Kaaren, istus bussis ja vaatas aknast välja.... Tallinn, oli ta sunnitud nentima... jahh tõesti, juba Tallinn, ei läinud kahte ja poolt tundigi kui juba leidis ta end siit... väljas sadas vihma, külma talvist vihma... mille läbipaistvad valgust kummaliselt murdvad piisad mööda klaasi vaikselt alla valgusid.

Buss jõudis lennujaama juurde, ei paistnud ühtegi lennukit.... Küllap on kõik juba lõunamaale lennanud, mõtles Kaaren, märkas siis aga kaugemal lennuvälja kaugemas nurgas kaht pisikest lennuki siluetti, näe, mõni siiski on, aga liiga väikesed veel et lennata, ei oska veel...pobises Kaaren omaette. Lõpppeatus - Bussijaama! Kujutles ta bussijuhti ütlevat kui nad bussijaama juures peatusid... Kaaren tõmbas kiirelt jaki selga, otsis välja oma suureb kohvitassid, pani pähe, tänas meeldiva sõidu eest ja leidiski end Tallinna pinnalt seismas.

Kaaren vajutas "mängi" nuppu... Kõrvadesse voolas Villu Tamme ja JMKE ühisprojekt Löga... pea valutas ja sees oli väsinud rammestus... kurk krabises, liiga palju sigarette, liiga palju liiga kangeid sigarette, liiga palju möödunud õhtut. Kaaren süütas suitsu ja otsustas linna käia jala, lihtsalt trotsi mõttes.
Liiga palju alkoholi, liiga palju kulutamist, liiga palju eilset õhtut. Seotud käpaga oli kuidagi raske suruda käsi taskutesse... Kaaren muigas ja vaatas räbaldunud ja räpast sidet ümber oma käe, njah... rumal pea on ihu nuhtlus... ja niidid võetakse välja juba vähem kui nädala pärast.
Kopsudesse tungis viimane mahvitäis mürgist õhku läbi filtri, järgmised hingetõmbed viisid kopsu vaid Kentmanni tänava õhusaastet. Löga oli pandud korduse peale... Issand kui täpselt see kirjeldas praegust tunnet. Kaaren sulges hetkeks silmad. Ta tundis kuidas ta on täis mingit löga, lisaks kõigele sellele orgaanilisele kraamile lihtsalt mingit hingelist paska.. Öäk... südame ajas pahaks kogu see krempel.

Miks, tekkis küsimus. Mille kuradi pärast? Ahhh, miks, ahh? Värdjas!! Kaaren oleks tahtnud auto alla jääda, lõppenuks need kõik pagana haiged mõtted ja teod! Aga see oleks liiga lihtne, jõudis ta ise loogilise järelduseni. Kannatada tuleb, leppida tuleb! Elu on lill ju, ilma irooniata, lihtsalt palun keegi teine võtke juhtimine üle!
Liiga palju juhtumisi liiga lühikese aja jooksul. Liiga palju mäda sees, liiga palju välja mõtlemata asju, liiga palju! Türa küll!!

Ka söögiplatsi burger ei parandanud enesetunnet karvavõrdki.

Miski ei paranda, teadis Kaaren täpselt, võib olla ainult suur hulk alkoholi, aga seda ei saanud endale praegu lubada, see oleks lihtsalt puhas lollus... kuigi nii paganama ahvatlev..

Hetke pärast istus ta kiriku ees pingil ja avas uue kummalise sünteetikajoogi väikese protsendiga ja keemikute arvates arbuusimaitselise... kurat seda teab, kus need keemikud sellise maitsega arbuusi on söönud!

Kaaren sulges silmad...sildade põletamine oli juba purjus peaga traditsiooniks saanud, nagu ka jooksmine, ära jooksmine... traagika ja puhas põgenemine mingi idiootse südame valu ja armukadeduse egiidi all...
Idioot, rõhutatult suure algustähega....aga hirm, aga see hirm lihtsalt oli liiga suur.
Hirm haiget saada, hirm katki minna, hirm tunda hoolimist, hirm ära armuda, hirm saada lõpuks ikkagi jäetud, sest ei olda sellised nagu peab. Olla vale. Hirm kellelegi meeldida, hirm valesti käituda, hirm kõike ära rikkuda, hirm, et tehakse valu..Hirm, hirm, hirm, hirm..... enda ees, enda tegude ees....
Peas kumisesid eilsed sõnad, õiged, mängida aga ilma et teaks reegleid, ilma et oleks oskust ja nätaki vastu sõrmi... jahh tõesti nii see oli, sest teistmoodi enam ei osanud...sest päris ei julgenud olla... sellele ei julgetud isegi mõelda....Liiga hästi vist oli meeles see, mida ammu enam ei meenutatud....

Pagan, Kaaren ei jaksanud isegi irooniline olla enam... irve ilmus küll iseenesest näole... kuid see ei olnud veel leppimine... Ta taipas täpselt, et vastane oli liiga ohtlik, aga liiga hilja, enne tuli ikka mütsiga lööma minna... Türa!

Löga vahetus Alanis Morissettiga.... lohutav naishääl ja tühi purk...
Külm ja märg oli tegelikult... tõusmine oli paratamatu aga vaevaline.... käies oli keerulisem mõelda....aga linna õhk pidavat vabaks tegema...ja protsent oli teinud oma tühise töö!

Liiga palju toredaid inimesi, liiga palju.... miks küll tema ümber? ei ta ei kurtnud, väga tore, aga ise ei ole nagu väärt.
Häh! Pagana enesehaletsus! Värdjas! Kõik oli tegelikult nii neetult lihtne! Nutma ajavalt lihtne! Pisarad voolasid mööda Kaarna nägu alla. See oli natuke hea tunne, vahepeal polnud ta suutnud nutta, see tekitas stressi. Ta vaatas maha et inimesed ei näeks, polnud vaja neid häirida, polnud vaja küsivaid pilke, halvustavaid pilke, ükskõikseid pilke.

Jalad käisid omasoodu, kinganinad olid porised, Zavoodist, ikka liiga vähe põrandapinda, et kõik saaksid omal jalul seista...tuleb teiste jalgadelt tuge otsida, mis seal ikka Kaaren polnud kunagi kade tüdruk olnud.
Kaaren polnud paljusid asju kunagi olnud ja paljusid asju oli ta kogu aeg olnud... praegu ei olnud ta kindel mis ta oli või mis tal oli.... kahju oli, lootus oli, ootus oli... kusagil oleks ju võinud olla too, kes ei küsi, kes saab mõnel hetkel aru, mis selle kõige taga on, keegi kes ei mõista hukka, keegi kes tuleb ja raputab välja kinnistunud paanika mõttest... ime.... paned pea sülle ja unustad kõik, paned nina vastu sooja õlga ja ühel hetkel ei pea mõtlema, on lihtsalt hea... Selliseid hetki oli olnud... hiljutigi.... elu oli lill... kui ise seal juures stopperita muruniiduk ei oleks.....

Kaaren löristas nina.... ja naeratas hetkeks.... ta tõstis pilgu ja vaatas hämarusse, õige uks!
Ta astus mööda keerdus tigujat treppi üles, otsis võtme taskust ja keeras lukust lahti kolmanda korruse ainsa ukse. Sees oli soe ja vaikne, lõhnas nagu tolm ja parfüümvesi ja praetud kartulid ja prussaka mürk ja kätekreem ja vesi... üsna sulnis kimp igatahes.....

Kaaren viskas üleriided hoolitult nagisse ripnema ja suundus tagumisse kõrge laega tuppa... Segadus, nagu see siin alati oli... Ära harjutud ja tuttav....ta seisis peegli ette ja vaatas pikalt kuivanud veepritsmete vahelt avanevat pilti... ta võttis end alasti ja jätkas vaatamist, seal seisis üks tüdruk, nagu mercedes, ainult veel natuke kallim ja veel kurvemate silmadega. Kaaren peeglisse puuritud pilk otsis äratuntavaid detaile, püüdis meelde jätta, leppida... keeruline oli olla tunda end tolle tüdrukuna seal veeprtsmete vahel.
Lihtsam, hoopis lihtsam oli olla too idioot, kes keeldub mängimast, kes kardab, kes ajab nina püsti ja jookseb vales suunas, see kellel on traagika alati taga- ja kelmikad naeratused eestaskus, too kes kahetseb hommikul ja unustab õhtul, kes suudab end tunda hästipaigutatud puzzletükina, kuid ei suuda vaadata peeglisse ja tunda seal ära iseend......

kõverad mõtted, oksakohtadega ja natuke näritud.... pikemalt vaatlemata jääb selgusetuks, kas närinud on oravad või ajahammas... turritavad välja peast... tekivad konksjad moodustised, mille külge igasugu tehnikat ja inimesi jääb.... livideerida kõveraid mõtteid on keerukas... metafoorimasin töötab tõrgetega ja kõikide nende sõnatute käikude väljendamiseks ei leidu võrdlusigi... tahaks painutada sõnu, kuid painduvad vaid mõtted. Nii kirjutad rea rea järel et neid siis tagant rida rea ette kustutada.

Hirm on komistada ja haiget saada, peaga vastu seina joosta, tantsida, tantsida kellegi teise juhtimisel oskamata tantsusamme... seest on õõnes ja pea käib ringi.. või on need hoopis liblikad ja ootus... liiga kaugel, liiga segamini et aru saada.

Istun... seisukohad on taas defitsiitsed ja talonge ega välismaa nätsu ei oma... pealegi vaadatakse mind nendes valuutakauplustes eriti kahtlase pilguga... nood inimesed ja too kummaline külge hakanud tehnika mõttekõverate küljes näeb kahtlemata pentsik välja..jahh...

Valuutapoe vahetus zavoodi vastu, zavood on elustiil... aga vbl ükskord...
Vaikus: vbl juba varsti muutub kõik
(23:44:17) Vaikus: ma abiellun, saan kolm last, kaks kahtlast ja ühe ühtlase, hakkan kodu koristama ja süüa tegema ning vahel oma imeilusa abikaasaga valssi tantsima
(23:44:35) Vaikus: me käime jalutamas toomel
(23:44:45) Vaikus: ja kelgutamas kassitoomel
(23:45:31) Vaikus: ja suviti korraldame raadi mõisa pargis ja jõeääres paadisillal piknikke
(23:46:02) Vaikus: ja süüme maasikaid jäätisega raekoja platsil purskaevu serval istudes
(23:46:45) Vaikus: vahel õhtuti siis kui hakkab jahedaks minema, siis ma salaja lähen rõdule, kus mu abikaasa popsutab piipu ja tõmban toda suitsu kopsudesse
(23:47:02) Vaikus: ning meenutan neid õhtuid zavoodis
(23:47:07) Vaikus: ja neid meeletusi
(23:47:39) Vaikus: vahel kui olen väga vallatu, siis tõmban piibuvarrest mahvi ja sulen silmad... ning olen jälle natuke noor
(tsiteerides siin kohal iseennast)

Kui hommikul ennast kella poole seitsme aegu üles ajad ning kohvi sisse lürpides üritad silmi lahti saada, siis kõik oma paksemad riided selga tirid ning sammud välja sätid, kus külmakraade ikka märksa vähem kui -10, siis alguses ei saa arugi, et see on väga tore... Tore hakkab alles siis, kui näed teisigi inimesi T&oompea mäest üles rühikmas ja paistma hakkab Pika Hermanni tornitipp... Kui juba jõuad Toompea lossi õuele, kus inimesi rohkem kui üks ja kätte torgatakse tuttav trikoloor, siis tuleb juba kergelt ülev tunne sisse... Seal õuel jalgu vastu maad trampides ja juttu puhudes, tulevad meelde eelnevad aastad kui külmemate ja soojemate ilmadega seal samas on seistud.. ning suu venib muigele... Kui Eesti hümni algakordidega lööb õu korraga vaikseks ja pilgud pöörduvad torni tippu ning meeskoor valjult Mu Isamaa, mu õnn ja rõõm käristab... siis lööb kusagilt seest õõnsaks ja soojaks...

Too sini-must-valge lipp mis igal päiksetõusul sinna torni tõuseb, näeb korraga iseäranis ilus välja karge talvetaevasinal...
Kuulatad hetkeks, jahh tõesti nad laulavad, mitte ainult need, kes laulma tulid, vaid ka need, kes alles paarkümmend minutit tagasi ei saanud hästi aru, miks laupäevasel päeval äratav kell nii vara helisema peab... ja need, kes eelmisel päeval olid riigikogu valmisi kõrtsuleti taga kirunud... ise laulad ka nii valjult kui parasjagu jaksad....
Siis kuulad veel moe pärast tervitusi ja peapiiskopi sõnavõttu ning lähed rõõmsal meelel tatsudes varahommikusse linna sooja otsima, jättes lipu taevasinale lehvima.... hea meel on sees et sai jälle tuldud, rõõm on, et elad sea,l kus elad nende keskel, kes ümber... naudid seda tunnet, sest tead, et igapäev nii ei ole ... hea et täna on, hea et hea on....

ulmaline... selline natuke ulmaline on see mida peetakse minu eluks.... natuke nagu polekski minu oma, natuke nagu keegi teine elaks, natuke nagu keegi teine käituks, teeks rumalusi ja lõbutseks... mina olen vaid keegi, kes vaatab seda meeletuna tunduvat karuselli pealt... mina olen see, kes tunneb väsimust ja kohatist piinlikkust... mina olen see, kes tunneb igatsust ja muigab neil hommikutel mil õhtu on muigama pannud... mina vaatan tagasi ja meenutan, sõnu ja tundmusi, valutab pead... mina olen see, kes pärast üritab analüüsida ja tunneb vajadust selgitada... kuid mind pole kunagi päriselt kohal... ma olen eemal...tagantjärgi olen mina

Võib ju olla et see kõik tuleb ravimitest, et see teebki minu mitte minuks ja minuks...veider on küll... aga vahel ka natuke hea... sest tunne on vaba... tunne on üksik aga vaba... tunne on ükskõiknegi kohati aga vaba... ma siiski suudan naerda... ma siiski suudan tunda... kuigi ma teen seda kõike nihkega... tagant järgi, ette tagajärgi unustades.... need hetked kui ma ei ole mina olen ma hetkes... unustades kogu olemise......

