...
M: See oli nüüd küll teatraalne!!
Kaaren: Teatraalne?... Jah vist küll....ma olengi teatraalne.. (telefonis kostab irvitus)
M: Teatraalne on tore, kui sa oled kusagil seltskonnas, selline värvikas ja ülevoolav ja märksa huvitavam kui niisama hall hiir. Aga antud olukorras....

M vaikis, Kaaren sai aru, et ta oli endast väljas ja otsis taga oma kadunud rahu ja sõnu, millega enda rahutut meelt adekvaatselt ja viisakalt väljendada

Kaaren: Jahh, ma tean...
M:.... antud olukorras oli see ebameeldiv ja kohatu! (M lõpetas kõne)

Kaaren istus pani telefoni käest ja vajus mõttesse. Ta helistab hiljem M-le ja palub vabandust. Ta teadis, et M rahuneb kiiresti maha ja tegelikult polnud vabandada vajagi, kuid ta alati vabandas, see käis selle mängu juurde... üks noist kirjutamata reeglitest.
Teatraalne... see sõna kumises Kaarnal peas, ta polnud kunagi seda niimoodi vaadanud.. jah aga tõesti M-il oli õigus, ta oli olnud teatraalne, ta oli alati teatraalne, kui ta midagi varjata püüdis või kartis... rääkimata veel oma draamatilisest ja traagilisest küljest, mis tabas teda siis kui peale tuli enesehaletsus.

Njahh, teatraalne, see oli täiesti õige väljend kirjeldamaks Kaarna maneere... aga see kõik oli ju vaid linnupete.. tegelik Kaaren oli ju teistsugune, üsna lihtsakoeline ja sõbralik, heasüdamlik ja isekas pisut, eneseimetleja natuke... aga mitte kunagi pahatahtlik ja teatraalne.. vähemalt talle endale oli see alati nii tundunud...
Aga see hirm ja see harjumus et mitte öelda hasart inimestega mängida, see oli saanud talle nii loomuomaseks....ta oli sellesse nii sisse elanud, et ta vist vahel enam ei märganudki, kellega ja kus ja millal ta jälle mängis... mängu taha oli end lihtsalt nii kerge peita, mängida ülbet, naiivset, vastikut ükskõik millist suvalist rolli, mis parasjagu meelepärane ja sobiv tundus... mängida uurimaks piire, mängida selleks et näha reaktsioone, ülemängida ja mitte lasta kedagi sinna, kus oli päris...mängida rolli end nii sisse, et suuta omajagu aega isegi uskuma jääda... njahh ja siis ühel hetkel näevad nad su läbi... aj ütlevad et sa oled teatraalne ja paluvad lõpetada, mitte küll otseselt aga siiski ja siis sa taipad, et kogu see mängimine on su üle mänginud ja sellest väljasaamine ei ole sugugi nii lihtne....

Hmhhhh... M aga püüdis ju aidata, M oli ta ammu läbi näinud ja palunud mängimine lõpetada M teadis alati palju rohkem kui ta välja oli lasknud näidata ja M oli kaasa mänginud nii mitmed korrad, lihtsalt Kaarna rõõmuks....

Aga täna ta ei mänginud, täna ta oli aus ja oli selle ka Kaarna poolt ära teeninud... pagan.... Kaaren ronis voodisse, keeras end kerra ja tõmbas teki üle pea...

Ma armastan neid hetki, kui tullakse, kui tullakse vastu ööd öö vastu silmade särades... tuuakse, juuakse veini ja räägitakse juttu, naeratatakse ja naerdakse ja ei pea enam ütlema midagi... ei pea olema keegi ja samas võib olla sina ise, natuke võib peituda, natuke võib peidust välja tulla ja on hea... jahh hea on kui on neid, kes raatsivad tulla veel vastu ööd ja öö vastu lihtsalt selleks, et juua veini, süüa komme, sefiiri ja juustu, ning olla...kuulates seda, mis kellelgi on öelda, unustades hetkeks olemise enda, enda olemisest rõõmu tundes... Ma armastan neid hetki.....

Kuidas avaldatakse armastust?... Kellele, miks, milla, kuidas.... jahh, Kaaren mäletas küll neid kordi, kui ta oli öelnud, et armastab. Need olid olnud üsna tavalised väljaütlemised, nagu nii muu seas ja korda saadetud pigem valjul häälel mõtlemisena või veenmise tähe all... mitte kunagi polnud need sõnad kandnud avalduse mõtet.

Ta mäletas ka toda tunnet, mis oli pannud niimoodi ütlema. Mälestus oli hägune, ja kahtlustäratav. Kaarnas tärkas kahtlus - ei tea, kas ta üldse oli kunagi armastanud... kuidagi nii kauge tundus see tunne praegusel hetkel.
Vihkamisi, vihastamisi ja kurbust mäletas ta kuidagi pisut selgemalt. Valu kihvatas ta hinge neid meenutades. Seda mäletas ta ka kuidas ta oli olnud õnnelik, kuidas ta oli olnud leebe ja rõõmsameelne, naeratav ja nakatavalt lennuline...muig.
Kõik need kergemeelsed hommikud ja pöörased õhtud ning unistavad pärastlõunad.. soojendav... aga kuidagi nii kauge.

Praegu ei suutnud ta suurt midagi tunda... see ajas tegelikult närvi... Ta tunded olid kammitsetud, ta tundis end halvasti nagu oleks keegi ta kinni sidunud, nagu oleks keegi ta käed selja taha väänanud ning tiibu kärpinud... nagu oleks ta üks neist....üks neist, keda ta hiljuti oma teel oli kohanud... üks neist, kes suudab end kontrollida, kelle enesekontroll laseb tegeleda pettusega, kes suudab teha halva mängus juures head nägu ja peita oma tundeid.... neid, kes olid ümbritsetud müüriga...

Kaaren ei tahtnud olla üks neist.. isegi mitte kaugelt vaadates tunduda selline... ta oli olnud alati emotsioonidest tulvil, ta oli alati olnud ülevoolav, ja keev ja hetkel häiris teda lõputult, et ta ei suutnud karjuda, et ta ei suutnud nutta... Ta igatses nutta, ta väga igatses nutta ja paanitseda ja närveerida ja lõhkuda... see oli olnud vabastav... see oli nagu enese lõikumine valu tundmise eesmärgil... vabadus end välja elada... praegu suutis ta olla ainult rahulolematu ja eemalolev, kontrollitud.

Motivatsiooni puudus, keskendumisraskused, üksiklus ja äng, mis kõik teda varemalt lohutamtusse enesehaletsusse ja marru oleks tõuganud... suutis tekitada vaid ebameeldivat pikaldast ja laialdast südant iiveldama panevat rahulolematust. Seal juures ei midagi sügavat. Mõttetuna, Kaaren tundis end nii mõttetuna ja oleks heal meelel lihtsalt pagenud, aga selle asemel ta vegeteeris oma rahulolematuses edasi.

Isegi kui ta oleks osanud avaldada armastust poleks sellest kasu olnud, sest praegu ei oleks ta suutnud tunda armastust, mida kellelegi avaldada. Rahuldust vbl kerget elevust ka, aga armastust küll mitte. Kaaren jälestas seda võimetust.

Ta oleks tahtnud nutta... kuid seieriteta kellad ju ei nuta...

Heh... ma olen alati öelnud, et6 plaane tasub teha... alati, sest just siis kui sul on täpselt välja móeldud ja rehkendatud, kuidas mis miks... siis läheb huvitavaks...

Elik Tartu-Riia buss oli tore, kilises kolises lonkas ja mölises, mistóttu väga siiras ja veenev see tukkumine seal polnud, kuid lópuks leidsime me end kóigi ootuste ja plaanide kohaselt siiski Riia lennujaamast...jess, esimene etapp läbitud...

Check-in-ni oli kóigest natuke őpeale tunni, tutvusime sel ajal póhjalikult Riia lennujaamaga ja sealsete söögikohtade cvalikuga, jóime lópuks kusagil keldris kohutavalt halba kohvi, ning siis regasime ennast lennule ja suundusime ostuparadiisi, taxfree tsoonis...kóigepealt väikene Lucky Dog ja siis juba uus lóhn, kóigest 17lati eest.... ja siis kui olime end juba óige värava juurde ónnelikult ootele ajanud, tuli teade, et Riia-Frankfurt lennuk hilineb 45 min.... jeee..

Elik Frankfurt Hahn - Köln bussile me ei jóua ja hilisóhtusega pole mótet minna, sest sel juhul pole Annal mótet Kölni tulla kuna peaks poole tunni möödudes kodurongile tagasi lippama, ning too óhtune buss láheb ju alles miskine 20.15.... krt küll.... et siis veel üks Lucky Dog ja mölutamine....

Lennukisse istudes kuuleme et Frankfurt Hahnis on -2 ja lumemöll... mu kevadkleidis hing ehmub ja pahandab... pealegi on kóht tühi.... Hahni lennujaamas on söök kohutava hinnaga, esimese nälja peletamiseks sööme ära nelli kotis leiduva hädaabi leiva.... hea miatseb see eesti leib ma ütlen... Hahni lennujaam pole just üleliia meeli erutav koht, eriti kui väljas on -2 ja lootus Ungarisse saada on natuke rohkem kui 12h kaugusel... Uurime puurime, kimume suitsu ja otsustame siis Frankfurdi linna sóita, sealt peaks vähemalt saama normaalse hinnaga türklaste kiirtoitu...suu jookseb juba praegu vett... Esimesele bussile Franfurti me ei jóua, teine ei sóida kuna on katki, nii et linna saame alles kella 9ks óhtal... bussis kus lootsime, viimaks taas silma looja lasta, ronib meie kórvale istume, rohkem kui natukene püurjakil rootsi poiss, kellel ólu käes, kórvad lennusóidust lukkus ning vali hääl... Ta uurib kust me tulema ja kuhu läheme, ning kinnitab korda mitu et Hitleri represioon oli ju ikkagi parem kui Stalini oma, ja kuidas lätlased, eestlased, soomlased, norrakad ja taanlased on kóik ta sóbrad... aga venelasi ta VIHKAB... nojah... tore Manovari kuulama minev skinhead ühesónaga, kelle tööks kodulinnas on rahavedamine, pankade ja kaupluste vahel....laotööline, nagu ta ise ennast nimetas...

Franki jóudes oleme veel väsinumad kui varem, kuid róemsad, sest kaugusest terendab türgi kiirtoidukoha neoonvalgus... kiirelt ühed türgi pitsad hinge alla ja oleme peaaegu paradiisis... vói siis mitte, hoopis punaste laternate tsoonis ja siis kohalikus china towni moodi kahtlastel tánavatel ning lópuks jubesuure euro táhekestega sümboli juures.... ei saa salata ilus linn see Frankfurt.... No lópuks leiame muidugi ka kohaliku raekojaplatsi, jóe ja sillad ning promenaadi, kus jalutada täiskóhuga rohkem kui sulnis..... Kell 11 on meil taas siiralt külm ja väsimus peal.... Buss lennujaama läheb juba 2.30 püüame end lohutada ja siseneme ühte iiri pubisse ning vótame hirmkallid kuid imehästi maitsvad ólled... Kohapeal möllab karaoke, alates queenist lópetades Barbie girli lauluga, kóik saab kuulatud ning vahepeal selleks et kohalike sekka sulanduda ka valjult kaasa üüratud.... jeesus kuidas inimesed on ikka imelikud... naerame ja loodame, et kusagil siiski saab magada... ja saabki bussis tagasi lennujaama suisa 1,5 tundi saab magada... ning siis saab lennujaamas, pubist kaasa veetud liitri soojaveega pea ära pestud ja jälle inimesena tuntud.... kella viie ajal teeme siis taas check-ini ja jääb veel vaid tundi kaks oodata ja olemegi taas täistuubitud lennukis... Kui Frankfurti sóites jagasime lennukit kultusbändiga Ajutorm, siis Balatoni äärde sóidame Ungari miskise jalgpalli meeskonna meeldivas kaaskonnas....magada ei saa ja kórvad löövad lukku ja .....viuviuviu.... Kuid Balatoni lennuväljale me siiski jóuame, räsitud ja taas näljastena..... Üritame, end Keszthely transfeeri peale sokutada aga leiame end järsku hoopis väikesest kuue inimesega personaal autost, mis kimab Ungari kurvilistel teedel sajaga Pecsi poole, poleks vist pidanud mainime, et me tegelikult Pécsi suundume, mótlen kui juhi ja mingi kohaliku vanamehe vahele kiinlunult sóit hakkab.... kui aga vanamees ja juht nalju hakkavad rääkima ja minult skasa keeles miskit iga natukese aja tagant üritavad välja pinnida, on juba täitsa äge... muie kisub huulile ja nii hea on olla kohal... siin roosad kirsipuude, jaheda kevadvihma ja hiirekórvul puude keskel Ungaris.... Helistan Janosile, ta tuleb peaväljakule vastu.... ilus... ootame vihmas ja kimume suitsu... noh vói mina kimun Nelli lihtsalt on seltsiks ja vaatab natuke murelikul pilgul mu hooga tühjenevat suitsupakki ja ta ei muretse minu kombel selle üle kus ma järgmise saan.... Janosit on hirmustore näha, veel toredam on temaga minna kohalikku sőőklasse sőőma ja imetabasesse Dante nimelisse urkasse, kus kórged laed ja kunstimuuseum kohvi lürpima... ja siis tema juurde magama ja pesema ja mudima üksteise väsinud selgu ja ólgu ja siis linnapeale veikesele veinile ning lópuks tagasi tema ühikasse magama... päris voodisse.... Jeesus ma peaaegu enam ei mäletanudki kui hea tunne see on :)

Lennelda priiks... jahh on plaanis... tänan küsimast... kevadele järgi... jahh.... just nii, saab tehtud... aga peatselt taas eetris... niikaua jääb taas kõlama.... On the road again... vabalt valitud esineja esituses.... kui ära tüütab keerake kraanid kinni :)

meelelahutuslikus mõttes

Read my VisualDNA™ Get your own VisualDNA™

Ebalus... minu sees... tõesti seal ta on väike närhviline ebalus ebakindel...

