkuse ja väsimuse tõkked....lennukad sammud, seelikud ja pilgud said võidu....

Ülemeelikusse meeleollu tantsitud, viis teekond kodubaari, kus tuttavate konsentratsioon veelgi suurem ja kus nii mõnigi jutt taas räägitud sai....aga eks kõik ülev saab kord välja vahetatud... nii ka seekord, lõppmänguks polnud ma valmis... natuke liiga reserveeritud võib olla, natuke liiga nipsakas ja snoob võib olla või liiga vähe edev võib olla või ehk lihtsalt liiga kaine...aga lõpuks tundusid lauataga istujate tegemised kuidagi lapsikult purjuslikult edvlikult tühised, sellise pööraselt väge andva tantsusessiooni lõpuks, ei osanud ma end kuidagi sellega suhestada ja Hurda põlvel selle üle vaikselt hiljem sisemonoloogi pidadada ka ei lastud, tuldi ja segati, küsimata nimesid ja sugeti pead, eneselegi üllatuseks, ei suutnud ma lahkuda. Isegi hiljem mitte, kui karjusid juba nii hing kui keha.

Hommikul selle üle pikmalt järele mõeldes olid tunded vastakad ja ebaselged, liigohtlik on selline käitumisviis, ütles miski sees ja hetkeks tundus, et nõrkus oli võitnud igasuguse alalhoiu instinkti... või siis oli too võitja hoopis solvatud eneseuhkus ning lainetas ikka too vana tagasitegemise kihk, mis lõpuks vaid enesele auku kaevab...

Hetkeks olen ma end taas sutsaka jagu ära peletanud ja sees riid......Ma arvan et eneseanalüüsi materjali igaljuhul jagub taas vähemalt nädalaks....piinlikud pilgud tapsin ma seekord juba eos, kuna ei lähe korda pole ka piina..... Kui vaid iseenda motiveerituse üles leiaks, kui vaid suudaks tunnistada tunnet, mis juba aegu ära tuntud...ausust enda vastu kipub justkui vahel väheks jääma ja impulsiivne emotsionaalsus on jätkuvalt alles ning omi trikke tegemas....

Kerge müstika ja kummastus igatahes, vähemalt järgmise juhtumiseni.

Hoiame pikivahet, palun hoiame pikivahet!!

No olgu, mis seal ikka hoiame siis, mitte küll oma tahtest ja algatusest, ent kui palutakse, siis olgu nii.....

Kohtasin täna pimedal kodutänaval prügikastitriibulist sabata kassi....
Mina tulin ühelt kass teiselt poolt, mina käisin paremal teeserval tema aga vasakul. Kui kohakuti jõudsime, vaatas kass hetkeks umbusklikult minu poole ja ületas tee. Läksime edasi, mina ühele tema teisele poole.
Kui koduväravasse jõudsin heidsin pilgu hetkeks tagasi. Kass oli tänavanurgal ja vaatas korraks üle õla. Seisime seal ja silmitsesime teineteist viivu ning läksime siis edasi. Mina väravast sisse, tema ümber tänavanurga.

Elu on ohakas... üks väga vastik vana ja tige ohakas, otsustas Kaaren kui ta oli oma ratta selga tagasi saanud.... Ta ju nii hoolega üritas toda purjakil onu mitte alla ajada, no ja siis kui see onu mitteallaajamine oli nii edukalt lõppemas, sõitis üks sinisekiivriga plikarattur talle lihtsalt otse ja omadega otsa...pffff.... ja muidugi pidi olema Kaaren see, kes oma rattaga käna käib.... noh tulemus oli ilus, valulik käsi ja jalg ning kõver lenks.... õnneks tuli too purjakil onu ja aitas Kaarna lenksu jälle paikka pöörata-väänata, oli teise mitte allaajamisest kasu kahh....

Siiralt vastik, pomises Kaaren alla tuult, no tõesti, kõik need viimaseaja sündmused näitasid, et üldse ei peaks hommikuti voodist tõusma vaid magama täie rahuga kohe kevadeni välja. Ei, kõik ei olnud sugugi mitte halvasti, aga lihtsalt vedas järjest viltu.... Suures plaanis polnud suurt midagi katki, oli suisa täitsa tore... aga need väikesed veidraid pinde olid kõik kohad täis ja torkisid, sügelesid ja olid kõike muud kui sügaval ja sügavad... no tõesti.

Peale kõige muu oli teda hiljuti sunnitud tunnistama, et ta on üks kaabakas, kiimane kaabakas...jahh ja ta oli olnud nõus, kuid enam polnud sellel endist võlu, asjaolud ei võinud kunagi jääda ju lõpuni naljakaks ja lihtsalt, ikka pidi lõpuks tulema mingi nõme olukord ja kõige lihtsa otsasaamine..... Kaaren väntas tusaselt üle kollase märja liga, mida ta mõni päev tagasi helgusega sügiskullaks oli nimetanud. Vaikselt kirus ta elu ja olemist. Tema teksadest lõi üles räme õllelehk, aga ta enam ei hoolinud, kodust ta läbi ei jõudnud , nii et polnud parata, seekord sedasi... vastik oli küll, aga eks see ole märkajale märk ebaproffesionaalsusest, kui sa ei taipa õigel ajal ära minna ja saad sellest õige hetke möödumisest aru nii umbes 10 minutit liiga hilja kui liiter õlut enam või vähem kogemata su sülle valgub... mõnus on siis püsti karata ja läbi jahedavõitu sügisöö minema põrutada ja olude sunnil ka järgmise päeva samades pükstes mööda saata.....ei noh, mis seal ikka, Elu lihtsalt oli hetkel selline ja võib olla ära teenitult... ega väga palju hullemaks ikka minna ei saanud.... või mine tea, ehk siiski, Kaaren hammustas teravalt huulde...