Niimodi kirja panduna tundub see vbl segane, kuid nii nagu ta on minu sees ja ümber on ta natuke naljakas ja harjumatu...hirmutav suurel määral ja võtab energiat... aina tihemini tekib tahtmine minna üksi ja teha üksi... olla üksi, olla võõrastega või üksi... kus saaks olla natuke rohkem ise...kus too mitte mina ei tule välja, kus tol mitte minal pole asu või vahel ka täiesti vastupidi, kus too mittemina saab rahulikult möllata... tundmata üldsegi kunagi mingit kahetsust.....njaaa... eks ta ole.... segane aeg nõuab hulle inimesi

Agarus on ogarus tuleb taaskord nentida... ma küll ei mäleta kus see kõik taas pihta hakkas, kuid see kuhu ta kõik lõppes oli ju iseenesest omamoodi tore.... ma loodan et ma saan oma panga- ja idkaardi ka tagasi... ja kes see siis ikka põnevust tekitab kui ise ei tekita... ja kui ei saa vedama üks plaan, siis tuleb läheneda asjale loominguliselt... tegeleda brikolaažiga... spontaanselt luua ja ongi üks tore õhtu jälle soolas....

ja see, et mõne ees vbl natuke piinlik täna on, see läheb üle.... sest mismõttes?? pean alati mina ootama ja liikumist ootama ja lootma... kui mingi huvi on tuleb selle ajel tegutseda, mitte nurgas õlle libistada... eksole...

ma olen eeskujuks... ja pealegi plaanid muutuvad... eks natukene kahju on ka aga samas... variante on võimalikke.... õhtust õhtusse... ikka ja jälle... kuigi eks liigne agarus on tõesti ogaruse piiridesse jõudmas....

õhk õrn, nii kaduv ja nii õrn... sõrmenukid on valged pingutusest... veel jaksab, veel jõuab... veel ei rebene see elu lihtne kangas....

Piiripealolekuis kaob hetkiks tasakaal... kuidas nii... äkitselt tajud, et teisel pool on lõpp... kukkumine... nii õhuke on piir... nii libe on lävi... nii kitsas, mis eraldab.... ja tagasi teed ei ole, mitte meie jaoks vähemalt.....

haarad kätega õhku, ringitad, hoiad kinni hinge, üritad, püsid.... oled ehmatusest ja hirmust kange... nutad peatäie... hingad kergendatult.. unustad ja lippad edasi... sinusoidselt... elamise talumatut kergust unustades, sest muud moodi ei julgekski elada... järgmise korrani....

järgmise hetkeni piiril... nähes kadujaid.. meenutades eesjooksjaid... sinusoidselt....nuttes peatäie, unustades.... kortsutades elu kangast rusikasse ja rusikat lahti tehes vaadeldes, et siiski veel alles.... mina olen veel alles....

Ahastus tõstab pead... aga miks... miks kõik need teised..... miks mina.... miks nemad.... ahastus... ahastus.... ahastus... kurbus... arusaamatus..... unustus.... sellek,s et vahel pead sus tõsta... kõik selleks, et vahel tunda toda rabedust... et vahel mõelda neile kes ümber... kelleta ei saa.... kelleta peab saama... vbl süüdata küünal... vbl juua purju... vbl mitte.... mis just parasjagu parem tundub.... ja hoolita kuidas on muu... ei huvita ei küsita..... eieieieiei.....

ja siis tunda rõõmu? Olemisest? Unustatud talumatust kergusest?

Sellest et ollakse?

Vabandage, et unustan vahel.... vabandage, ma armastan siiski.... mis sest, et hüvasti ei jätnud.... unustasin arvates et veel ei pea.............

Sinder... mõnedel kummalistel juhtumistel on ikka absoluutne oskuslik tava kiiva vedada... täiesti äkiliselt ja ootamatult vastikult lõppeda... nii et lõpuks jääb silmadesse arusaamatusest segane pilk ja keelele ebameeldiv maitseelamus... ning järgmisel päevalgi on kass peal...

Täna hommikul süvendas kassi kena pohmelus, eile õhtul läbisegi joodud erinevatest alkoholimarkidest. Ega see on ju ammu teada, et kui alustad vana tallinnast ploomimahlas ja lõpetad magusa pirnisiidriga, sinna vahele ja sekka kimud mõne kange sigareti ja rüüpad konjakit, õlle ja mõned sipsikud, siis head nahka tulemas ei ole.
Nojah ja siis sinna juurde see õhtu ebameeldiv lõpp, tolle tütarlapse kuri pilk ning palved lahkuda, kurjad sõnad ja pikajuukselise poisi natuke julm ja veidi segaduses käitumine...

oeh...misjaoks niimoodi... mul oli ju ütlemata hea olla... kõik oli hea ju, ma ei tahtnud halba ja ma tõesti ei oleks astunud ühtegi sammu, kui ma oleks teadnud, et sellega kellegi konnasilmal trambin.... tean neid suhtekräppe küll ja just sellepärast hoian teiste omadestki kui kõrvetavast tulest eemale... pagan ma ütlen.....algus oli ometigi ju paljutõotav ja nüüd... kasvav kurjade pilkude koorem.... krt, ma ju võtan seda isiklikult.. ja ikkagi miks mind sunniti lahkuma... urrrr...

njah....õnneks võeti ühel hetkel võimalus põdeda, tuldi ja tuli hakata tegema pühapäevaseid pannkooke... tagantjärele võttes päästis see tegevus päeva... pühapäevast sai taas meeldiv... koogid ja magus moos ning seltskond hea.... soojad tervitused tartu uuele ja enda vanale heale alalisele kährikule...ilus!

Sõnad... nad võiksid olla vähe püsivamad ja vähe staatilisemad ning õige pisut aeglasemad... mitte nagu varblased... mõttetud, siia-sinna ja peamiselt eest ära keksivad..... tahaks suuta neid püüda ja tagasi võtta, nagu poleks olnudki.... sama teeks mõtetegagi.... kaotaks või hävitaks nad ära.... nagu poleks kunagi olnudki... ei oleks kunagi mõelnudki.... kaduv kunst, kaduvad mõtted... isemoodi iseloomad..
Jahh ma valingi seekord vist neid, kes teevad sõnade ja mõtete unustamise teatud asjaoludele kohustuslikuks ning korraldavad sõnade tõkestusprogramme... niisuguseid, kus sõnad, mis suust väljuvad on kõigepealt kaks päeva ootel ja alles siis sõuavad aeglaselt õhku mööda minema... vahpeal aga saab neid uuesti ära süüa ja muundada ja moondada.
Selle puhul on muidugi oht, et sõnad hakkavad omavahel paarduma ja poolduma ning oma elu elama, kuid omajagu teevad nad seda nüüdki... ehk et igaljuhul tuleb olla ettevaatlik ja väga pinksalt jälgida mida ütled, mida valjult mõtled, mida kirja paned.. ning mida need sõnad väljasaades õigupoolest edasi teevad.

Mu ees laual on kuvar, millel voolab veeb ja vilguvad bännerid ning ilmuvad sõnad, mida klõbistan klaveri klahvidel, kuvari taga on kõlar ja kaks kaarti, ühel fragment Klimti maalilt, millel suure kübaraga punapäine naine, teisel pannkoogiköök blondi poisiga, kes parasjagu pannkooki õhust pannile üritab püüda. Mulle väga meeldib too punase peaga naine, ta pilk on pööratud kuhugi alla kõrvale ja tal on paks karvane sall või krae mis katab ta lõua ja poole meelalt punasest suust, ta nina on natuke püsti ja kulmukaared toonitud mustaks, ta on suursugune, ent kuidagi natuke nukker ja õrn, ta on ilus. Ja tollel poisil, sellel teise kaardi peal on rõhutatult heledad juuksed, juba kaugelt on märgata et ta on blond, kuigi kogu pilt on justkui grafiidijoonistus hallides toonides. Kaartide taga on kaks vaasi, ühes viis nartsissi ja teises viis roosi, kollakate kroonlehtedega, mille ääred on punakaltroosa-oranžid...
Laual on veel igasugust pudipadi, üks tühi teetass ja täis kohvitass ja pooleldi tühi veeklaas ning lusikas, lisaks mõned raamatud, ja euroopa teede atlas ja suur maailma atlas, mobiiltelefon ja kalkulaator, paar kausta ja hunnikus pabereid, kleepe linti kahesugust ja auguraud, pastakaid ja kahvel... peale vaadates suursugune seapesa aga kus sa sellega, ma vähemalt enamasti aiman, kus miski on....
Võiks arvata et sellise laua leiab minu kodust, kuid ei, see on minu laud minu töö juurel või õigemini on küll minu töö laua juurel kui nüüd aus olla... aga see selleks... tegelikult tahtsin ma avaldada imestust selle üle et nii segamini laud võib olla ja ongi töölaud.... võib olla peaks ta ühel hetkel ära koristama, oleks kõik ornungis, oleks lihtsam töödki teha.... njahh, võib olla tõesti, kuid niikaua kui töö otseselt konti ei murra on sellest lauast ja temal paiknevast segadusest hoopis meeldivam lihtsalt kirjutada......

tsiteerides klassikuid.......vol 3

Päevade mõõt sai täis, aga nende mõte ei selgunud....



Jaak Põldmäe (eleegiline distihhion)

Tsiteerides klassikuid.... vol 2


Tavalisuse postulaat: kõik tõeliselt suur, hea ja ilus on ebatõenäoline, sest see on erakordne ja vähemasti kahtlusttekitav.

Harilikkuse aksioom: nii nagu see meie juures ja ümber on, nii peab see ka igal pool olnud olema, sest see on ju nii loomulik.





Friedrich Schlegel 25. Lütseumi fragment

Tsiteerides klassikuid...

Kõik, mida sa endas vihkad - anna endale andeks.
Kõik, mida endas armastad - anna endale andeks.
Kõik, mida häbened.
Kõik, mille üle uhkust tunned.
Kõik, mida tahad varjata.
Kõik, mida tahad näidata.
Kõik, mis ei tulnud välja, nagu kavatsetud.
Kõik, mis sa oled.
Kõik, mis sa olla tahtsid.

Anna endale andeks.

Jonas Gardell "Koomiku lapsepõlv"

Auuuuuuuuuuuu....!!

Auuuuuuuuuuuuuuuuu.....!!!

Mõõõõõ-iiiiiii-stuuuuuuuus!

Mõõõõõõõ-iiiiiiii-stuuuuuuuuus, tuuuuuuu-leeeeeee kooooooo-juuuuuuuuu!!!

Auuuuuuuuuu.......

ja nii ongi, et ongi nii....ja kui ma õigeid sõnu leiaks, siis ma kirjeldaks täpsemalt.... kuidas on mu toas jälle muusika..... kuidas ma sain kirja, mis tõi naeratuse näole ja tegi peasse pesa-pusa ja halvas nii kogu mu ajutegevuse tundideks.... kuidas une asemel on unetus väheste unetundidega segunenud..... mismoodi juhtus see, et ühe öötöö jooksul tegin ma mitu kardinaalselt viga... neid tundeid, mida ma tunnen.... kuidas korraga loksus A-ga kõik paika.... seni tähelepanuta jäänud grafomaanlikke kalduvusi ja nende kaldvuste tagajärgi.... toda naljakirja, mis ma sain ja mis ütles, et saada meile oma pangakonto nr ja me anname sulle raha, palju raha.....mil moel unetud öötunnid mõjuvad järgnevatele töötundidele..... mis on mu sees ja sunnib päevas korda palju kontrollima oma maili ja lugema blogisid.....kuidas ma otsustasin hakata karskek.... kuidas päevailu teeb ikka haiget..... milline loll lill on elu......

Jalgu trampiv ja lammutav on mu hing hetkel.... urisev olen.....
...viimased ööd ja päevad olen veebis ringi kolanud ja blogimaailmadesse sukeldunud....algatuseks ikka sõbrad ja tuttavad ja tuttavate tuttavad ja kunilõpuks võõraste märked elust enesest ja enese elust.....kummaline neelatus on olnud.... mõttelennu ja sõrmede klõbina, mida vahel blogi lugedes suisa füüsiliselt kõrvus kuulen naudinguline jälgimine... see mängelev habras ilu, mõnetine sitkus, see köidab...
Nii palju erinevaid stiile ja viise ja nii palju erinevaid peasid, nii palju sarnaseid ja erinevaid mõtteid, mis riivavad...nii palju elusid.....

Vahel loen ka kommentaare, just siis kui leian et vbl oleks endalgi midagi öelda...Kommnetaarid on tavaliselt asjakohased ääremärkused, naljatused, sõbralikud kiidusõnad, jagamised... aga mõnel pool leidub miskipärast inetuid, anonüümsed lammutamisi, brutaalseid kitsaid sõnu ja sõimlemisi... pagan, nagu mõne ajalehe veebiväljaande lugude all vanasti näha sai.... mismõttes? teki sellisetel hetkel peas küsimus, misjaoks? kes see on, kes arvab, et nii on hea ja nii peab? Ja miks anonüümselt?... ängistav, destruktsioonile õhuv käitumine, mis pikemas plaanis ainult kurvastab.... Kui sul midagi head ega asjakohast ei ole öelda, siis ole hea, ole vait, vaiki lihtsalt või kui see on keeruline, siis ole aus ja julge olla nimi oma sõnade all..... aru ma ei saa aru...

...aga vbl ma lihtsalt ärritun liiga kiiresti.. andke andeks.... vabandusena võin välja tuua vaid seda, et iiveldab hetkel... alguses tundus et neist võõrastest anonüümsetest avaldustest tuttavliku ilu all...aga, praegu... praegu ma enam ei ole nii kindel... siin võib olla ka süüdi too hommikul alanud eksperiment, ammutada reusrsse rohukotist... Maasikas hoiatas, et on kõrvalmõjusid ja esimene nädal võib kole olla.... põhiliselt lootis ta, et mul tekib uni, sest see olevat hea märk.... ma siis ootan, et tuleks uni....

... aga anonüümseid õeluseid hammustan ikkagi kõiki avalikult sabast.....

äkitselt olin tagasi argises pühapäevas.... käisin pisut vindisena ja magamatuna reakojaplatsilt kodu poole ja pea oli küsimusi täis....

Kas päevad, mis täis hulgimalt tegevusi on pikemad, kui need mis tühjad või vastupidi? Mis juhtub päevapikkustega, kui ühel hetkel polegi vaja joosta ja tormata ja teha ja teha ja teha? Mis saab sest tühjusest, mis tekib konverentside lõppemisest ja pingelangustest? Mida võiks jätta ja lahti mitte lasta? Mis on see mis kriibib argipäevadel hinge? Miks ei oska äkitselt midagi mõelda muud?

....sügav sügav.... pingelangus... sukeldume!

Memory from transdisciplinary perspectives: agency, practices, and mediations....
...ma armastan konverentse, paberite krabinaid, inimesi kellele on midagi öelda, kes on ettevalmistunud ja ütlevadki, paanikat staabis, kohvipause, välismaiseid tänusõnu ja naeratusi, tegusaid nägusid, kollast silti, mis ripub kaelas kirjaga staff, ning mis automaatselt sinu näoilmele kõrge asjalikkuse noodi juurde annab ja pisikeste asjade pärastki südamest jooksma, organiseerima, lokaliseerima, lahendama, raputama, tegema, muretsema paneb..


Armastan õõnsust, mis tekib nähes, et miski on sinu väikeste käpakeste osalusel käima lükatud, see miski hingab edasi omasoodu ja ajju jõuab teadmine, et enam maha ei saa, tuleb lõpuni endast parim anda, et libiseks lõpuni sujuvalt......

