ja tuligi kesk detsembrit kohale kevad..... päike paistis sinavas taevas laiutavate pilvelaamade vahel hetketi ja puhus vinge tuul ning ümberringi rohetas kevadiselt.... uskumatu muidugi, aga kuidagi veetlevalt sulnis hetkeks, kui aastaaegadele ja tavapärastele ilmatraditsioonidele ei mõtle.....njaa....

.....muidu surub ja närib hinges.... rahulolematus, teatav viha, nukrus ja abitus... nagu ikka.... jaajaa..... ma tean, et sa tead ja ma ise tean ka, mis see seal närib ja piinab, aga sellest ei ole abi, ma lihtsalt ei oska edasi minna, suudan vaid mõelda põhjuseile ja vahel ka variantidele, kuhu edasi, aga see on ka kõik.... ühesõnaga kõrvalise abita vast ei saa... kõrvalist abi millele vast loota pikemalt saab aga alles tuleval aastal.... niikaua tuleb vastu pidada.... elada neis kevadistes hetkedes ja teha kõik et ei tunneks tolle närimise valu........ muusikas olla ja põgeneda, kuhu vaid saab... peaasi et peitu..... peitu peitu iseenda eest ja seest....

Kell on 5.17 ja kõik on jätkuvalt rahulik.... no ja millegi pärast ma ei imesta, kellel peaks tulema tahtmine kesk novembrikuu pühapäevast ööd, mingit lennuki või laevapiletit tellida või puhkusepaketti Phuketisse broneerida.....inimestel on muudki oma novmbrikuiste mustade öödega peale hakata.... näiteks magada kellegi soojas kaisus ja näha imeliselt värvilisi hobeseunesid..... njah... see muidugi teeb mulle ühelt poolt rõõmu, kuid teisepoolt närib mind kadeduse ja tülpimuse uss... heal meelel paneksin minagi oma pea kellegi rinnale ja magaksin magusalt nurrudes....no tegelikult võiksin ju praegugi proovida ja pea Marina rinnale toetada ja siis oma kontoritoolis magada... kuigi kahtlustan, et see vist väga ei toimiks, sest Marina tahaks ju ka kohe siis magada ja seda ei saa lubada... kui on kord siis olgu kord... keegi peab ju ometi valvel olema, juhuks kui tekib mõni ootamatu äkiline olukord, tekib mõni mõte eesti inimese peas novembriöös, näiteks tekib mõnel väikesel eestlasel mõte, äärmiselt aktiivne kihuline mõte, et just nüüd peab ta hankima endale oma boonuspunktide eest ratastega reisikohveri või võtmepaela....sel hetkel ja juhul on ju minu kohus talle seda kihutäitmist võimaldada, nii et minu magamine lõug mariina rinnal on lubamatu... mitte ainult mariina poolt keelatud, vaid ka tolle kihumõtte ja hea klienditeeninduse tavade tõttu lihtsalt mõeldamatu...

... naisteajakirjad milled kolleeg eelmisest vahetusest igavuse peletamiseks jättis, said läbiloetud kella poole viieks, referaat Heideggeri keelest potsatas õppejõu virtuaalsesse postkasti juba kella kahe aegu, pöffi piletid sai ostetud poole nelja aegu ja päring articsporti saadetud kell viis.... Siinkohal ma pean mainima, et eesti naisteajakirjad ei ole sugugi nii halvad, igavuse peletamiseks saab nad suisa kaanest kaaneni läbi lugeda, Cosmo puhul tekib küll vahepeal küsimus, kas midagi paremat teha pole ja pilk rändab arvutiekraanile vanu emaile lugema, kuid varsti saab ajakiri ikkagi läbi loetud... ning Trend, too üllatas mind suisa positiivselt, oli hetki kus oli siiralt huvitav ja lohutav... ning oli hetki, kus mu sisekõneline mina sees juubeldades ja elutööks kiirelt puksi hakkas vorpima, sest seal oli ju kirjas kõik mis teha on vaja.... õnnevalem ja stressimaandamisevalem ja kõik muu ilus ja ennekõike kasulik....

Teed on praeguseks ära joodud poolteist pooleliitrist kruusitäit, ei ole paha, ei ole sugugi paha....olen täiesti graafikus....

ja ööl veel potentsiaali on....vbl saab veel mõne kirja kirjutada või netist midagi eluliselt tähtist otsida ja asjalik olla, sest lõppeks on töö lõpuni jäänud vaid 2,5 tundi.... ja kõik on endiselt kontrolli all ja rahulik... nii et võimalusi veel on.....

minust korrus allpool elab tädi.... vanust 95, vana tädi, vene rahvusest. Ta olevat pärist 12 lapselisest perest Peipsi lähedalt, ühest nondest vanausuliste küladest. Ta käib päeviti tihti mööda meie trepikoja treppe, aeglaselt, aeglaselt, sest jalad on haiged ja vanus teinud väetiks... Ta justkui jalutab ajaviiteks ja meelelahutuseks neil treppidel, pidades kinni kõik möödaminejad, sest tahaks rääkida oma raskest elust, sellest kuidas poeg ehitab Ihastesse maja ja teine poeg on Tallinnas ja kuidas tütrelgi on oma pere ning kõik õed ja vennad ümbert ringi ära surnud ja tema, tema üldse ei tahaks elada sellest kivist magala ühes üksikus korteris.

Tädi igatseb koju, Peipsi äärde ja pere juurde ja külakogukonda, kus külarahvaga rääkides ja sibulaid kuivatades mööduvad päevad meeldivalt.
Tädi igatseb rääkida, kuid meie trepikojas on harva inimestel aega pikemalt peatuda, vbl üks samovaritäis kuuma vett keeta ja tädiga teed juua ja heietada. Kõigil on alalõpmata kiire, kiire. Elutempo isegi nii kiireks läinud, et aega hingamisekski tihti puudu, rääkimata siis rätikuga vanatädiga, kes seisab vanas kitlis ja toatuhvlites trepil, mõni sõna vahetada, hetkeks kuulatada ja naeratada ja head päeva soovida.
Njah, minul endalgi on alati rutt ja tädi jutte pole aega kuulata, kuigi vahel väga tahaks, tahaks heita pilgu tema pikka ellu, vanausuliste sekka ja Peipsi äärde 12 lapselisse perre, tema noorusaega, mis oli tunduvalt parem kui nüüd, nagu tädi ise tavatseb väita.
Ja taas trepist vabandades alla rutates, ma usun teda. Kindlasti oli elu parem, sest siis oli aega ja olid külainimesed, kellega sai juttu vesta, jõudis hingatagi.....

kostus muusika... see tuli sealt tagant kontori nurgas oleva kapi pealt... leierkastist.... plaadilt, mis kingitud... muusika oli natuke summutatud, natuke põlve otsas tehtud, natuke toores, natuke ülemängitud... Südamega tehtud...kellegi teise poolt, kellelegi teisele.... aga mis sest.... see ei olnudki oluline, oluline oli, et ta oli.... ja lahutas meelepaha.... lohutas...jättis tunde, et kusagil on ju olemas, see, mis paneb laulma... ja kusagil on kuu ja sada miili vaikust (muie)..... njah... ja hetkeks oli see kõik, see "kusagil" siinsamas võimalikkuses......jaa muul ei olnudki tähtsust.... nukrus jäi... aga hea oli ka....leppiv hea...

fenomenaalne, kuidas mulle meeldivad ülevoolavad tunded ja väljendid..... eriti meeldivad nad kuulduna enda kohta, sa oled erakordne, sa oled võrratu, sa oled eriline ja soe..... ilus ilus....suisa suurpärane...palsam minu kõrvadele.... aga sinna alati järgnevalt lausutud või vaikuse öeldud, aga-d ja kuid´... neid ma väga ei armasta......ma ei tea miks küll, võib olla sellepärast et vahel tõesti tahaks olla eriline, ilma agadeta.... ma hindan ausust ka, väga hindan, aga vahel on ta siiski ülehinnatud.... ma oleksin vahel tõesti valmis olema mõned erilised hetked erilisena enesepettuses.... jahh-jahh... ma tean küll, et pärast tulevad pisarad ja, et on valus, teantean... aga praegu on ka ja erilisusest ja jagatud hetkest saab midagi natuke räpast ja rutiinset.... jah ma püüan olla üle, aga kusagil on mu sees uhkus ja kusagil mu sees on enesehaletsus ja kusagil on see alati armastatud sõber vaik.... jahh jahh... ma tean, et see viimane on see, mis loeb...

...palun hetk veel, ma kohe unustan ja olen too vana hea vaik, hetk ja kõik on tagasi, kõik on tagasi nii nagu varem, miski pole muutunud..... oled sina ja olen mina, naeratav, võrratu, veetlev ja soe sõber vaik, liputan saba, sest on hea ja tõmban keelega üle näo..... olen hetkes ja ei mõtle kaugemale ega kujuta ette...... jahh-jahh.... palun hetk veel, ma neelan alla selle kibedalt mõrkja nukruse ja niisutan huuli, oota hetk ja ma unustan selle, et kusagil on uhkus, unustan et kusagil on unistused.... ja jääb vaid see hetk, kus mul on siin hetkel sinu juures hea.... sest see on hetkel ainus, mis on....

...oota palun hetk....

VanaJumala seljataga on turvaline olla, sinna on tahtmine pugeda kui liiga tehakse või tunded üle pea kokku löövad ja enam ei jaksa olla tugev ja tunda ka enam ei jaksa..... VanaJumala seljatagust ei ole kuigi lihtne leida, kuid tavaliselt on ta kusagil siiski alati olemas... ta seal kus ei küsta liiga palju küsimusi, kuid kuulatakse kui tahad rääkida, seal on mõõdukas ja tasakaaluline olla.... seal on viivuks võimalus olla rahus, seal ei tee keegi liiga, sinna näevad vaid need keda lubatakse ja keegi on seal alati valmis sind kaitsma, sulle pai tegema ja kaissu võtma..... isegi kui parasjagu vaja ei ole, on võimalus olla nõrk, on võimalus lasta elul enesest mööda voolata, on aega mitte tunda ja keegi ei taha sult seal midagi....

Kui ma Tartusse eelmisel nädalal tulin, siis ma ei uskunud et selline koht kusagil olla võiks, ma ei uskunud suurt üldse headusse ja turvalisusse või üldse millesegi, mind ei olnud enam olemas.....

....aga siis tuldi, viidi, tehti süüa ja lubati olla peidus, kallistati ja tehti pai.....lasti olla ja ei pidanud enam tundma ja ei pidanud selgitama ja oli hea ning soe.... aknalaud oli, kuhu sai ronida ja vaadata välja ja diivan oli, kus sai end kerra keerata ja pilk oli, mis ütles, vaatas, tegi pai ja lasi unustada....kihk enese elu tükkideks rebida ja mõned tükid ära põletada säilis, aga mattus kuhgi pehme turvalisuse sisse, siin oli kõik juba möödas ja teisti... siin oli paranemine...

...praegu olen taas olemas, väikestes asjades, imetabastes lauludes ja aknalaudadel ja sõprade pilkudes ja kallistustes ja veeklaasides öölaual.... kindlat kohta mul ikka veel ei ole, aga ma tunnen, et on võimalik eksisteerida ka vaid väikestes asjades....nii vahelduse mõttes.....

VanaJumala seljatagune on ka alles, natukene teistmoodi kui varem küll aga ikka lastakse mind veel sinna... ma olen seal meeleldi, kuigi tean et liiga kauaks ei saa jääda, vaid viivuks.... teen pai ja olen õige tasa, panen nina vastu õlga, suudlen ning unustan....

meelehärm.... tõsine meelehärm... abitus sinna otsa, kõik kukub kuidagi eriliselt totakalt ja halvasti välja..... PAGAN!.... miks ma ei suuda olla ja miks ma ei saa aru ja miks ei lasta mind ligi........Pagan!....... tahaks, ma nii väga tahaks olla ju hea ja teha pai.....miks ei lasta olla hea ja teha pai..... miks on aetud asjad niivõrd keeruliseks..... või ajan ma nad ise keeruliseks või millest sellised arusaamatuse käärid...pagan küll

lõõgastus... hetkeks olin ma vaba, vaba, lendlemaks priiks, miski ei huvitanud, miski ei hoidnud tagasi..... kellelegi poleks öelnud ei, aga jah poleks ka lausunud....

Tulin koju mööda tuttavaid radu, teades kes ja mis on nähtud akende taga, teades, et kus põleb tuli, seal on elu, seal kus tuli on kustus, seal magatakse... teades, aga mitte huvi tundes... lonkides ja lenneldes nagu puurist pääsenud hing, vehkides aina ja naeratades ja muiates... ei mitte teistele vaid iseenda sisse iseendale, sest hetkel oli kõigest muust üks kõik... hetkel oli vaid vabadus ja klaase purustav jõud mis laseb välja lennata....

muusika kõrvus ja lennates..... hetkeks nii hea... hoolimata.... igatsemata.... rõemutsedes.... rahus.... muusikaga kõrvus... väsimusega .... teades, et homseks on vaid.....


aga mitte mõeldes sellele, sest on kõik üks kõik ja sest on rõem, on vabadus.... ja homme on on kõik muu......

üürike... või hoopis üüratu... ei teagi kohe, milline õnn siis täpselt... aga edasiviivad ikkagi nagu alati, need rõemsad hetked ja olemised, mis tavatult ja alati ootamatult oma lõpu leiavad.... hmm...

Ja ühel hetkel rohkem küsida ei ole mõtet, rohkem kinni hoida ja sundida ei ole mõtet, kui on otsus nii kindel ja mutmatu, siis olgu.... tsss... ei ühtegi sõna rohkem, lauset, võib olla mõni katke vaid kuid õige vaikne ja segane, ei saa ära rikkuda hetke :).... muidu ei jää sedagi....

Kõik on liigne hetkel... ja ma tean et jäävad alati agad ja lootused ja kuid... aga ei ole tähtsust... hetkel ses toas kus olid alles hiljuti veel naeratused ja päike põrandal... ei ole hetkel mõtet seda mõtet edasi mõelda... küll hiljem jõuab....niikahetseda kui rõõmu tunda küll kõike... praegu jõuab vaid veel kõik ähmiga talletada, kiiresti, kiiresti, et ühtegi raasu sõrmedevahelt ei pudedenaks.....kõik sinna hõbeda ja kulla kotti, vaid räps jäägu maha, aga ega teda õieti ei olegi :)

Seegi hea....

Udu....juba mitmendamat päeva järjest mähkub Tartu linn udu sisse, nagu paksu sooja salli sisse poeb ta pimedas peitu....kusagil seal on ka tal aurav tee tass ja villased sokid, ning midagi head lugeda.....