ma päris täpselt ei tea kuidas on kombeks inimestel oma nädalavahetusi veeta, ent mina tunnen, et minu oma sai seekord täitsa õigesti veedetud....

Eneseületuslikult, pärast ärkamist neljapäeva õhtupoolikul kesklinnas, jõudsin kodust läbi libistades isegi viimasele mõistlikule bussile ja olin juba enne keskööd Tallinnas.... Maabusin Õde juurde Tehnika uulitsal ja jutlesin uhkelt poole ööni... hommikune ärkamine oli ootustele vastavalt keerukas ettevõtmine ja oleks juba eos nurjunud, kui lootma oleks jäädud ainult oma telefoni äratusplärinale, kuna aga appi sai ka äratuskell, siis siiski jõuti.... Seesami uus info sai ära kuulatud mitme tassitäie kohvi ja tõdemuse, et tegelikult ka, mind liialt ei huvita kogu see krempel, kõrvale....

Pärast koolitust proovisin lootusrikkalt oma doonorikarjääri edendada, edutult....tädi käsi värises ja mitte ei suutnud ta tabada minu sügavale peitunud veeni, pagan ma ütlen, ma üldse ei salli kui nad augu teevad ja mingit muud kasu sellest ei sünni...lihtsalt jääb jäle ajas erinevaid värvikammasid moodustav plekk.....
Lohutuseks aga sai Liisu juures saiavormi süüa ja kähisevat häält kuulda. Kui Liisu tööinimeseks hakkas otsisin mina Tallinna sattunud Mari üles ja sõbrannatasin temaga, õhtu jätkudes liitus meiega veel ka kährikloom ja meeleolu püsis ülev....öösel sai aga krestomaatilist Pulp Fictioni kaetud.... on häid asju tehtud, on....

Laupäev möödus vanematekodu külastades ja kuni õhtuse bussipeale minekuni sõbranjetades aega veetes....Kui tagasi Tartu jõudsin kupatati kohe taas õue mängima.... koju jõudsin nii nagu ikka vastu hommikut, väikese vindi ja näljase olemusega... Tänane päev aga on möödunud koristamise, korrastamise ja muude tegemist vajavate asjade seltsis.....

Jaaa, võib rahul olla tõesti...hea on ikka neid näha, kes korda lähevad, hea on rääkida ja kuulata ja lollusi teha... lihtsalt mõnus on mõnuleda nende seas, kes juba ammu omaks on saanud... ikka jagub rääkimist ja ikka on mugav ja lahe.... ja nii lihtne on olla hetkeks neis hetkis.....

Mõelda on ka saanud sedakorda.... asjad on vististi isegi klaarimad kui enne ... tean, mis on ja mis mitte... ja mis jätta tasub ja mis mitte.... üldiselt tõotab tulla üks paganama külm talv.... ja sooja tundub andvat seekord vaid kurku libistatav soe jook, sõprade pilgud ja toa nurgas küdev ahi....see mõte toob nukravõitu mõru naeratuse huulile... aga kuigi ei teagi miks, kuid see kõik tundub õige, sest veel ei ole valmis, on vaja seda sisemist külmetamist ja enesega olemist ning edasi minemist.....ja kuidagi hea on kummastusega tõdeda, et on võimalik end mingit moodi poolitada ja naudelda külmetades, olen nõus, et tegemist on enesedistsipliiniga, mis võib nurjumise korral lõppeda nukralt, ent ma liialt veel ei põeks.....harjumusel on jõud, kuid harjuda saab nii üht kui teist pidi..... et siis viied-neljad süsteemis, tubli neli, kogu olemine.....

Nüüd tuleb välja nii, et Te olete vähe nõrgamõistuslikud inimesed täis jootnud...
No olgu, olgu-olgu.... liialdan. Tegelikult pole siin keegi veel purjus ja nõrgamõistuslikkuse üle hetkel pikemalt ei arutaks.... lihtsalt deliirne olek, tingitud 11 tunnisest tööpäevast, millel veel julged 1,5h jõudu jagub.... pikad on nood päevad, liiga pikad.... tunnen, et niimoodi ma kuigi kaua vastu ei pea, lihtsalt lähen ühel hetkel prõksti pooleks ja ongi kõik.... mõni nimetaks seda puhtaks laiskuseks, aga minu enda suukõver seda järgi tegema ei paindu, ma pigem nimetaks seda minu isiksusele mittesobivaks töötempoks.....