Armastan seda, et liikmed ja ihu on väsinud, kuid üritusse akumuleerunud energia hoiab püsti ja paneb naeratama.
Armastan liiga vara saabuvaid hommikuid ja hilja lõppevaid õhtuid, ning päevi, mida tuleb viis-kuus korda intensiivsemalt elada kui tavapäraseid.
Armastan täidetud ülesandeid, mis saavad tänudega üleküllatud ja seda kui inimesed panevad tähele, et on neid kes näevad väga vaeva, et see kõik libiseks....
Armastan vestlusi lõunalauas ja lennukaid mõttevahetusi, mis teevad õhu tiineks ja raskesti läbitavaks.....

Armastan ja naudin igat hetke....

Käisin eile Aki Kaurismäe viimast filmi vaatamas, viimast kui kõige hiljutisemalt kinolinale jõudnut ja viimast kui tema soome triloogia kolmandat osa filmide "Kauas, pilveet karkaavat" ja "Mies vailla menneisyyttä" järel.

Aki oli oma teatud headuses ja mina sain naudelda..... tema filmikeel on jäänud samaks, samamoodi staatiline, samamoodi seisev aeg ja minimalism, keel küll mitte enam nii kirjakeelne, kuid endiselt tunne, et tegemist on kuukulgur-inimestega, mitte inimestega meie ümbert ja teisalt too rõhutatus, et tegemist on just nende väikeste inimestega meie ümber...

Ta mäng endiselt haarab ja vaimustab mind, see on ilus ja puhas.... ta loo keel on selge ja temas on sooja huumorit.... selles filmis leidus viimast küll natuke vähem, film oli sisult märksa süngem kui eelmised, ei olnud õnnelikku ja helget lõppu, helisema ei jäänud lihtsus ja lootus paremale elule..... lõpp oli lihtne, kuid lootusetu, sealjuures märgitult lootusetu.... En minä tähän kuole!.... valus, valusalt lõi, tuli tunnistada kinost välja tulles, valusalt lõi otse sinna lootusetuse närvile..... njaa kniks ja kummardus sellele nauditavale ilusale täpsele hoobile, lilled saadan lava taha....

Enne Kaurismäke näidati kellegi rootsi-eesti-prantsuse lühifilmi projekti, mingit diplomitööd rootsi filmikoolis või miskit sellist, kes see autor täpselt oli või mis kool see oli, polegi oluline minu jaoks... oluline oli film ise... Filmi nimi oli "Vägev Võlur" (kellegi prantslase novelli ainetel tehtud) ja peaosades Egon Nutter ja Maria Klenskaja... Nutter oli vägev Võlur, kes oleks võinud muuta terve maailma heaks ja enda elu toredaks ja vägevaks ja imetabaseks, kui ta oleks vaid tahtnud, aga ta ei tahtnud, sest pole vaja ehmatada ju tavakodanikke, sekkuda saatusesse ja loobuda kohast mis sulle määratud.... Klenskaja oli Vägeva Võluri kuri tädi, kes on tahumatu ihne ja õel ning ta oma rahulolematusega viimaks omamoodi hauda viib... lugu pani taas omal lihtsal viisil mõtlema olulistele lihtsatele asjadele ja oli ilus.... teostus oli vägailus ja film kestis kümme lühikest minutit.... kõik see kokku kindlustas mu lootust, et eesti noored tegijad, olles seotud nii heade asjadega, hakkavad kuhugi jõudma.... ja jumal olgu tänatud selle vähesegi eest.....

....mis puutub muusse, siis ma olen segaduses.... ärevil......hirmunud ja tänulik et on Maasikas....sest võib olla tema teab mida ta teeb... sest mina küll ei tea......

paide tee.... täna üks meesterahvas kirjutas, et mees peab olema Mees ja soovitavalt viisakas... ma pidin toolilt maha kukkuma, rõem lihtsalt oli nii suur, plaksutasin käsi ja usk maailma tõusis pügala kuni kolme võrra..... selliseid ainulaadseid eksemplare veel on, kes peavad Meheks ja viisakaks olemist millekski, jumal tänatud....5 tugrikut igatahes, kasutusviis pole piiratud.

....sellega muidugi meenusid ka sellised lood nagu "mees, peab täpne olema" ja nii edasi :D:D:D...

On asju... on asju, mis vahete-vahel ei mahu mu sisse ära, nende eest proovin peitu pugeda, niikaua kui püsib lootus, et nad lähevad ise ära...kui aga pärast hirmsat ootust ära ei minda, siis tuleb midagi ette võtta.

Täna käisin ja võtsin ette, rääkisin asjadest nuttes tunni.... kurnav oli....
Maasikas arvas, et tuleb pöörduda tagasi Minu juurde.....
Maasikas arvas, et pool rahu tuleb rohukotist... et meil on vaja resursse, mille pealt edasi minna... ma ei olnud sugugi nii veendunud selles rohukotis kui tema.... ta tegi mureliku näo ja püüdis veenda, veendusin natuke rohkem ja ütlesin, et ma kardan ja et peab mõtlema....ta vist sai aru... aga ega tal palju muud ka üle ei jäänud.... ta kirjutas siiski ühed pillid, mis pidid andma rahu, mitte resursse aga rahu.....nende resurssidega tegeleme hiljem....
Ma nõustusin...

Möll... see sõna vast kirjeldab kõige paremini minu viimaseid möödunud päevi... no muidugi eks oli põhjust ka, ikkagi aastavahetus ja värk... ja ikkagi soomest tulnud suured külalised (keda ma õigupoolest ei näinudki) ja siis kallid sõbrad Tallinnast ja Jaapanist tulnud ja Brasiiliasse suunduv Leene.... ja siis too salapärane zavood, kuhu ikka jõutakse ja kus ikka tantsuks läheb ja kus millegipärast kogu normaalse inimese mõistus kaob ja mälu keeldub koostööst, ei salvesta ja kõik. Leiab vist isekeskis, et polegi vaja teada, muidu oleks ju piinlik järgmisel päeval ja kellele siis seda jama vaja on, jätab veel peremees joomise maha või midagi..... noh hea on kui siis on sõpru, kes ka zavoodi on ja kelle mälu teeb koostööd ja kes sulle järgmisel päeval detailselt saavad jutustada, et kes, kus, miks, kuidas ja kui kaua.... siis jagub nalja ja piinlikkust ikka kahele vähemalt.....
.....nojah, ei tore on olnud ja tantsu on olnud ja arvestades seda et aju on enamuse ajast alkoholileos olnud, mis on meeldiv vaheldus ju, on õige vähe probleeme tekkinud, tuju on üleval püsinud ja keegi tüli pole norima tulnud........jahh tähelepanu ja meeldivaid üllatusi on ka olnud.... mulle väga istub et galantsus pole surnud... ja muidugi tore on ka mu uus omapärane võime haarata sabast kõigil lahkujatel ja naerda totakalt veidrates situatsioonides, kui ma üldse aru ei taipa, mis toimub... see on ka täiesti tänuväärt, eriti järgmisetel kainetel hetkedel.....

Mis aga puutub uude aastasse, siis lubadusi ei anna... aga eesmärke on... neid välja ma ei too, sest ei taha et hakataks näitama näpuga.....salasoove on ka.... aga need on salajased.... hea meel on ka, et läbi on ja et saab mõelda et kusagil on tootabula rasa, millele ka sel aastal saab sodida lõputult südameid ja fuck you-sid

aasta siis oli 65..... vaatasin eile omi vanu pilte, mis eile suure õllekastiga koos Tartu rändasid... naljakas oli.... nii palju on muutunud.... nii palju on olnud ja toimunud.... ja nii-nii palju on muutunud.....
Aastalõpu diskursuses möödunud 364 päevale tagasi vaadates võib öelda, et see aasta on ka muutuste aasta olnud ja ootamise aasta on ka olnud.... mul on kuidagi tunne, et ma olen tugevalt vanemaks saanud..... ja teadmisi on tulnud... teadmisi enda kohta ja selle kohta, mis tegelikult korda läheb ja kuidas asjad tegelikult toimivad.... pilt on läinud selgemaks.... murekortse on juurde tulnud.... pagas on muutunud raskemaks.... pettumusi on olnud ja vapustusi on olnud... naiivsust on välja juuritud väga vaheda teraga.....
Jah... hariv on olnud.... minust on saanud see, kes ma olen.... ja ma olen vist peaaegu rahul.... inimesi on tulnud mu ellu juurde ja inimesed on muutunud lähedasemaks, ma olen aru saanud, et need kes on su ümber need teevad su.......millised kuldaväärt leiud, kadrid ja kährik ja janos ja liisi ja urmas ja need kõik teised, kes ikka veel mu kõrval vastu peavad .... imeline.....
Njaa.... seda mida ma elult tahan, seda ma endiselt veel ei tea, natuke on selginenud.... kuid siiski... palju on veel segamini.... palju on veel vaja järele proovida, palju on veel vaja mõelda ja vaadata... see saab järgmise aasta sihiks..... mu suhteeriline ja emotsionaalne mina las puhkab... tegeleks vahepeal millegi muuga, mõtleks välja mis ma tahan... kuhu jõuda, mida teha..... njah suured ambitsioonid ma tean... aga midagi peab olema..... ;)

ihhiiiiii... irvitasin ma vaikselt iseenda olematusse habemesse... lugesin siis sissekande läbi veelkord ja veelkord ja veelkord.... irvitasin veel natuke....ihihiiiiii... ja olin rõõmus, et läheb hästi, et läheb nii kui vaja.... et lumelauasõit on tore.... ihhhiiiiii.... siis muigasin ja rõõmustasin teadmise üle, et tal pole tegelikult aimugi, kui tore veel kõik olema saab..... ja järeldasin isekeskis, et kes pole käinud, ei saagi sellest imest enne aru, kui ükskord lähevad...... ja hea et on nii.... sest siis on üllatus suurim ja parim.... ihhiiiii

Ongi läbi.... hommikul saabusin päiksepaistes bussiga Tartu ja olin tänulik, et olemas on selline koht, selline Tartu ja mul on võimalus siia tulla hommikuses päiksepaistes.... tulla ära..... sealt kus olin enne...

....tegelikult oleksin tahtnud tulla juba varem... kuid ei saanud.... sest kusagil on siiski perekondlik ühisvastutus ja kohustus ja tegelikult on hea ju näha oma perekonda jõulude ajal... isegi kui see ei ole see sama perekond, kes eelmisel aastal ja on jõulud, mis pole sellised nagu eelmistel aastatel.... see vast nii palju ei morjendagi, et jõulud muutuvad... aga see, et tegelikult tahaks üldse ära unustada, et sul pere on ja et sa kusagilt pärit oled... see pole vist päris tavapärane, see vist näitab, et midagi on valesti... ei tegelikult pole ju tegu sugugi kehva perekomplektiga... tegelikult on väga tore või noh mitte sugugi halvem kui mõni teine.... aga on see üks piisk ja see teine ja neist ei saa mööda vaadata, kuigi tahaks mõelda et ei olegi... et ei ole ennast segijoonud isa ja ema, kes kannatab... kui sellest suudaks kuidagi mööda vaadata ja või ilma emotsioonideta kõrvalt jälgida oleks ju imeline, aga ei suuda..... perekondade värk... sideme värk.... hoolimise värk...... ja nii tahakski lihtsalt joosta kõige eest ära ja unustada......siin Tartus saab seda natuke praktiseerida, sest siin olen ainult mina ja minu elu, ja puuduvad meeldetuletajad ja ei pea silmitsi seisma, siin võib olla niisama.. peaaegu... sest pere on kaugel... pere on Tallinnas...... kui nüüd enam hirmu ka ei tunneks iga telefonikõne ja tallinnasse minemise ees, kui kuidagi suudaks leida rahu, leppida sellega et ei saa aidata, et ei oska, või leida võimalus siiski millegi paremaks muutmiseks ja mitte lihtsalt teha kõike selleks, et ignoreerida, siis oleks hea..... siis oleks peaaegu ideaalne.... siis võiks edasi elada....

hüüda tahaks.... teha akna lahti ja hüüda valjul häälel siia Tartu kevadisse jõuluöösse.... hüüda välja see ,mis on sees, see mis on kogunenud ja millel ei olegi nime.... see, mida ei saagi kuhugi panna ega üles kirjutada... see terve möödunud aasta, laotada ta laiali siia jõulurahusse.... sadada sellega sisse teiste rahulikesse jõuludesse..... hüüda ja loota, et sellest on kasu.... ei mitte loota et keegi kuuleb ja tuleb appi... lihtsalt hüüda hüüdmise pärast.....

Jõulu... oli küll ükspäev täitsa olemas... Kastani tänava residentsis, koos kuuseoksade, magusa muusika ja küünalde ning õunade ja koogiga.... ja olid inimesed, need head vanad ja tuttavad... kellega ikka hea on kokku saada, meenutada, mõni mõte vahetada ja muiata... sest soola mitu puuda üheskoos ära söödud..... njaa üks uustulnuk oli ka, selline päris 1,5 kuud uus, muidu õige lühike ja sõnaaher, aga hiiglama armas, tumedate silmade ja veel tumedamate juustega....ja suurte põskedega... Mari-Liis tutvustas teda kui Kirke-Lood..... ja ma arvan et tema juba teab :).....

.... siis läksid vapramad ja vanemad meist zavoodi, nagu ikka, juba traditsiooni mõttes.... kus oli neljapäevaselt palju inimesi... vahel mulle tundub et kõik need inimesed käivad seal nagu ikka, juba traditsiooni mõttes... aga see vist ongi see, mis teeb zavoodist alati lärmaka ja suure tuttavate ja sõprade konsentratsiooniga paiga......Seegi kord oli tuttavaid rohkem kui üks juba kohal ja neist, kes veel tuttavad polnud, üritas rohkem kui üks, igaüks omal naljakal kombel, seda saatuslikku mittetutvumise viga parandada.....

Zavoodis jätkasime traditsioonide austamisega ning nii ei saanud alguses me olelus seal vedama, kuid pärast väikest sulandumist üldisesse ebakainusesse.... ei saanud vanade eestlaste kombel enam pidama või püsti (kuidas kellelgi).....
Mina aga sain tantsida.... see oli hea.... sest tantsinud polnud ammu ja kõik tantsulihased olid roostes ning vajasid väikest meenutust.... tants andis energia ja iseolemise, mis mind ühel hetkel jultunuks tegi.... siis olingi natuke aega jultunud ja ülbe... tantsisin selle aga ka lõpuks endast välja... koos kõige muuga... ja siis oli justniipalju jõudu, et veel koju sibada.... koos oma õllemarinaadis vedelenud kotiga.....

Hommikul oli möödunud rokkimist meenutamas kange kael ja piimhape lihastes.... selle peale venis suu taas muigele ja tundsin et nii hea on vahel end niimoodi tunda....

Elu on veider olin ma täna hommikul taas sunnitud tõdema.... nii palju küsimusi ja iga päev muutuvad vastakad teadmised asjade seisu kohta.....ei saagi aru, et kust need kõik tulevad ja kuidas see ümber- ja üle-arusaamine toimub ja kuidas täpselt kõik lõpuks ikka paika loksub.