Eile läksin sukeldusin minagi udu sisse, udu lummas ja kutsus... sisse puges nukrus ja ilu ning külm ronis udust kontide vahele...
...Sireenid, vbl olid need just need samad udu kutsuvad sireenid, mis mu jõe äärde istuma viisid, aga vbl olid need maa-alused, kes maa alt udusse laulma ja kutsuma tulid... kes teab....
.... kutsuv oli see udu igaljuhul, kutsuv ja imetabaselt nukker ja vaikne ja ilus kõike ühteaaegu.... tekkis tahtmine kaasa minna, uduga udu koju... jõe peal mängis udu tuledega laternapostidelt ja pimedusega puu varjudelt ja mässis selle kõik siis minu ümber... oli tahtmine jõkke minna, uduga kaasa minna.... minna sinna kus on selle ilu ja vaikse nukruse alge....

Korraga aga tundsin meeletut hirmu, udus oli asju, seal olid laulvad hääled ja tantsivad jalad ning uduolendid, kes jõkke läksid ning mu ümbertkinni võtsid ning mu varju tantsima panid....
....need olendid ei olnud minuga samast kategooriast, ma hakkasin neid kartma, ma hirmusin puuvarjude ja lodja jäätumise ja oma varju ees.... too nukrus ja ilus vaikus... sai hetkega üüratuks üksinduseks.... seest läks tühjaks ja õõnsaks....

Proovisin udust välja joosta, aga ta oli kõikjal....piiritu üksindus ja vaikus ja udu, udu, udu.....
...Lõpuks peatusin ühe maja laterna valguses, sest see valgus paistis läbi udu ja tegi ta läbitavaks....
.....istusin laterna lähedale puujuurele maha ja nutsin, sest oli udu, sest oli vaikus, sest oli ilu, sest oli üksindus, sest oli asju, mis olid udus ja sest mina olin teisest liigist kui udu ja ei saanud tantsida puuvarjude ja valgusega jõel.... nutsin ja läksin koju, heitsin voodisse ja tõmbasin teki üle pea... tundsin kuidas keha aeglaselt taas soojaks tõmbus... ning kuidas minu sees oli udu....hommikul kui ärkasin...oli ta ikka veel seal, kogu oma ilus, nukruses, vaikuses, tühjuses ja üksinduses, tantsivate jalgade ja laulvate maa-alustega, jõejäätumise ja puuvarjudega laternavalguses....

Punased katused on täna kootud valgesse lumme, kootud on erinevaid mustreid ja kudesid... siit ülevalt alla vaadates on täitsa arusaadav, kust need kinda- ja vöökirjad kõik tulnud on.....need mustrid, need on ju kõik siin olemas :)

mõni minut tagasi tuli kapipeal seisvast leierkastist Tartu fm-i eetrist minu viimase aasta lemmiklugu, mis on minu hommikuse käimalükkajana tihe külaline... rääkides natukesest armastamisest varahommikul.....mmmm....mõnuš

Eile õhtul dušši all avastasin, et mu vasakul põlvel on potisinine lillaka varjundiga plekk, üritas meenutada selle tekkelugu....kaks päeva tagasi seda veel ei olnud, kuid ühtegi valuaistingut järgnevate päevade raamidest kah pähe ei karanud....müstika või maaagia olin lõpuks veendunud... siis aga meenus too kõrge lävega rõduuks U juures... suule väändus muie... see oli üks väga ilus ja stiilipuhas kukkumine, koos naeru ja lõkerdamise ning U abistavate kätega... ei mingit valu, ainult plekk järgi meenutuseks ja muie....

Täna tundub elu nii ilus, et teeb natuke haiget.....

.....hea vaheldus....

Ma ei ole kindel enam, mis on tõsi, mis unenägu, mis luul.... Kogu eilne õhtu on vaid üks suur kokkusulanud kängar tundeid ja tundmusi ja meeleaistinguid.... selgeid pilte on vähe, enamjaolt on ainult fragmendid, no muidugi sai ju joodud ka, selles suhtes pole väga imestada....

....hommik oli kaootiline, sest ei teadnud, mida öelda, mida mõelda, natuke kohmetu oli, sest puudus kindlus, mis oli päriselt, mis unenäos... hea oli ka, sest olid need siis unenäod või pärishetked, lähedust olid nad täis ja tunne oli sees ilus....pealegi käe sai pihku suruda ja soe oli.... ning siis mängiti kitarri, veel enne lahkumist... see ei olnud unenägu....


Päeval sain sada väikest kaarti, valged, musta kirja täis ja logo sinine... nimi oli ka peal, suurte kirja minu nimi seisis seal.. :)

mõned hommikud on teistsugused kui teised... mõned on kohe päris helged ja päikselised... tänane hommik oli päikest täis, olgugi et uneaeg oli lühike, oli ärgata hea, rahu oli eilsest jäänud hinge, tundus et hetkeks on kõik just nii nagu peab ja teises, selles suure aknaga, toas paistis päike.... paistis ja mängis põrandaparketil ... mind lasti aga istuda ja nautida, ütlema ei pidanud taas midagi.... rahulik oli... tavatult paigas ja rahulik, kuigi oli jäänud nii mõnigi lahtine ots... ei olnud vaja muretseda, ei olnud vaja arutada, sest tundus, et veel on aega....

....nii hea et on selliseid hetki...

Me peame rääkima - see on minu viimaste päeva, paari, lemmikväljend..... kahjuks on reaktsioon endiselt veel vastassuunas punuma panev.... ei tea küll miks, ei tea, lihtsalt tavaliselt kui keegi niimoodi ütleb tõuseb pikem ja tõsine arutelu ilmalava suurplaani..... ja kes neist ikka suuremat hoolib....juba siis kui endal tuleb mõte, et nüüd peab vist rääkima, tekib koheselt vasturektsiooniks tahtmine hüva nõu maha laita ja hoopis mõnele veinile päkad silma ajada...

No olgu, aga räägime siis! Räägime sellest, mida tean mina ja mida tead sina, aga mis igaksjuhuks kindluse mõttes tuleb avalikult välja öelda! Räägime sellest, mis ihu on viimased päevad äreval ja imelikuna hoidnud, räägime, tollest õhtust, sellest kirjast või sellest mis pakitseb südamel..... otse loomulikult, sellest peabki rääkima, siis saab kõik hoobilt selgemaks, illusioonid saavad viimaks ometi elimineeritud ja pärale jõuab üksühene arusaam.....

...ning siis ohkame, ohkame sügavalt ja kergentunult ehk kaa, nüüd on saabunud selgus ja väärate arusaamadega ei pea enam oma kujutlusi toitma.... ohkame, sest viimaks ometi on soovitud selgus ja vabadus, kammitsetud vabadus... aga siiski vabadus... ohkame, sest illusioonid on surnud.....

Eile jõime veini, mina ja minu mõned sõbrad.... jõime veini ja mul oli jälle hetkeks väga hea olla, ma olin ütlemata tänulik, et on mõned sõbrad....rääkisime asjadest... tühistest asjadest enamjaolt... ja hea oli et olid tühised asjad, millest rääkida... sest hinge puurimine oleks olnud liiast... natuke küll puurisime... aga ainult natukene.... igaüks iseenda omasse.... hing ei olnud alasti ja see oli lohutav....valu polnud avalik... ja nii oli hea...
Kui vein sai otsa oli natukene veiniselt veider.... mõned läksid ära ja mõni jäi... ja käitumine polnud enam adekvaatne....Poleks vist pidanud, mõtlesin Hommikul natuke... ja siis enam ei mõelnud....tuli kiri ja tundus... et saadi aru....tundus, et ei mõistetud hukka....tundus...et praegu rohkem sõnu pole vaja....vbl kunagi hiljem...vbl räägime...hea on et nii on...

Destruktsioon...."tra ma ei või" tunne.... noh ehk siis täispakett.....

Issand kui hea meelega ma oleks ommikul oma toa segi peksnud ja huilanud.... ..... Lammutada.... lihtsalt, et tunda rõõmu lõhkumisest, et kuidagi kompenseerida või unustada, toda sisemist katki olekut ja samalajal teha kõik ümber samasuguseks..... viha....raev...sihitu....kõikehõlmav....

.... sees iiveldas juba peas keerlevatest mõtetest ja öistest unedest...vastik ja räpane tunne ja lisaks selline abitus ja viha..... pagan...pagan....pagan.... miks-miks-miks.......

Njah...piirdusin üle elamu üürgava pungi suitsu kimumisega karges õhus rõdul....

Vaene S ja tema armas tüdruk teises toas.... aga kahjuks ei läinud nad mulle tol hetkel sugugi korda....pealegi kepp pungi taustal ei ole sugugi nii halb väljavaade.......

Karjuda tahtsin....täiesti kõrist ja valimata....et oleks kuulda, et saaks kergem.... et poleks nii...iii paganama valus...

Enam ei taha.... ei jaksa....ei näe nagu mõtet...tahaks hoopis pea kellegi sülle panna ja haavu lakkuda....
...peksa saanu tunne on, nukker on, valus on....aga karjuda enam ei jaksa, ulguda ka ei jaksa...hääletult voolab pisaraid nii või teisiti....võitlusvaim on kadunud, kipras hinges on arusaamatus, nördimus ja ääretuna tunduv kurbus....

...ja kuhu nüüd edasi? Või miks? Keeraks enese kerra ja peidaks ära, aga kuhu ja kelle eest, iseenda ehk.... ei mängi välja.... pole kunagi mänginud... enda lolluse ja naiivsuse eest peitu ei poe võib ainult kibestuda või edasi loota või alla anda.... alla anda ja minema kõndida.....Kaabakad!

.... ei, ei taha mõelda sellele, ei taha teha järeldusi ega otsuseid... ei taha.... tahan lihtsalt ära kaduda, olla olematu nii kaua kui parem hakkab, nii kaua, kui enam ei tunne valu, ei küsi koguaeg mis mõttes?, nii kaua kui mõtlemine enam iiveldama ei aja....

Sajab, sajab vihma, ütleks ma tsiteerides klassikuid..... sajab väljas ja sees ja kokkuvõttes on kõikjal ligedalt vesine....

Destination Hel(l).... niimoodi saab kirjutada Uf-is reisija arvele, kui ta Helsinkisse hakkab sõitma, päris mitmemõtteline värk... aga eks me teemegi siin nalja ja oleme mõttelised mitmel moel, eile tuli just kiri et ettevaatust, homme 99% kuninglikke ummikuid Tallinnas ja kullerid võivad hilineda... suu väändus selle peale muigele küll..

...pole paha pole sugugi paha, kui nüüd veel suudaks kogu selle infohulga meelde jätta, et milline lennukompanii sõidab Uus-Meremaale ja kui palju on komisjon ja millised on GTAs tubade bookide annuleerimistingimused...njaa... aga kui vihma sajab on siin alpikannide ja palmide vahel telefoni vastu võtta päris meeldiv, eriti kui sa mõtled sellele et juba kahe nädala pärast saab selle eest ka palka....

...aga Raatuse ühika ette on kõnniteele suurelt kirjutatud "Oksana ja tebja ljublju"... nii ilus, romantikud pole veel välja surnud....

imestama panevad hetked..., no need kui tuleb miski või keski ja korraga on kõik meeles, kõik on justniisamuti nagu tookord... kõik on äärmiselt ehe ja kõik tunded on samad aga võimendatud aja möödumises....

see ajab juhtme kokku, lihtsalt, selles hetkes on seda kõike korraga liiga palju, need mälestused ja mälupildid, kõik on hetkega tagasi, piinlikkus, too valu, kohmetus, nukrus rõõmuga segamini... nagu vahepeal polekski kuud kuu järele mööda läinud... kui tundemöll sees nii kõikehõlmav poleks, siis vist muigaks kavalalt... kuid see hetk ei tundu muigamine välja tulevat, vanduda tahaks... kuid tead ise ka, et ei tohi ja sel sekundimurdosa kestval silmapilgul ei jõuakski..... siis surud huuled kramplikult kokku ja noogutad teadjalt ja samas äraolevalt ning kõnnid võimalikult loomulikult pooljoostes vastassuunas....

Natukese aja pärast tõmbad läbi filtri ja hõõguva tubaka sisse värsket õhku ja lased settida, hetk on möödas...... jäänud on ainult nood ammused mahasalgatud ja unustatud tunded.... ja imestus...

Siit paistavad kätte punased katuseviilud valgete korstnaraagudega... ja kirikutorn. Sinine taevas hallikas valgete pilvetupsude ja laamadega on samuti näha.... ja puude rohelised ladvad, mis päevade möödudes aina enam kollase-punase kirjudeks tõmbuvad.

Siin sees on korrapäratu telefonide helin ja uimased herilased, arvutikuvarid ja klaverid, naiselik sädin ja asjalikud mureküsimused. Leidub ka kohvitasse külmade kohvilõpmetega, päevavalguslampide valgust ja aknast sisselenduvaid hääli tänavailt.

Sees on inimesed oma töistes eludes, kes vaatavad väljast paistvaid punaseid katuseviile, tuulelippe ja korstnaraagusid ning sügises värvuvaid puid..

Sisse ei vaata väljast keegi ja see vast ongi hea!

Mulle meeldib naeratada... naeratada annab päris mitut moodi... sügiseti saab käia maha vaadates ringi, niimoodi lõnkuvalt, uutes tennarites, mis on läbiligunenud ja siis lõnkuda läbi lehehunnikute... vaikselt tõmbub siis üks suunurk ülespoole ja muie veab end näole... silmad löövad särama ja puna tõuseb palgele... pärast mööda tühja tänavat edasi lõnkudes saab muigest naeratus ja samm muutub häbematult kepsakaks...

Vahel kakaod juues, saab aga magusat jooki alla neelates suruda huuled kokku meelaks mmmmmm....ks ja siis naeratada läbi selle mmm.... ja kakao maitse... sest nii hea on olla...

Päris omaette naeratus on see naeratus, mis tuleb huulile ja hinge, kui kuuled toredaid asju... kuidas kellelgi läheb hästi ja kuidas kusagil on tore.... siis tuleb naeratus kõigepealt sisse koos kujutlusega, sellest kui hea on hea ja siis juba naeratadki.... avalalt ja oma kujutlusele mõeldes ja seda edasi arendades...

Naeratuse toob näole ka kui märkad et ümber on ilus ja siis kui sisse tuleb millestki rahu, selline kõike haarav rõõmus rahu..... njaaa... naeratada mulle meeldib... see teeb ilusaks!