Oktoober kipub vägisi käest libisema, tööpäeva täna ja homme, nädalalõpus koolitus Tallinnas, kuhu seekord siiski tuleb jõuda tuleb ja nädala alguses samuti koolitus Tallinnas, kuhu samuti tuleb jõuda, sest räägib ju ometi armastatud mina-mina-mina Jaanus Rohumaa valju ja selge häälega... ja siis juba tuleb ettekande pidamise närv ja lükkajate kokkukogunemine ja kui jõudu ja võimalust jagub siis ka Pärnusse sõit.... Ja siis on juba käes november... suur jõulukaunistuste kuu... ja sügiskool ja ungari filmipäevad ja nii need päevad läevad..... ma tunnen et järgmisel kuul tuleb võtta rohkem ja lühemaid vahetusi.... pea kukub otsast ära muidu.....

Eile ostsin aga endale rattad, täpsemalt kaks ratast ja raami, abirattaid kahjuks kaasa ei antud, anti vaid 3 käiku ja suure raha eest ka U lukk.... täitsa änksa on sõita selg sirge kodu poole... njaa, täitsa änksa on, ei saa salatagi, sõita vahelduse mõttes jälle rattaga, kuigi U lukuga ma veel sõbraks pole saanud... ei teagi miks aga on teine kuidagi keeruline oma olemuselt....

Uusi asju on mul veelgi, näiteks reedest on mul kodus oma isiklik kanarbik ja suur fiskarsi nuga ja laupäevast on vägatubliviis täpiline kleit ja ja ja..... jahh piinlike mälestusi on muidugi ka, aga ise nad olid nii tobedad, et tekkis tahtmine elu otsast hammustada...

....need, kes lohutasid olid armsad, kuigi jahh.... saan aru küll ka nende motivatsioonist ja tuleb tõesti parem karta kui kahetseda, sest kaua minagi jaksan olla nii nagu peab, tundmata.... nähhhh, tobekala.. praegu veel tegelikult jaksan.... praegu veel hoian vahet piki küll, kuigi kui päris aus olla, siis kohati kisub kahtlaseks.... tean ennast tean, juba pikka aega, sellepärast tean ka, et varsti võib olla tuleks valvsaks hakata.... või kes teab ka... võib ju olla et kõik naljakas kummalisest tsüklist tingitud....

....ehk siis näeh... olengi suutnud ilusti aja ära veeta, kõige heaga....laevapiletite broneerimised, kerge abp print ja väike ülevaade oktoobrilõpu egiptuse reisidest... õnneks homme on selle nädala viimane tööpäev...

jeerum-jeerum-jeerum.... küll!!

Tsiteerides klassikuid sealkohal...
Ei ole midagi parata vahel lihtsalt läheb ilaseks ära ja üleväsimusega ei ole irooniamarjadel magusust.... Te teate ju küll, et see kõik on vaid piiritsoonis niimoodi nagu Stalkeris, ülejäänud aja olen ma täiesti arvestatav eeehm, näiteks vestluspartnerina??

Tegelikult tuleb välja nii, et 11h kestvad tööpäevad ostukeskuses ei olegi vbl kõige meeli ülendavamad ja tipphetked on need, kui vastas istub kliendi asemel terma väiksemõõduline irmusäge järglane, kes pakub coca-colat ja laulab mulle seda laulu mida täna lasteaias õpetati, no ja siis nad siit klaasboksist lahkuvad, lehvitades kleepuva käega, hambutu naeratus näol......

Täna panin tähele, et suurest pealaiali otsas fiilingus jään ma kolleegide naljakaid kliente hetketi suu ammuli passima.... inimene on ikka üks naljakas loom, mõtlen ma ja tärkan mõttest alles siis, kui vaadatavad kergelt ärritunult vastu piiluda julgevad, nihelema hakkavad või muud moodi märku annavad, et ikkagi nii pole ilus vaid pigem siiski ebamugav...... no aga mida ma teha saan, kui Issanda loomaia suurus kohe tööle kätte tuleb,...no olgu olgu... ma püüan, ma püüan vähem üksisilmi vahtima jääda, no ma luban, ma püüan..

No ja muidu on just nii nagu viimane kord jutustatud sai... igatsus on hinges... igatsus laia õla järgi, millele saaks vahel pea panna.... ei-ei-ei, ei mingit suhteeri, mitte mingisugust... küsimusteta sõpra tahaks, kes viitsiks, kellel oleks aega ja tahtmist olla olemas... njahh, et puuduksid häirivad faktorid, nagu kaugus ja ütlemata asjad ja muu...jahh ja et oleks aega, et ei tunneks ennast puudutatuna.... et oleks miskist hoolimist....hhähhh.... selle kõige juures ei saa ma sugugi olla mõtlemata....

...raisk!... et siis peavad minema viltu nood tunded ja nihu need asjad!!... Raisk, et siis ei suudeta hoida seda, mis hea!!

....mätsib ilusti kokku, ütleks ma... aasta on ümber saamas... aasta tugevaid emotsioone, aasta viha ja raevu ning nukrust, ohjeldamatut kurbust ja tagasitegemise iha ka ja siis ükskõiksust.....aeg parandab kõik, ainult mitte seda teadmist ja teatavat meeldivat mälestust.... seda vahel maad võtvat igatsust tolle tuntud tunde järele... et keegi on kusagil ja ootab.......