...samas tundub, et elu on naljakas, sigaretid ja kohv on asendamatud ning pea peabki olema idiootseid itsitama ajavaid mõtteid täis... ja see on kõik hirmus tore... keemiaprotsessid teevad imesid, kristallid sünopside vahel ja käega lüüa on nii lihtne.. vahel tuleb peale küll mingisugune igatsus ja vaevavad mõtted, kahetsus, tahe alata taas otsas ikka kõigi nende vanade asjadega, lubada endale seda, mida lubasin endale mitte kunagi enam lubada... kuid need hetked lähevad üle... tundub nagu sa kuidagi nüüd teaksid, mis sa väärt oled, et sa nagu justkui teaksid, mida sa tahad ja ei ole nõus vähemaga leppima, sest see on mõttetu ja valus, sest sa oled seda teinud, sest sa tunned, et ei ole seda närvikulu väärt.... siis naeratad totakalt ja läed edasi, mis seal ikka... ja siis leiad enda ümber inimesi, kes on hülgeid täis või kelle akende taga kepivad tuvid või kes saabub sulle külla enne kui sa lähed ära, et sind näha või kes saadab sulle hommikuks sõnumi, mis teeb terve algava päeva valgeks, ükskõik, kus sa ka ei ärkaks või kes on hallipäine ja istub Zavoodis ülepäeviti ja joob unicumi ning räägib joonistajatest ja joonestajatest ja arhitektidest ja naeratab, kui sul on aega kuulata üksainuski ta lugu lõpuni :):) või kellegi kes naeratab ja nöökab sulle hommikul vandeseltsaslikult sinust mööda tööle lipates, ta teab kus sa olid eelmisel õhtul ja mis kell sa magama heitsid....ta ise on samasugune... ja siis on hea, ning siis liigub peas mõte, et vbl siiski, vbl siiski ei ole kõik veel möödas, vbl on veel võimalusi...ja vbl ei olegi kaotusi ja on vaid võidud ja kaotused mis saavad võitudeks....

Ah... eks näis... praegu liigub mõte vaid sinna kus olen juba nädala pärast, kus on nelja torniga kirik, kevadsoe ja ilusad silmad :D:D ning maailma parim ploomiviin.....

Kaaren istus aknalaual üks jalg avatud aknast väljas kõlkumas ja kimus suitsu.... nagu ikka... ta suitsetas viimasel ajal liiga palju... aga samas, avatud aknad olidki ju ainult kahel otstarbel loodud, selleks et neil mõnuga suitsu kimuda ja selleks et neist välja lennata. Ta koogutas ennast üle aknaserva väljapoole ja heitis pilgu alla. Arvestades, et teda tiivad täna ei kandnud, oleks siit välja lennatas pidanud leppima põrutatud kandade ja võibulla väikese põlvenihestusega, oleneb parasjagu maandumise õnnestumisest või ebaõnnestumisest.

Kaaren otsutas loobuda ja jääda vaid suitsukimumise juurde... neid lende jõuab teha hiljemgi ja väljavaade põrutatud kandadele ei tundunud hetkel kuigi ahvatlev, liiga hea oli selleks olla.

Kummalisel kombel olid kõik plaanitud ja plaanimata plaanid lõpuks end edukalt välja mänginud ja eneselegi arusaamatul moel oli Kaaren seal kuhu ta oli tahtnud jõuda. Muiet oli raske maha suruda. Kõik mis ehku peale oli ette söödetud, oli alla neelatud ja jõutud täpselt sinna kuhu Kaarna sisetunne oli ennustanud... Ahh ta oli enesega rahul, ei muidugi oli natuke nukker ka, sest seekord oleks ju võinud minna natuke teisiti, kuid samas, oli tõestatud see mida oligi tarvis tõestada (MOTT:)..

Kaaren tundis rõõmu selle üle, et tema inimestest tekkinud esmamuljed ei valetanud, selle üle, et inimloomus oli nii ette arvatav ja selle üle, et ta oli seekord targem kui eelmisel korral.
Kaaren tundis ennast piisavalt hästi, juba ta teadis, et ta ei suuda mängu juhtida, aga ta teadis ka seda et kui tirida vastavaid niite, kasutada katalüsaatoreid jõutakse sinna kuhu tavaliselt, aga lihtsalt märksa kiiremini ja valutumalt..
Nüüd tuli lihtsalt otsad kokku tõmmata, ta ei olnud nõus mängima mängu, mida ta mille käike ta teadis, kuid mida ta kunagi siiski võita ei suutnud, see ei olnud tema loomuses, riskima oli ta valmis vaid siis kui oli võimalus ka midagi mängust võita... See on nagu male, mõtles ta ja kustutas sigareti.

See oli tema viimane suits, pagan kuhu need sigaretid kadusid sellise imelise kiirusega.. aga väljas oli kevad ja jalga mis väljas kõlkus näpistas varakevadine soekülm...Kaaren oli juba mõnda aega tundnud nagu heas filmis nagu "Coffee and sigarets". Nüüd oleks ta veel meelsasti poetanud sümboolse pisara, kuid ei mänginud välja, see olekski ehk liiga lääge olnud, ega see siin siiski mingi Hollywood polnud, pigem oli tegemist Bollywoody tantsuliste lõpukavadega ja inisevate laulukestega, see mõte ajas Kaarna laginal naerma... haiglaselt ilus maailm...

Mis noorest Peytsonist saab, seda näeb järgmine kord!

Kaaren jälgis tatilärakat oma jalge ees... ta oli alati tahtnud osata sülitada ja teha seda stiilselt. Too viimane polnud küll stiilselt välja kukkunud, kuid ikkagi mingi maigu sai ju kätte sellest, mis tunne on pärast suitsemist ülbelt tänavasillutisele sülata. Tunne oli ausalt märkides kesine.. võiks suisa öelda et enne oli parem olnud.

Tüdruk astus kiiresti edasi ja lootis et keegi toda eksperimenti pealt polnud näinud ja kui ka oli, siis liialt eriliseks ei pidanud.

Njah... ilm oli täna juba iseäranis kevadine... pitsine kleitki sai selle puhul ülepea selga tiritud... Kaarnale meeldis too kerge tunne, mille tekitas mitme kilo kanga materjali ja saapa talla raskuse alt ja pealt vabanemine. Kevadkingadega oli küll tõtt öelda pisut libe ja märg, kuid ikkagi hoopis parem kui nende paganama saabastega, mis jalad higistama panid ja hirmus rasked olid... Kelmikhüppeid tuli sellise kerguse peale suisa reas, nii sees kui väljaspool hinge....

Kaaren vaatas hakke peakohal... tume parv suundus taamale pargikohale vigurlendu sooritama ja sittuma. Tal oli hea meel et ta hetkel pargis oma lõunast jalutuskäiku polnud tegemas. Nende hakkide lend tuletas Kaarnale meelde tema läptopi eelmise õhtu põgenemiskatset... Ta oli juba pikalt mõelnud, et tol masinal seal laual mõlkus miskit meeles, sest sellist häält ei teinud ükski kerglane rüppraal, aga tema oma küll ja siis ühel hetkel, kui ta just uinumas oli hakkas arvut laual korraga iseäranis valjult undama. Järgmisel hetkel, kui Kaaren silmi oli avamas, lendas too HP compaq nx900 juba tiibade laperdades irvakil akna poole, viimasel hetkel sai tüdruk valgest võrgukaablist kinni ja tiris tehnikaime toa rohesoojade seinte vahele tagasi.. jumal olgu tänatud, et ta nõrga unega oli. Kaaren süüdistas end hooletuses, ei oleks tohtinud niimoodi arvuti tööseisundis uinuda, ta ju teadis neid elektroonika ja muu tehnika nippe juba küll, nii kui viimastel piisavalt tööd polnud hakkasid nad lollusi välja mõtlema ja rumalusi tegema... Hea et niigi läits, mõtles Kaaren sünkroonlennu hakkide treeningut jälgides.

Üle kaarsilla jõudes vaatas Kaaren korra käekella, igavik oli just alanud ja lõppenud. Oli seega aeg, siirduda tantsima. Punajuuseline haldjas ja nuuskmõmmik ta kõrval olid sama meelt. Tantsinud polnud nad juba tõesti ammu, eriti nuuskmõmmik kelle tantsulihased juba väljasuremisele lootma olid jäänud...Pealegi oli äsja ju lõppenud naistepäev. Ega Kaaren oleks tolle tühiaasja muidugi juba unustanud, sest ei toonud keegi ei ühtegi õit ega ruutmeetrit šokolaadi, mida ta nii oli oodanud, aga kodumaja õuel olid mööda läinud poistekamp ju ometi kena naistepäeva neile soovinud... jahh haldjas veel mõtles, et mille järgi nende sugu oli määratud.. kuid tegelikult oli haldjas vaid kohtlane...siililegi selge et rinnad reetsid...

Täna kassimarketist koju vantsides, surusin käed taskutesse ja tuntsin suitsunälga, suitsud olid zavvis kohvi kõrvale otsa saanud. Puhus külm ja kevadine tuul ning ilm oli ümberringi hämarusse tõmbunud.... hea oli olla... hetkeks oli olla meeletult hea, natuke jahe, peavalust natuke tume ja trööstitu, ent samas nii vaba.

Mõte lendas millegi pärast sellele, mis oli varem, kord ammu, milline oli elu siis... morn naeratuse vine rebenes üle suu. Luksus, see mis on praegu, sügav luksus...vabadus olla ja vabadus olla sellises seltskonnas selliste inimestega sellises haiglaselt ilusas maailmas.

Ma loodan, ma tõsiseslt loodan, et ma suudan sellest kord vanaduses lugusid rääkida, niimoodi muhedalt aknalaual istudes/kükitades ja metskohinat limpsides, suunurgas piip ja kaaslaseks kõrivähk, räägiksin ma siis naerda kõkutades oma lastelastele lugusid, tudengiaegadest Tartus, kui elu oli veel nii elatav, käega katsutav, tõeline, trööstitu, vaba.... imeline.... Ja lapselapsed vaataksid mind säravate silmade ning kaastundliku pilguga.... nad oleksid rõõmsad, et mulle nalja teeb, kuid nad ise ei suudaks seda kõike endale kuidagi ette kujutada....

Jälle jälle need hetked kuhu tahaks kinni jääda... too luuserlik romantika.. too mis pigistab hinge.... ja kuigi on halb on nii hea.... imelik on see inimene, imelikulikult imetabane....

Tänase päeva lugu on aga Heidy Tamme "Tahaksin pihlapuu rüppe"...

Enjoy!

Joonistan, värviliste pliiatsitega joonistan, skeeme ja graafikuid, joonistan oma elu.... värviliste pliiatsitega selle pärast, et tunduks pisutki lõbusam... et äkki petab ära ja samas saab selgeks... ära ei peta, kuidagi enese laialilaotamise tunne on, paljas ja vastik, nagu nondes unedes, kus sa äkki keset rahvamassi taipad, et riided ununesid selga tõmbamata hommikuse kiirustamise sees...

Mus on taas rahulolematus, rahulolematus iseendaga ja arusaamatus, ei saa öelda, et mõistan...viuviuviuviu...virin.... vastik virin..... viuviuviuviu.... ei taha, ei saa, ei või... ahh MINE MUNNI, RAISK!....

Ilus plaan ju oli hakata heaks ja normaalseks, aga mitte ei oska kusagilt peale hakata....suitsu tahaks tõmmata juba üsna mitmendat korda täna, varemalt pole ahvatlusele vastu pannud, ei saa vist ka nüüd.

Ja surkida tahaks ja urgitseda tahaks ja üldse ei suuda kuidagi rahulikult paigal olla....
suu valutab ja hing kiheleb... kratsida tahaks.... traatharjaga.... SITT PÄEV, VALGE MEES!

Aga ilm on väljas kevadine, päike on paistnud ja tõstnud tuju...jahhh... päike on hea ja kuu on ilus.....kuid isegi see ei lohuta.... igatsus igatsuse järgi, seikluse järgi, unustuse järgi kükitab sees ja keeldub lahkumast....

PERSSE SEE VALU JA VAEV! HAKKAN PAREM LUMEHELBEKESEKS!

Peaks vist normaalseks hakkama... nii noh, vahelduse mõttes... näiteks juba homme...

Kaaren, istus bussis ja vaatas aknast välja.... Tallinn, oli ta sunnitud nentima... jahh tõesti, juba Tallinn, ei läinud kahte ja poolt tundigi kui juba leidis ta end siit... väljas sadas vihma, külma talvist vihma... mille läbipaistvad valgust kummaliselt murdvad piisad mööda klaasi vaikselt alla valgusid.

Buss jõudis lennujaama juurde, ei paistnud ühtegi lennukit.... Küllap on kõik juba lõunamaale lennanud, mõtles Kaaren, märkas siis aga kaugemal lennuvälja kaugemas nurgas kaht pisikest lennuki siluetti, näe, mõni siiski on, aga liiga väikesed veel et lennata, ei oska veel...pobises Kaaren omaette. Lõpppeatus - Bussijaama! Kujutles ta bussijuhti ütlevat kui nad bussijaama juures peatusid... Kaaren tõmbas kiirelt jaki selga, otsis välja oma suureb kohvitassid, pani pähe, tänas meeldiva sõidu eest ja leidiski end Tallinna pinnalt seismas.

Kaaren vajutas "mängi" nuppu... Kõrvadesse voolas Villu Tamme ja JMKE ühisprojekt Löga... pea valutas ja sees oli väsinud rammestus... kurk krabises, liiga palju sigarette, liiga palju liiga kangeid sigarette, liiga palju möödunud õhtut. Kaaren süütas suitsu ja otsustas linna käia jala, lihtsalt trotsi mõttes.
Liiga palju alkoholi, liiga palju kulutamist, liiga palju eilset õhtut. Seotud käpaga oli kuidagi raske suruda käsi taskutesse... Kaaren muigas ja vaatas räbaldunud ja räpast sidet ümber oma käe, njah... rumal pea on ihu nuhtlus... ja niidid võetakse välja juba vähem kui nädala pärast.
Kopsudesse tungis viimane mahvitäis mürgist õhku läbi filtri, järgmised hingetõmbed viisid kopsu vaid Kentmanni tänava õhusaastet. Löga oli pandud korduse peale... Issand kui täpselt see kirjeldas praegust tunnet. Kaaren sulges hetkeks silmad. Ta tundis kuidas ta on täis mingit löga, lisaks kõigele sellele orgaanilisele kraamile lihtsalt mingit hingelist paska.. Öäk... südame ajas pahaks kogu see krempel.