Istusin hommikul üksi seal suure aknaga toas, vaatasin aknast lumiseid teid ja puid, kuulasin koduselt nukrat Alenderit ja tundsin kuidas sees oli ärevane rahu.... kõik saab korda, ütles tunne sees, kõik ON korras...
....enam ei ole tarvis küsida miks, enam ei ole tarvis muretseda ega pole aegagi.... kõik laheneb ja hargneb ja sulab käest... ja pärale on jõudnud teadmine.... et kõik pidigi nii olema, kõik oli ja on õigesti, sest see ei olnud eksitus, seda lihtsalt oli väga vaja... ja et kõik läks lõpuks nii nagu pidi.....

Ma ei tea, mis saab edasi, aga ma tean, et seda, mis mul on, ei saa miski ega keegi mult enam võtta ega muuta, see on juba söövind minusse, see on juba olemas.

Ja ma olen õnnelik, et on nii... ma tunnen ennast päratult rikkamana, ma tunnen et on hoolimine, on hea, ei olegi vaja rääkida enam, on erismoodi sõber, on midagi jagatut, mida ei saa ära võtta.... on miski, mis jääb..... muietesse, pilkudesse, lausutud ja lausumata sõnadesse, kirjadesse, kokkusaamistesse ja nende ära jäämistesse, mälestustesse, ruumidesse, oskustesse, maalidesse, lauludesse, teadmistesse kuidas asjad tegelikult on .... kahe vahele.....

Ja ta tuli... lõpuks peale pikka pusimist ja manamist filipiinidelt toodud kookoshelvestega, kondentspiima ja valge mustikalise šokolaadiga... korraga oligi aknatagune täis lendlevat valget, ei olnud ülemine naaber kookoshelvestega, oli lumi...lumilumilumi.... helevalge ja tihe, natuke tuisuline lumi..... ja suu venis kahelt poolt kõrvuni....

Hetkeks oli kõik täiuslik, küünal, suur suur aken, sealt sisse kumav tänavalgus, laternapostid, kirikutorn , kattumas valge lumise olemisega ja sisemine soojus, hingamine ja südamelöögid pea all, magus rahu.... tahtsin nii väga sukelduda sellesse hetke ja viibida seal igavesti, suruda oma pikad sõrmed tema süvastruktuuridesse ja mitte kunagi sellest hetkest lahti lasta... Aga hetkil on paha komme olla ja jääda hetkeliseks ning mida täiuslikum, seda ebapüsivam, seda viivulisem......et ära ei harjuks vist... ja nii oligi ühel hetkel otsas see hetk... ja tuli lahkuda, kuigi üldse poleks tahtnud... tuli lahkuda, sest taheti nii, pidi nii, ning vastuvaidlemine või vääriti mõistmine oli väljaspool võimalikkust..... Tunded sees olid sümpaatselt ambivalentsed (tsiteerides klassikuid).... teadsin mida peab ja teadsin miks peab kuid siiski tundus see hetkeks ületamatult raske....

Õues aga sadas lund, sadas näole, juustele ja hallile mantlile.... ja silmapilguks suutsin ma sellest mitterõõmu tunda ning siis järgmisel viivul naeratada läbi helbete ja lasta hetkil kaduda käest, söövitada end mällu ja kaduda käest..... nii et jäi ainult lumi ja jäljed lumel.....ja mina

jälle on see tunne, et on vaja, on vaja vana hea grafomaani kombel kirjutada... kirjutada mõned asjad peast selgeks ja pinnale keeruliseks ning avaldada arvamust tähelepanekute taustal....
...mul on olnud imetabaseid sündmusi täis nädal..... tõesti, mitu õige toredat tegu ja nägu... alates ungari filmiõhtust ja Mikolase päeva tähistusest Viki juures, mis hõlmas palju head Szegedi kalasuppi ja kelmikaid silmi ning veini... kuni semiootikute autoriõhtuni Salongis, kuhu paras ports kaneelirulle sai küpsetatud.... nalja on ka saanud ja nuttu on ka olnud, segadusest, rõõmust, õnnest naertustest, ilvestest jms. rääkimata...veider ja aus on ka olnud... ja sundi endale ja tõele näkku vaadata.... njahh kas sellest just liiati selgus on tulnud, aga midagi on klaarim, südamelt on räägitud ja südamelt on kuuldud.... ja nagu juba klapib pilt peaaegu kokku või on tükid vähemalt piiritletumas....... kuigi mõningad aspektid, siiski päris ei veena.... vbl sellepärast et ma tõesti vägaväga tahaks, see ei oleks lõplik tõde......kes teab......

Jahh ja inimestega ning nende eludega on naljakas värk ma märkasin.... nad on su kõrval, elavad ja hingavad ja teevad omi väikesi asju, sa näed neid erinevates situatsioonidea ja erinevate inimeste seas, vahel tihemini mõnikord harvem, kaed ja kuulad neid ning neist ja jätad tunnuslikud salamärgid meelde.... lõpuks mingil piisavalt näind ja kuulnud hetkel, arvad, et nüüd tunnedki neid...... ning siis järgmisel või ülejärgmisel hetkel loevad nad kusagil ette sulle oma luuletusi või proosapalu või näitavad kellelegi kusagil oma maale.... sa võib olla oled teadlik, et jahh kirjutada ta oskab, jah ta pidavat maalima, aga mitte kunagi, taipad sa hetk hiljem, pole sa rohkem sellesse süüvinud... sul on olnud mingi inimkuvand, kus seda aspekti seeski pole olnud ......nii palju on nägemata ja kuulmata, nii palju on teadmata.... nii väike ja piiratud on see harjutud olemine....

Jahh... ja rõõm on võimas tunne avastasin ma uue jalgrattaleiutise õhinaga taas ükspäev.... ja rõõm nakatab..... ja rõõmu on tegelikult nii imelihtne valmistada... mõni väike žest või liigutus, mis tavaliselt laiskusest tegemata jääb.... mulle meeldib kui saab rõõmu valmistada, kui hetkeks on tunne et midagi on korda läinud ja kingitakse naeratus.....

Ning ilvestega olege ettevaatlikud, nad armastavad toolijalgu närida ja teie diivanile poriste käppadega mustreid trükkida... lisaks sellele jätavad nad voodisse alati hulgakese karvu........

Täna hommikul kui oma öötöölt koju jalutasin, tõusis päike põleva oranži kerana horisondi kohale ja sütitas taevagi põlema.... see oli imetabane.....see oli ilus... kui pärast kella ühe ajal silmad taas lahti sain... paistsid aga üksikud päiksekiired, mis majanurga tagant plehku said, mu põranda vanale kriimunud parketile..... see tõi naeratuse näole...... ja siin ma nüüd naeratangi, sest on päike ja kiired ja need laulud, need vanad ja head ja üksikud....

Ja Ungaris paistab päike ning temperatuur, mis õhus on, keksib 20 kraadi ümber.....

....veider ilm.

Noorena, tõeliselt noorena või liiga noorena tunnen ma end iga aastaga aina harvem.... ei tea küll millest selline kummaline seotus, aga olemas ta siiski on....

Üleeile aga tundisn ennast tõesti noorena, olin firma jõulupidus... 60 stiili järgi, nagu soovituslikuna välja oli reklaamitud, oli minust saanud musta printsesskleidiga ja hobusesaba ning elvisliku tukaga rockabilly tibi... ma pole varem selline välja näinud... ja mulle meeldis see... ja seal ma olin, noor ja üleslöödud, ning tantsuks mängis disko, halb 80-nendate disko evergreen lugudega, mida minagi tõsi küll, peast tean.... ja siis kõik need naised, kes rohkem või vähem 60 nendate stiilis väljanägevad, seal tantsu vihtumas ja õhtujuhtide flirtimistele ning naljatamistele meelitatult naeratamas ja/või südamest naermas olid..... ei, ma ei ütle, et Tanel Saar või Margo Teder halvad oleks olnud... aga et see kõik sellist siirast rõõmu valmistab.... see oli minule veider, midagi uut... et seda kõik ülemeelikult veiniselt rõõmu valmistab... see hirmutab natuke või kummastab... tundsin end natukene vales kohas, oleks tahtnud rock´n´rolli tantsida ja funnida, mitte 80 diskensi saatel puusa nõksutada.... seda ma saan teha ka maasikas või atlantises, mõnel heal päeval ka Tallinnas...... kuidagi tundus aga, et ülejäänud seda mujal teha ei saa, sest neil on töö ja pere ja vähe aega ja mees ja kompleksid ja kõik see muu rutiin, mis ei lase õhtul diskoteekide särasse sukelduda.... jaa... mina tunnen, et ma ei taha seda teha, sest on võimalus teha palju muud palju toredamat.... mõtlesin ma ja limpsisin imestunult toimuvat jälgides pokaali seest magusat martini aisti.....

.... njah sinna nooruse kogemuse vastukaaluks ütles U täna mind silmitsedes, et mul on murekortsud... jahh on küll, miimika on üks tugevalt ülehinnatud värk, mille tagatipuks kortsud ja muud vaegused.... ise ma muidugi imestan pigem selle üle, et mul veel halle juukseid ei ole... sest tundub ju küll kohati, vaim on nii lõpmatult väsinud ja muresid iga ripsmekarva otsas... tegelikult seda kõike siiski õnneks vaid trööstitumatel hetkedel...
päriselt on ilusaid hetki kaa, täna näiteks nägin karu ja Saadjärve ääres elavat luigepaari ja sain panna pea sülle ja tunda natuke lohutust ja olla natuke armasalt..... jahh neil hetkil on kõik taas hästi ja mured koos kortsudega ununevad täiesti..... kuigi siis nad tulevad taas, vaikselt poevad närides hinge....

ning siis ma taas olengi mures... kõigi nende tavapäraste asjade pärast ja siis natuke nende uute lahkumiste taustal..... ma põen natuke ette, sest tundub, et asjad on läinud nii nagu tavaliselt, traditsiooniliselt ja nüüd ei tea, kas oleks viimane aeg, veel endale lähemale tõmmata või õigemini lähemale pugeda või kaugemale, kiirelt eemale lükata, mõlemad variandid on kuidagi halvad (tsiteerides sellega klassikuid) ning ausalt öeldes tundub viimane suhteliselt teostamatugi.....
Põdemise kõrval olen rõõmus ja nukker ühteaegu, sest ikka on minus mingisugune lootus ja ikkagi on olnud hetki, kus on olnud unustumatult õige ja hea, ning ei ole põhjust kahetseda, milleski hetkegi....... teisalt on mingi reaalsuse aimdus ja kindel teadmine, kuidas asjad tegelikult on......

Muus osas võib öelda, et tulemas on jõulud ja ma olen 24. detsembril terve päeva üksi tööl....... ja et olema on saanud uusi teadmisi ja et mõned päevad on veel antud....... ja mis siis tuleb.... seda näeb järgmine kord

ja tuligi kesk detsembrit kohale kevad..... päike paistis sinavas taevas laiutavate pilvelaamade vahel hetketi ja puhus vinge tuul ning ümberringi rohetas kevadiselt.... uskumatu muidugi, aga kuidagi veetlevalt sulnis hetkeks, kui aastaaegadele ja tavapärastele ilmatraditsioonidele ei mõtle.....njaa....

.....muidu surub ja närib hinges.... rahulolematus, teatav viha, nukrus ja abitus... nagu ikka.... jaajaa..... ma tean, et sa tead ja ma ise tean ka, mis see seal närib ja piinab, aga sellest ei ole abi, ma lihtsalt ei oska edasi minna, suudan vaid mõelda põhjuseile ja vahel ka variantidele, kuhu edasi, aga see on ka kõik.... ühesõnaga kõrvalise abita vast ei saa... kõrvalist abi millele vast loota pikemalt saab aga alles tuleval aastal.... niikaua tuleb vastu pidada.... elada neis kevadistes hetkedes ja teha kõik et ei tunneks tolle närimise valu........ muusikas olla ja põgeneda, kuhu vaid saab... peaasi et peitu..... peitu peitu iseenda eest ja seest....

Kell on 5.17 ja kõik on jätkuvalt rahulik.... no ja millegi pärast ma ei imesta, kellel peaks tulema tahtmine kesk novembrikuu pühapäevast ööd, mingit lennuki või laevapiletit tellida või puhkusepaketti Phuketisse broneerida.....inimestel on muudki oma novmbrikuiste mustade öödega peale hakata.... näiteks magada kellegi soojas kaisus ja näha imeliselt värvilisi hobeseunesid..... njah... see muidugi teeb mulle ühelt poolt rõõmu, kuid teisepoolt närib mind kadeduse ja tülpimuse uss... heal meelel paneksin minagi oma pea kellegi rinnale ja magaksin magusalt nurrudes....no tegelikult võiksin ju praegugi proovida ja pea Marina rinnale toetada ja siis oma kontoritoolis magada... kuigi kahtlustan, et see vist väga ei toimiks, sest Marina tahaks ju ka kohe siis magada ja seda ei saa lubada... kui on kord siis olgu kord... keegi peab ju ometi valvel olema, juhuks kui tekib mõni ootamatu äkiline olukord, tekib mõni mõte eesti inimese peas novembriöös, näiteks tekib mõnel väikesel eestlasel mõte, äärmiselt aktiivne kihuline mõte, et just nüüd peab ta hankima endale oma boonuspunktide eest ratastega reisikohveri või võtmepaela....sel hetkel ja juhul on ju minu kohus talle seda kihutäitmist võimaldada, nii et minu magamine lõug mariina rinnal on lubamatu... mitte ainult mariina poolt keelatud, vaid ka tolle kihumõtte ja hea klienditeeninduse tavade tõttu lihtsalt mõeldamatu...

... naisteajakirjad milled kolleeg eelmisest vahetusest igavuse peletamiseks jättis, said läbiloetud kella poole viieks, referaat Heideggeri keelest potsatas õppejõu virtuaalsesse postkasti juba kella kahe aegu, pöffi piletid sai ostetud poole nelja aegu ja päring articsporti saadetud kell viis.... Siinkohal ma pean mainima, et eesti naisteajakirjad ei ole sugugi nii halvad, igavuse peletamiseks saab nad suisa kaanest kaaneni läbi lugeda, Cosmo puhul tekib küll vahepeal küsimus, kas midagi paremat teha pole ja pilk rändab arvutiekraanile vanu emaile lugema, kuid varsti saab ajakiri ikkagi läbi loetud... ning Trend, too üllatas mind suisa positiivselt, oli hetki kus oli siiralt huvitav ja lohutav... ning oli hetki, kus mu sisekõneline mina sees juubeldades ja elutööks kiirelt puksi hakkas vorpima, sest seal oli ju kirjas kõik mis teha on vaja.... õnnevalem ja stressimaandamisevalem ja kõik muu ilus ja ennekõike kasulik....