Tundub, et hakkan softiks muutuma, aga mis teha, sellise kassise olemise ja sügisese pühapäeva lõpetuseks ei ole tõesti miskit paremat kui plaaditäis Norah Jonesi ja koduseõunamahl piparmündi tee kõrval. Kogu selle idüllis kriibib aga hinges teadmine, et homme tuleb varakult jubedasse LK-sse tööle ronida. Kriipimise tasakaalustamiseks paitab sees aga mälestus eilsest toredast koosolemisest. Elik osakonna 15 juubileumist (15 aastat institutsionaliseeritud semiootikaõpet Eestis). Seda, miks nad vana püssi monumendist täpsemalt modernsetest juuksesalkudest vee purskama panid, ma täpselt ei mõista, aga muidu olen ma arengutega, mis toimunud, rahul. Jaa, ja too õhtune pidu, see oli segu väljenditest nagu: tantsud tähtedega, vein ja seltskond ning seltsis segasem. Omade suur konsentratsioon ühe päeva vältel oli tänuväärt. Ning keerutused täna Bremeni poole lahkunud nooremkolleeg Petsiga lõpetasid tantsuõhtu täpiga i-l.

Kogu suure elevuse ja hea taustal ei olnud hilisemad kohtumised ungarlase ja buratiinoga enam nii olulised kui võinuks, aga eks mängisid siin teist ja kolmandat viiulit igasugu erinevad arengud erinevatel suundadel, möödunud aegadel. Pealegi, palju sa ikka jõuad ühe päeva jooksul tunda ja rõemustada, eriti kui kell juba viiendat hommikutundi tiksumas on.

Üldised tendentsid aga näitavad, et sügisene melanhoolia on käesolevale aastaajale omaselt täitsa maad võtmas ning jalutuskäikude, kus pilk kollastest lehtedest mustrilisel tänavapinnal ja hing igatsust täis, aeg on käes.
See igatsus on üldse üks kummaline atripuut sügise manustes, sest tihtipeale jääb tema kasutusjuhend hõlmamata ja nii segastub kogu ratsionaal-normaalne olemisviis teadmata aegadeks.

Njahh......

Eestis on üks ülikool - Tartu Ülikool....

....ja ma tunnen siirast heameelt, et ta on, mitte, et ta on "üks" vaid, et ta "on"....

Sellel nädalal on Tartu olnud läbi ja lõhki ülikooline, juubelisündmuseid täis näda, on linna kummaliselt kihama pannud ja kuigi suuremas plaanis on üritused eelkõige ülikondades ja lahiste selgadega pidukleitides kutsetega vapratele ja ilusatele, ei saa melu mööda ka päris lihtsast veninud püksipõlvede ja ketsidega üliõpilasest..... seda viimast sai kogetud omal nahal eilses õhtus, kui kõigepealt suht ootamatult Toomele tõrvikute sekka jalutama sattusime ning hiljem linnapeal pidutsevate üliõpilaste melus sai aega veedetud.... hetkeks oli kuidagi ülev meeleolu kogu linnapildis... ja tegemist ei olnud tavapärase nädalavahetuse elevusega, vaid millegi muuga.....

Tooni andisid hallipäised vanad peerud ja auväärsed raugad, teklid peas, kepi najal Toomel jutustamas, vanaldased daamid kostüümides ja vaikselt kesklinna lokaalides likööri limpsimas..... kõik natuke pidulikud, kõik uhked ja kõik siiski naermas või vähemalt naeratamas. Meenutamas ja muigamas, hetkiti pisar silmanurgas läigatamas ja ohe üle huulte veeremas. Vanadele tasakaaluks noored uhked ja sirged korporandid, värvid üle rinna ja teklid peas, in corpore suundumas kuhugi salajastele auväärsetele üritustele, kohtumistele või tõenäolisemalt lihtsalt õllekannu taha juttu vestma...

Jahh, pidulik toon oli sees kõiges natuke.... ja kuigi palju ja rohkemad üliõpilased võivad mõelda, et mis seal ikka, juubel siia või sinna, kõik need 375 aastat, mis pole mind puudutanud või üldse mitte mõelda, ei usu ma siiski hetkekski, et nad vähemalt korra pole pead selga lüües tundnud uhkust. Uhkust Alma Mater Tartuensise hõlma alla sattumise üle... ja kui nad siiski on sellest mingil põhjusel siiani mööda viilinud, olen ma kindel, et see viga saab aja jooksul parandatud...

Mina tunnen uhkust juba ammu, märgades tennistes üle Toome jalutades ja lehtedes sahistades, raekoja platsil suudlejaid silmitsedes, raamatukogus kirudes seda, kes enne mind küüned mõnele krestomaatilisele teosele taha on saanud või peahoone ees enne loengut suitsu kimudes.
Tunnen uhkust ja vaikset heameelt hinge paitamas.... sest ma tean, et pole paremat paika, kus õppida siin Maarjamaal... see siin ongi kõige leedim paik, kus olla ja ma poleks tahtnud ega taha ka praegu olla kusagil mujal, tunnistan ausalt....