Ükspäev tuli meelde teismelise aeg, kui oli 16-17 aastat turjal ja hinges tärkas meeletu igatsus-ootus saada suureks. Ootus, et kui oled suur, tuleb keegi ja on suur lõppematu armastus, et tuleb miski teadmine ja on selgus, et pole muud teha kui võtta jalad kõhualt ja elada, elada oma elu vinge lõpuni...

Nüüd, mitmed aastad hiljem on juba üsna selge, et kõik ei olegi nii lihtne, ent hinge ärevana hoidev igatsuski pole kuhugi kadunud, ikka tahaks kõike võitvat selgust ja armastust, silmaklappe, mis laseks näha vaid ühte teed ja võimalust... ja teeks elu elamise lihtsaks... tahaks endiselt, et oleks teadmine, kuhu tuleb minna ja mida tuleb teha ja kes on too õige, keda usaldada ja armastada....

..... nukralt naljakas on et nende aastatega pole midagi muud muutunud peale selle, et ma pole enam teismeline... ei, võibolla siiski on! Ma olen märgatavalt voolujoonelisem, noid nurki, mis ütlesid vahel nii kindlalt must või valge või tahtsid kindlalt vaid parimat ja ootustele vastavamat, noid nurki on elu maha viilinud... nüüd sobib sageli ka see, mis on enam-vähem ja vahel peale pikka vaatamist võib mustast hallgi saada ja tõde pole enam... on vaid erinevad vaatekohad ja kontekstid ja dikursused ja ideoloogia ja...hedonism

Too voolujoonelisus annab võimaluse eluga kaasa minna, endast mööda voolata lasta ja vähem murduda... aga elukvaliteet? Ma tõesti ei oska öelda, sest võrdlemiseks võimalust justkui pole, mälu on lühike, ja eneseõigustusmehhanism töötab perfektselt...
...nurgelise vaiguna oli kindlasti iselooma rohkem, selg oli sirgem, aga nurgetu vaiguna on pea kuidagi raskem ja teatav teadmine paneb muigama, nagu saaks elust paremini aru, nagu oleks elukogemust.... nagu oleks ajaga nurkade asemele, sisse soppe tekkinud....

Kuid miks siis ikka toosama igatsus selguse ja näilisegi tasakaalu järgi... miks on eksinu tunne ja pingsalt silmapiiril viitasid otsib pilk ja murekurd laubal kulmude vahel.... Miks see kõik, kui on teadmine, et ega suuremat vahet pole, kas viidad on või ei ole, juhuslikult ekseldes on ikka alati suurem võimalus auku kukkuda, kus võimalik end hästipaigutatud puzzletükina tunda... Lihtsalt tüütuse mõttes?

kiire on! Koguaeg on kiire, tuleb teha, tuleb teha palju palju asju, tuleb olla, olla siin ja siis seal ja siis kusagil mujal ja siis tuleb oodata, valmis olles taas jooksma, pileteid müüma või kontrollima, plakateid riputama, aitama, vihmas, päikeses, tuules...

Hea on olla vajalik. Hea on olla kiires. Vähemalt senikaua kui jaksab, senikaua, kui see aitab mitte mõelda ja samas jätab aega mõelda, senikaua kui keegi liiga ei tee, senikaua kuni on hea.

Kiires kiirelt ja intensiivselt kultuuri ammutada võib ka, aga see väsitab, aga on hea, ainult et kiirelt tuleb teha ja intesiivselt.
Kultuuri konsentratsioon on tõusnud laeni ja samas on liiga kiire, et seda nautida, või nautida saab, aga ainult väga ruttu ja see on väsitav. Kultuuri on korraga liiga palju. Imestusväärne, harva on kultuuri liiga palju... aga vbl on lihtsalt aega liiga vähe ja kultuuri piisavalt, ei tea, ei ole aega mõelda, kiire on!

Tegelikult on õhus tunda sügist... sügist on kuulda rohutirtsude õhtustes saagimistes, see pole too vali oksasaagimine rütmiline ja poognaga nagu Horvaatia puudelatvadelt kostis, vaid selline vaikust rikkuv ja mahlakalt sügiseste ploomide maitse moodi märkiv salapärane pirin...
sügist on õitsevates floksides ja aina sumedamaks ja sumedamaks tõmbuvates öödes... tasahilju on märgata sügise hiilivaid samme looduse värvides ning hommikustes tuultes on ta juba samuti....

Sügis ongi selline hiiliv aastaaeg, mis tuleb ja tuleb, õige vaikselt, natukesehaaval igalepoole...
tunned natuke õhus ja näed pisut värvides...
Kuni korraga, ootamatult üllatades, on ta kohal....
ta on tolles vihmas, tolles mis on külm ja mis enam ei kasvata, vaid peseb puhtaks ja lammutab,
mis ei jäta õhku enda järel värskeks, vaid muudab kõik niiskeks ja natukene rõskeks...
kui too vihm juba tuleb, on viimane aeg suvega hüvasti jätta,
käia oma viimased suvised käigud või pakkida asjad ja temaga kaasa minna...

Mina ei lähe seekord suvega kaasa... ma pakin viimase hoopis kohvrisse ja panen kuhugi kindlasse kohta...
ahju otsa või kapi taha...
ning astun sügises edasi, mine tea, mis juhtuma hakkab...

Omamoodi on väga raskel suvel minna lasta, ilmatuma kahju on...
... aga vist peab, seekord vähemalt...
... või eks näis kuis läeb...

Praegu on veel ju suvi, isegi siis kui tegelikult õhus juba sügist on, ei ole veel vihma
..võib veel nautida...naudiskleda... naudelda

Klaar.... kõik on hetkega hetkeks kõik selge... kõik on vähemal või rohkemal määral paigas ja kõik, mis üritab seda kõigutada võib persse minna, sest hetkel tean mina kõige paremini, mida ma teha tahan ja kuhu ma lähiajal jõuda võiks, ning millega ma soostun ning millega mitte...

Mina tean ja teie kõik ülejäänud, kes te midagi arvate võite oma arvamused endale jätta, lihtsalt ei huvita..
.. taoline selgus on ehmatav ja segane samaaegselt... aga samas nii oodatud ja püüeldud eesmärk... tahtmine on käised üles käärida ja kinni haarata sest hetkest... ja neist mõtetest...

Aga kõigepealt... on aeg koju minna (tsiteerides siinkohal klassikuid ;)

Ähm....
...mis kus ja milleks tuleb pakkida, mida veel oleks vaja mis võiks kergema koti nimel maha jätta, ja mida omme poest veel enne teeleasumist osta... nii-nii-nii palju küsimusi...
..... kõik vastuseta veel... kuid mis sellest, sest... I´m almost on the Road again!

Kummastav....
...tõepoolest kummastav on see elu...eile samalajal parandasin trükivigu oma seminaritöös, oponent oli neid üle 2 A4 välja toonud, njaaa... düsklahv... aga kõik hea, mis hästi lõppeb... vist.

Igatahes sai seminar kaitstud ja kaelast ära.. igavesti meeldibv vaheldus, sest jutt oli ammu otsa saamas, mõtetest ja isust akadeemiline olla rääkimata...

Ja eile kui pärast Liisiga Kassitoomel istusin, oli olla hea, natuke veider kuid sassi juues ja rohelust ning sinist taevast kõrgel ülal kaedes siiski hea... ja siis tulin tulema.... sest tuli tulla...

Nüüd on kõik lahti ees, veider, nädala aja pärast olen ma juba Veneetsias ja õhtul kui kõik hästi läheb siis Viljandimaal... ja samal ajal, on nii veider nii veider nii veider.. ma tunnen, et laguneb, elu mureneb mu ümber ja ei tea kuhu poole peaks hoidma, ning mis siis lõpuks edasi saab... kahju on nagu ühelt poolt, ei tahaks lahti lasta mõnedest asjadest ja arusaamadest ja mõtetest ja tunnetest... aga ... ei jää vist muud üle... sest kõigil aj kõigel on oma elu ja see mis minul nende teistega on... see on vaid põkkumine, vahel kahetsusväärselt lühike ainult....

Mulle meeldivad markeeritud lõpud... mida selgemalt markeeritud seda parem... eriti just minu oma elu puudutavad lõpud võiksid olla selgelt ja minu enda poolt - otse loomulikult - markeeritud..... enda parema äranägemise järgi....

eriliselt meeldib mulle lõppe füüsiliselt markeerida... tõmmat joon alla või veel parem kriipsutada lõpp selgelt ja rasvaselt üle.... et oleks aru saada - siit läheb piir!

Kõige kergem on lõpp ära märgistada paberil, mida materiaalsem, seda parem, sellepärast kannangi palju oma elust paberile üle, saab kohe markeerida... siit algas ja siia lõppes, ja nüüd las vajuda mälestuste hõlma.... nii ei jää midagi segaseks ja kõik mis tuleb järgi, tuleb siis juba pärast lõppu.... uus algus tuleb pärast markeeritud lõppu...

On üks koht, kus meri võtab maad, võtab maad kolmelt poolt, võtab rannas lamavaid kive ja pilliroogu ja kui sina sinna satud võtab sinu ka.. ja kus tuul jooksutab merejäneseid, puhub kiharaid sirgeks, toob mere lõhna ninna, ning ulub pööningul.

See koht vallutab kõik meeled ja annab vabaduse.
Vabaduse olla kõik, kes sa oled ja minna, kuhu sa iganes tahad ja uskuda, mida iganes su hing ihkab..
Lisaks uhub maad võttev meri ja ulguv tuul ses paigas sust välja kõik saasta, laotab su ette laiali ja uputab seejärel kõik... meel saab puhtaks...ja mõtted hajuvad
Seal pole kunagi vaikust, kuid müra puudub sealt ka, seal on alati hääli ja inimesi ja loomi... ja meri võtab seal maad....

Selle paiga leiad sa ka kaardilt nime alt Pärispea ps., ning hea õnnekorral võid sa sinna ka sattuda....

....

...näiteks kui Leene sind kutsub...

Kui hõõguvaid süsasid näpuga torgid, saad kõrvetada..... üsna kindel ja läbiproovitud variant... tead ja liialt tihti näppe süsadele ei suska, noh või ainult vahel harva suure joobe ja jaanipäeva puhul..
Kuid miks siis on ikkagi vaja hõõguvaid inimsuhteid torkida ja nügida ja surkida... samamoodi on valus, samamoodi on ära proovitud, kuid ikka teed, uuesti ja uuesti... ja siis pärast nurgas haavulakkudes võid endale pisaraid pühkides öelda, et ma ju teadsin seda, kuid kes ei riski, see šampust ei joo...
...jaa ahvatluse jõud, igatsuse jõud ja üksinduse jõud.... ning milline meeletu ihalus ja kihk selle kõigega kaasneb, milline imeline hasart... ja mis siis sellest, et pärast on valus, mis siis sellest ,et pärast on piinlik ja valus.... selle kõigele sa ei mõtle, sest silmis on vaid see hasartmänguri jackpot.... see üks suur võimalus mitmest võimatust.... ilus tulevik... armastus, igavene... ööd kellegi kaisus, hoolimine ja ümmardamine... kirg... silme ees on vaid see suur õhupall, mis kõrguste poole lendleb ja sina jooksed ja jooksed ja jooksed, sest äkki siiski jõuad sa järgi.... ja jooksed ja jooksed ja jooksed.. ning ühel hetkel oledki nõgesepuhmas siruli, põlve vastu juurikat veriseks löönud ja igaltpoolt valutavana...
too üks öö või too imeilus äraütlemine või mängleva flirdiga tehtud suhtluse lõpp või see igavesti piinav piinlik pilk, mis ütles hetkega kõik.... Ei ... hetkega vaid nõgesed ja ei ühtegi õhupalli...
... tüütu, nii tüütu värk.

Ma lähen siit roheluses, soe päike sees ja rõõmus melu ümberringi....Ma lähen siit jäätistsöövate laste vahelt läbi pugedes.....ma lähen siit targemana ja ilusamana....... teadjana, raske kohver käes ja reisikott seljas....

Ma tulin siia hoopis teistmoodi...Hoopis teiste mõtete ja teadmistega.....ma olin hoopis teine..

Kuid nutuvõre oli ka siis mu suu ümber....

kerge ja vaba on olla... tahaks huilata, joosta ja veega pritsida.... soe on ja miski ei peata mind, olen vaba, viimaks ometi olen vaba.... Vaba et põleda kõrge ja kirglikult ägeda leegiga, vaba et tunda, vaba et olla õnnelik, vaba et põleda tuhaks ja lennelda tuuletiivul su kinganinadele puhkama... kuniks elul on antud veel olla vabana!!

He kutsuvat minua hiljaudeksi. Se on aika ironista, koska niitä hetkiä on aika vähen, milloin mä olen täysin hiljaa. Mä teen aina jonkinlaisia ääniä, kun mä en ole puhumassa (ja usein minä olen) niin minä nauran tai hymisen jotain itsekseen, jäljittelen kissaa tai jotain muuta sellaista. Välillä minusta tuntuu, että mä en osakaan olla hiljaa, koska minun itsekseen ajattelukin tekee meteliä.
Silti toisinaan, minä todella nautin vaiti oloaa. Vaikka eilen, kuin mentiin parin kaverin kanssa kaupungista metsään teltan kanssa yöksi ja tehtiin tulta, niin oli ihana katsoa, miten halot paloivat ja tähdet tuikkivat ja olla samalla ihan-ihan vaiti. Mutta ei sittenkään ollut täysin hiljaista tuuli humisi metsässä ja halot räisköivät tulessa ja jossain kaukana koirat haukkoi ja metsä kaikkui vastaan. Se oli ihana, niin kotoisaa ja miellyttävä ja ei sittenkään hiljaista.
Mä en pitä liian hiljaisista paikosta, ehkkä siksi juuri teen myös aina jonkinlaisia ääniä. Minä pelkään hiljaisuutta, se kauhistuttaa minua. Pelkään sitä koska täysin hiljaa on vaan tyhjyys, tyhjyys merkitsee sitä että ei ole enää mitään ja kun ei ole enää mitään, niin kaikki on merkityksetön ja jos millä ei ole enää merkitystä, niin elämä on ohi, tai sen pitäisi olla ohi, mutta jostakin syystä ei sittenkään ole.
Samalla on tyhjyydessä kaikki ja täysi hiljauskin muuttuu ajan kuluen kauheaksi meteleksi, jossa on kaikki äänet ja juuri tuo hijausuuden tyhjyys ja karjuva meteli minua pelottaa, koska se on loppu.....
...mutta silti he kutsuvat minua hijaudeksi ja välillä minä mietin, että ehkä se on niin, koska minäkin olen tyhjyys.....