Miks, tekkis küsimus. Mille kuradi pärast? Ahhh, miks, ahh? Värdjas!! Kaaren oleks tahtnud auto alla jääda, lõppenuks need kõik pagana haiged mõtted ja teod! Aga see oleks liiga lihtne, jõudis ta ise loogilise järelduseni. Kannatada tuleb, leppida tuleb! Elu on lill ju, ilma irooniata, lihtsalt palun keegi teine võtke juhtimine üle!
Liiga palju juhtumisi liiga lühikese aja jooksul. Liiga palju mäda sees, liiga palju välja mõtlemata asju, liiga palju! Türa küll!!

Ka söögiplatsi burger ei parandanud enesetunnet karvavõrdki.

Miski ei paranda, teadis Kaaren täpselt, võib olla ainult suur hulk alkoholi, aga seda ei saanud endale praegu lubada, see oleks lihtsalt puhas lollus... kuigi nii paganama ahvatlev..

Hetke pärast istus ta kiriku ees pingil ja avas uue kummalise sünteetikajoogi väikese protsendiga ja keemikute arvates arbuusimaitselise... kurat seda teab, kus need keemikud sellise maitsega arbuusi on söönud!

Kaaren sulges silmad...sildade põletamine oli juba purjus peaga traditsiooniks saanud, nagu ka jooksmine, ära jooksmine... traagika ja puhas põgenemine mingi idiootse südame valu ja armukadeduse egiidi all...
Idioot, rõhutatult suure algustähega....aga hirm, aga see hirm lihtsalt oli liiga suur.
Hirm haiget saada, hirm katki minna, hirm tunda hoolimist, hirm ära armuda, hirm saada lõpuks ikkagi jäetud, sest ei olda sellised nagu peab. Olla vale. Hirm kellelegi meeldida, hirm valesti käituda, hirm kõike ära rikkuda, hirm, et tehakse valu..Hirm, hirm, hirm, hirm..... enda ees, enda tegude ees....
Peas kumisesid eilsed sõnad, õiged, mängida aga ilma et teaks reegleid, ilma et oleks oskust ja nätaki vastu sõrmi... jahh tõesti nii see oli, sest teistmoodi enam ei osanud...sest päris ei julgenud olla... sellele ei julgetud isegi mõelda....Liiga hästi vist oli meeles see, mida ammu enam ei meenutatud....

Pagan, Kaaren ei jaksanud isegi irooniline olla enam... irve ilmus küll iseenesest näole... kuid see ei olnud veel leppimine... Ta taipas täpselt, et vastane oli liiga ohtlik, aga liiga hilja, enne tuli ikka mütsiga lööma minna... Türa!

Löga vahetus Alanis Morissettiga.... lohutav naishääl ja tühi purk...
Külm ja märg oli tegelikult... tõusmine oli paratamatu aga vaevaline.... käies oli keerulisem mõelda....aga linna õhk pidavat vabaks tegema...ja protsent oli teinud oma tühise töö!

Liiga palju toredaid inimesi, liiga palju.... miks küll tema ümber? ei ta ei kurtnud, väga tore, aga ise ei ole nagu väärt.
Häh! Pagana enesehaletsus! Värdjas! Kõik oli tegelikult nii neetult lihtne! Nutma ajavalt lihtne! Pisarad voolasid mööda Kaarna nägu alla. See oli natuke hea tunne, vahepeal polnud ta suutnud nutta, see tekitas stressi. Ta vaatas maha et inimesed ei näeks, polnud vaja neid häirida, polnud vaja küsivaid pilke, halvustavaid pilke, ükskõikseid pilke.

Jalad käisid omasoodu, kinganinad olid porised, Zavoodist, ikka liiga vähe põrandapinda, et kõik saaksid omal jalul seista...tuleb teiste jalgadelt tuge otsida, mis seal ikka Kaaren polnud kunagi kade tüdruk olnud.
Kaaren polnud paljusid asju kunagi olnud ja paljusid asju oli ta kogu aeg olnud... praegu ei olnud ta kindel mis ta oli või mis tal oli.... kahju oli, lootus oli, ootus oli... kusagil oleks ju võinud olla too, kes ei küsi, kes saab mõnel hetkel aru, mis selle kõige taga on, keegi kes ei mõista hukka, keegi kes tuleb ja raputab välja kinnistunud paanika mõttest... ime.... paned pea sülle ja unustad kõik, paned nina vastu sooja õlga ja ühel hetkel ei pea mõtlema, on lihtsalt hea... Selliseid hetki oli olnud... hiljutigi.... elu oli lill... kui ise seal juures stopperita muruniiduk ei oleks.....

Kaaren löristas nina.... ja naeratas hetkeks.... ta tõstis pilgu ja vaatas hämarusse, õige uks!
Ta astus mööda keerdus tigujat treppi üles, otsis võtme taskust ja keeras lukust lahti kolmanda korruse ainsa ukse. Sees oli soe ja vaikne, lõhnas nagu tolm ja parfüümvesi ja praetud kartulid ja prussaka mürk ja kätekreem ja vesi... üsna sulnis kimp igatahes.....

Kaaren viskas üleriided hoolitult nagisse ripnema ja suundus tagumisse kõrge laega tuppa... Segadus, nagu see siin alati oli... Ära harjutud ja tuttav....ta seisis peegli ette ja vaatas pikalt kuivanud veepritsmete vahelt avanevat pilti... ta võttis end alasti ja jätkas vaatamist, seal seisis üks tüdruk, nagu mercedes, ainult veel natuke kallim ja veel kurvemate silmadega. Kaaren peeglisse puuritud pilk otsis äratuntavaid detaile, püüdis meelde jätta, leppida... keeruline oli olla tunda end tolle tüdrukuna seal veeprtsmete vahel.
Lihtsam, hoopis lihtsam oli olla too idioot, kes keeldub mängimast, kes kardab, kes ajab nina püsti ja jookseb vales suunas, see kellel on traagika alati taga- ja kelmikad naeratused eestaskus, too kes kahetseb hommikul ja unustab õhtul, kes suudab end tunda hästipaigutatud puzzletükina, kuid ei suuda vaadata peeglisse ja tunda seal ära iseend......

kõverad mõtted, oksakohtadega ja natuke näritud.... pikemalt vaatlemata jääb selgusetuks, kas närinud on oravad või ajahammas... turritavad välja peast... tekivad konksjad moodustised, mille külge igasugu tehnikat ja inimesi jääb.... livideerida kõveraid mõtteid on keerukas... metafoorimasin töötab tõrgetega ja kõikide nende sõnatute käikude väljendamiseks ei leidu võrdlusigi... tahaks painutada sõnu, kuid painduvad vaid mõtted. Nii kirjutad rea rea järel et neid siis tagant rida rea ette kustutada.

Hirm on komistada ja haiget saada, peaga vastu seina joosta, tantsida, tantsida kellegi teise juhtimisel oskamata tantsusamme... seest on õõnes ja pea käib ringi.. või on need hoopis liblikad ja ootus... liiga kaugel, liiga segamini et aru saada.

Istun... seisukohad on taas defitsiitsed ja talonge ega välismaa nätsu ei oma... pealegi vaadatakse mind nendes valuutakauplustes eriti kahtlase pilguga... nood inimesed ja too kummaline külge hakanud tehnika mõttekõverate küljes näeb kahtlemata pentsik välja..jahh...

Valuutapoe vahetus zavoodi vastu, zavood on elustiil... aga vbl ükskord...
Vaikus: vbl juba varsti muutub kõik
(23:44:17) Vaikus: ma abiellun, saan kolm last, kaks kahtlast ja ühe ühtlase, hakkan kodu koristama ja süüa tegema ning vahel oma imeilusa abikaasaga valssi tantsima
(23:44:35) Vaikus: me käime jalutamas toomel
(23:44:45) Vaikus: ja kelgutamas kassitoomel
(23:45:31) Vaikus: ja suviti korraldame raadi mõisa pargis ja jõeääres paadisillal piknikke
(23:46:02) Vaikus: ja süüme maasikaid jäätisega raekoja platsil purskaevu serval istudes
(23:46:45) Vaikus: vahel õhtuti siis kui hakkab jahedaks minema, siis ma salaja lähen rõdule, kus mu abikaasa popsutab piipu ja tõmban toda suitsu kopsudesse
(23:47:02) Vaikus: ning meenutan neid õhtuid zavoodis
(23:47:07) Vaikus: ja neid meeletusi
(23:47:39) Vaikus: vahel kui olen väga vallatu, siis tõmban piibuvarrest mahvi ja sulen silmad... ning olen jälle natuke noor
(tsiteerides siin kohal iseennast)

Kui hommikul ennast kella poole seitsme aegu üles ajad ning kohvi sisse lürpides üritad silmi lahti saada, siis kõik oma paksemad riided selga tirid ning sammud välja sätid, kus külmakraade ikka märksa vähem kui -10, siis alguses ei saa arugi, et see on väga tore... Tore hakkab alles siis, kui näed teisigi inimesi T&oompea mäest üles rühikmas ja paistma hakkab Pika Hermanni tornitipp... Kui juba jõuad Toompea lossi õuele, kus inimesi rohkem kui üks ja kätte torgatakse tuttav trikoloor, siis tuleb juba kergelt ülev tunne sisse... Seal õuel jalgu vastu maad trampides ja juttu puhudes, tulevad meelde eelnevad aastad kui külmemate ja soojemate ilmadega seal samas on seistud.. ning suu venib muigele... Kui Eesti hümni algakordidega lööb õu korraga vaikseks ja pilgud pöörduvad torni tippu ning meeskoor valjult Mu Isamaa, mu õnn ja rõõm käristab... siis lööb kusagilt seest õõnsaks ja soojaks...

Too sini-must-valge lipp mis igal päiksetõusul sinna torni tõuseb, näeb korraga iseäranis ilus välja karge talvetaevasinal...
Kuulatad hetkeks, jahh tõesti nad laulavad, mitte ainult need, kes laulma tulid, vaid ka need, kes alles paarkümmend minutit tagasi ei saanud hästi aru, miks laupäevasel päeval äratav kell nii vara helisema peab... ja need, kes eelmisel päeval olid riigikogu valmisi kõrtsuleti taga kirunud... ise laulad ka nii valjult kui parasjagu jaksad....
Siis kuulad veel moe pärast tervitusi ja peapiiskopi sõnavõttu ning lähed rõõmsal meelel tatsudes varahommikusse linna sooja otsima, jättes lipu taevasinale lehvima.... hea meel on sees et sai jälle tuldud, rõõm on, et elad sea,l kus elad nende keskel, kes ümber... naudid seda tunnet, sest tead, et igapäev nii ei ole ... hea et täna on, hea et hea on....

ulmaline... selline natuke ulmaline on see mida peetakse minu eluks.... natuke nagu polekski minu oma, natuke nagu keegi teine elaks, natuke nagu keegi teine käituks, teeks rumalusi ja lõbutseks... mina olen vaid keegi, kes vaatab seda meeletuna tunduvat karuselli pealt... mina olen see, kes tunneb väsimust ja kohatist piinlikkust... mina olen see, kes tunneb igatsust ja muigab neil hommikutel mil õhtu on muigama pannud... mina vaatan tagasi ja meenutan, sõnu ja tundmusi, valutab pead... mina olen see, kes pärast üritab analüüsida ja tunneb vajadust selgitada... kuid mind pole kunagi päriselt kohal... ma olen eemal...tagantjärgi olen mina

Võib ju olla et see kõik tuleb ravimitest, et see teebki minu mitte minuks ja minuks...veider on küll... aga vahel ka natuke hea... sest tunne on vaba... tunne on üksik aga vaba... tunne on ükskõiknegi kohati aga vaba... ma siiski suudan naerda... ma siiski suudan tunda... kuigi ma teen seda kõike nihkega... tagant järgi, ette tagajärgi unustades.... need hetked kui ma ei ole mina olen ma hetkes... unustades kogu olemise......

Niimodi kirja panduna tundub see vbl segane, kuid nii nagu ta on minu sees ja ümber on ta natuke naljakas ja harjumatu...hirmutav suurel määral ja võtab energiat... aina tihemini tekib tahtmine minna üksi ja teha üksi... olla üksi, olla võõrastega või üksi... kus saaks olla natuke rohkem ise...kus too mitte mina ei tule välja, kus tol mitte minal pole asu või vahel ka täiesti vastupidi, kus too mittemina saab rahulikult möllata... tundmata üldsegi kunagi mingit kahetsust.....njaaa... eks ta ole.... segane aeg nõuab hulle inimesi

Agarus on ogarus tuleb taaskord nentida... ma küll ei mäleta kus see kõik taas pihta hakkas, kuid see kuhu ta kõik lõppes oli ju iseenesest omamoodi tore.... ma loodan et ma saan oma panga- ja idkaardi ka tagasi... ja kes see siis ikka põnevust tekitab kui ise ei tekita... ja kui ei saa vedama üks plaan, siis tuleb läheneda asjale loominguliselt... tegeleda brikolaažiga... spontaanselt luua ja ongi üks tore õhtu jälle soolas....

ja see, et mõne ees vbl natuke piinlik täna on, see läheb üle.... sest mismõttes?? pean alati mina ootama ja liikumist ootama ja lootma... kui mingi huvi on tuleb selle ajel tegutseda, mitte nurgas õlle libistada... eksole...

ma olen eeskujuks... ja pealegi plaanid muutuvad... eks natukene kahju on ka aga samas... variante on võimalikke.... õhtust õhtusse... ikka ja jälle... kuigi eks liigne agarus on tõesti ogaruse piiridesse jõudmas....

õhk õrn, nii kaduv ja nii õrn... sõrmenukid on valged pingutusest... veel jaksab, veel jõuab... veel ei rebene see elu lihtne kangas....

Piiripealolekuis kaob hetkiks tasakaal... kuidas nii... äkitselt tajud, et teisel pool on lõpp... kukkumine... nii õhuke on piir... nii libe on lävi... nii kitsas, mis eraldab.... ja tagasi teed ei ole, mitte meie jaoks vähemalt.....

haarad kätega õhku, ringitad, hoiad kinni hinge, üritad, püsid.... oled ehmatusest ja hirmust kange... nutad peatäie... hingad kergendatult.. unustad ja lippad edasi... sinusoidselt... elamise talumatut kergust unustades, sest muud moodi ei julgekski elada... järgmise korrani....

järgmise hetkeni piiril... nähes kadujaid.. meenutades eesjooksjaid... sinusoidselt....nuttes peatäie, unustades.... kortsutades elu kangast rusikasse ja rusikat lahti tehes vaadeldes, et siiski veel alles.... mina olen veel alles....