Teed on praeguseks ära joodud poolteist pooleliitrist kruusitäit, ei ole paha, ei ole sugugi paha....olen täiesti graafikus....

ja ööl veel potentsiaali on....vbl saab veel mõne kirja kirjutada või netist midagi eluliselt tähtist otsida ja asjalik olla, sest lõppeks on töö lõpuni jäänud vaid 2,5 tundi.... ja kõik on endiselt kontrolli all ja rahulik... nii et võimalusi veel on.....

minust korrus allpool elab tädi.... vanust 95, vana tädi, vene rahvusest. Ta olevat pärist 12 lapselisest perest Peipsi lähedalt, ühest nondest vanausuliste küladest. Ta käib päeviti tihti mööda meie trepikoja treppe, aeglaselt, aeglaselt, sest jalad on haiged ja vanus teinud väetiks... Ta justkui jalutab ajaviiteks ja meelelahutuseks neil treppidel, pidades kinni kõik möödaminejad, sest tahaks rääkida oma raskest elust, sellest kuidas poeg ehitab Ihastesse maja ja teine poeg on Tallinnas ja kuidas tütrelgi on oma pere ning kõik õed ja vennad ümbert ringi ära surnud ja tema, tema üldse ei tahaks elada sellest kivist magala ühes üksikus korteris.

Tädi igatseb koju, Peipsi äärde ja pere juurde ja külakogukonda, kus külarahvaga rääkides ja sibulaid kuivatades mööduvad päevad meeldivalt.
Tädi igatseb rääkida, kuid meie trepikojas on harva inimestel aega pikemalt peatuda, vbl üks samovaritäis kuuma vett keeta ja tädiga teed juua ja heietada. Kõigil on alalõpmata kiire, kiire. Elutempo isegi nii kiireks läinud, et aega hingamisekski tihti puudu, rääkimata siis rätikuga vanatädiga, kes seisab vanas kitlis ja toatuhvlites trepil, mõni sõna vahetada, hetkeks kuulatada ja naeratada ja head päeva soovida.
Njah, minul endalgi on alati rutt ja tädi jutte pole aega kuulata, kuigi vahel väga tahaks, tahaks heita pilgu tema pikka ellu, vanausuliste sekka ja Peipsi äärde 12 lapselisse perre, tema noorusaega, mis oli tunduvalt parem kui nüüd, nagu tädi ise tavatseb väita.
Ja taas trepist vabandades alla rutates, ma usun teda. Kindlasti oli elu parem, sest siis oli aega ja olid külainimesed, kellega sai juttu vesta, jõudis hingatagi.....

kostus muusika... see tuli sealt tagant kontori nurgas oleva kapi pealt... leierkastist.... plaadilt, mis kingitud... muusika oli natuke summutatud, natuke põlve otsas tehtud, natuke toores, natuke ülemängitud... Südamega tehtud...kellegi teise poolt, kellelegi teisele.... aga mis sest.... see ei olnudki oluline, oluline oli, et ta oli.... ja lahutas meelepaha.... lohutas...jättis tunde, et kusagil on ju olemas, see, mis paneb laulma... ja kusagil on kuu ja sada miili vaikust (muie)..... njah... ja hetkeks oli see kõik, see "kusagil" siinsamas võimalikkuses......jaa muul ei olnudki tähtsust.... nukrus jäi... aga hea oli ka....leppiv hea...

fenomenaalne, kuidas mulle meeldivad ülevoolavad tunded ja väljendid..... eriti meeldivad nad kuulduna enda kohta, sa oled erakordne, sa oled võrratu, sa oled eriline ja soe..... ilus ilus....suisa suurpärane...palsam minu kõrvadele.... aga sinna alati järgnevalt lausutud või vaikuse öeldud, aga-d ja kuid´... neid ma väga ei armasta......ma ei tea miks küll, võib olla sellepärast et vahel tõesti tahaks olla eriline, ilma agadeta.... ma hindan ausust ka, väga hindan, aga vahel on ta siiski ülehinnatud.... ma oleksin vahel tõesti valmis olema mõned erilised hetked erilisena enesepettuses.... jahh-jahh... ma tean küll, et pärast tulevad pisarad ja, et on valus, teantean... aga praegu on ka ja erilisusest ja jagatud hetkest saab midagi natuke räpast ja rutiinset.... jah ma püüan olla üle, aga kusagil on mu sees uhkus ja kusagil mu sees on enesehaletsus ja kusagil on see alati armastatud sõber vaik.... jahh jahh... ma tean, et see viimane on see, mis loeb...

...palun hetk veel, ma kohe unustan ja olen too vana hea vaik, hetk ja kõik on tagasi, kõik on tagasi nii nagu varem, miski pole muutunud..... oled sina ja olen mina, naeratav, võrratu, veetlev ja soe sõber vaik, liputan saba, sest on hea ja tõmban keelega üle näo..... olen hetkes ja ei mõtle kaugemale ega kujuta ette...... jahh-jahh.... palun hetk veel, ma neelan alla selle kibedalt mõrkja nukruse ja niisutan huuli, oota hetk ja ma unustan selle, et kusagil on uhkus, unustan et kusagil on unistused.... ja jääb vaid see hetk, kus mul on siin hetkel sinu juures hea.... sest see on hetkel ainus, mis on....

...oota palun hetk....

VanaJumala seljataga on turvaline olla, sinna on tahtmine pugeda kui liiga tehakse või tunded üle pea kokku löövad ja enam ei jaksa olla tugev ja tunda ka enam ei jaksa..... VanaJumala seljatagust ei ole kuigi lihtne leida, kuid tavaliselt on ta kusagil siiski alati olemas... ta seal kus ei küsta liiga palju küsimusi, kuid kuulatakse kui tahad rääkida, seal on mõõdukas ja tasakaaluline olla.... seal on viivuks võimalus olla rahus, seal ei tee keegi liiga, sinna näevad vaid need keda lubatakse ja keegi on seal alati valmis sind kaitsma, sulle pai tegema ja kaissu võtma..... isegi kui parasjagu vaja ei ole, on võimalus olla nõrk, on võimalus lasta elul enesest mööda voolata, on aega mitte tunda ja keegi ei taha sult seal midagi....

Kui ma Tartusse eelmisel nädalal tulin, siis ma ei uskunud et selline koht kusagil olla võiks, ma ei uskunud suurt üldse headusse ja turvalisusse või üldse millesegi, mind ei olnud enam olemas.....

....aga siis tuldi, viidi, tehti süüa ja lubati olla peidus, kallistati ja tehti pai.....lasti olla ja ei pidanud enam tundma ja ei pidanud selgitama ja oli hea ning soe.... aknalaud oli, kuhu sai ronida ja vaadata välja ja diivan oli, kus sai end kerra keerata ja pilk oli, mis ütles, vaatas, tegi pai ja lasi unustada....kihk enese elu tükkideks rebida ja mõned tükid ära põletada säilis, aga mattus kuhgi pehme turvalisuse sisse, siin oli kõik juba möödas ja teisti... siin oli paranemine...

...praegu olen taas olemas, väikestes asjades, imetabastes lauludes ja aknalaudadel ja sõprade pilkudes ja kallistustes ja veeklaasides öölaual.... kindlat kohta mul ikka veel ei ole, aga ma tunnen, et on võimalik eksisteerida ka vaid väikestes asjades....nii vahelduse mõttes.....

VanaJumala seljatagune on ka alles, natukene teistmoodi kui varem küll aga ikka lastakse mind veel sinna... ma olen seal meeleldi, kuigi tean et liiga kauaks ei saa jääda, vaid viivuks.... teen pai ja olen õige tasa, panen nina vastu õlga, suudlen ning unustan....

meelehärm.... tõsine meelehärm... abitus sinna otsa, kõik kukub kuidagi eriliselt totakalt ja halvasti välja..... PAGAN!.... miks ma ei suuda olla ja miks ma ei saa aru ja miks ei lasta mind ligi........Pagan!....... tahaks, ma nii väga tahaks olla ju hea ja teha pai.....miks ei lasta olla hea ja teha pai..... miks on aetud asjad niivõrd keeruliseks..... või ajan ma nad ise keeruliseks või millest sellised arusaamatuse käärid...pagan küll

lõõgastus... hetkeks olin ma vaba, vaba, lendlemaks priiks, miski ei huvitanud, miski ei hoidnud tagasi..... kellelegi poleks öelnud ei, aga jah poleks ka lausunud....

Tulin koju mööda tuttavaid radu, teades kes ja mis on nähtud akende taga, teades, et kus põleb tuli, seal on elu, seal kus tuli on kustus, seal magatakse... teades, aga mitte huvi tundes... lonkides ja lenneldes nagu puurist pääsenud hing, vehkides aina ja naeratades ja muiates... ei mitte teistele vaid iseenda sisse iseendale, sest hetkel oli kõigest muust üks kõik... hetkel oli vaid vabadus ja klaase purustav jõud mis laseb välja lennata....

muusika kõrvus ja lennates..... hetkeks nii hea... hoolimata.... igatsemata.... rõemutsedes.... rahus.... muusikaga kõrvus... väsimusega .... teades, et homseks on vaid.....


aga mitte mõeldes sellele, sest on kõik üks kõik ja sest on rõem, on vabadus.... ja homme on on kõik muu......

üürike... või hoopis üüratu... ei teagi kohe, milline õnn siis täpselt... aga edasiviivad ikkagi nagu alati, need rõemsad hetked ja olemised, mis tavatult ja alati ootamatult oma lõpu leiavad.... hmm...

Ja ühel hetkel rohkem küsida ei ole mõtet, rohkem kinni hoida ja sundida ei ole mõtet, kui on otsus nii kindel ja mutmatu, siis olgu.... tsss... ei ühtegi sõna rohkem, lauset, võib olla mõni katke vaid kuid õige vaikne ja segane, ei saa ära rikkuda hetke :).... muidu ei jää sedagi....

Kõik on liigne hetkel... ja ma tean et jäävad alati agad ja lootused ja kuid... aga ei ole tähtsust... hetkel ses toas kus olid alles hiljuti veel naeratused ja päike põrandal... ei ole hetkel mõtet seda mõtet edasi mõelda... küll hiljem jõuab....niikahetseda kui rõõmu tunda küll kõike... praegu jõuab vaid veel kõik ähmiga talletada, kiiresti, kiiresti, et ühtegi raasu sõrmedevahelt ei pudedenaks.....kõik sinna hõbeda ja kulla kotti, vaid räps jäägu maha, aga ega teda õieti ei olegi :)

Seegi hea....

Udu....juba mitmendamat päeva järjest mähkub Tartu linn udu sisse, nagu paksu sooja salli sisse poeb ta pimedas peitu....kusagil seal on ka tal aurav tee tass ja villased sokid, ning midagi head lugeda.....

Eile läksin sukeldusin minagi udu sisse, udu lummas ja kutsus... sisse puges nukrus ja ilu ning külm ronis udust kontide vahele...
...Sireenid, vbl olid need just need samad udu kutsuvad sireenid, mis mu jõe äärde istuma viisid, aga vbl olid need maa-alused, kes maa alt udusse laulma ja kutsuma tulid... kes teab....
.... kutsuv oli see udu igaljuhul, kutsuv ja imetabaselt nukker ja vaikne ja ilus kõike ühteaaegu.... tekkis tahtmine kaasa minna, uduga udu koju... jõe peal mängis udu tuledega laternapostidelt ja pimedusega puu varjudelt ja mässis selle kõik siis minu ümber... oli tahtmine jõkke minna, uduga kaasa minna.... minna sinna kus on selle ilu ja vaikse nukruse alge....

Korraga aga tundsin meeletut hirmu, udus oli asju, seal olid laulvad hääled ja tantsivad jalad ning uduolendid, kes jõkke läksid ning mu ümbertkinni võtsid ning mu varju tantsima panid....
....need olendid ei olnud minuga samast kategooriast, ma hakkasin neid kartma, ma hirmusin puuvarjude ja lodja jäätumise ja oma varju ees.... too nukrus ja ilus vaikus... sai hetkega üüratuks üksinduseks.... seest läks tühjaks ja õõnsaks....

Proovisin udust välja joosta, aga ta oli kõikjal....piiritu üksindus ja vaikus ja udu, udu, udu.....
...Lõpuks peatusin ühe maja laterna valguses, sest see valgus paistis läbi udu ja tegi ta läbitavaks....
.....istusin laterna lähedale puujuurele maha ja nutsin, sest oli udu, sest oli vaikus, sest oli ilu, sest oli üksindus, sest oli asju, mis olid udus ja sest mina olin teisest liigist kui udu ja ei saanud tantsida puuvarjude ja valgusega jõel.... nutsin ja läksin koju, heitsin voodisse ja tõmbasin teki üle pea... tundsin kuidas keha aeglaselt taas soojaks tõmbus... ning kuidas minu sees oli udu....hommikul kui ärkasin...oli ta ikka veel seal, kogu oma ilus, nukruses, vaikuses, tühjuses ja üksinduses, tantsivate jalgade ja laulvate maa-alustega, jõejäätumise ja puuvarjudega laternavalguses....

Punased katused on täna kootud valgesse lumme, kootud on erinevaid mustreid ja kudesid... siit ülevalt alla vaadates on täitsa arusaadav, kust need kinda- ja vöökirjad kõik tulnud on.....need mustrid, need on ju kõik siin olemas :)

mõni minut tagasi tuli kapipeal seisvast leierkastist Tartu fm-i eetrist minu viimase aasta lemmiklugu, mis on minu hommikuse käimalükkajana tihe külaline... rääkides natukesest armastamisest varahommikul.....mmmm....mõnuš

Eile õhtul dušši all avastasin, et mu vasakul põlvel on potisinine lillaka varjundiga plekk, üritas meenutada selle tekkelugu....kaks päeva tagasi seda veel ei olnud, kuid ühtegi valuaistingut järgnevate päevade raamidest kah pähe ei karanud....müstika või maaagia olin lõpuks veendunud... siis aga meenus too kõrge lävega rõduuks U juures... suule väändus muie... see oli üks väga ilus ja stiilipuhas kukkumine, koos naeru ja lõkerdamise ning U abistavate kätega... ei mingit valu, ainult plekk järgi meenutuseks ja muie....

Täna tundub elu nii ilus, et teeb natuke haiget.....

.....hea vaheldus....

Ma ei ole kindel enam, mis on tõsi, mis unenägu, mis luul.... Kogu eilne õhtu on vaid üks suur kokkusulanud kängar tundeid ja tundmusi ja meeleaistinguid.... selgeid pilte on vähe, enamjaolt on ainult fragmendid, no muidugi sai ju joodud ka, selles suhtes pole väga imestada....

....hommik oli kaootiline, sest ei teadnud, mida öelda, mida mõelda, natuke kohmetu oli, sest puudus kindlus, mis oli päriselt, mis unenäos... hea oli ka, sest olid need siis unenäod või pärishetked, lähedust olid nad täis ja tunne oli sees ilus....pealegi käe sai pihku suruda ja soe oli.... ning siis mängiti kitarri, veel enne lahkumist... see ei olnud unenägu....