Saamatuna tunnen end!
Väga saamtuna... minu pagas ja sinu pagas ja minu pagas sinu pagasi poolt hõõrutud konnasilmal ja sinna juurde veel mu isekus, mis ei lase näha enesest kaugemale ja ebakindlus, mis ei lase võtta haaret , kõik pudeneb kätevahelt.... Ja siis veel see tugev tunne, see armastus, mis teeb vahel haiget, täiesti kogemata tavaliselt ja mis teeb inimesed nii haavatavaks ja õrnaks... krt kuidas kogu selle krempliga toime tulla....
... kuidas ahh?

Manuaal taas puudu....

... ja tulemus kah käes, jälle olen olnud pime ja näinud ainult ennast, jälle olen teinud haiget... ja need kel valus, tahavad lahkuda... ma ei süüdista, saan aru kuid samas ei taha minna lasta,

"Palun-palun-palun... anna andeks!" sosistan vaikselt ja kükitan vaikselt maha, tahaks olla mannatera suurune, ma tean ju et ma suudan teha paremini, olla heam, mitte teha haiget, ma ju tean, kui vaid natuke toibun, natuke aega antakse, natuke toetatakse... ma ju tean ennast ja natuke ka sind ja ma tean, et armastan ja pean kalliks toda killukest õrna suhet, mille peal me pagasid ja meie...

... "Ärge võtke seda veel mult ära!!"

ma pole andnud endast veel kõike....

Tantsida...
ma väga väga tahtsin tantsida täna...
või hõljuda
või lennelda
või vibreerida kellegi käte vahel selle muusika saatel, mida mängis ilusmees Vaigla oma voolujoonelisel pastellkollasel kitarrel...
... nii väga tahtsin tantsida,
tunda seda põksuva südame tunnet ja liikumist kehas...
kellegi juhtivaid käsi ja pilke,
kõike seda tahtsin...
aga leppisin kuulmisega ja muusika enesest läbivoolamisega ja läbi muusika voolamisega.... see oli ka hea ja meelde tuli nii palju,
igast imelikud mu elust läbivoolanud inimesed ja tunded....
ja peale tuli igatsus... tahtmine ise ka voolata.

....Koju tulles surusin käed taskupõhjadesse ja sammusin pilk maas,
mingi väikekodanlik osa minust tundis piinlikkust
ja sõnad,
kõik nad kustusid huulil...

õhus oli sadava vihma lõhna ja piisku
ja varbad olid paari minutiga kuivast vabad....
ühika juurde jõudes oleksin tahtnud edasi sammuda, kuid ka selle tahtmise lämmatasin millegi pärast juba eos...
tahtmisi tappa, on vahel nii lihtne...
või on nende suremine lihtsalt kerge tulema, ma ei tea....

... täna surid nad igaljuhul kõik välja.

.. jazzis....

Ole naljakas!
Naerata kelmikalt!
Ole kummaline!
Ära tee must nagu väljagi!
Ole viisakas!
Rõõmusta!
Ole teistsugune!
Ole tähelepanelik!
Ütle ootamatuid asju!
Tee mulle mittekomplimente!
Pane mind oma aususega kohmetuma!
Ole ise kohmetunud!
Vaata mulle silma!
Ära imetle mind!
Ole huvitatud mu tegemistest!
Räägi pikkade ja segaste lausetega, mis sisaldavad mõtteid mida ma juba poolelt sõnalt taipan!
Küsi küsimusi!

Tee seda kõike, ole seda kõike ja ma olen põlen nagu säraküünal su käes, ma põlen tahtmisest sind uurida surkida, katsuda, tirida tõmmata ja lahata... tahan sust teada kõike, tahan teada mida sa tahad, millest sa hoolid, mida sa arvad, kes sa oled, mis sust saab, keda sa armastad, kuidas sind armastatakse, mida sa sööd, kellega sa suhtled, kuidas saada sind endale, mis teeb sind nii ihaldusväärseks ja huvitavaks....... sa meeldid mulle, ära vea mind alt.....
..... Sa meeldid mulle

kord ma tulen, selleks et jääda. Seniajani aga, otsin ma ja hulgun, vaadates ringi... sest tuleb ju veenduda, just see on see koht, kuhu peab jääma, ja see on, see õige hetk, millal tulla.
Või äkki hoopiski, tulen istun ühel üsnagi suvaliselt tavalisel hetkel te kõrvale, lihtsalt jalga puhkama, ja siis enam ei lähegi ära, sest istuda on hea ja seltskond on hea ja on nagu juba käidud kah.

Jah, aga märgata tuleb ikkagi, märgata märki, äratunda paik või/ja aeg... kuhu ja millal jääda.

Jahh, aga kui äkki jäävad märgid märkamatuks? Või ei tunne märki ära?

...Keeruline.... kui mõtlema hakata... aga muretseda tegelikult vist ei maksa, sest on ju teadmine, et veel ei ole aeg ja veel ja ole ka sellist paika, küll tuleb aeg ja küll märkab märki..... ikkagi peaaegu proffesionaalse märgimärkajaga peaks tegemist olema......

Talle, kes ta teab, et oodatakse ja tullakse vastu

"Vabandage, noorhärra, kas te ootate kedagi?" küsis kollakaskuldsete lokkidega tüdruk. "Jah, mulle lubati siia rongi saabumise ajaks vastu tulla. Kus sa teadsid?" "Sul on nii ootavalt otsiv nägu peas. Noh ma loodan, et ta tuleb pea, see sinu vastutulija. Siin on õhtuti peaaegu võimatu liigelda, sest ühitransport käib nii kehvasti... kindlasti ta hilineb selle tõttu. Kui tohib, siis ma ootaks siin koos sinuga? Seal teisel pool on mingisugused kahtlased tüübid, ajavad külmajudinad peale." "Jah, muidugi. Tule istu." Tüdruk tuli lähemale ja istuski poisi kõrvale, pilk ekslemas perroonil seisvate inimeste, kaugemal paistva jalakäijate silla ning vagunite vahel. "Kas sa otsid kedagi?" küsis poiss pärast hetke vaikuses. "Jahh. Ma pidin ühele siia vastu tulema, aga ma unustasin ära millised rongiga ta tuleb. Ma mäletan vaid seda, et ta pidi tulema täna kesköö paiku või natuke enne seda. Või oli jutt keskpäevast. Oi, ma olen viimasel ajal nii hajameelne, ei ikka keskööst oli jutt... noh igaljuhul siin teda veel pole. Nii et ju ta veel tuleb."
Tüdruk tõmbas oma jaki hõlmad koomale ja bareti sügavamale pähe. Nihkus siis poisile lähemale ja lõi pea kuklasse. "Külmaks kisub," pomises ta. Järgmisel hetkel sirutas ta käe taeva poole ning osutas kaugele silmapiiri kohale taevasse ja hüüatas peaaegu vaevukuuldavalt:"Vaata, kui ilus on kuu!" Poiss, kes oli silmitsenud tüdruku paljaid sääri ja sandaalidest paistvaid triibulis varvassokke ja mõelnud miks neiu keset lund niimoodi ringi käib, vaatas tüdruku näidatud suunas. Ja, oli tõesti ilus kuu, kollane ja kuldne ühteaaegu, ja raudteerööpad mis kaugusesse kulgesid peegeldasid tema sära. Ja tüdruku juuksedki peegeldasid seda sära, või peegeldas kuu hoopis nende sära, sellest polnudki aru saada.
Poiss tundis kuidas neiu veel rohkem tema poole liikus. Ta oli peaagu poisil süles juba. Oli tunda, kuidas ta õhkas sooja ja lõhnas päikesepaiste ja õunaõiete järgi. Poiss ei julgenud liigutada, ta hingas vaid väga sügavalt korra ja heitis vargsi pilgu üle tüdruku õla ega ometi too, kes vastu pidi tulema, veel tulemas pole.
Tütarlaps oli mõttesse süüvinud, ta pilk eksles endiselt perrooni ja taksopeatuse, ning jalakäijate silla vahet. Ta oli kellelegi vastu tulnud, kuid ta ei mäletanud millise rongiga viimane pidi tulema ning praeguseks ei suutnud ta enam meenutada, kellele ta oli vastu tulnud....Ometi ta teadis kindlalt, et kedagi ta ootas ja see ei olnud siin kõik uni. Ei, ei olnud ju, ta tundis külma ja ta tundis toda sõbralikuna tundunud võõrast poiss oma vastas ja sõõrmeis tema unist veidi väsinud kuid rahulikku hingust, ei see ei saanud olla uni.
"Tule, lähme jaamahoonesse. Mul on nii külm, et ma ei tunne enam oma varbaid," vuristas tüdruk püsti tõustes. "Mis, kuhu?" ärkas poiss kui unest. "Tule, lähme!" sõnas tüdruk poisil käest haarates ja teda enda järel jaamahoone poole vedades. Hoone oli peaaegu tühi ja seal oli soe. Tüdruk jäi seisma üsna ukse lähedale piletiautomaadi ja linnakaardi vahele, kust oli hea vaade perroonile jalakäijate sillale ja taksopeatusele. "Jääme siia, siit on näha, kui nad tulevad" sõnas ta ja raputas poisi kätt. Just siis saabus rong. Vedur ja kuus vagunit, millest kolm kahekordsed ja ühes restoran. Inimesi tuli maha ja läks peale ning rong sõitis edasi pimedusse.
Tüdruk jälgis pingsalt mahatulijaid, ei mitte ühtegi tuttavat nägu, pagan küll, pidin ma unustama kellele vastu tulin. Ta heitis pilgu tabloole piletimüügi kassade kohal, varsti pidi tulema veel üks rong, sel ööl viimane.
Poiss nõjatus vastu piletiautomaati ja vaatles tüdrukut ja lootis et vastutulija hilineb veel õige pisut. See väike olevus oli oma käe ta kätte unustanud. See oli sile ja pehme ning õhkas sooja. Noormees oleks tahtnud seda huultega puudutada. Ta oleks tahtnud teha enamgi, suruda selle tüdruku oma vastu, oleks ta tahtnud, ja suudelda oleks ta tahtnud, ent ta seisis edasi õige vaikselt ning ahmis sisse toda imepärast olevust kartes, et viimane haihtub varsti.
Neiu heitis pilgu tabloolt taas perroonile ja rööbastele, mis kuu poole looklesid. Kuu oli nii suur ja kauge ja kollane. Tüdruk tahtis pigistada käe rusikasse, tundis siis aga toda teist kätt, see oli paras kämmal, selline karge ja tugev. Vilksamisi poisile heidetud pilk tunnistas, et poiss oli tõesti tugev ja pikk, eks tüdruk sellepärast temaga jutt tegigi, et temaga paistis julgem oodata siin pimedas. Poisil olid sakris pruunid juuksed ja säravad silmad ning praegu hingas ta sügavalt. Tüdruk tundis oma kaelal ta hingeõhku, see oli jahutav, ent ta kooris siiski jaki seljast ja bareti peast, sest korraga oli kuidagi palav.
Poiss toetas pea vastu automaadi külma metallseina ja sulges silmad. Ta tundis, kuidas kuum laine tast üle voolas, seda kõike oli liiga palju. Ta silme eest jooksis türuku lillelise pluusi alt paistnud kumer rind ja ninna tugis toda joovastavat õunaõite, sirelite ja maikellukeste segust päikesest sooja naha lõhna. Poiss avas suletud silmil jopeluku ja tundis kuidas ta pea läheb segamini. Ta tahtis.. ta tahtis... ta ju tahtis....
Järgmisel hetkel ei suutnud ta enam midagi tahta... ta tundis kuidas külm judin jooksis üle selja. Ta ei julgenud enam mõeldagi, võibolla oleks ta muidu mõne tüdruku südametukse, mida ta oma rinnavastas tundis, lasknud minema lipsata.
Tüdruk oli tänu kohmakale suure reisikohvriga härrale, kes perroonile jooksis, taskaalu kaotanud ja poisle sülle pudenenud.Ta oli segaduses, too härra oli teda kohvriga riivanud ja nüüd oli ta siin, selle võõra sõbraliku poisi kaisutuses. Ta tundis kuidas ta keha kuumas, siin oli nii turvaline ja hea olla. Ta hingas sügavalt sisse poisist õhkuvat, see oli une ja värskuse lõhn, see oli erutav ja karge. See oli nagu...... nagu too, kellele tüdruk täna vastu oli tulnud... see oli nagu talv.
Poiss surus tüdrukut aina rohkem oma vastu, ta tundis kuidas ta täitus tüdrukust hõõguva soojaga, ja kuidas temagi hõõguma hakkas Ta oleks tahtnud tüdruku enda sisse suruda, et saada ta endale algusest lõpuni, et uppuda ta sisse. Ta pead pööritas ja ta tahtis ära, kuhugi kus ta saab selle tüdruku võtta, kus ta saab ülessulada selles meeletus õhkavas päikeselõhnas ja soojas.
Poiss haaras tüdruku sülle ja lahkus jaamahoonest, ära noolivate pilkude alt, ära ooteruumi ootuste juurest, ära silmapiiri poole..... ära taamal paistvate kaubavagunite taha.