Ahastus tõstab pead... aga miks... miks kõik need teised..... miks mina.... miks nemad.... ahastus... ahastus.... ahastus... kurbus... arusaamatus..... unustus.... sellek,s et vahel pead sus tõsta... kõik selleks, et vahel tunda toda rabedust... et vahel mõelda neile kes ümber... kelleta ei saa.... kelleta peab saama... vbl süüdata küünal... vbl juua purju... vbl mitte.... mis just parasjagu parem tundub.... ja hoolita kuidas on muu... ei huvita ei küsita..... eieieieiei.....

ja siis tunda rõõmu? Olemisest? Unustatud talumatust kergusest?

Sellest et ollakse?

Vabandage, et unustan vahel.... vabandage, ma armastan siiski.... mis sest, et hüvasti ei jätnud.... unustasin arvates et veel ei pea.............

Sinder... mõnedel kummalistel juhtumistel on ikka absoluutne oskuslik tava kiiva vedada... täiesti äkiliselt ja ootamatult vastikult lõppeda... nii et lõpuks jääb silmadesse arusaamatusest segane pilk ja keelele ebameeldiv maitseelamus... ning järgmisel päevalgi on kass peal...

Täna hommikul süvendas kassi kena pohmelus, eile õhtul läbisegi joodud erinevatest alkoholimarkidest. Ega see on ju ammu teada, et kui alustad vana tallinnast ploomimahlas ja lõpetad magusa pirnisiidriga, sinna vahele ja sekka kimud mõne kange sigareti ja rüüpad konjakit, õlle ja mõned sipsikud, siis head nahka tulemas ei ole.
Nojah ja siis sinna juurde see õhtu ebameeldiv lõpp, tolle tütarlapse kuri pilk ning palved lahkuda, kurjad sõnad ja pikajuukselise poisi natuke julm ja veidi segaduses käitumine...

oeh...misjaoks niimoodi... mul oli ju ütlemata hea olla... kõik oli hea ju, ma ei tahtnud halba ja ma tõesti ei oleks astunud ühtegi sammu, kui ma oleks teadnud, et sellega kellegi konnasilmal trambin.... tean neid suhtekräppe küll ja just sellepärast hoian teiste omadestki kui kõrvetavast tulest eemale... pagan ma ütlen.....algus oli ometigi ju paljutõotav ja nüüd... kasvav kurjade pilkude koorem.... krt, ma ju võtan seda isiklikult.. ja ikkagi miks mind sunniti lahkuma... urrrr...

njah....õnneks võeti ühel hetkel võimalus põdeda, tuldi ja tuli hakata tegema pühapäevaseid pannkooke... tagantjärele võttes päästis see tegevus päeva... pühapäevast sai taas meeldiv... koogid ja magus moos ning seltskond hea.... soojad tervitused tartu uuele ja enda vanale heale alalisele kährikule...ilus!

Sõnad... nad võiksid olla vähe püsivamad ja vähe staatilisemad ning õige pisut aeglasemad... mitte nagu varblased... mõttetud, siia-sinna ja peamiselt eest ära keksivad..... tahaks suuta neid püüda ja tagasi võtta, nagu poleks olnudki.... sama teeks mõtetegagi.... kaotaks või hävitaks nad ära.... nagu poleks kunagi olnudki... ei oleks kunagi mõelnudki.... kaduv kunst, kaduvad mõtted... isemoodi iseloomad..
Jahh ma valingi seekord vist neid, kes teevad sõnade ja mõtete unustamise teatud asjaoludele kohustuslikuks ning korraldavad sõnade tõkestusprogramme... niisuguseid, kus sõnad, mis suust väljuvad on kõigepealt kaks päeva ootel ja alles siis sõuavad aeglaselt õhku mööda minema... vahpeal aga saab neid uuesti ära süüa ja muundada ja moondada.
Selle puhul on muidugi oht, et sõnad hakkavad omavahel paarduma ja poolduma ning oma elu elama, kuid omajagu teevad nad seda nüüdki... ehk et igaljuhul tuleb olla ettevaatlik ja väga pinksalt jälgida mida ütled, mida valjult mõtled, mida kirja paned.. ning mida need sõnad väljasaades õigupoolest edasi teevad.

Mu ees laual on kuvar, millel voolab veeb ja vilguvad bännerid ning ilmuvad sõnad, mida klõbistan klaveri klahvidel, kuvari taga on kõlar ja kaks kaarti, ühel fragment Klimti maalilt, millel suure kübaraga punapäine naine, teisel pannkoogiköök blondi poisiga, kes parasjagu pannkooki õhust pannile üritab püüda. Mulle väga meeldib too punase peaga naine, ta pilk on pööratud kuhugi alla kõrvale ja tal on paks karvane sall või krae mis katab ta lõua ja poole meelalt punasest suust, ta nina on natuke püsti ja kulmukaared toonitud mustaks, ta on suursugune, ent kuidagi natuke nukker ja õrn, ta on ilus. Ja tollel poisil, sellel teise kaardi peal on rõhutatult heledad juuksed, juba kaugelt on märgata et ta on blond, kuigi kogu pilt on justkui grafiidijoonistus hallides toonides. Kaartide taga on kaks vaasi, ühes viis nartsissi ja teises viis roosi, kollakate kroonlehtedega, mille ääred on punakaltroosa-oranžid...
Laual on veel igasugust pudipadi, üks tühi teetass ja täis kohvitass ja pooleldi tühi veeklaas ning lusikas, lisaks mõned raamatud, ja euroopa teede atlas ja suur maailma atlas, mobiiltelefon ja kalkulaator, paar kausta ja hunnikus pabereid, kleepe linti kahesugust ja auguraud, pastakaid ja kahvel... peale vaadates suursugune seapesa aga kus sa sellega, ma vähemalt enamasti aiman, kus miski on....
Võiks arvata et sellise laua leiab minu kodust, kuid ei, see on minu laud minu töö juurel või õigemini on küll minu töö laua juurel kui nüüd aus olla... aga see selleks... tegelikult tahtsin ma avaldada imestust selle üle et nii segamini laud võib olla ja ongi töölaud.... võib olla peaks ta ühel hetkel ära koristama, oleks kõik ornungis, oleks lihtsam töödki teha.... njahh, võib olla tõesti, kuid niikaua kui töö otseselt konti ei murra on sellest lauast ja temal paiknevast segadusest hoopis meeldivam lihtsalt kirjutada......

tsiteerides klassikuid.......vol 3

Päevade mõõt sai täis, aga nende mõte ei selgunud....



Jaak Põldmäe (eleegiline distihhion)

Tsiteerides klassikuid.... vol 2


Tavalisuse postulaat: kõik tõeliselt suur, hea ja ilus on ebatõenäoline, sest see on erakordne ja vähemasti kahtlusttekitav.

Harilikkuse aksioom: nii nagu see meie juures ja ümber on, nii peab see ka igal pool olnud olema, sest see on ju nii loomulik.





Friedrich Schlegel 25. Lütseumi fragment

Tsiteerides klassikuid...

Kõik, mida sa endas vihkad - anna endale andeks.
Kõik, mida endas armastad - anna endale andeks.
Kõik, mida häbened.
Kõik, mille üle uhkust tunned.
Kõik, mida tahad varjata.
Kõik, mida tahad näidata.
Kõik, mis ei tulnud välja, nagu kavatsetud.
Kõik, mis sa oled.
Kõik, mis sa olla tahtsid.

Anna endale andeks.

Jonas Gardell "Koomiku lapsepõlv"

Auuuuuuuuuuuu....!!

Auuuuuuuuuuuuuuuuu.....!!!

Mõõõõõ-iiiiiii-stuuuuuuuus!

Mõõõõõõõ-iiiiiiii-stuuuuuuuuus, tuuuuuuu-leeeeeee kooooooo-juuuuuuuuu!!!

Auuuuuuuuuu.......

ja nii ongi, et ongi nii....ja kui ma õigeid sõnu leiaks, siis ma kirjeldaks täpsemalt.... kuidas on mu toas jälle muusika..... kuidas ma sain kirja, mis tõi naeratuse näole ja tegi peasse pesa-pusa ja halvas nii kogu mu ajutegevuse tundideks.... kuidas une asemel on unetus väheste unetundidega segunenud..... mismoodi juhtus see, et ühe öötöö jooksul tegin ma mitu kardinaalselt viga... neid tundeid, mida ma tunnen.... kuidas korraga loksus A-ga kõik paika.... seni tähelepanuta jäänud grafomaanlikke kalduvusi ja nende kaldvuste tagajärgi.... toda naljakirja, mis ma sain ja mis ütles, et saada meile oma pangakonto nr ja me anname sulle raha, palju raha.....mil moel unetud öötunnid mõjuvad järgnevatele töötundidele..... mis on mu sees ja sunnib päevas korda palju kontrollima oma maili ja lugema blogisid.....kuidas ma otsustasin hakata karskek.... kuidas päevailu teeb ikka haiget..... milline loll lill on elu......

Jalgu trampiv ja lammutav on mu hing hetkel.... urisev olen.....
...viimased ööd ja päevad olen veebis ringi kolanud ja blogimaailmadesse sukeldunud....algatuseks ikka sõbrad ja tuttavad ja tuttavate tuttavad ja kunilõpuks võõraste märked elust enesest ja enese elust.....kummaline neelatus on olnud.... mõttelennu ja sõrmede klõbina, mida vahel blogi lugedes suisa füüsiliselt kõrvus kuulen naudinguline jälgimine... see mängelev habras ilu, mõnetine sitkus, see köidab...
Nii palju erinevaid stiile ja viise ja nii palju erinevaid peasid, nii palju sarnaseid ja erinevaid mõtteid, mis riivavad...nii palju elusid.....

Vahel loen ka kommentaare, just siis kui leian et vbl oleks endalgi midagi öelda...Kommnetaarid on tavaliselt asjakohased ääremärkused, naljatused, sõbralikud kiidusõnad, jagamised... aga mõnel pool leidub miskipärast inetuid, anonüümsed lammutamisi, brutaalseid kitsaid sõnu ja sõimlemisi... pagan, nagu mõne ajalehe veebiväljaande lugude all vanasti näha sai.... mismõttes? teki sellisetel hetkel peas küsimus, misjaoks? kes see on, kes arvab, et nii on hea ja nii peab? Ja miks anonüümselt?... ängistav, destruktsioonile õhuv käitumine, mis pikemas plaanis ainult kurvastab.... Kui sul midagi head ega asjakohast ei ole öelda, siis ole hea, ole vait, vaiki lihtsalt või kui see on keeruline, siis ole aus ja julge olla nimi oma sõnade all..... aru ma ei saa aru...

...aga vbl ma lihtsalt ärritun liiga kiiresti.. andke andeks.... vabandusena võin välja tuua vaid seda, et iiveldab hetkel... alguses tundus et neist võõrastest anonüümsetest avaldustest tuttavliku ilu all...aga, praegu... praegu ma enam ei ole nii kindel... siin võib olla ka süüdi too hommikul alanud eksperiment, ammutada reusrsse rohukotist... Maasikas hoiatas, et on kõrvalmõjusid ja esimene nädal võib kole olla.... põhiliselt lootis ta, et mul tekib uni, sest see olevat hea märk.... ma siis ootan, et tuleks uni....

... aga anonüümseid õeluseid hammustan ikkagi kõiki avalikult sabast.....

äkitselt olin tagasi argises pühapäevas.... käisin pisut vindisena ja magamatuna reakojaplatsilt kodu poole ja pea oli küsimusi täis....

Kas päevad, mis täis hulgimalt tegevusi on pikemad, kui need mis tühjad või vastupidi? Mis juhtub päevapikkustega, kui ühel hetkel polegi vaja joosta ja tormata ja teha ja teha ja teha? Mis saab sest tühjusest, mis tekib konverentside lõppemisest ja pingelangustest? Mida võiks jätta ja lahti mitte lasta? Mis on see mis kriibib argipäevadel hinge? Miks ei oska äkitselt midagi mõelda muud?

....sügav sügav.... pingelangus... sukeldume!

Memory from transdisciplinary perspectives: agency, practices, and mediations....
...ma armastan konverentse, paberite krabinaid, inimesi kellele on midagi öelda, kes on ettevalmistunud ja ütlevadki, paanikat staabis, kohvipause, välismaiseid tänusõnu ja naeratusi, tegusaid nägusid, kollast silti, mis ripub kaelas kirjaga staff, ning mis automaatselt sinu näoilmele kõrge asjalikkuse noodi juurde annab ja pisikeste asjade pärastki südamest jooksma, organiseerima, lokaliseerima, lahendama, raputama, tegema, muretsema paneb..


Armastan õõnsust, mis tekib nähes, et miski on sinu väikeste käpakeste osalusel käima lükatud, see miski hingab edasi omasoodu ja ajju jõuab teadmine, et enam maha ei saa, tuleb lõpuni endast parim anda, et libiseks lõpuni sujuvalt......

Armastan seda, et liikmed ja ihu on väsinud, kuid üritusse akumuleerunud energia hoiab püsti ja paneb naeratama.
Armastan liiga vara saabuvaid hommikuid ja hilja lõppevaid õhtuid, ning päevi, mida tuleb viis-kuus korda intensiivsemalt elada kui tavapäraseid.
Armastan täidetud ülesandeid, mis saavad tänudega üleküllatud ja seda kui inimesed panevad tähele, et on neid kes näevad väga vaeva, et see kõik libiseks....
Armastan vestlusi lõunalauas ja lennukaid mõttevahetusi, mis teevad õhu tiineks ja raskesti läbitavaks.....

Armastan ja naudin igat hetke....

Käisin eile Aki Kaurismäe viimast filmi vaatamas, viimast kui kõige hiljutisemalt kinolinale jõudnut ja viimast kui tema soome triloogia kolmandat osa filmide "Kauas, pilveet karkaavat" ja "Mies vailla menneisyyttä" järel.

Aki oli oma teatud headuses ja mina sain naudelda..... tema filmikeel on jäänud samaks, samamoodi staatiline, samamoodi seisev aeg ja minimalism, keel küll mitte enam nii kirjakeelne, kuid endiselt tunne, et tegemist on kuukulgur-inimestega, mitte inimestega meie ümbert ja teisalt too rõhutatus, et tegemist on just nende väikeste inimestega meie ümber...