Päeval sain sada väikest kaarti, valged, musta kirja täis ja logo sinine... nimi oli ka peal, suurte kirja minu nimi seisis seal.. :)

mõned hommikud on teistsugused kui teised... mõned on kohe päris helged ja päikselised... tänane hommik oli päikest täis, olgugi et uneaeg oli lühike, oli ärgata hea, rahu oli eilsest jäänud hinge, tundus et hetkeks on kõik just nii nagu peab ja teises, selles suure aknaga, toas paistis päike.... paistis ja mängis põrandaparketil ... mind lasti aga istuda ja nautida, ütlema ei pidanud taas midagi.... rahulik oli... tavatult paigas ja rahulik, kuigi oli jäänud nii mõnigi lahtine ots... ei olnud vaja muretseda, ei olnud vaja arutada, sest tundus, et veel on aega....

....nii hea et on selliseid hetki...

Me peame rääkima - see on minu viimaste päeva, paari, lemmikväljend..... kahjuks on reaktsioon endiselt veel vastassuunas punuma panev.... ei tea küll miks, ei tea, lihtsalt tavaliselt kui keegi niimoodi ütleb tõuseb pikem ja tõsine arutelu ilmalava suurplaani..... ja kes neist ikka suuremat hoolib....juba siis kui endal tuleb mõte, et nüüd peab vist rääkima, tekib koheselt vasturektsiooniks tahtmine hüva nõu maha laita ja hoopis mõnele veinile päkad silma ajada...

No olgu, aga räägime siis! Räägime sellest, mida tean mina ja mida tead sina, aga mis igaksjuhuks kindluse mõttes tuleb avalikult välja öelda! Räägime sellest, mis ihu on viimased päevad äreval ja imelikuna hoidnud, räägime, tollest õhtust, sellest kirjast või sellest mis pakitseb südamel..... otse loomulikult, sellest peabki rääkima, siis saab kõik hoobilt selgemaks, illusioonid saavad viimaks ometi elimineeritud ja pärale jõuab üksühene arusaam.....

...ning siis ohkame, ohkame sügavalt ja kergentunult ehk kaa, nüüd on saabunud selgus ja väärate arusaamadega ei pea enam oma kujutlusi toitma.... ohkame, sest viimaks ometi on soovitud selgus ja vabadus, kammitsetud vabadus... aga siiski vabadus... ohkame, sest illusioonid on surnud.....

Eile jõime veini, mina ja minu mõned sõbrad.... jõime veini ja mul oli jälle hetkeks väga hea olla, ma olin ütlemata tänulik, et on mõned sõbrad....rääkisime asjadest... tühistest asjadest enamjaolt... ja hea oli et olid tühised asjad, millest rääkida... sest hinge puurimine oleks olnud liiast... natuke küll puurisime... aga ainult natukene.... igaüks iseenda omasse.... hing ei olnud alasti ja see oli lohutav....valu polnud avalik... ja nii oli hea...
Kui vein sai otsa oli natukene veiniselt veider.... mõned läksid ära ja mõni jäi... ja käitumine polnud enam adekvaatne....Poleks vist pidanud, mõtlesin Hommikul natuke... ja siis enam ei mõelnud....tuli kiri ja tundus... et saadi aru....tundus, et ei mõistetud hukka....tundus...et praegu rohkem sõnu pole vaja....vbl kunagi hiljem...vbl räägime...hea on et nii on...

Destruktsioon...."tra ma ei või" tunne.... noh ehk siis täispakett.....

Issand kui hea meelega ma oleks ommikul oma toa segi peksnud ja huilanud.... ..... Lammutada.... lihtsalt, et tunda rõõmu lõhkumisest, et kuidagi kompenseerida või unustada, toda sisemist katki olekut ja samalajal teha kõik ümber samasuguseks..... viha....raev...sihitu....kõikehõlmav....

.... sees iiveldas juba peas keerlevatest mõtetest ja öistest unedest...vastik ja räpane tunne ja lisaks selline abitus ja viha..... pagan...pagan....pagan.... miks-miks-miks.......

Njah...piirdusin üle elamu üürgava pungi suitsu kimumisega karges õhus rõdul....

Vaene S ja tema armas tüdruk teises toas.... aga kahjuks ei läinud nad mulle tol hetkel sugugi korda....pealegi kepp pungi taustal ei ole sugugi nii halb väljavaade.......

Karjuda tahtsin....täiesti kõrist ja valimata....et oleks kuulda, et saaks kergem.... et poleks nii...iii paganama valus...

Enam ei taha.... ei jaksa....ei näe nagu mõtet...tahaks hoopis pea kellegi sülle panna ja haavu lakkuda....
...peksa saanu tunne on, nukker on, valus on....aga karjuda enam ei jaksa, ulguda ka ei jaksa...hääletult voolab pisaraid nii või teisiti....võitlusvaim on kadunud, kipras hinges on arusaamatus, nördimus ja ääretuna tunduv kurbus....

...ja kuhu nüüd edasi? Või miks? Keeraks enese kerra ja peidaks ära, aga kuhu ja kelle eest, iseenda ehk.... ei mängi välja.... pole kunagi mänginud... enda lolluse ja naiivsuse eest peitu ei poe võib ainult kibestuda või edasi loota või alla anda.... alla anda ja minema kõndida.....Kaabakad!

.... ei, ei taha mõelda sellele, ei taha teha järeldusi ega otsuseid... ei taha.... tahan lihtsalt ära kaduda, olla olematu nii kaua kui parem hakkab, nii kaua, kui enam ei tunne valu, ei küsi koguaeg mis mõttes?, nii kaua kui mõtlemine enam iiveldama ei aja....

Sajab, sajab vihma, ütleks ma tsiteerides klassikuid..... sajab väljas ja sees ja kokkuvõttes on kõikjal ligedalt vesine....

Destination Hel(l).... niimoodi saab kirjutada Uf-is reisija arvele, kui ta Helsinkisse hakkab sõitma, päris mitmemõtteline värk... aga eks me teemegi siin nalja ja oleme mõttelised mitmel moel, eile tuli just kiri et ettevaatust, homme 99% kuninglikke ummikuid Tallinnas ja kullerid võivad hilineda... suu väändus selle peale muigele küll..

...pole paha pole sugugi paha, kui nüüd veel suudaks kogu selle infohulga meelde jätta, et milline lennukompanii sõidab Uus-Meremaale ja kui palju on komisjon ja millised on GTAs tubade bookide annuleerimistingimused...njaa... aga kui vihma sajab on siin alpikannide ja palmide vahel telefoni vastu võtta päris meeldiv, eriti kui sa mõtled sellele et juba kahe nädala pärast saab selle eest ka palka....

...aga Raatuse ühika ette on kõnniteele suurelt kirjutatud "Oksana ja tebja ljublju"... nii ilus, romantikud pole veel välja surnud....

imestama panevad hetked..., no need kui tuleb miski või keski ja korraga on kõik meeles, kõik on justniisamuti nagu tookord... kõik on äärmiselt ehe ja kõik tunded on samad aga võimendatud aja möödumises....

see ajab juhtme kokku, lihtsalt, selles hetkes on seda kõike korraga liiga palju, need mälestused ja mälupildid, kõik on hetkega tagasi, piinlikkus, too valu, kohmetus, nukrus rõõmuga segamini... nagu vahepeal polekski kuud kuu järele mööda läinud... kui tundemöll sees nii kõikehõlmav poleks, siis vist muigaks kavalalt... kuid see hetk ei tundu muigamine välja tulevat, vanduda tahaks... kuid tead ise ka, et ei tohi ja sel sekundimurdosa kestval silmapilgul ei jõuakski..... siis surud huuled kramplikult kokku ja noogutad teadjalt ja samas äraolevalt ning kõnnid võimalikult loomulikult pooljoostes vastassuunas....

Natukese aja pärast tõmbad läbi filtri ja hõõguva tubaka sisse värsket õhku ja lased settida, hetk on möödas...... jäänud on ainult nood ammused mahasalgatud ja unustatud tunded.... ja imestus...

Siit paistavad kätte punased katuseviilud valgete korstnaraagudega... ja kirikutorn. Sinine taevas hallikas valgete pilvetupsude ja laamadega on samuti näha.... ja puude rohelised ladvad, mis päevade möödudes aina enam kollase-punase kirjudeks tõmbuvad.

Siin sees on korrapäratu telefonide helin ja uimased herilased, arvutikuvarid ja klaverid, naiselik sädin ja asjalikud mureküsimused. Leidub ka kohvitasse külmade kohvilõpmetega, päevavalguslampide valgust ja aknast sisselenduvaid hääli tänavailt.

Sees on inimesed oma töistes eludes, kes vaatavad väljast paistvaid punaseid katuseviile, tuulelippe ja korstnaraagusid ning sügises värvuvaid puid..

Sisse ei vaata väljast keegi ja see vast ongi hea!

Mulle meeldib naeratada... naeratada annab päris mitut moodi... sügiseti saab käia maha vaadates ringi, niimoodi lõnkuvalt, uutes tennarites, mis on läbiligunenud ja siis lõnkuda läbi lehehunnikute... vaikselt tõmbub siis üks suunurk ülespoole ja muie veab end näole... silmad löövad särama ja puna tõuseb palgele... pärast mööda tühja tänavat edasi lõnkudes saab muigest naeratus ja samm muutub häbematult kepsakaks...

Vahel kakaod juues, saab aga magusat jooki alla neelates suruda huuled kokku meelaks mmmmmm....ks ja siis naeratada läbi selle mmm.... ja kakao maitse... sest nii hea on olla...

Päris omaette naeratus on see naeratus, mis tuleb huulile ja hinge, kui kuuled toredaid asju... kuidas kellelgi läheb hästi ja kuidas kusagil on tore.... siis tuleb naeratus kõigepealt sisse koos kujutlusega, sellest kui hea on hea ja siis juba naeratadki.... avalalt ja oma kujutlusele mõeldes ja seda edasi arendades...

Naeratuse toob näole ka kui märkad et ümber on ilus ja siis kui sisse tuleb millestki rahu, selline kõike haarav rõõmus rahu..... njaaa... naeratada mulle meeldib... see teeb ilusaks!

Ükspäev tuli meelde teismelise aeg, kui oli 16-17 aastat turjal ja hinges tärkas meeletu igatsus-ootus saada suureks. Ootus, et kui oled suur, tuleb keegi ja on suur lõppematu armastus, et tuleb miski teadmine ja on selgus, et pole muud teha kui võtta jalad kõhualt ja elada, elada oma elu vinge lõpuni...

Nüüd, mitmed aastad hiljem on juba üsna selge, et kõik ei olegi nii lihtne, ent hinge ärevana hoidev igatsuski pole kuhugi kadunud, ikka tahaks kõike võitvat selgust ja armastust, silmaklappe, mis laseks näha vaid ühte teed ja võimalust... ja teeks elu elamise lihtsaks... tahaks endiselt, et oleks teadmine, kuhu tuleb minna ja mida tuleb teha ja kes on too õige, keda usaldada ja armastada....

..... nukralt naljakas on et nende aastatega pole midagi muud muutunud peale selle, et ma pole enam teismeline... ei, võibolla siiski on! Ma olen märgatavalt voolujoonelisem, noid nurki, mis ütlesid vahel nii kindlalt must või valge või tahtsid kindlalt vaid parimat ja ootustele vastavamat, noid nurki on elu maha viilinud... nüüd sobib sageli ka see, mis on enam-vähem ja vahel peale pikka vaatamist võib mustast hallgi saada ja tõde pole enam... on vaid erinevad vaatekohad ja kontekstid ja dikursused ja ideoloogia ja...hedonism

Too voolujoonelisus annab võimaluse eluga kaasa minna, endast mööda voolata lasta ja vähem murduda... aga elukvaliteet? Ma tõesti ei oska öelda, sest võrdlemiseks võimalust justkui pole, mälu on lühike, ja eneseõigustusmehhanism töötab perfektselt...
...nurgelise vaiguna oli kindlasti iselooma rohkem, selg oli sirgem, aga nurgetu vaiguna on pea kuidagi raskem ja teatav teadmine paneb muigama, nagu saaks elust paremini aru, nagu oleks elukogemust.... nagu oleks ajaga nurkade asemele, sisse soppe tekkinud....

Kuid miks siis ikka toosama igatsus selguse ja näilisegi tasakaalu järgi... miks on eksinu tunne ja pingsalt silmapiiril viitasid otsib pilk ja murekurd laubal kulmude vahel.... Miks see kõik, kui on teadmine, et ega suuremat vahet pole, kas viidad on või ei ole, juhuslikult ekseldes on ikka alati suurem võimalus auku kukkuda, kus võimalik end hästipaigutatud puzzletükina tunda... Lihtsalt tüütuse mõttes?

kiire on! Koguaeg on kiire, tuleb teha, tuleb teha palju palju asju, tuleb olla, olla siin ja siis seal ja siis kusagil mujal ja siis tuleb oodata, valmis olles taas jooksma, pileteid müüma või kontrollima, plakateid riputama, aitama, vihmas, päikeses, tuules...

Hea on olla vajalik. Hea on olla kiires. Vähemalt senikaua kui jaksab, senikaua, kui see aitab mitte mõelda ja samas jätab aega mõelda, senikaua kui keegi liiga ei tee, senikaua kuni on hea.

Kiires kiirelt ja intensiivselt kultuuri ammutada võib ka, aga see väsitab, aga on hea, ainult et kiirelt tuleb teha ja intesiivselt.
Kultuuri konsentratsioon on tõusnud laeni ja samas on liiga kiire, et seda nautida, või nautida saab, aga ainult väga ruttu ja see on väsitav. Kultuuri on korraga liiga palju. Imestusväärne, harva on kultuuri liiga palju... aga vbl on lihtsalt aega liiga vähe ja kultuuri piisavalt, ei tea, ei ole aega mõelda, kiire on!

Tegelikult on õhus tunda sügist... sügist on kuulda rohutirtsude õhtustes saagimistes, see pole too vali oksasaagimine rütmiline ja poognaga nagu Horvaatia puudelatvadelt kostis, vaid selline vaikust rikkuv ja mahlakalt sügiseste ploomide maitse moodi märkiv salapärane pirin...
sügist on õitsevates floksides ja aina sumedamaks ja sumedamaks tõmbuvates öödes... tasahilju on märgata sügise hiilivaid samme looduse värvides ning hommikustes tuultes on ta juba samuti....

Sügis ongi selline hiiliv aastaaeg, mis tuleb ja tuleb, õige vaikselt, natukesehaaval igalepoole...
tunned natuke õhus ja näed pisut värvides...
Kuni korraga, ootamatult üllatades, on ta kohal....
ta on tolles vihmas, tolles mis on külm ja mis enam ei kasvata, vaid peseb puhtaks ja lammutab,
mis ei jäta õhku enda järel värskeks, vaid muudab kõik niiskeks ja natukene rõskeks...
kui too vihm juba tuleb, on viimane aeg suvega hüvasti jätta,
käia oma viimased suvised käigud või pakkida asjad ja temaga kaasa minna...

Mina ei lähe seekord suvega kaasa... ma pakin viimase hoopis kohvrisse ja panen kuhugi kindlasse kohta...
ahju otsa või kapi taha...
ning astun sügises edasi, mine tea, mis juhtuma hakkab...