Ja kord kepi najal Tartu tänavail Ülikooli 420 aastapäeval ringi uidates, muigan ma samamoodi, pisar silmanurgas nagu nood tädid eile....

Jäägu Sulle su hingamine ja õhk mu Alma Mater!

Käes on kuldne sügis... kuldne vananaiste sügis, päikesepaiste ja keskmisest soojemate hommikutega, rääkimata päevadest ja öödest...

Neljapäeval tuli kährik, ühelt poolt, pärast rasket tööpäeva, kummikommid ja mureäraviijad tikunukud taskus.

Kui palju aega oli möödas viimasest kohtumisest.Kui palju rääkimata lugusid ja jagamata emotsioone....

Kõik algas tomatisupist ja jutuvadast.... mille järgnes peet looduskauni supikatla serval kookospähkli ja sõpradega.... hea oli, nii imehea oli näha ja kuulda ja hingata sama õhku....Lõpuks nagu ikka sai võitu öine jahedus.... Zavood kutsus oma headuses..... rahvast oli palju, tuttavaid nägusid nende seas rohkem kui üks. Õhtu sujus nagu vanasti, naljatledes, suitsu kimudes, vaikselt pättidele kohaselt oma jooki juues ning lõpuks põhikooli klassiõhtuse muusika saatel tantsides.... Oli saabunud teadmine, et hommikusest koolist ei tule miskit... kuid tuleva päeva töö, tahtis siiski oma ja hirmutas koju magama.

Järgmiseks päevaks andsin kähriku Tartu rüppe. Õhtuks oli alles nälg....hedoneerimine Vana Tallinna, ploomimahla ja kõige paremate söögiliste hõrgutistega, milleks pelmeenid ja soolalõhe, võis alata... tee leidis meieni ka Leeneline omailm natuke nukker... millaski saabus öömajaline, kes varakult enese oli suutnud ebakainesse olekusse organiseerida ja vajus ukselt kollasele diivanile alkoholileos magama.... Nende jalad, kes ei maganud ega lahkunud koju, viisid lõpetuseks taas sinna, kus ikka käidud....juba teist õhtut järjest....

Tundus nagu poleks inimesed vahepeal koju läinudki, ikka need samased näod ja teod, noogutused ja kallistused, lisaks kallis vana tuttav, kes korra jälle tartumail ja kellegi sõber tikker ning pikad jutud..... jalgpalli laua äärde pidama jäädes oli juba selge vist, kuhu õhtu rihib... Kähr lahkus kodu poole, kaasa antud lubadusega, et helistan kui all ukse taga olen (vaatan siin veel natuke neid mänge ja mängijaid)..... Mänge jagus, kuid lõpuks sai väsimus võitu, keerasin veel sigareti ja hakkasingi vaikselt minema, ootamatult-oodatult sama sammu koos tuld pakkunud väljamaalasega... väraval anti otsustus jälle minu teha... pärast lühikest mõttepausi, tundus klaas vett siiski piisavalt ahvatlev et helistada ja paluda sisselaskmist... klaasile veele lisaks anti meelelahutust ja lõpuks vajuti magama, nagu ikka üheskoos ja ilma sokkideta.... sünnipäeva hommik sai alguse kell kaks, kui helises mu telefoni alarm, tuletades meelde, et ükski vastutulemine ei jää karistamata ja seekordne karm trahv oli vabal päeval siiski tööle minek.... lahkumine oli kiire ja valutu... kodust läbi tormaeldes oli tunne pisut siiski süüdlaslik, kas siis nii kõlbab?... Kuid naerul ja puhanud näos köögilaua taga lahustusid kõik vabandavad pilgud..... Töö oli omamoodi hirmus nagu ikka...kähr aga sai veeta kvaliteetaega, nendega, kes nukrad....

Tagasi koju jõudes kihvatas kiivus mu hinge ja kui oli viimane aeg lahkuda jõudmaks sünnipäeva peole, suutis isiklik suutmatus, kitsas hing ja nüri meel mind välja vihastada....leevendust pakkus sangria, koos analüüsivate lausete ja silmailu pakkuva hämaruses kollase Toomega.... Peole jõudsime hiljem, kui tantsupõrand ikka veel tühi oli.... see viga sai parandatud hetkega..... Nii hea, nii hea, nii hea oli... muusika vallutas hinge ja hetkega oli kõik lihtsalt ülimalt gruuvi ja tiksuvalt muhe... soul voolas ojana hinge ja funk liigutas kõiki ihuliikmeid sujuva tantsu suunas. Ei häirinud miski, isegi mitte puuduv tähelepanu ega vähene hulk inimesi... ma olin ju ometi läinud tantsima ja õnne soovima, ei muud...

Kell kolm pandi pillid kotti - külalisplaadikeerutaja jussi alias Mr. Burns, polnud kunagi käinud zavoodis ja see viga tuli parandada.....pika vinna ja erinevate sisenemistega, lõpuks kõik eelmainitud paika jõudsimegi.... Meie tegime kährikuga kiire kohvi, väikese pernod´jääga ja otsustasime koduste pelmarite kasuks... jätsime viisakalt maha jäävate purjus pidulistega hüvasti ja tuierdasime pelmeenide maitse neele kõditamas kodu.... varahommikune rämpstoit ei vedanud meid alt ja oli seegikord oma headuses..... algav päev, mis järgnes pärast und jäkus lihtsalt olles, magusalt nautides..... ning vaikselt argirütmi sulades....