Ta mäng endiselt haarab ja vaimustab mind, see on ilus ja puhas.... ta loo keel on selge ja temas on sooja huumorit.... selles filmis leidus viimast küll natuke vähem, film oli sisult märksa süngem kui eelmised, ei olnud õnnelikku ja helget lõppu, helisema ei jäänud lihtsus ja lootus paremale elule..... lõpp oli lihtne, kuid lootusetu, sealjuures märgitult lootusetu.... En minä tähän kuole!.... valus, valusalt lõi, tuli tunnistada kinost välja tulles, valusalt lõi otse sinna lootusetuse närvile..... njaa kniks ja kummardus sellele nauditavale ilusale täpsele hoobile, lilled saadan lava taha....

Enne Kaurismäke näidati kellegi rootsi-eesti-prantsuse lühifilmi projekti, mingit diplomitööd rootsi filmikoolis või miskit sellist, kes see autor täpselt oli või mis kool see oli, polegi oluline minu jaoks... oluline oli film ise... Filmi nimi oli "Vägev Võlur" (kellegi prantslase novelli ainetel tehtud) ja peaosades Egon Nutter ja Maria Klenskaja... Nutter oli vägev Võlur, kes oleks võinud muuta terve maailma heaks ja enda elu toredaks ja vägevaks ja imetabaseks, kui ta oleks vaid tahtnud, aga ta ei tahtnud, sest pole vaja ehmatada ju tavakodanikke, sekkuda saatusesse ja loobuda kohast mis sulle määratud.... Klenskaja oli Vägeva Võluri kuri tädi, kes on tahumatu ihne ja õel ning ta oma rahulolematusega viimaks omamoodi hauda viib... lugu pani taas omal lihtsal viisil mõtlema olulistele lihtsatele asjadele ja oli ilus.... teostus oli vägailus ja film kestis kümme lühikest minutit.... kõik see kokku kindlustas mu lootust, et eesti noored tegijad, olles seotud nii heade asjadega, hakkavad kuhugi jõudma.... ja jumal olgu tänatud selle vähesegi eest.....

....mis puutub muusse, siis ma olen segaduses.... ärevil......hirmunud ja tänulik et on Maasikas....sest võib olla tema teab mida ta teeb... sest mina küll ei tea......

paide tee.... täna üks meesterahvas kirjutas, et mees peab olema Mees ja soovitavalt viisakas... ma pidin toolilt maha kukkuma, rõem lihtsalt oli nii suur, plaksutasin käsi ja usk maailma tõusis pügala kuni kolme võrra..... selliseid ainulaadseid eksemplare veel on, kes peavad Meheks ja viisakaks olemist millekski, jumal tänatud....5 tugrikut igatahes, kasutusviis pole piiratud.

....sellega muidugi meenusid ka sellised lood nagu "mees, peab täpne olema" ja nii edasi :D:D:D...

On asju... on asju, mis vahete-vahel ei mahu mu sisse ära, nende eest proovin peitu pugeda, niikaua kui püsib lootus, et nad lähevad ise ära...kui aga pärast hirmsat ootust ära ei minda, siis tuleb midagi ette võtta.

Täna käisin ja võtsin ette, rääkisin asjadest nuttes tunni.... kurnav oli....
Maasikas arvas, et tuleb pöörduda tagasi Minu juurde.....
Maasikas arvas, et pool rahu tuleb rohukotist... et meil on vaja resursse, mille pealt edasi minna... ma ei olnud sugugi nii veendunud selles rohukotis kui tema.... ta tegi mureliku näo ja püüdis veenda, veendusin natuke rohkem ja ütlesin, et ma kardan ja et peab mõtlema....ta vist sai aru... aga ega tal palju muud ka üle ei jäänud.... ta kirjutas siiski ühed pillid, mis pidid andma rahu, mitte resursse aga rahu.....nende resurssidega tegeleme hiljem....
Ma nõustusin...

Möll... see sõna vast kirjeldab kõige paremini minu viimaseid möödunud päevi... no muidugi eks oli põhjust ka, ikkagi aastavahetus ja värk... ja ikkagi soomest tulnud suured külalised (keda ma õigupoolest ei näinudki) ja siis kallid sõbrad Tallinnast ja Jaapanist tulnud ja Brasiiliasse suunduv Leene.... ja siis too salapärane zavood, kuhu ikka jõutakse ja kus ikka tantsuks läheb ja kus millegipärast kogu normaalse inimese mõistus kaob ja mälu keeldub koostööst, ei salvesta ja kõik. Leiab vist isekeskis, et polegi vaja teada, muidu oleks ju piinlik järgmisel päeval ja kellele siis seda jama vaja on, jätab veel peremees joomise maha või midagi..... noh hea on kui siis on sõpru, kes ka zavoodi on ja kelle mälu teeb koostööd ja kes sulle järgmisel päeval detailselt saavad jutustada, et kes, kus, miks, kuidas ja kui kaua.... siis jagub nalja ja piinlikkust ikka kahele vähemalt.....
.....nojah, ei tore on olnud ja tantsu on olnud ja arvestades seda et aju on enamuse ajast alkoholileos olnud, mis on meeldiv vaheldus ju, on õige vähe probleeme tekkinud, tuju on üleval püsinud ja keegi tüli pole norima tulnud........jahh tähelepanu ja meeldivaid üllatusi on ka olnud.... mulle väga istub et galantsus pole surnud... ja muidugi tore on ka mu uus omapärane võime haarata sabast kõigil lahkujatel ja naerda totakalt veidrates situatsioonides, kui ma üldse aru ei taipa, mis toimub... see on ka täiesti tänuväärt, eriti järgmisetel kainetel hetkedel.....

Mis aga puutub uude aastasse, siis lubadusi ei anna... aga eesmärke on... neid välja ma ei too, sest ei taha et hakataks näitama näpuga.....salasoove on ka.... aga need on salajased.... hea meel on ka, et läbi on ja et saab mõelda et kusagil on tootabula rasa, millele ka sel aastal saab sodida lõputult südameid ja fuck you-sid

aasta siis oli 65..... vaatasin eile omi vanu pilte, mis eile suure õllekastiga koos Tartu rändasid... naljakas oli.... nii palju on muutunud.... nii palju on olnud ja toimunud.... ja nii-nii palju on muutunud.....
Aastalõpu diskursuses möödunud 364 päevale tagasi vaadates võib öelda, et see aasta on ka muutuste aasta olnud ja ootamise aasta on ka olnud.... mul on kuidagi tunne, et ma olen tugevalt vanemaks saanud..... ja teadmisi on tulnud... teadmisi enda kohta ja selle kohta, mis tegelikult korda läheb ja kuidas asjad tegelikult toimivad.... pilt on läinud selgemaks.... murekortse on juurde tulnud.... pagas on muutunud raskemaks.... pettumusi on olnud ja vapustusi on olnud... naiivsust on välja juuritud väga vaheda teraga.....
Jah... hariv on olnud.... minust on saanud see, kes ma olen.... ja ma olen vist peaaegu rahul.... inimesi on tulnud mu ellu juurde ja inimesed on muutunud lähedasemaks, ma olen aru saanud, et need kes on su ümber need teevad su.......millised kuldaväärt leiud, kadrid ja kährik ja janos ja liisi ja urmas ja need kõik teised, kes ikka veel mu kõrval vastu peavad .... imeline.....
Njaa.... seda mida ma elult tahan, seda ma endiselt veel ei tea, natuke on selginenud.... kuid siiski... palju on veel segamini.... palju on veel vaja järele proovida, palju on veel vaja mõelda ja vaadata... see saab järgmise aasta sihiks..... mu suhteeriline ja emotsionaalne mina las puhkab... tegeleks vahepeal millegi muuga, mõtleks välja mis ma tahan... kuhu jõuda, mida teha..... njah suured ambitsioonid ma tean... aga midagi peab olema..... ;)

ihhiiiiii... irvitasin ma vaikselt iseenda olematusse habemesse... lugesin siis sissekande läbi veelkord ja veelkord ja veelkord.... irvitasin veel natuke....ihihiiiiii... ja olin rõõmus, et läheb hästi, et läheb nii kui vaja.... et lumelauasõit on tore.... ihhhiiiiii.... siis muigasin ja rõõmustasin teadmise üle, et tal pole tegelikult aimugi, kui tore veel kõik olema saab..... ja järeldasin isekeskis, et kes pole käinud, ei saagi sellest imest enne aru, kui ükskord lähevad...... ja hea et on nii.... sest siis on üllatus suurim ja parim.... ihhiiiii

Ongi läbi.... hommikul saabusin päiksepaistes bussiga Tartu ja olin tänulik, et olemas on selline koht, selline Tartu ja mul on võimalus siia tulla hommikuses päiksepaistes.... tulla ära..... sealt kus olin enne...

....tegelikult oleksin tahtnud tulla juba varem... kuid ei saanud.... sest kusagil on siiski perekondlik ühisvastutus ja kohustus ja tegelikult on hea ju näha oma perekonda jõulude ajal... isegi kui see ei ole see sama perekond, kes eelmisel aastal ja on jõulud, mis pole sellised nagu eelmistel aastatel.... see vast nii palju ei morjendagi, et jõulud muutuvad... aga see, et tegelikult tahaks üldse ära unustada, et sul pere on ja et sa kusagilt pärit oled... see pole vist päris tavapärane, see vist näitab, et midagi on valesti... ei tegelikult pole ju tegu sugugi kehva perekomplektiga... tegelikult on väga tore või noh mitte sugugi halvem kui mõni teine.... aga on see üks piisk ja see teine ja neist ei saa mööda vaadata, kuigi tahaks mõelda et ei olegi... et ei ole ennast segijoonud isa ja ema, kes kannatab... kui sellest suudaks kuidagi mööda vaadata ja või ilma emotsioonideta kõrvalt jälgida oleks ju imeline, aga ei suuda..... perekondade värk... sideme värk.... hoolimise värk...... ja nii tahakski lihtsalt joosta kõige eest ära ja unustada......siin Tartus saab seda natuke praktiseerida, sest siin olen ainult mina ja minu elu, ja puuduvad meeldetuletajad ja ei pea silmitsi seisma, siin võib olla niisama.. peaaegu... sest pere on kaugel... pere on Tallinnas...... kui nüüd enam hirmu ka ei tunneks iga telefonikõne ja tallinnasse minemise ees, kui kuidagi suudaks leida rahu, leppida sellega et ei saa aidata, et ei oska, või leida võimalus siiski millegi paremaks muutmiseks ja mitte lihtsalt teha kõike selleks, et ignoreerida, siis oleks hea..... siis oleks peaaegu ideaalne.... siis võiks edasi elada....

hüüda tahaks.... teha akna lahti ja hüüda valjul häälel siia Tartu kevadisse jõuluöösse.... hüüda välja see ,mis on sees, see mis on kogunenud ja millel ei olegi nime.... see, mida ei saagi kuhugi panna ega üles kirjutada... see terve möödunud aasta, laotada ta laiali siia jõulurahusse.... sadada sellega sisse teiste rahulikesse jõuludesse..... hüüda ja loota, et sellest on kasu.... ei mitte loota et keegi kuuleb ja tuleb appi... lihtsalt hüüda hüüdmise pärast.....

Jõulu... oli küll ükspäev täitsa olemas... Kastani tänava residentsis, koos kuuseoksade, magusa muusika ja küünalde ning õunade ja koogiga.... ja olid inimesed, need head vanad ja tuttavad... kellega ikka hea on kokku saada, meenutada, mõni mõte vahetada ja muiata... sest soola mitu puuda üheskoos ära söödud..... njaa üks uustulnuk oli ka, selline päris 1,5 kuud uus, muidu õige lühike ja sõnaaher, aga hiiglama armas, tumedate silmade ja veel tumedamate juustega....ja suurte põskedega... Mari-Liis tutvustas teda kui Kirke-Lood..... ja ma arvan et tema juba teab :).....

.... siis läksid vapramad ja vanemad meist zavoodi, nagu ikka, juba traditsiooni mõttes.... kus oli neljapäevaselt palju inimesi... vahel mulle tundub et kõik need inimesed käivad seal nagu ikka, juba traditsiooni mõttes... aga see vist ongi see, mis teeb zavoodist alati lärmaka ja suure tuttavate ja sõprade konsentratsiooniga paiga......Seegi kord oli tuttavaid rohkem kui üks juba kohal ja neist, kes veel tuttavad polnud, üritas rohkem kui üks, igaüks omal naljakal kombel, seda saatuslikku mittetutvumise viga parandada.....

Zavoodis jätkasime traditsioonide austamisega ning nii ei saanud alguses me olelus seal vedama, kuid pärast väikest sulandumist üldisesse ebakainusesse.... ei saanud vanade eestlaste kombel enam pidama või püsti (kuidas kellelgi).....
Mina aga sain tantsida.... see oli hea.... sest tantsinud polnud ammu ja kõik tantsulihased olid roostes ning vajasid väikest meenutust.... tants andis energia ja iseolemise, mis mind ühel hetkel jultunuks tegi.... siis olingi natuke aega jultunud ja ülbe... tantsisin selle aga ka lõpuks endast välja... koos kõige muuga... ja siis oli justniipalju jõudu, et veel koju sibada.... koos oma õllemarinaadis vedelenud kotiga.....

Hommikul oli möödunud rokkimist meenutamas kange kael ja piimhape lihastes.... selle peale venis suu taas muigele ja tundsin et nii hea on vahel end niimoodi tunda....

Elu on veider olin ma täna hommikul taas sunnitud tõdema.... nii palju küsimusi ja iga päev muutuvad vastakad teadmised asjade seisu kohta.....ei saagi aru, et kust need kõik tulevad ja kuidas see ümber- ja üle-arusaamine toimub ja kuidas täpselt kõik lõpuks ikka paika loksub.

Istusin hommikul üksi seal suure aknaga toas, vaatasin aknast lumiseid teid ja puid, kuulasin koduselt nukrat Alenderit ja tundsin kuidas sees oli ärevane rahu.... kõik saab korda, ütles tunne sees, kõik ON korras...
....enam ei ole tarvis küsida miks, enam ei ole tarvis muretseda ega pole aegagi.... kõik laheneb ja hargneb ja sulab käest... ja pärale on jõudnud teadmine.... et kõik pidigi nii olema, kõik oli ja on õigesti, sest see ei olnud eksitus, seda lihtsalt oli väga vaja... ja et kõik läks lõpuks nii nagu pidi.....

