Mõneti juhtub nii, et voolab käest nädal või kaks ja alles ei jää justkui midagi....vahel aga juhtub, et midagi jääb, näiteks pinu või peotäis mälestuste pudi, mida meenutada. Mingeid katkeid vestlustest, mingeid hetki nähtust, kuuldust, mingeid tundeid, mõtteid ja kummastusi...

Viimasetest nädalatest, mis käest voolasid, jäi näppudevahel parasjagu palju mõttepuru.... Mõned naljakad irvitused ja huumorinurgad ja kummalisi sooje ja kõledalt külmi hetki....

Einoh, ikka juhtub, kui sõbrad kohtuvad, selleks, et teha süüa või sünnipäeva pidada või kui huvilised tulevad kokku, et vaadata ungari filme või, et tantsida.... kui sellele kõigele lisada veel natuke alkoholi, natuke destruktsiooni, antipohmeliini ja pohmeliini ilma antita ning kaamoslikku novembri pimedust ja käegalöömist, siis saab päris kopsaka hulga, mille üle imestada ja mida tahtmatult ja tahtlikult hiljem jagama peab..... noh, kui julgeb........

Tantsulumm....
...mulle meeldib tantsida, mulle tõesti meeldib... ma armastan seda tunnet, kui mõte kaob ära ja jäävad ainult muusika, rütm ja liigutavad kehad.... muusika kõlab ja oledki ära, kusagil kaugel, mingisuguses lohutavas ruumis... paratamatult tõuseb puna palgele ja naeratus venib üle suu......see, kas inimesed on ümber või ei, ei ole sellistel hetkedel oluline... sel hetkel on üksitantsimise lumm, see on muusika ja ise ruum, puuduvad mängud partneriga, ei ole ühes lustimist ega vahel nii meeliergastavat näitamist ja teisele olemist, on minna laskmine ja uppumine, on haaratus......on mmmmmmmm......on nii ütlemata hea....

Eile sattusin täiesti teadlikult kodubaari. Pealisülesandeks oli natuke juttu ja sooja õhku puhuda ning juua üks õlu, enne veel kui hakkab uus ja kiire järjekorras järgmine tööpäev.... No selline "suts ja valmis, 2h pärast kodus lebos ma olengi taas" projekt.... rahulike koduste riietega astusin välja ja pahaaimamatult, ise äärmiselt rahul olles oma plaaniga, mõne aja pärast, mõttelist vilet lüües, üle tuttava ukseläve taas sisse.....

Esimese helina kostis kõrvu tuttav pala, mida seal tavaliselt kõlamas ei kuule, nägu läks meeldivast üllatusest naerule.....järgmisel hetkel sain aru millest selline muusikavalik... taga nurgas seisis brikolöörlikult ülesseatud diskoripuldi taga väike tuttav härrasmees.......Üllatus ja selge teadmine, sedakorda on õhtu täidetud hea muusikaga....hea, nii hea.....ja naeratus näol tahtis kõrvad kuklale kokku lükata...

Rääkimisest ei tulnud õhtu jätkul just liialt välja, puusanõksud ja tantsupõrand vallutasid mu südame ja muust ei hoolinud.... tantsule palujatest ka mitte....korviandmisi võeti isiklikult ja solvunud olemisega tuleb mul veel rinda pista, tean küll, kuid see kõik oli seda väärt. Natuke küll kripeldas see järjekorras järgmine tööpäeva oma kella 09.00 algusega, mida ei saa nihutada, hingel, kuid mitte liialt..... vähem jooki ja vähem und sai otsustatud ja edasi gruuvitud.....

Elu väikesed imed....just see, mida hing oli igatsenud......

Kui viimaks kohusetundega mõtlesin, et peaks vist lahkuma ning hing vastu puikles, et enne ei saa, kui tuleb mingi olemuselt mineku lugu, kuulutas härrasmees välja loo headele naistele.... naersin pisarateni, täpselt, lugu pühendusega mulle, viimane lugu.... ma armastan seda kui juhtumised tunduvad kokku klappivad kui kvaliteetne piltmosaiik.... tantsisin ja sättisin end minekule. Veel enne kui lugu lõppeda jõudis kergitasin mõtteliselt kõrvule tõmmatud kübarat ning saatsin teele õhusuudluse ja tänussõnad....

Ast oli kiire ja kerge ja kerra keerasin end juba siis, kui peaaegu neli tundi und endale veel lubada sai....kuigi välja olid löönud vana issias oli olek naeratav...
too Napoleon oma muusikaga oli loonud mu õhtu.... ma olin tänulik, et ta oli, ma olin tänulik, et olin...

Mul on väga edevad kummikud... mustad punaste moonidega, pärit Räpinast kust kala nad ise mulle tõi. Viimased päevad olen oma edevate kummikutega ringi kooserdanud, kaks paari villsokke sisse ja läeb läbi lume vabalt....

Mõned päevad tagasi ärkasin ma aga üles ja oli juba hilja.... olin maganud päeva maha ja kuidagi ei saanud õhtut ka vedama, õnneks aga tuli punapäine kaunishing külla... siis me tegime putru ja jõime teed ning sõime shoksi.... õhtu sai vaikselt vedama, ning siis korraga oligi juba öö ja mina suisa 8h üleval olnud, tundsin et läheb käest ära ja läksin, otsusega terve järgmine päeva haigena veeta, magama....

Järgmisel päeval olingi tulihingeliselt haige, voodist ei väljunud, muudkui jõin teed ja lugesin ja kraadisin ja magasin....täitsa tore oli niimodi, natuke veel rohkem oleks võinud magada, kuid kahjuks on ööpäevas vaid 24h ja rohkem kui päeva mul haigeks olemisele kulutada polnud võimalik.

Pärast haiget päeva ja ööd olin ma niisiis jälle terve, natuke rohkem küll nuuskaja kui tavaliselt, aga muidu terve, vähemalt enda arvates.....
Immuunsüsteem ei olnud päris sama meelt ja nii tekkis salakavalalt otse keset tööpäeva mu huulele ohakas-ohatis.....mille tulemusel tuli katkestada suudlustehooaeg.....

Nii, et siinkohal annan teada, ei ühtegi suudlust, enne kui ohatis läinud!!!

Tuntuu siltä, että täällä jotain hurisee....

Meil käisid külalised. Kokku oli neid paras pinutäis, nii kakskümmend või natuke rohkem, mul polnud mahti neid üle lugeda. Külalised peatusid Tampere ja Uppsala majas ja rääkisid kõik püüdlikult inglise keelt.... külalsied pidasid ettekandeid ja küsisid asjakohaseid küsimusi, õhtul istusid nad pikalt Ülikooli kohvikus ja sõid head paremat.... Nad kõik olid väga ilusad ja arukad, rõõm oli neid kuulata.... Õhtu enne ära minemist tänasid nad meid, et nad kutsuti, meie tänasime vastu, et nad ikka tulid... siis jõime me üheskoos veini ja lubasime peatselt uuesti kohtuda... Hartsaga leppisin kokku, et kirjutan talle ja siis vaatame, äkki saan minna kaema, kuidas nemad seal õpivad. Tahaks minna küll väga....Varahommikul Tampere majast lahkudes jätsin ma maha oma mailiaadressi ja põsemusid

Tore on kui käib selliseid külalisi. Sellised külaskäike võiks rohkemgi korraldada, need teevad silmaringi laiemaks ja toovad mõttele värskust....

Jahh, niisiis tulge külla!

Kaelakangus...

Viimasel sugulaste laiahaardelisemal koosviibimisel, mis pühendatud minu armsa täditütre 50 juubileumi tähistamisele, võttis täditütar vaevaks kõiki kõigile tutvustada, no nii igaksjuhuks... Kui järg minu tutvustamiseni jõudis siis öeldi, et ma olen armsa onu tütar, tark aga kangekaelne nagu juurikas....
Minu lähisugulasetki on leidnud, et antud väljend, mind piisava kokkulangevusega kirjeldab.....

Varemalt ei saanud ma sellest liialt aru, enda arust paindun täitsa kenasti ju, arvestades kõiki neid akropaatikaveerandite viisi ja muid keskmisi ja individuaalseid tegureid, siis julgeks susisa väita, et olen keskmisest paindlikum... aga ei, nende jaoks ikka kangekaelne ja kangekaelne.... Muudkui kuula ja imesta, kangekaelne eitus ütleksid muidugi inimesed, kes mind kauemalt teavad.....

Täna hommikul aga, kerge pohmelusega ärgates, sain aru küll, mis nad selle kangekaelsuse all silmas on pidanud, ikka toda meeletut jonni, mis sugugi ei lase asju lihtsalt jätta või tegudel vaid olla, ning mis sunnib tegema füüsilisi ja vaimseid võimeid ületavaid pingutusi, selleks et midagi tõestada või korda saata. Pole ime, et pärast selliseid vaimseid nikastusi, muudkui nutt varrukast võtta. Mõni teine elimineeriks sellised enesepiinajalikud suurema tulemuslikkuseta numbrid juba mõtte tasandil, aga ei, mina mitte.... Loobumine toimub ainult kõige suurema häda korral ilma igasuguse mõistlikkuseta ja loobumise hinnaks on täisväärtuslik kaotaja tunne, mille ravi, olenevalt kaotuse suurusest, suuremal või väiksemal määral egopaitusi nõuab...

Tänane hommik oli selles plaanis peaaegu valgustuslik, peoga nätaki vastu laupa ja hetkeks tundus loobumine järgmisest võitlustandrist mõistlikkuna, hetkeks ma täiesti suutsin aru saada, et kinnisideed vältida püüdes, on viimane aeg teha oma käitumisse ja suhtumisse korrektuure.... Kiirelik "Las, minna!!" tuli konarlikult üle huulte ja kuigi kaela kangus hakkas juba sees pead tõstma ja kõike ülihelikiirusel ümbermõtlema, olin ma siiski olnud hetkelises mõistvuses.... Olin valmis andma igasuguste pretensioonideta alla, sest õhtused niitide hargnemised olid näidanud, et igaljuhul oli mu taotlus ja soov nurjunud või nurjatud juba eos. Sellele lisadusid raskelt õpitud teadmised minust endast ja oma impulsiivsust ning rahuliku loomu ja ükskõiksuse puudusest teatud elu aspektides. Antud tegurite korrutisena formuleerus alalhoiu instinkti tungiv palve - Run, Forrest, run and do whatever You have to do, but don´t look back!

Jahh tõesti, hetkeks oli ihu tahtmist täis, tahtmine üksainus kordki haihtuda oksalt, mida ma nii hoolega saen, enne kui see´jäleda lajatusega on maapinnale prantsatanud...

.....Kuid kes küll kraabiks kaelalt kangust??

Sadas, sadas lund....
...ja kogu maa on siiani valge, või noh enam vähem, selline määrdunud, natuke räpane, kuid siiski enamvähem valge...

Sadama hakkas laupäeval ja siis sadas kohe hoolega, sügiskoolis Kiidjärve raamatukogus passisidki kõik muudkui suurtest akendest välja...esimene lumi on ikka müstilise ja natuke nukra maiguga ja samas nii imeliselt ilus, eriti kui sajab nii nagu too laupäev, laialt ja hirmus rahulikult, justkui poleks neil helvestel aega ilmatumalt kätte antud...kraadid olid küll üsna nulli ümber, kuid lumi ära ei sulanudki, peale ja sisse astudes tegi küll jalad märjaks, kuid muud ei midagi.....

Öösel aga, siis kui vastupidavamad, veel ikka makrofleksiga tihendatud palkhoones tantsu lõid hakkas korraga külmetama... lõi taeva selgeks ja tähistaeva välja ja muudkui külmetas, nii, et hommikusel silmad lahti käigul metsa ja külasse kõik krõmpsus taldade all, ja inimeste jutuvadast jäi õhku aurune sõnajälg... Tagasi Tartu sõites võisime veenduda, et too lumi polnud sugugi lokaalne nähtus vaid oli ikka suuremalt ja tugevamalt ette võetud.... Külm oli toagi jahedaks löönud, nii et ei aidanud muud kui ahi soojaks kütta, ma siis kütsingi, külla halgude, küll pulkadega, mis Kiidjärvest pähe olid tekkinud. Laulma sedakorda ei jõudnudki, kuigi oleks väga vist tahtnud, aga ehk järgmine kord juba jõuab....

Õhtu sai veedetudki nõnna vaikselt, veel natuke keelt õppides ja mõeldes asjadest mis tol hetkel pähe ei tahtnud mahtuda... ega väga väiksemaks mõelda ei õnnestunudki... aga vähemalt lahutas kenasti meelt ja kulutas aega, niikaua kui aega enam ei olnud....
..siis sai lõpuks kerra keeratud ning mõeldud lubamatult valgele jääkarule...

Palun mulle üks jutuvestja!

Soovitavalt selline mahedalt mehise häälega.
Erioskustena võiks osata ka vahetada lambipirne ja olla osav kitarrikeelte sõrmitsemisel või mõnel muul muusikainstrumendil, viimane tingimus vaid soovituslik.

Lugusid soovin kuulda kaugetest maadest ja ilusatest inimestest, seiklused iseendasse ja hingematvad kirjeldused paikadest kuhu jalg vaid vahel võib sattuda samuti vägagi oodatud.
Kurbade lõppudega lood, võiksid olla esitatud lootustandvas võtmes või jäägu nad lihtsalt jutustaja poolse lõputa, et kujutlusvõime saaks nad kaunilt kokku tõmmata.
Humoorikad, väikese sarkasmi ja irooniga vested olgu esitusviisilt kelmikad ning salapärased....
Jutustused imelistest asjadest fantaasialendu lubavad ja õhinaga edasi antud...

Vestjal palun tulla ja koputada õlale, algatuseks võib näiteks naeratada soojalt....

Lootusrikkalt ootama jäädes...

...tigrr, aga tilluke...

PealeSelle: Neil kellel vesta ühetegi lugu pole ning soovid teiselaadsed, palun mitte hetkel tülitada, puudub tahtmine ja jaks.... vaim on lahjaks jäänud ja lugudepuudusel nõrk... Võtan ühendust, kui olemine taas suhtlust soosiv...

Eilne õhtu oli nagu mõnes huvitava huumoriga noortefilmis millel tugev õpetlik puänt ja moraalitsev sisu....

Ei noh pole midagi öelda, õpetlik oli igatahes, näiteks õppisin mina uudsena, üle ja uuesti taas mitu olulist asja......