Ammu pole kirjutanud... oma kuujagu vististi... pole olnud aega, pole olnud tahtmist ja julgust ja sõnu pole ka leidunud... või pole lihtsalt piisavalt igav olnud... kes teab...
Kas nüüd on piisavalt kõike, ei tea... aga ikkagi kirjutan...

sest kevade igatsus on absoluutselt kõikehõlmavaks muutunud, ma ei taha seda krdi külma ja libedat jääd ja suusatajaid ja uiske ja kelke ja auravat hingeõhku ka ei taha ja graniidipuru tänavatel ning lumekriuksumine tärklise kombel saapataldade all koos saabaste endiga on muutunud väljakannatamatult tülgastavaks... Tra, kaua ma võib?? On juba peaaegu märtsikuu keskpaik aga siin jumalast mahajäetud paigas, kus muusika areng 90nendate keskpaigas välja suri, on päeval heal juhul kraad soojem kui -10 ja õhtul kisub õhk ikka alla 25 miinuskraadi ja näpistab õhtul jalutades põsest krabinal tükke küljest...uhh ma olen tüdinud...

ja ma tabasin täna äkitselt, et viimati tundsin ma ennast nii nagu praegu, siis kui ma lapsepõlves pärast silmaoperatsiooni haiglas istusin. Just samamoodi igatsen ma siit ära, justsamamoodi nutan ma lohutamatult õhtuti, justsamamoodi tunnen ma ennast mahajäetud ja üksikuna, justsamamoodi tunnen ma ennast vangistatuna... ainuke vahe on selles, et siia tulin ma ise omal vabal tahtel, mul on vaba voli tulla ja minna... aga samas ikkagi vangla. Miks ma siit ära ei lähe?? Sest ma ise olen selle endale kaela toonud ja pean oma rumalate otsuste vilju ka ise sööma? Sest ma loodan et asi paraneb ja suures plaanis on sellest kõigest mulle kasu nö suurema kasu nimel kannatamine? Sest ma ei ole valmis alla andma? .... Ma arvan et kõike eelmainitut natuke ja lisaks veel sellepärast, et ma tunnen, et puudub koht kuhu minna.. puudub neutraalne varjupaik, puudub turvatunne... pole kodu... On üks koht, kus ma tunnen end hästi ja kuhu ma tahan minna ja ma tean, et mind võetaks seal ka vastu, vbl mitte alati tingimusteta, aga kui vaja on siis ma ära ei aetaks, kutsutaks sisse ja tehtaks kalli ja antaks paik kus magada. Seal on turvapaik ja seal on kõige kodum kodu..... kuid mitte muretu ja mitte neutraalne.. ka seal tuleb olla valvel ja ettevaatlik.... et mitte haiget teha ja, et mitte haiget saada.... ja nii ma olengi siin, sest paradoksaalsel, siin vanglas olen ma omamoodi kõige rohkem vaba... see on ainus mis on oma ja mida keegi enne mai lõppu minult ära ei saa võtta... ainus koht, kust ma võin kõik haigettegijad välja visata ja kuhu ma saan seniajani tagasitulla....

Ma ootan et tuleks kevad ja suvi... siis oln küll ilma sellest omast siin, kuid ma saan tagasi oma lahkumisvabaduse... siis ma saan minna kuidas tahan, siis on kodu seal, kus ma parasjagu olen ja oma koti maha panen ja miski ei takista mind lahkumast... vähemalt sügiseni on siis vabadus ja võimalus olla.... muretu... kohustest prii... iseenda peremees........... Nipernaadi

uisud... ostsin endale uisud.... sest kui kevade igatsus hakkab hinge piinama nii meeletul kombel, et elada on raske, siis tuleb jäänud talvest viimast võtta ning talverõõme nautida... ja uisutamine on selleks üsna hea moodus... eriti veel sellisel maal nagu seda on Soome, sest Soome riik on kaval nagu kapsauss, pannes hulga raha soprdirajatiste alla ja otsides üha uusi võimalusi kuidas parandada sportimise võimalusi... sest kui sportimiseks võimalusi leidub, siis võib alati öelda, et meie oleme ülekaaluliste heaks ja rahva rasvumise vastu kõik teinud ning südamerahuga räpstoidu söömist siis edasi propageerida... ei noh mulle sobib, sest uisud polnud kallid ja uisuplatse peaaegu jalaga segada, ning räpstoidu ostmiseks niikuinii raha ei ole... söön aga eestist kaasa tassitud tatart ja pastat rohelise pestoga ning tervis tuleb mis mühiseb....

....Lisaks mulle meeldib uisutada, tekib selline vaba ja kergeliuglev tunne, või noh nii vaba kui ühel 20X30 meetrit platsil ringitiirutades tulla saab ja värske õhk kosutab kopse ja hinge.... ning õhtuks on kehas tunne, et midagi on tehtud... nii et miks mitte... Täna leidsin veel jäähoki litri ja pepuka kah uisuplatsi pervelt... tarisin kohe koju, lõpuks võidab ju ikkagi see, kellel on kõige rohkem asju...

Ja nii ma elangi... kuigi hing ihkab kevadet ja jalad kergeid tenniseid ja õlad nahktagi... ei taha, seda külma ja raskeid mantleid, tahan päikest ja hiirekõrvul kaskesid ja linde kes laulaksid soojast, mitte selleks et sooja saada... ja tahan seda head kevade lõhna ning ojavulinat... ning muidugi inimeste päikesest rõõmsaid nägusid ja tekkivaid tedretähne... ainuke mida ei taha on need armunud paarid, kes just kevadeti, mil veed jooksma saavad tänavaile kudrutama tulevad.. või noh natuke tahan neid ka, aga ainult natuke, sest kadeduseuss rikub muidu kõik ilusa... jah armuda tahaks ka ja tahaks, et hing saaks terveks ning süda ka, sest siis oleks mida jälle pimesi kellelegi ära kinkida...jahh kevadet tahaks küll...

.. aga omme lähen jälle uisutama, sest kevadeni on veel ju aega, ma arvan et nii kuukene küll saan uiske aseainena kasutada, kui vaid konte ei murra...

tunnen ennast nagu katkine nukk... jahh just nukk, sest nii vaid võib, seda mis toimunud on ebatõeliseks, mänguks pidada. Seest on õõnes ja kuigi käed enam ei värise ja pisarate kontrollimisega saan hakkama, ei suuda ma siiski mõelda, lihtsam on olla nukk, kes ei oskagi mõelda.

Ma kardan, kardan kõike ja kardan kõike haaravalt..... seda kõike oli liiga palju, ühe nädala kohta lihtsalt liiga palju, liiga palju valu, liiga palju hävitamist.

Ma ei saa aru, miks seda vaja oli ja ma ei tea kuhu ja kuidas edasi minna, sest tagasi ei taha ma enam minna.... ja nii ma siin olen, võimalikult rõõmsameelne, võimalikult normaalne, võimalikult üle... ise kükitades ja lootes saada mannatera suuruseks, leida turvaline paik endale, mis ei ole katki.... ma ühte sellist paika tean, aga ka see kipub sõrmedevahelt laiali pudenema.... olen liiga kohmakas!

Ma tahaks olla mustkunstnik ja osata teha neist tervaservaga kildudest tagasi ilusad särvad tervikud. Ja unustada tahaks ka.... tahaks ollagi too nukk, sest tema ei mäleta ja tema ei pea edasi tegutsema ja olema, tema on ainult kann...

Ilus... homme samal ajal olen juba taas eesti vetes ja tallinn paistab.... teadmine sellest paitab mu hingekeeli pannes nad käginal helisema.... ei tea kui hea see kõik mu kõrvadele on, aga muidu on ilus ikka....

Sest kodu see ei ole tare, millel aken uks, ilma kodu tundeta me jääme kodutuks!

Täna tabasin ma end taas akadeemiliste kalduvustega mõtetelt, ei saa üle ega ümber, seminari ja bakatöö ronivad omaalgatuslikult ja usinalt pähe... Ma arvan et ma olen akadeemilistel teemadel siin olles rohkem mõelnud, kui eelmise semestri jooksul kokku... kummaline ja samas nii hea. Hea on tunda et on võimalik mõelda ka akadeemilisel lainel taas.. väga hea. Ma kardsin juba vahepeal, et ma olen lihtsalt valesse kohta sattunud ja ülikool ning seal kultiveeritav mõtlemine ning diskursus pole minu jaoks võimalikki..

Jaa huvitav... kogu see võõrmaa koolis käimine on huvitav, ma olen üsna rõõmus et ma siin olen, kuigi vahel tahab labiilne loomus silmad peast võtta ja teeb elamise kaunis raskeks, sellegi poolest on siiski huvitav... näha teistsugust vaadet ammuteada asjadele... teistsugust lähenemist ja kuulda justkui selgeks õpitud mõsitetele hoopis harjumatuid seletusi...

Olgugi, et olete siin nii lähedal, olete ikkagi teised, sinatate kõiki ja räägite vokaalharmooniliselt... kuid minugi poolest, laske aga käia, ongi huvitavam!

rohkem kui midagi saan ma siin eemal olles tuttavaks iseendaga...veel tuttavamaks on muidugi raske saada, aga mul on tunne, et ma olen sellega toime tulemas.... ma üllatan end iga päev... üllatan ennast ja ka teisi, kes on seal kaugel... neid kes on kodus!

Mu labiilne meelelaad on uuest oluümbrusest hoogu juurde saanud... ma suudan olla veel intensiivsemalt kurb ja veelrohkem kordi päeva jooksul rõõmus, kui varem... ja see kõik ajab segadusse ja nii meeletult lihtne on saada ühtäkki nii ahastamaajavalt trööstitult üksikuks, kui lihtsalt tuleb peal too hinge mattev, seda suisa füüsiliselt, igatsus, kõige koduse järgi... tartu järgi, kursakaaslaste järgi, andrese järgi, kohukeste järgi, suvise muhu järgi...... lihtsalt igatsed ja oled kurb, olles viisminutit varem olnud marukärevahvalt vaimustatud jäälilledest, mis on aknal.... kummaline ja siis vahel ma tahaks lihtsalt jonnida, sest hari on kadunud ja tuba on sassis ja kõik on valesti ja mitte midagi ei saagi kunagi õigesti olema.... Ma loodan, et need, kellega ma neil kurbuse hetkil ja jonnitujus kontakteerun, et nad peavad vastu... sest nemad tegelikult ei ole ju milleski süüdi ja tegelikult ei ole asi nii hull... tegelikul olen ma juba natuke harjunud ja kogu selle igatsuse kõrvel käin ma ju ikkagi koolis ja üle pika-pika aja tegelen taas tõesti suht intensiivselt õppetööga ja käin palju jalutamas ja tunnen natuke et elan natuke rohkem kui varem... lihtsalt mitte sugugi pole harjunud elama, ilma nendeta, kes teevad elamise nii palju kergemaks ja trööstivad olemist... aitäh teile kõigile siinkohal kummardus kallistus, pai ja kniks....võtaks teid ka ühes taskusuuruses komplektis endaga kaasa! Kuigi te tegelikult oletegi siin....

Jah ja peale kõige muu ma ikka veel ei maga... ma arvan et ka too unetusel on käpp sees mu labiilsuse oreliviledes.... krt, paha siga mitu viga....

Mutta-mutta hyvät ystävät, hakkab saabuma aeg millal peaks saabuma pannkoogi brigaad!!!

Nii et knik, lilled , kummardus ja lehvitus õhusuudlustega

Veel saatmata meil

Tead, ma vihkan kollaseid roose... eriti kevadeti, nad tunduvad mulle iseäranis võltsid eriti sel ajal. Kevadeti võiks kinkida nartsisse ja sinililli ja piibelehti või tulpe... nagu tol punapäisel tüdrukul, kes vahel sinu juures käib, kombeks on... mulle tundub et ta toob alati tulpe..isegi kui ta päris tulpe ei leia, siis ostab ta neid puust dekoratiiv tulpe või joonistab või voldib kuidagi ikka midagi tulbisarnast kingiks... kummaline iseenesest... aga mulle meeldib... niin need tulbid kui ka too tüdruk ja tema punane juus.

Aga tegelikult ei tahtnud ma üldse lilledest rääkida, lihtsalt mulle toodi täna jälle kollaseid roose ja see lihtsalt vihastas... juba kolmas kord selle nädala jooksul. Mulle hakkab see "kollaste rooside" sotsiaalne eksperiment juba tõsiselt närvidele käima. Aga kui see nüüd hetkeks tähelepanuta jätta, siis ma tahtsin rääkida neist luuletustest, mis mu trepikoja seintele on kirjutatud. Ma olen nimelt juba mitu õhtut järjest selle trepikojale kõige lähemal seisva tänavalaterna valgel neid seal lugenud... ja mulle on nad meeldima hakanud.. Falloslikud illustratsioonid muidugi natuke häirivad keskendumist, aga kui need välja jätta, siis luuletustel pole viga midagi... Sellised värsked ja mõjusad. Nt: Fuck you!/Fuck the world!/Ärge visake konid tänavale! või siis see: Kaua Võib?/Mine munni/666 killer. Need on ju peaaegu haikud... ja ma arvan et tänapäeva kirjandusmaastikul igati sobiv materjal, et anda välja luulekogu! Nt selline õhuke 40 lk... kirjutas kiirelt projekti saaks rahad taha ja võikski pihta hakata... Sina võiksid seintelt maha joonistada need illustratsioonid ja siis võiks sinu järgmise näituse avamine olla ka ühtlasi nt raamatuesitlusevent..

Noh igaljuhul mõtle ja anna mulle lähiajal teada, mis arvad sellest mõttest...
Minuarust tuleks kiirelt tegutseda ja projektirattad käima panna... Mina oleks valmis alustama niipea kui see sots.eksperimendi tulemused on avaldatud...

Muidu aga, armastan sind nagu ikka.... kuud ja päikest kokku!

sinu

PS: Kas poest on miski vaja?

Silmad jooksevad vett ja kipitavad...ja kas sa näed imet ei olegi psyhhosomaatiline allergia vaid lihtsalt ekraanivaatamise üleküllus ja väsimus.... Unetusega pole mul ammu probleeme olnud, nii et võiks arvata et oligi juba aeg, aga ma ei ole kuidagi selle vaatevinkliga nõus...

Rõve on ärgata tund enne varahommikut mil peaks helisem äratusdebiil.... ei ole seda unest tõmbumise tunnet ei rõõmu hommiku üle ega tahtmist kell kinni lüüa... vastupidi viimase tungivalt nõudlikust pirinast ja nihverdustest laual on saanud pigem sõbrad ja kamraadid...viimaks ometi on vajalik voodist tõusta....
Andres soovitas ohtralt viina juua, et küll siis tuleb uni ka... mõte kuldaväärt, ent siin ebakindluse kantsis, kus alkohind on lihtsalt häbitult lakke aetud, pole see juba rahaliste ressursside nappusest tingituna võimalikki....

Yees... igal õhtul lasub samas lootus, et äkki tänane öö tuleb parem... ehk jätkub und ja jäävad ära need ängistavad ja erootilise ala- ja ülatooniga poolärkvelikud unede vaatemängud...

See on nagu soovimatu kaabel tv, palun keerake need kanalid kinni ja laske mul välja magada

Mis on, sinu, masterplaan? Nii küsis täna arvutiekraanilt anari msn-nimi... Ja mina avastasin õudusga et mul ei olegi eelmainitut....Mul on palju plaane suuri ja väikeseid....olla äraütlemata tubli... kasvada imeliselt intelligentseks.... jätta maha lollused ja elada maha iseäranis kift elu....aga ainuke probleem nende minu nn plaanidega on see, et puudub strateegia ja tegevuskava... ehk siis on olemas ainult lõppeesmärk!! Nii et mingist masterplaanist rääkida ei saa.... kahjuks vist... Ma osati tahaks, et mul oleks vahel mingi plaan, mida järgida! Kuigi mulle on alati mulje jäänud, et kõik tegevuskavaga plaanid, mis ma välja suudan haududa lõppevad läbikukkumisega. Miski ei lähe nii nagu ma tahaks, kõik läheb suisa vastupidi. Ma ei saa aru, kas asi on minus? Ma tavaliselt kipun seda ajama halva tähtede seisu või mõne teise asjaosalise või delfi oraakli kaela. Aga viimastel aegadel olen mõtlema hakanud et vbl tõesti... ei ole mus lihtsalt ainest, et teha plaane... kõige masterplani sarnasem asi mu elus on mu maailmapilt.....kuid viimsel ajal on too lagunema kippunud, kuid see on ainus mis mul on.... Aga mis juhtub siis kui ta ära laguneb...kuidas siis elada?