Hea oli, hirmus hea oli näha ja kuulda, tantsida ja olla nagu varemaltki, tundmata vahepeal kätevahelt jooksnud liiva krudisemist suhtlemisrataste vahel..... kõik oli sama hea kui alati.....

moosi ja teed või kooki ja moosi.....
...antud hetkel kooki ja moosi, teed võib lisada või mitte lisada vastavalt oma vabale valikule.

Täna on viimane päev ametlikult tööl olla siin, kus ma nüüdseks enam-vähem täpselt aasta olen tööd tegemas käinud.... see aasta on siin ilus olnud, sest tegelikult ei saa keegi eitada, et siit on imeline vaade.... punased katused, kolletavad puud, mis jäävad ajapikku raagu ning siis hiirekõrvul taas lehtivad, pimedad ööd talvel ja soojad äikest ning võbelusi täis ööd suvel... oi kõik see on kuidagi nii südantsoojendav hetkel....

No rääkimata neist inimestest minu ümber, kes teevad oma tööd pühendumusega, kellega sai siin alguses koos lollid oldud ja ajapikku proffessionaalse kretinisimini jõutud (noh vähemalt mõnes küsimuses:). Ega endiselt ei tea veel sugugi kõike ja oskuseid oleks vaja kogu aeg timmida ja juurde õppida....

...njaaa.... kummaline on see elu.... sest olgugi, et ma olen laisk ja lohakas olnud nagu sassi kass kohati, on mind siiski siin hoitud ja on mul siin hea olnud.... hehhh...No ma tean küll et virinat on olnud ja stressi on olnud ja igasugu asju on olnud... aga tore on ka olnud... ja täna kui nad tulid kolme punase õie ja koogiga, võttis ikka kohmetuks küll... ei osanud a-d ega o-d kosta.....

Tahaksin kuidagi selle hetke ära märkida... tahaksin kuidagi et suudaksin sest kõigest rohkem rõõmu tunda, teha tööd ja rõõmutseda selle üle.....jahh ma luban, et ükskord see nii saabki olema, aga enne, enne veel on vaja natuke elada elukoolis ja õppida ülikoolis.....ja leida see koht, see oma koht kus olla...

Nähh (nördinud ent koaalapilguliselt kerglase maiguga)....olin ma juba jõudnud isekeskis tuulde uriseda, kui hakkas juhtuma kummalisi asju... ühtäkitselt avastasin end kodu ukselt, ilma võtmeteta...... Iroonia mõtlesin ma, naersin natuke, otsisin trepil istudes läbi veelkordselt kõik taskud..... irooniline iroonia mõtlesin ma Lissule helistada püüdes ja teda mitte kätte saades...... Ja juba järgmine hetk ei suutnud ma ennast tagasi hoida, see lihtsalt oli kõik nii naeruväärselt kokku klappinud ja pealegi, ma ju teadsin, kes polnud veel magama jäänud......

Sõnumile vastati automaatselt ja pool tundi hiljem ma ennast veiniklaasist mahla joomas ja arvutist Monkey Dusti vaatamast avastasingi..... ise irvitasin omaette.... see nägi kõik välja nagu mingi eriti haige konspiratsioon, minu kavandatud ja minu vastu töötav korraga....

Uni oli, valik nii magada aga oli vale... ei tasu tütarlapselt küsida, kus ta magada tahab.... sest see pole tavaliselt sugugi korrellatsioonis unevajadusega.....

Hommiku poole ööd, kui millegi pärast taas/ikka ei magatud küsis seljapööranu, et kas võtmed jäid tõesti koju.... naersin... naersin nii nagu ma terve õhtu olin naernud... endalegi uskumatuna tunduvalt olin sunnitud tunnistama.... Võtmed jäid tõesti koju!

Kaaren heitis pilgu kollaste lehtede sekka tänavaveerel, astus murule, korjas külmetavate sõrmedega paar läikivat kastanimuna ning toppis need koos käega taskusse.
Ta hingas sügavalt sisse ja tundis kuidas kollane sügisõhk, mis oli külmast kange ja päikesest herk tungis ta suitsetaja kopsudesse.......

Mõnussss.... algusest lõpuni imehea. Oli nädalavahetus, kõik ümber oli nii imetabaselt rahulik.... Kaarnale tundus, et too sügis, mis muudkui oli tulnud ja tulnud ja tulnud, oli viimaks kogu oma värvide kupatusega lihtsalt sisse sadanud.... ja just sadanud, sest viimase nädala vältel polnud õues miskit suurt muud olnud kui üks konstantne sadu.....

Täna polnud aga sajust lõhnagi, päike mängles puulatvades ja kogu olemine oli pärastlõunaseid poolvalgusi täis. Kaaren otsis taskust sigareti, süütas selle ja lõi pea kuklasse, et sinakat taevast näha. Viimase nädala sündmused jooksid ta mõtteist läbi ja muie tuli huulile.... Ta silmad särasid, ta oli vaimustuses, ta oli rahul.... kogu kaadervärgiga..... see oligi just nii pidanud kõik minema, plaanimatult, spontaanselt, kirglikult....