....nimelt mitte ükski tegu, mis sa teed, ei jää vaid selleks teoks, vaid sellest sünnib omaette lugu, mis hakkab oma elu elama ja millel võivad olla ulatuslikud tagajärjed, mis ka mitmeid aegu hiljem su elukeeli puuduvad.... et sõbrad on sõbrad ja muud inimesed on muudinimesed ja ühest kategooriast teise ei olegi nii lihtne liikuda....et mitut rauda tules hoides võid end lõpuks leida tuld kustutamas, tühjade kätega istumast ja/või külmetamast....et leidub inimesi, kes on lihtsalt oma olemuselt nii enesekesksed, et vajaksid riigipalgal olevaid sotsiaalimetlejaid.... et kolmnurgad on toredad ainult kõrvaltvaadates..... et sõnadega on meil raskusi ja hirmus palju jääb ütlemata.... et vahel on ainus, mis lõpuks alles jääb, sinu sihikindlus...... et alati ei saa, seda mida tahad...... ja et issanda loomaaed on suur ja teed tema aias käänulised.....

Mulle tundub et ma peaaegu hakkan aduma, mis eilse noortefilmi mõte oli, mulle tundub, et võib olla oleks aeg teha pisukesi korrektuure ja leppida olukordadega, enne, kui nad liiga hakkavad tegema.... ning, karvane tunne mu sees ütleb, et natuke on vaja selgitada oma seisukohti, mis ajajooksul pisut muutunud on.....

...võiks korraldada näiteks pressikonverentsi??
....või tehkem järmisel korral näiteks grupipilt?!

Ega sul küpsist pole?

Hirmus ebaõiglane tundub hetketi kiskuda inimesi oma isiklikesse individuaalnaljadesse, eriti samal ajal totakalt irvitades ja sugugi mitte aru saades, et sa aru ei saa, millestnad aru ei saa.... aga õnneks on neil enamuse ajast ükskõik, sest nad ei saa mitte aru ka sellest, et põhjus tolleks segamiseks oli tegelikult jagamine.... Millegi isikliku ja hirmus tähtsa jagamine kellegi sinu jaoks olulisega...tragikoomiline ebaõiglus

See hetk, kui ma enam ennast üllatada ei suuda, olen ma vist surnud....

Eile oli tantsupidu.... Soome väike Napoleon korraldatud nagu kuu aega tagasi toimunugi.
See on õõvastav suisa, kui head muusikat võib maailmas olla ja kuidas vahel ühe peo vältel osatakse nii palju head ühte patta panna, et tantsupõrandalt hetkekski lahkumine tundub krimnaalselt karistatavana.

Mina sain igaljuhul jalad ümmarguseks tantsida, kuigi oli ka neid kes olid endale jälgimise poosi võtnud ja seirasid väikese õlle või kokteili tagajalakeerutajaid...esitasin minagi mõnele paar etteastet.....

Õhtu vaieldamatu täht oli aga muidugi väikesekasvuline DJ ise, kes ühtemoodi innukalt keerutas nii plaate kui peput, viimast nii lava peal kui ka tantsupõrandal sõprade keskel...Kui pilk temal pidama jäi, siis ei saanud mitu aega enam muud silmadesse......uskumatult haarav on vaadata kedagi niimoodi muusika vallutatuna vitaalselt tantsimas, usukumatult nakkav ja naudinguline....
Meeleolu püsis igaljuhul pikalt ülev ja peo viimasel tunnil, kui tantsupõranda oli täitnud põhimõtteliselt aina tihenev peokorraldaja sõprade ja tuttavate võrgustik, vallutas põhjamaalaste pöörane tantsukihk kõik häbelikkuse ja väsimuse tõkked....lennukad sammud, seelikud ja pilgud said võidu....

Ülemeelikusse meeleollu tantsitud, viis teekond kodubaari, kus tuttavate konsentratsioon veelgi suurem ja kus nii mõnigi jutt taas räägitud sai....aga eks kõik ülev saab kord välja vahetatud... nii ka seekord, lõppmänguks polnud ma valmis... natuke liiga reserveeritud võib olla, natuke liiga nipsakas ja snoob võib olla või liiga vähe edev võib olla või ehk lihtsalt liiga kaine...aga lõpuks tundusid lauataga istujate tegemised kuidagi lapsikult purjuslikult edvlikult tühised, sellise pööraselt väge andva tantsusessiooni lõpuks, ei osanud ma end kuidagi sellega suhestada ja Hurda põlvel selle üle vaikselt hiljem sisemonoloogi pidadada ka ei lastud, tuldi ja segati, küsimata nimesid ja sugeti pead, eneselegi üllatuseks, ei suutnud ma lahkuda. Isegi hiljem mitte, kui karjusid juba nii hing kui keha.

Hommikul selle üle pikmalt järele mõeldes olid tunded vastakad ja ebaselged, liigohtlik on selline käitumisviis, ütles miski sees ja hetkeks tundus, et nõrkus oli võitnud igasuguse alalhoiu instinkti... või siis oli too võitja hoopis solvatud eneseuhkus ning lainetas ikka too vana tagasitegemise kihk, mis lõpuks vaid enesele auku kaevab...

Hetkeks olen ma end taas sutsaka jagu ära peletanud ja sees riid......Ma arvan et eneseanalüüsi materjali igaljuhul jagub taas vähemalt nädalaks....piinlikud pilgud tapsin ma seekord juba eos, kuna ei lähe korda pole ka piina..... Kui vaid iseenda motiveerituse üles leiaks, kui vaid suudaks tunnistada tunnet, mis juba aegu ära tuntud...ausust enda vastu kipub justkui vahel väheks jääma ja impulsiivne emotsionaalsus on jätkuvalt alles ning omi trikke tegemas....

Kerge müstika ja kummastus igatahes, vähemalt järgmise juhtumiseni.

Hoiame pikivahet, palun hoiame pikivahet!!

No olgu, mis seal ikka hoiame siis, mitte küll oma tahtest ja algatusest, ent kui palutakse, siis olgu nii.....

Kohtasin täna pimedal kodutänaval prügikastitriibulist sabata kassi....
Mina tulin ühelt kass teiselt poolt, mina käisin paremal teeserval tema aga vasakul. Kui kohakuti jõudsime, vaatas kass hetkeks umbusklikult minu poole ja ületas tee. Läksime edasi, mina ühele tema teisele poole.
Kui koduväravasse jõudsin heidsin pilgu hetkeks tagasi. Kass oli tänavanurgal ja vaatas korraks üle õla. Seisime seal ja silmitsesime teineteist viivu ning läksime siis edasi. Mina väravast sisse, tema ümber tänavanurga.

Elu on ohakas... üks väga vastik vana ja tige ohakas, otsustas Kaaren kui ta oli oma ratta selga tagasi saanud.... Ta ju nii hoolega üritas toda purjakil onu mitte alla ajada, no ja siis kui see onu mitteallaajamine oli nii edukalt lõppemas, sõitis üks sinisekiivriga plikarattur talle lihtsalt otse ja omadega otsa...pffff.... ja muidugi pidi olema Kaaren see, kes oma rattaga käna käib.... noh tulemus oli ilus, valulik käsi ja jalg ning kõver lenks.... õnneks tuli too purjakil onu ja aitas Kaarna lenksu jälle paikka pöörata-väänata, oli teise mitte allaajamisest kasu kahh....

Siiralt vastik, pomises Kaaren alla tuult, no tõesti, kõik need viimaseaja sündmused näitasid, et üldse ei peaks hommikuti voodist tõusma vaid magama täie rahuga kohe kevadeni välja. Ei, kõik ei olnud sugugi mitte halvasti, aga lihtsalt vedas järjest viltu.... Suures plaanis polnud suurt midagi katki, oli suisa täitsa tore... aga need väikesed veidraid pinde olid kõik kohad täis ja torkisid, sügelesid ja olid kõike muud kui sügaval ja sügavad... no tõesti.

Peale kõige muu oli teda hiljuti sunnitud tunnistama, et ta on üks kaabakas, kiimane kaabakas...jahh ja ta oli olnud nõus, kuid enam polnud sellel endist võlu, asjaolud ei võinud kunagi jääda ju lõpuni naljakaks ja lihtsalt, ikka pidi lõpuks tulema mingi nõme olukord ja kõige lihtsa otsasaamine..... Kaaren väntas tusaselt üle kollase märja liga, mida ta mõni päev tagasi helgusega sügiskullaks oli nimetanud. Vaikselt kirus ta elu ja olemist. Tema teksadest lõi üles räme õllelehk, aga ta enam ei hoolinud, kodust ta läbi ei jõudnud , nii et polnud parata, seekord sedasi... vastik oli küll, aga eks see ole märkajale märk ebaproffesionaalsusest, kui sa ei taipa õigel ajal ära minna ja saad sellest õige hetke möödumisest aru nii umbes 10 minutit liiga hilja kui liiter õlut enam või vähem kogemata su sülle valgub... mõnus on siis püsti karata ja läbi jahedavõitu sügisöö minema põrutada ja olude sunnil ka järgmise päeva samades pükstes mööda saata.....ei noh, mis seal ikka, Elu lihtsalt oli hetkel selline ja võib olla ära teenitult... ega väga palju hullemaks ikka minna ei saanud.... või mine tea, ehk siiski, Kaaren hammustas teravalt huulde...

ma päris täpselt ei tea kuidas on kombeks inimestel oma nädalavahetusi veeta, ent mina tunnen, et minu oma sai seekord täitsa õigesti veedetud....

Eneseületuslikult, pärast ärkamist neljapäeva õhtupoolikul kesklinnas, jõudsin kodust läbi libistades isegi viimasele mõistlikule bussile ja olin juba enne keskööd Tallinnas.... Maabusin Õde juurde Tehnika uulitsal ja jutlesin uhkelt poole ööni... hommikune ärkamine oli ootustele vastavalt keerukas ettevõtmine ja oleks juba eos nurjunud, kui lootma oleks jäädud ainult oma telefoni äratusplärinale, kuna aga appi sai ka äratuskell, siis siiski jõuti.... Seesami uus info sai ära kuulatud mitme tassitäie kohvi ja tõdemuse, et tegelikult ka, mind liialt ei huvita kogu see krempel, kõrvale....

Pärast koolitust proovisin lootusrikkalt oma doonorikarjääri edendada, edutult....tädi käsi värises ja mitte ei suutnud ta tabada minu sügavale peitunud veeni, pagan ma ütlen, ma üldse ei salli kui nad augu teevad ja mingit muud kasu sellest ei sünni...lihtsalt jääb jäle ajas erinevaid värvikammasid moodustav plekk.....
Lohutuseks aga sai Liisu juures saiavormi süüa ja kähisevat häält kuulda. Kui Liisu tööinimeseks hakkas otsisin mina Tallinna sattunud Mari üles ja sõbrannatasin temaga, õhtu jätkudes liitus meiega veel ka kährikloom ja meeleolu püsis ülev....öösel sai aga krestomaatilist Pulp Fictioni kaetud.... on häid asju tehtud, on....

Laupäev möödus vanematekodu külastades ja kuni õhtuse bussipeale minekuni sõbranjetades aega veetes....Kui tagasi Tartu jõudsin kupatati kohe taas õue mängima.... koju jõudsin nii nagu ikka vastu hommikut, väikese vindi ja näljase olemusega... Tänane päev aga on möödunud koristamise, korrastamise ja muude tegemist vajavate asjade seltsis.....

Jaaa, võib rahul olla tõesti...hea on ikka neid näha, kes korda lähevad, hea on rääkida ja kuulata ja lollusi teha... lihtsalt mõnus on mõnuleda nende seas, kes juba ammu omaks on saanud... ikka jagub rääkimist ja ikka on mugav ja lahe.... ja nii lihtne on olla hetkeks neis hetkis.....

Mõelda on ka saanud sedakorda.... asjad on vististi isegi klaarimad kui enne ... tean, mis on ja mis mitte... ja mis jätta tasub ja mis mitte.... üldiselt tõotab tulla üks paganama külm talv.... ja sooja tundub andvat seekord vaid kurku libistatav soe jook, sõprade pilgud ja toa nurgas küdev ahi....see mõte toob nukravõitu mõru naeratuse huulile... aga kuigi ei teagi miks, kuid see kõik tundub õige, sest veel ei ole valmis, on vaja seda sisemist külmetamist ja enesega olemist ning edasi minemist.....ja kuidagi hea on kummastusega tõdeda, et on võimalik end mingit moodi poolitada ja naudelda külmetades, olen nõus, et tegemist on enesedistsipliiniga, mis võib nurjumise korral lõppeda nukralt, ent ma liialt veel ei põeks.....harjumusel on jõud, kuid harjuda saab nii üht kui teist pidi..... et siis viied-neljad süsteemis, tubli neli, kogu olemine.....

Nüüd tuleb välja nii, et Te olete vähe nõrgamõistuslikud inimesed täis jootnud...
No olgu, olgu-olgu.... liialdan. Tegelikult pole siin keegi veel purjus ja nõrgamõistuslikkuse üle hetkel pikemalt ei arutaks.... lihtsalt deliirne olek, tingitud 11 tunnisest tööpäevast, millel veel julged 1,5h jõudu jagub.... pikad on nood päevad, liiga pikad.... tunnen, et niimoodi ma kuigi kaua vastu ei pea, lihtsalt lähen ühel hetkel prõksti pooleks ja ongi kõik.... mõni nimetaks seda puhtaks laiskuseks, aga minu enda suukõver seda järgi tegema ei paindu, ma pigem nimetaks seda minu isiksusele mittesobivaks töötempoks.....

Oktoober kipub vägisi käest libisema, tööpäeva täna ja homme, nädalalõpus koolitus Tallinnas, kuhu seekord siiski tuleb jõuda tuleb ja nädala alguses samuti koolitus Tallinnas, kuhu samuti tuleb jõuda, sest räägib ju ometi armastatud mina-mina-mina Jaanus Rohumaa valju ja selge häälega... ja siis juba tuleb ettekande pidamise närv ja lükkajate kokkukogunemine ja kui jõudu ja võimalust jagub siis ka Pärnusse sõit.... Ja siis on juba käes november... suur jõulukaunistuste kuu... ja sügiskool ja ungari filmipäevad ja nii need päevad läevad..... ma tunnen et järgmisel kuul tuleb võtta rohkem ja lühemaid vahetusi.... pea kukub otsast ära muidu.....

Eile ostsin aga endale rattad, täpsemalt kaks ratast ja raami, abirattaid kahjuks kaasa ei antud, anti vaid 3 käiku ja suure raha eest ka U lukk.... täitsa änksa on sõita selg sirge kodu poole... njaa, täitsa änksa on, ei saa salatagi, sõita vahelduse mõttes jälle rattaga, kuigi U lukuga ma veel sõbraks pole saanud... ei teagi miks aga on teine kuidagi keeruline oma olemuselt....