Raske on olla kaugel...kerge on jääda kaugeks!

Oranžid kardinad.... ma ei tea mitu korde ma seda sõnapaari juba täna kirjutanud olen, noh rohkem kui korda viis igaljuhul... Ostsin ja panin oma mustade raamidega pakettakendele täna ette apelsiniveresed kardinad.. Kohe sai tuba kirkam ja mitte ei saanud vaitki olla ja kõikidele, kes vähegi viitsis kuulata tuli kekata, missuguse suure teoga mina siin hakkama sai..
Aga homme on esimene koolpäev, akadeemiline inglisekeelne kommunikatsioon nõrgale kesktasemele ja kirjandusteaduse alustalad on tunniplaanis. Kus nad toimuvad, seda ma täpselt veel ei tea, eks näis... homme omikul otsime õiget kohta, ega see jyväskylä nii suur linn polegii ja mingeid vihjeid toimumisasukoha kohta on ju ka antud...

Peale selle, et ma oma toakaunistamisega tegelenud olen, sain ma hakkama ka siinse ylikooli vara koju tassimisega, päris mitu lugemisväärset teost leidus seal nende suures majas, kahjuks oli kott nii väike, et kaasa uude oranžide kardinatega koju mahtus vaid tükki kuus....aga asi seegi, eneseharimisega võib või kohe peale hakata, kui entusiasmi oleks....

Aga toda viimast ei ole... väsimus on, kuna viimased paar ööd pole korralikult sõba silmale saanud. TErve eilse öö nägi õudsaid ja lihtsalt kurbi unesid ja hommikuks olid silmad jälle paistes ja olemine kurnatud.... jahh... parema une nimel tõstsin toamööbligi ümber... sest mine sa tea, äkki neil on siin soomes eriliselt kurjad veesooned mis üheksanda korruse ühikkatuppagi oma pikad ligased haarmed ajavad... tegelikkuses on asi ilmselt selles, et radiaatori kõrval magades hakkab tahes-tahtmata palav ja palavusega pole suurt oskust vajagi et õudukaid näha...

Välja arvatud too väsimus on olemine tegelikult täitsa hea vaikselt hakkan harjuma selle siinse olemisega..katus ikkagi pea kohal ja kadride seltskond kuldaväärt ümber....samas ei saa nentimata jätta, et poolikuse tunne aina kasvab... ja vaim on natukene üle keskmise rikkis.... vaikselt loen päevi selleni kui taas lootust tervikuks saada...kummaline on ikka see inimene.

makkaraa ja soome sauna ja nii ma soomlaseks saingi.... või noh peaaegu. Tegelikult olen ma ikka maarjamaa neitsik....kes eneselegi arusaamtul kombel siia kepikõnni keskele lumesisse soome keelt rääkima on sattunud...

Ei saa, kurta ümbrus on ilus, poed kallid, aga seeeest head lagrisat täis, ümber hulk vaihtareida ja kui ingliskeelset smalltalki viitsiks ajad siis hunnik uusi tuttavaid ka olemas...Aga kui ei viitsi ja ei taha, aga kui ei taha rääkida kursustest mida keegi võtab või kuidas ühikas neti tööle saab või kuidas ma soome keelt olen õppinud või kust ma ikkagi pärit olen.... kui ei viitsi seda kõike arutada.
Siis ei juhtu tegelikult midagi, ainult üksindus poeb pisut hinge, sest teised lähevad tartus kelgutama ja saavad keskööl keskpõrandal kokku et teha mõni õlu ja rääkida üks või kaks lugu...

Tartu tundub praegu nii kaugel, mitme saja kilomeetri lume taga, kauge ja magus... kuigi keegi seal kannatamatult ei oota...ikkagi natuke rohkem oma kui makkara ja kepikõnd igas võimalikus poosis ja seisundis.

Ja mis mõttes, ei saa poest 2,5 protsendist piima ja rasvaga ja heade bakteritega jogurtit, mis inimesed te olete, et te kohukesi ei söö...mõni võiks siiski olla, kasvõi üks väike lagritsmaitseline või midagi...see on tegelikult ka hea... Ja kuidas moodi ei suuda linna suurim pangakontor 6 inimest tunniga ära teenindada...ma saan aru küll et isiklik lähenemine, aga ega päris elulugu ja sugupuud kah enne pangakaardi väljastamist teadma pea.
nnnn
Ma tunnen et mind kammitseb barjäär, arusaamatuse barjäär ja ma tunnen teatavat vimma endas pead tõstmas...ma tean et see on mulle kõik ääripööri vajalik ja kasulik ja midagi, mida ma pean läbi elama, aga ma siiski ei suuda seda kõike veel nautida, ma ei suuda endiselt veel harjuda, selle üksiku hundi staatuse ja smalltalki kurbmängudega.... aga ma luban et ma üritan anda endast parim ja olla hea ja rõõmus iseenda pärast... surun käe rusikasse ning hambad kokku ning olen edasi püüdlikult sotsiaalne ja positiivne...

Ma loodan et kui ükshetk oimetult maha kukun, siis nad taipavad mu cargoga Tartusse vaimu hoole alla saata...

Ja näe....Moskvas ongi juba pidu.... igavene valgus taevas ja kõik soovivad üksteisele, ikka snovom godom ja snovom godom....julgemad kindlasti ka embavad....

Jaapanis on ammu saluut otsa saanud, kõik väikesed kilisilmadega lapsed magavad ja ei mõtlegi sellele, et aasta 2006 on juba kätte jõudnud...

Meie siin aga niheleme toolidel süldilaua taga ja ootame tülpinult telekapurki vahtides, millal Rüütel pulti tuleb ja taas uut aastat saab soovida, ega kaua enam oodata ei tule napid 30 minutit.. Agaramad seavad juba raha õuele laiali, et saaks ikka täpselt õigel ajal selle kõik hirmsa mürina saatel taevasse lennutada, küll siis on aga uhke vaadata....ja siis pärast saab naabriga arutada šampaklaasi taga presidendi kõne üle.....viimane kõneleb meil ju ikka mõistu, et ikka terve aasta saaks tema sõnade üle pead murda....

Mina täna Arnoldi kõnet ei näe, eks ma hiljem ajalehtedest loen, et mis vanal siis seekord südamel... sülti ma ka täna ei saanud.. ainult kartulat heeringasalatit, aga see oli ka väga hea... võib teinekordki teha....

Šampusepudel on minulgi külmikua ootamas, aga kuna mõni juba vaikselt magab, siis arvan, et see jääb paremaid aegu ootama... nii et minul on tänavu natuke tavapärasest erinev uue ootus olnud...
Samas korra siiski võtsin aja maha ja üritasin möödunud 365 päeva peale mõelda....täitsa huvitav aasta on olunud ei või kurta.... nutuaasta on olnud, ma olen vist selle aasta jooksul rokhkem nutnud kui terve varasema 19 peale kokku, aga mul on tunne et ka see on palju andnud....noh kui ei midagi muud siis vähemalt uue kogemuse....jah ja palju uusi ja huvitavaid inimesi olen kohanud ja kenasid paiku külastanud....akadeemilises plaanis on see aasta küll suht mahavistatud olnud, kuid muul alal olen ma palju õppinud, eluülikool on küllalt koormav ja selgete õppetundidega olnud.. nt seda olen õppinud et sageli ei ole tahtmisest mingit kasu...taha palju tahad ja miski tegelikult ei muutu mõned asjad jäävad kõige kiuste selleks, mis nad on ja ei muutu, ei aita ka see kui nende olemise üritad unustada, kala jääb ikka kalaks isegi kui me ta ära unustame või kanaks mõtleme ja tunded jäävad ikka samadeks tunneteks, isegi kui sina tahaks et nad teistsugused oleks..j...
jahh nüüd võiks muidugi küsida, et mis sellest õppetunnist kasu on, kuid mina jätan küsimata, sest see on ju siililegi selge....

Eiiii..jahhh... et siis tagasi aasta juurde...et ma olen üldjoontes rahul selline 4+ aasta on olnud.... majanduses ei muutunud suurt midagi aga seeeest milline eraeluline areng.... võtab kõhualuse külmaks ja tekitab täiskasvanu tundeda...hirmutav...

Kõige naljakam on see, et uuelt aastalt ei oska enam midagi oodata, lihtsalt vbl loota et tuleb hea, suures ja laias plaanis.... Jahh...ja et ta oleks lill... selline ilus lill ja paljude õitega....

Väsimus....mul on väsimus....
Olen väsinud kõigest sellest saastast, sellest mis on kogunenud aasta jooksul minusse ja minu ümber....Väsinud..tahaks endast välja oksendada kõik selle aasta räpa, mis sinna viimase 360 päeva jooksul kogunenud on... vanem on juba nii, sisse võidunud, et sellest lahti saamiseks tuleks muretseda raudharjastega hari ja kasutada palju füüsilist jõudu.... ei tasu vaeva, pealegi see on vist üsna valulik..... mulle ei meeldi sugugi valu........

Tüdinud ja väsinud nendest tehtud tegudest ja kõigist tegemata jätmistest, iseendast ja teistest... Tahaks raputada nad meelest ja turjalt ning siis kapata kaloppi uute asjade ja tegude ja tegemata jätmiste poole, mis on ootavad mind veel ees.... sest võidab ikkagi ju see kellelel on surres kõige rohkem asju... (annaks kuidagi tegemata jätmised ja kahetsused ja pettumused ja lootused kuidagi realiseerida oleks ma võidule juba õige lähedal)....

...Jahh väsinud....haigutuski kisub peale....samas see kõik võib olla tingitud nendest magamata öötundidest mis viimasel ajal muu peale on kulunud....jahh võibolla tõesti!

Hirm......tunnen kuidas ta minu see kasvab. Kasvab niimoodi vaikselt aga püsivalt, ajades oma pikki rahutust süstivaid haarmeid mööda minu keha laiali. Alguses tundsin hirmu vaid mõni minut päevas ja enese rahustamine oli suhteliselt lihtne..nüüd aga olen päevas vähemalt tosinkond 60 sekundilist setti lihtsalt paanikas, ei suuda midagi mõelda ega teha..... pea on mõistlikkusest tühi ja alles on vaid kõikehaarav hirm...neil hetkil on tahtmine karjuda või minema joosta või jällegi karjuda või lüüa, toda suurt ja tundmatut vastast. Lõpuks jääb ikkagi peale tahe kriisata ja ma avan oma pisikese suu....mõne sekundi pärast panen ma ta kestvas rikkumata vaikuses taas kinni... Paanika hari on sellega murtud... hirm on taas mõneks ajaks ära petetud...võib kergemalt hingata, vähemalt senikaua, kui petetu taipab mismoodi teda taas ninapidi veeti. Ma tean ta tuleb jälle tagasi ja suuremana kui enne, aga ma ei mõtlegi selle peale enne toda kauakardetud comebacki mõelda.

Ja niimoodi viimasel ajal mu päevad mööduvadki, magades või ärkvelolles, süües või mõeldes, mida süüa, kelgutades või kelguta õues külmetades, üksi või siiski sagedamini mitmekesi tegevuses olles ja iga päev natuke või natuke rohkem kartes. Kartes seda mis tuleb, seda mis saab, seda mis juhtuma hakkab, elik kartes kartmatut, kui lähtuda dekaartlikust loogikast. Aga kui lähtuda minu sisemisest äratundmisest, et mul on praegu olla nii hea, et kõik on peaaegu paremini kui kunagi varem ja teades sealjuures et peatselt järgnevad suured muutused mu elukorralduses, siis ei saa ma kuidagi jätta hirmu tundmata. Kõik see uus, suur tulevik on nii tundmatu ja ette antud parameetrid ei anna lootma saabuva helgusse ja aina paremaks minevamasse heaollu. Pigem annab ta aimu igatsusest ja hingepiinast, mis mind saatma hakkab. Ja kuigi see kellegi suures plaanis võib olla ainuvõimalik ja kõikseparem edasiarendus senisele loole, on ta minu jaoks praegu lihtsalt närusena tunduv tulevikuperspektiiv. Ohhhjahh... tegelikult ütleb see Indiana Jonesi armastav ja viisi pidav killuke minus praegu, et mis sa põed vana, tuleb mis tuleb, kõik väljakutsed tuleb vastu võtta lauluga ja tervik selle killukese ümber teab, et just nii käituda antud juhul ongi ainuõige, kuid siiski on mul hirm, sest seekord tundub mäng olema mõisa peale.......

minu mõisa peale

Rõõm-rõõm-rõõm... Siiras rõõm asjadest mis lähevad nii nagu oli/on plaanitud või loodetud või nii nagu oli/on arvestatud. Tõeliselt heaks läeb meel kui miski läheb korda, just nii nagu peab minema...

Jahh, täna on siiras rõõm uue emme üle, kes pärast 27 tundi pilkaseid piinu sai pambu, neljakilose vallatusi, päiksekiiri, armastust, ulakusi, tõde, rõõmu ja lootust täis pambu. Pamp oli nii kaua oodatud ja pöidlahoidjaid, et kõik läheks hästi, oli nii palju, et rõõm tema saabumisest on seda suurem.
Ma tean, et too pamp saab igavesti armastatud olema, ja ma tõstan täna ja veel paljudel teistelgi päevadel tema ja tema emme heaolu terviseks klaasi. Pai teile mõlemile igatahes pikk-pikk pai ja kallistus suur!

Jahh, nii taastub usk eluilusse.. jahh, neil hetkil on hea olla siin nüüd ja praegu neil hetkil on lootus et kõik lõppeb veel hästi, ei tea kuidas küll ja kus küll täpselt aga lihtsalt põhimõtteliselt kindlasti hästi.

Aitäh teile!