Ma ei tea, mis saab edasi, aga ma tean, et seda, mis mul on, ei saa miski ega keegi mult enam võtta ega muuta, see on juba söövind minusse, see on juba olemas.

Ja ma olen õnnelik, et on nii... ma tunnen ennast päratult rikkamana, ma tunnen et on hoolimine, on hea, ei olegi vaja rääkida enam, on erismoodi sõber, on midagi jagatut, mida ei saa ära võtta.... on miski, mis jääb..... muietesse, pilkudesse, lausutud ja lausumata sõnadesse, kirjadesse, kokkusaamistesse ja nende ära jäämistesse, mälestustesse, ruumidesse, oskustesse, maalidesse, lauludesse, teadmistesse kuidas asjad tegelikult on .... kahe vahele.....

Ja ta tuli... lõpuks peale pikka pusimist ja manamist filipiinidelt toodud kookoshelvestega, kondentspiima ja valge mustikalise šokolaadiga... korraga oligi aknatagune täis lendlevat valget, ei olnud ülemine naaber kookoshelvestega, oli lumi...lumilumilumi.... helevalge ja tihe, natuke tuisuline lumi..... ja suu venis kahelt poolt kõrvuni....

Hetkeks oli kõik täiuslik, küünal, suur suur aken, sealt sisse kumav tänavalgus, laternapostid, kirikutorn , kattumas valge lumise olemisega ja sisemine soojus, hingamine ja südamelöögid pea all, magus rahu.... tahtsin nii väga sukelduda sellesse hetke ja viibida seal igavesti, suruda oma pikad sõrmed tema süvastruktuuridesse ja mitte kunagi sellest hetkest lahti lasta... Aga hetkil on paha komme olla ja jääda hetkeliseks ning mida täiuslikum, seda ebapüsivam, seda viivulisem......et ära ei harjuks vist... ja nii oligi ühel hetkel otsas see hetk... ja tuli lahkuda, kuigi üldse poleks tahtnud... tuli lahkuda, sest taheti nii, pidi nii, ning vastuvaidlemine või vääriti mõistmine oli väljaspool võimalikkust..... Tunded sees olid sümpaatselt ambivalentsed (tsiteerides klassikuid).... teadsin mida peab ja teadsin miks peab kuid siiski tundus see hetkeks ületamatult raske....

Õues aga sadas lund, sadas näole, juustele ja hallile mantlile.... ja silmapilguks suutsin ma sellest mitterõõmu tunda ning siis järgmisel viivul naeratada läbi helbete ja lasta hetkil kaduda käest, söövitada end mällu ja kaduda käest..... nii et jäi ainult lumi ja jäljed lumel.....ja mina

jälle on see tunne, et on vaja, on vaja vana hea grafomaani kombel kirjutada... kirjutada mõned asjad peast selgeks ja pinnale keeruliseks ning avaldada arvamust tähelepanekute taustal....
...mul on olnud imetabaseid sündmusi täis nädal..... tõesti, mitu õige toredat tegu ja nägu... alates ungari filmiõhtust ja Mikolase päeva tähistusest Viki juures, mis hõlmas palju head Szegedi kalasuppi ja kelmikaid silmi ning veini... kuni semiootikute autoriõhtuni Salongis, kuhu paras ports kaneelirulle sai küpsetatud.... nalja on ka saanud ja nuttu on ka olnud, segadusest, rõõmust, õnnest naertustest, ilvestest jms. rääkimata...veider ja aus on ka olnud... ja sundi endale ja tõele näkku vaadata.... njahh kas sellest just liiati selgus on tulnud, aga midagi on klaarim, südamelt on räägitud ja südamelt on kuuldud.... ja nagu juba klapib pilt peaaegu kokku või on tükid vähemalt piiritletumas....... kuigi mõningad aspektid, siiski päris ei veena.... vbl sellepärast et ma tõesti vägaväga tahaks, see ei oleks lõplik tõde......kes teab......

Jahh ja inimestega ning nende eludega on naljakas värk ma märkasin.... nad on su kõrval, elavad ja hingavad ja teevad omi väikesi asju, sa näed neid erinevates situatsioonidea ja erinevate inimeste seas, vahel tihemini mõnikord harvem, kaed ja kuulad neid ning neist ja jätad tunnuslikud salamärgid meelde.... lõpuks mingil piisavalt näind ja kuulnud hetkel, arvad, et nüüd tunnedki neid...... ning siis järgmisel või ülejärgmisel hetkel loevad nad kusagil ette sulle oma luuletusi või proosapalu või näitavad kellelegi kusagil oma maale.... sa võib olla oled teadlik, et jahh kirjutada ta oskab, jah ta pidavat maalima, aga mitte kunagi, taipad sa hetk hiljem, pole sa rohkem sellesse süüvinud... sul on olnud mingi inimkuvand, kus seda aspekti seeski pole olnud ......nii palju on nägemata ja kuulmata, nii palju on teadmata.... nii väike ja piiratud on see harjutud olemine....

Jahh... ja rõõm on võimas tunne avastasin ma uue jalgrattaleiutise õhinaga taas ükspäev.... ja rõõm nakatab..... ja rõõmu on tegelikult nii imelihtne valmistada... mõni väike žest või liigutus, mis tavaliselt laiskusest tegemata jääb.... mulle meeldib kui saab rõõmu valmistada, kui hetkeks on tunne et midagi on korda läinud ja kingitakse naeratus.....

Ning ilvestega olege ettevaatlikud, nad armastavad toolijalgu närida ja teie diivanile poriste käppadega mustreid trükkida... lisaks sellele jätavad nad voodisse alati hulgakese karvu........

Täna hommikul kui oma öötöölt koju jalutasin, tõusis päike põleva oranži kerana horisondi kohale ja sütitas taevagi põlema.... see oli imetabane.....see oli ilus... kui pärast kella ühe ajal silmad taas lahti sain... paistsid aga üksikud päiksekiired, mis majanurga tagant plehku said, mu põranda vanale kriimunud parketile..... see tõi naeratuse näole...... ja siin ma nüüd naeratangi, sest on päike ja kiired ja need laulud, need vanad ja head ja üksikud....

Ja Ungaris paistab päike ning temperatuur, mis õhus on, keksib 20 kraadi ümber.....

....veider ilm.

Noorena, tõeliselt noorena või liiga noorena tunnen ma end iga aastaga aina harvem.... ei tea küll millest selline kummaline seotus, aga olemas ta siiski on....

Üleeile aga tundisn ennast tõesti noorena, olin firma jõulupidus... 60 stiili järgi, nagu soovituslikuna välja oli reklaamitud, oli minust saanud musta printsesskleidiga ja hobusesaba ning elvisliku tukaga rockabilly tibi... ma pole varem selline välja näinud... ja mulle meeldis see... ja seal ma olin, noor ja üleslöödud, ning tantsuks mängis disko, halb 80-nendate disko evergreen lugudega, mida minagi tõsi küll, peast tean.... ja siis kõik need naised, kes rohkem või vähem 60 nendate stiilis väljanägevad, seal tantsu vihtumas ja õhtujuhtide flirtimistele ning naljatamistele meelitatult naeratamas ja/või südamest naermas olid..... ei, ma ei ütle, et Tanel Saar või Margo Teder halvad oleks olnud... aga et see kõik sellist siirast rõõmu valmistab.... see oli minule veider, midagi uut... et seda kõik ülemeelikult veiniselt rõõmu valmistab... see hirmutab natuke või kummastab... tundsin end natukene vales kohas, oleks tahtnud rock´n´rolli tantsida ja funnida, mitte 80 diskensi saatel puusa nõksutada.... seda ma saan teha ka maasikas või atlantises, mõnel heal päeval ka Tallinnas...... kuidagi tundus aga, et ülejäänud seda mujal teha ei saa, sest neil on töö ja pere ja vähe aega ja mees ja kompleksid ja kõik see muu rutiin, mis ei lase õhtul diskoteekide särasse sukelduda.... jaa... mina tunnen, et ma ei taha seda teha, sest on võimalus teha palju muud palju toredamat.... mõtlesin ma ja limpsisin imestunult toimuvat jälgides pokaali seest magusat martini aisti.....

.... njah sinna nooruse kogemuse vastukaaluks ütles U täna mind silmitsedes, et mul on murekortsud... jahh on küll, miimika on üks tugevalt ülehinnatud värk, mille tagatipuks kortsud ja muud vaegused.... ise ma muidugi imestan pigem selle üle, et mul veel halle juukseid ei ole... sest tundub ju küll kohati, vaim on nii lõpmatult väsinud ja muresid iga ripsmekarva otsas... tegelikult seda kõike siiski õnneks vaid trööstitumatel hetkedel...
päriselt on ilusaid hetki kaa, täna näiteks nägin karu ja Saadjärve ääres elavat luigepaari ja sain panna pea sülle ja tunda natuke lohutust ja olla natuke armasalt..... jahh neil hetkil on kõik taas hästi ja mured koos kortsudega ununevad täiesti..... kuigi siis nad tulevad taas, vaikselt poevad närides hinge....

ning siis ma taas olengi mures... kõigi nende tavapäraste asjade pärast ja siis natuke nende uute lahkumiste taustal..... ma põen natuke ette, sest tundub, et asjad on läinud nii nagu tavaliselt, traditsiooniliselt ja nüüd ei tea, kas oleks viimane aeg, veel endale lähemale tõmmata või õigemini lähemale pugeda või kaugemale, kiirelt eemale lükata, mõlemad variandid on kuidagi halvad (tsiteerides sellega klassikuid) ning ausalt öeldes tundub viimane suhteliselt teostamatugi.....
Põdemise kõrval olen rõõmus ja nukker ühteaegu, sest ikka on minus mingisugune lootus ja ikkagi on olnud hetki, kus on olnud unustumatult õige ja hea, ning ei ole põhjust kahetseda, milleski hetkegi....... teisalt on mingi reaalsuse aimdus ja kindel teadmine, kuidas asjad tegelikult on......

Muus osas võib öelda, et tulemas on jõulud ja ma olen 24. detsembril terve päeva üksi tööl....... ja et olema on saanud uusi teadmisi ja et mõned päevad on veel antud....... ja mis siis tuleb.... seda näeb järgmine kord

ja tuligi kesk detsembrit kohale kevad..... päike paistis sinavas taevas laiutavate pilvelaamade vahel hetketi ja puhus vinge tuul ning ümberringi rohetas kevadiselt.... uskumatu muidugi, aga kuidagi veetlevalt sulnis hetkeks, kui aastaaegadele ja tavapärastele ilmatraditsioonidele ei mõtle.....njaa....

.....muidu surub ja närib hinges.... rahulolematus, teatav viha, nukrus ja abitus... nagu ikka.... jaajaa..... ma tean, et sa tead ja ma ise tean ka, mis see seal närib ja piinab, aga sellest ei ole abi, ma lihtsalt ei oska edasi minna, suudan vaid mõelda põhjuseile ja vahel ka variantidele, kuhu edasi, aga see on ka kõik.... ühesõnaga kõrvalise abita vast ei saa... kõrvalist abi millele vast loota pikemalt saab aga alles tuleval aastal.... niikaua tuleb vastu pidada.... elada neis kevadistes hetkedes ja teha kõik et ei tunneks tolle närimise valu........ muusikas olla ja põgeneda, kuhu vaid saab... peaasi et peitu..... peitu peitu iseenda eest ja seest....

Kell on 5.17 ja kõik on jätkuvalt rahulik.... no ja millegi pärast ma ei imesta, kellel peaks tulema tahtmine kesk novembrikuu pühapäevast ööd, mingit lennuki või laevapiletit tellida või puhkusepaketti Phuketisse broneerida.....inimestel on muudki oma novmbrikuiste mustade öödega peale hakata.... näiteks magada kellegi soojas kaisus ja näha imeliselt värvilisi hobeseunesid..... njah... see muidugi teeb mulle ühelt poolt rõõmu, kuid teisepoolt närib mind kadeduse ja tülpimuse uss... heal meelel paneksin minagi oma pea kellegi rinnale ja magaksin magusalt nurrudes....no tegelikult võiksin ju praegugi proovida ja pea Marina rinnale toetada ja siis oma kontoritoolis magada... kuigi kahtlustan, et see vist väga ei toimiks, sest Marina tahaks ju ka kohe siis magada ja seda ei saa lubada... kui on kord siis olgu kord... keegi peab ju ometi valvel olema, juhuks kui tekib mõni ootamatu äkiline olukord, tekib mõni mõte eesti inimese peas novembriöös, näiteks tekib mõnel väikesel eestlasel mõte, äärmiselt aktiivne kihuline mõte, et just nüüd peab ta hankima endale oma boonuspunktide eest ratastega reisikohveri või võtmepaela....sel hetkel ja juhul on ju minu kohus talle seda kihutäitmist võimaldada, nii et minu magamine lõug mariina rinnal on lubamatu... mitte ainult mariina poolt keelatud, vaid ka tolle kihumõtte ja hea klienditeeninduse tavade tõttu lihtsalt mõeldamatu...

... naisteajakirjad milled kolleeg eelmisest vahetusest igavuse peletamiseks jättis, said läbiloetud kella poole viieks, referaat Heideggeri keelest potsatas õppejõu virtuaalsesse postkasti juba kella kahe aegu, pöffi piletid sai ostetud poole nelja aegu ja päring articsporti saadetud kell viis.... Siinkohal ma pean mainima, et eesti naisteajakirjad ei ole sugugi nii halvad, igavuse peletamiseks saab nad suisa kaanest kaaneni läbi lugeda, Cosmo puhul tekib küll vahepeal küsimus, kas midagi paremat teha pole ja pilk rändab arvutiekraanile vanu emaile lugema, kuid varsti saab ajakiri ikkagi läbi loetud... ning Trend, too üllatas mind suisa positiivselt, oli hetki kus oli siiralt huvitav ja lohutav... ning oli hetki, kus mu sisekõneline mina sees juubeldades ja elutööks kiirelt puksi hakkas vorpima, sest seal oli ju kirjas kõik mis teha on vaja.... õnnevalem ja stressimaandamisevalem ja kõik muu ilus ja ennekõike kasulik....