Kaaren tundis, kuidas sügisene külm oli tema hedonistliku poole unest äratanud.
Ta tundis, kuidas miski muu, peale naudingute, ei läinud korda. Too kibe valu, mis kunagi ammu hinges pesa ehitas oli kadunud.... alles oli vaid mõrumõnu ja need hetked, mis meelest ei läinud.

Naudingud, mitte püsivad väärtused, hetkeline olemine - siin, nüüd ja praegu, sest homme on see kõik läbi.... hommikused hämmeldused ja rahuldunud naeratus näol, üksi voodisse pugedes huulile tulevad oiged, kogu too krempel....

Kaaren tõesti nautis toda mööduvat hetkelist elu. Need olid tema hetked, need olid tema pühendumuseta hetked, need olid need, mida oli vaja, sest kõigeks muuks oli liiga hilja või liiga vara... ta teadis, mida ta tahab.

Ta tahtis hedoneerida...... ja tal oli plaan seda teha, seni kuni ta midagi muud tahtma hakkab.....

Jalad sahisesid lehtedes ja lehti oli palju kollaseid, punaseid, oranže, kirjuid.... Puhus tuul..... Kaaren naeris, tõmbas krae kõrgele ja lükkas käed sügavamale taskutesse, pihus kastanimuna.... sile, sügisene, hetkeline olemus......

- Sulle vist meeldib seksida?!
- Ei, mulle meeldib kududa.

Eile oli tore....

Tore oli, et ma siiski jõudsin doktoriseminari, kuigi uni ja nupuvõte olid rasked vastased, keda pärastlõunal ärgates võita....tore oli, et tuli külla vana hea Nelli, keda polnud juba kaua näinud ja kõik jutud olid rääkimata....tore, et ühines ka Ammon, kellest on ülesügise saanud kuldsete kätega mees ja kelle ma lõppkokkuvõttes, kui asi nii edasi läheb, lõpuks ära pean võtma... tore, et tuli ka M, sest seltsis segasem.....

Tore, et oli gini ja toonikut ja pärast koht kuhu minna.....

Tore oli tantsupidus kohtas nii palju tuttavaid ammuseid ja rõõmsaid nägusid.....Tore oli näha Tallinnasse põgenenud Mariinat ja jõuda lõpuks sinna kuhu jalad ikka jõuavad...

Tore oli, et oli ungarlane ja kõik need teised.....

Tore oli, et sai jääda kauemaks suletud uste taha, suitsetada, tantsida unustusse laudadel ja tantsupõrandal, süüa keedupelmeene ja rahulikult ulguda....

Tore, et saadi aru ja sai lahkuda hommikul, kui koristaja jõudis ja väljas oli juba tõusev päike...

Tore oli jälgida väikese härrasmehe tuigerdavat sammu kodu poole ja jõuda läbi hommikuse linna koju magama.....

Hakkasin mina minema Tallinna.... võtsin hoogu juba pühapäeva öösel tööl olles ja mõldes, et kellega millal ja kus võiks kokku saada ja mida kõike ma ära jõuan teha enne kolmapäevast koolitust...

Esmaspäeval lõunal pärast töö-ööd ja ungari keelt, tundsin, et päris kohe veel Tallinna minna ei saa tuleb natuke magada ka.... suures unes olles helistas massuke ja ütles, et kus sa hull nüüd ikka vastu ööd lähed, ma tulen Tartu just... maga ja siis õhtul näeme...

Olgu, magasin ja siis hakkasin massut oodates teist säärist kuduma... kui säärisest paar rida veel teha oli jäänud mõtlesin, et vbl oleks ikkagi pidanud minema Tallinna... nohh, aga mis seal ikka, lähen hoopis magama ja hommikul kohe ikkagi pealinna poole... nojaa, kohe pärast mõtte lõpuni kulgemist helistas massu.... ei mingit magamist, kange tass kohvi, jutuajamine ja siis korraks vaid põige Zavvi, et vaatab, kas on mõni tuttav nägu...

Tuttav oli, sedakorda väikesekasvuline härrasmees, nagu ta ennast ise hiljem kirjeldas, elik põhjanaaber, kes kord läbi kellegi tuttavaks olime saanud, istusime natuke ja hakkasimegi koju minema....kell võis siis olla kolm...

Kell pool viis otsustas korteriperemees/ härrasmees väikesekasvuline, et ta on täitsa näljane ja hakkas kokkama.... no vot siis.... söök oli pasta con kaste... ja maitses varahommikuses sügises väga hea...

Järgmine hommik oli kella kolme aegu pärastlõunal, kui silmad lahti lõin.... massuke oli lahkunud varahommikul ukse kaudu ja madis natuke hilisemal hommikul (vist) akna kaudu ja oligi juba pärastlõuna....

Küll on hea, et kohe magama sai mindud ja juba hommikul nagu viimati plaanitud Tallinnas olin, mõtlesin ma Wernerist kohvi haarates ja rampsi poole jalutades... helistasin Leenele, kes oli kunagi uneajal mulle helistanud, lubasin olla tal masseeritav kunagi ja nüüd haarati sõnasabast... lippasin koju, pesin puhtaks ja juba olingi leenekese poole teel....