Lollus... see on minu keskmine nimi. Mitte, et ma end keskmisest inimesest, kellele on paratamatult ülekeskmise suurem lollus geenidesse kootud, lollimaks peaks, aga lihtsalt minu spesialiteet on igasuguste lolluste kordasaatmine. Enamasti panen ma toime lollusi ilusa ilma ja hea tujuga (need on sellised positiivse alatooniga lollakad naljatamised). Suurepäraselt saan ma lollustega hakkama ka olles pahur või unine või armukade või liigvähese tähelepanu all kannatades. Viimastel juhtudel on lollused, mis korda saadetud tavaliselt kiusliku loomu ja negatiivsete järgedega. Tõeliselt hädas olen ma aga idiootsustega, mida sooritan purjuspeaga.... ja millest mul sageli endal järgmisel päeval mälestusepojagi tallel pole, nendega on kohe eriliselt kehvasti, sest ainuke asi mida ma pärast saan vabanduseks, saan öelda, on see, et sry, ma olin purjus. Too vabandus pole aga sugugi mõjus ega vabandava tooniga, eriti kui vabandada tuleb enda ees....
Jahh raske on...peaks joomise vbl maha jätma.... krhm see oleks vist liiga trastiline samm ja mõjuks natuke rängalt... et siis võib proovida juua lihtsalt vähem või püüda mõistlikkust säilitada... need on küll täiesti kaalule pandavad võimalused... kuigi teades natuke ennast siis... ma lihtsalt löön käega ja otsustan mitte liialt põdeda ja kui vaja ütlen totakalt naeratades ja kergelt punastades:"Palun Vabasi, olin natuke liiga purjus. Andkem andeks, Lollus on minu keskmine nimi!"
Jahh... tegelikult tegelikkuses põen ma ju ikkagi, sest nii ei tohi teha.. purjuspeaga ei tohi teistele haiget teha, ei tohi olla õel ja ei tohi unustada mida sa õigeks ja tähtsaks pead!

Palun, kui näete mind joonud peaga järgmist lollust tegemas, tulge ja öelge, et nii ei tohi!

Mida sina unes küll näed, millele mõtled kui sängi läed? Läbi oma silmade näed kardinat, ust, kui unele jäed....

Jah ilus laul on see, mille sõnaderea kirja panin siia ülale, jah ilus jah hea....

Ma olen jälle mõelnud viimastel aegadel rohkem kui tavaliselt, rohkem kui kombeks, rohkem kui peaks, aga mis ikka muud teha kui paare kindaid taas kood, küll olüpiateemalisi, küll muhu männaga käeseljal... käed käivad kiirelt ja natuke juba kramplikult... silmadega ei taha ammu enam midagi vaadata, lihtsalt valus on.... aga peas liiguvad mõtteread moodustades tekste, selliseid hierarhilisi ja tabavalt semiootilisi.... Ma mõtlesin välja et minu mõttelaad on vist sünge, mina olen sünge, klaas on alati üle poole tühi ja kõik asjad veavad alati kuidagi minu vastu ja õelalt ja sepitusi on teiste pead täis... harva suudan ma tunda rõõmu sellest et olen elus, et jalad käed on küljes ja kuulmine ning nägemine alles... Nõme kas pole ja veel nõmedam on olla nõme... tegelikult ma tean ju et mul on vedanud, tegelikult ju tean mis on hea ja tean et minu elu on keskmisest parem, tegelikult tean ka enamusi neid salamõtteid, mis nendes peades, kes mu ümber, tean et on inimesi, kes hoolivad ja teavad ja usuvad ja peavd mind millekski kellekski jne.... Mu elu on rohkem kombes kui nii mõnegi teise ja ikka on ta sünge minu enda vaates.... miks, miks küll? Kas tõesti nii palju potentsiaali on minus veel üle, et see mis on tundub vaid vari kõigest sellest, mis olla võiks... veavlt...jah ma tean küll tegelikult et olen paljuks suuteline, tean , tean, tean ja nean, sest teadmisest on nii pagana vähe kasu!

Tean ka seda et see mis on, on rohkem kui lihtsalt hea...tean tean tean tean tean...
Aga teadmisest on ju nii vähe kasu!

Aga ega see kõik teadmist ei muuda ehk kergendab teie südant vähemalt kui ütlen....MA TEAN

Nõndamoodi nii....istun siin nagu ikka ja olen vait/k... Kirjutan kuigi midagi pole nagu jagada....rahulik on olnud ja sõbralik on olnud ja tavapäratu on olnud ja tavaline on olnud ning uus on ka olnud....ja mina olen lihtsalt kõige sellega kaasa läinud.
Ei ühtki vastuhakku, mitte ühtki...ja peaaegu ei ühtki lootust peale tolle ühe suure, et läheks kõik hästi!

Ja nii ongi.... suurt kurbust pole olnud ja millegi üle liialt kurta ei saa, rõõmu on olnud piisavalt, aga sellega ei tahaks nagu kekata, muidu sõnub veel ära... Sees on rahu teatav vaikne sugereeriv rahu ja hetkeline tasakaaluolek, köieltantsija karjääritrump, mis samas võib kaduda igahetk ja mine sa tea, kas vihmavarju külge installeeritud langevari takistab surnuks kukkumist...

Viimasest sissekandest on palju aega möödas ja palju asju muutunud... nt olen ma jälle kokkulepete alusel vaba ja vallaline, samas on mul uusvana eriline sõber, kellesse ma endalegi ootamatult hakkan ära armuma..taas... kuid samas on paljud asjad nii nagu ennegi, suhtumine on muutunud mõnede asjadega seoses ja mõned asjaolud teatavate jäävate suhtumiste ümber on muutunud... keeruline ja jabur kuid just nii see olema ju peabki...seep se elu on

Kui te mind praegu vaid näeksite....
Istun siin arvuti ees, kõrvu paitab Cure ja joon veini, kehva punast monastõrskajat ilusast veiniklaasist, ja näksin peale brie hallitusjuustu, mille sees kreekapähkli tükid, soolatud kännuseeni ja marineeritud kurki... kuidagi eriti edev ja samas, kuidagi nukker...

Aknalaual põleb küünal, kõigile kuhugi kadunud hingedele... et leiaks nad tee...

Ja mina ootan... ootan ja heietan mõtteid vanadest headest aegadest ja ootan.... ootan et tuleks sõnum või kaks ja et keegi hooliks ja võtaks vaevaks olla minu jaoks olemas....
Aga samas ma tean et olen vaid ise, ise iseendale olemas.....

....nukker värk...võtan lonksu monastõrskajat Maarja ilusast klaasist ja kontrollin telefoni....
....

...ei midagi...

juust on ka otsas!

Üllatused, siiralt üllatavad sündmused ja juhtumised on vist need, mis muudavad asju ja olukordi. Mõned üllatused on positiivsed ja teised negatiivsed, kuid peamiselt mõjuvad on nad siiski lihtsalt üllatavalt.

Minu puhul on suurimaks üllatajaks, mina ise. Kummaline kui sa avastad ennast tegemas, ütlemas või uurimas midagi, millele sa pole kunagi mõelnud ega suudaks tihti ettegi kujutada.
Tavaliselt inimesed ikka arvavad, et on juba piisavalt elanud ja näinud, ning tunnevad maailma ja iseendid küllalt hästi. Kuid samas, kui hästi me iseennast ikkagi tunneme? Mul on tunne, et niikaua, kui me pole kõike kogenud ja kõikides olukordades olnud, pole meil suurt aimdust selle kohta millised me tegelikult oleme. Meile pigem meeldib ettekujutada ennast kellenagi ja me püüame käituda vastavalt sellele, kuidas too ettekujutatu võiks käituda. Samas sattudes piirsituatsioonidesse oleme ikkagi absoluutselt ettearvamatud. Naljakas

Üllatavad on ka tihtipeale igasugu juhuslikud kohtumised, kellegi ootamatud ütlused. Just ootamatus ongi see üllatuse aines. Jah ootamatud asjad üllatavad, sealjuures asjad, mida me oleme oodanud ja mis ootamatult ei juhtu või teoks ei saa, üllatavad sageli ebameeldivalt ja valmistavad pettumust. Siiski pean ma üllatusi positiivseteks, sest just tänu neile jätkub tundmust , et kõik on võimalik ja säilib lootus. Minu jaoks on aga lootus see, mis mind püsti hoiab....

Viimastel päevadel on üllatusi jätkunud ja mu elu on korraga kuidagi hoopis selgem ja paikapandum ja samas olen ma kõige hullemas segaduses kõigest juhtunust..... aga samas on taastunud usk sellesse, et tegelikult on kõik võimalik!!

Kaaren istus kätele sooja puhudes külmal pargipingil ja piidles pimedust enda ümber. Kell oli vist natuke peale keskööd või vähemalt Kaaren ise arvas nii. Park oli pime ja inimtühi, kummaline ühe neljapäeva kohta kuidagi, aga ega Kaaren ei kurtnud. Mõnusalt vaikne oli ja ümber oli lummavalt ilus.

Kaaren oli tulnud siia siira pahameelega ja istunud tortsivalt külmale pingile, et asjade üle järele mõelda. Ta oli kurb ja õnnetu ja tundis et talle tehti liiga. Kaaren oli sellest kõigest väsinud, ta tahtis olla rõõmus ja mitte pahandada ei enda ega kellegi teise lolluste peale. Ta otsustas igast jamast üle olla ja olemisest rõõmu tunda. Kõigepealt tundis ta rõõmu sellest et istus külmal pingil ja siis sellest, et ilus sügis oli ja siis sellest, et nii vaikne ja pime oli ja siis sellest, et ta siin oli ja seda ilu enda ümber näha sai. Ta tundis rõõmu ja üritas neid värviliste lehtede kuhilaid võimalikult täpselt oma mälupilti söövitada, ja tuules kahisevaid puulatvu oma kõlapilti sulatada ja seda sügise lahkumise lehka endasse sisse ahmida. Ta tegi seda kõike nii intensiivselt et ei tundnud isegi külma enam.

Korraga aga helises miski. Kaaren kuulatas tähelepanelikumalt, too oli miski võõras ja ei sobinud konteksti. Helises Kaarna mobiiltelefon. Kaaren teadis, kes helistab, ta vastas napisõnaliselt, rääkis, mis vaja ja istus edasi. Nüüd tundis ta end üksikuna, hetkeks hakkas suisa kõle, siin vanade varemete juures üksi pingil kükitades. Kaaren peletas hirmu, üritades ilusaid mõtteid mõelda. Ta kujutas ette, kuidas ta ei ole seal üksi, vaid kahekesi ühe paraja põngerjaga, kes üritab parasjagu kõige suuremat lehekuhilat laiali kanda. Too põngerjas oleks heledate juuste pruntis musihuulte ja suurte siniste silmadega, või hoopis sirgete pruunide juuste, tumedate silmade ja naerulohukesega ühes põses. Kaaren naeratas vargsi, jaa armas oleks ta igaljuhul. Ja tema Kaaren ei olekski enam kunagi üksi.

Telefon helises uuesti, Kaaren viskas kujutluse peast ja rääkis paar sõna häälega sealt kusagilt kaugelt. Kõne lõppedes vaatas ta veelkord pingsalt enese ümber, ja üritas kõike, mida nägi hilisemaks maalimiseks, meelde talletada. Korraga jooksid külmajudinad üle ta selja. Kaaren oli hetkeks juba suutnud unustada, et siin häirivalt jahe oli. Ta võdistas õlgu, ja tõlmas jakihõlmu koomale, tõesti oli külm.

Varsti tuleb koju minna, mõtles ta, õige varsti tuleb jätta sügis sinnapaika ja koju minna, muidu võib see ilu kõik halvasti lõppeda. Ta heitis pilgu teele, mis käänas pisut eemal valge ja roosa maja vahele. Teed mööda Kaarna poole sõitis rattur. Jõudes Kaarnani peatus ta. "Tere!" ütles saabunu ning tuli ratta seljast maha. Kaaren ei osanud midagi öelda, ta tundis küll toda ratturit juba mõnda aega, kuid praegu oli rattur kuidagi nii kauge ja võõras justkui teisest maailmast, Kaaren vaikis. Rattur istus Kaarna külmale pingile ja vaikis.

"Vaata, kui ilus siin kõik on," ei suutnud Kaaren viimaks oma imetlust jagamata jätta. Kõrvalistuja vaatas külmalt enda ümber ja vastas napisõnaliselt peaaegu huuli liigutamata:" Ei ole. Täiesti tavaline!"

Kaaren ehmatas, kõrvalistuja oli talle hetkeks vastik. Nii kauge ja külm ja tulnud vaid selleks, et ta õhtu ja tuju lõplikult ära rikkuda. Ta tundis et talle tehakse jälle liiga. Rattur pidi tulema selleks, et tunda heameelt Kaarna nägemisest, mitte selleks, et ta tuju ära rikkuda ning külm ja võõras olla. Kaaren muutus üha kurjemaks ja õnnetumaks. Tema tujule ei tohi niimoodi vett peale tõmmata, ta ei olnud midagi paha teinud, nii ei tohi teha, karjus miski ta sees, kuid välja ei kostnud midagi.

"Lähme koju!" sõnas kõrvalistuja Kaarna mõtete vahele tungival toonil. "Lähme siis," oli Kaaren nõus vastuvaidlemata löödult nõus. Külm oli talle sügavale nahavahele pugenud ja ta igatses sooja.

Nad liikusid kiirel sammul kodu poole. Kaarnal hakkas aina külmem, ta pea oli täis külmi ja koledaid mõtteid ning rattur ta kõrval tundus aina võõramaks ja külmemaks muutuvat. Kaaren igatses sooja kallistust. Kuid ratturil oli vaja ratast talutada ja Kaarnal oli tunne, et viimane on juba kuidagi nii kaugele triivinud, et ta ei näegi enam kuidas Kaarnal külm on.
Kaaren ohkas, tal oli külm ja ta oli tusane. Too ilu, mille keskel ta oli koos armsa põngerjaga , vaevalt paarkümmend minutit tagasi olnud oli haihtunud. Ta oli teel koju külma kõrval võõras, keda poleks pidanud täna olema. Kaaren kiirendas sammu....

Siiralt õnnetu...jälle...! Kurjaks teeb ja masendav on ja selles kõiges pole midagi uut.... Ma ei taha, ma ei või, ma ei saa ja ma ei oska.... ja selles pole ka midagi uut...

Kõik ilus tundub haihtuvat sõrmede vahelt ja hunnikute viisi hunnituid ebameeldivusi ujub lagedale. Suure ringi küsimus on, et miks.
Miks on nii palju asju, mis pole määratud olema?
Miks on liigsuured ootused?
Miks on alati aga-d?
Miks ei või olla lihtsalt jäävalt hea?
Miks on vale aeg ja vale koht?
Miks.... ?
Miks..........?
Miks?