Omamoodi on väga raskel suvel minna lasta, ilmatuma kahju on...
... aga vist peab, seekord vähemalt...
... või eks näis kuis läeb...

Praegu on veel ju suvi, isegi siis kui tegelikult õhus juba sügist on, ei ole veel vihma
..võib veel nautida...naudiskleda... naudelda

Klaar.... kõik on hetkega hetkeks kõik selge... kõik on vähemal või rohkemal määral paigas ja kõik, mis üritab seda kõigutada võib persse minna, sest hetkel tean mina kõige paremini, mida ma teha tahan ja kuhu ma lähiajal jõuda võiks, ning millega ma soostun ning millega mitte...

Mina tean ja teie kõik ülejäänud, kes te midagi arvate võite oma arvamused endale jätta, lihtsalt ei huvita..
.. taoline selgus on ehmatav ja segane samaaegselt... aga samas nii oodatud ja püüeldud eesmärk... tahtmine on käised üles käärida ja kinni haarata sest hetkest... ja neist mõtetest...

Aga kõigepealt... on aeg koju minna (tsiteerides siinkohal klassikuid ;)

Ähm....
...mis kus ja milleks tuleb pakkida, mida veel oleks vaja mis võiks kergema koti nimel maha jätta, ja mida omme poest veel enne teeleasumist osta... nii-nii-nii palju küsimusi...
..... kõik vastuseta veel... kuid mis sellest, sest... I´m almost on the Road again!

Kummastav....
...tõepoolest kummastav on see elu...eile samalajal parandasin trükivigu oma seminaritöös, oponent oli neid üle 2 A4 välja toonud, njaaa... düsklahv... aga kõik hea, mis hästi lõppeb... vist.

Igatahes sai seminar kaitstud ja kaelast ära.. igavesti meeldibv vaheldus, sest jutt oli ammu otsa saamas, mõtetest ja isust akadeemiline olla rääkimata...

Ja eile kui pärast Liisiga Kassitoomel istusin, oli olla hea, natuke veider kuid sassi juues ja rohelust ning sinist taevast kõrgel ülal kaedes siiski hea... ja siis tulin tulema.... sest tuli tulla...

Nüüd on kõik lahti ees, veider, nädala aja pärast olen ma juba Veneetsias ja õhtul kui kõik hästi läheb siis Viljandimaal... ja samal ajal, on nii veider nii veider nii veider.. ma tunnen, et laguneb, elu mureneb mu ümber ja ei tea kuhu poole peaks hoidma, ning mis siis lõpuks edasi saab... kahju on nagu ühelt poolt, ei tahaks lahti lasta mõnedest asjadest ja arusaamadest ja mõtetest ja tunnetest... aga ... ei jää vist muud üle... sest kõigil aj kõigel on oma elu ja see mis minul nende teistega on... see on vaid põkkumine, vahel kahetsusväärselt lühike ainult....

Mulle meeldivad markeeritud lõpud... mida selgemalt markeeritud seda parem... eriti just minu oma elu puudutavad lõpud võiksid olla selgelt ja minu enda poolt - otse loomulikult - markeeritud..... enda parema äranägemise järgi....

eriliselt meeldib mulle lõppe füüsiliselt markeerida... tõmmat joon alla või veel parem kriipsutada lõpp selgelt ja rasvaselt üle.... et oleks aru saada - siit läheb piir!

Kõige kergem on lõpp ära märgistada paberil, mida materiaalsem, seda parem, sellepärast kannangi palju oma elust paberile üle, saab kohe markeerida... siit algas ja siia lõppes, ja nüüd las vajuda mälestuste hõlma.... nii ei jää midagi segaseks ja kõik mis tuleb järgi, tuleb siis juba pärast lõppu.... uus algus tuleb pärast markeeritud lõppu...

On üks koht, kus meri võtab maad, võtab maad kolmelt poolt, võtab rannas lamavaid kive ja pilliroogu ja kui sina sinna satud võtab sinu ka.. ja kus tuul jooksutab merejäneseid, puhub kiharaid sirgeks, toob mere lõhna ninna, ning ulub pööningul.

See koht vallutab kõik meeled ja annab vabaduse.
Vabaduse olla kõik, kes sa oled ja minna, kuhu sa iganes tahad ja uskuda, mida iganes su hing ihkab..
Lisaks uhub maad võttev meri ja ulguv tuul ses paigas sust välja kõik saasta, laotab su ette laiali ja uputab seejärel kõik... meel saab puhtaks...ja mõtted hajuvad
Seal pole kunagi vaikust, kuid müra puudub sealt ka, seal on alati hääli ja inimesi ja loomi... ja meri võtab seal maad....

Selle paiga leiad sa ka kaardilt nime alt Pärispea ps., ning hea õnnekorral võid sa sinna ka sattuda....

....

...näiteks kui Leene sind kutsub...

Kui hõõguvaid süsasid näpuga torgid, saad kõrvetada..... üsna kindel ja läbiproovitud variant... tead ja liialt tihti näppe süsadele ei suska, noh või ainult vahel harva suure joobe ja jaanipäeva puhul..
Kuid miks siis on ikkagi vaja hõõguvaid inimsuhteid torkida ja nügida ja surkida... samamoodi on valus, samamoodi on ära proovitud, kuid ikka teed, uuesti ja uuesti... ja siis pärast nurgas haavulakkudes võid endale pisaraid pühkides öelda, et ma ju teadsin seda, kuid kes ei riski, see šampust ei joo...
...jaa ahvatluse jõud, igatsuse jõud ja üksinduse jõud.... ning milline meeletu ihalus ja kihk selle kõigega kaasneb, milline imeline hasart... ja mis siis sellest, et pärast on valus, mis siis sellest ,et pärast on piinlik ja valus.... selle kõigele sa ei mõtle, sest silmis on vaid see hasartmänguri jackpot.... see üks suur võimalus mitmest võimatust.... ilus tulevik... armastus, igavene... ööd kellegi kaisus, hoolimine ja ümmardamine... kirg... silme ees on vaid see suur õhupall, mis kõrguste poole lendleb ja sina jooksed ja jooksed ja jooksed, sest äkki siiski jõuad sa järgi.... ja jooksed ja jooksed ja jooksed.. ning ühel hetkel oledki nõgesepuhmas siruli, põlve vastu juurikat veriseks löönud ja igaltpoolt valutavana...
too üks öö või too imeilus äraütlemine või mängleva flirdiga tehtud suhtluse lõpp või see igavesti piinav piinlik pilk, mis ütles hetkega kõik.... Ei ... hetkega vaid nõgesed ja ei ühtegi õhupalli...
... tüütu, nii tüütu värk.

Ma lähen siit roheluses, soe päike sees ja rõõmus melu ümberringi....Ma lähen siit jäätistsöövate laste vahelt läbi pugedes.....ma lähen siit targemana ja ilusamana....... teadjana, raske kohver käes ja reisikott seljas....

Ma tulin siia hoopis teistmoodi...Hoopis teiste mõtete ja teadmistega.....ma olin hoopis teine..

Kuid nutuvõre oli ka siis mu suu ümber....

kerge ja vaba on olla... tahaks huilata, joosta ja veega pritsida.... soe on ja miski ei peata mind, olen vaba, viimaks ometi olen vaba.... Vaba et põleda kõrge ja kirglikult ägeda leegiga, vaba et tunda, vaba et olla õnnelik, vaba et põleda tuhaks ja lennelda tuuletiivul su kinganinadele puhkama... kuniks elul on antud veel olla vabana!!

He kutsuvat minua hiljaudeksi. Se on aika ironista, koska niitä hetkiä on aika vähen, milloin mä olen täysin hiljaa. Mä teen aina jonkinlaisia ääniä, kun mä en ole puhumassa (ja usein minä olen) niin minä nauran tai hymisen jotain itsekseen, jäljittelen kissaa tai jotain muuta sellaista. Välillä minusta tuntuu, että mä en osakaan olla hiljaa, koska minun itsekseen ajattelukin tekee meteliä.
Silti toisinaan, minä todella nautin vaiti oloaa. Vaikka eilen, kuin mentiin parin kaverin kanssa kaupungista metsään teltan kanssa yöksi ja tehtiin tulta, niin oli ihana katsoa, miten halot paloivat ja tähdet tuikkivat ja olla samalla ihan-ihan vaiti. Mutta ei sittenkään ollut täysin hiljaista tuuli humisi metsässä ja halot räisköivät tulessa ja jossain kaukana koirat haukkoi ja metsä kaikkui vastaan. Se oli ihana, niin kotoisaa ja miellyttävä ja ei sittenkään hiljaista.
Mä en pitä liian hiljaisista paikosta, ehkkä siksi juuri teen myös aina jonkinlaisia ääniä. Minä pelkään hiljaisuutta, se kauhistuttaa minua. Pelkään sitä koska täysin hiljaa on vaan tyhjyys, tyhjyys merkitsee sitä että ei ole enää mitään ja kun ei ole enää mitään, niin kaikki on merkityksetön ja jos millä ei ole enää merkitystä, niin elämä on ohi, tai sen pitäisi olla ohi, mutta jostakin syystä ei sittenkään ole.
Samalla on tyhjyydessä kaikki ja täysi hiljauskin muuttuu ajan kuluen kauheaksi meteleksi, jossa on kaikki äänet ja juuri tuo hijausuuden tyhjyys ja karjuva meteli minua pelottaa, koska se on loppu.....
...mutta silti he kutsuvat minua hijaudeksi ja välillä minä mietin, että ehkä se on niin, koska minäkin olen tyhjyys.....

Saamatuna tunnen end!
Väga saamtuna... minu pagas ja sinu pagas ja minu pagas sinu pagasi poolt hõõrutud konnasilmal ja sinna juurde veel mu isekus, mis ei lase näha enesest kaugemale ja ebakindlus, mis ei lase võtta haaret , kõik pudeneb kätevahelt.... Ja siis veel see tugev tunne, see armastus, mis teeb vahel haiget, täiesti kogemata tavaliselt ja mis teeb inimesed nii haavatavaks ja õrnaks... krt kuidas kogu selle krempliga toime tulla....
... kuidas ahh?

Manuaal taas puudu....

... ja tulemus kah käes, jälle olen olnud pime ja näinud ainult ennast, jälle olen teinud haiget... ja need kel valus, tahavad lahkuda... ma ei süüdista, saan aru kuid samas ei taha minna lasta,

"Palun-palun-palun... anna andeks!" sosistan vaikselt ja kükitan vaikselt maha, tahaks olla mannatera suurune, ma tean ju et ma suudan teha paremini, olla heam, mitte teha haiget, ma ju tean, kui vaid natuke toibun, natuke aega antakse, natuke toetatakse... ma ju tean ennast ja natuke ka sind ja ma tean, et armastan ja pean kalliks toda killukest õrna suhet, mille peal me pagasid ja meie...

... "Ärge võtke seda veel mult ära!!"

ma pole andnud endast veel kõike....

Tantsida...
ma väga väga tahtsin tantsida täna...
või hõljuda
või lennelda
või vibreerida kellegi käte vahel selle muusika saatel, mida mängis ilusmees Vaigla oma voolujoonelisel pastellkollasel kitarrel...
... nii väga tahtsin tantsida,
tunda seda põksuva südame tunnet ja liikumist kehas...
kellegi juhtivaid käsi ja pilke,
kõike seda tahtsin...
aga leppisin kuulmisega ja muusika enesest läbivoolamisega ja läbi muusika voolamisega.... see oli ka hea ja meelde tuli nii palju,
igast imelikud mu elust läbivoolanud inimesed ja tunded....
ja peale tuli igatsus... tahtmine ise ka voolata.

....Koju tulles surusin käed taskupõhjadesse ja sammusin pilk maas,
mingi väikekodanlik osa minust tundis piinlikkust
ja sõnad,
kõik nad kustusid huulil...

õhus oli sadava vihma lõhna ja piisku
ja varbad olid paari minutiga kuivast vabad....
ühika juurde jõudes oleksin tahtnud edasi sammuda, kuid ka selle tahtmise lämmatasin millegi pärast juba eos...
tahtmisi tappa, on vahel nii lihtne...
või on nende suremine lihtsalt kerge tulema, ma ei tea....

... täna surid nad igaljuhul kõik välja.

.. jazzis....

Ole naljakas!
Naerata kelmikalt!
Ole kummaline!
Ära tee must nagu väljagi!
Ole viisakas!
Rõõmusta!
Ole teistsugune!
Ole tähelepanelik!
Ütle ootamatuid asju!
Tee mulle mittekomplimente!
Pane mind oma aususega kohmetuma!
Ole ise kohmetunud!
Vaata mulle silma!
Ära imetle mind!
Ole huvitatud mu tegemistest!
Räägi pikkade ja segaste lausetega, mis sisaldavad mõtteid mida ma juba poolelt sõnalt taipan!
Küsi küsimusi!

Tee seda kõike, ole seda kõike ja ma olen põlen nagu säraküünal su käes, ma põlen tahtmisest sind uurida surkida, katsuda, tirida tõmmata ja lahata... tahan sust teada kõike, tahan teada mida sa tahad, millest sa hoolid, mida sa arvad, kes sa oled, mis sust saab, keda sa armastad, kuidas sind armastatakse, mida sa sööd, kellega sa suhtled, kuidas saada sind endale, mis teeb sind nii ihaldusväärseks ja huvitavaks....... sa meeldid mulle, ära vea mind alt.....
..... Sa meeldid mulle

kord ma tulen, selleks et jääda. Seniajani aga, otsin ma ja hulgun, vaadates ringi... sest tuleb ju veenduda, just see on see koht, kuhu peab jääma, ja see on, see õige hetk, millal tulla.
Või äkki hoopiski, tulen istun ühel üsnagi suvaliselt tavalisel hetkel te kõrvale, lihtsalt jalga puhkama, ja siis enam ei lähegi ära, sest istuda on hea ja seltskond on hea ja on nagu juba käidud kah.

Jah, aga märgata tuleb ikkagi, märgata märki, äratunda paik või/ja aeg... kuhu ja millal jääda.

Jahh, aga kui äkki jäävad märgid märkamatuks? Või ei tunne märki ära?

...Keeruline.... kui mõtlema hakata... aga muretseda tegelikult vist ei maksa, sest on ju teadmine, et veel ei ole aeg ja veel ja ole ka sellist paika, küll tuleb aeg ja küll märkab märki..... ikkagi peaaegu proffesionaalse märgimärkajaga peaks tegemist olema......