Teed on praeguseks ära joodud poolteist pooleliitrist kruusitäit, ei ole paha, ei ole sugugi paha....olen täiesti graafikus....

ja ööl veel potentsiaali on....vbl saab veel mõne kirja kirjutada või netist midagi eluliselt tähtist otsida ja asjalik olla, sest lõppeks on töö lõpuni jäänud vaid 2,5 tundi.... ja kõik on endiselt kontrolli all ja rahulik... nii et võimalusi veel on.....

minust korrus allpool elab tädi.... vanust 95, vana tädi, vene rahvusest. Ta olevat pärist 12 lapselisest perest Peipsi lähedalt, ühest nondest vanausuliste küladest. Ta käib päeviti tihti mööda meie trepikoja treppe, aeglaselt, aeglaselt, sest jalad on haiged ja vanus teinud väetiks... Ta justkui jalutab ajaviiteks ja meelelahutuseks neil treppidel, pidades kinni kõik möödaminejad, sest tahaks rääkida oma raskest elust, sellest kuidas poeg ehitab Ihastesse maja ja teine poeg on Tallinnas ja kuidas tütrelgi on oma pere ning kõik õed ja vennad ümbert ringi ära surnud ja tema, tema üldse ei tahaks elada sellest kivist magala ühes üksikus korteris.

Tädi igatseb koju, Peipsi äärde ja pere juurde ja külakogukonda, kus külarahvaga rääkides ja sibulaid kuivatades mööduvad päevad meeldivalt.
Tädi igatseb rääkida, kuid meie trepikojas on harva inimestel aega pikemalt peatuda, vbl üks samovaritäis kuuma vett keeta ja tädiga teed juua ja heietada. Kõigil on alalõpmata kiire, kiire. Elutempo isegi nii kiireks läinud, et aega hingamisekski tihti puudu, rääkimata siis rätikuga vanatädiga, kes seisab vanas kitlis ja toatuhvlites trepil, mõni sõna vahetada, hetkeks kuulatada ja naeratada ja head päeva soovida.
Njah, minul endalgi on alati rutt ja tädi jutte pole aega kuulata, kuigi vahel väga tahaks, tahaks heita pilgu tema pikka ellu, vanausuliste sekka ja Peipsi äärde 12 lapselisse perre, tema noorusaega, mis oli tunduvalt parem kui nüüd, nagu tädi ise tavatseb väita.
Ja taas trepist vabandades alla rutates, ma usun teda. Kindlasti oli elu parem, sest siis oli aega ja olid külainimesed, kellega sai juttu vesta, jõudis hingatagi.....

kostus muusika... see tuli sealt tagant kontori nurgas oleva kapi pealt... leierkastist.... plaadilt, mis kingitud... muusika oli natuke summutatud, natuke põlve otsas tehtud, natuke toores, natuke ülemängitud... Südamega tehtud...kellegi teise poolt, kellelegi teisele.... aga mis sest.... see ei olnudki oluline, oluline oli, et ta oli.... ja lahutas meelepaha.... lohutas...jättis tunde, et kusagil on ju olemas, see, mis paneb laulma... ja kusagil on kuu ja sada miili vaikust (muie)..... njah... ja hetkeks oli see kõik, see "kusagil" siinsamas võimalikkuses......jaa muul ei olnudki tähtsust.... nukrus jäi... aga hea oli ka....leppiv hea...

fenomenaalne, kuidas mulle meeldivad ülevoolavad tunded ja väljendid..... eriti meeldivad nad kuulduna enda kohta, sa oled erakordne, sa oled võrratu, sa oled eriline ja soe..... ilus ilus....suisa suurpärane...palsam minu kõrvadele.... aga sinna alati järgnevalt lausutud või vaikuse öeldud, aga-d ja kuid´... neid ma väga ei armasta......ma ei tea miks küll, võib olla sellepärast et vahel tõesti tahaks olla eriline, ilma agadeta.... ma hindan ausust ka, väga hindan, aga vahel on ta siiski ülehinnatud.... ma oleksin vahel tõesti valmis olema mõned erilised hetked erilisena enesepettuses.... jahh-jahh... ma tean küll, et pärast tulevad pisarad ja, et on valus, teantean... aga praegu on ka ja erilisusest ja jagatud hetkest saab midagi natuke räpast ja rutiinset.... jah ma püüan olla üle, aga kusagil on mu sees uhkus ja kusagil mu sees on enesehaletsus ja kusagil on see alati armastatud sõber vaik.... jahh jahh... ma tean, et see viimane on see, mis loeb...

...palun hetk veel, ma kohe unustan ja olen too vana hea vaik, hetk ja kõik on tagasi, kõik on tagasi nii nagu varem, miski pole muutunud..... oled sina ja olen mina, naeratav, võrratu, veetlev ja soe sõber vaik, liputan saba, sest on hea ja tõmban keelega üle näo..... olen hetkes ja ei mõtle kaugemale ega kujuta ette...... jahh-jahh.... palun hetk veel, ma neelan alla selle kibedalt mõrkja nukruse ja niisutan huuli, oota hetk ja ma unustan selle, et kusagil on uhkus, unustan et kusagil on unistused.... ja jääb vaid see hetk, kus mul on siin hetkel sinu juures hea.... sest see on hetkel ainus, mis on....

...oota palun hetk....

VanaJumala seljataga on turvaline olla, sinna on tahtmine pugeda kui liiga tehakse või tunded üle pea kokku löövad ja enam ei jaksa olla tugev ja tunda ka enam ei jaksa..... VanaJumala seljatagust ei ole kuigi lihtne leida, kuid tavaliselt on ta kusagil siiski alati olemas... ta seal kus ei küsta liiga palju küsimusi, kuid kuulatakse kui tahad rääkida, seal on mõõdukas ja tasakaaluline olla.... seal on viivuks võimalus olla rahus, seal ei tee keegi liiga, sinna näevad vaid need keda lubatakse ja keegi on seal alati valmis sind kaitsma, sulle pai tegema ja kaissu võtma..... isegi kui parasjagu vaja ei ole, on võimalus olla nõrk, on võimalus lasta elul enesest mööda voolata, on aega mitte tunda ja keegi ei taha sult seal midagi....

Kui ma Tartusse eelmisel nädalal tulin, siis ma ei uskunud et selline koht kusagil olla võiks, ma ei uskunud suurt üldse headusse ja turvalisusse või üldse millesegi, mind ei olnud enam olemas.....

....aga siis tuldi, viidi, tehti süüa ja lubati olla peidus, kallistati ja tehti pai.....lasti olla ja ei pidanud enam tundma ja ei pidanud selgitama ja oli hea ning soe.... aknalaud oli, kuhu sai ronida ja vaadata välja ja diivan oli, kus sai end kerra keerata ja pilk oli, mis ütles, vaatas, tegi pai ja lasi unustada....kihk enese elu tükkideks rebida ja mõned tükid ära põletada säilis, aga mattus kuhgi pehme turvalisuse sisse, siin oli kõik juba möödas ja teisti... siin oli paranemine...

...praegu olen taas olemas, väikestes asjades, imetabastes lauludes ja aknalaudadel ja sõprade pilkudes ja kallistustes ja veeklaasides öölaual.... kindlat kohta mul ikka veel ei ole, aga ma tunnen, et on võimalik eksisteerida ka vaid väikestes asjades....nii vahelduse mõttes.....

VanaJumala seljatagune on ka alles, natukene teistmoodi kui varem küll aga ikka lastakse mind veel sinna... ma olen seal meeleldi, kuigi tean et liiga kauaks ei saa jääda, vaid viivuks.... teen pai ja olen õige tasa, panen nina vastu õlga, suudlen ning unustan....

meelehärm.... tõsine meelehärm... abitus sinna otsa, kõik kukub kuidagi eriliselt totakalt ja halvasti välja..... PAGAN!.... miks ma ei suuda olla ja miks ma ei saa aru ja miks ei lasta mind ligi........Pagan!....... tahaks, ma nii väga tahaks olla ju hea ja teha pai.....miks ei lasta olla hea ja teha pai..... miks on aetud asjad niivõrd keeruliseks..... või ajan ma nad ise keeruliseks või millest sellised arusaamatuse käärid...pagan küll

lõõgastus... hetkeks olin ma vaba, vaba, lendlemaks priiks, miski ei huvitanud, miski ei hoidnud tagasi..... kellelegi poleks öelnud ei, aga jah poleks ka lausunud....

Tulin koju mööda tuttavaid radu, teades kes ja mis on nähtud akende taga, teades, et kus põleb tuli, seal on elu, seal kus tuli on kustus, seal magatakse... teades, aga mitte huvi tundes... lonkides ja lenneldes nagu puurist pääsenud hing, vehkides aina ja naeratades ja muiates... ei mitte teistele vaid iseenda sisse iseendale, sest hetkel oli kõigest muust üks kõik... hetkel oli vaid vabadus ja klaase purustav jõud mis laseb välja lennata....

muusika kõrvus ja lennates..... hetkeks nii hea... hoolimata.... igatsemata.... rõemutsedes.... rahus.... muusikaga kõrvus... väsimusega .... teades, et homseks on vaid.....


aga mitte mõeldes sellele, sest on kõik üks kõik ja sest on rõem, on vabadus.... ja homme on on kõik muu......

üürike... või hoopis üüratu... ei teagi kohe, milline õnn siis täpselt... aga edasiviivad ikkagi nagu alati, need rõemsad hetked ja olemised, mis tavatult ja alati ootamatult oma lõpu leiavad.... hmm...

Ja ühel hetkel rohkem küsida ei ole mõtet, rohkem kinni hoida ja sundida ei ole mõtet, kui on otsus nii kindel ja mutmatu, siis olgu.... tsss... ei ühtegi sõna rohkem, lauset, võib olla mõni katke vaid kuid õige vaikne ja segane, ei saa ära rikkuda hetke :).... muidu ei jää sedagi....

Kõik on liigne hetkel... ja ma tean et jäävad alati agad ja lootused ja kuid... aga ei ole tähtsust... hetkel ses toas kus olid alles hiljuti veel naeratused ja päike põrandal... ei ole hetkel mõtet seda mõtet edasi mõelda... küll hiljem jõuab....niikahetseda kui rõõmu tunda küll kõike... praegu jõuab vaid veel kõik ähmiga talletada, kiiresti, kiiresti, et ühtegi raasu sõrmedevahelt ei pudedenaks.....kõik sinna hõbeda ja kulla kotti, vaid räps jäägu maha, aga ega teda õieti ei olegi :)

Seegi hea....

Udu....juba mitmendamat päeva järjest mähkub Tartu linn udu sisse, nagu paksu sooja salli sisse poeb ta pimedas peitu....kusagil seal on ka tal aurav tee tass ja villased sokid, ning midagi head lugeda.....

Eile läksin sukeldusin minagi udu sisse, udu lummas ja kutsus... sisse puges nukrus ja ilu ning külm ronis udust kontide vahele...
...Sireenid, vbl olid need just need samad udu kutsuvad sireenid, mis mu jõe äärde istuma viisid, aga vbl olid need maa-alused, kes maa alt udusse laulma ja kutsuma tulid... kes teab....
.... kutsuv oli see udu igaljuhul, kutsuv ja imetabaselt nukker ja vaikne ja ilus kõike ühteaaegu.... tekkis tahtmine kaasa minna, uduga udu koju... jõe peal mängis udu tuledega laternapostidelt ja pimedusega puu varjudelt ja mässis selle kõik siis minu ümber... oli tahtmine jõkke minna, uduga kaasa minna.... minna sinna kus on selle ilu ja vaikse nukruse alge....

Korraga aga tundsin meeletut hirmu, udus oli asju, seal olid laulvad hääled ja tantsivad jalad ning uduolendid, kes jõkke läksid ning mu ümbertkinni võtsid ning mu varju tantsima panid....
....need olendid ei olnud minuga samast kategooriast, ma hakkasin neid kartma, ma hirmusin puuvarjude ja lodja jäätumise ja oma varju ees.... too nukrus ja ilus vaikus... sai hetkega üüratuks üksinduseks.... seest läks tühjaks ja õõnsaks....

Proovisin udust välja joosta, aga ta oli kõikjal....piiritu üksindus ja vaikus ja udu, udu, udu.....
...Lõpuks peatusin ühe maja laterna valguses, sest see valgus paistis läbi udu ja tegi ta läbitavaks....
.....istusin laterna lähedale puujuurele maha ja nutsin, sest oli udu, sest oli vaikus, sest oli ilu, sest oli üksindus, sest oli asju, mis olid udus ja sest mina olin teisest liigist kui udu ja ei saanud tantsida puuvarjude ja valgusega jõel.... nutsin ja läksin koju, heitsin voodisse ja tõmbasin teki üle pea... tundsin kuidas keha aeglaselt taas soojaks tõmbus... ning kuidas minu sees oli udu....hommikul kui ärkasin...oli ta ikka veel seal, kogu oma ilus, nukruses, vaikuses, tühjuses ja üksinduses, tantsivate jalgade ja laulvate maa-alustega, jõejäätumise ja puuvarjudega laternavalguses....

Punased katused on täna kootud valgesse lumme, kootud on erinevaid mustreid ja kudesid... siit ülevalt alla vaadates on täitsa arusaadav, kust need kinda- ja vöökirjad kõik tulnud on.....need mustrid, need on ju kõik siin olemas :)

mõni minut tagasi tuli kapipeal seisvast leierkastist Tartu fm-i eetrist minu viimase aasta lemmiklugu, mis on minu hommikuse käimalükkajana tihe külaline... rääkides natukesest armastamisest varahommikul.....mmmm....mõnuš

Eile õhtul dušši all avastasin, et mu vasakul põlvel on potisinine lillaka varjundiga plekk, üritas meenutada selle tekkelugu....kaks päeva tagasi seda veel ei olnud, kuid ühtegi valuaistingut järgnevate päevade raamidest kah pähe ei karanud....müstika või maaagia olin lõpuks veendunud... siis aga meenus too kõrge lävega rõduuks U juures... suule väändus muie... see oli üks väga ilus ja stiilipuhas kukkumine, koos naeru ja lõkerdamise ning U abistavate kätega... ei mingit valu, ainult plekk järgi meenutuseks ja muie....

Täna tundub elu nii ilus, et teeb natuke haiget.....

.....hea vaheldus....

Ma ei ole kindel enam, mis on tõsi, mis unenägu, mis luul.... Kogu eilne õhtu on vaid üks suur kokkusulanud kängar tundeid ja tundmusi ja meeleaistinguid.... selgeid pilte on vähe, enamjaolt on ainult fragmendid, no muidugi sai ju joodud ka, selles suhtes pole väga imestada....