Uusi asju on mul veelgi, näiteks reedest on mul kodus oma isiklik kanarbik ja suur fiskarsi nuga ja laupäevast on vägatubliviis täpiline kleit ja ja ja..... jahh piinlike mälestusi on muidugi ka, aga ise nad olid nii tobedad, et tekkis tahtmine elu otsast hammustada...

....need, kes lohutasid olid armsad, kuigi jahh.... saan aru küll ka nende motivatsioonist ja tuleb tõesti parem karta kui kahetseda, sest kaua minagi jaksan olla nii nagu peab, tundmata.... nähhhh, tobekala.. praegu veel tegelikult jaksan.... praegu veel hoian vahet piki küll, kuigi kui päris aus olla, siis kohati kisub kahtlaseks.... tean ennast tean, juba pikka aega, sellepärast tean ka, et varsti võib olla tuleks valvsaks hakata.... või kes teab ka... võib ju olla et kõik naljakas kummalisest tsüklist tingitud....

....ehk siis näeh... olengi suutnud ilusti aja ära veeta, kõige heaga....laevapiletite broneerimised, kerge abp print ja väike ülevaade oktoobrilõpu egiptuse reisidest... õnneks homme on selle nädala viimane tööpäev...

jeerum-jeerum-jeerum.... küll!!

Tsiteerides klassikuid sealkohal...
Ei ole midagi parata vahel lihtsalt läheb ilaseks ära ja üleväsimusega ei ole irooniamarjadel magusust.... Te teate ju küll, et see kõik on vaid piiritsoonis niimoodi nagu Stalkeris, ülejäänud aja olen ma täiesti arvestatav eeehm, näiteks vestluspartnerina??

Tegelikult tuleb välja nii, et 11h kestvad tööpäevad ostukeskuses ei olegi vbl kõige meeli ülendavamad ja tipphetked on need, kui vastas istub kliendi asemel terma väiksemõõduline irmusäge järglane, kes pakub coca-colat ja laulab mulle seda laulu mida täna lasteaias õpetati, no ja siis nad siit klaasboksist lahkuvad, lehvitades kleepuva käega, hambutu naeratus näol......

Täna panin tähele, et suurest pealaiali otsas fiilingus jään ma kolleegide naljakaid kliente hetketi suu ammuli passima.... inimene on ikka üks naljakas loom, mõtlen ma ja tärkan mõttest alles siis, kui vaadatavad kergelt ärritunult vastu piiluda julgevad, nihelema hakkavad või muud moodi märku annavad, et ikkagi nii pole ilus vaid pigem siiski ebamugav...... no aga mida ma teha saan, kui Issanda loomaia suurus kohe tööle kätte tuleb,...no olgu olgu... ma püüan, ma püüan vähem üksisilmi vahtima jääda, no ma luban, ma püüan..

No ja muidu on just nii nagu viimane kord jutustatud sai... igatsus on hinges... igatsus laia õla järgi, millele saaks vahel pea panna.... ei-ei-ei, ei mingit suhteeri, mitte mingisugust... küsimusteta sõpra tahaks, kes viitsiks, kellel oleks aega ja tahtmist olla olemas... njahh, et puuduksid häirivad faktorid, nagu kaugus ja ütlemata asjad ja muu...jahh ja et oleks aega, et ei tunneks ennast puudutatuna.... et oleks miskist hoolimist....hhähhh.... selle kõige juures ei saa ma sugugi olla mõtlemata....

...raisk!... et siis peavad minema viltu nood tunded ja nihu need asjad!!... Raisk, et siis ei suudeta hoida seda, mis hea!!

....mätsib ilusti kokku, ütleks ma... aasta on ümber saamas... aasta tugevaid emotsioone, aasta viha ja raevu ning nukrust, ohjeldamatut kurbust ja tagasitegemise iha ka ja siis ükskõiksust.....aeg parandab kõik, ainult mitte seda teadmist ja teatavat meeldivat mälestust.... seda vahel maad võtvat igatsust tolle tuntud tunde järele... et keegi on kusagil ja ootab.......

Tundub, et hakkan softiks muutuma, aga mis teha, sellise kassise olemise ja sügisese pühapäeva lõpetuseks ei ole tõesti miskit paremat kui plaaditäis Norah Jonesi ja koduseõunamahl piparmündi tee kõrval. Kogu selle idüllis kriibib aga hinges teadmine, et homme tuleb varakult jubedasse LK-sse tööle ronida. Kriipimise tasakaalustamiseks paitab sees aga mälestus eilsest toredast koosolemisest. Elik osakonna 15 juubileumist (15 aastat institutsionaliseeritud semiootikaõpet Eestis). Seda, miks nad vana püssi monumendist täpsemalt modernsetest juuksesalkudest vee purskama panid, ma täpselt ei mõista, aga muidu olen ma arengutega, mis toimunud, rahul. Jaa, ja too õhtune pidu, see oli segu väljenditest nagu: tantsud tähtedega, vein ja seltskond ning seltsis segasem. Omade suur konsentratsioon ühe päeva vältel oli tänuväärt. Ning keerutused täna Bremeni poole lahkunud nooremkolleeg Petsiga lõpetasid tantsuõhtu täpiga i-l.

Kogu suure elevuse ja hea taustal ei olnud hilisemad kohtumised ungarlase ja buratiinoga enam nii olulised kui võinuks, aga eks mängisid siin teist ja kolmandat viiulit igasugu erinevad arengud erinevatel suundadel, möödunud aegadel. Pealegi, palju sa ikka jõuad ühe päeva jooksul tunda ja rõemustada, eriti kui kell juba viiendat hommikutundi tiksumas on.

Üldised tendentsid aga näitavad, et sügisene melanhoolia on käesolevale aastaajale omaselt täitsa maad võtmas ning jalutuskäikude, kus pilk kollastest lehtedest mustrilisel tänavapinnal ja hing igatsust täis, aeg on käes.
See igatsus on üldse üks kummaline atripuut sügise manustes, sest tihtipeale jääb tema kasutusjuhend hõlmamata ja nii segastub kogu ratsionaal-normaalne olemisviis teadmata aegadeks.

Njahh......

Eestis on üks ülikool - Tartu Ülikool....

....ja ma tunnen siirast heameelt, et ta on, mitte, et ta on "üks" vaid, et ta "on"....

Sellel nädalal on Tartu olnud läbi ja lõhki ülikooline, juubelisündmuseid täis näda, on linna kummaliselt kihama pannud ja kuigi suuremas plaanis on üritused eelkõige ülikondades ja lahiste selgadega pidukleitides kutsetega vapratele ja ilusatele, ei saa melu mööda ka päris lihtsast veninud püksipõlvede ja ketsidega üliõpilasest..... seda viimast sai kogetud omal nahal eilses õhtus, kui kõigepealt suht ootamatult Toomele tõrvikute sekka jalutama sattusime ning hiljem linnapeal pidutsevate üliõpilaste melus sai aega veedetud.... hetkeks oli kuidagi ülev meeleolu kogu linnapildis... ja tegemist ei olnud tavapärase nädalavahetuse elevusega, vaid millegi muuga.....

Tooni andisid hallipäised vanad peerud ja auväärsed raugad, teklid peas, kepi najal Toomel jutustamas, vanaldased daamid kostüümides ja vaikselt kesklinna lokaalides likööri limpsimas..... kõik natuke pidulikud, kõik uhked ja kõik siiski naermas või vähemalt naeratamas. Meenutamas ja muigamas, hetkiti pisar silmanurgas läigatamas ja ohe üle huulte veeremas. Vanadele tasakaaluks noored uhked ja sirged korporandid, värvid üle rinna ja teklid peas, in corpore suundumas kuhugi salajastele auväärsetele üritustele, kohtumistele või tõenäolisemalt lihtsalt õllekannu taha juttu vestma...

Jahh, pidulik toon oli sees kõiges natuke.... ja kuigi palju ja rohkemad üliõpilased võivad mõelda, et mis seal ikka, juubel siia või sinna, kõik need 375 aastat, mis pole mind puudutanud või üldse mitte mõelda, ei usu ma siiski hetkekski, et nad vähemalt korra pole pead selga lüües tundnud uhkust. Uhkust Alma Mater Tartuensise hõlma alla sattumise üle... ja kui nad siiski on sellest mingil põhjusel siiani mööda viilinud, olen ma kindel, et see viga saab aja jooksul parandatud...

Mina tunnen uhkust juba ammu, märgades tennistes üle Toome jalutades ja lehtedes sahistades, raekoja platsil suudlejaid silmitsedes, raamatukogus kirudes seda, kes enne mind küüned mõnele krestomaatilisele teosele taha on saanud või peahoone ees enne loengut suitsu kimudes.
Tunnen uhkust ja vaikset heameelt hinge paitamas.... sest ma tean, et pole paremat paika, kus õppida siin Maarjamaal... see siin ongi kõige leedim paik, kus olla ja ma poleks tahtnud ega taha ka praegu olla kusagil mujal, tunnistan ausalt....

Ja kord kepi najal Tartu tänavail Ülikooli 420 aastapäeval ringi uidates, muigan ma samamoodi, pisar silmanurgas nagu nood tädid eile....

Jäägu Sulle su hingamine ja õhk mu Alma Mater!

Käes on kuldne sügis... kuldne vananaiste sügis, päikesepaiste ja keskmisest soojemate hommikutega, rääkimata päevadest ja öödest...

Neljapäeval tuli kährik, ühelt poolt, pärast rasket tööpäeva, kummikommid ja mureäraviijad tikunukud taskus.

Kui palju aega oli möödas viimasest kohtumisest.Kui palju rääkimata lugusid ja jagamata emotsioone....

Kõik algas tomatisupist ja jutuvadast.... mille järgnes peet looduskauni supikatla serval kookospähkli ja sõpradega.... hea oli, nii imehea oli näha ja kuulda ja hingata sama õhku....Lõpuks nagu ikka sai võitu öine jahedus.... Zavood kutsus oma headuses..... rahvast oli palju, tuttavaid nägusid nende seas rohkem kui üks. Õhtu sujus nagu vanasti, naljatledes, suitsu kimudes, vaikselt pättidele kohaselt oma jooki juues ning lõpuks põhikooli klassiõhtuse muusika saatel tantsides.... Oli saabunud teadmine, et hommikusest koolist ei tule miskit... kuid tuleva päeva töö, tahtis siiski oma ja hirmutas koju magama.

Järgmiseks päevaks andsin kähriku Tartu rüppe. Õhtuks oli alles nälg....hedoneerimine Vana Tallinna, ploomimahla ja kõige paremate söögiliste hõrgutistega, milleks pelmeenid ja soolalõhe, võis alata... tee leidis meieni ka Leeneline omailm natuke nukker... millaski saabus öömajaline, kes varakult enese oli suutnud ebakainesse olekusse organiseerida ja vajus ukselt kollasele diivanile alkoholileos magama.... Nende jalad, kes ei maganud ega lahkunud koju, viisid lõpetuseks taas sinna, kus ikka käidud....juba teist õhtut järjest....

Tundus nagu poleks inimesed vahepeal koju läinudki, ikka need samased näod ja teod, noogutused ja kallistused, lisaks kallis vana tuttav, kes korra jälle tartumail ja kellegi sõber tikker ning pikad jutud..... jalgpalli laua äärde pidama jäädes oli juba selge vist, kuhu õhtu rihib... Kähr lahkus kodu poole, kaasa antud lubadusega, et helistan kui all ukse taga olen (vaatan siin veel natuke neid mänge ja mängijaid)..... Mänge jagus, kuid lõpuks sai väsimus võitu, keerasin veel sigareti ja hakkasingi vaikselt minema, ootamatult-oodatult sama sammu koos tuld pakkunud väljamaalasega... väraval anti otsustus jälle minu teha... pärast lühikest mõttepausi, tundus klaas vett siiski piisavalt ahvatlev et helistada ja paluda sisselaskmist... klaasile veele lisaks anti meelelahutust ja lõpuks vajuti magama, nagu ikka üheskoos ja ilma sokkideta.... sünnipäeva hommik sai alguse kell kaks, kui helises mu telefoni alarm, tuletades meelde, et ükski vastutulemine ei jää karistamata ja seekordne karm trahv oli vabal päeval siiski tööle minek.... lahkumine oli kiire ja valutu... kodust läbi tormaeldes oli tunne pisut siiski süüdlaslik, kas siis nii kõlbab?... Kuid naerul ja puhanud näos köögilaua taga lahustusid kõik vabandavad pilgud..... Töö oli omamoodi hirmus nagu ikka...kähr aga sai veeta kvaliteetaega, nendega, kes nukrad....

Tagasi koju jõudes kihvatas kiivus mu hinge ja kui oli viimane aeg lahkuda jõudmaks sünnipäeva peole, suutis isiklik suutmatus, kitsas hing ja nüri meel mind välja vihastada....leevendust pakkus sangria, koos analüüsivate lausete ja silmailu pakkuva hämaruses kollase Toomega.... Peole jõudsime hiljem, kui tantsupõrand ikka veel tühi oli.... see viga sai parandatud hetkega..... Nii hea, nii hea, nii hea oli... muusika vallutas hinge ja hetkega oli kõik lihtsalt ülimalt gruuvi ja tiksuvalt muhe... soul voolas ojana hinge ja funk liigutas kõiki ihuliikmeid sujuva tantsu suunas. Ei häirinud miski, isegi mitte puuduv tähelepanu ega vähene hulk inimesi... ma olin ju ometi läinud tantsima ja õnne soovima, ei muud...

Kell kolm pandi pillid kotti - külalisplaadikeerutaja jussi alias Mr. Burns, polnud kunagi käinud zavoodis ja see viga tuli parandada.....pika vinna ja erinevate sisenemistega, lõpuks kõik eelmainitud paika jõudsimegi.... Meie tegime kährikuga kiire kohvi, väikese pernod´jääga ja otsustasime koduste pelmarite kasuks... jätsime viisakalt maha jäävate purjus pidulistega hüvasti ja tuierdasime pelmeenide maitse neele kõditamas kodu.... varahommikune rämpstoit ei vedanud meid alt ja oli seegikord oma headuses..... algav päev, mis järgnes pärast und jäkus lihtsalt olles, magusalt nautides..... ning vaikselt argirütmi sulades....

Hea oli, hirmus hea oli näha ja kuulda, tantsida ja olla nagu varemaltki, tundmata vahepeal kätevahelt jooksnud liiva krudisemist suhtlemisrataste vahel..... kõik oli sama hea kui alati.....

moosi ja teed või kooki ja moosi.....
...antud hetkel kooki ja moosi, teed võib lisada või mitte lisada vastavalt oma vabale valikule.