Seda kõike on minu jaoks liiga palju... mu kihk selle jama eest põgeneda suureneb päev-päevalt...
...........aga.... jalad ei kanna....

Õde ütles, et viimati blogisin nädal tagasi ja õde teab... blogisingi täpselt umbes nädal tagasi. Arvatavasti oli see ka laupäev nagu tänagi, aga täiesti kindlasti polnud see selline laupäev nagu täna. Täna on oluline laupäev minu elus, väga oluline. See on sama oluline kui see päev kui sa lõpuks aru saad, et põdra sohu uputamiseks on kõige lihtsam viis tal sarvedes haarata ja mülkasse keerata...jahh just sellisele või noh peaaegu sellisele avastusele ma täna jõudsingi.
Ma olen kindel, et see laupäev ja too avastus muudavad mu elu, ma ei tea kas nüüd kardinaalselt aga kindlasti trastiliselt. Mu elu saab tänasest sellise uue hoo sisse, et hoidke oma piip ja prillid kui pardale kavatsete tulla. Mul on taas siht ja ihu täis entusiasmi ja sisemist motivatsiooni. Ma tunnen kuidas edu voolab minu liikmetesse ja peas on loodud kord....jahh kuigi vbl oli hoopis õlle see, mis mu liikmetes voolab ja vbl on see näilik kord mu peas kõigest mõnus joobeaste... see kõik võib olla, kuid ma tunnen siiski millegagi et tänasest asjad saavad muutuma, täna puhus esimest korda too tugev ja kile sügistuul ja see on justkui alles suurte muutuste algus....ma loodan lihtsalt, et need muutused on positiivses suunas...

Jahh..."Teie terviseks, mu tütred!!" kuulen oma isa oma mõtete peale ütlemas ja siis kulistab ta piirituse karahvinist ehedat haljast haavapuhastamise piiritust. Vot see on see, kui sa poes unustad käimata ja poolene lauakas jääb ükspäev ostmata.

Huvitav millega ma järgminekord oma haavu küll puhastan...

Tere jälle teile siit, tänastest kummastusminutitest!

Kummastus......süvenev kummastus on mind taas haaranud.
Viimaste päevade tobenaljakad olukorrad ja situatsioonikoomika ning sinna juurde minu üldine tüdimusest kasvav skeptilisus on mind viinud selleni, et taas ma ei saa aru, miks asjad on nii nagu nad on ega oska muud kui kummastada.

Tänase päeva kummastama panev tähelepanek nr 1 - Maailm on täis igasuguseid perverte ja enamasti on need perverdid lihtsalt nn inimesed tänavalt, kes on end nädalavahetuse ja jõudehetke puhul lõõgastumiseks silmi täis kaaninud või mingisse muusse mõnnu joobnub. Paari sellist etaloneksemplari kohtasin eile.. hakkasin nimelt eile ööklubist lahkuma, kui garderoobis pisut tipsutanud peaga ühele noorhärrale otsa komistasin, vabandasin viisakalt oma kohmakuse pärast. Tema haaras selle peale mu käe ja kukkus seda ilastama, jutuga, et tema tahab veenduda, et too kritseldus mu käeseljal on ikka päris tätoveering... mõtlesin halvustava alatooniga, et krdi friik, tirisin käe ta käest ja suundusin välisukse poole. Kui olin uksest viperusteta välja saanud ja ootasin sõbrannasid kes veel garderoobis müttasid, leidis mind korraga mingi purjus jõmm eriliselt ahvatleva oleva. Täiesti ootamatult rabast ta mind seeliku alt kannikatest surus enda vasta ja lubas mu oimetuks nikkuda... see oli mulle juba liig, mu tagumik on minu oma ja ühelgi neetud suvalisel kiimas härjal pole õigust mulle oma räpaseid käsi seeliku alla toppida...tra ostke endale kumminaine... selle te vähemalt suudate sellises olekus ka tõesti oimetuks nikkuda!
Mis kuradi asi sunnib purjus peaga minema kedagi võõrast näppima või ilastama või talle nilbusi kõrva sosistama... see on lihtsalt minu jaoks mõistetamatu ja see nullib kogu tuju hetkega absoluutselt. Kui sa tahad olla munn siis ole, aga ole seda palun minust eemal!

Natuke vähem kummastav on tähelepanek nr 2 - Seksuaalne frustratsioon kasvab eksponentsiaalselt kui sa oled eluterves suhtes ja sul pm on kasutada töökorras peenis, aga kas stressi või muude tegurite tõttu jääb rahuldus siiski saamata. Siinkohal tuleb veel ära mainida, et eelmainitud tingimustel tundub ka käsikiimlus teatvat laadi halva pettusena.

Sellised kummastavad tähelepanekut siis täna. Loodetavasti kummastute meiega ka järgmisestes kummastusminutites. Seniks aga meeldivat jätku ja jällenägemiseni järgmistes (kummastus)minutites!

- Appi! Ära tee ma kukun niimoodi!
- Ma hoian sinust kinni. Ja sina hoiad minust. Niimoodi ei kuku me mitte kunagi....

Retoorik, ma ütlen... aga mulle on alati ilusaid sõnu lausuvad mehed meeldinud!!

Nii lummav on see enesepettuse sära, nii lummav ja meelierutavalt kütkestav...

Mina elangi pidevalt enesepettuse kütkes... See on see, mis teeb päeva, et mitte öelda tereve elu. Sa kusagil sisimas tead ju alati kuidas asjad tegelikult on, sa tead nt peaaegu alati intuitiivselt mida inimesed sinu lähimas ümbruses mõtlevad kui nad midagi ütlevad ja mida nad sinu vastu tunnevad ja kuidas on sinu elu üldine seis.... aga kui sulle tegelikkus ei meeldi, võid sa lihtsalt vaikselt iseendale uriseda: "Ei kuuuu-leeee! Ei veeeee- naaa!" Ja mõelda asjad teiseks, ilustad natuke, sisendad neid endale ja oledki hakkama saanud I kategooria enesepettusega. Kõrgemate kategooriate puhul on enesepettus nii osavalt seatud, et sa enam ei saagi aru kuidas asjad tegelikult on... isegi kui tugevalt süvened, kõik shakrad avad ja mediteerid... oled ikka petetud sära on lihtsalt nii tugev et pimestatud ja ei saagi pettusest välja.
Mina tavaliselt nii osav ei ole...tavaliselt kusagil hingesopis ma tean üsna täpselt kuidas lugu minu elu ja tegemistega on... kuid enamuse ajast vahin ikka pika pilguga tollesse kütkestavsse särasse ega tuhni igasugu soppides, mis tegelikkuse soppa täis on.... Vahel juhtub siiski, et silmad väsivad ära vms ja kohe on tige reaalsus platsis ja koputab kavalalt õlale, tavaliselt saad sel hetkel pettuse sära sabast kinni ja eirad reaalsust kuni ta ununeb, kui mõnel eriti lollidel juhtudel pöörad ümber ja küsid, et mis mureks... sel hetkel on tavaliselt kellad... kogu hoole ja vaevaga kokku kootud pettus lendab vastu taevast ja leiad end ilma riiete ja päikeseprillideta, mis mu pilkugi varjaks, tegelikkuse keskväljakul, ilmarahvale naerda ja pilgata.
See pole tavaliselt just liialt suur egotripp... enamasti on see lihtsalt valus ja see ei ole ilus ega naudinuguline valu.... see on toores rooste ja happene sirp su hinges... tapab ta küll harva, aga haavad mädanevad selle eest erilise mõnuga.
Kuid mis teha, eks ise olid loll et ümber pöörasid ja küsisid mis mureks on... jah, eks ta ole...
Kõige lollim on, et valus on, see on see enesepettuse kurakülg... Aga mida muud samas peakski tundma, kui sulle nt puust ja punaselt ette näidatakse, et armastust sinu vastu ei ole, on vaid hoolimine ja sõprus... sina aga võid oma suured ja sügavad tunded võtta ja nendega tuvi visata või suvilasse muu ebavajaliku träni juurde viia, kahju küll aga ei ole midagi teha...... pealegi, keegi pole sul käskinud ära armuda, keegi pole käskinud sul armastada eriti siis, kui sa ei täpselt teagi, mis see on, keegi pole sul palun üldse midagi tunda... või noh, tee mis sa tee, aga ise vastutad.... Kõik on tegelikult ju hirmus lihtne... aga samas ei ole siin midagi lihtsat...
Aga mis edasi... võtad reaalsuse vastu nagu mees, lööd pea selga ja sammud uhkelt edasi.... paremal juhul muidugi mitte.. Tavaliselt pole selleks õige aeg... uhke ja mees olemine ja reaalsuse talunmine võtavad tavaliselt liigselt ressursse, mida sul pole või kui ka hädapärast leiaks, siis hilisem põdemisaeg oleks pikk, pole kuhugi põgeneda et põdeda ...nii et teed kokkuleppe ja paned reaalsuse võimaluse korral ootele... sepistad kiiresti uue enesepettuse ja hüüad: "EI KUUUUUULEEEEE!!" Tegelikult kuuled küll, aga sa ei saa seda endale tunnistada, sa ei saa sellega praegu leppida... praegu tuleb ju loota, et kõik lõppeb hästi, praegu on vaja tunda end armastatuna... Küll hiljem tegeleme sellega reaalsusega küll hiljem oleme uhked, tuleb vaid oodata ära õige aeg... aeg kus on kuhugi põgeneda

kasvuraskused....just nii ma neid segaseid puntraolekuid viimasel ajal meelitavalt nimetan. Tegelikkuses on see termin ju lausvale...vanus järgi olen ma juba ammu täis kasvanud, kõrgusse kasv jäi mul aga juba 9. klassis 169 cm peale pidama...nii et kasvu pole ettenähtud enam, kui siis ainult laiusesse, aga see on juba ebameeldivam ja tabune teema... aga neid puntraid kus emotsioonid üle pea kasvavad ja sul on tunne, et nüüd läks küll kusagil kuidagi sassi, juhtmed on segamini ja lühises... ei oska ma parema adekvaatsuse astmes nimetada....hmmmm...kui siis vbl olemisraskused....jaah ega see nüüd ka päris tõde pole, aga miks peakski see päristõde just minu blogis peituma... lepime siis viimase mõistega... semantiline väli on piisavalt segane ja mulliajamiseks soodne....keerutab end välja küll.

Noh praegu on mul ühesõnaga olemisraskus või isegi mitu... raske on olla, sest emotsioonid on üle pea kasvanud, ma ei tea mida ja kuidas mõelda ning mida tunda.... peas jooksevad pildid ja nutma tahaks kogu aeg hakata... lisaks sellele on mingil naljakal põhjusel juba teist päeva süda järjepidevalt paha.... aga noh kes ütles et süda ei tohi mitu päeva paha olla ja et olla ei peab kerge olema...keegi pole seda öelnud, ega hakka tulevikus ütlema ka, kui vbl ainul väga purjus peaga iseendale suurimaks nuhtluseks olles, sest iga sõna pärast üritatakse meid vastutusele võtta ning lausvaletamise eest pistetakse sümboolselt ja vahel ka puhtfüüsiliselt ahju.... eranditeks on muidugi igasugu austatud demagoogid, soolapuhujad ja variserid, kes on lihtsalt jõledad slikerdajad nii et ahjupistjad neist mööda vaatavad, nende ahjuloopimisest väsivad või pistise naerul sui vastu võtavad....ilus töö, poisid!


Aga täna bussipeatuses nägin ma toda vanapaari kes elab minu lähedal viiekordses punases majas. Ma mäletan toda vanapaari juba suht varasest lapsepõlvest, ikka läksid nad teineteiselt käe alt kinnihoides bussipeatuse poole või bussipeatusest kodu poole, mehel tavaliselt turukott käe otsas ja naisel vahel vihmavari või lillekimp pihus. Nad on mulle alati natuke üle keskea, kena auväärt paar tundunud...aga täna olid nad väetid vanainimesed. Mõlema käed värisesid ja jalad tudisesid liikumine oli vaevaline ning too alatine krapsakus oli kadunud...tundus nagu oleks nad eluhammasrataste vahele jäänud ning nüüd loperdaksid mitte enam omast vabast tahtest lihtsalt kaasa... bussiga neist mööda sõites tabasin ma end äkitselt mõttelt et kevadeks on nad külmad.....
Tundsin ennast korraga ise ka vanana.....teine kord tuli mulle see sama tunne peale siis, kui ma Kevade tn kunstikooli sünnipäeva näitusel vanas lastemaailma poe hoones käisin. Vaatasin seal neid ülesseatud fotosid, kus minagi peal, ja mõtlesin äärmise helguse ja soojusega südames, et ohh-ohh olid vast toredad ajad.... Kui näitusesaalist välja tulin ja raamatupoe poole suundusin mõtlesin, et kui ma suureks saan, siis tahaks ma seal samas kunstikoolis tööle hakata, et loodetavasti on kool siis veel töös... ja siis lõi laksuga pähe, et ooot....ma olengi juba suur ja kui ma seal töötda peaksin tahtma, siis oleks pea et viimaneaeg seda teha...... see oli hirmutav hetk, kole on tajuda, et oledki suur...
Ma ei taha olla veel suur ja tähtis ja samas on nii hea et ma seda juba natuke olen...see vastuseis aga loob ka vastakaid emotsioone ja see tahab mind lõhki kiskuda... ma ei tea mis on siis hea ja millised mõtted õiged, ma olen segaduses ja tahtmine on ronida kuhugi ääretult stabiilsesse keskkonda ja seal aega võtta, ja vanarahva tarkuse järgi kasvõi atra seada (kuigi vaevalt ma nüüd kuigi hea põlluharija oleks, ikkagi linnalaps)... aga seda keskkonda pole ju ja aega pole anda, seda pole kellelgi üle... pigem tuleb teistelgi sellest vaid puudu. See tekitab mõtte, et äkki võtaks aja lihtsalt maha... Teeme loosungid ja läheme barrikaadidele ning võtame ta revolutsiooniga maha.....Alaku ajatuse epohh!!!!

Õhtuti...on mu pea mõtteid täis, mida kõike võiks ju jagada ja üles kirjutada, sest nende edasiarendamisel võiks jõuda kaugelegi....aga õhtuti olen ma enamasti väsinud ja ei jaksa oma suuri ja olulisi mõtteid kirja panna....hommikul on aga uus päev ja kõik mis oli eelmine õhtu tundub ebaoluline, mis neist vanadest asjadest nüüd enam ikka......