....hommik oli kaootiline, sest ei teadnud, mida öelda, mida mõelda, natuke kohmetu oli, sest puudus kindlus, mis oli päriselt, mis unenäos... hea oli ka, sest olid need siis unenäod või pärishetked, lähedust olid nad täis ja tunne oli sees ilus....pealegi käe sai pihku suruda ja soe oli.... ning siis mängiti kitarri, veel enne lahkumist... see ei olnud unenägu....


Päeval sain sada väikest kaarti, valged, musta kirja täis ja logo sinine... nimi oli ka peal, suurte kirja minu nimi seisis seal.. :)

mõned hommikud on teistsugused kui teised... mõned on kohe päris helged ja päikselised... tänane hommik oli päikest täis, olgugi et uneaeg oli lühike, oli ärgata hea, rahu oli eilsest jäänud hinge, tundus et hetkeks on kõik just nii nagu peab ja teises, selles suure aknaga, toas paistis päike.... paistis ja mängis põrandaparketil ... mind lasti aga istuda ja nautida, ütlema ei pidanud taas midagi.... rahulik oli... tavatult paigas ja rahulik, kuigi oli jäänud nii mõnigi lahtine ots... ei olnud vaja muretseda, ei olnud vaja arutada, sest tundus, et veel on aega....

....nii hea et on selliseid hetki...

Me peame rääkima - see on minu viimaste päeva, paari, lemmikväljend..... kahjuks on reaktsioon endiselt veel vastassuunas punuma panev.... ei tea küll miks, ei tea, lihtsalt tavaliselt kui keegi niimoodi ütleb tõuseb pikem ja tõsine arutelu ilmalava suurplaani..... ja kes neist ikka suuremat hoolib....juba siis kui endal tuleb mõte, et nüüd peab vist rääkima, tekib koheselt vasturektsiooniks tahtmine hüva nõu maha laita ja hoopis mõnele veinile päkad silma ajada...

No olgu, aga räägime siis! Räägime sellest, mida tean mina ja mida tead sina, aga mis igaksjuhuks kindluse mõttes tuleb avalikult välja öelda! Räägime sellest, mis ihu on viimased päevad äreval ja imelikuna hoidnud, räägime, tollest õhtust, sellest kirjast või sellest mis pakitseb südamel..... otse loomulikult, sellest peabki rääkima, siis saab kõik hoobilt selgemaks, illusioonid saavad viimaks ometi elimineeritud ja pärale jõuab üksühene arusaam.....

...ning siis ohkame, ohkame sügavalt ja kergentunult ehk kaa, nüüd on saabunud selgus ja väärate arusaamadega ei pea enam oma kujutlusi toitma.... ohkame, sest viimaks ometi on soovitud selgus ja vabadus, kammitsetud vabadus... aga siiski vabadus... ohkame, sest illusioonid on surnud.....

Eile jõime veini, mina ja minu mõned sõbrad.... jõime veini ja mul oli jälle hetkeks väga hea olla, ma olin ütlemata tänulik, et on mõned sõbrad....rääkisime asjadest... tühistest asjadest enamjaolt... ja hea oli et olid tühised asjad, millest rääkida... sest hinge puurimine oleks olnud liiast... natuke küll puurisime... aga ainult natukene.... igaüks iseenda omasse.... hing ei olnud alasti ja see oli lohutav....valu polnud avalik... ja nii oli hea...
Kui vein sai otsa oli natukene veiniselt veider.... mõned läksid ära ja mõni jäi... ja käitumine polnud enam adekvaatne....Poleks vist pidanud, mõtlesin Hommikul natuke... ja siis enam ei mõelnud....tuli kiri ja tundus... et saadi aru....tundus, et ei mõistetud hukka....tundus...et praegu rohkem sõnu pole vaja....vbl kunagi hiljem...vbl räägime...hea on et nii on...

Destruktsioon...."tra ma ei või" tunne.... noh ehk siis täispakett.....

Issand kui hea meelega ma oleks ommikul oma toa segi peksnud ja huilanud.... ..... Lammutada.... lihtsalt, et tunda rõõmu lõhkumisest, et kuidagi kompenseerida või unustada, toda sisemist katki olekut ja samalajal teha kõik ümber samasuguseks..... viha....raev...sihitu....kõikehõlmav....

.... sees iiveldas juba peas keerlevatest mõtetest ja öistest unedest...vastik ja räpane tunne ja lisaks selline abitus ja viha..... pagan...pagan....pagan.... miks-miks-miks.......

Njah...piirdusin üle elamu üürgava pungi suitsu kimumisega karges õhus rõdul....

Vaene S ja tema armas tüdruk teises toas.... aga kahjuks ei läinud nad mulle tol hetkel sugugi korda....pealegi kepp pungi taustal ei ole sugugi nii halb väljavaade.......

Karjuda tahtsin....täiesti kõrist ja valimata....et oleks kuulda, et saaks kergem.... et poleks nii...iii paganama valus...

Enam ei taha.... ei jaksa....ei näe nagu mõtet...tahaks hoopis pea kellegi sülle panna ja haavu lakkuda....
...peksa saanu tunne on, nukker on, valus on....aga karjuda enam ei jaksa, ulguda ka ei jaksa...hääletult voolab pisaraid nii või teisiti....võitlusvaim on kadunud, kipras hinges on arusaamatus, nördimus ja ääretuna tunduv kurbus....

...ja kuhu nüüd edasi? Või miks? Keeraks enese kerra ja peidaks ära, aga kuhu ja kelle eest, iseenda ehk.... ei mängi välja.... pole kunagi mänginud... enda lolluse ja naiivsuse eest peitu ei poe võib ainult kibestuda või edasi loota või alla anda.... alla anda ja minema kõndida.....Kaabakad!

.... ei, ei taha mõelda sellele, ei taha teha järeldusi ega otsuseid... ei taha.... tahan lihtsalt ära kaduda, olla olematu nii kaua kui parem hakkab, nii kaua, kui enam ei tunne valu, ei küsi koguaeg mis mõttes?, nii kaua kui mõtlemine enam iiveldama ei aja....

Sajab, sajab vihma, ütleks ma tsiteerides klassikuid..... sajab väljas ja sees ja kokkuvõttes on kõikjal ligedalt vesine....

Destination Hel(l).... niimoodi saab kirjutada Uf-is reisija arvele, kui ta Helsinkisse hakkab sõitma, päris mitmemõtteline värk... aga eks me teemegi siin nalja ja oleme mõttelised mitmel moel, eile tuli just kiri et ettevaatust, homme 99% kuninglikke ummikuid Tallinnas ja kullerid võivad hilineda... suu väändus selle peale muigele küll..

...pole paha pole sugugi paha, kui nüüd veel suudaks kogu selle infohulga meelde jätta, et milline lennukompanii sõidab Uus-Meremaale ja kui palju on komisjon ja millised on GTAs tubade bookide annuleerimistingimused...njaa... aga kui vihma sajab on siin alpikannide ja palmide vahel telefoni vastu võtta päris meeldiv, eriti kui sa mõtled sellele et juba kahe nädala pärast saab selle eest ka palka....

...aga Raatuse ühika ette on kõnniteele suurelt kirjutatud "Oksana ja tebja ljublju"... nii ilus, romantikud pole veel välja surnud....

imestama panevad hetked..., no need kui tuleb miski või keski ja korraga on kõik meeles, kõik on justniisamuti nagu tookord... kõik on äärmiselt ehe ja kõik tunded on samad aga võimendatud aja möödumises....

see ajab juhtme kokku, lihtsalt, selles hetkes on seda kõike korraga liiga palju, need mälestused ja mälupildid, kõik on hetkega tagasi, piinlikkus, too valu, kohmetus, nukrus rõõmuga segamini... nagu vahepeal polekski kuud kuu järele mööda läinud... kui tundemöll sees nii kõikehõlmav poleks, siis vist muigaks kavalalt... kuid see hetk ei tundu muigamine välja tulevat, vanduda tahaks... kuid tead ise ka, et ei tohi ja sel sekundimurdosa kestval silmapilgul ei jõuakski..... siis surud huuled kramplikult kokku ja noogutad teadjalt ja samas äraolevalt ning kõnnid võimalikult loomulikult pooljoostes vastassuunas....

Natukese aja pärast tõmbad läbi filtri ja hõõguva tubaka sisse värsket õhku ja lased settida, hetk on möödas...... jäänud on ainult nood ammused mahasalgatud ja unustatud tunded.... ja imestus...

Siit paistavad kätte punased katuseviilud valgete korstnaraagudega... ja kirikutorn. Sinine taevas hallikas valgete pilvetupsude ja laamadega on samuti näha.... ja puude rohelised ladvad, mis päevade möödudes aina enam kollase-punase kirjudeks tõmbuvad.

Siin sees on korrapäratu telefonide helin ja uimased herilased, arvutikuvarid ja klaverid, naiselik sädin ja asjalikud mureküsimused. Leidub ka kohvitasse külmade kohvilõpmetega, päevavalguslampide valgust ja aknast sisselenduvaid hääli tänavailt.

Sees on inimesed oma töistes eludes, kes vaatavad väljast paistvaid punaseid katuseviile, tuulelippe ja korstnaraagusid ning sügises värvuvaid puid..

Sisse ei vaata väljast keegi ja see vast ongi hea!

Mulle meeldib naeratada... naeratada annab päris mitut moodi... sügiseti saab käia maha vaadates ringi, niimoodi lõnkuvalt, uutes tennarites, mis on läbiligunenud ja siis lõnkuda läbi lehehunnikute... vaikselt tõmbub siis üks suunurk ülespoole ja muie veab end näole... silmad löövad särama ja puna tõuseb palgele... pärast mööda tühja tänavat edasi lõnkudes saab muigest naeratus ja samm muutub häbematult kepsakaks...

Vahel kakaod juues, saab aga magusat jooki alla neelates suruda huuled kokku meelaks mmmmmm....ks ja siis naeratada läbi selle mmm.... ja kakao maitse... sest nii hea on olla...

Päris omaette naeratus on see naeratus, mis tuleb huulile ja hinge, kui kuuled toredaid asju... kuidas kellelgi läheb hästi ja kuidas kusagil on tore.... siis tuleb naeratus kõigepealt sisse koos kujutlusega, sellest kui hea on hea ja siis juba naeratadki.... avalalt ja oma kujutlusele mõeldes ja seda edasi arendades...

Naeratuse toob näole ka kui märkad et ümber on ilus ja siis kui sisse tuleb millestki rahu, selline kõike haarav rõõmus rahu..... njaaa... naeratada mulle meeldib... see teeb ilusaks!

Ükspäev tuli meelde teismelise aeg, kui oli 16-17 aastat turjal ja hinges tärkas meeletu igatsus-ootus saada suureks. Ootus, et kui oled suur, tuleb keegi ja on suur lõppematu armastus, et tuleb miski teadmine ja on selgus, et pole muud teha kui võtta jalad kõhualt ja elada, elada oma elu vinge lõpuni...

Nüüd, mitmed aastad hiljem on juba üsna selge, et kõik ei olegi nii lihtne, ent hinge ärevana hoidev igatsuski pole kuhugi kadunud, ikka tahaks kõike võitvat selgust ja armastust, silmaklappe, mis laseks näha vaid ühte teed ja võimalust... ja teeks elu elamise lihtsaks... tahaks endiselt, et oleks teadmine, kuhu tuleb minna ja mida tuleb teha ja kes on too õige, keda usaldada ja armastada....

..... nukralt naljakas on et nende aastatega pole midagi muud muutunud peale selle, et ma pole enam teismeline... ei, võibolla siiski on! Ma olen märgatavalt voolujoonelisem, noid nurki, mis ütlesid vahel nii kindlalt must või valge või tahtsid kindlalt vaid parimat ja ootustele vastavamat, noid nurki on elu maha viilinud... nüüd sobib sageli ka see, mis on enam-vähem ja vahel peale pikka vaatamist võib mustast hallgi saada ja tõde pole enam... on vaid erinevad vaatekohad ja kontekstid ja dikursused ja ideoloogia ja...hedonism

Too voolujoonelisus annab võimaluse eluga kaasa minna, endast mööda voolata lasta ja vähem murduda... aga elukvaliteet? Ma tõesti ei oska öelda, sest võrdlemiseks võimalust justkui pole, mälu on lühike, ja eneseõigustusmehhanism töötab perfektselt...
...nurgelise vaiguna oli kindlasti iselooma rohkem, selg oli sirgem, aga nurgetu vaiguna on pea kuidagi raskem ja teatav teadmine paneb muigama, nagu saaks elust paremini aru, nagu oleks elukogemust.... nagu oleks ajaga nurkade asemele, sisse soppe tekkinud....

Kuid miks siis ikka toosama igatsus selguse ja näilisegi tasakaalu järgi... miks on eksinu tunne ja pingsalt silmapiiril viitasid otsib pilk ja murekurd laubal kulmude vahel.... Miks see kõik, kui on teadmine, et ega suuremat vahet pole, kas viidad on või ei ole, juhuslikult ekseldes on ikka alati suurem võimalus auku kukkuda, kus võimalik end hästipaigutatud puzzletükina tunda... Lihtsalt tüütuse mõttes?

kiire on! Koguaeg on kiire, tuleb teha, tuleb teha palju palju asju, tuleb olla, olla siin ja siis seal ja siis kusagil mujal ja siis tuleb oodata, valmis olles taas jooksma, pileteid müüma või kontrollima, plakateid riputama, aitama, vihmas, päikeses, tuules...

Hea on olla vajalik. Hea on olla kiires. Vähemalt senikaua kui jaksab, senikaua, kui see aitab mitte mõelda ja samas jätab aega mõelda, senikaua kui keegi liiga ei tee, senikaua kuni on hea.

Kiires kiirelt ja intensiivselt kultuuri ammutada võib ka, aga see väsitab, aga on hea, ainult et kiirelt tuleb teha ja intesiivselt.
Kultuuri konsentratsioon on tõusnud laeni ja samas on liiga kiire, et seda nautida, või nautida saab, aga ainult väga ruttu ja see on väsitav. Kultuuri on korraga liiga palju. Imestusväärne, harva on kultuuri liiga palju... aga vbl on lihtsalt aega liiga vähe ja kultuuri piisavalt, ei tea, ei ole aega mõelda, kiire on!