Talle, kes ta teab, et oodatakse ja tullakse vastu

"Vabandage, noorhärra, kas te ootate kedagi?" küsis kollakaskuldsete lokkidega tüdruk. "Jah, mulle lubati siia rongi saabumise ajaks vastu tulla. Kus sa teadsid?" "Sul on nii ootavalt otsiv nägu peas. Noh ma loodan, et ta tuleb pea, see sinu vastutulija. Siin on õhtuti peaaegu võimatu liigelda, sest ühitransport käib nii kehvasti... kindlasti ta hilineb selle tõttu. Kui tohib, siis ma ootaks siin koos sinuga? Seal teisel pool on mingisugused kahtlased tüübid, ajavad külmajudinad peale." "Jah, muidugi. Tule istu." Tüdruk tuli lähemale ja istuski poisi kõrvale, pilk ekslemas perroonil seisvate inimeste, kaugemal paistva jalakäijate silla ning vagunite vahel. "Kas sa otsid kedagi?" küsis poiss pärast hetke vaikuses. "Jahh. Ma pidin ühele siia vastu tulema, aga ma unustasin ära millised rongiga ta tuleb. Ma mäletan vaid seda, et ta pidi tulema täna kesköö paiku või natuke enne seda. Või oli jutt keskpäevast. Oi, ma olen viimasel ajal nii hajameelne, ei ikka keskööst oli jutt... noh igaljuhul siin teda veel pole. Nii et ju ta veel tuleb."
Tüdruk tõmbas oma jaki hõlmad koomale ja bareti sügavamale pähe. Nihkus siis poisile lähemale ja lõi pea kuklasse. "Külmaks kisub," pomises ta. Järgmisel hetkel sirutas ta käe taeva poole ning osutas kaugele silmapiiri kohale taevasse ja hüüatas peaaegu vaevukuuldavalt:"Vaata, kui ilus on kuu!" Poiss, kes oli silmitsenud tüdruku paljaid sääri ja sandaalidest paistvaid triibulis varvassokke ja mõelnud miks neiu keset lund niimoodi ringi käib, vaatas tüdruku näidatud suunas. Ja, oli tõesti ilus kuu, kollane ja kuldne ühteaaegu, ja raudteerööpad mis kaugusesse kulgesid peegeldasid tema sära. Ja tüdruku juuksedki peegeldasid seda sära, või peegeldas kuu hoopis nende sära, sellest polnudki aru saada.
Poiss tundis kuidas neiu veel rohkem tema poole liikus. Ta oli peaagu poisil süles juba. Oli tunda, kuidas ta õhkas sooja ja lõhnas päikesepaiste ja õunaõiete järgi. Poiss ei julgenud liigutada, ta hingas vaid väga sügavalt korra ja heitis vargsi pilgu üle tüdruku õla ega ometi too, kes vastu pidi tulema, veel tulemas pole.
Tütarlaps oli mõttesse süüvinud, ta pilk eksles endiselt perrooni ja taksopeatuse, ning jalakäijate silla vahet. Ta oli kellelegi vastu tulnud, kuid ta ei mäletanud millise rongiga viimane pidi tulema ning praeguseks ei suutnud ta enam meenutada, kellele ta oli vastu tulnud....Ometi ta teadis kindlalt, et kedagi ta ootas ja see ei olnud siin kõik uni. Ei, ei olnud ju, ta tundis külma ja ta tundis toda sõbralikuna tundunud võõrast poiss oma vastas ja sõõrmeis tema unist veidi väsinud kuid rahulikku hingust, ei see ei saanud olla uni.
"Tule, lähme jaamahoonesse. Mul on nii külm, et ma ei tunne enam oma varbaid," vuristas tüdruk püsti tõustes. "Mis, kuhu?" ärkas poiss kui unest. "Tule, lähme!" sõnas tüdruk poisil käest haarates ja teda enda järel jaamahoone poole vedades. Hoone oli peaaegu tühi ja seal oli soe. Tüdruk jäi seisma üsna ukse lähedale piletiautomaadi ja linnakaardi vahele, kust oli hea vaade perroonile jalakäijate sillale ja taksopeatusele. "Jääme siia, siit on näha, kui nad tulevad" sõnas ta ja raputas poisi kätt. Just siis saabus rong. Vedur ja kuus vagunit, millest kolm kahekordsed ja ühes restoran. Inimesi tuli maha ja läks peale ning rong sõitis edasi pimedusse.
Tüdruk jälgis pingsalt mahatulijaid, ei mitte ühtegi tuttavat nägu, pagan küll, pidin ma unustama kellele vastu tulin. Ta heitis pilgu tabloole piletimüügi kassade kohal, varsti pidi tulema veel üks rong, sel ööl viimane.
Poiss nõjatus vastu piletiautomaati ja vaatles tüdrukut ja lootis et vastutulija hilineb veel õige pisut. See väike olevus oli oma käe ta kätte unustanud. See oli sile ja pehme ning õhkas sooja. Noormees oleks tahtnud seda huultega puudutada. Ta oleks tahtnud teha enamgi, suruda selle tüdruku oma vastu, oleks ta tahtnud, ja suudelda oleks ta tahtnud, ent ta seisis edasi õige vaikselt ning ahmis sisse toda imepärast olevust kartes, et viimane haihtub varsti.
Neiu heitis pilgu tabloolt taas perroonile ja rööbastele, mis kuu poole looklesid. Kuu oli nii suur ja kauge ja kollane. Tüdruk tahtis pigistada käe rusikasse, tundis siis aga toda teist kätt, see oli paras kämmal, selline karge ja tugev. Vilksamisi poisile heidetud pilk tunnistas, et poiss oli tõesti tugev ja pikk, eks tüdruk sellepärast temaga jutt tegigi, et temaga paistis julgem oodata siin pimedas. Poisil olid sakris pruunid juuksed ja säravad silmad ning praegu hingas ta sügavalt. Tüdruk tundis oma kaelal ta hingeõhku, see oli jahutav, ent ta kooris siiski jaki seljast ja bareti peast, sest korraga oli kuidagi palav.
Poiss toetas pea vastu automaadi külma metallseina ja sulges silmad. Ta tundis, kuidas kuum laine tast üle voolas, seda kõike oli liiga palju. Ta silme eest jooksis türuku lillelise pluusi alt paistnud kumer rind ja ninna tugis toda joovastavat õunaõite, sirelite ja maikellukeste segust päikesest sooja naha lõhna. Poiss avas suletud silmil jopeluku ja tundis kuidas ta pea läheb segamini. Ta tahtis.. ta tahtis... ta ju tahtis....
Järgmisel hetkel ei suutnud ta enam midagi tahta... ta tundis kuidas külm judin jooksis üle selja. Ta ei julgenud enam mõeldagi, võibolla oleks ta muidu mõne tüdruku südametukse, mida ta oma rinnavastas tundis, lasknud minema lipsata.
Tüdruk oli tänu kohmakale suure reisikohvriga härrale, kes perroonile jooksis, taskaalu kaotanud ja poisle sülle pudenenud.Ta oli segaduses, too härra oli teda kohvriga riivanud ja nüüd oli ta siin, selle võõra sõbraliku poisi kaisutuses. Ta tundis kuidas ta keha kuumas, siin oli nii turvaline ja hea olla. Ta hingas sügavalt sisse poisist õhkuvat, see oli une ja värskuse lõhn, see oli erutav ja karge. See oli nagu...... nagu too, kellele tüdruk täna vastu oli tulnud... see oli nagu talv.
Poiss surus tüdrukut aina rohkem oma vastu, ta tundis kuidas ta täitus tüdrukust hõõguva soojaga, ja kuidas temagi hõõguma hakkas Ta oleks tahtnud tüdruku enda sisse suruda, et saada ta endale algusest lõpuni, et uppuda ta sisse. Ta pead pööritas ja ta tahtis ära, kuhugi kus ta saab selle tüdruku võtta, kus ta saab ülessulada selles meeletus õhkavas päikeselõhnas ja soojas.
Poiss haaras tüdruku sülle ja lahkus jaamahoonest, ära noolivate pilkude alt, ära ooteruumi ootuste juurest, ära silmapiiri poole..... ära taamal paistvate kaubavagunite taha.

Ammu pole kirjutanud... oma kuujagu vististi... pole olnud aega, pole olnud tahtmist ja julgust ja sõnu pole ka leidunud... või pole lihtsalt piisavalt igav olnud... kes teab...
Kas nüüd on piisavalt kõike, ei tea... aga ikkagi kirjutan...

sest kevade igatsus on absoluutselt kõikehõlmavaks muutunud, ma ei taha seda krdi külma ja libedat jääd ja suusatajaid ja uiske ja kelke ja auravat hingeõhku ka ei taha ja graniidipuru tänavatel ning lumekriuksumine tärklise kombel saapataldade all koos saabaste endiga on muutunud väljakannatamatult tülgastavaks... Tra, kaua ma võib?? On juba peaaegu märtsikuu keskpaik aga siin jumalast mahajäetud paigas, kus muusika areng 90nendate keskpaigas välja suri, on päeval heal juhul kraad soojem kui -10 ja õhtul kisub õhk ikka alla 25 miinuskraadi ja näpistab õhtul jalutades põsest krabinal tükke küljest...uhh ma olen tüdinud...

ja ma tabasin täna äkitselt, et viimati tundsin ma ennast nii nagu praegu, siis kui ma lapsepõlves pärast silmaoperatsiooni haiglas istusin. Just samamoodi igatsen ma siit ära, justsamamoodi nutan ma lohutamatult õhtuti, justsamamoodi tunnen ma ennast mahajäetud ja üksikuna, justsamamoodi tunnen ma ennast vangistatuna... ainuke vahe on selles, et siia tulin ma ise omal vabal tahtel, mul on vaba voli tulla ja minna... aga samas ikkagi vangla. Miks ma siit ära ei lähe?? Sest ma ise olen selle endale kaela toonud ja pean oma rumalate otsuste vilju ka ise sööma? Sest ma loodan et asi paraneb ja suures plaanis on sellest kõigest mulle kasu nö suurema kasu nimel kannatamine? Sest ma ei ole valmis alla andma? .... Ma arvan et kõike eelmainitut natuke ja lisaks veel sellepärast, et ma tunnen, et puudub koht kuhu minna.. puudub neutraalne varjupaik, puudub turvatunne... pole kodu... On üks koht, kus ma tunnen end hästi ja kuhu ma tahan minna ja ma tean, et mind võetaks seal ka vastu, vbl mitte alati tingimusteta, aga kui vaja on siis ma ära ei aetaks, kutsutaks sisse ja tehtaks kalli ja antaks paik kus magada. Seal on turvapaik ja seal on kõige kodum kodu..... kuid mitte muretu ja mitte neutraalne.. ka seal tuleb olla valvel ja ettevaatlik.... et mitte haiget teha ja, et mitte haiget saada.... ja nii ma olengi siin, sest paradoksaalsel, siin vanglas olen ma omamoodi kõige rohkem vaba... see on ainus mis on oma ja mida keegi enne mai lõppu minult ära ei saa võtta... ainus koht, kust ma võin kõik haigettegijad välja visata ja kuhu ma saan seniajani tagasitulla....

Ma ootan et tuleks kevad ja suvi... siis oln küll ilma sellest omast siin, kuid ma saan tagasi oma lahkumisvabaduse... siis ma saan minna kuidas tahan, siis on kodu seal, kus ma parasjagu olen ja oma koti maha panen ja miski ei takista mind lahkumast... vähemalt sügiseni on siis vabadus ja võimalus olla.... muretu... kohustest prii... iseenda peremees........... Nipernaadi

uisud... ostsin endale uisud.... sest kui kevade igatsus hakkab hinge piinama nii meeletul kombel, et elada on raske, siis tuleb jäänud talvest viimast võtta ning talverõõme nautida... ja uisutamine on selleks üsna hea moodus... eriti veel sellisel maal nagu seda on Soome, sest Soome riik on kaval nagu kapsauss, pannes hulga raha soprdirajatiste alla ja otsides üha uusi võimalusi kuidas parandada sportimise võimalusi... sest kui sportimiseks võimalusi leidub, siis võib alati öelda, et meie oleme ülekaaluliste heaks ja rahva rasvumise vastu kõik teinud ning südamerahuga räpstoidu söömist siis edasi propageerida... ei noh mulle sobib, sest uisud polnud kallid ja uisuplatse peaaegu jalaga segada, ning räpstoidu ostmiseks niikuinii raha ei ole... söön aga eestist kaasa tassitud tatart ja pastat rohelise pestoga ning tervis tuleb mis mühiseb....

....Lisaks mulle meeldib uisutada, tekib selline vaba ja kergeliuglev tunne, või noh nii vaba kui ühel 20X30 meetrit platsil ringitiirutades tulla saab ja värske õhk kosutab kopse ja hinge.... ning õhtuks on kehas tunne, et midagi on tehtud... nii et miks mitte... Täna leidsin veel jäähoki litri ja pepuka kah uisuplatsi pervelt... tarisin kohe koju, lõpuks võidab ju ikkagi see, kellel on kõige rohkem asju...

Ja nii ma elangi... kuigi hing ihkab kevadet ja jalad kergeid tenniseid ja õlad nahktagi... ei taha, seda külma ja raskeid mantleid, tahan päikest ja hiirekõrvul kaskesid ja linde kes laulaksid soojast, mitte selleks et sooja saada... ja tahan seda head kevade lõhna ning ojavulinat... ning muidugi inimeste päikesest rõõmsaid nägusid ja tekkivaid tedretähne... ainuke mida ei taha on need armunud paarid, kes just kevadeti, mil veed jooksma saavad tänavaile kudrutama tulevad.. või noh natuke tahan neid ka, aga ainult natuke, sest kadeduseuss rikub muidu kõik ilusa... jah armuda tahaks ka ja tahaks, et hing saaks terveks ning süda ka, sest siis oleks mida jälle pimesi kellelegi ära kinkida...jahh kevadet tahaks küll...

.. aga omme lähen jälle uisutama, sest kevadeni on veel ju aega, ma arvan et nii kuukene küll saan uiske aseainena kasutada, kui vaid konte ei murra...

tunnen ennast nagu katkine nukk... jahh just nukk, sest nii vaid võib, seda mis toimunud on ebatõeliseks, mänguks pidada. Seest on õõnes ja kuigi käed enam ei värise ja pisarate kontrollimisega saan hakkama, ei suuda ma siiski mõelda, lihtsam on olla nukk, kes ei oskagi mõelda.

Ma kardan, kardan kõike ja kardan kõike haaravalt..... seda kõike oli liiga palju, ühe nädala kohta lihtsalt liiga palju, liiga palju valu, liiga palju hävitamist.

Ma ei saa aru, miks seda vaja oli ja ma ei tea kuhu ja kuidas edasi minna, sest tagasi ei taha ma enam minna.... ja nii ma siin olen, võimalikult rõõmsameelne, võimalikult normaalne, võimalikult üle... ise kükitades ja lootes saada mannatera suuruseks, leida turvaline paik endale, mis ei ole katki.... ma ühte sellist paika tean, aga ka see kipub sõrmedevahelt laiali pudenema.... olen liiga kohmakas!

Ma tahaks olla mustkunstnik ja osata teha neist tervaservaga kildudest tagasi ilusad särvad tervikud. Ja unustada tahaks ka.... tahaks ollagi too nukk, sest tema ei mäleta ja tema ei pea edasi tegutsema ja olema, tema on ainult kann...