Täna on viimane päev ametlikult tööl olla siin, kus ma nüüdseks enam-vähem täpselt aasta olen tööd tegemas käinud.... see aasta on siin ilus olnud, sest tegelikult ei saa keegi eitada, et siit on imeline vaade.... punased katused, kolletavad puud, mis jäävad ajapikku raagu ning siis hiirekõrvul taas lehtivad, pimedad ööd talvel ja soojad äikest ning võbelusi täis ööd suvel... oi kõik see on kuidagi nii südantsoojendav hetkel....

No rääkimata neist inimestest minu ümber, kes teevad oma tööd pühendumusega, kellega sai siin alguses koos lollid oldud ja ajapikku proffessionaalse kretinisimini jõutud (noh vähemalt mõnes küsimuses:). Ega endiselt ei tea veel sugugi kõike ja oskuseid oleks vaja kogu aeg timmida ja juurde õppida....

...njaaa.... kummaline on see elu.... sest olgugi, et ma olen laisk ja lohakas olnud nagu sassi kass kohati, on mind siiski siin hoitud ja on mul siin hea olnud.... hehhh...No ma tean küll et virinat on olnud ja stressi on olnud ja igasugu asju on olnud... aga tore on ka olnud... ja täna kui nad tulid kolme punase õie ja koogiga, võttis ikka kohmetuks küll... ei osanud a-d ega o-d kosta.....

Tahaksin kuidagi selle hetke ära märkida... tahaksin kuidagi et suudaksin sest kõigest rohkem rõõmu tunda, teha tööd ja rõõmutseda selle üle.....jahh ma luban, et ükskord see nii saabki olema, aga enne, enne veel on vaja natuke elada elukoolis ja õppida ülikoolis.....ja leida see koht, see oma koht kus olla...

Nähh (nördinud ent koaalapilguliselt kerglase maiguga)....olin ma juba jõudnud isekeskis tuulde uriseda, kui hakkas juhtuma kummalisi asju... ühtäkitselt avastasin end kodu ukselt, ilma võtmeteta...... Iroonia mõtlesin ma, naersin natuke, otsisin trepil istudes läbi veelkordselt kõik taskud..... irooniline iroonia mõtlesin ma Lissule helistada püüdes ja teda mitte kätte saades...... Ja juba järgmine hetk ei suutnud ma ennast tagasi hoida, see lihtsalt oli kõik nii naeruväärselt kokku klappinud ja pealegi, ma ju teadsin, kes polnud veel magama jäänud......

Sõnumile vastati automaatselt ja pool tundi hiljem ma ennast veiniklaasist mahla joomas ja arvutist Monkey Dusti vaatamast avastasingi..... ise irvitasin omaette.... see nägi kõik välja nagu mingi eriti haige konspiratsioon, minu kavandatud ja minu vastu töötav korraga....

Uni oli, valik nii magada aga oli vale... ei tasu tütarlapselt küsida, kus ta magada tahab.... sest see pole tavaliselt sugugi korrellatsioonis unevajadusega.....

Hommiku poole ööd, kui millegi pärast taas/ikka ei magatud küsis seljapööranu, et kas võtmed jäid tõesti koju.... naersin... naersin nii nagu ma terve õhtu olin naernud... endalegi uskumatuna tunduvalt olin sunnitud tunnistama.... Võtmed jäid tõesti koju!

Kaaren heitis pilgu kollaste lehtede sekka tänavaveerel, astus murule, korjas külmetavate sõrmedega paar läikivat kastanimuna ning toppis need koos käega taskusse.
Ta hingas sügavalt sisse ja tundis kuidas kollane sügisõhk, mis oli külmast kange ja päikesest herk tungis ta suitsetaja kopsudesse.......

Mõnussss.... algusest lõpuni imehea. Oli nädalavahetus, kõik ümber oli nii imetabaselt rahulik.... Kaarnale tundus, et too sügis, mis muudkui oli tulnud ja tulnud ja tulnud, oli viimaks kogu oma värvide kupatusega lihtsalt sisse sadanud.... ja just sadanud, sest viimase nädala vältel polnud õues miskit suurt muud olnud kui üks konstantne sadu.....

Täna polnud aga sajust lõhnagi, päike mängles puulatvades ja kogu olemine oli pärastlõunaseid poolvalgusi täis. Kaaren otsis taskust sigareti, süütas selle ja lõi pea kuklasse, et sinakat taevast näha. Viimase nädala sündmused jooksid ta mõtteist läbi ja muie tuli huulile.... Ta silmad särasid, ta oli vaimustuses, ta oli rahul.... kogu kaadervärgiga..... see oligi just nii pidanud kõik minema, plaanimatult, spontaanselt, kirglikult....

Kaaren tundis, kuidas sügisene külm oli tema hedonistliku poole unest äratanud.
Ta tundis, kuidas miski muu, peale naudingute, ei läinud korda. Too kibe valu, mis kunagi ammu hinges pesa ehitas oli kadunud.... alles oli vaid mõrumõnu ja need hetked, mis meelest ei läinud.

Naudingud, mitte püsivad väärtused, hetkeline olemine - siin, nüüd ja praegu, sest homme on see kõik läbi.... hommikused hämmeldused ja rahuldunud naeratus näol, üksi voodisse pugedes huulile tulevad oiged, kogu too krempel....

Kaaren tõesti nautis toda mööduvat hetkelist elu. Need olid tema hetked, need olid tema pühendumuseta hetked, need olid need, mida oli vaja, sest kõigeks muuks oli liiga hilja või liiga vara... ta teadis, mida ta tahab.

Ta tahtis hedoneerida...... ja tal oli plaan seda teha, seni kuni ta midagi muud tahtma hakkab.....

Jalad sahisesid lehtedes ja lehti oli palju kollaseid, punaseid, oranže, kirjuid.... Puhus tuul..... Kaaren naeris, tõmbas krae kõrgele ja lükkas käed sügavamale taskutesse, pihus kastanimuna.... sile, sügisene, hetkeline olemus......

- Sulle vist meeldib seksida?!
- Ei, mulle meeldib kududa.

Eile oli tore....

Tore oli, et ma siiski jõudsin doktoriseminari, kuigi uni ja nupuvõte olid rasked vastased, keda pärastlõunal ärgates võita....tore oli, et tuli külla vana hea Nelli, keda polnud juba kaua näinud ja kõik jutud olid rääkimata....tore, et ühines ka Ammon, kellest on ülesügise saanud kuldsete kätega mees ja kelle ma lõppkokkuvõttes, kui asi nii edasi läheb, lõpuks ära pean võtma... tore, et tuli ka M, sest seltsis segasem.....

Tore, et oli gini ja toonikut ja pärast koht kuhu minna.....

Tore oli tantsupidus kohtas nii palju tuttavaid ammuseid ja rõõmsaid nägusid.....Tore oli näha Tallinnasse põgenenud Mariinat ja jõuda lõpuks sinna kuhu jalad ikka jõuavad...

Tore oli, et oli ungarlane ja kõik need teised.....

Tore oli, et sai jääda kauemaks suletud uste taha, suitsetada, tantsida unustusse laudadel ja tantsupõrandal, süüa keedupelmeene ja rahulikult ulguda....

Tore, et saadi aru ja sai lahkuda hommikul, kui koristaja jõudis ja väljas oli juba tõusev päike...

Tore oli jälgida väikese härrasmehe tuigerdavat sammu kodu poole ja jõuda läbi hommikuse linna koju magama.....

Hakkasin mina minema Tallinna.... võtsin hoogu juba pühapäeva öösel tööl olles ja mõldes, et kellega millal ja kus võiks kokku saada ja mida kõike ma ära jõuan teha enne kolmapäevast koolitust...

Esmaspäeval lõunal pärast töö-ööd ja ungari keelt, tundsin, et päris kohe veel Tallinna minna ei saa tuleb natuke magada ka.... suures unes olles helistas massuke ja ütles, et kus sa hull nüüd ikka vastu ööd lähed, ma tulen Tartu just... maga ja siis õhtul näeme...

Olgu, magasin ja siis hakkasin massut oodates teist säärist kuduma... kui säärisest paar rida veel teha oli jäänud mõtlesin, et vbl oleks ikkagi pidanud minema Tallinna... nohh, aga mis seal ikka, lähen hoopis magama ja hommikul kohe ikkagi pealinna poole... nojaa, kohe pärast mõtte lõpuni kulgemist helistas massu.... ei mingit magamist, kange tass kohvi, jutuajamine ja siis korraks vaid põige Zavvi, et vaatab, kas on mõni tuttav nägu...

Tuttav oli, sedakorda väikesekasvuline härrasmees, nagu ta ennast ise hiljem kirjeldas, elik põhjanaaber, kes kord läbi kellegi tuttavaks olime saanud, istusime natuke ja hakkasimegi koju minema....kell võis siis olla kolm...

Kell pool viis otsustas korteriperemees/ härrasmees väikesekasvuline, et ta on täitsa näljane ja hakkas kokkama.... no vot siis.... söök oli pasta con kaste... ja maitses varahommikuses sügises väga hea...

Järgmine hommik oli kella kolme aegu pärastlõunal, kui silmad lahti lõin.... massuke oli lahkunud varahommikul ukse kaudu ja madis natuke hilisemal hommikul (vist) akna kaudu ja oligi juba pärastlõuna....

Küll on hea, et kohe magama sai mindud ja juba hommikul nagu viimati plaanitud Tallinnas olin, mõtlesin ma Wernerist kohvi haarates ja rampsi poole jalutades... helistasin Leenele, kes oli kunagi uneajal mulle helistanud, lubasin olla tal masseeritav kunagi ja nüüd haarati sõnasabast... lippasin koju, pesin puhtaks ja juba olingi leenekese poole teel....

Tiibeti mashaaz on tore asi, kõigepealt üle keha õliga kokku, siis soojendus ja liigeste mudimine ja siis kõige lõpuks lihaste mudimine.... väga mõnusad kaks ja pool tundi ühesõnaga, seltskonna kvaliteedist rääkimata....

No ma lähen homme hommikul siis otse koolitusele, mõtlesin mina, veel pärast mudimistki kui sooja jooki läksime jooma.... siis hakkas vihma sadama ja kodus oli leene auto tagaistmel sõites juba kell 1... panin kella äratama ja.....

Järgmine hetk kui silmad avasin oli kell 11, koolituseni oli pool tundi ja 187km... vandusin omaette, tundsin kuidas pea valutab lõhkuda, tegin paar kõnet ja magasin edasi.....

Nii palju siis Tallinnast ja sinna minekust....ju siis polnud vaja

Olen kolme käega poolt, kui mul see kolmas kusagil olemas peaks olema...
Türa tõesti ja emotsioonid sakivad ja ...... ahhjaa... raudnaelane ise niisama olemine oleks üle prahi...

Surun Teie kätt Ullamariina ja olen nõus....

Lisaks tunnistan ausalt, et tabasin end täna mõttelt, mis oli välja arvutamas, kaua ma juba krooniliselt-lakooniliselt suitsetamisega tegelen... vastuseks sain enam-vähem aasta, noh natuke vähem, sest närvimustusest igapäevaseks kimujaks sain ma siiskin alles pärast A-ga lahukminekut, draamat, kismat ja traagikat.... Aasta on küllalt pikka aeg arvan ma, arvestades veel seda, et teades oma enne seda kehtinud hooajalist koniimemist, siis võiks üldistavalt siiski tunnistada, et suitsetanud olen ma ikka juba keskmiselta aastat kaks...... aga pole, muret andsin endla veel vähemalt aasta... mööndusega et vahepeal ei tohi sel juhul rasedaks jääda ega mingit suurt haigust külge saada....

....üldiselt on mul aga tunne, et minu keha tahab mulle midagi öelda.... mida täpselt, ei ole veel selgunud, kuid too veider lööve minu näol, mis kuidagi paraneda ei taha on siiski selge märk... kui vaid aru saaks, mis on designaat või denotaat...

... ja veelkord, olen nõus, emotsioonid on ülehinnatud ja teevad lõpuks inimese väsinuks... mina isiklikult olen väga väsinud juba ja tunnen end kõigele lisaks kohutavalt vanana, ja ma olen peaaegu kindel, et selles kõiges on salajaselt süüdi too pagana emo värk....

...kõik need südamesse võtud, mis tegelikult suhu võtmiseks ja allaneelamiseks mõeldud olnud ja kõik need põdemised ja traagikad ja draamad, põkkumised, kiindumised hoolimised, pühendumised.....oeh, mul tuleb ahastus peale lihtsalt sellele kõigele mõeldes.....
...samas muidugi on mul hetkeks tunne, et hetkel on lootus, et hakkan kuhugi jõudma, äkitselt on tekkinud miskine veider suund, mingi point ja idee, kui nüüd veel aega oleks selles suunas minna oleks kõik korras, aga....

...no nagu ikka... vaja ju siia-sinna ringi vahtida, kiinduda ja lollusi teha, ning pea laiali otsas hoopis mujale vahtida.....et jumala eest mitte õiges suunas sihi järgi vaikselt mõnusale eneseteostusele ja -leidmisele lähemale ronida.... hirmu suured silmad siin vist jälle mängus...... oeh see ajab pea valutama, see hirm ja põskkoopa põletik ja kogu värk... aga mis seal ikka, ma teen ühe sigareti ja keeran parem diivanile kerra.... hommikune vahetus saabub juba vähem kui viie tunni pärast....

Tahaks lennata.......hingata tahaks kaa, aega aega jääb kuidagi väheks.... vbl täna õhtul annab hetkeks hingata... jahh, hea plaan, hea plaan.....

Eile käisin haiget ungarlast vaatamas, jalg valutas teisel ja tuli viina juua, arst oli käskinud, mis ma selle peale ikka oskasin vastata, jõin puhtast viisakusest puhast viina...

....siis võttis ungarlane mu aga ette, rääkis kuidas asjad tegelikult on ja keelas põdemise, puhtast viisakusest ma siis lubasin kohe vähem põdeda..... pärast viinapitse tuli see suisa täitsa edukalt välja...

....rääkisime veel ühest ja teisest, mingil hetkel tõi aga ungarlane külmkapist enda tehtud baklažaanikreemi ja saia, siis kana ja värsked kartulid ja saigi viina peale kõht täis....

...mingil hetkel jäi ungarlane õige vaikseks, hetke pärast aga kostis nohin minu kõrvalt.....ungarlane oli magama jäänud.... näed siis mõtlesin mina, asja ette läinud õhtu, joodad sõbra valu unustavasse joobesse ja lased tal siis rahulikult maga jääda, et teda oma äraminemisega mitte häirida jäin ise ka magama...