Tiibeti mashaaz on tore asi, kõigepealt üle keha õliga kokku, siis soojendus ja liigeste mudimine ja siis kõige lõpuks lihaste mudimine.... väga mõnusad kaks ja pool tundi ühesõnaga, seltskonna kvaliteedist rääkimata....

No ma lähen homme hommikul siis otse koolitusele, mõtlesin mina, veel pärast mudimistki kui sooja jooki läksime jooma.... siis hakkas vihma sadama ja kodus oli leene auto tagaistmel sõites juba kell 1... panin kella äratama ja.....

Järgmine hetk kui silmad avasin oli kell 11, koolituseni oli pool tundi ja 187km... vandusin omaette, tundsin kuidas pea valutab lõhkuda, tegin paar kõnet ja magasin edasi.....

Nii palju siis Tallinnast ja sinna minekust....ju siis polnud vaja

Olen kolme käega poolt, kui mul see kolmas kusagil olemas peaks olema...
Türa tõesti ja emotsioonid sakivad ja ...... ahhjaa... raudnaelane ise niisama olemine oleks üle prahi...

Surun Teie kätt Ullamariina ja olen nõus....

Lisaks tunnistan ausalt, et tabasin end täna mõttelt, mis oli välja arvutamas, kaua ma juba krooniliselt-lakooniliselt suitsetamisega tegelen... vastuseks sain enam-vähem aasta, noh natuke vähem, sest närvimustusest igapäevaseks kimujaks sain ma siiskin alles pärast A-ga lahukminekut, draamat, kismat ja traagikat.... Aasta on küllalt pikka aeg arvan ma, arvestades veel seda, et teades oma enne seda kehtinud hooajalist koniimemist, siis võiks üldistavalt siiski tunnistada, et suitsetanud olen ma ikka juba keskmiselta aastat kaks...... aga pole, muret andsin endla veel vähemalt aasta... mööndusega et vahepeal ei tohi sel juhul rasedaks jääda ega mingit suurt haigust külge saada....

....üldiselt on mul aga tunne, et minu keha tahab mulle midagi öelda.... mida täpselt, ei ole veel selgunud, kuid too veider lööve minu näol, mis kuidagi paraneda ei taha on siiski selge märk... kui vaid aru saaks, mis on designaat või denotaat...

... ja veelkord, olen nõus, emotsioonid on ülehinnatud ja teevad lõpuks inimese väsinuks... mina isiklikult olen väga väsinud juba ja tunnen end kõigele lisaks kohutavalt vanana, ja ma olen peaaegu kindel, et selles kõiges on salajaselt süüdi too pagana emo värk....

...kõik need südamesse võtud, mis tegelikult suhu võtmiseks ja allaneelamiseks mõeldud olnud ja kõik need põdemised ja traagikad ja draamad, põkkumised, kiindumised hoolimised, pühendumised.....oeh, mul tuleb ahastus peale lihtsalt sellele kõigele mõeldes.....
...samas muidugi on mul hetkeks tunne, et hetkel on lootus, et hakkan kuhugi jõudma, äkitselt on tekkinud miskine veider suund, mingi point ja idee, kui nüüd veel aega oleks selles suunas minna oleks kõik korras, aga....

...no nagu ikka... vaja ju siia-sinna ringi vahtida, kiinduda ja lollusi teha, ning pea laiali otsas hoopis mujale vahtida.....et jumala eest mitte õiges suunas sihi järgi vaikselt mõnusale eneseteostusele ja -leidmisele lähemale ronida.... hirmu suured silmad siin vist jälle mängus...... oeh see ajab pea valutama, see hirm ja põskkoopa põletik ja kogu värk... aga mis seal ikka, ma teen ühe sigareti ja keeran parem diivanile kerra.... hommikune vahetus saabub juba vähem kui viie tunni pärast....

Tahaks lennata.......hingata tahaks kaa, aega aega jääb kuidagi väheks.... vbl täna õhtul annab hetkeks hingata... jahh, hea plaan, hea plaan.....

Eile käisin haiget ungarlast vaatamas, jalg valutas teisel ja tuli viina juua, arst oli käskinud, mis ma selle peale ikka oskasin vastata, jõin puhtast viisakusest puhast viina...

....siis võttis ungarlane mu aga ette, rääkis kuidas asjad tegelikult on ja keelas põdemise, puhtast viisakusest ma siis lubasin kohe vähem põdeda..... pärast viinapitse tuli see suisa täitsa edukalt välja...

....rääkisime veel ühest ja teisest, mingil hetkel tõi aga ungarlane külmkapist enda tehtud baklažaanikreemi ja saia, siis kana ja värsked kartulid ja saigi viina peale kõht täis....

...mingil hetkel jäi ungarlane õige vaikseks, hetke pärast aga kostis nohin minu kõrvalt.....ungarlane oli magama jäänud.... näed siis mõtlesin mina, asja ette läinud õhtu, joodad sõbra valu unustavasse joobesse ja lased tal siis rahulikult maga jääda, et teda oma äraminemisega mitte häirida jäin ise ka magama...