Kik in der Kok... elik Kunstiliste Nikufilmide festival... korraldajaks seekord toredad ja head sõbrad.... sai siis isegi ära väisatud, sest teades tegijaid, oli teada et midagi labast ja halba see olla ei saa, pealegi tuleb omade tegemistele ikka kaasa elada ja toetada, tore kui noored teevad toredaid asju.... Olude sunnil jõudsin siiski alles teiseks/viimaseks päevaks... ja üheks seansiks... aga tundisin mõnu, täitsa huvitav oli, näidati 90.-date keskel tehtud kummalist porni.... midagi kummaliselt tuttavlikku ja häirivat oli neis filmides, polnud algusest lõpuni pihkupeksmise küte, see oli miskine naljakas segu, seksuaalsest äratundumisest, naljakast sisutühjusest ja sisulisusest ja teatud erutusega laetud detailidest, kokku sai sellest tõesti mingi ebatavaline kunstilisus kui seda nii nimetada tohib, nikkumise ja filmimise kõrval...... njaa, kuigi tuleb nentida, et erootika sobib mulle paremini... mingi keelatud maa teema on erutavam, kui lihtsalt tahakeeramine...... lisaks oli üks väga kummaline äratundumine, mingi filmi ajal nimelt tuli meelde üks voodipartner, kellega just taolist pornofilmidest nähtud stiili sai harrastatud... selline pingeta füüsiline rahuldamine, ilma tunneteta, vaid sellise iha ja instinktide ja erogeensete piirkondade pealt füüsilise naudingu pakkumine..... njah.... külmavärinad jooksid üle selja...

Festivalile oli peale minu veel teisigi ühiseid ja vähem ühiseid sõpru kohale tulnud, sai üks sünnipäevgi ära peetud ja tantsitud ja blond poiss sai samuti nähtud, täitsa igatsesin teda näha...

kaaslaseks läbi õhtu oli sedakorda pikajuukseline kauanägemata hing... igatsus temagi nägemise järele oli painanud juba mõnda aega... ei lõbus oli... kuni korraga läks jälle käest ära, korraga oli jälle hirm ja samas hirmus hea olla ja siis olid katused, valgused, tuled, käed, inimlik lähedus, mingisugused laused ja segamini tundemöll.... minuga pole ammu keegi armas olnud.... liiga kaua vist, sest hirm ja segadus võtsid mingil hetkel maad, lohutust pakkus alkohol ja kehasse tungiv mõnu... korraga esitati küsimus, mis tegi julmalt kainemaks kogu olemise, vastust teati tegelikult juba isegi, piisas pilgust.... ja siiski jätkati... hommikuks oli kõigest alles vaid janu, kerge kohmetus ja segadus ning sisemine heaolu ning teatav näriv olemus, mille tekitas selgusetuks jäänud motiiv....

Draama on läbi, elagu Draama!

Ei, ärge saage valesti aru, isiklik traagika jääb, kuid selleaastane eesti teatri festival pani eile õhtul pidulikult Alatskivi lossis oma pillid kokku.... Ilus oli, Eesti Teater tänas ja klaasid kõlisesid ja jooki voolas ojadena.... Märt lubas, et ei helista enam hommikuti ja ainuke lootustandev mõte oli, et homme saab magada nii kaua kui tahtmist...

Kui täna kell kaks pärastlõunal oma silmad lahti lõin oli mõnus väljamaganud tunne küll, aga sees kuidagi tühi olemine... täiesti ogar, kuid oleks tõsiselt tahtnud et oleks mõni vastamata kõne Ivikalt või midagi, et oleks teada, et on midagi vaja teha, Infokuubikusse minna, planke värvida, tekste tõlkida, mida iganes...

....kummalised on need inimesed ikka, teed ja tegutsed kohati hambad risti naeratades, püsid ainult energiajoogi ja väga heal tahtmisel püsti, kuid teed siiski, oled siiski ja naudid, lihtsalt hirmus hea on olla tegutsemises, hirmus hea on teha midagi, lihtsalt selleks, et see tehtud saaks, hirmus hea on olla hetkeks lihtsalt algusest lõpuni vajatud ja korraldada midagi ilusat.....

Ja siis kui lõpuks see kogu sõge hullus viimaks lõpule saab, kui saab kergemalt hingata, ohata südamepõhjast, magada nii keskmiselt luksuslikult 8h ööpäevas ... siis on tühi tunne sees.. ajapikku see muidugi kaob, kõik, mis hetkeks sai hinges üles pekstud setib jälle vaikselt alla, oled tagasi argipäevas ja tollest tehtust jääb märk, mingid lood, mälestused, meenutused, pilgud, jutud, vahejuhtumised ja ka etendused, mida kaetud said... kõik setib vaikselt kultuurkihiks ja oled jälle rahul ja täidetud... aga sinna on veel aega... praegu on veel tühjus ja see naljakas laokilolek... aga eks seegi on väärtus... tuleb nautida... kõige parem arvan ma on seda teha, voodis teki all või vaikselt õlle lastes...

Imetlus... mis muutub kergelt kihvatavaks kadeduse torkeks ja siis helgib imetlusena edasi... et vahel tahaks olla iseendast kenam... olla lihtsalt keegi teine, nii hetkeks, viivuks...

No ja siis tahaks olla keegi, kellel ei ole põskkoopa põletikku ja väga valusat loputuskuuri üleelamust...ja siis vahel tahaks olla selline nagu nad seal täna hommikul olid, vaprad ja ilusad 20. korrusel, tegemas tõsiste nägudega tõsist tööd...

Nojahh... ja vahel on täitsa hea olla magistrantuuri vana kala, kes ei saagi linnakaarti ja rebase kotti, mis on ülepea kuhjuvat infopahna täis...saab olla vaba tahtega draama timurlane ja libistada vaikselt Tere Kool jooki kui tahtmine peaks olema või peale tulema... ning kellel on kool alles neljapäeval.....

Tarkus tarviline vara... elik head tarkusepäeva ja tarkust tarvis!
Võib lugeda ka kui sügis käes, sügis käes, kui silmas pidada kõiki jütse ja mütse ja muid naljakaid termineid, mida kasutakse alg-, põhi- ja keskkooli all kannatajate kohta....

Kooli lähenemist on märgata minugi silmade all, kodubaar on aina enam ja enam tuttavaid ja vähem tuttavaid nägusid täis ja mees Paraguaist on pannud playlisti jälle oma lemmikplaadid... mis minus kui vanas olijas kerget õõvastust ja raskemat nostalgiat tekitab...

Muidu algab täna ka suur teatripidu, mis minu nädalaks ajaks energiajookide ja jooksumaratonide ning kultuurilainele rakendab ja kui ma nädala pärast veel adekvaatsusele suudan kandideerida, siis on läinud üle ootuste hästi...

...Üldiselt ma aga ei kurda, üht teist on öelda küll, aga küllap jõuab... praegu võib vabalt mattuda erinevatesse tegutsemisliinidesse ja mitte üldse välja teha kõigest muust, küllap muretseda ja otsustada jõuab, sest ahvatlevaid ettepanekuid on, kuid enne tuleb kõik unistuslik ja mõeldamatu ümbrusest annulleerida... ja ma arvan, et seda annab kõike organiseerida....kuigi millegi pärast tundub, et üks tark mees taskus kuluks hädasti marjaks ära, keegi, kes ütleks, mis, miks ja kuidas... sest ise nagu päris hästi alati ei oska....

Kummalisel kombel kummastab mind viimastel aegadel kõik...hämmastada enam nagu ei oskagi....Aga muidu sai vastu võetud otsus hedoneerida...veider kummaliste imelike inimeste nimbuses...eklektiliselt draamatsedes

Emo, sinust ongi see laul,
väike, kuid lihtne see viis.
Emo, sinu nimi on....
Ära sa minema mine.

Kaaren irvitas, need olid tänase päeva read, ei ole midagi öelda...Ta tänas sisimas toda huligaani, kes need sõnad pastakaotsaga siia laua sisse oli kraapinud.... Kaaren tõstis pilgu lauaplaadilt ja vaatas kaugemal seisvaid mehi, kes asjatasid mängulaua taga... silmanurgas läigatas miski, kuid Kaaren surus hambad huulde ja naeratas mõrult... ei olnud mõtet... lihtsalt ei olnud mõtet, praegu mitte..... Ta tiivanukid valutasid, külmaks oli läinud väga ootamatult...vinge sügis oli kohale lennanud ja rohkem polnudki suvel miskit öelda...

Nöök värk, mõtles Kaaren.... ta oleks heal meelel tõmmanud teki üle pea ja maganud kevadeni... mitte kuidagi ei viitsinud tegeleda nende paganama argiste probleemidega, mis korraga kuidagi olid kaela kukkunud... ei saa, ei taha, ei või....lihtsalt vastik-vastik-vastik....kurku tõusis klomp.... Kaarnal oli endast kahju ja ta ei kannatanud seda, ta tundis kuidas see haledus ta mõistust oli võtmas... ja kõik need lohutavad sõnad, kõik need pilgud ja paitused... pähh, need olid kõik kuidagi valed... nad keegi ei saanud aru Kaarna isiklikust kriisist sellest meeletust traagikast ja draamast, mis ta sees möllas..... ta ise ka ei saanud aru, aga ta tundis seda enda sees väga ehedalt...

Viimasel ajal oli vastu võetud otsuseid, õigeid, teadis Kaaren päris kindlalt, need otsused aga ei lasknudki elul hernena veereda, ei klappinud kokku, ei jooksnud lahti pääsenud sukasilmana, vaid takerdusid muudkui ja tekitas olukordi, kus tuli aina uuesti ja uuesti otsustada, aina ümber vaadata ja mõelda, otsida ning klappima panna... ning see kõik väsitas liialt... elu tundus liiga raske elamiseks... Kaaren oleks meelsasti lihtsalt konutanud kusagil, hästi vaikselt, et ei jääks elule silma, et ei peaks mingeid uusi otsusi vastu võtma, ei peaks organiseerima ja haarama võimalustest....oeh... konutanud oleks küll, tiivad silme ette tõmmatuna valutavate nukkidega...aga selle asemel ta hoopis naeratas kogu oma tahtejõudu mängu pannes ja lasi end lohutada....

Tartusse jõudes ja suurte sõõmudega sealset õhku kopsudesse tõmmates oli paugupealt selge... sügist kõik see ilm juba täis... Kraadiklaas oli ohu märke hakanud andma juba küll Poolas, kus Slovakkia 20 kraadi (mis veel Egeris oli olnud üle 30) vahetus 16 vastu, kuid ega ju kraadiklaasi saa alati uskuda, ennegi suve halba suusailma Eesti moodi nähtud. Too õhk aga ei lasknud hetkekski kahelda, suvi oli asjad kohvrisse pakkinud ja vargsi ukse poole hakanud liikuma, et peatselt viimasest praost välja lipsata ja seitsme tuule poole minekit teha...

Njaa... aga ei ole kurb, sugugi mitte ei ole kurb... kuidagi hea lohutav on hoopiski..ei teagi kohe miks, aga tundub et suve on juba olnud ka... mina pole teda just kõige adekvaatsemalt Eestimaal tunda saanud, sest kontor seadis oma seinte ja tööaegadega mõningased piirid, kuid nüüd tolle kahenädalase eemalviibimisega saab suvise palava, päikese, äikese ja vihma lahtri ette/taha küll linnukese panna, nähtud, tehtud, kogetud....

Kui aga nüüd veel natuke tollel bussiga hulkumisel peatuda, siis rääkida oleks ju küll, aga kogu reisi ümber jutustada pole mõtet, sest selline retroaktiivne jutustus saaks, mida samamoodi nagu unenägu, pärast igasugu üleskirjutust/väljaräägitust, raske muudmoodi meenutada oleks.... aga katkendeid, postmodernistlike ja ajatuid ju võib

....Buss oli alguses hall, tumehall ja sees istus meid kaheksa, kõik omamoodi imelikud, naljakad ja toredad, sõit läks lahti, siis kui meie kähriguga olime jõudnud end juba kergelt purjakile juua... noojaa... pikale õhtule oli järgnenud meeleoluküllane hommik...

.... Lätti jõudsime pimedas ja suvalise tankla asfaldikonarustega või nagu Tanel neid ilusti nimetas auksidega, tutvusin ma kohe igaksjuhuks lähemalt..... tulemuseks verine põlv ja käed ning valutav õlg, uulitsaplikade värk......

...Pärt on suurepärane rallisõitja ka pimedatel Poola teedel bussi roolis istudes ja Maarja on veel suurepärasem kaardilugeja, sest ära eksida meil sel korral veel ei õnnestunudki...... esimese ekslemise võttis enda peale Jaan, kes otsustas esimesel varahommikul põhjalikumalt tutvuda Varssavi ees ja järellinnade ning magalarajoonidega... kultuuriuurija jaoks tänuväärne ettevõtmine, kaheksale unisele bussireisijale igavikuna tunduv, ent rõõmu mitte veel rikkuv heitlus....

...Krakovis naeratas meile remondiõnn, millest Jaan pikalt juba varem pajatas, ning meie armas neljarattaline, mis sai pargitud kesklinna serva, osutus äkitselt kasutuskõlbmatuks - kõik kohad on imelikult õli täis, ka jahutusvedeliku kast....hmmm.....orgunn-orgunn-orgunn, ning juba järgmisel hommikul pärast ööd mugavas pensioni voodis, olidki meie käsutuses kaks uhiuut musta poola numbrimärgiga Opelit, kotid pagasiruumi ja minekit.... Poola maffia Slovakkia teedel oli järgmine pilt mida mäletan, mäed ümberringi, imehea muusika tulemas Pärdi jupilt, mis ühendatud salapäraselt automakiga ja lennukas teelolek, lühike kohvijoomis- ja ostlemispeatus Slovakkia põhjapiiri ääres ning siis juba öine kämpimine Slovakkia lõunapiiril. Mmmmmmm... milline märja telgi kopitusaroom....

.... Budapestis oli palav, Saarel oli samuti palav ning inimesi oli palju, väga palju ja aina suurenev hulk paljusust.... sellegi poolest leidisme küllalt valutult koha kuhu oma telgid üles seada...kohaks sai, hollandlaste küljealune ja ning ühe toreda makaronimasinateparandajast ungarlase vahetu lähedus, tagumise telkla keskel, suure puu, mille külge oli riputatud Keenia või Kongo vms salapärase riigi plagu, all....

....Budapest oli nagu ma teda olin mäletanud, suur, väärikas ja raskelt hingav ning palavuses inimesi higistavate tänavatega... selline enneolematu vabaduse tunne tuli peale kekslinna metroost maa alt tänavale sai, kui oleks natuke rohkem jõudu olnud, oleks jooksnud ja huilanud, õnneks ei olnud ning piirduda tuli vaid lollaka irvega...
Nende seitsme päeva vältel, mis festivalil sai oldud, sai Budapesti korduvalt külastatud, ning kõik tähtsam, mis soovitud nähtud-tehtud, mulle endiselt meeldib see linn... olin ma sunnitud nentima....

....Chemical Brothersist olin ma enne Szigetit ainult nime kuulnud, noh kindlasti olin ka nende muusikat kuulnud, kuid teadvustamata, et see on Keemiliste vendade looming....nende kontsert aga pealaval oli vägagi muljeltavaldav, parem kui päev varem esinenud Manu Chao ja järgmisel päeval üles astunud Sinead O´Connor... need visuaalid, mis jooksid, see sugessiivne visuaal mõjus pärast väikest kiviveeretamist mantrana, nahk väreles ja mõneks hetkeks suutsin isegi unustada kõik need küünarnukid, põlved, õlad, seljad, rinnad, mis vastu mu külgi selga ja rindu hõõrdusid... jaa.... muljetavaldav... selle lumma alt sai vabanetud alles jääkülma dushi all, mis kujunes meie õhtuseks või vahel ka hommikuseks telklarituaaliks, nagu ka telgi otsimine pimedas telklas, kus sadu ja sadu telke, ning pimedus milles ei näe ei vaiasid, pingutusnööre, maas vedelevaid arbuusikoori, sokke, värvilisi plagusid, panne, rätikuid, kõrgeid puusid, rääkimata sõrme suhu pistmisest..... muidugi pärast seda, kui Pärt ostis Jaani mahitusel päikesepatareidega aialaterna ja meie telkide vahele sättis, paranes asi oluliselt, mis sest, et pimedas oli seda sama vähe näha kui neid eelmainitud maasse surutud vaiiugi....

....Tegelikult oli Sineadi ka tore vaadata ja kuulata, temas on mingit ürgset häälejõudu, ja am ei pea silmas seda ürgset joodeldamise jõudu vaid hääle kõla ja tämbri massiivi, mis vahel tundub mägesid liigutavat......tantsujõudu sai ka näha, teatri- ja tantsutelgis, kus me kährikuga nii mõnelgi õhtul viivuks viibisime. Mulle meeldib, kui inimesed valitsevad oma keha ja teevad seda mõtestatult ja mulle meeldib, kui koreograaf, suudab liikuma panna korraga kuus inimest, nende varjud, valguse ja arvutigraafika ning video, nii et see kogu su tähelepanu ja imetluse halvab... aga eks japsid ole üldse toredad ja häid asju teevad nad seetõttu, et nad lihtsalt on neile palju lähemal, kui meie pikad õhtumaalased...

...Ühel õhtul, rääkis aga Tanel, kellest sai mingil arutul kombel Madis, Marta, Toomas ja Tõnis ning kelle nimi muutus vastavalt hüüdja enese paremale äranägemisele... mitu toredat õhtujuttu..... Tema tühi paat oli selleks ajaks juba käibefraasiks saanud.
Jutud juhatas sisse kõigepealt ühe toreda arvutimängu ümberjutustus, kus põhirõhk oli meeliköitvatel audioefektidele, mida Toomas alati oli valmis kordama.
Jutud olid aga elust enesest, esimene rääkis Marta vanaema aiamaast, mis rääma on jäänud, teine jutt oli kilpkonnast, kes kord talle oli kuulunud ja ära surnud, puänt lool oli selles, et keegi ei teadnud millal ta täpselt suri, aga arvatvasti tugevalt enne seda, kui tema surnuks olekut tähele pandi... Kolmas lugu oli aga südantsoojendav jutustus varesepojast ja väikesest Tanelist, kes pani varesepoja keldrisse kinni, viimase tervise huvides, sest väike Tanel oli täitsa kindel, et selliste väikeste jalgadega pole ju varesepoeg võimeline suurte kurjade kasside eest ära jooksma...

.....Szigeti muusikaline pool oli valdavalt elektroonile, või vähemalt see osa mida mina kuulma sattusin ja mis kuidagi ka mõjus... jaa eriti meeldis mulle Žadar ning Goldie sett, aga Jazzi telgis oli ka väga toredaid tegijaid, kes suutsid viia unustusse oma muusikaga, ning !!! lihtsalt rokkis, kohe algusest lõpuni...oeh... liiga palju muusikat.... liiga palju head muusikat, ühel ajal ja ühes kohas, konsentratsioon nii kange, et lõpuks olid tuim tükk, ei osanud enam midagi arvata ega teha....

...Pärast mingit aega sai misantroopia must võitu, sest lihtsalt inimeste tihedus, oli veel hulga kõrgem kui muusika tihedus ja ei olnud paika kuhu pageda, et olla, natukenegi omaette, kõik kohad olid inimesi täis ja nii umbes 1 km pikkuse riba läbimiseks kulus 1/2 tundi või rohkemgi ja kogu aeg tallus keegi varbail või astus kannule.... Vastik-vastik-vastik-vastik, eriti kui sattus pikemalt sadama ning saar muutus mudamülkaks...jahh lõpuks ma ei suutnudki enam välja kannatada... ja põgenesin!

....Sõit Budapestist Pécsi võtab tunne Ungarimaad rongiga 4 tundi, ma nautis sellest iga minutit. Vagun, kus ma istusin, oli täis ungari vanainimesi, kes tundusid nii veidrad ja armsad... ma muudkui vaatasin suu ammuli ja uudistasin..... Lõpuks kui kohale jõudsin ja perroonil Akosit nägin sain aru kui väsinud ma olen ja kui pikk sõit on olnud.

....Akos oli tore nagu alati, need kaks päeva mis ma temaga veetsin ei pidanud ma kordagi peaaegu ise midagi tegema, kõik tehti ära ja sellise sujuvusega, et ma nautisin iga hetke. Pécsi nautis ma ka, kõik hetked, mis ma seal viibisin, ma tunnen, et see linn on kodune, mõnus, natuke seisev, palav ja kodune.... Zoli ja Agiga järve ääres käik oli nagu jutuke ungari keele õpikus.... Zoli juures käimine oli aga nagu paradiisi aeda sattumine, päikeseloojang ja viinamarjaistandus, jooksmas mäeveeru külge mööda alla, vaikne rahulik külake, veinikelder, mandlipuu ja pähklipõõsas ja valmivad ploomid ning kõrge kreekapähkel keset aeda..... imetlus....

....Balatonboglarisse oli Pécsist veel neli tundi tunne ungarimaad rongaga, aga lõpuks ma sinna jõudsin... teised juba ootasid, istusime aga oma uude sinisesse bussi (Budapestis vahetusid meie Poola maffia autod ühel hetkel jälle bussi vastu, mis Tallinnast teele oli saadetud) ja kimasime Egeri poole.....

...Eger oli imeilus väike ja maistsvate veinidega.....natuke riiakas oli ta ka... aga vbl oli lihtsalt aeg liiga pikaks veninud....

...Tagasituleks oli rutuline natuke üle ööpäeva ja olimegi kodus... sõitu täitmas jutud, vaiksed meenutused, Jaani hüüatus: "Sina, Piret, ära ohi seal!" ei lähe mul vist nii pea meelest, nagu ka nood veidrad mõtted ja vaiksed sõnad, mida sai blondi poisiga, kellel oli pokaal, vahetatud.... jahh naljakas... kuidas issanda loomaaed on suur ja üht bussi mahub palju erinevaid naljakaid inimesi.....

Mõnikord....mõnikord...algab puhkus....

Täna on mõnikord, pärast väga intensiivset kaheksat tundi tööl, saabus vabadus... kõik need reisikindlustused, laevapiletid, passiandmed USA lennubronnidesse, minekud Madagaskarile kuue inimesega jäid maha... maha kontorisse, kuhu mul pole lähiajaal plaaniski jalga tõsta vähemalt mitu nädalat... noh kaks vähemalt...

Päris kummaline taibata, kui siiber mul kõigest sellest antud hetkeks on ja kui innukalt ma täna otsi kokku tõmbasin... kõike seda parema tuleviku ja toredama oleku nimel....hmmm... hea... hea oli ikkagi sealt lahkuda kell üks öösel ja lihtsalt olla... ilma mitte midagi korraldamta oma sõpradega, oma heade ja natuke nukrate sõpradega, keda piinavad magamata ööd ja elu mõttetus....

Päris naljakad olid purjus ungarlase sõnad... ta ütles, midagi mida teame nii tema kui mina, kuid millest me kunagi ei räägi, vbl on see kõik liiga selge vbl lihtsalt ei taha asju ära sõnuda ega seinale maalida, sest siis nad saavad tõeliseks... täna ta aga oli lihtsalt purjus ja ei suutnud mõruda naljatamiseta... endalegi arusaamatult sattus ta sinna keelatud maale... mina naeratasin ja võtsin seda kõik naljana, sest just seda see ka ju oli... väikese imepisikese nükkega....elu on hernena veerev heleroosa lilleline põrsas ja homsest..... homsest olen mina taas teel......oeh.....mmmmm...mmmmm....mmm......

Võtke siis vabalt sest üks hetk olen ma taas tagasi, kogu oma armastusväärses hiilguses (:

õnnejärelpõgendus.... (:
Milline kentsakalt kõlav mõte.... ja ega suurt mingeid muid mõtteid polegi....

Kerin end vaikselt maha folgi möllust ja talletan kõiki neid naere ja nalju.... pilke ja inimesi, muuuusikast mööda saamata ega tahtmatagi saada.... kõik jäägu, mis nelja päeva jooksul kõrvusse voolas... sest hea oli, väga hea oli... ja ära tüüdata ei jõudnudki... jalaaa-labaad sai villi tantsitud ja villid sai lõhki trambitud ja käidud sai ja Karksi oli kohal ja tudula oma roosa beebide saali ning kõva ent koduselt kägiseva põrandaga.... kõhulihased sai valju naeruga valusaks ja märjaks sai vihma ja järveveest ja ööö telgiski oli olemas ilma iluunedeta..... mmmmmmmm..... ja muidugi nood topofiili gurmee paigad turg ja lossimäed ja Pauluse kiriku ümbrus....... ning muidugi too seltskond.... kurja!!! Ei saa mitte vaiki olla ilma nendeta.....ja ei tahagi.... njaa.....

Istun siin meelestan kõik ära vaikselt maha kerides ja masinast tulevaid folgilt omandatud helisid üle kuulatades...... väljas aga sajab... laialt jämedat sõbralikku vihma....hea..aeh

Näe... ja istubki seal maas... mitte midagi tehes... nagu muru... võta vaid muruniiduk ja sõida üle kui närvidele käib või liiga kõrgeks kasvab... Sellise ilmaga aga ei mõtle ka kõige hulljulgem aednik muruniitmisele... esiteks, mis tast sitast ikka niita sellise märjaga, niikuinii paindub vaid masina alla, ja esimese kuivaga tõuseb tuhast veel kõrgemaks, kui varemalt mäletatud, teiseks kes meist tahaks surra vesise lühise läbi, mis võib tekkida märjas elektrilise niidukiga tõmmeldes.... njaa... aga miks ta ikkagi istub siis seal nagu muru.... aga eks tuleb vist anda atra seada, suruda vaikselt hambad mulda ning kaeda kuidas kasvab Muru!

Asjatan, muudkui asjatan mingite asjade kallal ja endal on eluuni silmis... magama peaks minema, aga ei saa ju... palka makstakse ju ülevalolemise eest....
...njah...

Aga septembrist algab taas kõik otsast pihta...täna tuli selle kohta kinnitus... võtsid mu taas enda kaitsva tiiva alla nii et.... koolipink, loengud, Tiigi maja audikad, garanteeritud akadeemiline olemine... oeh.... mõnusss... ootan juba huviga....peas on tekkimas ka üks väikene plaani kah, et mis, kus ja miks... väikene ambitsioon on tekkimas... millest veel ajalugu vaikib ja valjul häälel rääkida ei saa...hingatagi veel päris ei julge sellele kõigele mõeldes, nii õhkõrn on ta...

...nagu ka too liblikas mu kõhus, kes vahel oma tiibu proovib ja lendleb....ning muige näole toob...ammu pole midagi sellist tundnud... ammu pole niimoodi olla saanud... ja nii ma vaikselt naudin ja loodan et veel natuke antakse aega nautida...ja samas enam ei muretse, annan aega ja võtan aega ja vaatan natuke pead kõverdades, mis sellest kõigest kord saab....

Ükspäev märkasin muide, et Mina olen tagasi saabumas... natuke võtab see küll hinge kartuses värisema, kuid samas on hirmus hea olla jälle iga päevaga natuke rohkem Mina ise... natuke vana ja natuke vanem ja samas nii uus...nii võõras ja õõvastavalt tuttav...
...peaasi et kõik taas käest ei läheks, et suudaksin mitte ära unustada toda kuut puhkuse kuud ning saada endast võitu seal kus vaja...

Uusi asju on ümber veelgi ning juba varsti võib mind leida Kastani tänavalt, helerohelisest tänavapoolsest toast, kus suur reheahi (poeetiliselt väljendades), suur voodi, riidekapp ja riiul raamatute jaoks... tuppa paistab õhtune päike ja korrus on teine.... kui ma peo kord selle puhul peaksin korraldama, siis teadke, te olete palutud (: tulge aga soola ja leiva ja heade soovidega...

Dumdumdum... ja ees, ees ootab ju veel mõni vaba päev ja Viljandi ja siis puhkus ja vinge trip sinna kus Magyari maa....Lätist saab suitsu ja Lucky Dogi, Leedust tseppeliine ja poola kohvi, ning Poolast halba asfaldit, õunu ja õunakesi ning Krakowit vorsti või vorstita ja siis ongi juba peaaegu.... saarelise elu aeg.....mmmm... I will rock my socks off!

Dumdumdum... aga ma nüüd asjatan natuke veel....miumiumau

Lollide kool, lollide pool..

Mõtles Kaaren ja oleks heal meelel tahtnud sellele idioodile oma kõrval jalaga hella kohta virutada....õnneks lahkus viimane kiirelt, pealegi oli Kaaren liiga üllatunud viimasest repliigist, et nii kiirelt reageerida....

Täiesti uskumatu mees!!... Sa võid tulla, kui sa paki paberosse ostad.... Kust tekkis selline valearusaam, et temaga keegi üldse kuhugi tulla tahab... see et käitutakse viisakalt ei tähenda sugugi seda et ollakse unustanud.... see on lihtsalt viisakas ennast säästev käitumine...

See repliik oli olnud solvav, ent samas oli selge, et asi ei olnud Kaarnas... hälvikute puhul lihtsalt ei ole parata... kui sa suhtled puudega inimesega siis sa ju ei süüdista teda, selles et ta näiteks normaalselt käia ei oska, samamoodi oli tolle mehega... lihtsalt socially challengest... and big time...tuleb mõistvalt suhtuda, puue nagu iga teinegi.... mõtles Kaaren, raputas õudusega pead ja otsis üles tolle, kelle pärast ta oli siia urkasse taaskord tulnud ja kelle ta viimaks oli üles leidnud....

Kaaren pani siidri lauale ja võttis istet, ta vaatas neid tumedaid kulme ja tundis kuidas rõõm üle ta keha levis... Tulemine polnud asjata...Suu tumedate kulmude all rääkis midagi vaikselt ja Kaaren kuulas... see oli puhas nauding... vahepeal ütles ta midagi sekka, kuid üldiselt nautis ta kuulmist ja kuulamist, vahepeal noogutades ja imetlusega naeratades.... Talle meeldis too teine.... talle tõesti meeldis too vastas istuv teine.....oeh....

Ja juttu jätkus... jätkus hommikuni... ei seganud see, et sulgeti urgas ja tuli minna sinna kus ka suitsetamise keelu ajal öösel suitsetada tohib ja kohvi juua saab, ei seganud see, et algas tööpäev ja lõpuks oli juba hilja lahkuda, seegi ei seganud, et kell lõi uue päeva tunde juba keskpäevaks, see vaid ajas välja uut kohta otsima, kus istuda ja olla... koht leidus kiiresti ja sai edasi istutud... vesteldes, kuulates rääkides, imetledes, naeratades, nalja tehes, naerdes, nautides....Saabus õhtu, õues läks jahedaks ja jälle viisid jalad sinna samasse urkasse, kus alles hommikutundidel lahkutud sai... ikka veel vesteldi ja joodi õlle...

Siis aga jäi Kaaren magama, suitsu tehes, ukse taha.... on viimane aeg lahkuda mõtles Kaaren ja mõistis järgmisel hetkel, et too viimane aeg oli juba ümber saanud... lahkuda oli võimatu... õnneks leidus too teine, tumedate kulmudega.... Kaarnale kutsuti takso ja viimane viis ta koju... enne lahkumist kallistati põgusalt ja küsiti number.... teadmata, kas seda kunagi ka kasutatakse.... oli Kaaren rõõmus.... Ta oli olnud au nautida toda imeimelist teist järjest üle 24 tunni ja seda nii platooniliselt et kananahk tuli peale.....

Kaaren tundis et ta on armunud!

Täna kui ma lõpuks mitu tundi pärast keskpäeva koduuksest välja sain, et enne hambaarsti juurde suundumist juua üks kohv massuga helises mu telefon... Helistas minu hambaarst isiklikult ja küsis et ega ma ei ole unustanud, et täna kell neli peaks me kohtuma, ütlesin et unustanud ei ole.. tore, netis ta kerge pettumsusega ja küsis siis et ega ma hoopis neljapäeval ei taha vastuvõtule tulla, et täna nii ilus ilm ja äkki ma tahan midagi muud teha kui hambaarsti toolis istuda.... Nägu kiskus muigele ja ma olin vägagi nõus neljapäeval minema... Arst on ikkagi ka inimene... pealegi oli hirmus tore massuga suppi süüa ja kohvi juua ja siidrit libistada... ja teel rongijaama saime kokku veel mariliisi ja väikese Looga... kui massu rongaga minema põrutas jalutasime veel Loo ja Mariliisiga tükk aega ringi.... mul lihtsalt on nõrkus väikeste eluimede vastu....

13. ja reede... mida kenamat suudaks üks inimlaps ette kujutada....

Mina ammu enam ei suuda....

Eile nad laulsid... Jaani kirkus... pugesid sisse nagu paaril korral varemgi, aga seda ma eile minnes ju enam ei mäletanud.... ronisime kõige ette, külje peale, võtsime toolid ja vajusime vargsi kuulatama, varsti kogunes meie ümber teisigi lähemale hiilijaid.... ja siis me lihtsalt olime... hetkeks jäi aeg seisma ja vaim riietati lahti.... soolased pisarad jooksid mööda põski alla ja kukkusid avarasse dekolteesse... nii hea oli olla ja näha, et nähakse, kuulda, et teatakse... tunda, et ollakse.... see on just selline hetk, peale mida, sa tunned et oled natuke jälle rohkem sina ise... mängitud sai just sellele mida niisama ei märkagi, mis muidu sageli peitu jääb...samas on teada, et koguaeg selline olla ei võigi, sest tava olemises tundub see kohtlane ja inimesed, kes aru ei saa, teevad tahtmatult oma arusaamatusega haiget....

Kui laul läbi sai mässisin vaimu uuesti hoolega sisse... piisaku sellest, kui mina tean ja mäletan.... jalad viisid üle mäe päikesevalgustes helklevatest puutüvedest mööda, sinna kus on teistmoodi hingamine.... jalutasime mööda erinevaid lugusid, neid teineteisele jutustades... lõpuks ostsime pudeli palmset ja istusime trepile.... tõmbasime ploomiaroomiseid plärusid ja unistasime igatsedes ning hingates teistsugust õhku....

Korraga seal istudes jõudis teadmine, et mu hinge on taas pugenud too unelev igatsus.... kuigi päris naljakas on igatseda millegi järgi, mida mul kunagi pole olnud.... kellegi järgi keda mul pole kunagi au olnud suuremat tunda.... ja samas muudab see igatsuse mängumaa palju mitmekesisemaks, sest ainuke pide, mis on, on mälestus neist silmadest tumedate kulmude all

Time of chaaaaa - aaannnnn - ggggeeeees!

Oeh... ma olen poolteist tundi kauem kui ametlikult tarvis tööl istunud... lihtsalt nii palju on tegemist... igasugu arveid vaja teha ja laekumisi kontrollida ja siis sättida ja putitada ja aidata ja susserdada.... nojah... nagu ikka puhkuste perioodil reisikonsultandi nahas....

Eile aga käisin Maasikaga hüvasti jätmas.... mina ütlesin, et ma enam ei taha ja tema ütles, et pole rohkem vaja ka.... nii on lõppemas minu veikene kuus kuud kestnud eksperiment, ressursside juurde vool väikestest valgetest tablettidest on sedakorda läbi....Maasikas ütles, et kui nüüd midagi täielikult ära kukub, siis võin ma tagasi tulla, aga septembrist peaksin niikuinii uue Maasika otsima, sest vana sõidab ära ja hakkab mõneks ajaks välkkariks.... seda oli kuulda muide irmus kahju... sest praegune Maasikas on tore, kohe väga tore... aga ma loodan selle peale, et äkki ei ole nüüd mõnda aega enam Maasikaid sellisel kujul vaja...

Kui nüüd aga vaadata kokkuvõtvalt tagasi lisaresurssidele, siis julgen arvata et ilma nendeta oleks mul sel aastal lõpetamata jäänud, selline meeletu keskendumisvõime ja tööind ei ole mulle kuigi loomupärased... olen küll võimekas, kuid ainult siis kui kõik muu on suurepäraseimas korras ja sedasi ma päris täpselt ei kirjeldaks oma elu viimases mais...

Kaheotsaga asi on olnud aga minu hea alkoholi taluvus, mis viinud mind nii mõnelgi korral kurjale teele ja ülitarbimisse ning hommikusse piinlikkusse.... samas ma arvan et lollusi tuleb teha ja tore, et nad sedakorda tehtud on..... ülejäänud asjade kohta ma veel midagi öelda ei julge... ma natuke pean istuma ja seedima... soovitavalt samal ajal mitte tööd rügades... see aga saab võimalikuks.... kui üldse, siis kunagi tulevikus...

Vaik(elu) seitsme veinipudeliga... too kirjeldaks minu tänast hommikut kõige adekvaatsemalt ja muidugi mõista oli tegu tühjade pudelitega...

Njahh... mälestused eilsest on kuidagi kahtlase võitu... hommikul ei jaksanud ma midagi teha, isegi ära ostetud piletid ei suutnud mind veenda minema Kilingi-Nõmme avarustesse ilusat muusikat kuulama.... selle asemel tõmbasin teki üle pea ja magasin edukalt kuni tunniste pausidega kella kaheksani õhtul... siis otsisin üles haldja, temaga poldud ammu räägitud, võtsime kohvi ja jagasime, siis läksime võtsime prantsusehõngulises kohvikus veini ja siis leidsin ma end juba zavoodist teise veini, haldja ning antoni ja tõnniga...

Vein sai otsa ja mina olevat käitunud halvasti alates õlu raiskamisest ja vee pritsimisest lõpetades vana hea M-i meelitamisega ja piinamisega läbi idiootliku jutu, suhtlusest kunnusega ma üldse ei räägi..... no jaa siis... jumalteab küll miks ja milla oli vaja veel tähelepanu ja kui seda ei tulnud, siis tuli härdus..... vaesed väikesed, kes mind üritasid lohutada... nad veel pole õppinud, et purjus Vaik on jäärapäine ja lohutamatu... kõik suutsin minema ajada lõpuks, vaid üks ei läinud...

No ja ausalt öeldes ega mul oli kasvatajat vaja ka sel hetkel... anton vaatas mind murelikult ja rääkis pikalt ja veenis veel pikemalt ning lõpuks me tema juures teed jõimegi... kõige muu kõrvale ja alustuseks... hommik saabus ootamatu peavaluga... nagu iga hommik ja paistes silmadega nagu vahel juhtub ning pärast mäluvärskendusi kõrval lamaja poolt jõudis ajju teadmine.... midagi peab muutuma... mulle ei meeldi purjus mina... ja veel vähem meeldib mulle see, et kusagilt kaob mälu ja kusagilt tuleb piiritus..... siis vestlesime veel natuke asjadest.... antonit on tore kuulata, tema elu on roosa põrsas ja isegi kui see väga ei veena... on teda irmus lõbus selles teadmises jälgida...selles kõiges on kuidagi midagi väga intrigeerivat, selle kuulamine ja vaatamine oli täis mänguilu jälgimise naudingut

Pealelõunal kunagi tuli antonile kõne ja 4 minuti pärast pidi saabuma suhe...too väike blond reetja... Antonit see suuremat ei häirinud, näole ilmus veidike närhviline naeratus, kuid selle taga puudus igasugune süütunne või plindris olek... selles oli pigem heameelt tuleja ja heameelt mineja üle ja adrenaliin, mille tekitab kiire ümberorienteerumine....

Mind visati elegantse liigutuse ja naeratusega uksest välja.... teel linna poole, tänavanurgal nägingi väikest kuju liikumas ukse poole kust ma olin just väljunud.... njahh... ma ei saa sellest just väga hästi aru aga mind läbis heameel, et mina olin seekord see, kes väljus sealt kus oli vaikelu seitsme veinipudeliga ja palju kesiseid maale tuulest viidud puudest....

Koju jõudes vajusin voodisse... soigusin natuke omaette ja magasin end kaineks....

iiik....

Et siis juba õige mitmendat hommikut tööl sellise olemisega mida leidlikumad meist kirjeldaks kui eluline pohmelus... alkoholijääknähtude ja vähese uneaja oivaline mikstuur.... ja igal hommikul ma luban endale, et täna läheb teisiti, et lähen kohe peale tööd koju magama....noh ja siis helistab akos või tõnu või leian ma ise, et üks kohv ei tee paha ja järgmine samm on kella kolme aegu öös, kui leian end taas, sealt kus alati, rohkem või vähem purjus, rohkem või vähem veidraid tegusid tegemas ja inimesi nägemas.... süütan suitsu nelja tikuga ja ohkan... otsin oma telefoni ja sean hommikuks äratuse, hiljemalt keskpäeval tuleb ärgata, et siis voodist otse tööle minna....siis võtan veel ühe joogi ja olelen edasi...

Hommikune ärkamine on üldjuhul vaevarikas ja põnev... mälumäng pole kunagi minu tugevam külg olnud....ohkan taas ja vean end voodist välja heidan pilgu peeglisse... silmad ja nina alles, järelikult võib minna küll.... ja uksest väljas ma olengi... vaevaliselt jalga jala ette seades leiangi end lõpuks jälle siin neetud laua taga...

Ohkan....tean ju ise ka täpselt miks see kõik...aga ikkagi tahaks magada ja ikkagi kipub peale lubadus, ettäna mitte.... ja siis tuleb meelde... täna õhtul on Liisi ja grill kursakatega....

Neetud!!!

Laulupidu ja vibukütt... rahvuslus-rahvuslus-rahvuslus ja küünarnuki tunne... jeesus, kuidas ma vahel selliseid hetki naudin...

Eile lauluväljakule jõudes jooksis judin üle selja, selline mass, ma pole siin kunagi sellisel suurel hulgal inimesi näinud... ei ühtegi rohelist lappi, igal pool vaid inimesed, inimesed, inimesed... ja šašlõkipannidelt tõusev kärssava rasva lõhn ning hall suitsuvine....

Oeh ja siis hakkasid laulma poiste- ja noormeeste koorid... pagan... karvad kehal tõusid püsti, tibutagi tuli ihule... assamait, võimas.....
Ühendkooride ajal, kui kõlas Palve, tõusid kõik inimesed püsti....lobin vaibus... oli laul ja isamaalik võimsus.... tekkis hirmuäratav karja tunne, selline mutri ja ühtsuse tunne ühteaaegu õõvastav ja vaimustav....

Kui pidu lõpuks läbi ja Ülve juurde sai jalutatud vajus vaim ära, liiga palju emotsioone ja inimesi... see kõik oli väga võimas kuid sama palju ka väsitav...aju jooksis kinni ja õhtul bussijaama minnes valitses täielik otsustusvõimetus, kas umbne täistuubitud buss või õnnemäng kell 23.00 teeääres...

Seiklusjanu minu sees viisi ikkagi minikleidis neiu teeäärde... peale võttis mees, kes esialgsete andmete kohaselt pidi sõitma Koseni, siis aga otsustas ta ümber ja lubas mu Mäoni viia... lõpuks kui olime natuke raha klappinud ja benbsiini ostnud viis ta mu Tartusse ära, tunnistades, et tegelikult oli ta teel koju Tallinnasse ja mind hääletamas märganud, kuna tal oli halb päev otsustas ta miniseelikus neidu aidata, äkki teeb tuju paremaks... Kuna aga mina nii meeldivaks kaaslaseks osutusin siis ei raatsinud ta mind sugugi enam autolt maha lasta ja viis Tartusse ära... ise tagasi Tallinna poole sõitu alustades kuuldus veel hüüatus: "Sa oled ilus! Sa meeldid mulle!" Naeratasin vastuseks ja lippasin minema... Sõit oli olnud tore, hea vene rockmuusika ja mehe vibuküti lood, vibudest ja safaritest ja elufilosoofilised arutlused, aga vaatamata kõigel olin ma väsinud kui laip.. magama oli ainus mõte... enne aga veel üks kosutav kohv ja mõtisklused päeva üle...

...krhmm...selliste päevade nimel ma elan... selliste juhtide pärast ma hääletan...

Ärkamisest peale oli Kaarna näol muie..... Kuigi uneaeg oli jäänud üürikeseks ei tapnud väsimus vaimu... vastupidi vaim lendles, Kaaren ise aga istus õige vaikselt ja muudkui naeratas.... viimaste päevade laulev liiv ja too vanamees, kellel meri algas värava tagant ja tema liiva rullimise hobi tegid meele soojaks... Ärkad hommikul, võtad kohvitassi ning kõnnid mereäärde ja seal on too habemik mees, mõnusalt viisijuppi vilistades kõnnib ta edasi-tagasi mööda randa enda ees naljakat rulli lükates. Liiv rulli taga on sile ja laulev.... Kui kogu rand enamvähem rullitud kõnnib habemik põlvini merre istub ühele suuremale kivile võtab taskust piibu, topib selle tubakat täis ja popsutab aegajalt lainetele midagi sositades ja kavalalt muheledes.... Kui piibutäis otsas kõnnib ta kaldale, võtab rulli ja suundub tagasi kodu poole... Kaarnast möödudes tervitab ta viisakalt ja ulatab talle šokolaadikompveki.... "Ilusale neiul, suu magusaks," ütleb ta ja läheb vilistades edasi...

Kaaren oleks tahtnud jääda sinna laulva liiva sisse ja neisse hommikutesse igaveseks... Kuid tuli tulla tagasi linna... ja hetkel, nii palju kui ta ka tagasi ei igatsenud, ei kahetsenud ta ka oma linnasolekut põrmugi.... sest need viimased ööd linnas olid olnud samuti lummavad... Kaaren sulges silmad...ja naeratus ta näol võttis nautiva ilme... Tal ei läinud meelest need silmad... need tumedate kulmude all peituvad rohelised säravad silmad... mis nii kummaliselt enda ümbrust kaesid...nood pilgud ja see miimiline vaimukus... Kaaren tundis kuidas puna tõusis palgele...ta
oli lummatud, algusest lõpuni lummatud.... ta tundis kihelust hinges... ta tundis kerget ärevust.... ja ta teadis, mida see kõik tähendab....ta oli otsustanud nautida iga minutit, algusest lõpuni......

Heatahtlikult... olen kaks viimast päeva sisustanud magamisega ja siis veel magamisega, koristamisega ja veel koristamisega ja söögitegemisega ning siis muidugi söömisega....

Õhtud on olnud rahulikud ja möödunud minu teises kodus, inimesi silmitsedes, kohvi juues ja kommi süües... ning siis kui aeg lahkuda on teele sattunud kummalisi inimesi ja tee veninud kuidagi pikaks...

Nii haarasime eile Johnny Deppi eest kaasa väga purjus Ringo... Kähri vana tuttava, kes oli nii purjus nii purjus... kallistas ja embas ning seletas, et ta on nii purjus nii purjus... otsustasime teda natuke kodule lähemale aidata võtsime kahe-vahele ja jalutasime Annelinna suunas.. teele jäi muidugi statikas, kust tuli võtta süüa ja juua ja istuda siis teeäärde maha ja nautida öist söömaaeg... nagu alati on maha istumine hoopis kergem kui püsti tõusmine, nii kaduski aeg teeserval istudes teineteise õlanajal logeledes ja juttu rääkides...

Üleeile aga sai mu sabast Rüütli tänaval Vanemuise teatri kunstnik, kes ammu juba on silma jäänud ja kelle puhkus oli just alanud ja kellel Jaanipäev pikaks oli veninud... nii pikaks et purjus pea enam suurt midagi ei taibanud ja uni keset tänavat peale tulemas oli... mina leidsin, et ei ole vaja kopsupõletikuga oma puhkust sisustada, uurisin kus noormees elab ja lubasin natuke saata... noh lõpetasime me kasiinos kainenemiseks kohvi juues ja rääkides maalimisest ja värvidest ja varjenditest ja muust... lahkudes lubasime kohtuda teinekordki... ikka kodus, kus mujal......

Elu on Seiklus! ütleks ma möödunud päevadele tagasi mõeldes ja klassikute igikestvaid sõnu silmas pidades... Seiklus või üks pagana imelik juhtumiste ahel, mis täna hommikul oma õnneliku lõpu leidis sai alguse tegelikult 21. juunil kui, olles juba toibumas lõpetamise möllust, tuli suunduda pärast tööd kiiresti Eesti Teatrifestivali SA suveüritusele.... suveürituse põhiliseks teemaks oli tutvumine ja jäämurdmine Draama meeskonna ja Athenat töös hoidva meeskonna vahel... jää murdmiseks oli siinkohal valitud taas kõige otsesem tee... ehk siis tasuta õlu ja siider... tehtud... jää murdus ja alkohol murdis ning juttu jagus kauemaks... või noh kella üheni vähemalt siis tuli minna zavoodi, kus oli kauaigatsetud ungarlane... minu ülevoolavad kallistused ja jutud andsid aluse kummalistele küsimustele, mis said vastuseks kiire EI... siis oli taas rahu majas, mängisime shotshot ja jõime edasi.. mida ja miks seda ei suuda minu meel enam meenutada... mingil hetkel aga leidsin ma ennast vist mingist inertsist tulenevalt M-i lauast.... ei nojah... mis seal, ikka harjumuste jõud ja võlu... ja purjus pea, mis juuste kainuse valu eal tundma ei saa... Ripsmete volksatused ja väga kummalised pilgud lauakaaslastelt... muiged mõlemilt poolt ja siis tuli zavoodist lahkuda... millistel asjaoludel täpsemalt ei tea, aga lõpuks leidsime end paadisillalt... jõgi oli udune... ja taevas pilved sinisel taustal ning päikese poolvalgused.... midagi sai räägitud, millestki sai räägitud ja siis sai oldud pikali paadisillal....

Järgmine moment ja samas viimane moment mida tollest õhtust mäletan on see, et kell oli saamas pool seitse ja me keerasime end minu ebamugavlae voodile magama....

Hommik ja tööleminek saabusid mõnevõrra ootamatult.... magajat ju ikka äratada ei raatsinud, seadsin võtmed vaid lauale ja jooksin... kirjadeta, käskudeta....

Tööl valitses uni....mingil hetkel tajusin et mul ei ole sentigi raha ei kusagil... meenus, et kusagil siiski oli kingitus... too kingitus aga osutus olema majas, kus kohal ei ole ühtegi peremeest... lootusetus oli juba täitmas hinge kui selgus, et kusagil on siiski peidus võti... Päev venis teo sammul kuid lõpuks jõudsin ära oodata... helistasin uurimaks olukorda.... vastus oli et uksed on jäetud vallali ja võtmed on mul kodus, sinna kuhu ma nad hommikul jätsin....
Mõte jooksis kinni... mul tõesti ei tuleks mõttessegi võõtrast kohast lahkudes uksed vallali jätta... aga eks inimesi ole muidugi erinevaid... kimusin suitsu.... ja olin hämmingus, siis nägin massut kes ütles et oli just näinud S-i astumas Rapla bussile...

Vatkus... et siis tema sõidab jaanipäevaks raplasse mõtlesin... järgnevalt jõudis aga aju järgi..... Helistasin kiiresti S-le, "Olen teel koju." kostis telefonist, "Jahh, ma keerasin ukse lukku, kas see oli mõttega lahti jäetud?" Mu näole kippus irvitus (Selge... ei noh mõttega ikka, aga hea, et sa ta kinni keerasid....) "Ma olen esmaspäeva hommikul tagasi!"... ütles S rõemsalt lõpetuseks... "Jeii!!!" suutsin ma vaid vastata ja naersin hüsteeriliselt.. ehk siis rahatu ja võtmetu, minikleidiga, pesemata, ulapeal esmaspäevani..... oeh... milline oskuslik kokkusattumine.... Mis seal ikka... ise olen endale kõige suuremaks karistuseks... võtsime massuga mõne siidri ja suundusime kingituse järgi, mis mitme luku taga ja mille realiseerimine osutus võimalikuks alles järgmine päev... teel kohatsime M ja P, üks asi viis teiseni ja nii me endid taas Kassitoomelt leidsimegi, veinide, siidrite, juttude ja naerudega... sealt viis edasi loogiline tee zavoodi, sealt taas korportasiooni ja lõpuks tagasi zavoodi sooja... Sealt korjas mu üles ungarlane ning viis enda juurde... viskas mulle oma punase T-särgi, tegi pai ja juba ma magasingi...hommik saabus jälle ootamatult vara, ungarlane oli muutunud kaisukaruks...
Vaikselt sbides suutsin teda ärkamast hoida tunni.. siis ta tõusis... pani vee tulele ja keetis kohvi....siis me seal istusime laial aknalaual kohvi ja sigarettide ning meeletult sissejuurduvate tšello helidega....isegi üle näo laiali jooksev herpes ei suutnud tol hetkel mind morjendada... sest kõik oli hea....

Tuli aga lahkuda.. Tallinnas ootas Koks ja Juminadal ootas meri... Tee Tallinnasse Jaanilaupäeva lõunal ei olegi väga lühike.... hääletajaid peale minu ja massu rohkelt ning autod rahvast täis... peale 1,5h teeveerel siiski naeratas õnn ning juba 18.20 ja nelja autot leidsin ma end Tallinna Bussijaamast... jooksuga kallistus Koksile ja siis bussile ning Kuusalu teele... noh meie targad tutvusime muidugi kohalike vaatamisväärsustega juba Kiiul... aga ega 5 km käimist pole kunagi ühegi neiu konti murdnud...ning siis tuligi juba vastu auto...Auto viis meid mereäärsesse ja - vaatelisse segasumasuvilasse, kus mehantroonikud ja meri ja laulvad liivad, päike ja suitsusaun.... Seltskond oli väike ja muhe... ning üle hiiglama pika aja sai taas lihtsalt olla... hedoneerida, Koksi riietes ja õlle vinas..... Kella kuue aegu hommikul hakkas tibama vihma... koristasime laua kokku ja keerasime katuseaknaga tuppa magama.... keskpäeval oli äratus... hommikune grill... jalutuskäik ümbruses ja saabunud taipamine, et Tartu enam õhtuks ei jõua....hedonismi eri jätkus... ei ühetgi mõtet vaid avatud kõrvad, naljad ja kandvad pausid...kell pool kuus hommikul saabus taas ootamatult vajadus ärgata... tee äärde deliirselt ja uniselt ning bussile me jõudsimegi... enne kaheksat olime tallinnas.... Lahkumised ja lubadused taaskohtuda... ning keskpäevaks Tartu... Kõne Siimule.. Lause "Jahh ma just hetk tagasi jõudsin!" suutis teha täna mu päeva...

Gaudeamus igitur....et siis enam ei olegi üliõpilane, üliõpilaspileti võtsid ära, ülikooli raamatukogus enam teoseid välja laenutada ei saa ja õisis registreeriti korraldus ning avalikul aktusel ulatati kätte akadeemiline õiend... ma küll täpselt ei mõista, mida nad õieti õiendavad... kõik peaks ju korras olema, raamatud rampsis omas riiulis, õppekava täiesmahus täidetud, sealjuures edukalt... ja nemad ei ole ikka rahul ja annavad aktusel õiendi....

Aga aktus oli pidulik... aulasse sisseastudes oli esimene, keda silm nägi uhkust tundev ja naeratusega tervitav Peeter Torop... sisse lõi värin, Toropi pilk ütles kõik ja meie nentisime, et ilma temata me siin ei oleks... siis istusime, kuulasime ja vaatasime... kuidagi kummaline oli kuulda, kuidas kõik rääkisid lõppudest ja algustest ja suletud ja avatud ustest ja verstapostidest....ma ei kavatse ju siit kuhugi minna... tiksus peas ja samal ajal imbus teadvusesse teadmine, et üks etapp on siiski läbitud....
Kui nimi välja hüüti võttis jalad värisema....Bakalaureuse diplom semiootikas ja kulturoloogias Vaik Kristinile....käepigistus rektori asetäitjalt, naeratus ja vaevumärgatav, kuid südamest tänulik noogutus Peeter Toropile, allkiri, lill ja tagasi oma toolile....

Pärast oli perekond, palju kreemjaid roose...imeilusaid, lõhnavaid, kaaskannataja õnnitlused punaste roosidega, kallistused, pildid, vanematega, õdedega, kähriku ja kaaskannatajaga, kursaga, noh või vähemalt lõpetajatega.... Järgnevalt šampa maasikatega, grill, rahulik olek perega... õunapuudeall aias... Õde tehtud maasika charlott, kenad meened ja juba tuligi tuisata.... Lõunakeskus ja Rotalia, võtmed Nellile, ise poodi ja siis lauda katma, tulid õppejõud ja lõpetajad, võeti sõna, joodi veini, moodustati semioringe... hea oli omadega.... Edasi linnapeale, ajakirjanike peole tantsima, kõik väsimus, mis endas sai välja vääneldud... silmarõõmuks ja -iluks endale ja teistele... sigaretid, sõnad... kokteilid... suudlused.... Courtney Love.... punane siidist ülikond ja meeldiv seltskond..... õhtu lõppes poolvalgustes Emajõe ääres kiigel... ning siis tuli minna omletti tegema..

Botaanikaaia taga oli maja kõverate treppide, koridoridega, väike korter väikese köögiga, kus ka dush ja päikese kuivatet tomatid, munad ja juust... omlett missugune, juurde punane vein ja jutt... seksist... elust.... inimestest, saatmas pilgud, sigaretiving... erutus, väsimus... ajalt varastatud suudlused... komplimendid, inimlik lähedus.... kogemus....tunne et on hea.....

Hommik saabus liiga kiiresti... pärat keskpäeva tuli lahkuda... kojujõudmata.....

Elu on põhimõtteliselt nagu orkester.... mitmehäälne, sisaldab belõi aisti, kõrrega imedes parimat effekti saavutav ja äkitselt otsas...